Buddha õpetus – filosoofia, religioon või midagi enamat?

Ikka ja jälle võib kohata arutelusid selle üle, kas Buddha dhamma – mis tähendab nii tõde kui õpetust sellest tõest – on religioon, teadus, filosoofia või midagi muud. Kui võrrelda Buddha dhammat mõne monoteistliku (ainujumala) või polüteistliku (paljude jumalate) usundiga, siis eristub see neist selgelt dogmade puudumise ja jumala(te) kummardamise poolest. Buddha õpetus asub pigem kusagil filosoofia ja psühholoogia piirimail, kuid ei ole kumbki. Kindlasti ei sobitu aga Buddha õpetus läänelikku jumalausul põhinevasse arusaama, kuna tegemist on sisuliselt meele arendamise süsteemiga, mis põhineb teadlikkuse ja keskenduse (meditatsiooni) süsteemsel arendamisel, mille kasulik mõju inimese heaolule ja üldisele toimetulekule on teaduslikult tõestatud. Seda, mis eristab Buddha õpetust ja usundeid, aitab selgitada järgnev võrdlus.

Buddha õpetus rajaneb neljal aarija tõel, mis selgitavad olemasolu lõpplikku rahulolu mittesisaldavat ehk dukkhalikku olemust ja esitlevad aarija kaheksaosalist teed, mille kaudu on iseenda püüdluste najal võimalik kannatustest lõplikult vabaneda.¹ Erinevad ususüsteemid tuginevad aga usule üleloomulikku jõudu omavasse jumalasse, tema kummardamisele ja teenimisele, mille läbi loodetakse pääseda kas paradiisi või jumala enda juurde, saada soodsam ümbersünd, vabaneda kannatustest või saavutada mõni muu ihaldatav eesmärk.

Erinevate usundite kohaselt on olemas kas üks jumal (monoteistlikud religioonid nagu kristlus, islam, judaism, sikhism) või mitu jumalat (nt Vana-Kreeka, Vana-Rooma, Vana-Skandinaavia ja Vana-India polüteistlikud religioonid), kellest paljud usutakse olevat igavesed. Buddha õpetuse järgi inimestest erinevate võimetega deevad (deva) ehk jumalused küll eksisteerivad erinevates olemasolu valdades, kuid nemadki on lõksus uute sündide rattas. Ka deevad peavad kunagi surema ja vastavalt oma tegude iseloomule uuesti sündima.

Budalased lähevad kolme kaitse alla, milleks on Buddha, dhamma ja sangha, et teostada Buddha õpetatud kaheksaosaline

aarija tee ja vabaneda kõikidest kannatustest. Aga usklikud otsivad varjupaika jumalas, kuna usuvad, et vaid usk jumalasse võib päästa soovimatust ja kannatusrohkest põrgust.

Budalased kummardavad Buddha kuju ees väljendamaks alandlikkust ja lugupidamist oma õpetajasse. Buddhalt millegi palumine on kasutu, kuna Buddha on lõplikult vaibunud (saavutanud parinibbāna): ta ei saa meile midagi anda, meie eest kõlbeliselt käituda ega meie eest meelt arendada. Ka jumalatelt millegi palumine ja nende poole palvetamine on Buddha õpetuse seisukohast kasutu. Buddha on öelnud, et tema maise keha kummardamine on ajaraiskamine ja selle asemel tuleks otsustavalt püüelda virgumise poole.² Erinevate ususüsteemide usklikud aga kummardavad jumala või erinevate jumalate kujude ees, väljendamaks neile oma ustavust või tänu, või palumaks, et jumal nende soove täidaks.

