Aarija kaheksaosaline tee

Aarija kaheksaosalist teed (ariya aṭṭhangika magga) nimetas Buddha „keskteeks“ (majjhimā paṭipadā), kuna see vältis tol ajal laialt levinud kahte äärmuslikku praktikat, milleks olid naudinguõnnele andumine (kāmasukhallikānuyoga) ja enesevaevamisele andumine (attakilamathānuyoga).¹ See on parim ja ühtlasi ainus tee nägemise puhastamiseks ja virgumiseks.² Kuna teiste õpetajate õpetused ei sisalda aarija kaheksaosalist teed, ei saa need viia virgumisele.³

Buddha on kinnitanud, et õpetas aarija kaheksaosalist teed nii munkadele, nunnadele kui ka ilmikjärgijatele.⁴ Kaheksaosaline tee on universaalne ning seda saavad järgida kõik, kes soovivad kannatustest vabaneda.

„Tee analüüsi sutta“⁵ toob ära Buddha selgitused selle kohta, mida aarija kaheksaosaline tee endas täpsemalt kätkeb.

AARIJA KAHEKSAOSALINE TEE (ariya aṭṭhangika magga)

1. Õige vaade (sammādiṭṭhi) 2. Õige mõte (sammāsaṅkappa) 3. Õige kõne (sammāvācā) 4. Õige tegu (sammākammanta) 5. Õige eluviis (sammāājīva) 6. Õige püüdlus (sammāvāyāma) 7. Õige teadlikkus (sammāsati) 8. Õige keskendus (sammāsamādhi)

Allikas: Maggavibhṅga-sutta SN 45.8

Õige vaade

Õige vaade (sammādiṭṭhi) põhineb õigel arusaamisel (anubodha) ja läbistaval nägemisel (paṭivedha):

(catusacca sammādiṭṭhi), 1. neljast aarija tõest (kammassakatā sammādiṭṭhi)⁶ ja 2. teo omamisest 3. sõltuvuslikust tekkest (paṭiccasamuppāda).⁷

Mõistmine tähendab tavainimese puhul teadmistel põhinevat intellektuaalset arusaamist. Läbistavat nägemist on võimalik arendada üksnes džhaanas, kui kõik viis takistust (pañca nīvaraṇa) on peatunud ning meel (ajutiselt) vabanenud ebapuhtusest.⁸

Nelja aarija tõe vahetu nägemiseni jõuavad iseseisvalt õigestimõistnu (sammāsambuddha) ehk täiuslikult virgunud buddha ja üksimõistnu (paccekabuddha)⁹ ehk üksikbuddha.¹⁰ Kuulmise kaudu virgunud järgija ehk õpilane (sāvakabodhi) on arahant, kes saavutab nelja aarija tõe mõistmise ja läbistava nägemise Virgunu antud õpetuse õppimise ja teostamise teel.

Õige vaade teo omamisest tähendab õiget arusaamist teo (kamma) ja sellele vastava tagajärje (kammavipāka) seaduspärast.¹¹ „Väiksemas teo analüüsi suttas“ õpetab Buddha braahmanist õpilasele Subha Todeyyaputtale õiget vaadet teo omamisest ja selgitab, kuidas eelmises olemasolus tehtud teod on seotud käesoleva elu kogemustega:

„Bhikkhud, olendid [on oma] tegude omanikud, tegude pärijad, tegudest põlvnenud, tegude sugulased ja tegude varjupaigas. Millist iganes tegu tehakse – hüvelist või kurja – seda samal määral [ka] saa-dakse. Tegu [on see mis] eristab olendid madalaks ja kõrgeks.“¹²

Kõik, mis tekib, see lakkab, kõik, mis sünnib, see sureb. Kui aga lõpeb tekkimine ja sünd, lõpeb ka lakkamine ja surm. „Kaccānagotta suttas“¹³ õpetab Buddha õiget vaadet sõltuvusliku tekkimise kaudu ja selgitab, et mitteteadmine põhjustab moodustised (avijjāpaccayā saṅkhārā), moodustised põhjustavad teadvuse (viññāṇa), teadvus põhjustab nime ja vormi (nāmarūpa), nimi ja vorm põhjustavad kuus tajualust (saḷāyatana), kuus tajualust põhjustavad kontakti (phassa), kontakt põhjustab tunde (vedanā), tunne põhjustab iha (taṇhā), iha põhjustab klammerdumise (upādāna), klammerdumine põhjustab olemasolu (bhava), olemasolu põhjustab sünni (jāti) ja sünd põhjustab vanaduse ja surma (jarāmaraṇa) ning sellega kaasneva leina, hala, valu, pahameel ja ahastuse (soka-paridevadukkhadomanassaupāyāsa) – see ongi kannatuse tekkimine. Kuid mitteteadmise ja kire jäägitu lakkamisega lakkavad moodustised (avijjāya tveva asesavirāganirodhā saṅkhāranirodho), moodustiste lakkamisega lakkab teadvus, teadvuse lakkamisega lakkavad nimi ja vorm, nime ja vormi lakkamisega lakkavad kuus tajualust, kuue tajualuse lakkamisega lakkab kontakt, kontakti lakkamisega lakkab tunne, tunde lakkamisega lakkab iha, iha lakkamisega lakkab klammerdumine, klammerdumise lakkamisega lakkab olemasolu, olemasolu lakkamisega lakkab sünd, sünni lakkamisega lakkavad vanadus ja surm, vanaduse ja surma lakkamisega lakkab dukkha – see ongi kannatuse lakkamine.¹⁴ Õige vaatega inimene näeb, et kõik mis tekib, on vaid kannatus ja kõik mis lakkab, on vaid kannatus (dukkhameva uppajjamānaṁ uppajjati, dukkhaṁ nirujjhamānaṁ nirujjhatī).¹⁵

Pideva tekkimise, muutumise ja lakkamise õige mõistmine ei tekita masendust ega eufooriat, vaid võimaldab näha elu ja olemasolu vahetult – nii, nagu see tõeliselt on (yathābhūta). Seetõttu pole Buddha õpetus ei pessimistlik ega optimistlik, vaid realistlik. Dhamma viitab olemasolule objektiivselt. See ei hirmuta inimesi patu või igavese põrgutulega ega meelita paradiisinaudingutega, vaid kutsub igat inimest isikliku kogemuse kaudu mõistma olemasolu tõelist olemust ning pakub välja tee täielikku vabadusse ja rahusse. Kes soovib kannatusest vabaneda, leiab tee vaid siis, kui on täielikult mõistnud nelja aarija tõde, teo ja tagajärje seaduspära ning sõltuvuslikku tekkimist.¹⁶

Buddha on hoiatanud kolme tagajärjetu käitumise vaate (akiriyadiṭṭhi) eest, kinnitades, et tulevikus elavad selles maailmas inimesed, (1) kes arvavad, et kõik, mis juhtub, on tingitud ainult nende eelmise eksistentsi tahtelistest tegudest (pubbekatahetudiṭṭhi = determinism), (2) kes usuvad pimesi, et kõige loojaks on issand jumal (issaranimmaṇahetudiṭṭhi = teism), või (3) usuvad, et nähtused ilmnevad ilma põhjuste ja tingimusteta (ahetuapaccayadiṭṭhi = fatalism).¹⁷ Nad tapavad elusolendeid, varastavad, rikuvad abielu, valetavad, laimavad, kurjustavad, räägivad tühja juttu, on ahned, vihkavad ja hoiavad kinni valedest vaadetest, kuna ei usu, et oleviku teod loovad uut kammat, mille viljad nad peavad juba selles või järgmises olemasolus vastu võtma. Nad ei soovi pingutada, et teha vahet, millised tegevused on oskuslikud (kusala) ja millised mitteoskuslikud (akusala) ning sestap ei saa neil tekkida õiget vaadet, mis aitaks vabaneda sansaara (saṁsāra) köidikuist.¹⁸

Kõige levinumad valed vaated on kehapõhine vaade (sakkāyadiṭṭhi)¹⁹ ja minavaade (attadiṭṭhi), mille kohaselt usutakse eksisteerivat meele

ja keha kombinatsioonina mina, ise, sina, mees, naine, isiksus jne. Minavaate kohaselt eksisteerib mina (atta) või aatman (attan, sansk ātman) igikestva olevusena, kes vaid kasutab füüsilist keha. Sellest pettekujutluse (moha) rammusast pinnasest on võrsunud tuhanded valed vaated ja eksitavad uskumused.

