Otse põhisisu juurde

Surm ja sünd (maraṇa-jāti)

Nii, taevase silmaga, puhastunud ja üleinimlikuga, olendeid nägin kadumas ja ilmumas: madalaid ja kõrgeid, kauni säraga [ilusaid] ja halva säraga [koledaid], õnne läinud ja dukkhasse läinud;
vastavalt [oma enda] tegudele olendid mööduvad – [ma] mõistsin![1]

Virgumise ööl suunas Buddha oma meele olendite kadumisele ja taasilmumise teadmisele (cutū­papāta-­ñā­ṇā), ning nägi oma puhastunud, taevase silmaga (dibba-cakkhu)[2], kuidas kõik olendid kaovad ja ilmnevad, liikudes ühest olemasolust järgmisse omaenda tegudele (kamma) mõjule vastavalt. Kes tegid kurja keha, kõne või meele läbi, pilkasid arijaid (ariya), evisid valesid vaateid (micchā-diṭṭhi) ning käitusid ennast ja teisi kahjustavalt, sündisid peale keha surma ümber Niraajasse, rõhuvatesse oludesse ja puudust kannatavatesse tingimustesse. Hea ja õnne toova käitumisega (sucarita) olendid, kes käitusid keha, kõne ja meele läbi õige vaate (sammā-diṭṭhi) kohaselt ja käitusid arija teed järginutega hästi, sündisid peale surma soodsatesse tingimustesse ja heaolusse või taevalikesse valdadesse. Ta nägi olendeid nende endi tegude iseloomule vastavalt tiirlemas lõputus ringkäigus.[3]

Juba enne Buddha olid paljud india joogid saavutanud teadvuse taseme, kus neil avanes Buddha kirjeldusele sarnanev nägemus uute sündide protsessile. Samuti on kaasaegses teaduses uuritud juhtumeid, kus inimestele meenuvad spontaanselt nende eelmised elud või fragmendid eelmistest eludest. Paljud nendest on hästi dokumenteeritud ja läbinud ka põhjalikud uuringud. Kuna aga teadus on alles avastamas keha surmajärgse teadvuse liikumise temaatikat ning seda ei ole veel võimalik tänapäeva teadusparameetrite raames uurida, siis ei ole teaduse liikumise fenomeni osatud ka teaduslikult seletada.[4]

Keha surm ja uus sünd on Buddha õpetuse fundamentaalne aspekt. Kui teadus otsib religiooni ja pimedat usku kaasamata faktilisi teadmisi reaalsuse mõistmiseks, siis Buddha ja ka tuhanded selleaja India joogid saavutasid vahetu reaalsuse nägemise. Teadus ei eita otseselt vahetu taipamise võimalust ega Buddha õpetust universumist, kuid ei tunnusta sellist teadmiste saavutamise metodoloogiat – puhastunud meele suunatud keskendusega saavutatud vahetut nägemist ja taipamust.

Uue sünniga seotud õige vaade

Osade inimeste arvates on uus sünd ja teised maailmad olemas, teiste arvates mitte. „Ümberlükkamatu suttas“[5] õpetab Buddha, et uut sündi eitavate erakrändurite ja braahmanite puhul võib eeldada, et nad väldivad kolme oskuslikku dhammat, milleks on õnne toov kehaline, kõneline ja meeleline käitumine ning viivad ellu kolme oskamatut dhammat, milleks on dukkhattoov kehaline, kõneline ja meeleline käitumine, kuna ei näe oskamatutes dhammades ja plekkides/rüvedes ohtu, ega oskuslikes dhammades loobumisega kaasnevat kasu ja puhastumist. Arukas inimene teab, et kui teist maailma ja uut sündi ei ole, siis on õige vaatega oskuslik ja kõlbeline inimene enne surma teinud piisavalt, et end turvaliselt tunda. Kui aga teine maailm ja uus sünd on olemas, siis peale vale vaatega, oskamatu ja kõlbetu inimese keha surma toimub uus sünd Apaaja kannatusterohkes hävingulises Niraaja vallas.

