Plekid ja pealisplekid (kilesa, upakkilesa)

Arukas [puhastab] end
mustusest järk-järgult,
vähehaaval, hetkest-hetkesse,
nagu sepp puhastab hõbedat.^[1]

Kire hülgamiseks arenda ilutust,
viha hülgamiseks arenda sõbralikkust,
pettekujutluse hülgamiseks arenda tarkust.^[2]

Mõisted „plekk“ [kilesa plekk, rüve, reostus, risu]^[3] ja „pealisplekk“ [upakilesa/upakkilesa/uppakkilesa up(p)a>ud välja, edasi, peale, üles; ilma; endine + kilesa] viitavad Buddha õpetuses erinevatele oskamatutele teadvusseisunditele, mis loovad dukkhat ehk kannatusi ja uusi sünde põhjustavaid tegevusi (kamma). Kuna plekid takistavad olemasolu vahetut, tõelist nägemist, on need seitsme virgumisosa vastandid.

Plekkide loetelud

„Brahmadatta Theera värssides“^[4] on toodud:

Kust vihatul viha?

[End] taltsutanu elab tasakaalus.

Õiges teadmises vabanenu –

tema [on] rahunenud.

Kuis vihatu saab olla vihas?

End taltsutanu elab rahus.

Kes õiged teadmised on teostand',

on vabanenud – kurjast lahus.

Nii algsuttad kui ka hilisemad tekstid sisaldavad erinevaid plekkide ja pealisplekkide jaotuseid. Enimlevinud plekkide kolmeses loetelus sisaldub esimeseks kas (1) kirg (rāga)^[5] või ahnus (lobha)^[6], mille lisanduvad tavaliselt (2) viha (dosa) ja (3) pettekujutlus (moha). Osades tekstides esinevad need kolm kui kiretuli (rāg-aggi), vihatuli (dos-aggi) ja pettekujutlusetuli (moh-aggi).^[7]

„Muu sekti järgija suttas“^[8] selgitab Buddha mille poolest kirg, viha ja pettekujutlus erinevad, mis on nende põhjustaja, esiletooja ja kasvataja ning kuidas neid plekke vältida ja lõplikult hüljata.

Kirg on kiirelt süttiv ja raskelt kaduv (rāgo appasāvajjo dandhavirāgī).
Viha on suurelt süttiv ja kiirelt kaduv (doso mahāsāvajjo khippavirāgī).
Pettekujutlus on suurelt süttiv ja raskelt kaduv (moho mahāsāvajjo dandhavirāgī).
Kire esilekerkimise ja esilekerkinud kire kasvamise põhjustajaks on ilus märk (subha-nimitta) ehk meeldiv objekt (vorm, heli, lõhn, maitse, puude või dhamma ehk mõte). Ilusale märgile mittearuka tähelepanu (ayoniso manasikāra) suunamisel kerkib esile kirg, mis juba olemas olles hakkab suurenema ja kasvama.
Viha esilekerkimise põhjustajaks on vastumeelne märk (paṭigha-nimitta) ehk ebameeldiv objekt. Vastumeelsele märgile mittearuka tähelepanu suunamisel kerkib esile viha, mis juba olemas olles hakkab suurenema ja kasvama.
Pettekujutluse põhjustajaks on mittearukas tähelepanu (ayoniso manasikāra). Mittearuka tähelepanu suunamisel kerkib esile pettekujutlus, mis juba olemas olles hakkab suurenema ja kasvama.
Mitteesilekerkinud kire vältimise ja esilekerkinud kire hülgamise põhjustajaks on ilutuse märk (asubha-nimitta). Ilutuse märgile aruka tähelepanu (yoniso manasikāra) suunamisel ei kerki kirg esile ja juba esilekerkinud kirg hääbub (pahīyati).
Mitteesilekerkinud viha vältimise ja esilekerkinud viha hülgamise põhjustajaks on sõbralikkuses teadvuse vabanemine (mettā ceto-vimuttī). Sõbralikkuses teadvuse vabanemisele aruka tähelepanu suunamisel ei kerki viha esile ja esilekerkinud viha hääbub.
Mitteesilekerkinud pettekujutluse vältimise ja esilekerkinud pettekujutluse hülgamise põhjustajaks on arukas tähelepanu (yoniso-manasikāro). Aruka tähelepanu suunamisel ei kerki pettekujutlus esile ja esilekerkinud pettekujutlus hääbub.