Vale vaate kohaselt pole midagi antud, pole midagi pakutud, pole midagi annetatud; pole vilju ega tagajärgi ei headel ega halbadel tegudel; pole seda maailma, pole järgnevat maailma; pole ema, pole isa; pole spontaanselt uuesti sündinud olendeid (taevastes valdades); pole braahmaneid ega erakuid, kes on õigesti elanud ja harjutanud ning vahetult mõistnud ja enese jaoks realiseerinud nii selle kui järgneva maailma ning kes kuulutavad neid. Õige vaade on eelloetletud kümne vale vaate vastand.²⁰ Õige vaade võib olla (1) maine (lokiyasammādiṭṭhi), st esineb koos tulvadega, seotud pälvimuste ja viljade saamisega, või (2) maistüle-tav (lokuttarasammādiṭṭhi) ehk aarijalik, ilmalikust loobunud, tulvadest vaba, ja seotud tee teguriga (vooguastunust kuni arahandini välja).²¹ Maistületavat õiget vaadet iseloomustab tulvadest vaba aarija teadvus (ariyacittassa anāsavacittassa), aarija tee teguri (sotāpanna, sakadāgāmi, anāgāmi, arahant) olemasolu, tarkusevõime (paññindriya), tarkusejõud (paññābala) ja dhamma analüüs virgumisosade seisukohast (dhammavicayasambojjhaṅgo).²²

Õige vaade saab alguse Virgunu antud õige õpetuse kuulmisest ja õigest hoiakust õpetuse suhtes.²³ Õige vaate omandamine eeldab munkade puhul ilmalikust elust eraldumist (viveka) ja vabanemispüüdlusele põhineva kiretuse (virāga) ja lakkamise (nirodha) arendamist – ainult nii on võimalik saavutada õige vaade ning kõik teised aarija tee osad.²⁴

Õige mõte

Õige vaade on täiesti ainulaadne – seda ei leia ühestki teisest õpetusest. Usundid ei pea maise kannatuse põhjuseks iha, vaid püüavad selgitada kannatuse olemasolu mõne mütoloogilise olendi või jumala tahte kaudu ja usuvad, et kannatusest saab vabaneda selle sama kannatuse looja teenimise, kummardamise või usurituaalide abil. Buddha õpetuse kohaselt on aga kannatuse põhjuseks teadmatus (1) kannatuse tekkimisest, põhjusest, lakkamisest ja lakkamisele viivast teest, (2) teo ja vilja seaduspärast ning (3) asjade ja nähtuste sõltuvuslikust tekkimisest. Õige õpetuse kaudu on võimalik vabaneda teadmatusest, saavutada kannatuse tekkimise ja lakkamise ning teo ja vilja seaduspära mõistmine, ning õppida nägema maailma sõltuvusliku tekkimise kaudu – just nii nagu see tõeliselt on.

Õige vaade on virgumise seisukohast kõige olulisem. Valest vaatest saab alguse vale mõte, sellest omakorda vale kõne, vale tegu jne, kuni vale keskenduseni välja. Samamoodi saab õigest vaatest alguse õige mõte, sellest omakorda õige kõne, õige tegu jne, kuni õige keskenduseni välja.²⁵

„Viha on ületatav viha puudumisega, kurjus on ületatav kurjuse puudumisega, ihnus on ületatav heldusega, vale on ületatav tõega.“²⁶

Buddha eristas kahte liiki mõtlemist (vitakka), milleks on (1) naudinguline mõtlemine (kāmavitakka), kuritahtlik mõtlemine (byāpādavitakka) ja vägivaldne mõtlemine (vihiṁsāvitakka) ning (2) naudingutest ja maisest elust loobunud mõtlemine (nekkhammavitakka), mittekuritahtlik mõtlemine (abyāpādavitakka) ja mittevägivaldne mõtlemine (avihiṁsāvitakka).

Õige mõte (sammāsaṅkappa) põhineb õigel vaatel ning kätkeb endas:

(nekkhammasaṅkappa), 1. loobunud mõtlemist 2. mittekuritahtlikku mõtlemist (avyāpādasaṅkappa) ja (avihiṁsāsaṅkappa).²⁷ 3. mittevägivaldset mõtlemist

Mitteoskuslikud mõtted juhivad kannatustesse ja oskuslikud mõtted juhivad kannatustest välja. Buddha soovitas uurida mõtteid kolmel viisil: kuidas need mõjutavad (1) mind, (2) teisi ja (3) nii mind kui ka teisi (omavahelisi ja muid suhteid). Seejärel soovitas ta luua selge arusaama sellest, kas meeles esile kerkinud mõtted on mitteoskuslikud, ehk viivad kannatustesse ja juhivad virgumisest eemale, või on oskuslikud, ehk viivad kannatustest välja ja juhivad virgumisele. Vastavalt sellele tuleks mitteoskuslikest mõtetest loobuda ning hakata kasvatama ja arendama oskuslikke mõtteid.²⁸

Õige mõtlemise väljakujundamise eelduseks on ilmalikust elust ja naudingutest loobumine. Buddha on õpetanud, et kui inimene kuuleb dhammat ja temas tekib õige mõistmine, siis ta saab aru, et kohustusi ja toimetusi täis pereinimese elu ei võimalda täie pühendumusega liikuda täiuslikult puhtasse, pühasse ellu, mis särab kui lihvitud merekarp. Ta hülgab maise elu, ajab maha juuksed ja habeme, paneb selga safrankollase rüü ja liitub sanghaga.²⁹

Maisest loobunud mõtlemine võrsub nime ja vormi (nāmarūpa) suhtes iha ületanud meeleseisundist. See esindab mõtlemist, mis on vaba ihast kuue meelenaudingu (meeldivad vaatamisväärsused, helid, lõhnad, maitsed, puudutused ja ideed), viie klammerdumise kogumiku (pañcupādānakkhandhā), olemasolemise ja uue sünni järele.

Aarija tee on universaalne ja seda saavad järgida ka ilmikud.³⁰ Näiteks, majaperemees, kes järgib kaheksaosalist teed, kel on kõik suurmehe 32 tunnust ja kes järgib dhammat, võib saavutada seitse aaret (ratta-, elevandi-, hobuse-, vääriskivi-, naise-, majaperemehe- ja nõuandja aare)³¹, soodsa uue sünni kõrgemas deevade vallas ja palju muid hüvesid. Kuid ainult see, kes loobub täielikult vabanemist mittetoetavast majaperemehe elust, hülgab ilmaliku elu ja naudingud ning valib maisehüljanu elu (pabbajita), saab parimal moel virguda.³²

Vägivallatusega seoses võib kerkida esile küsimus, kas liha söömine liigitub vägivalla alla või mitte. Kui munk Devadatta tegi Buddhale ettepaneku, et mungad peaksid täielikult loobuma kala ja liha söömisest, ei nõustunud Buddha sellega.³³ Buddha ei ole keelanud munkadele tarvitada toiduks liha või kala, välja arvatud juhul, kui munk näeb, kuuleb või kahtlustab, et elusolend on tapetud spetsiaalselt temale annetamiseks.³⁴ Vinaja keelab munkadel süüa toorest liha ja kümne olendi ehk elevandi, hobuse, koera, mao, lõvi, tiigri, leopardi, karu, hüääni ja inimese liha.³⁵

Buddha ei keelanud munkadele süüa liha ega ei innustanud neid harrastama taimetoitlust.³⁶ See põhimõte teenib ka munkade ja neile igapäevast toitu annetavate ilmikute pikaajalist ja harmoonilist suhet. Sangha käekäik sõltub ilmikute lahkusest, kuna mungad ei tohi ise toitu kasvatada, poest osta ega seda valmistada (v.a erandjuhtudel). Kui mungad

Õige kõne

hakkaksid nõudma ainult taimetoitu, võivad inimesed tõlgendada sellist käitumist halvustava üleoleku või tänamatusena. Kuigi munk võtab annetatud toidu alati tänu tundes ja alandlikult vastu, on tal vabadus otsustada, mida ta sööb. Kui aga annetatud toitu jääb pisut üle, võib munk seda jagada kõikide elusolenditega.

