Sõbralikkus Buddha õpetuses

Paalikeelne sõna mettā tähendab siirast ja heasoovlikku sõbralikkust, valmisolekut mitte kahjustada, heatahtlikkust ja lahkust. Buddha õpetas:

„Sõbralik on see, kes ei tapa, ei valluta ega põhjusta teiste sellist käitumist ning on kõikide olendite suhtes lahke.“

Kui ka mõnedes tekstides on mettā tõlgitud armastuseks, tuleks seda mõista kui sõbralikkust. Buddha õpetuses on armastus (pema, rati, vanati, sineha, piyā) nagu ka selle ekvivalendid kirg (rāga) jms mitteoskuslikud, klammerdumist sisaldavad meeleseisundid, mis juhivad dukkhasse. Buddha on õpetanud, et mis iganes lein, hala või muu dukkha siin maailmas ilmneb, on see tekkinud armastusest ja kellegi kalliks pidamisest, mistõttu dukkhast ehk kannatusest vabastavale virgumisteele sisenenu hülgab armastuse ja vormide kallikspidamise (piyā).

Gootama Buddha rõhutas sageli, et tõeline sõbralikkus ja lahkus ei sõltu sümpaatiast ega vastuteenusest ja seda ei kõiguta vaen ega hirm. Teadvust vabastav sõbralikkus rajaneb hoopis džhaanades saavutatud järk-järgult pahatahtlikkusest ja kurjusest puhastunud meeleseisundil, mis kaastunde ja ja kaasrõõmu lisandumisel päädib igasuguse vastumeelsuse ületanud neutraalsuse väljakujunemisega. Igapäevaelus avaldub see võimes jääda rahulikuks, kaastundlikuks ja lahkeks ka keerulistes olukordades.

Buddha õpetuses hõlmab sõbralikkus kogu arija kaheksaosalist teed, milleks on: õige vaade, õige mõte, õige kõne, õige tegu, õige eluviis, õige püüdlus, õige teadlikkus ja õige keskendus. Mõistepaarid õige-vale (sammā-micchā) ja oskuslik-mitteoskuslik (kusala-akusala) pole Buddha õpetuses kindlasti ei moraliseerivad ega halvustavad (nagu „mul on õigus“ – „sina eksid“), vaid viitavad sellele, kas miski on õige või vale Buddha antud virgumisõpetuse suhtes.

Õige vaade teo olemusest tähendab seda, et iga tegu jõuab teo tegija juurde tagasi, mistõttu on teisele kurja soovimine sama, mis juua mürki ja oodata, et teine sellesse sureks.

Õige mõte rajaneb õigel vaatel ja võrsub ilmalikust elust ja naudingutest loobumisest, kuritahtlikkuse puudumisest ja vägivallatusest. Samamoodi, nagu kuri ja oskamatu vaade, nii toob ka vaenulikkuse ja pahatahtlikkusega täidetud mõtlemine kannatusi eelkõige mõtlejale endale, aga kui ka tema lähedastele ja kõikidele elusolenditele, kes temaga kokku puutuvad.

Õige kõne tuleneb õigest mõtlemisest ja tähendab valest, laimust, karmist kõnest ja tühjast lobast hoidumist. Õige kõne on alati sõbralik ja hooliv ning vaba igasugusest, sh ka varjatud kurjusest, karmusest ja pahatahtlikkusest. Ka kõne on tegu – sõnadega võib hirmutada ja isegi tappa, aga sõnadega võib ka ravida ja sõbralikku tuge pakkuda.

Õige tegu on elu hävitamisest, varastamisest ja naudingut pakkuvast valest, oskamatust käitumisest hoidumine. Õige, oskusliku ja kõlbelise käitumine tasu on Buddha õpetuse kohaselt kahetsuse ja süümepiinade puudumine, millest ilmnevad heameel, rõõm, rahunemine, õnn, keskendus ja tõelusele vastav olemasolu nägemine, millest omakorda võrsub kiretus ning täielik ja lõplik kannatustest vabanemine. Iga tegu on seeme – mida külvad, seda ka lõikad.

Õige eluviis rajaneb õigel teol ja tähendab halbatoovast, sobimatust, petlikust ja loomalikust valest eluviisist hoidumist. Sõbralik ei saa kaubelda relvade, elusolendite, liha ega alkoholi ja teiste mürkidega. Eestis on alkoholi tarvitamisega seotud vähemalt 20% kõigist liikluskuritegudest, kuni 70% vägivallakuritegudest ja pea 90% tapmistest. Euroopas on alkoholiga seotud 9% kõigist surmajuhtumitest, kogu maailmas aga rohkem kui 2,5 miljoni surmaga aastas. Seetõttu pole vaja ka pikemalt selgitada, miks õiget vaadet omav inimene ei joo ise alkoholi, ega kiida vähimalgi määral heaks alkoholi jt meelt juhmistavate ning teadlikkust ja vastutusvõimet vähendavate jookide ning ainete valmistamist, müümist või tarbimist. Alkohol ei too tarkust, kõlblust ega keskendust vaid juhib vastupidisesse – arutusse, kõlbetusse ja hooletusse. Alkoholi tarbimise viljadeks on taju-, teadvuse- ja vaatemoonutused, milles ilmnevad vääruskumused, et püsitu on püsiv, kannatus on õnn, minatu on mina ja ebameeldiv on meeldiv. Moonutused ei võimalda näha olemasolu tõelusele vastavalt ega saa seetõttu tuua midagi muud, kui vaid kannatusi suurendavat käitumist.