Neli kergendust

Arija järgija, kel on vaenutu teadvus (avera-citta), muretu teadvus, (abyāpajjha-citta), mitterikutud teadvus (asaṁkiliṭṭha-citta) ja puhastunud teadvus (visuddha-citta) omab Buddha sõnul järgnevat nelja kergendust (assāsā sissehingamist):[6]

  1. Kui selgub, et on olemas teine maailm ja headel ning halbadel tegudel on tulemus ja vili, siis peale surma ja keha kokkukukkumist toimub uus sünd õnnelikus taevases maailmas (sugatiṁ saggaṁ lokaṁ).
  2. Kui selgub, et ei olemas teist maailma ja headel ning halbadel tegudel ei ole tulemust ega vilja, siis olen ma ümbritsenud (parihara) end selles elus vaenutuse (avera), valutuse (abyāpajjha), segadusetuse (an-īgha) ja õnnelikkusega (sukhi).
  3. Kui selgub, et nendega, kes teevad kurja, juhtuvad halvad asjad, siis kuna minul ei ole kurje kavatsusi ja ma ei tee kurja (pāpakamma), kuis saaks dukkha mind puudutada (phusissatī)?
  4. Kui selgub, et nendega, kes teevad kurja, ei juhtu halbu asju, siis näen end endiselt igast küljest puhtana (visuddhi).

Uue sünni ja teiste olemasolude välistamisega välistatakse ka väärtuslik alternatiiv. Õige vaatega kõlbeline inimene praktiseerib keha, kõne ja meele tasandil oskuslikku käitumist, kuna näeb kõlbetus käitumises ning ahnuses, vihas ja pettekujutluses ohtu, langust ja rüvetumist. Ta võib olla kindel, et juhul, kui uus sünd on olemas, ilmub ta peale keha surma õnnelikus taevases vallas, ning kui teist olemasolu ei olekski, siis on ta siin maailmas ja selles elus käitunud hästi ning teda tunnustavad targad kui kõlbelist inimest, kel on õige vaade ja kes järgib õiget dhammat.[7]

OSKUSLIKU JA KÕLBELISE KÄITUMISEGA KAASNEV KASU JA KERGENDUS

Eeldus

Headel ning halbadel tegudel on tulemus ja vili

Headel ning halbadel tegudel ei ole tulemust ega vilja

Teine maailm ja uus sünd on olemas
  • Õige vaatega kõlbeline inimene praktiseerib keha, kõne ja meele tasandil oskuslikku käitumist, kuna näeb kõlbetus käitumises ning ahnuses, vihas ja pettekujutluses ohtu, langust ja rüvetumist
  • Kuna tal ei ole kurje kavatsusi ja ta ei tee kurja, ei koge ta kurja viljana avalduvat dukkhat ei selles elus ega teises maailmas
  • Peale surma ja keha kokkukukkumist toimub uus sünd õnnelikus taevases maailmas

Ta on ümbritsenud end selles elus vaenutuse, valutuse, segadusetuse ja õnnelikkusega ning näeb end igast küljest puhtana

Teist maailma ja uut sündi ei ole olemas 
  • Siin maailmas ja selles elus on ta käitunud hästi
  • Teda tunnustavad targad kui kõlbelist inimest, kel on õige vaade ja kes järgib tõde

Kesamuttisutta AN 3.65, Apaṇṇakasutta MN 60

Teo ja teovilja paradigma omaksvõtmine tähendab tõsiasja aktsepteerimist, et inimese teod, nii teadlikud ja mitteteadlikud ehk teadvustamata, on vastava mõjuga: inimene vastutab ise oma tegude eest, on teole vastava vilja ise valinud, ning sestap ka seda väärt. Uue sünni paradigma omaksvõtmine tähendab elamist arusaamises, et inimese enda minevikus tehtud tahtelised valikud ja teod on toonud ta sellesse ellu, siia päeva, ning et täna ja ka tulevikus tehtud teo seemned avalduvad nii selles kui uues sünnis teole vastava viljana.