Õige kõne (sammāvācā) tähendab:

(musāvādāvirati), 1. vale rääkimisest hoidumist (pisuṇavācāvirati), 2. laimavast kõnest hoidumist (pharusavācāvirati) ning 3. karmist kõnest hoidumist (samphappalāpa-virati).³⁷ 4. tühjast lobast hoidumist

Vale kõne vale kõnena teadmine ja õige kõne õige kõnena teadmine näitab õige vaate olemasolu.³⁸

Valetamine on vale rääkimine moel, nagu oleks tegemist tõega või tõe rääkimine moel, nagu oleks tegemist valega. Kui inimene on midagi kuulnud või näinud ja teab, et see on tõde, siis võib ta seda rääkida ilma midagi juurde lisamata.³⁹ Enese ega teise kasuks valetamine pole Buddha õpetuse järgijale lubatud mitte ühelgi juhul.

Laim ja tagarääkimine kahjustab inimestevahelist usaldust, tekitab lahkarvamusi ja süüdistamist, naeruvääristamist, negatiivseid hoiakuid, eelarvamuslikku käitumist ja tõrjutust. Virgumise teel käija hoidub edasi rääkimast jutte, mis võivad tekitada lahkarvamusi: nii lepitab ta lahku läinuid ja liidab veelgi neid, kes on koos. Ta räägib vaid seda, mis ühendab ja julgustab inimesi. Ta armastab koosmeelt, rõõmustab koosmeeles, naudib koosmeelt ja räägib vaid seda, mis loob ja jõustab koosmeelt.⁴⁰

Karm kõne on kurjustav, ähvardav, ründav, alandav ja halvustav. Siia alla liigitub igasugune kõne, mis ahistab või solvab kedagi tema rassi, religiooni, rahvuse, seksuaalse orientatsiooni, soo või staatuse põhjal. Buddha on öelnud, et isegi kui röövlid ja mõrvarid saeksid mungal jäsemeid otsast, ja munk annab vihale voli, oleks see Buddha õpetuse mittejärgmine. Õige kõne on alati sõbralik ja hooliv ning vaba igasugusest, sh ka varjatud kurjusest, karmusest ja pahatahtlikkusest.⁴¹

Virgumise teele asunu hoidub tühjast lobast ja virgumise suhtes viljatutest juttudest. Ta räägib vaid siis kui ta teab fakte ja kui rääkimiseks on õige ning sobiv aeg, kui tema kõne on kasulik, kooskõlas dhammavinaya’ga, väärtuslik, konkreetne, mõõdukas ning arukas.⁴² Sestap on tühjast-tähjast lobisemine nagu ka meelelahutuseks kirjutatud juttude ja luuletuste lugemine või lihtsalt lõbu pärast mängude mängimine virgumise seisukohast kasutu tegevus. Kuulujutt leiab õige vaatega inimese kõrvu jõudes oma lõpu.

„Sandaka sutta“⁴³ kohaselt on vaimsele pürgijale sobimatud 32 looma-likku kõnet (tiracchānakathā) või madalat ja tühist jututeemat, milleks on rääkimine (1) kuningatest, (2) röövlitest, (3) riigijuhtidest, (4) sõjaväest, (5) ärevust tekitavatest hädaohtudest, (6) võitlustest, (7) toitudest, (8) jookidest, (9) riietusest, (10) magamisasemetest, (11) lillekimpudest ja vanikutest, (12) parfüümidest, (13) sugulastest, (14) sõidukitest, (15) küladest, (16) turg-linnadest, (17) suurlinnadest, (18) linnajagudest, (19) naistest, (20) kangelastest, (21) tänavatel levivatest kuulujuttudest, (22) veevõtukohtades levivatest kuulujuttudest, (23) surnud sugulastest, (24) tühjast-tähjast (nt filosoofiline väitlus minevikust ja tulevikust), (25) maailma algusest ehk päritolust, (26) ookeanide algusest ehk päritolust, (27) usu hävimisest, (28) igavese elu uskumusest, (29) maisest kasust, (30) maisest kahjust, (31) ihadele järeleandmisest ja (32) enesepiinamisest.⁴⁴

„Loomaliku kõne suttas“ selgitab Buddha, et sellised jututeemad ei ole virgumise seisukohast olulised ega toeta brahmalikku käitumist, need ei tule kasuks vaimse elu teostamisele, ei juhi olemasolutüdimusse, kiretusse ega lakkamisse, rahusse, kõrgemasse teadmisse, virgumisse ega vaibumisse.⁴⁵

„Loobuva elu viljade suttas“ öeldakse, et ka dhammavinaya teemadel tuleks hoiduda sellistest vaidlustest, nagu:

„Sa ei saa sellest dhammast ja vinajast aru. Mina olen see, kes saab sellest dhammast ja vinajast aru. Kuidas saaksidki sa mõista seda dhammat ja vinajat? Sa teostad seda valesti. Mina teostan õigesti. Ma olen järjepidev. Sina ei ole järjepidev. Mida tuleks öelda esimesena, ütled sa viimasena, mida tuleks öelda viimasena, ütled sina esime-sena. Mida ütlen mina, on kindel, mida ütled sina, ei ole. See, mille väl-jamõtlemine võttis sul nii palju aega, on täielikult kummutatud. Sinu õpetus on ümberlükatud. Sa oled lüüasaanud. Mine ja püüa päästa oma õpetus ja vabasta end kui suudad!“⁴⁶

Kõlbeline bhikkhu ei lasku sellistesse vaidlustesse. Kui ta mõistab, et Buddha nime all antav õpetus ei ole kooskõlas suttades või Vinajas tooduga, ei hakka ta vaidlema. Vastandumata heidab ta valed õpetused kõrvale ja hülgab need, ei võta neid järgimiseks ega õpeta edasi.⁴⁷

„Lõvimöirge suttas“ ja „Suures lõvimöirge suttas“ õpetab Buddha, et tema suhtlemine põhineb alljärgneval kümnel Tathaagata jõul (dasa tathāgatabala), mis on oma olemuselt teadmised asjadest ja nähtustest nii nagu need tõeliselt esinevad (yathābhūtaṁ pajānāti).

1. Võimaliku kui võimaliku ja mittevõimaliku kui mittevõimaliku teadmine nii, nagu see tõeliselt on.

Minevikus, tulevikus ja olevikus tehtud tegude põhjuse, taga2. järgje ja vilja teadmine nii, nagu see tõeliselt on.

Kõikjale viivate teede (st kuhu üks või teine praktika välja viib) 3. teadmine nii, nagu see tõeliselt on.

Paljude erinevate elementidega maailma teadmine nii, nagu 4. see tõeliselt on.

Olendite erinevate kalduvuste teadmine nii, nagu need tõeliselt on. 5.

Teiste olendite ja isikute võimete teadmine nii, nagu need tõe6. liselt on.

Džhaanas vabanemise keskendussaavutuse, plekkidest puhastu7. misest ja [teadmiste] esile kerkimise teadmine nii, nagu see tõeliselt on.

Tathaagata paljude erinevate eelnevate olemasolude meenu8. tamise teadmine.

Kõikide olendite – nii madalate kui kõrgete, kauni välimusega 9. kui mittekauni välimusega, õnnelike kui mitteõnnelike – endi tegudele vastava kadumise ja ilmumise teadmine nii, nagu see tõeliselt on (selline teadmine saavutatakse puhastunud taevaliku silma tekkimisel).