PLEKKIDE TEKKIMINE, VÄLTIMINE JA HÜLGAMINE
Plekk	Omadus	Põhjustaja	Suurenemine	Vältimise ja hülgamise põhjustaja	Vältimine ja hülgamine
Kirg	Kiirelt süttiv ja raskelt kaduv	Ilus märk (subha-nimitta)	lusale märgile mittearuka tähelepanu suunamine	Ilutuse märk (asubha-nimitta)	Ilutuse märgile aruka tähelepanu suunamine
Viha	Suurelt süttiv ja kiirelt kaduv	Vastumeelne märk (paṭigha-nimitta)	Vastumeelsele märgile mittearuka tähelepanu suunamine	Sõbralikkuses teadvuse vabanemine (mettā ceto-vimuttī)	Sõbralikkuses teadvuse vabanemisele aruka tähelepanu suunamine
Pette-kujutlus	Suurelt süttiv ja raskelt kaduv	Mittearukas tähelepanu (ayoniso manasikāra)	Mittearuka tähelepanu suunamine	Arukas tähelepanu (yoniso manasikāra)	Aruka tähelepanu suunamine
Allikas: Aññatitthiyasutta AN 3.68

Plekkide neljases loetelus lisandub eeltoodud kolmele plekile veel (4) mitteteadmine (avijjā), mis hõlmab pettekujutlusele (moha) sarnaselt teadmatust kaheksast peamisest aspektist, milleks on: (1) dukkha arija tõde (dukkha ariyasacca), (2) dukkha tekkimise arija tõde (dukkhasamudaya ariyasacca), (3) dukkha lakkamise arija tõde (dukkhanirodha ariyasacca), (4) dukkha lakkamisele viiva tee arija tõde (dukkhanirodhagāminī paṭipadā ariyasacca), (5) mineviku moodustised ja alade (āyatana) grupid, (6) praeguse hetke moodustised ja alade grupid, (7) mineviku ja praeguse hetke moodustised ning alade grupid, ning (8) sõltuvuslik tekkimine (paṭiccasamuppāda), sh teo ja vilja seaduspära (kamma-vipāka = kamma-niyāma).^[9]

Viis pealisplekki (pañcupakkilesa) on identsed viie takistusega (nīvaraṇa), mida ületamata pole võimalik saavutada keskendusmärki (nimitta), džhaana õnnes viibimist (sukhavihārā) ega teadvustatud arusaamist (sati-sampajañña).^[10] „Pealisplekkide suttas“ õpetab Buddha, et nii nagu raua (aya), vase (loha), tina (tipu), plii/seatina (sīsa) või hõbeda (sajjhu) segamisel kullaga kaotab kuld paindlikkuse, puhtuse ja sära, nii kaotavad ka viis teadvuse pealisplekki (cittassa upakkilesa): (1) naudingusoov (kāmacchanda), (2) kuritahtlikkus (byāpāda/vyāpāda), (3) laiskus ja loidus (thīna-middha), (4) rahutus ja mure (uddhacca-kukkucca) ning (5) kahtlus (vicikicchā) – meelele omase paindlikkuse, puhtuse ja sära.^[11] Alles siis, kui (1) kõik viis takistust (sabbe te pañca nīvaraṇe), (2) tarkust nõrgestavad teadvuse pealisplekid (cetaso upakkilese paññāya dubbalīkaraṇe)^[12] ning (3) kirg (rāga) on džhaana saavutamisel ajutiselt peatunud, on meel võimeline märkama olemasolu vahetult, nii nagu see tõeliselt on, misjärel saab jätkata rahu (samatha) arendamist koos läbinägemise (vipassanā) arendamisega.^[13]

„Abhidhammakorvi“ teises raamatus „Jaotused“^[14] on toodud järgnev plekkide kümnene loetelu (dasa kilesa-vatthūni): (1) ahnus (lobha), (2) viha (dosa), (3) pettekujutlus (moha), (4) uhkus (māna), (5) [vale] vaade (diṭṭhi), (6) kahtlus (vicikicchā), (7) laiskus (thīna), (8) rahutus (uddhacca), (9) häbitus (ahirika) ja (10) (kõlbetu) kartmatus (anottappa). Neist kolm esimest on oskamatuse juurplekid (akusala-mūla), 4. on meeleplekk (māna-kilesa), 5. on vaateplekk (diṭṭhi-kilesa), 6.-8. on takistused (nīvaraṇa) ning kaks viimast on maailma kaitsvad jõud (bala) ja kõlblustäise põhjustajad (sīla-pāramī padaṭṭhāna).

