Neli aarija tõde

Pärast kuus aastat kestnud pingelist ja katkematut püüdlemist saavutas Gotama mais täiskuu päeval (vesākha) Bodhgayās bodhipuu all virgumise. Oma esimeses õpetuses, milleks oli „Dhammaratta pöörlemapanemise sutta“¹, rääkis ta neljast aarija tõest ja aarija kaheksaosalisest teest, mis moodustavad kannatustest vabanemise õpetuse vundamendi ning millel põhineb kogu tema virgumisõpetus. Buddha ei ole nende tõdede looja ega väljamõtleja, vaid ta nägi neid virgunud meeleseisundis.²

NELI AARIJA TÕDE (cattāro ariya sacca)

1. Kannatuse aarija tõde (dukkha ariyasacca) 2. Kannatuse tekkimise aarija tõde (dukkhasamudaya ariyasacca) 3. Kannatuse lakkamise aarija tõde (dukkhanirodha ariyasacca) 4. Kannatuse lakkamisele viiva tee (dukkhanirodhagāminī paṭipadā aarija tõde ariyasacca)

Allikas: Dhammacakkappavattana-sutta SN 56.11

Buddha nimetas eeltoodud nelja avaldust „Dhammaratta pöörlemapanemise suttas“ tõeks (sacca), kuna need väljendavad eksistentsiga kaasnevaid ümberlükkamatuid fakte, mis on tõesed, muutumatud ja ajatud. Auväärse Buddhaghosa Thera selgituse kohaselt nimetatakse neid aarija tõdedeks (ariyasacca), kuna need (1) esindavad kõrgeimat ehk aarijale omast meeleseisundit, milleni ühel olendil on võimalik jõuda; (2) on õpetatud Ülima Aarija enda poolt, kes ise selle meeleseisundi ka saavutas; ning (3) on antud Ülima Aarija järgijatele (sangha), kelle eesmärgiks on siseneda aarija teele, teostada neli aarija tõde ning aarija kaheksaosaline tee. Selleks läbib aaria teele sisenenud aaria isik neli puhastumise etappi, mille kulminatsiooniks ongi aaria isiku lõplik väljakujunemine ehk arahandiks saamine, virgumine (bodhi) ning vaibumine (nibbāna). Kuigi neli aarija tõde avaldas inimkonnale Buddha, eksisteerisid need juba enne tema sündi ja eksisteerivad ka pärast Buddha lõplikku vaibumist (parinibbāna).³

Kannatuse aarija tõde

Kannatuse aarija tõde (dukkha ariya sacca) ütleb, et kannatused on olemasolu lahutamatu osa:

„See aga, mungad, on kannatuse aarija tõde. Sünd on ju kannatus, vanadus on ju kannatus, haigus on ju kannatus, surm on ju kannatus; kokkupuude ebameeldivaga on kannatus ja lahusolek meeldivast on kannatus; kannatus on see, kui ei saada, mida ihaldatakse; lühidalt: viis olemasollu klammerdumise kogumikku on kannatus.“⁴

Kui enamiku religioonide aluseks on uskumus, mis rajaneb tõestamatule legendile või müüdile mingist vältimatust autoriteedist, siis Buddha õpetus johtub inimkonna universaalsest kogemusest – me kõik puutume kokku kannatustega ja me kõik soovime neist vabaneda.

„Tõe jaotuste suttas“ ja „Suures teadlikkuse loomise suttas“⁵ täpsustab Buddha nelja tõe sisu. Sünd (jāti) on viie olemasollu klammerdumise kogumiku ja tajude ilmnemine.⁶ Sünd on kannatus nii emale kui lapsele ning sellest saavad alguse kõik elu ja vananemisega kaasnevad vaevad kuni surmani välja. Vanadus (jārā) tähendab hammaste lagunemist ja väljakukkumist, halli ja kiilanevat pead, kortsulist nahka, küürduvat selga, kuulmise ja nägemise halvenemist ning järjepidevalt kahanevat eluiga. Vanadusega käivad paratamatult kaasas elujõu raugemine ja haigused (vyādhi), mis kätkevad endas nii kehalist valu kui kurbust.