Tulvade hääbumise, tulvadeta teadvuse vabanemise, juba selles 10. elus tarkuse vabanemise, ülimate teadmiste, tõe nägemise saavutamise ja selles saavutuses viibimise teadmine.⁴⁸

Õige kõne on faktitäpne, tõene, kasulik, seotud kõrgema sihiga, armastusväärne, meeldiv ning räägitud õigel ajal.⁴⁹ Seda, kas kõne on või ei ole oskuslik ning kasulik nii mulle kui teistele, tuleks teadvustada nii enne kõne alustamist, kõnelemise ajal, kui ka peale kõne lõpetamist.⁵⁰ Õige kõne ei kahjusta rääkijat ennast ega ka teisi, on alati rahumeelne ja viisakas, johtudes kavatsusest mitte tekitada tüli ja lõpetada vastuseis. Sobilik on rääkida:⁵¹

tagasihoidlikkusest (appiccha),

rahulolust (santuṭṭhi),

eraldumisest (paviveka),

(ilmalikuga) mitteseotusest (asaṁsagga) ehk loobumisest,

energilisest püüdlemisest (vīriyārambha),

kõlblusest (sīla),

keskendusest (samādhi),

tarkusest (paññā = ñāṇa),

vabanemisest (vimutti) ning

vabanemise teadmisest ja nägemisest (vimuttiñāṇadassana).

„Aarija otsingu suttas“ õpetab Buddha, et juhul kui mungad tulevad kokku, on neil kohustus rääkida ainult dhammast (dhamma-kathā) või säilitada aarija vaikus (ariyo tuṇhībhāvo).⁵² „Kolita sutta“ kohaselt tähendab aarija vaikus teist džhaanat, kus mõtlemine ja läbiuurimine on vaibunud.⁵³ Seega on munkadel koos olles sobilik rääkida kas dhammast või viibida džhaanas ja arendada meelt, kuna miski muu virgumisele ei vii.

Õige tegu

Enne rääkimist

Vale Tõde

Mittekasulik Kasulik

MitteÕigeaegne õigeaegne

Oota õiget aega

Ära räägi Räägi

Allikas: Abhayarājakumāra-sutta MN 58

Õige tegu (sammākammanta) tuleneb õigest kõnest ja tähendab:

(pāṇātipāta virati), 1. elu hävitamisest hoidumist

2. mitteantu võtmisest hoidumist (adinnādāna virati)⁵⁴ ning

3. naudinguid pakkuvast valest käitumisest hoidumist (kāmesumicchācāra virati).⁵⁵

Tapmine kui tahtlik tegu hõlmab kõiki kolme mitteoskuslikku juurt (akusalamūla), milleks on ahnus (lobha) viha (dosa) ja pettekujutlus (moha), ning selle vili naaseb ühel päeval vääramatult surma põhjustaja juurde tagasi. Tahtlik inimese tapmine on sageli motiveeritud vihast, loomade tapmine aga pimedast religioossest usust (ohverdamine), lihasöömise himust, küttimisihast ja ignorantsest vaatest, mille kohaselt loomade valu ja surmahirm erineb inimeste omast, või et see on mingil moel vähemoluline. See, kes teab, et kõik elusolendid kogevad inimesele sarnaselt surmahirmu ja valu ning on mõistnud, et iga tegu naaseb kord selle tegija juurde, keeldub otsustavalt elusolendile haiget tegemisest ja elu kahjustamisest. Elu hävitamine tähendab ka raseduse tahtlikku katkestamist,⁵⁶ munade lõhkumist ning putukate (puukide, sääskede, sipelgate jt kahjuriteks nimetatud elusolendite) kahjustamist või tapmist. Elu hävitamisest hoidumise juhis puudutab eelkõige inimesi, kuid avaramas mõttes ka kõiki surmava vägivalla eri vorme kõikide tajuvate olendite suhtes, sõltumata sellest, kas elusolend on sündinud munast (aṇḍaja), üsast (jalābuja), niiskusest (saṁsedaja) või spontaanselt (opapātika).⁵⁷

Mitteantu võtmisest hoidumine tähendab seda, et munk ei tohi võtta mitte midagi (välja arvatud vesi), mida ei ole talle käest kätte antud. Laiemas kontekstis tähendab see teadlikku loobumist igasugusest tahtlikust, nii avalikust kui salajasest vargusest, sõltumata sellest, kas tegu on elutu (maavarad, vesi, taimed jms) või elusa (kodu- ja lemmikloomad) omandiga.

Naudingut pakkuv vale käitumine on joovet tekitavate ning naudingut pakkuvate ainete ja jookide tarbimine, mängude (kaartide, male, täringute) mängimine jms. Ilmikud käsitlevad seda ettekirjutust tavaliselt kui abielurikkumisest hoidumist. Vana-India kontekstis tähendab see mehe ja naise vahelist seksuaalsuhet ajal, mil naine on oma vanemate kaitse all, pole veel abielus või kui naise abikaasa on veel elus.

Pühale teele asunute (mungad, nunnad, joogid, braahmanid, erakud jt) puhul tähendab naudingut pakkuvate valede tegevuste vältimine mittebrahmalikest (abrahmacariya) tegudest hoidumist ehk ilmalikust elust lahtiütlemist ja kõikidest naudingutest loobumist.

Buddha õpetuse kohaselt toob iga tegu kaasa sellele vastava vilja ehk tagajärje, mistõttu tuleb enda mõtlemist, mis on samuti tegu, selgelt teadvustada ning hoolikalt ja läbimõeldult tegutseda. Mitteoskuslik käitumine toob kannatusi ja oskuslik käitumine juhib kannatustest välja. Suttas nimega „Mis on eesmärk?“ selgitab Buddha Ānanda Therale, kuidas oskuslik ja kõlbeline käitumine on virgumisega seotud:

(Ānanda:) „Bhante, mis on oskusliku ja kõlbelise (kusalāni sīlāni) käitumise eesmärk ja tasu?“

(Buddha:) „Oskusliku ja kõlbelise käitumise eesmärk ja tasu on kahetsuse ja süümepiinade (avippaṭisāra) puudumine, Ānanda.“

„Aga kahetsusest ja süümepiinadest vabanemise eesmärk ja tasu?“

„Heameel (pāmujja), Ānanda.“

„Aga heameele eesmärk ja tasu?“

„Rõõm (pīti), Ānanda.“

„Aga rõõmu eesmärk ja tasu?“

„Rahunemine (passaddhi), Ānanda.“

„Aga rahunemise eesmärk ja tasu?“

„Õnn (sukha), Ānanda.“

„Aga õnne eesmärk ja tasu?“

„Keskendus (samādhi), Ānanda.“

„Aga keskenduse eesmärk ja tasu?“

„Asjade tõelise olemuse teadmine ja nägemine (yathābhūtañāṇadassanaṁ), Ānanda.“

„Aga asjade tõelise olemuse teadmise ja nägemise eesmärk ja tasu?“

Õige eluviis

„Olemasolutüdimus ja kiretus (nibbidāvirāgo), Ānanda.“

„Aga olemasolutüdimuse ja kiretuse eesmärk ja tasu?“

„Vabanemise teadmine ja nägemine (vimuttiñāṇadassanattho), Ānanda.“⁵⁸

Õige tegutsemise tulemuseks on rõõm vabast ja tervest elust, ainelisest heaolust ning harmoonilistest suhetest. See toob kaasa pika eluea, kauni välimuse, rõõmu, kõrge positsiooni ja uue sünni mõnes taevases vallas⁵⁹ ning juhib kindlalt virgumisele.