„Visuddhimaggas“ loetletud kümme pealisplekki (dasa uppakkilesa), mis on ka tuntud kui kümme läbinägemise pealisplekki (dasa vipassanūpakkilesa), võivad Buddhaghosa arvamuse kohaselt ilmneda vaid läbinägemise arendamisel, milleks on: (1) kiirgav valgussära (obhāsa), (2) teadmised (ñāṇa), (3) rõõm (pīti), (4) rahunemine (passaddhi), (5) õnn (sukha), (6) kindlus (adhimokkha), (7) pürgimine (paggaha), (8) kohalolek (= objekti teadlikkus) (upaṭṭhāna), (9) neutraalsus (upekkha) ja (10) igatsus/kiindumus (nikanti).^[15] Kui bhikkhu ei mõista läbinägemise arendamisel tekkiva ennekogematu kiirgava valgussära, taipamispõhise teadmise, kogu keha haarava rõõmu jt nähtuste ilmnemisel nende tõelist olemust (anicca, dukkha, anattā), vaimustub kogetust, või usub, et ongi saavutanud arahanti tee ja vilja, kuid ei ole seda, võivad läbinägemise arendamise saavutused toimida virgumist takistavate pealisplekkidena.

„Pealisplekkide suttas“^[16] on toodud 11 teadvuse pealisplekki (ekadasa cittassa upakkilesā), milleks on: (1) kahtlus (vicikicchā), (2) mittetähelepanelikkus ehk tähelepanematus (amanasikāra), (3) laiskus ja loidus (thīna-middha), (4) hirm (chambhitatta), (5) äng (uppila), (6) õelus/nurjatus (duṭṭhulla), (7) liigne energia (accāraddha-vīriya), (8) madal energia (atilīna-vīriya), (9) palvetamine/ihalemine (abhijappā), (10) erinevustaju (nānatta-saññā) ja (11) liigne keskendus vormidele (atini-jjhāyitattaṁ rūpānaṁ).

„Riide sutta“ nimetab 16 teadvuse pealisplekki (soḷasa cittassa upakkilesā), milleks on: (1) himu ja ülekohtune ahnus (abhijjh-āvisama-lobho), (2) kuritahtlikkus (byāpāda), (3) viha/sallimatus (kodha), (4) vaen (upanāha), (5) teesklus (makkha), (6) halastamatus (paḷā), (7) kadedus (issā), (8) saamahimu (macchariya), (9) petlikkus (māyā), (10) reetlikkus (sāṭheyya), (11) jäikus/kõrkus (thambha), (12) ägedus (sārambha), (13) uhkus (māna), (14) eneseuhkus (atimāna), (15) upsakus (mada) ja (16) hoolimatus (pamāda).^[17]

„Analüütiline tee“^[18] loetleb ka hingamisest teadlikkuse loomisega seotud 18 pealisplekki (aṭṭhārasa upakkilesā), millest tuleb samuti vabaneda, ning mis on toodud DVE, III osa, ptk „Hingamisest teadlikkuse arendamise 18 pealisplekki (aṭṭhārasa upakkilesā)“.

