Kolm kalliskivi

Buddha oli Indias elanud õpetaja, kes virgus ja andis virgumisõpetuse edasi kõigi nende hüvanguks, kes suudavad seda mõista ja teostada. Tema õpetuse järgijad on kahe ja poole aastatuhande vältel jagunenud paljudeks koolkondadeks. Tänaseni on säilinud kolm suuremat koolkonda: (1) theravaada (paali thera „vanem“, õppinud, targa ja kogenud bhikkhu austav tiitel + vāda „õpetus“, „kõne“) ehk vanemate õpetus, mida mõned nii varasemalt kui ka tänapäeval on ekslikult pidanud hinajaanaks, (2) mahajaana (sansk mahā „suur“ + yāna „sõiduk“) ehk suur sõiduk ja (3) vadžrajaana ehk teemantsõiduk (sansk vajrayāna).

Varasemad ajaloolised uurimused on korduvalt kinnitanud, et theravaada on Buddha loodud sangha ehk järgijate kogukonna algupäraseim esindaja ja selle paalikeelne kaanon ehk „Tipiṭaka“ on kõige autentsem Buddha õpetuste kogu.¹ Käesolev Buddha õpetusi tutvustav raamat põhinebki „Tipiṭakas“ toodud originaalõpetustel ehk suttadel (sansk sūtra).

Buddha antud õpetus ehk buddhadhamma on vägivallatu virgumise doktriin, mis sisaldab õpetust (paali dhamma, sansk dharma) ja käitumisjuhiseid ehk vinajat (vinaya). Järgides dhammat ja vinajat on võimalik ületada valed vaated (micchādiṭṭhi), takistused (nīvaraṇa) ja meelt hägustavad plekid (kilesa).² Kui õige õpetuse ja kõlbluse teostuse tulemusena kõik köidikud (saṁyojana)³ ja meeli hägustavad tulvad (āsavā) lakkavad,⁴ realiseerub inimarengu kõrgeim potentsiaal, milleks on olemasolu tõelise olemuse (yathābhūta) läbinägemine, täielik virgumine (bodhi), lõplik vabanemine (vimokkha) ning igavene nibaana ehk vaibumine (nibbāna).

Buddha õpetuses on kõrgeimaks austuse objektiks kolm kalliskivi (tira-tana), milleks on Buddha, dhamma ja sangha.⁵

Buddha

BUDDHA „Raske on inimesena sündida, raske on surelikuna elada, raske on õiget dhammat kuulda, raske on buddhaks saada.“⁶

Buddha [verbijuurest bujjh „see, kes on mõistnud“ (bujjhati), „see, kes on saavutanud teadmised“ ehk teostanud neli aarija tõde, „see, kes on saavutanud virgumise“, „virgunu“, „tark“]⁷ on Põhja-Indias elanud Siddhattha Gotama paalikeelne epiteet, mis tähendab „Mõistnu“ ehk „Virgunu“. Gotama oli ajalooline isik, kes sündis 6. sajandil e.m.a, mais täiskuu (vesākha) päeval Kapilavastu lähedal asuva Lumbinī linna pargis. Tema isa Suddhodana oli Himaalaja mäestiku jalamil (tänapäeva Nepalis) elava saakja hõimu (sakyakulā)⁸ valitseja ja ema Mahāmāyā oli valitseja naine. Mahāmāyā suri seitsmendal päeval pärast sünnitust ning tema nooremast õest Mahāpajāpatī Gotamīst, kes oli samuti valitseja naine, sai lapse kasuema.⁹

Poisile pandi nimeks Siddhattha [siddha „lõppenud“, „saavutatud“ + attha (kõlbeline) „heaolu“, „soov“], mis tähendab „täitunud soov“ ehk „see, kes on saavutanud kõlbelise heaolu“. Hiljem tunti teda enamasti Gotama või Saakja targana (sākyamuni).¹⁰

Lossi last vaatama tulnud pühakust joogi Asita ennustas kuningale, et prints puudutab jumalikku valgust, keerab dhammaratast, jõuab virgumiseni ning tema püha elu saab laialdaselt tuntuks.¹¹

Siddhattha sai kõrgeima hariduse. Vastavalt kohalikele tavadele abiellus ta kuueteistkümnendal eluaastal omavanuse nõo, printsess Yasodharāga ja nad elasid kolmteist aastat õnnelikult koos keset kuninglikku luksust ja igakülgset heaolu.

