Mettāsuttaṁ – Sõbralikkuse sutta

karaṇī­ya­mattha­kusa­lena
yanta santaṁ padaṁ
abhisamecca
sakko ujū ca suhujū ca
sūvaco cassa mudu anatimānī.

Mida peab tegema ülimalt oskuslik,
et rahu seisundisse jõuda?
Olema võimekas, aus ja otsekohene ja
meeldiv, ka õrn, mitte upsakas,

Mida peaks tegema ülimalt oskuslik

selleks, et keha ja meel püsiks rahus?

Olema aus ja siiras ja meeldiv,

võimekas, õrn, ja kõrkusest lahus,

santussako ca subharo ca
appakicco ca sallahukavutti
santindriyo ca nipako ca
appagabbho kulesva­nanu­giddho.

rahulolev ja lihtne toetada ja
väheste kohustustega ja tagasihoidliku eluviisiga,
rahunenud võimetega ja arukas ja
mitte uhke, sugulaste kinke mitteihkav,

rahulolev ja lihtne toetada,

vähetoimekas, kinke ei ihkav,

ahnuseta, ei ealeski ülbe,

arukas, malbe ja võimeid vaid ohjav,

na ca khuddamācare kiñci
yena viññū pare upavadeyyuṁ
sukhino va khemino hontu
sabbasattā bhavantu sukhitattā.

ja mitte tegema vähimatki niisugust,
mida teised targad laidavad.
Õnnelikud ning kaitstud olgu
kõik olendid – elagu nad õnnelikult!

vähimal moelgi kes nõnda ei toimi,

mis poleks tarkuse vaimus ja loomus.

Olgu kõik olendid kaitstud ja õnnes –

olgu kõik terved ja püsigu rõõmus!

ye keci pāṇabhūtatthi
tasā vā thāvarā vanavasesā
dīghā vā ye va mahantā
majjhimā rassakā aṇukathūlā.

Missugused ka ei oleks elusolendid,
nii hirmunud kui rahulikud,
pikad kui ka suured kui
keskmised, lühikesed, peened-jämedad,

Millised elavad olendid poleks ka –

lühemad, vahepealsed või pikemad,

hirmunud, heitunud, vagad või rahus,

väiksed, suured või peened või matsakad,

diṭṭhā vā ye va adiṭṭhā
ye va dūre vasanti avidūre
bhūtā va sambhavesī va
sabbasattā bhavantu sukhitattā.

nähtavad kui ka mittenähtavad,
nii lähedalasuvad kui ka mittelähedal,
sündinud kui sündimas, kui
kõik olendid – elagu nad õnnelikult!

silmale nähtamatud või nähtavad,

lähedal või hoopis kaugustesõõmus,

kes on veel sündimas või juba sündinud –

olgu kõik terved ja püsigu rõõmus!

na paro paraṁ nikubbetha
nātimaññetha katthaci na kañci
byārosanā paṭighasañña
nāññamaññassa duk­kha­mic­cheyya.

Ärgu nüüdsest keegi petku,
ärgu põlaku kuskil ega kedagi,
ärgu vihas ega vastumeelsust tajudes
soovigu teisele dukkhat.

Ärgu keegi enam neist tüssaku,

ärgu nad kedagi põlata proovigu,

vihas ja vastumeelsust tajudes,

teisele kannatust ärgu nad soovigu.

mātā yathā niyaṁputta
māyusā eka­puttama­nurak­khe
evampi sabbabhūtesu
mānasaṁ bhāvaye aparimāṇaṁ.

Nagu ema oma poega,
oma ainsat poega, kaitseb elu hinnaga,
samamoodi kõikidele elusolenditele
meele arendab piirituks.

Nii nagu enese elugi hinnaga,

ainsamat poega ju kaitseb üks ema,

samamoodi ka kõikidel teistele,

meele piirituks avardab tema.

mettañca sabbalokasmi,
mānasaṁ bhāvaye aparimāṇaṁ;
uddhaṁ adho ca tiriyañca,
asambādhaṁ avera­ma­sapat­taṁ.

Sõbralikkuse kogu maailma suhtes

meeles arendab piirituks

ülesse, alla ja ümberringi –

takistamatuks, vihatuks, vaenutuks.

Lõputuks sõbralikkuse arendab,

kogu maailma suhtes valla,

takistamatuks ja vihatuks, vaenutuks,

ümberringi, nii üles kui alla.

tiṭṭhaṁ caraṁ nisinno va
sayāno yāvatāssa vitamiddho
etaṁ satiṁ adhiṭṭheyya
brahmametaṁ vihāra­mi­dhamāhu.

Seistes, kõndides, istudes ja

lamades vabana loidusest,

see teadvelolus lakkamatult püsigu: 

brahmalik on selline elamine – nii on kuulutatud.

Lamades, istudes, seistes ja kõndides

pikali olles, loidusest vabana,

teadvelolus see pidevalt püsigu: 

selline eluviis ongi brahmana!

diṭṭhiñca anupaggamma
sīlavā dassanena sampanno
kāmesu vinaya gedhaṁ
na hi jātug­gabbha­seyya punaretī ti.

Vaateta madala-labaseta

kõlbluses saavutatud nägemisega,

naudinguist, ahnusest vabanenud –

nii ei naase ta üska enam ealeski.

Madala, labase vaate kes ületand’,

kõlbluses nägemise kes saavutand’,

üska ei naase too ealeski enam –

naudinguist, ahnusest kes on end vabastand’.