Kristluse kohaselt on inimene juba sündides patune, ta on sündinud patust ja patu sisse. Kuid kui inimene oma patud üles tunnistab ja on jumalale ustav, puhastab jumal ta ülekohtust ja annab patud andeks.³ Buddha aga õpetas, et meie sünd vastab meie endi tegudele ja on tegude vältimatu tagajärg. Religioossele arusaamale vastava patu mõistet Buddha õpetuses ei eksisteeri. See, kes on eelmistes eludes käitunud oskuslikult ehk hästi (sõltumata sellest, kas ta järgib kristlust, hinduismi, Buddha õpetust või peab end ateistiks), sünnib uuesti soodsates ja soovitud tingimustes, vastasel juhul aga sünnib ta seal, kus tuleb taluda puudust ja kannatusi, mis on võrdväärsed nendega, mida ta ise on oma eelmistes eludes loonud.⁴ Buddha on öelnud, et inimene ise määrib ära enda meele ja ainult tema ise saab oma meele puhastada.⁵

Buddha õpetuse kohaselt on õnnetunne või selle puudumine tingitud meie meeleseisundist. Kui puhastada meel ahnusest,

vihast, pettekujutlustest, uhkusest, kadedusest, häbitusest jm plekkidest ning arendada järjepideva keskendumise harjutamisega kiretust, meelerahu, lahkust, sõbralikkust, kaasrõõmu ja teisi heaolu jõustavaid meeleseisundeid ning asjade ja nähtuste tõelise olemuse mõistmist, püsib ka meel rahulik ja rõõmus, sõltumata välistest teguritest. Kristluses on aga nii õnne kui õnnetuse loojaks jumal.⁶

Kristluses on kõige olemasoleva, seal hulgas maa, taeva, valguse ja pimeduse loojaks jumal.⁷ Buddha õpetus aga seletab asjade ja nähtuste tekkimist sõltuvusliku tekkimise kaudu (paṭiccasamuppāda), mis toimib põhjus-tagajärg põhimõttel ja mille kohaselt kõik tekkiv on vastavate põhjuste ja tingimuste loomulik tagajärg.⁸ Maailma ja inimesi ei kaitse mingi müstiline kõrgem jõud ning inimesed ei ole jumala loodud, vaid inimese loojateks on tema ema ja isa (brahmāti mātāpitaro).⁹

Kuna kristluses peaks jõudma lunastuse ja igavese eluni jumalasse uskumise, jumala teenimise ja palvetamise kaudu,¹⁰ siis pole võimalik, et rohkem kui 2000 aastat varem elanud inimene, kellel polnud võimalik piiblit lugeda ega jumalasse uskuda, teda teenida ega tema poole palvetada, saavutaks igavese elu ja jumala andestuse. Buddha dhamma järgijad aga saavutavad kõikidest kannatustest vabanemise ja lõpliku virgumise järjepideva tarkuse (paññā), kõlbelise käitumise (sīla) ja keskendumise (samādhi) arendamise abil,¹¹ sõltumata sellest, millisel aastatuhandel või millises maailma paigas nad virgumisõpetust teostavad.

Usundites saadakse lunastus vm ususpetsiifiline summum bonum pärast surma. Kristluses peaks toimuma pääsemine

Issanda kohtumõistmise tulemusel.¹² Buddha õpetuse eesmärk – kõikidest kannatustest lõplik vabanemine ning virgumine – on aga saavutatav õige dhamma teostamise kaudu juba selles elus, siin ja praegu.¹³

Usundites on olulisimal kohal täielik ja tingimusteta usk jumalasse, kõige loojasse, kuna vaid seeläbi on võimalik pääseda jumala vihast. Buddha on aga öelnud, et keegi ei tohiks uskuda tema õpetust pimesi, iga inimene peab ise jõudma arusaamiseni sellest, kas mingi õpetus on õige ehk oskuslik või mitte, kas see toob kasu või kahju, ning järgima õpetust vaid juhul, kui see toob heaolu ja õnne nii temale endale kui ka kõikidele teistele elusolenditele.¹⁴ Buddha ei õpetanud järgima ennast, vaid tõde.