PLEKKIDE JA PEALISPLEKKIDE KOONDTABEL
3 plekki *(kilesa)* Channasutta AN 3.71, Mūlasutta Iti 50 jpt	5 teadvuse pealisplekki (pañca cittassa upakkilesā) Upakkilesasutta SN 46.33	11 teadvuse pealisplekki (ekadasa cittassa upakkilesā) Allikas: Upakkilesasutta MN 128	16 teadvuse pealisplekki (soḷasa cittassa upakkilesā) Allikad: Vatthūpamasutta [Vatthasutta] MN 7, Sallekhasutta MN 8
1. kirg (rāga) või ahnus (lobha) 2. viha (dosa) 3. pettekujutlus (moha)	1. naudingusoov (kāmacchanda) 2. kuritahtlikkus (byāpāda/vyāpāda) 3. laiskus ja loidus (thīna-middha) 4. rahutus ja mure (uddhacca-kukkucca) 5. kahtlus (vicikicchā).	1. kahtlus (vicikicchā) 2. mitte- tähelepanelikkus (amanasikāra) 3. laiskus ja loidus (thīna-middha) 4. hirm (chambhitatta) 5. äng (uppila) 6. õelus/nurjatus (duṭṭhulla) 7. liigne energia (accāraddha-vīriya) 8. madal energia (atilīna-vīriya) 9. palvetamine (abhijappā) 10. erinevustaju (nānatta-saññā) 11. liigne keskendus vormidele (atini-jjhāyitattaṁ)	1. himu ja ülekohtune ahnus (abhijjh-āvisama-lobho) 2. kuritahtlikkus (byāpāda) 3. sallimatus (kodha) 4. vaen (upanāha) 5. teesklus (makkha) 6. halastamatus (paḷā) 7. kadedus (issā) 8. saamahimu (macchariya) 9. petlikkus (māyā) 10. reetlikkus (sāṭheyya) 11. jäikus (thambha) 12. ägedus (sārambha) 13. uhkus (māna) 14. eneseuhkus (atimāna) 15. upsakus (mada) 16. hoolimatus (pamāda)


4 plekki (eelnevale kolmele üks lisaks) Allikad: Paṭhamaaggisutta AN 7.46; Ādittasutta SN 35.28 jpt
4. mitteteadmine (avijjā)
10 plekki (dasa kilesa) Allikas: Vibhaṁga lk 446	10 pealisplekki (dasa uppakkilesa = vipassanūpakkilesa) Allikas: Vism lk 660-1 (Vipassanupakkilesa-kathā)
1. ahnus (lobha) 2. viha (dosa) 3. pettekujutlus (moha) 4. uhkus (māna) 5. [vale] vaade (diṭṭhi) 6. kahtlus (vicikicchā) 7. laiskus (thīna) 8. rahutus (uddhacca) 9. häbitus (ahirika) 10. [kõlbetu] kartmatus (anottappa)	1. kiirgav valgussära (obhāsa) 2. teadmised (ñāṇa) 3. rõõm (pīti) 4. rahunemine (passaddhi) 5. õnn (sukha) 6. kindlus (adhimokkha) 7. pürgimine (paggaha) 8. kohalolek (upaṭṭhāna) 9. neutraalsus (upekkha) 10. igatsus/kiindumus (nikanti)

Plekkide puudumine

Kolme pleki ehk oskamatu juure (akusala-hetū) – ahnuse, viha ja pettekujutluse – vastandiks on kolm oskuslikku juurt (kusala-hetū), milleks on: ahnusetus (alobha), vihatus (adosa) ja pettekujutlusetus (amoha). Abhidhamma selgitab neid mõisteid alljärgnevalt:

ahnusetus (alobha) tähendab mitteahnitsemist (alubbhanā), aplusetust (alubbhitattaṁ), mittekirelisust (asārāgo) ja vaimustuse/pöörasuse (=armumise) puudumist (asārajjanā asārajjitattaṁ) ning himurusetust (anabhijjhā).
vihatus (adosa) tähendab mittevihkamist (adussanā) ja mittevihastamist ehk „viha mitteülesvõtmist” (adussitatta), sõprust (metti), sõbralikkust (mettāyanā), sõbrustamist (mettāyitatta), hoolimist (anuddā), hoolivust (anuddāyanā), hoolitsemist (anudāyitattaṁ), halastust (anukampā), mittekuritahtlikkust (abyāpāda) ja muretust (abyāpajja).
pettekujutlusetus (amoha) tähendab seda, et inimesel on dukkha teadmine (dukkhe ñāṇa), dukkha tekkimise teadmine (dukkhasamudaye ñāṇa), dukkha lakkamise teadmine (dukkhanirodhe ñāṇa), dukkha lakkamisele viiva tee teadmine (dukkhanirodhagāminiyā paṭipadāya ñāṇa), möödunu (mineviku moodustiste) kohta teadmine (pubbante ñāṇa), tekkiva (oleviku moodustiste) kohta teadmine (aparante ñāṇa), nii möödunu kui tekkiva kohta teadmine (pubbantāparante ñāṇa), ning põhjusliku sõltuvusliku tekke dhamma teadmine (idappaccayatā paṭiccasamuppannesu dhammesu ñāṇa).^[19]