Noore mehena mõtlustas ta tihti selle üle, miks ta, olles ise sünni, vanaduse, haiguse, surma, leina ja meeleplekkide objekt, otsib elus seda, millel on sama olemus, mitte aga seda, millel on vabanemise ja vaibumise (nibbāna) loomus.¹² Ta mõistis, et majaperemehe elu on lämmatav, rõhuv ja tolmune tee ning kodus on täielikult püha elu elamine väga raske. Koduelu hüljanu tee on aga kui elamine vabas õhus ning vaid koduelu hüljanu saab täielikult pühendada meele, kõne ja käitumise puhastamisele ning saavutada ülima, püha ja puhta eluviisi. Noore printsina mõtles ta sageli koduelu hülgamisest ja pühasse ellu astumisest.¹³

Mõistnud eluga kaasnevaid kannatusi, otsustas noor bodhisatta 29-aastaselt loobuda kõikidest privileegidest ja luksuslikust elust ning saada erakränduriks (pabbajita – „see, kes on hüljanud kodu ja maise elu“), et leida tee, kuidas peatada vananemine, haigused ja surm.¹⁴ Oma aja

tuntuimate õpetajate Ālāra Kālāma ja Uddaka-Rāmaputta juhendusel saavutas ta keskendumises kõrgeima, neljanda taseme vormita valla džhaana (arūpajhāna).¹⁵ Aga kuna seegi ei võimaldanud tal saavutada seatud eesmärki, alustas Siddhattha kuus aastat kestnud äärmuslikku askeesi ja praktiseeris pea kõiki tollel ajal õpetatud jooga liike.¹⁶ Jõudnud askeesi teel peaaegu surma piirile, mõistis ta, et ei askeesi ega enesevaevamise joogaga (attakilamathānuyoga) pole tema eesmärgi saavutamine võimalik. Ta loobus äärmuslikust enesevaevamisest ja jätkas oma püüdlusi.

Ühel õhtul, mais täiskuu (vesākha) päeval, kui ta oli 35-aastane, istus ta Bodh-Gayā lähedal asuva Bihari linna ääres Nerañjarā jõe kaldal püha viigipuu (assattha) alla, mida tänapäeval tuntakse ka virgumispuu nime all, ning talle meenus lapsepõlves kogetud loomulik, täieliku keskenduse seisund. Sellest innustatuna süvenes ta neljandasse džhaanasse. Tol ööl saavutas ta meele avardamise kaudu teadmised (1) enda eelmistest eludest (pubbenivāsānussatiñāṇā) ning (2) olendite kadumisest ja taasilmumisest (cutūpapātañāṇā). Avardades meele (3) tulvade lõppemise teadmisele (āsavakkhayeñāṇa) saavutas ta teadmised kannatuse tõest ja tulvadest, nende tekkimisest, lakkamisest ja lakkamisele viivast aarija kaheksaosalisest teest. Need kolm nägemust lõpetasid tema meeles lõplikult naudinguiha, olemasollu naasmise ja teadmatuse, ta oli vabanenud kõikidest meelt reostavatest plekkidest ning tulvadest ja koges puhast rõõmu, mõistes:

„Kõigutamatu on minu vabanemine, see on minu viimane sünd, uut olemasolu ei ole enam.“¹⁷

Mitteteadmine oli lakanud ja teadmine esile kerkinud, pimedus oli lakanud ja valgus esile kerkinud. Temast oli saanud Buddha – Mõistnu ehk Virgunu.¹⁸

Pärast virgumisele jõudmist andis Buddha Sārnāthi linnas (endine Isipatana) Vārānasī (endine Bārānasī/Benares) lähedal varem temaga koos virgumisele püüelnud viiele askeedile esimese õpetuse, milleks oli „Dhammaratta pöörlemapanemise sutta“,¹⁹ mis on ühtlasi tema õpetuse vundament.