Õige eluviis (sammāājīva) tuleneb õigest teost ja tähendab:

halbatoovast valest eluviisist hoidumist 1. (duccarita micchājīva virati),

sobimatust valest eluviisist hoidumist 2. (anesana micchājīva virati),

petlikust valest eluviisist hoidumist 3. (kuhanādi micchājīva virati) ja

4. loomalikust valest eluviisist hoidumist (tiracchānavijjā micchājīva virati).⁶⁰

Halbatoov vale eluviis tähendab elamist moel, mis sisaldab kolme mitteoskuslikku tegu, milleks on elu hävitamine, mitteantu võtmine ja naudingut pakkuv vale käitumine⁶¹ ning nelja liiki mitteoskuslikku kõnet, milleks on vale rääkimine, laimav ja karm kõne ning tühi loba.⁶²

Buddha julgustas loobuma kõikidest elusolendeid kahjustavatest tegevustest. Selline põhimõte on toodud ka „Kauplemise suttas“⁶³, kus Buddha loetleb viis ilmikjärgijale keelatud kauplemisvaldkonda (pañcimā vaṇijjā upāsakena akaraṇīyā), milleks on:

1. kauplemine relvadega (satthavaṇijjā) – relvad ja igasugune muu sõjaline varustus on loodud eesmärgiga hävitada elu. Siia alla liigituvad kõik tegevused, mis on seotud sõjatehnika tootmise, vahendamise, müügi, hoolduse jms.

kauplemine elusolenditega (sattavaṇijjā) – siia alla kuuluvad 2. kõik elusolendid, nii loomad, linnud, kalad kui ka inimesed. Selle avalduse alusel võib Buddhat lugeda üheks esimeseks teadaolevaks õpetajaks inimkonna ajaloos, kes rohkem kui 2500 aastat tagasi kutsus üles loobuma orjakaubandusest ja orjapidamisest.

3. kauplemine lihaga (maṁsavaṇijjā) – liha müümine on seotud loomadelt elu võtmisega. Siia alla kuuluvad ametid nagu lihunik, lihakaupmees, vorstimeister jt. Liha söömine ei hoia ära haigestumist, vananemist ega surma. Uskumus, et teise olendi tapmine on mingilgi moel õigustatud, tuleneb hoolimatusest ja mitteteadmisest.

4. kauplemine alkoholiga (majjavaṇijjā) – siia alla käivad kõik alkohoolsed ja joovet tekitavad joogid, mis juhmistavad meelt ja vähendavad teadlikkust ning vastutusvõimet.

5. kauplemine mürgiga (visavaṇijjā) – Buddha eluajal oli tavaks enda vaenlasi mürgitada ja mürgimüüja oli turul omaette amet.

Kõik viis kauplemisvaldkonda on virgumise seisukohast mitteoskuslikud nii selles kui järgmistes eludes ning loovad erinevates vormides kannatusi.

Sobimatu vale eluviis munga jaoks Vinaja kohaselt on:

1. arstipraksise pidamine,

2. sõnumitoojana tegutsemine,

3. ilmiku korraldusel tegutsemine,

4. paisete/koeranaelte lahtilõikamine,

5.–9. õli, oksendusvahendite või kõhulahtistite andmine ja õli valmistamine nina raviks või mõneks muuks meditsiiniliseks otstarbeks,

10.–17. pilliroo, taimelehtede, lillede, puuviljade, seebisegu, hambatikkude, näopesuvee või talgipulbri kinkimine,

18.–19. meelitavate sõnade ja pooltõdede rääkimine,

20. lastesse kiindumine ning

21. ilmalike asjadega tegelemine.

Petlik vale eluviis hõlmab: (1) silmakirjalikku, omakasu ajendil manipuleerimist (kuhana), (2) lipitsevat või tahtlikult segadusse ajavat rääkimist (lapana), (3) omakasu või meelehea saamise eesmärgil vihjete või märguannete tegemist (nimitta), (4) ahistavat, lugupidamatut või halvustavat sõnakasutust (nippesana) ja (5) omakasu nimel teistele millegi andmist (lābhena lābha) või nende aitamist.

Loomalik vale eluviis munga jaoks on enda sidumine mitteoskuslike dhammadega ja virgumisele mitteviivate tegevustega, milleks on:⁶⁴

1. tähtede, sümbolite, unenägude, kehamärkide, hiirte näritud riidetüki, riisiterade (nagu ka kohvipaksu) vms põhjal ennustamine,

2. loomade käitumise tõlgendamine,

3. kalliskivide, kariloomade vm kauba hindamine,

4. armee liikumise prognoosimine,

5. planeetide liikumise või taevas toimuvate ebatavaliste nähtuste (välk, langev täht jms) põhjal prohvetlik ennustamine,

6. ilma ennustamine,

7. saagikuse ennustamine,

8. arvepidamisega tegelemine,

9. luuletamine,

10. filosofeerimine,

11. abielude sõlmimine ja lahutamine,

12. investeeringu nõustamine,

13. õnnetoovate amulettide valmistamine ja müümine, neist kütkestumine,

14. musta maagiaga tegelemine, sh loitsimine, mantrate manamine jms,

15. jumalate kummardamine,

16. ehitusplatside pühitsemine,

17. rituaalsete kümbluste läbiviimine,

18. meditsiinilise ravi osutamine.

Munkade ja nunnade puhul tähendab õige eluviis hoidumist igasugusest tegevustest, mis hägustab selget arusaamist kamma toimimise ja sõltuvusliku tekke seaduspärast ning on vastuolus dhamma ja vinajaga, nagu näiteks:

kellegi teise poolt ettemääratud saatusesse või kamma vilju kustutada ja tekitada suutvatesse müstilisse rituaalidesse (mantrate lausumine või retsiteerimine, palvetamine, ohverdamine jms) uskumine ja uskumisele õhutamine;

Õige püüdlus

materiaalsete asjade (reliikviad, amuletid, kivid, kristallid, palveveskid, Buddha kujud jms) maagilisse jõusse uskumine ja uskumisele õhutamine;

kannatustest vabanemiseks ja meele puhastamiseks jumalate või nähtamatute kaitseinglite poole palvetamine ning palvetesse uskumine ja uskumisele õhutamine jms.⁶⁵ Õige eluviis ei kahjusta ühtegi elusolendit, sealhulgas ka iseennast, on laitmatu ning austuse vääriline.

Õige püüdlus (sammāvāyāma) tekib õigest eluviisist. Neli püüdlust on:

esile kerkimata mitteoskuslike dhammade [= meeleseisundite] 1. vältimise püüdlus (anuppannānaṁ akusalānaṁ dhammānaṁ anuppādāya vāyāmo),

esile kerkinud mitteoskuslike dhammade hülgamise püüdlus 2. (uppannānaṁ akusalānaṁ dhammānaṁ pahānāya vāyāmo),

esile kerkimata oskuslike dhammade arendamise püüdlus 3. (anuppannānaṁ kusalānaṁ dhammānaṁ uppādāya vāyāmo) ja

esile kerkinud oskuslike dhammade säilitamise püüdlus 4. (uppannānaṁ kusalānaṁ dhammānaṁ bhiyyo bhāvāya vāyāmo).⁶⁶

Õige püüdlus sisaldab seega kahte liiki tegevusi – oskuslikke (kusala) ja mitteoskuslikke (akusala), vastavalt millele on esile kerkinud (uppanna) või veel mitte esile kerkinud (anuppanna) oskuslikud või mitteoskuslikud meeleseisundid.⁶⁷ Virgumise teel käija peaks hoiduma kõigist veel

mittetekkinud mitteoskuslikest meeleseisunditest, mis võivad tulevikus takistada kaheksaosalise aarija tee teostamist, ning hülgama kõik juba esile kerkinud mitteoskuslikud meeleseisundid, mis seda takistavad. Oskuslikke meeleseisundeid arendada ja säilitada tähendab harjutada järjepidevalt juba esile kerkinud oskuslikke omadusi (kõlblus, sõbralikkus jms) ja püüelda selle poole, et kaheksaosalise aarija tee teostamisel saaksid juba selles elus esile kerkida kõikide tulvade ületamist võimaldavad seitse virgumisosa (satta bojjhaṅgā).⁶⁸

ÕIGE PÜÜDLUS (sammāvāyāma)

Oskuslik Mitteoskuslik

Esile kerkinud SÄILITADA ÜLETADA

Esile mittekerkinud ARENDADA VÄLTIDA

Allikas: Maggavibhaṅga-sutta SN 45.8

„Pingutuse suttas“⁶⁹ tutvustatakse nelja õige püüdlusega sarnast nelja õiget pingutust (cattāro sammāpadhānā), milleks on:

(saṁvarapadhāna), 1. ohjamise pingutus

(pahānapadhāna), 2. hülgamise pingutus

3. arendamise pingutus (bhāvanapadhāna) ja

(anurakkhaṇāpadhāna). 4. säilitamise pingutus

Ohjamise pingutus tähendab, et munk kontrollib oma meeli ja ei seo ennast juba esile kerkinud vormi, heli, lõhna, maitse, keha või meele tajumuljega, ei selle osa ega terviku suhtes. Ta püüab hoiduda sellest, mille kaudu kurjus või mitteoskuslikud meeleseisundid nagu ahnus, viha või pettekujutlus võiksid esile kerkida, ning jälgib, valvab ja ohjab oma meeli.