Buddha kinnitas, et tõepoolest on lõpmatu kosmose avaruses olemas inimesele nähtamatud kõrgemad olendid ehk deevad (deva), kuid eitas kõikelooja issanda (issara) olemasolu. „Devadaha sutta“¹⁵ kohaselt usutakse issand-loojast juurdunud vaate (issaranimmana-hetu-diṭṭhi) puhul ekslikult, et on olemas suur Brahmā või issand-jumal, kõikvõitnu, keda keegi ei suuda vallutada, kõikvõimas, kõike nägev ja kõike teadev, ülim, täiuslik valitseja, kõige olnu, oleva ja tuleva looja ning kõikide inimeste ja olendite isa. Kui aga olenditele põhjustaks nende looja-jumal nii õnne ja kannatust, oleks nad ilmselgelt kurja jumala loodud, kuna inimene peab läbi elu kogema loendamatul hulgal erinevaid kannatusi. Iga päev surevad maailmas tuhanded lapsed nälga ning pannakse toime tuhandeid kuritegusid, sh julmi vägistamisi, peksmisi, orjastamisi, rüüstamisi, piinamisi, mõrvasid jms. Suttas selgitab Buddha, et kui selliseid kannatusi loov jumal olekski olemas, oleks see jumal taunimist väärt. Kui aga sellist kõikeloojat jumalat ei ole olemas, siis on issand-loojasse uskumise õpetamine taunimist väärt.

Buddha õpetuses sisalduva usu (saddhā) tähendus erineb oluliselt usu tähendusest teistlikes jumalausu religioonides. See on pigem usaldus, mis sünnib õige dhamma kuulmisest ja teostamisest tuleneva isikliku kogemuse ning vahetu nägemise teel ja kujuneb lõplikult välja taipamisel

põhinevast tarkusest.¹⁶ Buddha on võrrelnud pimedat usku ühest nöörist kinni hoides edasi liikuvate pimedate meestega, kes järgnevad mehele, kes on samuti pime.¹⁷ Usu küsimus tekib siis, kui pole nägemist – ja seda igas mõttes. Kui näiteks küsida, kas suletud peos on peidus kalliskivi, tuleb mängu usk, kuna kalliskivi pole näha. Aga kui peopesa avades ilmub kalliskivi nähtavale, tekib nägemisel põhinev kindel teadmine. Usk dhamma kontekstis võib olla kas (1) alusetu (amūlakasaddhā), või (2) kindel, teadmuspõhine (aveccappasāda) ehk arukas ja põhjendatud (ākāravatisaddhā). Virgumisõpetus kutsub vaatama ja nägema (ehipassika),¹⁸ mitte pimesi uskuma.

Samas esineb ka tänapäeval Buddha järgijate seas teadmatust ning pimedat usku. Osad õpetajad käituvad eriliselt sõbralikult ja kaastundlikult või tunduvad inimestele mõnel muul põhjusel põneva ja karismaatilisena. Paljud usuvad nende õpetajate igat sõna ja järgivad neid pimesi. Kui aga põhjalikumalt uurida, võib selguda, et nende õpetajate sõnad, mõtted ja teod ei ole alati nii puhtad, kui arvatakse. Mõned neist käituvad kõlbetult, elavad luksuses või on klammerdunud rituaalidesse. Teised järgivad ja õpetavad edasi tantrismist, brahmanismist, hinduismist või virgumata õpetajate kirjutistest pärit õpetusi ja praktikaid või käituvad muul moel Buddha munga jaoks sobimatult. Osad budismi alla liigitatud praktikad on aga Buddha autentse dhammaga suisa vastuolus. Mõned virgumata õpetajad ei ole kohkunud tagasi panemast väljamõeldud tekste ja spekulatsioone isegi Buddha enda suhu. Buddha nägi seda ette ja õpetas:

„Need kaks on, bhikkhud, Tathaagata laimajad. Millised kaks? See, kes Tathaagata mitteräägitut ja mitteöeldut selgitab kui Tathaagata räägitut ja öeldut, ning see, kes Tathaagata räägitut ja öeldut selgitab kui Tathaagata mitteräägitut ja mitteöeldut.“¹⁹

Kui selline valskus välja tuleb, tunnevad inimesed pettumust. Osad lõpetavad meditatsioonipraktika ja teised kaotavad usalduse virgumisõpetusse, visates nii pesuveega ka lapse minema. Et säilitada õige dhamma puhtus ja pikaajaline kestmajäämine, õpetas Buddha munkadele järgima vaid tema antud dhammat.²⁰Ta kinnitas, et tulevikus hakkavad osad bhikkhud järgima teiste õpetajate, kirjanike ja filosoofide tekste, mis ongi põhjuseks, miks tema antud õige virgumisõpetus siit maailmast kaob.²¹ Tõelise dhamma kadumist ei põhjusta Buddha sõnade kohaselt maa-, vee-, tuleega tuuleelement, vaid arutud ja tühised isikud (mogha-purisā), kes põhjustavad tõelise dhamma võltsimise. Seejuures ei kao õige dhamma ühekorraga nagu uppuv laev, vaid pikema aja jooksul, järk-järgult.²²