KOLME PEAMISE PLEKI HÜLGAMISE VILJAD
Ahnusetus (alobha)	Vihatus (adosa)	Pettekujutlusetus (amoha)
1. mitteahnitsemine (alubbhanā) 2. aplusetus (alubbhitattaṁ) 3. mittekirelisus (asārāgo) 4. vaimustuse/pöörasuse (=armumise) puudumine (asārajjanā asārajjitattaṁ) 5. himurusetus (anabhijjhā)	1. mittevihkamine (adussanā) 2. mittevihastamine ehk „viha mitteülesvõtmine” (adussitatta) 3. sõprus (metti) 4. sõbralikkus (mettāyanā) 5. sõbrustamine (mettāyitatta) 6. hoolimine (anuddā) 7. hoolivus (anuddāyanā) 8. hoolitsemine (anudāyitattaṁ) 9. halastus (anukampā) 10. mittekuritahtlikkus (abyāpāda) 11. muretus (abyāpajja)	1. dukkha teadmine (dukkhe ñāṇa) 2. dukkha tekkimise teadmine (dukkhasamudaye ñāṇa) 3. dukkha lakkamise teadmine (dukkhanirodhe ñāṇa) 4. dukkha lakkamisele viiva tee teadmine (dukkhanirodha-gāminiyā paṭipadāya ñāṇa) 5. möödunu (mineviku moodustiste) kohta teadmine (pubbante ñāṇa) 6. tekkiva/hiljutise (oleviku moodustiste) kohta teadmine (aparante ñāṇa) 7. nii möödunu kui tekkiva/hiljutise kohta teadmine (pubbantāparante ñāṇa) 8. põhjusliku sõltuvusliku tekke dhamma teadmine (idappaccayatā paṭiccasamuppannesu dhammesu ñāṇa)
Allikas: Vibhaṁga, Dukanikkhepa Ds 2.3.2.

Plekid määravad teadvuse uue sünni

„Riide sutta“^[20] õpetab Buddha, et sõltumata sellest, kas räpane ja määrdunud kangas on sinine (nīla), kollane (pīta), punane (lohita) või magentapunane (karmiinpunane/sügav punane/roosa) (mañjiṭṭha), näeb selle värv kanga räpasuse ja määrdumise tõttu välja ebapuhas. Samamoodi, kui teadvus on plekiline (citte saṅkiliṭṭhe) – olgu selleks kas (1) himu ja ülekohtune ahnus (abhijjh-āvisama-lobho), (2) kuritahtlikkus (byāpāda), (3) sallimatus/viha (kodha), (4) vaen/nördimus (upanāha), (5) mustamine/silmakirjalikkus/põlgus (makkha), (6) jultumus/halastamatus (paḷā), (7) kadedus (issā), (8) saamahimu (macchariya), (9) petlikkus (māyā), (10) reetlikkus (sāṭheyya), (11) jäikus/kõrkus (thambha), (12) ägedus/rivaalitsemine (sārambha), (13) uhkus (māna), (14) eneseuhkus (atimāna), (15) upsakus (mada) või (16) hooletus (pamāda) – siis on oodata halba minemist (duggati pāṭikaṅkhā) ehk õnnetut tulevikku ja uut sündi Apaaja kannatusterohkes hävingulises Niraaja vallas. Aga kui kangas on puhas, siis näeb see ka värvist sõltumata välja puhtana. Samamoodi, kui teadvus on plekitu (citte asaṅkiliṭṭhe), on oodata head minemist (sugati pāṭikaṅkhā) ehk õnnelikku tulevikku ning uut sündi õnnelikus taevases vallas.

Seejärel õpetab Buddha, et kui bhikkhu mõistab, et himu, ahnus jt pealisplekid on virgumisel takistuseks, hülgab ta need. Nii nagu plekiline kangas saab veega pestes puhtaks, nii saab plekiline teadvus Buddha, dhamma ja sangha järjepideva meelespidamise arendamisega puhtaks. Selle tulemusena tekib bhikkhul täielik kindlustunne (aveccappasādena) Buddhasse, dhammasse ja sanghasse. Kogedes Buddha, dhamma ja sangha meelespidamisest tulenevat kindlustunnet, tunneb bhikkhu usaldust. Ta innustub nii eesmärgist (attha-paṭisaṁvedino) kui ka dhammast (dhamma-paṭisaṁvedino), misläbi sünnib temas heameel (pāmojja); heameelest sünnib rõõm (pīti); rõõmus meel rahustab keha (kāyo passambhati); rahunenud kehas tekib õnnetunne (sukha); ja õnnelik teadvus muutub keskendunuks (samādhi). Sellise kõlbluse, dhamma ja tarkuse (evaṁsīlo evaṁdhammo evaṁpañño) saavutanud bhikkhu jaoks pole ka maitsvaim almustoit (piṇḍapāta) enam takistuseks.