Hülgamise pingutus tähendab, et munk ei hoia meeles ainsatki juba tekkinud sensuaalse naudingu või kurjusega seotud mõtet ega mitteoskuslikku meeleseisundit. Ta hülgab ja hävitab need, põhjustades nende lakkamise.

Kui mingi objektiga seoses kerkib meeles esile kurjusest, ahnusest, vihast või pettekujutlusest võrsunud oskamatu mõte, on seda võimalik ületada viiel moel. Selleks tuleb:

1. oskamatu objekt asendada oskusliku objektiga;

2. mõtiskleda oskamatu mõtte kahjulikkuse, laiduväärsuse ja kannatuste rohkuse üle;

3. mitte pöörata oskamatule mõttele tähelepanu;

4. kaaluda oskamatu mõtte siduvat olemust; ning

5. sellest otsustavalt loobuda.⁷⁰

Arendamise pingutus tähendab, et munk arendab seitset virgumisosa (satta bojjhaṅgā).⁷¹

Säilitamise pingutus tähendab, et munk säilitab juba esile kerkinud heade omadustega keskendusmärke (bhaddaka samādhinimitta),⁷² mille objektideks on

(aṭṭhika), 1. kondid ehk skelett

(puḷavaka), 2. ussitav laip

3. värvust muutnud (sinakas/lillakas/pruun) laip (vinīlaka),

Õige teadlikkus

(vicchiddaka) ja 4. auklikuks mädanenud laip

(uddhumātaka).⁷³ 5. ülestursunud laip

Õige teadlikkus (sammāsati) tekib õigest püüdlusest ja tähendab igas hetkes püsivat ja kirgast teadlikolekut kõigest kogetavast. Sellise teadlikkuse loomist kirjeldab „Teadlikkuse loomise sutta.“⁷⁴ Õige teadlikkuse arendamine kätkeb nelja alljärgneva keskendusobjekti analüüsiva vaatlemise (anupassanā) ja teadlikkuse loomise (satipaṭṭhāna) harjutamist, milleks on:

1. keha vaatlemine ja teadlikkuse loomine (kāyānupassanā satipaṭṭhāna),

2. tunnete vaatlemine ja teadlikkuse loomine (vedanānupassanā satipaṭṭhāna),

teadvuse vaatlemine ja teadlikkuse loomine 3. (cittānupassanā satipaṭṭhāna) ja

4. dhammade vaatlemine ja teadlikkuse loomine (dhammānupassanā satipaṭṭhāna).⁷⁵

Keha vaatlemine ja teadlikkuse loomine hõlmab (1) hingamise, (2) nelja kehaasendi (kõndimine, seismine, istumine, lamamine), (3) tegevuste, (4) 31 kehaosa, (5) nelja elemendi ning (6) surnuaias üheksat tüüpi laipade vaatlemist ja teadlikkuse loomist.⁷⁶ Järjepideval harjutamisel muutub meel kolme-nelja kuu pärast niivõrd keskendunuks, et tekib võime hoida tähelepanu pikka aega ühel kindlal objektil.

Tunnete vaatlemine ja teadlikkuse loomine hõlmab üheksal moel meeldivate, ebameeldivate ja ei meeldivate ega ebameeldivate tunnete vaatlemist ja teadlikkuse loomist. Lisaks hõlmab see majaperemehe ehk kodueluga seotud ilmalike tunnete ja kodutu ehk munga eluga seotud tunnete vaatlemist ja teadlikkuse loomist. Järjepidev keskendumine pidevalt muutuvatele tunnetele võimaldab ületada tunnetega seotud meelelise rahutuse.

Teadvuse vaatlemine ja teadlikkuse loomine hõlmab kuueteistkümne teadvusseisundi vaatlemist ja teadlikkuse loomist alljärgneval moel: kas teadvus esineb hetkel (1) koos kirega või (2) ilma kireta; (3) koos vihaga või (4) ilma vihata; (5) koos pettekujutlusega või (6) ilma pettekujutluseta; kas teadvus on (7) koondunud või (8) mittekoondunud; (9) suurelt avardunud või (10) mittesuurelt avardunud; (11) ülenenud või (12) mitteülenenud; (13) rahunenud või (14) mitterahunenud; (15) vabanenud või (16) mittevabanenud.⁷⁷

Järjepidev muutuvate teadvusseisundite vaatlemine ja teadlikkuse loomine võimaldab ületada mõtlemisega seotud mentaalse rahutuse.

Dhammade vaatlemine ja teadlikkuse loomine tähendab meeleobjektide teadvustamist ja teadlikkuse loomist, milleks on:

1. viis takistust (pañca nīvaraṇā);⁷⁸

2. viis olemasollu klammerdumise kogumikku (pañcupādānakkhandhā);

3. kuus sisemist ja välimist tajualust (cha āyatanāni);⁷⁹

4. seitse virgumisosa (satta bojjhaṅgā);⁸⁰

5. neli aarija tõde (cattāro ariya saccā).⁸¹

Viie takistuse (pañca nīvaraṇā) järjepidev vaatlemine ja nende esinemise suhtes teadlikkuse arendamine võimaldab ületada takistustega seotud meele rahutuse ja saavutada sügava džhaana, misjärel on võimalik jätkata läbinägemise arendamise (vipassanā bhāvanā) abil erinevate asjade ja nähtuste tõelise olemuse (anicca, dukkha, anatta) vaatlemist ning sellele vastava püsiva teadlikkuse ja taju (saññā) loomist.

Viie klammerdumiskogumiku (pañcupādānakkhandhā) järjepidev vaatlemine ja nende esinemise suhtes teadlikkuse arendamine loob selge arusaama „minaks“ nimetatava kehalistest ja meelelistest protsessidest ning aitab mõista, kuidas viis sisemist tajualust (silm, kõrv, nina, keel, keha) ja meel ning neile vastavad välised tajuobjektid (vorm, heli, lõhn, maitse, puude ja mõtted) esindavad kõigest tajumuljel rajanevat kogemuste voogu, millega samaaegselt ilmneb teadvus. Klammerdumiskogumike järjepidev vaatlemine ja nende suhtes teadlikkuse arendamine vabastab teadmatusest (avijjā) ja ihast (taṇhā) tekkinud kehapõhisest valest vaatest (sakkāya-diṭṭhi) ning eksitavast minavaatest (attadiṭṭhi).

Kuue sisemise ja kuue välimise tajualuse (cha āyatanāni) järjepidev vaatlemine ja nende esinemise suhtes teadlikkuse arendamine võimaldab bhikkhul kujundada välja täpse teadmise sisemisest ja välimisest tajualusest (nt silmast ja vormist) ning nendest kahest esile kerkinud köidikust (saṁyojana). Ta teab täpselt, kuidas iga tajualuse puhul (1) esile kerkimata köidik esile kerkib, (2) kuidas esile kerkinud köidik hüljata ja (3) kuidas hüljatud köidik enam ei teki.