Kuna olemasolu on ajaline, on surm (maraṇa) paratamatu. Surm on ainelise vormi (rūpa) ehk keha (kāya) laialilagunemine ja kõikide tajude lakkamine, olendite kadumine. Kuigi surm ise ei valmista kehalist valu (seda teeb haigus vm tegur), on surmahirm suurim vaimse kannatuse põhjustaja. Hirm surma ees võib olla nii suur, et sunnib mõnd muidu

terve mõistusega inimest uskuma pimesi müstilisi ja seletamatuid, ebaloogilisi jõude. Kuna surma saabudes tuleb lahkuda oma elukaaslasest, lastest, perest ja kõikidest tuttavatest, on surm tavainimese (puthujjana) jaoks äärmiselt hirmutav. Teadmatus olemasolu ja inimkeha tõelisest olemusest tekitab kõikehaaravat surmahirmu ja muret selle ees, mis juhtub pärast surma.

Erinevates suttades on Buddha nimetanud dukkha’ks ka leina, hala, valu, pahameelt ja ahastust (sokaparidevadukkhadomanassupāyāsā).⁷

Surmaga seoses kogetav lein (soka) on seotud sügava sisemise mure ja kurbusega. Hala (parideva), kurtmine ja hädaldamine näiteks pärast lähedase inimese surma on samuti kannatus. Pidevat kurtmist ja nutulaulu on raske taluda nii halajal endal kui ka neil, kes seda kuulma peavad.

Kannatust põhjustavad nii kehaline valu (dukkha), nagu näiteks pea- ja liigesvalu, kui ka kurbusega kaasnevad psühhosomaatilised vaevused, nagu näiteks leinast ja muretsemisest tingitud südamevalu.

Pahameel (domanassa) on meeleline kannatus, näiteks meeles tekkinud ebameeldiv ja rusuv tunne, mis võib olla tingitud soovimatuga kokkupuutest, ajalise olemasoluga leppimatusest või jõuetusest muuta elu oma soovi kohaselt. Pahameel on seotud ka viie kaotusega (pañca byasanāni), milleks on lähedase inimese kaotus, vara kaotus, tervise kaotus ja pika eluea võimaluse kahanemine, kõlbeline allakäik ning õigest vaatest valesse vaatesse hälbimine.⁸

Ahastus (upāyāsa), mis võib olla tekkinud masendusest, lõplikust lootuse kaotamisest või jõuetuks tegevast hirmust surma ja teadmatuse ees, on samuti kannatus.

Kannatus on ka kokkupuude ebameeldivaga (appiyehi sampayoga), nagu näiteks matustel viibimine, kus tuleb tunnistada lähedase täielikku ja lõplikku kadumist. Kuigi selline dukkha pole otseselt kehaline valu, kogevad inimesed siiski ebameeldivaid tundeid. Siia alla kuulub igasugune kokkupuude ebameeldiva või vastumeelse vormi, heli, lõhna,

maitse ning kombitava või meelelise objektiga, sealhulgas inimesega, kes soovib õnnetust, kahju, haiguseid või rikkuda meelerahu.

Ka lahusolek meeldivast (piyehi vippayoga) loob kannatusi. Kallist inimesest, isast, emast, vennast, õest, sõbrast, kaaslasest või sugulasest lahusolek, lootuste mittetäitumine ning unistuste purunemine tekitavad pettumust, viha, süüdlaste otsimist ja süüdistamist ning vaenlaste loomist – kõik need on kannatuse erinevad avaldumisvormid. Siia alla kuulub igasugune lahusolek meeldivast või meeltülendavast vormist, helist, lõhnast, maitsest ning kombitavast või mentaalsest objektist, sh inimesest, kes soovib õnnestumisi, kasu, tervist ja rahu.