Kord juba esilekerkinud plekkidest on raske vabaneda

„Raske vabaneda suttas“^[21] õpetab Buddha, et neist viiest – (1) kirg (rāga), (2) viha (dosa), (3) pettekujutlus (moha), (4) vasturääkimine (paṭibhāna) ja (5) rändav teadvus (gamikacitta) – on raske vabaneda (duppaṭivinodaya), kui need on juba esile kerkinud (uppanna).

„Kirjutamise suttas“^[22] õpetab Buddha bhikkhudele, et maailmas leidub kolme tüüpi inimesi:

Mõni inimene on nagu kiri kivis (pāsāṇa-lekhūpamo puggalo). Nii nagu kivisse raiutud kiri ei kustu kiiresti tuule ega vee toimel ja püsib kaua, samamoodi vihastab see isik kiiresti ja viha püsib tema meeles kaua.
Mõni inimene on nagu kiri mullal (pathavi-lekhūpamo puggalo). Nii nagu mullale kirjutatud kiri kustutab kiiresti tuule või vee mõjul ega püsi kaua, samamoodi vihastab see isik kiiresti, kuid tema viha ei püsi kaua.
Aga mõni inimene on nagu kiri vees (udaka-lekhūpamo puggalo). Kui temaga räägitakse jämedalt (āgāḷhena), karmilt (pharusena) või ebameeldivalt (amanāpena), on ta sellest hoolimata seltsiv (sandhiyati), ühendav ehk ühtsust ja kooskõla loov (saṁsandati) ning viisakas (sammodati). Nii nagu kiri kestab vees vaid hetke ja kaob koheselt, samamoodi, kui selle inimesega räägitakse jämedalt, karmilt või ebameeldivalt, jääb ta sellgi poolest seltsivaks, ühendavaks ja viisakaks.

Plekkide eemaldamine kullapesija metafoori näitel

„Mustusest puhastaja suttas“^[23] õpetab Buddha, et alguses on kuld kaetud jämeda mustusega (oḷārikā upakkilesā) ehk plekkidega, milleks on liiv, muld ja kruus. Kullapesija või tema õpipoiss (paṁsudhovako vā paṁsudhovakantevāsī) valab need kolm sõelale, uhab veega läbi, loputab ja puhastab. Kui jäme mustus on kõrvaldatud, jääb sõelale alles keskmine mustus (majjhima-sahagatā upakkilesā), milleks on väikseteraline ja jämedateraline liiv ning kullauhtja jätkab pesemist. Kui needki on kõrvaldatud, jääb kullaga sõelale peenike mustus (sukhuma-sahagatā upakkilesā): peenliiv ja must puru. Pesemist jätkates jäävad sõelale järele vaid kullaterad. Kui seejärel kullasepp (suvaṇṇakāro) kullaterad üles sulatab, pole see piisavalt paindlik, töödeldav ega särav, vaid on rabe ja mittetöödeldav. Jätkates järjekindlalt sepalõõtsaga tulele puhumist (st leegi hoidmist) ja kulla sulatamist, muutub kuld paindlikuks, töödeldavaks ning säravaks, ega ole enam rabe ja mittetöödeldav. Nüüd saab kullassepp edukalt luua soovitud ehte, olgu selleks kas käevõru, kõrvarõngad, kaelakee või kuldne pärg.