Seitse virgumisosa (satta bojjhaṅgā) on järgmised.⁸²

(satisambojjhaṅga) 1. Teadlikkuse virgumisosa

2. Dhamma uurimise virgumisosa (dhammavicayasambojjhaṅga)

(vīriyasambojjhaṅga) 3. Energia virgumisosa

(pītisambojjhaṅga) 4. Rõõmu virgumisosa

(passaddhisambojjhaṅga) 5. Rahu virgumisosa

(samādhisambojjhaṅga) 6. Keskenduse virgumisosa

(upekkhāsambojjhaṅga) 7. Neutraalsuse virgumisosa

Virgumisosade arendamiseks peab bhikkhu teadma virgumisosa toidet. Nii nagu keha püsimine sõltub toidust, nii sõltub ka virgumisosade esile kerkimine ja esile kerkinud virgumisosa täielik väljaarendamine selle aluseks olevast toidust (āhāra). Iga virgumisosa toiduks on osaspetsiifilised dhammad ning esile kerkimise ja arendamise tingimused, mis on koondatud järgnevasse tabelisse.

TULEMUS TINGIMUS TOIT (āhāra)

1. Erakluses elamine (vūpakaṭṭho viharanto) 2. Dhamma Kujuneb Teadlikkuse virgumisosa aluseks olevad dhammad taasmeenutamine teadlikkuse (anussarati) virgumisosa (satisambojjhaṅgaṭṭhānīyā (satisambojjhaṅga) dhammā) 3. Dhammast taasmõtlemine (anuvitakketi)

1. Oskuslikud ja mitteoskuslikud dhammad Teadlik dhamma (kusalākusalā dhammā) tarkusega 2. Laiduväärsed ja mitte1. analüüsimine laiduväärsed dhammad Kujuneb (pavicinati) (sāvajjānavajjā dhammā) dhamma uurimise virgumisosa 2. mõtestamine 3. Madalad ja kõrged (dhammavicaya-(pavicarati) dhammad sambojjhaṅga) (hīnapaṇītā dhammā) 3. täielik läbiuurimine 4. Pimeduse ja valguse (parivīmaṁsamāpajjati) vastand-dhammad (kaṇhasukkasappaṭibhāgā dhammā)

1. Algatuselement Dhamma uurimise (ārambhadhātu) Kujuneb virgumisosast tekkinud energia 2. Vastupidavuselement energiline mitteloidus virgumisosa (nikkamadhātu) ehk ärksus (vīriyasambojjhaṅga) 3. Edasiliikumiselement (vīriya asallīna) (parakkamadhātu)

Kujuneb Rõõmu virgumisosa Energilisusega tõuseb aluseks olevad dhammad rõõmu meeles esile rõõm virgumisosa (pītisambojjhaṅgaṭṭhānīyā (pītimanassa) (pītisambojjhaṅga) dhammā)

1. Keha rahunemine Kujuneb Rõõmust tekib keha ja (kāyapassaddhi) rahu teadvuse rahunemine virgumisosa (kāyopicittampi 2. Teadvuse rahunemine (passaddhisambojjh-passambhati) (cittapassaddhi) aṅga)

Rahu arendamisel ja Kujuneb täiustumisel muutub 1. Rahu märk keskenduse rahunenud keha (samathanimitta) virgumisosa õnnelikuks ja teadvus 2. Mittehajuv märk (samādhisambojjh-keskendunuks (abyagganimitta) aṅga) (passaddhakāyassa sukhino cittaṁ samādhiyati)

Keskenduse arendamine (samādhibhāvanā) Kujuneb Naturaalse virgumisosa 1. esimeses džhaanas aluseks olevad dhammad neutraalsuse 2. teises džhaanas virgumisosa (upekkhāsambojjhaṅgaṭṭh (upekkhāsambojjh-ānīyā dhammā) 3. kolmandas džhaanas aṅga) 4. neljandas džhaanas

Sīla-sutta SN 46.3, Kāya-sutta SN 46.2

ÕIGE TEADLIKKUS (sammāsati)

I. KEHA II. TUNNETE vaatlemine ja teadlikkuse loomine vaatlemine ja teadlikkuse loomine (kāyānupassanā satipaṭṭhāna) (vedanānupassanā satipaṭṭhāna)

1. meeldiv 1. hingamine 2. ebameeldiv 2. neli kehaasendit 3. ei meeldiv ega ebameeldiv 3. tegevused 4. kehaline meeldiv 4. kolmkümmend üks kehaosa 5. meeleline meeldiv 5. neli elementi 6. kehaline ebameeldiv 6. üheksat tüüpi laibad 7. meeleline ebameeldiv 8. kehaline ei meeldiv ega ebameeldiv 9. meeleline ei meeldiv ega ebameeldiv

IV. DHAMMADE III. TEADVUSE vaatlemine ja teadlikkuse loomine vaatlemine ja teadlikkuse loomine (cittānupassanā satipaṭṭhāna) (dhammānupassanā satipaṭṭhāna)

1. viis takistust 1.-2. kirega või ilma kireta 2. viis klammerdumise kogumikku 3.-4. vihaga või ilma vihata 3. kuus sisemist 5.-6. pettekujutlusega ja kuus välimist tajualust või ilma pettekujutluseta 4. seitse virgumisosa 7.-8. koondunud või mittekoondunud 5. neli aarija tõde 9.-10. suurelt avardunud või mittesuurelt avardunud 11.-12. ülenenud või mitteülenenud 13.-14. keskendunud või mittekeskendunud 15.-16. vabanenud või mittevabanenud

Allikas: Mahāsatipaṭṭhāna-sutta MN 10

Õige keskendus

Nelja aarija tõe (cattāro ariya saccā), aga ka kõikide teiste dhammade järjepideval vaatlemisel ja nende suhtes teadlikkuse arendamisel uurib bhikkhu dhammadega seotud sisemisi ja välimisi aspekte. Uurimuse tulemusena tekib selge arusaam dhammade (1) esinemisest, (2) tekkimisest, (3) lakkamisest ning (4) uuesti mittetekkimisest, ning kujuneb välja vahetu, mõistmispõhine teadlikkus ja taipamus. Kui bhikkhu on läbinägemise arendamise teel saavutanud püsiva ja vahetu teadlikkuse dhammade tõelisest olemusest nii nagu need tõeliselt on (yathābhūta), ei ole ta enam sellest maailmast sõltuv ega klammerdu maisesse.⁸³

Õiget vaadet, õiget püüdlust ja õiget teadlikkust pole võimalik arendada eraldiseisvalt, kuna need on lahutamatult läbipõimunud.⁸⁴

Õige teadlikkuse lakkamatut harjutamist on Buddha nimetanud „Teadlikkuse loomise suttas“ ekāyano maggo’ks ehk teeks, millel on vaid üks võimalik sihtpunkt – nibbāna. Sutta kohaselt on võimalik ainuüksi teadlikkuse loomise arendamise teel saavutada lõplik vabanemine juba selles elus hiljemalt seitsme aasta jooksul.

„Seal, mungad, on puude juured,

seal tühjad eluasemed, harjutage džhaanat, mungad; ärge olge hooletud, ärge hiljem kahetsege; see on meie nõuanne teile.“⁸⁵

Õige keskendus (sammāsamādhi) kujuneb välja õigest teadlikkusest ja hõlmab erinevaid keskendustasandeid. Õige keskenduse saavutamiseks harjutatakse keskendumist neljas järjest süvenevas džhaanas ehk keskendustasandil (jhāna), milleks on:

1. keskendumine esimeses džhaanas (paṭhamajjhāna samādhi),

2. keskendumine teises džhaanas (dutiyajjhāna samādhi),

3. keskendumine kolmandas džhaanas (tatiyajjhāna samādhi),

4. keskendumine neljandas džhaanas (catutthajjhāna samādhi).⁸⁶

Nii nagu lugemisoskuse omandamiseks tuleb alustada tähestikust, on ka keskenduse arendamiseks vaja esmalt saavutada esimene džhaana, kuna sellest saavad alguse kõik järgnevad meele arendamise etapid.