Kannatus on ka ihaldatava mittesaamine (icchitālābha). Siia alla kuulub ka iha vabaneda eluga kaasnevatest kannatustest ja uutest sündidest. Kui puudub aga selge arusaam sellest, mis on kannatus ja kuidas see tekib, samuti teadmine kannatuse lakkamisele viivast kaheksaosalisest teest, või kui see teadmine on pelgalt akadeemiline, intellektuaalse dispuudi või õpetamise objekt, siis ei ole kannatuse lõppemine võimalik.

„Dhammaratta pöörlemapanemise suttas“ tõdeb Buddha kokkuvõtvalt, et kannatus on viis klammerdumise kogumikku (pañcupādānakkhandhā) – vorm, tunne, taju, moodustised ja teadvus –, mis koos moodustavad selle, mida virgumata meel peab inimeseks.⁹ Mitteteadmisest (avijjā), ihast (taṇhā) ja valest vaatest (micchādiṭṭhi) tingitud viiekordne klammerdumine olemasollu ongi Buddha õpetuse kohaselt kannatuse tekkimise juurpõhjus.

Igapäevaeluga kaasnev kannatus ja sellest teadlikolek on universaalne. See väljendub erinevates usundites, õpetustes, teaduses ja kunstis. Aga arusaam sellest, mis on kannatuse põhjus, kuidas see tekib ja kuidas on võimalik seda ületada, erineb. Mõned usuvad, et kannatusi loob jumal, et inimesi proovile panna või „läbi katsuda“. Teised kummardavad puid ja põõsaid või päikest ja kuud, lootes, et see meeldib eriliste võimetega kõrgematele olenditele ja nood vabastavad nad kannatustest. Osad inimesed usuvad, et kannatusi saab ületada näiteks kõrge mäe tippu ronides või andudes täielikult mõnele muule kannatusi unustada aitavale

Kannatuse tekkimise aarija tõde

või naudingut pakkuvale tegevusele. On ka neid, kes otsivad kannatustele leevendust kristallidest ja metallidest. Sellised virgumise suhtes piiravad uskumused on eksisteerinud enne meid ja jäävad alles ka tulevikus. Kõiki neid uskumusi ühendab aga mõistmine, et elus esineb kannatus ja sellest soovitakse vabaneda.

Kannatuse tekkimise aarija tõde (dukkha samudaya ariya sacca) selgitab kannatuse päritolu:

„See aga, mungad, on kannatuse tekkimise aarija tõde. Selleks on iha, mis juhib uutesse sündidesse, millega kaasnevad kirg ja nauding, mis ilmnevad kord siin, kord seal – naudinguiha, olemasoluiha ja mitteolemasoluiha.”¹⁰

KOLM IHA (tāṇhā)

1. Naudinguiha (kāmataṇhā) 2. Olemasoluiha (bhavataṇhā) 3. Mitteolemasoluiha (vibhavataṇhā)

Allikas: Dhammacakkappavattana-sutta SN 56.11

Kannatuse tekkimise aarija tõde ütleb, et kannatusel on põhjus, milleks on taṇhā – iha. Klammerdumine järjest uuenevatesse ihadesse ongi Buddha õpetuse kohaselt üks kamma (sansk karma) tekke allikas, meie kõigi kannatuste tuum ja kogu inimeksistentsi juurpõhjus.

Iha (taṇhā) liigitub Buddha õpetuses mitteoskusliku alla. Tahe ehk kavatsus (cetanā) võib olla kas oskuslik või mitteoskuslik, sõltuvalt tahte tekke põhjuseks olevast. Ahnusest, vihast ja pettekujutlusest (lobha, dosa, moha) võrsunud tahe on mitteoskuslik ja nende kolme puudumisest

(alobha, adosa, amoha) tekkinud tahe on oskuslik. Soov (chanda) aga liigitub enamasti oskusliku ehk virgumist soodustava alla.