Kõik inimesed, nii uue sünni ning teo ja vilja seaduspära omaksvõtnud, aga ka ülejäänud, saavad ilmselt nõustuda tõdemusega, et inimese mõte, sõna ja tegu mõjutavad tema elu ja üldist elukogemust. Uue sünni ning teo ja vilja seaduspära omaksvõtt annab tõhusa tõuke oma elukvaliteedi kontrollimiseks, vähendab soovimatu (hirmu, vaenu, valu, palavikulise iha, viha, kadeduse, enda ebaõnnes teiste süüdistamise jms) õhutamist ning kingib kõikidele olenditele hirmutuse (abhaya), vaenutuse (avera) ning valutuse (abyābajjha).[8] Sestap on Buddha õpetatud, et eelloetletud neli kergendust (assāsā)[9] pole mitte ainult teoreetilises või filosoofilises, vaid ka praktilises mõttes ülim kingitus nii peres, kogukonnas kui ka ühiskonnas kindlusetunde loomiseks ja jõustamiseks. Arukusele, kõlbelisusele ja kaastundlikkusele rajanev sünni ning teo ja vilja õpetus annab mõtlejale vaba valiku, mida uskuda.

Uus sünd ei ole millegi vana ümbersünd

Buddha õpetuse kohaselt ei sünni midagi ümber. Mateeria näol on tegemist vaid nime ja vormi (nāma-rūpa) tingitud esinemisega, mis väljendub mentaalsete ja füüsiliste aspektide summana ning nendega siduvate jõudude ajutise ilmnemisena. Nii, nagu paljud elulised ilmingud saavad esineda ilma millegi permanentse üleminekuta ühest (mõttelisest) hetkest teise, saavad ka paljud ilmingud transformeeruda ühest olemasolust teise. Kui keha lakkab töötamast ehk sureb, toimub kammaliste jõudude transformeerumine, ilma et miskit transmigreeruks, st kanduks üle sellest elust teise. Uus ilmnev on vaid kammaliste jõudude manifestatsioon. Seega ei ole see, mis sünnib, ei sama ega ka erinev.[10] Uus, ilmnev olemine mõnes olemasoluvallas ei saa olla absoluutselt sama eelmisega, kuna uue, ilmneva koostisosad (nāma-rūpa) on erinevad.

Sünd ei ole seotud hinge ega aatmaniga

Kui kuningas Milinda (kreeka kuningas Menander I) küsis Auväärselt Nāgasenalt, kas sünd on olemas ilma hingeta, vastas Nāgasena, et on küll ning tõi näite kahest kõrvuti asetsevast lambist: “Kui läita ühe lambiga teise lambi taht, kas siis läheb midagi üle ühest lambist teise?” Nāgasena võrdles ka uut sündi piimaga, millest saab valmistada nii võid kui kohupiima, kuid nende mõlema saamine sõltub täielikult piimast.[11]

Buddha õpetuses esinev sünd (jāti) ehk uus olemasolu (punabbhava) erineb sellest, mida nimetatakse reinkarnatsiooniks ehk ümbersünniks. Buddha õpetus eitab ka jumala või mingi universaalse kosmilise jõu poolt loodud püsiva ja ühest sünnist teise ringleva hinge, mina või aatmani olemasolu. Ei ole midagi muutumatut, mis väljuks ühest kehast ja sünniks uuesti teise kehasse. Olemasolu ilmneb põhjus-tagajärg põhimõtte alusel töötava sõltuvusliku tekkimise (paṭicca-samuppāda) läbi: kõik ilmnev sõltub seda põhjustavast ning on põhjuseks järgneva ilmnemisele. Mitteteadmine (avijjā) loob iha (taṇha), mis tingib dukkhat põhjustava viie klammerdumise kogumiku (pañc-upādāna-kkhandhā) näol uue olemasolu saamise (bhāva).