Buddha juhise kohaselt ei peaks munk tema sõnadeks nimetatud tekste pimesi autentseks tunnistama, vaid ta peaks (1) kuuldut põhjalikult analüüsima ning võrdlema neid paali kaanonis toodud (2) algtekstide ehk suttade ja (3) vinajaga. Kui neid sõnu või tekste ei leita paali suttadest ja ka Vinaja ei paku ühtegi sellekohast kinnitavat tõendit, tuleb järeldada, et need sõnad ja tekstid ei kuulu Ülimale, Arahandile, Õigesti Mõistnule (bhagavato vacanaṁ arahato sammāsambuddhassa) ega ole õige virgumisõpetus; need on valesti või halvasti vastu võetud (duggahitan) ning tuleks hüljata ja kõrvale heita (chaḍḍeyyātha). Kui aga need sõnad ja tekstid on leitavad teistes suttades ning leiavad kinnitust vinajas, siis tuleks järeldada, et need kuuluvad tõepoolest Ülimale, Arahandile, Õigesti Mõistnule, need on õigesti ja hästi vastu võetud (suggahitan) ning munk peaks võtma need virgumise teostamise aluseks.²³ Buddha on kinnitanud, et ta on ülim tarkuses, ületamatu inimeste suunaja, võrreldamatu õpetaja ning tema antud õpetus on ajatu ja täiuslik – hästi kuulutatud ja selgitatud (svākkhāto bhagavatā dhammo), siin ja praegu nähtav (sandiṭṭhika), edasiviiv (opaneyyiko) ning avastama kutsuv (ehipassika), mida peab iga tark ise mõistma (paccattaṁ veditabbo viññūhī).²⁴

Buddha ei ole kunagi õpetanud ega isegi vihjanud, et tema õpetatud dhammat võiks mittevirgunu (munk, laama või keegi muu) täiendada või kaasajastada, või et keegi võiks tema suhu panna dharmat, mida ta kunagi õpetanud ei ole, põhjendades seda näiteks arvamusega, et „kõik dharmad on võrdsed“ või pidades sellist käitumist Buddha antud õpetuse kaasajastamiseks, täiendamiseks, edasiarendamiseks või hoopis algse õpetuse taastamiseks. Selline arusaam on sügavalt ekslik, Buddha juhistega vastuolus olev ja väljendab autentse virgumisõpetuse mittetundmist.

Et mõista, mis on õige virgumise tee ning sel teel kindlalt püsida, tuleb pöörduda paalikeelses „Tipitakas“ toodud algtekstide juurde. Vaid Buddha enda sõnadele vastavus määrab ära selle, mis on õige õpetus ja aarija tee, ning mis seda ei ole. Õige dhamma järgija ei lähe mitte kunagi ühegi teise õpetaja ega laama kaitse alla, vaid ainult virgunud Buddha, tema antud dhamma ja sangha kaitse alla.²⁵

Kuna Buddha õpetuse puhul pole tegemist tõestamatu ususüsteemiga, mis tunnistaks kõrgema jumala olemasolu, kes on kõige looja, omab inimeste üle võimu ja määrab saatuse, kellele tuleb kuuletuda, keda tuleb kummardada ja teenida või kel on ainuvõim päästa inimesed igavesest põrgutulest, ei saa Buddha õpetust otseselt usundiks nimetada.

Buddha antud virgumisõpetuse tuuma võtab lühidalt kokku järgnev „Dhammapada“ värss:

„Kõiksugu kurja mittetegemine, oskusliku omandamine, oma teadvuse puhastamine – see on buddhade õpetus.“²⁶

Kas sellist avaldust võib pidada doktriiniks, religiooniks, filosoofiaks või hoopis millekski enamaks, jäägu igaühe enda otsustada. Nii nagu lille lõhn jääb samaks, sõltumata sellest, kuidas me seda nimetame, jääb ka Buddha dhamma samaks, sõltumata sellest, kuidas üks või teine inimene seda nimetab.