Naudinguiha (kāmataṇhā) on lakkamatu himu kogeda kõigi kuue meele abil naudinguid, mida pakuvad näiteks kaunis vaatepilt, meeldivad helid ja lõhnad, maitsev toit, naudingut pakkuvad puudutused või erutav filosofeerimine.¹¹

Olemasoluiha (bhavataṇhā) ehk uuesti sündimise iha rajaneb eternalistlikul ehk igavikulisel vaatel (sassatadiṭṭhi) ja minavaatel (attadiṭṭhi), mille kohaselt eksisteerivad igavesti nii maailm kui ka aatman (attan, sansk ātman) ehk mina (atta) või hing (jīva). See on iha sündida üha uuesti kas naudingutasandil (kāmabhūmi), vormitasandil (rūpabhūmi) või vormitatasandil (arūpabhūmi).¹² Lõputu ihade rahuldamine loob piiratud uskumuse, et naudingud ei lõpe kunagi, misläbi iha olemasolu ja uuesti sündimise järele vaid hoogustub.

Olemasoluiha allikas on mitteteadmine (avijjā), mille kaudu ilmnevad kolm moonutust (vipallāsa), mis takistavad nägemast olemasolu nii, nagu see tõeliselt on: (1) tajumoonutused (saññāvipallāsa), (2) teadvusemoonutused (cittavipallāsa) ja (3) vaatemoonutused (diṭṭhivipallāsa). Tekkinud moonutuste tõttu kujuneb väär uskumus, et püsitu (anicca) on püsiv (nicca), kannatus (dukkha) on õnn (sukha), mitte-mina (anatta) on mina (attā) ja ebameeldiv (asubha) on meeldiv (subha).¹³ Moonutused ei võimalda näha nelja tõde ja soodustavad seeläbi kannatusi tekitavat käitumist.

Kuigi olemasoluiha on alguseta ja ei ole võimalik öelda, et enne seda polnud iha ja pärast seda tekkis iha, on see põhjuslikult tingitud (idappaccayatā). Buddha on selgitanud „Iha suttas“¹⁴, et:

olemasoluiha põhjustav tingimus on mitteteadmine (avijjā);

mitteteadmine on põhjuslikult tingitud viiest takistusest (pañca nīvaraṇa);¹⁵

viis takistust on põhjuslikult tingitud kolmest kannatusi toovast käitumisest (tiduccarita);¹⁶

kolm kannatusi toovat käitumist on põhjuslikult tingitud võimete mitteohjamisest (indriya asaṁvara);¹⁷

puudulik meelte ohjamise võime on põhjuslikult tingitud mitteteadvustatud arusaamisest (asata sampajañña);

mitteteadvustatud arusaamise põhjuslikuks tingimuseks on mittearukas tähelepanu (ayoniso manasikāra);

mittearukas tähelepanu on põhjuslikult tingitud (usaldava ja aruka) usu puudumisest (assaddhiya);

(usaldava ja aruka) usu puudumise põhjuslikuks tingimuseks on mitteõige dhamma kuulamine (asaddhammassavana);

mitteõige dhamma kuulmise põhjuslikuks tingimuseks on suhtlemine vääritute meestega (asappurisasaṁseva).

Samamoodi on tingitud ka vabanemisteadmiste saavutamine (vijjāvimuttimpāha), mille erinevust olemasoluiha põhjustavatest tingimustest selgitavad uue sünni iha ja vabanemise põhjusliku tingituse joonised.

Mitteolemasoluiha (vibhavataṇhā) rajaneb lõpliku hävinemise vaatel (ucchedadiṭṭhi) ehk uskumusel, et on olemas vaid praegune elu, millele uut sündi ei järgne – surm on täielik ja lõplik hävinemine. Sestap tahetakse võtta elult kõik, mis võtta annab ja kogeda võimalikult palju erinevaid naudinguid. Teised jälle sooritavad enesetapu, lootes, et see päästab kannatustest, kuid paraku järgneb sellisele oskamatule teole uus sünd veelgi raskemates tingimustes. Taoline mõtteviis ei toeta tarkuse, kõlbluse ja keskenduse arendamist ega soodusta ennast, teisi inimesi ja keskkonda kahjustavast käitumisest hoidumist.