Surm on sõltuvuslikult tekkinud nähtuste lakkamine

Surm Buddha õpetuse kohaselt ei ole olemasolu totaalne hävinemine, vaid ainult tingitud olemusega nime ja vormi (nāma-rūpa) lakkamine. Surm on eluvõime (jīvit-indriya), tuleelemendi (tejo-dhātu) ja teadvuse (viññāṇa), kui ühe konkreetse füüsilise olemasolumoodustise lõppemine, nende aspektide olemasolemise (bhava) lakkamine. Surmale järgneb taasühendamisteadvuse läbi kohene uue nāma-rūpa esilekerkimine.

Taasühendamisteadvus kerkib esile uues sünnis kooskõlas kamma iseloomuga

Uues olemasolus ilmnevat teadvust, mis kerkib esile vastavalt selle valla tingimustele ning vahendab lakanud olemasolu uuega, nimetatakse taasühendamisteadvuseks (paṭisandhi-citta), mida sageli nimetataks ka uue sünni teadvuseks. Sellega koos kaasnevad mentaalsed tegurid (cetasika), mis on tekkinud uue teadvuse tuumaks, suunajateks, juhtideks ja lahutamatuteks kaaslasteks. Tekkinud taasühendamisteadvus loob kammale vastava füüsilise aluse/baasi (hadaya-vatthu) juhul, kui uus sünd ilmneb vormi maailmas (rūpa-loka). Kui uus olemasolu ilmneb aga vormita maailmas (arūpa-loka), siis füüsiline alus puudub.[12]

Palvetele, soovidele ja igatsusele vaatamata ei ole võimalik, et oskamatult käitunud inimese puhul toimuks uus sünd õnnelikus taevases maailmas (sugatiṁ saggaṁ lokaṁ), või et oskuslikult käitunud inimese uus sünd peale keha kokkukukkumist toimuks Apaaja kannatusterohkes hävingulises vallas.[13] Oskuslikud teod (kusala kamma) põhjustavad õnneliku sünni inimeste maailmas (manussa-loka) või deevade maailmas (deva-loka) ja oskamatud teod (akusala kamma) mõnes õnnetul ja kannatusterohkel Apaaja tasandil (apāya-bhūmi), milleks on Niraaja (niraya), looma emakas (tiracchāna-yoni) ja peetade sfäär (petti-visaya = peta-visaya, peta-yoni).[14]          

Uus sünd tegudega kooskõlas olevasse valda toimub hetkeliselt

Uskumus, et eksisteerib mingi vahevald või -olemasolu (antara-bhava), kus kamma jõud peatuvad mingiks ajaks (näiteks seniks kuni leitakse sobiv uue sünni koht), ei pärine Buddha õpetusest.[15] Samal ajal surmateadvuse lakkamisega tekib taasühendamisteadvus.[16] Teisisõnu, niipea kui inimene sureb, liigub surmateadvusest sündinud taasühinemisteadvus kohe kas uude emakasse, munasse vm.[17] Uus sünd ei sõltu ka uue sünni valla asupaigast. Nagu mõeldes Pariisist ja seejärel Londonist, ei ole meie mõtte kiirus seotud nende linnadevahelise kaugusega, vaid toimub hetkeliselt, nii ilmneb ka uus sünd sõltumata tasandi asukohast.

Neli pärinemist

„Suures lõvimöirge suttas“[18] õpetab Buddha Sāriputta’le nelja pärinemist (cataro yoni) ehk uue sünni viisi, mis on alljärgnevad.

