Sõbralikkuse rakendamine igapäevaelus

Sõbralikkuse arendamine kuulub Buddha õpetuse (dhammavinaya) kõige olulisemate harjutuste hulka hulka, kuna selle kaudu on võimalik vihkamisest ja kuritahtlikkusest vabaneda. Vihkamine hüljatakse sõbralikkuse arendamise kaudu. Selles mõttes ei ole mettā pelgalt hea tunne või meeldiv hoiak, vaid meele kurjusest puhastamise praktika, mis võimaldab välismaalimas toimuvat näha ilma hukkamõistu ja tõrjumiseta, loomata seeläbi viha ja kuritahtlikkust nii enda meelde, kui sellel põhineva kõne ja käitumisega ka välismaailma.

Viie tajuorgani ja meele kokkupuutel välismaailmaga (silm-vorm, kõrv-heli … meel-dhamma/nähtus) tekib sellele vastav taju, mis kujundab välja viisi, kuidas teadvus objekti kogeb. See omakorda määrab, kas teadvus kaldub oskamatuse (akusala) või oskuslikkuse (kusala) poole. Kui teadvus puhastatakse sõbralikkuse (mettā) arendamisega vaenulikkusest ja kahjustamissoovist, kujuneb välja teistsugune – heasoovlik ja vaenutu maailma tajumise viis. Koos uutmoodi tajumisega ilmnevad ka uuele tajumise viisile vastavad tunded ja mõttemoodustised, mis kokku kujundavadki hetkest hetkesse voolava olemasolu kogemuse ehk – inimese elukogemuse.

Sõbralikkuse teostamine kodus tähendab, et muudame oma kodu sõbralikkuse viljakaks põlluks. Õpime kasvatama oma südames sooja ja hoolivat sõbralikkust kõikide pereliikmete, naabrite ning ka koduloomade suhtes nii, et see avarduks isegi ämblikele, putukatele ja teistele väikestele olenditele, kes meie kodus elavad. Luues sõbralikkuse arendamise kaudu harjumuse, muutume me ise järk-järgult sõbraliku käitumise meistriks ja parimaks eeskujuks, mille oskuslikest viljadest saavad osa kõik pereliikmed, sh ka meie lapsed ja lapselapsed.

3 võimalust sõbralikkuse arendamiseks peres:

1. Hommikul ärgates saada oma mõttes esimese asjana kõikidele pere liikmetele 3 head soovi. Näiteks: „Olgu me terved ja kaitstud. Olgu me rõõmsad ja õnnelikud. Tulgu meil mõnus ja vahva päev.“ Võid mõttes soovida just seda, mida pead vajalikuks ning visualiseerida, kuidas soe valgus ning heade soovide soojus levib sinu südamest iga pereliikme (ja kodulooma) südamesse.
2. Laienda sõbralikkust kõigele koduga seotule. Näiteks: „Olgu see kodu täis rahu ja soojust. Olgu siin kodus kõikidel mõnus ja hea olla. Olgu siin turvaline ja rõõmus.“
3. Laienda sõbralikkust kõikidele naabritele. Näiteks: „Olgu mu naabrid terved ja õnnelikud. Olgu nad kaitstud ja hoitud. Elagu nad rahus ja külluses!“

Sõbralikkuse teostamine tööl tähendab, et muudame oma igapäevase töökeskkonna ja kolleegidevahelise suhtlemise samuti sõbralikkuse viljakaks põlluks. See ei tähenda tingimata pidevat naeratamist või lakkamatut tunnustamist ja kiitmist, vaid teadlikku, sooja, lugupidavat ja sõbralikku hoiakut igas olukorras – olgu see siis koosolekul viibides, e-kirjadele vastates, kliendiga suheldes või oma töö kohta tagasisidet saades. Mida regulaarsemalt väljendame hoolivat ja sõbralikku suhtumist töökaaslastesse, seda loomulikumaks see muutub nii meie endi kui ka kolleegide jaoks. Aja jooksul märkame, et inimesed otsivad meiega rohkem kontakti, tööalased suhted paranevad ning muutuvad soojemaks ja usaldavamaks. Kuigi sõbralikkus ei vähenda töö koormust ega paranda tingimusi, muudab see töökeskkonna inimlikumaks ja meeldivamaks – nii enda kui ka teiste jaoks.

3 võimalust sõbralikkuse arendamiseks töökohal:

1. Hommikul tööle jõudes või tööpäeva alguses saada esimese asjana mõttes sõbralikkust kõigile oma töökaaslastele. Näiteks: „Tulgu meil kõigil täna hea ja rahulik päev. Olgu me terved ja kaitstud. Et me tegutseks koostöös, mis loob kergust ja rõõmu.“ Võid visualiseerida, kuidas soe valgus või sõbralik soojus levib sinu südamest kõikidele kolleegile.
2. Avarda sõbralikkust oma klientidele, või kolleegidele, kellega sul on keerulisemad suhted. Näiteks: „Olgu tal hea olla. Olgu ta meel rahulik ja tema päev helge. Olgu meie suhtlemine sujuv ja lugupidav.“ Eriti kasulik on seda teha vahetult enne kliendiga kohtumist, keerulist tööalast vestlust või pingelist koosolekut. 
3. Suuna sõbralikkus  töökeskkonnale. Näiteks: „Valitsegu selles tööruumis/kontoris rahulik ja toetav õhkkond. Olgu siin kõigil mõnus ja turvaline olla!“

Sõbralikkuse arendamine konfliktis või pingelises olukorras tähendab, et me ei luba pingel kustutada oma südames oleval sõbralikkuse soojusel, vaid vastupidi – kasutame seda olukorda võimalusena teadlikult sõbraliku meeleseisundi rajamiseks, arendamiseks ja kasvatamiseks. Selle asemel, et reageerida automaatselt viha, kaitsekõne või ärritusega, õpime jääma sisemiselt rahulikuks ja suunama teisele poolele hoolivat, sõbralikku ja kaastundlikku tähelepanu. See ei tähenda oma arvamuste, vajaduste, soovide või tunnete eitamist ega mahasurumist, vaid kaastundlikult ja sõbralikul moel enda kehtestamist ja vägivallatult oma arvamuse väljendamist moel, mis võimaldaks teisel teha sedasama. 