UUE SÜNNI IHA VABANEMISE PÕHJUSLIK TINGITUS PÕHJUSLIK TINGITUS

Suhtlemine vääritute meestega Vabanemisteadmiste saavutamine (asappurisasaṁsevana) (vijjāvimuttimpāha)

Mitteõige dhamma kuulamine Seitse virgumisosa (asaddhammassavana) (satta bojjhaṅgā)

(Usaldava ja aruka) usu puudumine Neli teadlikkuse loomist (assaddhiya) (cattāro satipaṭṭhānā)

Mittearukas tähelepanu Kolm õnnetoovat käitumist (ayoniso manasikāra) (tisucarita)

Mitteteadvustatud arusaamine Võimete ohjamine (asatasampajañña) (indriyasaṁvara)

Võimete mitteohjamine Teadvustatud arusaamine (indriya asaṁvara) (sati sampajañña)

Kolm kannatusi toovat käitumist Arukas tähelepanu (tiduccarita) (yoniso manasikāra)

Viis takistust (Usaldava ja aruka) usu tekkimine (pañca nīvaraṇa) (saddhā)

Mitteteadmine Õige dhamma kuulamine (avijjā) (saddhammassavana)

Olemasoluiha Suhtlemine vääriliste meestega (bhavataṇhā) (sappurisasaṁsevana)

Allikas: Taṇhā-sutta AN 10.62

Kannatuse lakkamise aarija tõde

Buddha on öelnud, et kõik hädad, raskused ja vaen, alates peresisesest tülist kuni riikidevaheliste sõjaliste konfliktideni välja, on iha (taṇhā) vili.¹⁸ Ihaldatavasse klammerdumine juhib inimese kaosesse. Kõigi majanduslike, sotsiaalsete ja poliitiliste konfliktide põhjuseks on isekas „mina tahan“. Inimese vajadused on kasinad, kuid ihadel ei ole lõppu. Kuni maailma juhtivad poliitikud püüavad rahu saavutada ja säilitada vaid majanduslike, poliitiliste ja sõjaliste vahenditega, pööramata tähelepanu põhipõhjusele – ihale, juhitakse ühiskonda edasi kui iha orja (taṇhādāso).

Kannatuse lakkamise aarija tõde (dukkhanirodha ariyasacca) ütleb, et meie kannatus on vabatahtlik ning sellest on võimalik vabaneda. „Dhammaratta pöörlemapanemise suttas“ Buddha lausub:

„See aga, mungad, on kannatuse lakkamise aarija tõde, milleks on selle iha jäägitu, kiretu lakkamine, sellest loobumine, selle hülga-mine ja ihkamisest vabanemine.“¹⁹

Kui vabastada ennast ihadest, lakkavad ka kannatused. Ihad ei lakka mitte nende rahuldamise, vaid neist järk-järgult loobumise teel. Seega on meil Buddha sõnul valida: kas taluda kannatusi või kõikidest kannatustest vabaneda.

Kannatuse täielik ja lõplik lakkamine ongi nibaana ehk vaibumine (nibbāna [ni „ei“, „mitte“ + vana iha (taṇhā) kujundlik väljend]), mis tähendab tajupõhiste naudingutega (kāma) seotud ihade lõppemist.²⁰ „Tipiṭakas“ on virgumist kirjeldatud totaalse transformatsioonina, mis tekib kõlbeliste virgumisteadmiste (dhammavinaya) sihikindla teostamise tulemusel. Virgumisseisundis on mitteteadmine (avijjā) ületatud ning kirg (rāga), viha (dosa), pettekujutlus (moha) jäädavalt lakanud.²¹