  1. Munast pärinemine (aṇḍajā yoni) – olendid, kes sünnivad munast välja murdes, nagu näiteks munevad linnud, kalad jt.
  2. Üsast pärinemine (jalābujā yoni) – olendid, kes sünnivad üsast välja murdes, nagu näiteks inimesed ja loomad, aga ka mõned Maaga seotud asurad ning peetad.[19]
  3. Niiskusest pärinemine (saṁsedajā yoni) – olendid, kes sünnivad mädanevas kalas (pūti-macchī), mädanevas laibas (pūti-kuṇapa), mädanevas (riisi)pudrus (st toidus) (pūti-kummāsa), keha sissepääsudes (candani-kāya) või solgiaugus (oḷigalla).[20]
  4. Spontaanne pärinemine (opapātikā yoni) – olendid, kes sünnivad spontaanselt ja täielikult väljaarenenult, nagu näiteks kõrgemates olemasoludes sündivad tavanägemisele nähtamatud deevad ja brahmad, Niraajalased (nerayikā), aga ka ühte tüüpi inimolendid (ekacce manussā) ning hävingusse langenud (ekacce vinipātik) Apaaja kaotuse vallas sündivad peetad ja asurad.

Surm kui uue olemasolu tingimus ja surmatus

Surm (kui tingimus) ühes kohas põhjustab uue sünni teises kohas seni, kuni uute sündide protsesside aluseks olevad põhjused ehk köidikud (saṁyojana) ja kamma ei ole ammendunud. Buddha õpetuse kohaselt on inimeseks, olendiks või olevuseks nimetatav vaid põhjus-tingimuspõhine nime ja vormi (nāma-rūpa) ilmnemine ja lakkamine. Kui aga ilmnemise aluseks olevad põhjused lakkavad, lakkab ka nime ja vormi ilmnemine. Mitteteadmise täielikul lõppemisel lõpevad moodustised, moodustiste täielikul lõppemisel lõpeb teadvus jne, kuni lakkab ka vanadus ja surm ja saavutatakse nāma-rūpa’st vaba olemasolu,[21] mida Buddha on nimetanud surmatuse saavutamiseks ning on kirjeldanud alljärgnevalt.

Bhikkhud, on dimensioon, kus ei ole maad, ei ole vett, ei ole tuld, ei ole tuult, ei ole lõputu ruumi valda, ei ole lõputu teadvuse valda, ei ole mittemillegi valda, ei ole ei-taju-ega-mittetaju valda; ei ole ka seda maailma, ei ole selle taga olevat maailma, ei ole kuud ega päikest. Seal, bhikkhud, ma ütlen, ei ole tulemist, ei ole minemist, ei ole jätkumist, ei ole lakkamist, ei ole uut sündi, ei vähimatki tuge, vähimatki liikumist, vähimatki objekti – see on dukkha lõppemine.[22]

Sündiva, vananeva ja sureva olemusega olend ei saa vältida sündi, vananemist ega surma

„Tagamise suttas“[23] õpetab Buddha, et ei erakrändur ega braahman ega deeva ega Māra’ga Brahmā ega keegi muu siin maailmas saa tagagada neid nelja:

  1. et vananeva olemusega (jarā-dhammaṁ ) [olend] ei vanane;
  2. et haigestuva olemusega (byādhi-dhammaṁ) [olend] ei haigestu;
  3. et sureva olemusega (maraṇa-dhammaṁ) [olend] ei sure;
  4. et minevikus iseenda tehtud, plekkidel põhinevad, korduvasse olemasollu viivad, hirmutavad, kannatuslike tagajärgedega ning tulevikus sündi, vanadusse ja surma juhtivad kurjad teod (pāpakāni kammāni) ei kanna vilju (vipāko).