Samamoodi on kõrgemale teadvusele pühendunud (adhi-citta-manuyutta) bhikkhul esmalt jämedad pealisplekid (oḷārikā upakkilesā), milleks on: (1) kehaline dukkhalik käitumine (kāya-duccarita), (2) kõneline dukkhalik käitumine (vacī-duccarita) ja (3) meeleline dukkhalik käitumine (mano-duccarita). Siiras ja võimekas bhikkhu loobub ja vabaneb neist plekkidest ning kõrvaldab ja hävitab need. Olles jämedatest pealisplekkidest loobunud, asub bhikkhu hävitama keskmisi esilekerkinud pealisplekke (majjhimasahagatā upakkilesā), milleks on: (4) naudingumõtted (kāma-vitakka), (5) kuritahtlikud mõtted (byāpāda-vitakko) ja (6) vägivaldsed mõtted (vihiṁsā-vitakka). Siiras ja võimekas bhikkhu loobub ja vabaneb neist plekkidest ning kõrvaldab ja hävitab need. Seejärel asub ta vabanema peenematest esilekerinud pealisplekkidest (sukhuma-sahagatā upakkilesā), milleks on: (7) sugulastest või perest mõtlemine (ñāti-vitakka), (8) oma maast ehk riigist mõtlemine (janapada-vitakka) ja (9) mittehalvustamisega (st hea mainega) seotud mõtted (an-avañña-ttipaṭi-saṁyutta vitakka). Ta loobub ja vabaneb ka neist plekkidest ning kõrvaldab ja hävitab esilekerinud peenemad pealisplekid. Peale seda jäävad alles vaid dhammaga seotud mõtted (dhamma-vitakka). Sellise teadvuse keskendus (samādhi) ei ole vaikne, rahulik ega sisalda veel teadvuse ühtsuse olemasolu (ekodi-bhāvādhigata), vaid esineb koos moodustiste, ohjamise ja vältimisega (sasaṁkhāra-niggayha-vārita-gata). Keskendusega jätkates saabub aeg, mil teadvus rahuneb, raugeb (sannisīdati) ja saab ühtseks (ekodi) (st saavutab ühtesuunatuse) ning bhikkhu saavutab keskenduse (samādhi), mis on vaikne, rahulik ja teadvuse ühtsuse olemasoluga, ega esine koos moodustiste, ohjamise ega vältimisega. Ta saavutab võimekuse teostada kõik kõrgemad teadmised (abhiññā), mis on järgmised: (1) olles üks, saab temast mitu, olles mitu, saab temast üks; (2) ta ilmub ja kaob; (3) ta läheb takistamatult läbi seinte ja mägede; (4) ta sukeldub maa sisse ja maast välja nagu oleks see vesi; (5) ta kõnnib vee peal nagu oleks see maa; (6) istudes ristatud jalgadega liigub ta läbi õhu nagu tiivuline lind; (7) ta suudab puudutada päikest ja kuud; (8) tal on võim oma kehast kuni Brahmā maailmani välja. Ta on võimeline saavutama (1) taevase kõrva teadmise (dibba-sota-ñāṇa) ja kuulma kõiki helisid nii inimeste maailmas kui teistes olemasoluvaldades, nii kaugelt kui lähedalt; (2) meele läbistamise teadmise (ceto-pariya-ñāṇa) ja nägema teise olendi meeles esinevat teadvusseisundit; (3) iseenda eelmiste elude meenutamise teadmise (pubbe-nivāsānussati-ñāṇa) ja nägema iseenda varasemaid sünde ja elusid; (4) taevase silma teadmise (dibba-cakkhu-ñāṇa) ning nägema kõikide olendite uusi sünde ja kadumisi; ning (5) tulvade lõppemise teadmise (āsavakkhaya-ñāṇa), mille kaudu saavutab ta teadmise ja nägemise neljast tõest ja tulvadest, nende tekkimisest, lakkamisest ja lakkamisele viivast arija kaheksaosalisest teest. Kui ta siiralt soovib, et saavutaks tulvade (āsavā) lakkamise, teadvuse vabanemise (ceto-vimutti) ja tarkuse vabanemise (paññā-vimutti) juba selles elus (diṭṭheva dhamme), ning teostaks kõrgemad teadmised (abhiññā) ja nägemise saavutamise (sacchikatvā upasampajja) ning selles saavutatus viibimise (viharati), siis on ta võimeline selle soovi ka teostama.