Igavest ja täielikku vabanemist kõikidest kannatustest pole mittevirgunul vastava kogemuse puudumise tõttu võimalik lõpuni mõista. Kuna virgumine asub väljaspool loogikat ja arutlusvõimet (atakkāvacara) ning kuna sõnad kui asju, mõtteid ja kogemusi esindavad sümbolid on oma olemuselt piiratud, on Buddha püüdnud anda virgumise seisundit edasi rohkete selgituste, metafooride ja poeetiliste epiteetide toel. Tema sõnade kohaselt iseloomustab nibaanat ehk vaibumist (nibbāna) kõikide tulvade lakkamine (āsavakkhaya),²² jäägitu vabanemine kümnest köidikust (dasa saṁyojana),²³ vankumatus (acala),²⁴ täielik püsivus (accuta),²⁵ täielik loobumine (nekkhamma),²⁶ tüüne rahulikkus (santipada),²⁷ kõikide moodustiste (saṅkhāra),²⁸ iha (taṇha) ja kire (rāga)²⁹ ning olemasollu (bhava) tulemise lõplik lakkamine (nirodha).³⁰ See on teadvuse (viññāṇa) täielik peatumine ja kõigutamatu, absoluutse ning igavese rahu ja häirimatuse saavutamine.

Vaibumine (paali nibbāna, sansk nirvāṇa) ise ei ole otseselt millegi (iha, viha, teadmatuse vms) lõppemine, kuna liigitub lõpliku tõe alla,³¹ mis tähendab, et see ei ole tekkinud, ilmnenud, loodud ega moodustunud³²

ja ei saa seetõttu olla muutumise, lagunemise ega lakkamise objekt. See pole põhjus, tingimus ega tagajärg. Ainus viis nibaanat mõista ja näha, on saavutada see kaheksaosalise aarija tee kaudu, kuid saavutatu pole aarija tee tagajärg, samamoodi nagu valgus ei ole nägemise tagajärg.

Vaibumine ei ole ka füüsiline eksistentsi vald, kuhu virgunud suunduvad – selline vaade ei vasta Buddha autentsele õpetusele. Virgumise saavutanud Buddha või arahant vaibub pärast keha surma lõplikult (parinibbāna). Kuna klammerdumine, iha ja teised teadvusplekid (cit-takilesa), mis on viie klammerdumise kogumiku ilmnemise vältimatuks tingimuseks, on lõplikult lakanud, ei ilmne virgunu enam üheski olemasoluvallas, mistõttu ei saa ka kannatus enam tekkida. Buddha ise on nibaanat kirjeldanud järgnevalt:

„Mungad, on vald, kus pole maad, pole vett, pole tuld, pole tuult, pole lõputu ruumi valda, pole lõputu teadvuse valda, pole mittemil-legi valda, pole ei teadvuse ega mitteteadvuse valda; pole ka seda maailma, pole selle taga olevat maailma, pole kuud ega päikest. Seal, mungad, ma ütlen, pole tulemist, pole minemist, pole jätku-mist, pole lakkamist, pole uut sündi, ei vähimatki tuge, vähimatki liikumist, vähimatki objekti – see on kannatuse lõppemine.“³³

Pärast virgunu keha surma saavutatavat lõplikku vaibumist ei ole võimalik mittevirgunule sõnade abil edasi anda,³⁴ mistõttu nimetas Buddha küsimust „Mis saab arahandist pärast surma?“ vastamatuks (avyākata). Virgumisseisundit suudab täielikult mõista vaid inimene, kes teostab Buddha antud aarija tee õpetuse.

Kannatuse lakkamisele viiva tee aarija tõde

Kolmas aarija tõde defineerib üheselt kannatuse lõppemise tingimuse, milleks on iha (taṇha) lõplik ja jäägitu lakkamine. Pole võimalik, et Buddha kuju ees kummardamine, virgumispuusse piima valamine, pühitsuste andmine, reliktide kummardamine, palveveski keerutamine, mantrate lugemine, kellegi poole palvetamine või muu rituaalne või kultuurispetsiifiline tegevus suudaks meele ihast, vihast, kadedusest või teadmatusest puhastada ja kannatuse peatada.³⁵ Buddha on korduvalt ning selgesõnaliselt kinnitanud, et kannatuse lakkamisele viib ainult aarija kaheksaosalise tee teostamine.³⁶