Surm kui Maara (māra) – müütiline personifikatsioon

Paljudes müütides esineb Surm ehk Maara [māra (<maraṇa)] kui surma, aga ka kõige halva, kurja (pāpimā), hävingulise, iha jt dukkhat põhjustava personifikatsioon. Eesti pärimustes on sarnase kurjuse kehastuse vasteteks kurivaim, vanapagan, vanatühi, sarvik, vanakuri, vanatont jt. Buddha enda selgituse kohaselt tuleks viies klammerdumiskogumikus (vormis, tundes, tajus, moodustistes ja teadvuses) näha Māra’t, kes on kui mõrvar, surm (maraṇa) ja suremine (mīyatī), haigus (roga), paise (gaṇḍa), nool ehk haigetsaamine (salla), kurjus/valu (agha) ja kurjuse/valu olemasolu ehk ilmnemine (agha-bhūta).[24] Māra epiteetideks on veel: must (kaṇha), valitseja (adhipati), lõputegija (antaka), mittevaba (namuci) ja hooletuse sugulane (pamattabandhu).[25] Kuna surma instrumentideks on plekid (kilesā), hakati kaanoni järgselt ka plekke Māra’ks nimetama.

Kolm müütilist Māra tütart (māra-dhītā) on: Taṇhā (iha), Arati (vastumeelsus) ja Rāga (kirg), kes tulevad Māra palvel takistama Gootama virgumist, kuid ebaõnnestuvad.[26] Hilisem legend sellest, kuidas Māra ründab koos oma kolme tütrega Buddhat tema ärkamise ärahoidmiseks, sai alguse ilmselt Padhānasutta’st.[27]

„Esimeses Samiddhi Surma [kohta käiva] küsimuse suttas“[28] õpetab Buddha, et see, mida nimetatakse (kittāvatā) Surmaks või mida teatakse Surmana (mārapaññatti) on:

  1. silm (cakkhu), vorm (rūpā), silmateadvus (cakkhu-viññāṇaṁ) ja silmateadvuse kaudu teadaolevad dhammad (inimesed, asjad, nähtused jm olemasolus ilmnev) (cakkhu-viññāṇa-viññātabbā dhammā);
  2. kõrv (sota), heli (saddā), kõrvateadvus (sota-viññāṇa) ja kõrvateadvuse kaudu teadaolevad dhammad (sota-viññāṇa-viññātabbā dhammā);
  3. nina (ghāna), lõhn (gandhā), ninateadvus (ghāna-viññāṇa), ninateadvuse kaudu teadaolevad dhammad (ghāna-viññāṇa-viññātabbā dhammā);
  4. keel (jivhā), maitse (rasā), keeleteadvus (jivhā-viññāṇaṁ), keeleteadvuse kaudu teadaolevad dhammad (jivhā-viññāṇa-viññātabbā dhammā);
  5. keha (kāya), puude (phoṭṭhabbā), kehateadvus (kāya-viññāṇaṁ), kehateadvuse kaudu teadaolevad dhammad (kāya-viññāṇa-viññātabbā dhammā);
  6. meel (mano), dhamma, meeleteadvus (mano-viññāṇa), meeleteadvuse kaudu teadaolevad dhammad (mano-viññāṇa-viññātabbā dhammā).

Kus pole aga silma, vormi, silmateadvust  ja silmateadvuse kaudu teadaolevad dhammasid; kõrva ... ega meeleteadvuse kaudu teadaolevad dhammasid, pole ka seda, mida nimetatakse Surmaks või mida teatakse Surmana.



[1] „so dibbena cakkhunā visuddhena atikkantamānusakena satte passāmi cavamāne upapajjamāne hīne paṇīte suvaṇṇe dubbaṇṇe sugate duggate yathākammūpage satte pajānāmi.“ – „Mahāsaccakasutta“ MN 36.

[2] Buddha õpetuses esineb (1) lihast/füüsiline silm (maṁsa-cakkhu), (2) taevalik silm (dibba-cakkhu), mis näeb kõiki olemasoluvaldu, (3) tarkusesilm (paññā-cakkhu = ñāṇa-cakkhu, dhamma-cakkhu brahma-cakkhu) mis näeb kõiki teadmisi kõigest, mida on võimalik teada, (4) dhammasilm (dhamma-cakkhu), mis näeb nelja arija tõde ja arija kaheksaosalist teed, (5) Buddhasilm (buddha-cakkhu) mis on ainult Mõistnul, ja (6) kõikenägevsilm silm (samanta-cakkhu), mis on kõikehõlmav ja näeb ka kõike varjatud maailmades toimuvat. Vt täpsemalt ptk „Buddha meelespidamise arendamine (buddhānussati bhāvanā)“.