Õige püüdlus hõlmab oskamatust eemaldumist ja oskusliku poole püüdlemist. „Pingutuse sutta“ kohaselt tähendab õige pingutus (1) nägemis-, kuulmis- jt tajude ohjamist ja meeletajus ilmnenud muljega mittesamastumist; (2) naudinguga või kurjusega seotud mõtte hülgamist; (3) seitsme virgumisosa arendamist; ja (4) laipadega seotud ilutustaju (asubha) arendamist. Taoline püüdlus mis loob tugeva vundamendi isetu sõbralikkuse ja selle rajaneva oskusliku tegutsemise väljakujunemiseks.

Õige teadlikkus hõlmab keha, tunnete, teadvuse ja dhammade vaatlemist ja teadlikkuse loomist. Selline teadlikkus on keskenduses (ehk meditatsioonis) sõbralikkuse arendamise vältimatuks eelduseks, sest vaid rahus selginenud meel näeb täpselt sõbralikkuse olemust ja selle piiritut hüve.

Õige keskendus tähendab esimeses, teises, kolmandas ja neljandas džhaanas rahu (samatha) ja läbinägemise (vipassanā) arendamist, teadmiste esilekerkimist, tulvade lakkamist ja nibbaana ehk vaibumise saavutamist. Keskenduses sõbralikkuse arendamine (mettabhāvanā) on Buddha õpetatud rahu (samatha) arendamise meetod, mille kaudu eraldub bhikkhu kuritahtlikkusest (byāpāda) ja saavutab sõbralikkuses teadvuse vabanemise (mettācetovimuttī), mis on ülim oma ilus.

Sõbralikkus on üks neljast Buddha õpetatud brahmavihaarast ehk teadvusseisundist, milles Brahmā viibib, ja milleks on mettā’le lisaks veel karuṇā ehk kaastunne, muditā ehk kaasrõõm ja upekhā ehk neutraalsus. Brahmavihaarapõhine neutraalsus (brahmavihāraupekkhā) ei teki enne neljandat džhaanat, kuna neutraalsus ise ongi viimase džhaana osa (jhānanga). Neutraalsus (upekkhā) on saavutatav ainult kolme esimese brahmavihaara arendamisel saavutatud kolmanda džhaana edasiarendamise teel. Seega tuleb brahmavihaarade harjutamist alustada mettā arendamisest, mille eesmärgiks on luua püsiv meeleseisund, mida iseloomustab kuritahtlikkusest, sallimatusest ja vaenust vaba, lahke ja isetu sõbralikkus.

Sõbralikkust käsitleva Karaṇīyamettasuttaṁ kohta on Ācariya Buddhaghosa kirjutatud kommentaariumis ehk selgitustes lugu, mille kohaselt kogunesid 500 bhikkhut eri paigust Buddha juurde, et saada juhiseid enne vihmahooaja retriiti neile sobivate keskenduse arendamise (meditatsiooni) objektide kohta. Seejärel asusid nad Himaalaja jalamil paiknevas metsas keskendust arendama.

Kohalikud elanikud olid bhikkhude tulekust ülevoolavalt rõõmsad ja palusid bhikkhudel veeta vihmahooaja nende küla lähedal kaunis metsas. Külaelanikud annetasid bhikkhudele toitu, ehitasid neile lihtsad elu- ja magamisasemed ning varustasid neid kõige muu vajalikuga. Iga bhikkhu valis enesele puu, mille all öösel kui ka päeval teadlikkust ja keskendust arendada, et plekkidest vabaneda ning juba selles elus virguda ja vaibuda.

Müüdi kohaselt olla aga selle metsa puud asustatud puu-deevade poolt, kes, kõlbelisi ja virgumisele püüdlevaid bhikkhusid austades, oma kodudest lahkusid ja eemal nende lahkumist ootasid. Kui deevad aga nägid, et päevade ja nädalate möödudes ei plaaninudki bhikkhud nende kodust lahkuda, otsustasid nad bhikkhud eemale peletada, näidates neile kohutavaid vorme, tekitades ebameeldivaid helisid ja vastikuid lõhnu ning hirmutavad nähtuseid.