Kannatuse lakkamisele viiva tee aarija tõde (dukkhanirodhagāminī paṭipadā ariyasacca) ütleb, et kannatuste lakkamise seisundisse ehk nibaanasse (nibbāna) viib aarija kaheksaosaline tee (ariya aṭṭhangika magga):

„See aga, mungad, on kannatuse lakkamisele viiva tee aarija tõde. See on kaheksaosaline tee, milleks on õige vaade, õige mõte, õige kõne, õige tegu, õige eluviis, õige püüdlus, õige teadlikkus, õige keskendus.“³⁷

Buddha õpetuses esinevad sellised mõistepaarid nagu õige-vale (sammā-micchā) ja oskuslik-mitteoskuslik (kusala-akusala) ei ole kindlasti ei moraliseerivad ega halvustavad (nagu „mul on õigus“ – „sina eksid“), vaid viitavad sellele, kas miski on õige või vale Buddha antud virgumisõpetuse suhtes. Näiteks, õige vaate vastandiks on micchādiṭṭhi,³⁸ mis tähendab valet vaadet, ehk vaadet, mis ei ole kooskõlas Buddha antud virgumisõpetusega.

Buddha õpetus pole pelgalt filosoofiline või metafüüsiline klassifikatsioonide jada, nagu mõned õpetlased seda näevad. Buddha dhamma on praktiline meele virgumise õpetus, mille Virgunu sügavast kaastundest ajendatuna paljude heaoluks ja õnneks edasi andis. Siin pole midagi pistmist üleloomuliku jõu kummardamise, palvetamise ega kellegi teenimise või jumaldamisega. Buddha auks korraldatavad pidustused, kultuurispetsiifilised austusavaldused ning templites läbiviidavad tseremooniad võivad toetada ja innustada neid, kel on vähem teadmisi Buddha autentsest õpetusest, kuid neil pole midagi pistmist õpetuses antud tee (magga) ja viljaga (phala = arahant). Buddha algõpetuses, mida esindab theravaada, pole midagi sellist, mis tänapäevases mõistes liigituks usundi alla. See nendib lihtsalt üldtunnustatud fakte:

1. olemasoluga kaasneb kannatus;

2. elu on pidevalt muutuv ja ei saa seetõttu sisaldada lõplikku, muutumatut rahulolu ega omaolemust;

3. kannatuse põhjuseks on iha;

4. kui lakkab kannatuse põhjus ehk iha, lakkab ka kannatus.

Kannatuse lakkamine saavutatakse Buddha õpetuse kohaselt kaheksaosalise tee teostamise kaudu, milleks on (1) tarkuse, (2) kõlbluse ja (3) keskenduse arendamine.

NELI AARIJA TÕDE (cattāro ariya sacca)

2. 1. Kannatuse tekkimise Kannatuse aarija tõde aarija tõde Kannatus on: Kannatuse põhjuseks on iha, sünd, vanadus, haigus, surm, mis juhib uutesse sündidesse, lein*, hala*, valu*, ning sellega kaasnevad masendus*, ahastus*, kirg ja nauding. kokkupuude ebameeldivaga, Kolm iha on lahusolek meeldivast, naudinguiha, olemasoluiha ihaldatava mittesaamine. ja mitteolemasoluiha. Kokkuvõtvalt viis olemasollu klammerdumise kogumikku.

4. 3. Kannatuse lakkamisele Kannatuse lakkamise viiva tee aarija tõde aarija tõde

Kannatuse lakkamisele viib Kannatus lakkab koos iha aarija kaheksaosaline tee: ja kire jäägitu lakkamise, õige vaade, õige mõte, ihast loobumise, õige kõne, õige tegu, selle hülgamise õige eluviis, õige püüdlus, ja ihkamisest vabanemisega. õige teadlikkus, õige keskendus.