[3] Tikaṇṇasutta AN 3.58, Dutiyaāhuneyyasutta AN 6.2 jpt.

[4] Vt: Bhikkhu Analayo. (2018). Rebirth in Early Buddhism and Current Research. England: Wisdom Publications.

[5] Apaṇṇakasutta MN 60.

[6] Kesamuttisutta AN 3.65.

[7] Apaṇṇakasutta MN 60.

[8] „Abhisandasutta“ AN 8.39.

[9] Kesamuttisutta AN 3.65.

[10] Bhikkhu Pesala (ed). (2001). The Debate of King Milinda. Malaysia: Buddha Dharma Education Association Inc. Lk. 43-47.

[11] Ibid.

[12] Vt DVE, III osa, ptk „Surmateadlikkus (maraṇa-sati)“.

[13] Asibandhakaputtasutta SN 42.6.

[14] „Mahāsīhanādasutta“ MN 12.

[15] Tiibeti surmaraamatu (Bardo thödol, mille autoriks arvatakse olevat tantrist Padmasambhavat) kohaselt jäävad olendid peale surma nädalast kuni 49 päevani elama bardodesse ehk vahepealsustesse, mis ei ole aga Buddha originaalõpetusega kooskõlas. 

[16] Ācariya Anuruddha. Bhikkhu Bodhi (tr), Allan R. Bomhard (ed). (2007). A Comprehensive Manual of Abhidhamma (Abhidhammattha-saṁgaha). Charleston: Charleston Buddhist Felloship. 5:37. Vt ka Vism 14.124 ja Kv 8:2.

[17] Antud abhidhammapõhine seisukoht on teravas vastuolus paljude teiste hilisem loodud koolkondade õpetusega.

[18] „Mahāsīhanādasutta“ MN 12.

[19] Buddha õpetuse kohaselt on inimesena sündinud olendeid vähe ja neid, kes inimesena ei sünni, on palju. Catuttha-vagga AN 1.334.

[20] Buddha on õpetanud, et maal sündinud elusolendeid on vähe, samas kui vees sündinuid on palju. Catuttha-vagga AN 1.333.

[21] Paṭiccasamuppādasutta SN 12.1-2. Vt ka ptk „Sõltuvuslik tekkimine (paṭiccasamuppāda)“.

[22] „atthi, bhikkhave, tadāyatanaṁ, yattha neva paṭhavī, na āpo, na tejo, na vāyo, na ākāsānañcāyatanaṁ, na viññāṇañcāyatanaṁ, na ākiñcaññāyatanaṁ, na nevasaññānāsaññāyatanaṁ, nāyaṁ loko, na paraloko, na ubho candimasūriyā. tatrāpāhaṁ, bhikkhave, neva āgatiṁ vadāmi, na gatiṁ, na ṭhitiṁ, na cutiṁ, na upapattiṁ; appatiṭṭhaṁ, appavattaṁ, anārammaṇamevetaṁ. esevanto dukkhassā ti.“ – Paṭhamanibbānapaṭisaṁyuttasutta [Parinibbānasutta] KN Ud 8.1.

[23] Pāṭibhogasuttaṁ AN 4.182.

[24] Mārasutta SN 23.1.

[25] Vinayapiṭaka, Mahāniddesa 489, Cullaniddesa 507; Paṭhamamārapāsasutta SN 35.114; Dutiyamārapāsasutta SN 35.115; KN, Dhp 8, 40; Vajirāsutta SN 5.10. 

[26] vt Māradhītusutta SN 4.25.

[27] Snp 3.2.

[28] Paṭhamasamiddhimārapañhāsutta SN 35.65.

Pole kommentaare, mida kuvada

Tagasi üles