3 võimalust sõbralikkuse arendamiseks konfliktis või pingelises olukorras:

1. Enne reageerimist peatu hetkeks (ennetab automaatset reageerimist), keskenda oma tähelepanu hindamisele ja loo „paus“ (annab ruumi teadlikuks vastamiseks) ning hakka meeles kasvatama sõbralikkust. Näiteks ütle enesele mõttes: „Ma valin rahu. Ma väljendan end sõbralikult ja selgelt. Kui näen, et teine osapool on vihane või ärritunud, siis tähendab, et ta kannatab – seetõttu suhtun temasse kaasundlikult ja sõbralikult.“
2. Paku kuulates sõbralikku vaikust teisele inimesele, eriti siis, kui ta on ärritunud või ründav, ja soovi talle mõttes kaastundlikult (samal ajal jätkates tähelepanelikut tema kuulamist): „Et sa leiaksid kiirest taas rahu ja tasakaalu. Et sa vabaneksid ärritusest, vihast, pahameelest ja teisi kannatusi põhjustavatest meeleseisunditest.“ Seda saab teha vaikselt mõttes, isegi kui väliselt kuulates vestlust jätkad. Taoline, mõttes teisele hea soovimine aitab pehmendada õhkkonda ja ennetada konflikti eskaleerumist.
3. Pärast konflikti või vaidluse lõppemist suuna taastav sõbralikkus mõlemale osapoolele (sh iseendale). Näiteks: „Olgu meil kõigil koos hea olla. Olgu see olukord meile mõlemale kasulikuks õpetajaks. Olgu meie vahel taas rahu ja mõistmine.“ See aitab vabaneda järelejäänud pingest ja taastada kiiremini sisemise rahu.

Sõbralikkuse rakendamine ühiskonnas tähendab, et me ei luba pingetel, vastandumistel ega erimeelsustel kahjustada inimestevahelise suhtlemise alust – vastastikust austavat ja lugupidavat hoiakut. Vastupidi, sõbralikkuse rakendamine igas olukorras loob võimaluse kujundada hoolivamat, küpsemat ja vastutustundlikumat ühiskonda, kus automaatse reageerimise asemel eelistatakse teadlikku, mõtestatud ja sõbralikku vastamist ning hukkamõistmise ja seinade ehitamise asemel mõistmispüüdu ja sildade rajamist.

Ühiskonnas väljendub sõbralikkus eeskätt selles, kuidas me suhtume teisitimõtlejatesse, vähemustesse, haavatavatesse rühmadesse ja ka nendesse, kelle käitumine või seisukohad meis rahulolematust või vastumeelsust tekitavad. Sõbralikkus ei tähenda siin naiivset, tingimusteta nõustumist, kaasakiitmist ega kriitikavaba leplikkust, vaid valmisolekut jääda inimlikuks, mõistvaks, rahulikuks ja vägivallatuks ka eriarvamuste keskel. See loob polariseerumise ja vastandumise asemel pinnase konstruktiivseks dialoogiks ning kõiki osapooli arvestava lahenduste ühiseks otsimiseks ja ellurakendamiseks.

Oskuslikult rakendatud sõbralikkus aitab nihutada ühiskondlikku suhtlus- ja käitumiskultuuri automaatselt süüdistamiselt ja vastandumiselt hinnanguvaba kuulamise, teise osapoole mõistmispüüde ning vastutuse võtmise suunas. See tähendab avalikes debattides, töökollektiivides, meedias jm oskust peatuda enne reageerimist, hinnata olukorda laiemas kontekstis ning valida sõnastus ja käitumise viis, mis ei suurenda kannatust, vaid loob võimaluse mõistmiseks ja sõbralikuks koostööks.

Siinkohal on oluline on rõhutada, et sõbralikkus ei välista õiglast kriitikat ega piiride seadmist vaid suunab käituma seda viisil, mis ei alanda teist inimest ega külva täiendavat viha, sallimatust ja vaenu. Just selline, sõbralik lähenemine, toetab sotsiaalset sidusust, omavahelist usaldust ja loob turvalisust – tegureid, mis on rahuküllase ja jätkusuutliku ühiskonna eelduseks.

Seega, sõbralikkus pole pelgalt isiklik voorus, vaid inimeses peituv ressurss nii iseenda, oma pere, kui ka kogu ühiskonna heaolu, sidususe ning turvalisuse loomiseks, taastamiseks ja arendamiseks. Teadlik sõbralikkuse arendamine ja rakendamine aitab leevendada pingeid, ennetada konfliktide eskaleerumist ning kujundada elukeskkonda, kus erimeelsused ei lõhu ega kahjusta meid, vaid jõustavad õppimist, mõistmist ja arengut. Selline ühiskond ei sünni iseenesest, kuid iga teadlikult valitud sõbralik mõte, sõna ja tegu aitab selle suunas teha reaalse ja mõjusa sammu.