Buddha õpetas rahu arendamist (samatha bhāvanā) ja läbinägemise arendamist (vipassanā bhāvanā). Kui rahu arendamise abil on džhaana saavutatud, meel tasakaalustunud ning kirg (rāga) ja viis takistust (pañca nīvaraṇā) ajutiselt peatunud, on võimalik jätkata läbinägemise arendamisega.⁸⁷ Neljandas džhaanas saavutatakse vahetul taipamisel põhinevate teadmiste esile kerkimise järel üleloomulikud võimed (idd-hividhā) ja ülimad teadmised (abhiññā) ning kannatuse (dukkha) ja tulvade (āsavā), nende põhjuste, lakkamise ja lakkamisele viiva tee ning uute sündide rattast pöördumatu vabanemise teadmine ja nägemine.

Suttades on Buddha kirjeldatud üleloomulikke võimeid (iddhividhā) järgmiselt: (1) olles üks, saab temast mitu, olles mitu, saab temast üks; (2) ta ilmub ja kaob; (3) ta läheb takistamatult läbi seinte ja mägede; (4) ta sukeldub maa sisse ja maast välja nagu oleks see vesi; (5) ta kõnnib vee peal nagu oleks see maa; (6) istudes ristatud jalgadega liigub ta läbi õhu nagu tiivuline lind; (7) ta suudab puudutada päikest ja kuud; (8) tal on võim oma kehast kuni Brahmā maailmani välja.⁸⁸ Buddha ei lubanud munkadel üleloomulikke võimeid ilmikutele näidata.⁸⁹

Paali kaanonis on enamasti toodud kas kolmene või kuuene ülimate tead-miste (abhiññā) loetelu. Kuuene loend sisaldab teadmisi, mis on seotud: (1) eelloetletud üleloomulike võimetega (iddhividhañāṇa); (2) taevase kõrvaga (dibbasotañāṇa); (3) meele läbistamisega (cetopariyañāṇa); (4) iseenda eelmiste eksistentsidega (pubbenivāsānussatiñāṇa); (5) taevase silmaga (dibbacakkhuñāṇa) ja (6) tulvade lõppemisega (āsavakkhayañāṇa).

Toodud kuuest abhiññā’st esimesed viis saavutatakse rahu arendamise (samatha bhāvanā) ja viimane läbinägemise arendamise (vipassanā bhāvanā) teel. Kolme viimast ülimat teadmist mainitakse arvukates suttades, sealhulgas „Suures Saccaka suttas“⁹⁰, kus Buddha kirjeldab oma virgumise ööl kõigi nende kolme teadmise ilmnemist.

Üleloomulike võimete teadmised on ilmnenud ja ilmnevad ka tulevikus kõikidel, kes harjutavad meelt nii, nagi seda õpetas Buddha.⁹¹ Nende võimete ilmnemine on džhaana tulemus, kuid pole meeleharjutamise eesmärk, kuna Buddha õpetuse ainus siht on kõikide kannatuste lakkamine ja nibbāna saavutamine.

Buddha on öelnud, et nagu majale pole võimalik ehitada teist korrust, kui eelnevalt on jäetud ehitamata esimene korrus, nii on ka kannatuse peatumine võimatu ilma nelja tõe arusaamiseta (anubodha) ning nende läbistava nägemiseta (paṭivedha).⁹² Esmalt tuleb maise teetõe (lokiya maggasacca) teostamiseks harjutada aarija kaheksaosalise tee kolme jaotust ehk arendada kõlblust (sīla), keskendust (samādhi) ja tarkust (paññā).⁹³ Munga jaoks tähendab kõlblus paatimokkhas (pāṭimokkha) toodud juhiste ja ilmikute puhul viie kõlblusjuhise järgimist.

Kõlbelisele meelele rajatud rahu arendamisega on võimalik saavutada sügav objektile kinnistunud keskendus (appanāsamādhi = jhāna). Seejärel on võimalik läbinägemise arendamise abil läbistavalt mõista püsitust, kannatust ja minatust ning kannatuse aarija tõde ja kannatuse tekkimise aarija tõde. Edasi jätkatakse läbinägemise arendamise abil neljanda, kannatuse lakkamisele viiva tee aarija tõe teostamist. See on maiset ületav teetõde (lokuttarā maggasacca), milleks on vooguastunu tee (sotāpannamagga), ükskordnaasja tee (sakadāgāmimagga), mittenaasja tee (anāgāmimagga) ja arahandi tee (arahantamagga). Seega on neljanda aarija tõe eesmärgiks teostada kolmas aarija tõde (= nibbāna), mis saavutatakse esimese ja teise aarija tõe teostamisega.

AARIJA KAHEKSAOSALINE TEE (ariya aṭṭhangika magga)

1. 1. Õige vaade neljast aarialikust tõest (catusacca sammādiṭṭhi) T Õige A 2. Õige vaade teo olemusest (kammassakatā sammādiṭṭhi) vaade R (sammā-3. Õige vaade sõltuvuslikust tekkest (paṭiccasamuppāda) K diṭṭhi) U S 2. 1. Loobunud mõtlemine (nekkhammasaṅkappa) Õige 2. Mittekuritahtlik mõtlemine (avyāpādasaṅkappa) mõte (paṅṅā) (sammā-3. Mittevägivaldne mõtlemine (avihiṁsāsaṅkappa) saṅkappa)

1. Vale rääkimisest hoidumine (musāvādāvirati) 3. 2. Laimavast kõnest hoidumine (pisuṇavācāvirati) Õige kõne 3. Karmist kõnest hoidumine (pharusavācāvirati) (sammā-4. Tühjast lobast hoidumine (samphappalāpavirati) vācā)

K 1. Elu hävitamisest hoidumine (pāṇātipāta virati) 4. Õ Õige 2. Mitteantu võtmisest hoidumine (adinnādāna virati) L tegu 3. Naudingut pakkuvast valest B (sammā-käitumisest hoidumine (kāmesu micchācāra virati) L kammanta) U S 1. Halbatoovast valest eluviisist hoidumine (duccarita micchājīva virati) (sīla) 5. 2. Sobimatust valest eluviisist Õige hoidumine (anesana micchājīva virati) eluviis 3. Petlikust valest eluviisist (sammā-hoidumine (kuhanādi micchājīva virati) ājīva) 4. Loomalikust valest eluviisist hoidumine (tiracchānavijjā micchājīva virati)

1. Esile kerkimata mitteoskuslike (anuppannānaṁ akusalānaṁ 6. dhammade [meeleseisundite] dhammānaṁ anuppādāya Õige vältimise püüdlus vāyāmo) püüdlus (sammā-2. Esile kerkinud mitteoskuslike (uppannānaṁ akusalānaṁ vāyāma) dhammade hülgamise püüdlus dhammānaṁ pahānāya vāyāmo)

3. Esile kerkimata oskuslike (anuppannānaṁ kusalānaṁ dhammade arendamise püüdlus dhammānaṁ uppādāya vāyāmo) (uppannānaṁ kusalānaṁ 4. Esile kerkinud oskuslike dhammānaṁ bhiyyo bhāvāya dhammade säilitamise püüdlus K vāyāmo) E S 1. Keha vaatlemine ja teadlikkuse K loomine (kāyānupassanā satipaṭṭhāna) E 7. N 2. Tunnete vaatlemine ja teadlikkuse Õige D loomine (vedanānupassanā satipaṭṭhāna) teadlikkus U (sammā-3. Teadvuse vaatlemine ja teadlikkuse S sati) loomine (cittānupassanā satipaṭṭhāna) 4. Dhammade vaatlemine ja teadlikkuse (samādhi) loomine (dhammānupassanā satipaṭṭhāna)

1. Keskendumine esimeses džhaanas (paṭhamajjhāna samādhi) 8. Õige 2. Keskendumine teises džhaanas (dutiyajjhāna samādhi) keskendus 3. Keskendumine kolmandas džhaanas (tatiyajjhāna samādhi) (sammā-samādhi) 4. Keskendumine neljandas džhaanas (catutthajjhāna samādhi)

Allikas: Cūḷavedalla-sutta MN 44; Saccavibhaṅga-sutta MN 141