Bhikkhud otsustasid seepeale minna Buddha juurde nõu küsima. Mõistes tekkinud olukorda õpetas Buddha bhikkhudele Karaṇīyamettasuttaṁ’t ja saatis nad tagasi Himaalaja jalamile. Himaalaja jalamile tagasi tulles kordasid bhikkhud päheõpitud Karaṇīyamettasuttaṁ’t, suunates sooja ja heatahtlikku sõbralikkuse tunnet puu-deevade suunas. Selline dhamma teostus kujundas deevades oskusliku meeleseisundi, nende südamed täitusid soojuse ja heatahtlikkusega, ning nad muutusid bhikkhude suhtes abivalmiks ja kaitsvaks. Nad kindlustasid kogu vihmahooajaks vaikuse ja rahu ning tagasid bhikkhudele kõige vajaliku. Taoline toetus võimaldas kõikidel bhikkhudel teostada keskendust parimal moel ja saavutada buddhadhamma eesmärgi – nendest said Buddhaga võrdsed arahantid. See Buddhaghosa poolt kirjapandud müüt rõhutab sõbralikkuse olulist rolli virgumises ja asjaolu, et järjepidev sõbralikkuse arendaja ei kahjusta teisi, ega anna põhjust enese kahjustamiseks.

„Rühmade kogumikus“ (Saṁyuttanikāya) asuvas „Sõbralikkusega kaasneva suttas“selgitab Buddha, et brahmavihaarat tuleb arendada koos seitsme virgumisosaga, milleks on: teadlikkus, dhamma läbiuurimine, energia, rõõm, rahunemine, keskendus ja neutraalsus, mis põhinevad kõlblusel, eraldumisel, kiretusel ja lakkamisel ning valmivad lahtilaskmisel. Samas suttas õpetab Buddha, et brahmavihaara peamiseks eesmärgiks on teadvuse vabanemine.

mettā’t arendatakse koos seitsme virgumisosaga (satta bojjhaṅga) :

Teadlikkuse virgumisosa	Erakluses elamine, dhamma meenutamine
Dhamma läbiuurimise virgumisosa	Tarkuses dhamma läbiuurimine ja mõtestamine
Energia virgumisosa	Dhamma läbiuurimisest tekib energia ja ärksus
rõõmu virgumisosa	Energiaga koos ilmneb rõõm
Rahu virgumisosa	Rõõmust tekib keha ja teadvuse rahunemine
Keskenduse virgumisosa	Rahu arendamisel muutub rahunenud keha õnnelikuks ja teadvus keskendunuks
Neutraalsuse virgumisosa	Keskenduses 1.–4. džhaana arendamine

Bojjhaṅgasuttaṁ AN 4.238; Sīlasutta SN 46.3; Kāyasutta SN 46.2

Ka „Yogāvacara manuaal“ soovitab enne igat meeleharjutusega alustamist retsiteerida „Sõbralikkuse suttat“, kas paali keeles või harjutaja emakeeles. Nii hoitakse sõbralikkus pidevalt teadvuses ning praktika eesmärgiks olev meelearendus rajatakse kõiki olendeid hõlmava sõbralikkuse ja kaastunde kindlale vundamendile.

„Sõbralikkuse kasu sutta“ loetleb Buddha 11 sõbralikkuse arendamise kasu (mettāya ekādasānisaṁsā):

„Bhikkhud, kes on teadvuse vabanemist sõbralikkuse teel teostanud, seda kasvatanud, sageli harjutanud, selle harjumuseks muutnud, meisterlikkuseni viinud, aluseks võtnud, seda jõustatud, treeninud ja selle hästi ette võtnud – see võib oodata 11 kasu. Sõbralikkuse arendaja:

uinub õnnelikult,
ärkab õnnelikult,
ei näe kurje unenägusid,
on inimestele armas,
on mitteinimestele armas,
deevad kaitsevad teda,
ei tuli, mürk ega relvad vigasta teda,
tema teadvus keskendub kiiresti,
tal on särav jume,
ta sureb segaduseta,
ning kui ta ei tungi kõrgemale – on ta teel brahmamaailmade poole.“

Seega, Buddha õpetuse kohaselt on mettā eesmärgiks cetovimutti ehk teadvuse vabanemine ja virgumise mitterealiseerumisel brahmaloka’s ehk brahmade maailmas uuesti sündimine, mis saavutatakse:

sīla ehk kõlbluse, samādhi ehk keskenduse ja paññā ehk tarkuse (st arija kaheksaosalise tee) arendamisega;
viie nīvaraṇa ehk keskenduse takistuse eemaldamisega;
jhāna ehk 1.–4. džhaana väljaarendamisega ja džhaanas viibides teadvuse puhastamisega;
bojjhaṅga ehk virgumistegurite teostamisega.