Plekkide lõplik vaibumine

Plekid ja iha hävitanud inimest nimetatakse arahantiks (vääriliseks). Kuigi arahanti iha on lakanud, on varasema iha põhjustatud viis kogumikku endiselt aktiivsed, kuid esinevad ilma klammerdumiseta. Seega, kui mittevirgunu puhul on tegemist viie klammerdumise kogumikuga (upādāna-k-khandha), siis klammerdumisest vabanenud arahanti puhul on tegemist viie kogumikuga (khandhā).^[24] Samal põhjusel nimetatakse arahanti eluajal saavutatud virgumist olemasoluga seotud ehk jäägiga vaibumise elemendiks (saupādisesa-nibbāna-dhātu) ja plekkide lõplikuks vaibumiseks (kilesa-parinibbāna). Olemasoluga mitteseotud ehk jäägita vaibumise element (anupādisesa-nibbāna-dhātu) esineb arahantil viie kogumiku lakkamise järel, st pärast tema keha surma ehk lõplikku vaibumist (parinibbāna).^[25]

Virgunu kogeb kuni surmani nii ebameeldivaid kui ka meeldivaid tundeid, sest viis võimet (pañcindriyāni) on endiselt aktiivsed, kuid need tunded — nagu ka kõik muu — ei tekita temas enam iha, vastumeelsust ega klammerdumist.^[26]

^[1] „anupubbena medhāvī,
thokaṁ thokaṁ khaṇe khaṇe;
kammāro rajatasseva,
niddhame malamattano.“ – KN, Dhp 239.

^[2] „rāgassa pahānāya asubhā bhāvetabbā, dosassa pahānāya mettā bhāvetabbā, mohassa pahānāya paññā bhāvetabbā.“ – Rāgasutta AN 6.107.

^[3] kilesa [√kilis + *a] masc, nt; plekk, rüve, reostus, risu; oskamatu teadvusseisund, mis on dukkhat ja uusi sünde põhjustavate tegude (kamma) allikas. Sünonüümid: paṅka, rajas, saṅkilesa, saṁkilesa, aṅgaṇa, asoceyya, upakilesa, upakkilesa. Kuna plekid takistavad olemasolu vahetut, tõelist nägemist, on need seitsme virgumisosa vastandid, vt Mahāsatipaṭṭhānasutta MN 10. Vt ka PED lk 507.

^[4] Brahmadattattheragāthā Thag 6.12. Esimeses tulbas otsetõlge, teises värsistatud tõlge.

^[5] Channasutta AN 3.71 jpt.

^[6] Mūlasutta Iti 50 jpt

^[7] Aggisutta Iti 93, Paṭhamaaggisutta AN 7.46, Ādittasutta SN 35.28, Tha Ap 393 jpt.

^[8] Aññatitthiyasutta AN 3.68.

^[9] [Paṭiccasamuppāda]-Vibhaṁgasutta SN 12.2, sama Avijjāsutta SN 56.17, Avijjāpañhāsutta SN 38.9 jt.

^[10] Sūdasutta SN 47.8.

^[11] Upakkilesasutta SN 46.33.

^[12] Uttiyasutta AN 10.95.

^[13] Bālavagga AN 2.31.

^[14] Vibhaṁga lk 446; sama jaotuse toob ära ka „Dhammagrupid“.

^[15] „athassa imāya taruṇavipassanāya āraddhavipassakassa dasa vipassanupakkilesā uppajjanti. katame pana te dasa upakkilesāti? obhāso, ñāṇaṁ, pīti, passaddhi, sukhaṁ, adhimokkho, paggaho, upaṭṭhānaṁ, upekkhā, nikantīti.“ – Vism lk 660-661 (Vipassanupakkilesakathā).

^[16] Upakkilesasutta MN 128.

^[17] Vatthūpamasutta [Vatthasutta] MN 7 ja Sallekhasutta MN 8.

^[18] Upakkilesañāṇaniddeso, Diṭṭhikathā, lk 164.

^[19] Vibhaṁga , Dukanikkhepa Ds 2.3.2.

^[20] Vatthūpamasutta [Vatthasutta] MN 7; sama Sallekhasutta MN 8.

^[21] Duppaṭivinodayasutta AN 5.160.

^[22] Lekhasutta AN 3.132.

^[23] Paṁsudhovakasutta AN 3.101.

^[24] Khandhasutta SN 22.48. Vt täpsemalt DVE, I osa, ptk „Viis klammerdumise kogumikku (pañcupādānakkhandhā)“.

^[25] Pāsādikasutta DN 29. Vt täpsemalt DVE, III osa, ptk „Arahant“.

^[26] Nibbānadhātusutta KN Iti 44.