Buddha polnud ei jumal (deva), pool-jumal, taevalik olend (gandhabba), vaimolend (yakkha), prohvet ega taevalik sõnumitooja.²⁰ Tema õpetuses puudub dogmaatiline usutunnistus, üleloomulike nähtustega seotud riitused ja pime usk. Buddha õpetus põhineb tema virgumise ööl nähtud neljal aarija tõel ja aarija kaheksaosalisel teel, mille sisuks on kannatuse (dukkha) mõistmine ning sellest tarkuse (paññā), kõlbluse (sīla) ja keskenduse (samādhi) arendamise teel lõplikult vabanemine.²¹

Buddha õpetas pärast virgumisele jõudmist veel 45 aastat dhammat, kuni ta 80. eluaastal mais täiskuu päeval (vesākha) Kusinagaris (endine Kusinārā) saalapuude salus lõplikult vaibus (parinibbāna). Suurima aarija ja inimkonna isetu õpetaja viimased sõnad olid:

Dhamma

„Nüüd, mungad, ma kinnitan teile: kõik moodustunud asjad lagunevad, püüelge tähelepanelikut!“²²

Gotama Buddha ei otsinud innustust või abi jumalatelt ega müstilistelt olenditelt. Ta oli tavaline inimene, kes virgus iseenda tarkuse, katkematu püüdlemise ja sihikindlate jõupingutuste teel ning andis virgumisõpetuse edasi neile, kes on suutelised seda mõistma ja teostama.

„Kes elab dhamma järgi, seda kaitseb dhamma.“²³

Paalikeelse sõna dhamma tähendus sõltub kontekstist. Buddha dhamma tähendab õpetust sellest, kuidas asjad tõeliselt on (yathābhūta).

Buddha dhamma kui tõde eksisteerib igavesti, vaatamata sellele, kas mõni buddha on ilmunud inimeste maailma või mitte. Gotama sõnade kohaselt peaksid mungad eksiteele sattumise vältimiseks järgima ainult tema, Tathaagata²⁴ antud õpetusi (Buddha dhammat, mis on kirjas paalikeelses „Tipiṭakas“), mitte otsima abi teiste õpetajate dharmadest või usunditest²⁵ ning arendama järjekindlalt teadlikkust (sati) ja keskendust (samādhi).²⁶

Buddha õpetus põhineb tema isiklikul virgumiskogemusel. Ta hoidus kahest äärmuslikust praktikast, milleks on mentaalset arengut ja teostust pidurdavad naudinguõnnele andumine (kāmasukhallikānuyoga)

ja enesevaevamisele andumine (attakilamathānuyoga), ning saavutas täieliku virgumise, järgides keskteed (majjhimā paṭipadā).²⁷

Buddha ei rääkinud kõigest, mida teadis, vaid õpetas ainult seda, mis on vajalik meele puhastamiseks ja virgumiseks.²⁸Samuti kinnitas Buddha, et ei andnud ainsatki salajast ega esoteerilist või ainult õpetajalt õpilasele edasiantavat õpetust.²⁹ Iga inimese vabanemine sõltub õige dhamma kuulmisest, mõistmisest ja õigest teostamisest. Vale dhamma (miccha-dhamma) õppimine ja õpetamine juhib aga inimesed kannatustesse. Igasugune püüd virgumata inimese poolt virgumisõpetust ümber või juurde kirjutada, seda Buddha suhu panna ning juurde kirjutatut edasi õpetada, lõpeb uue vale vaate loomisega, mis Buddha sõnade kohaselt on kõige laiduväärsem, viib dukkhasse ning juhib nii selle inimese kui ka tema järgijate uue sünni kannatuste rohkesse Niraaja valda.³⁰

Buddha õpetuses on põhirõhk isiklikul vastutusel, kuna inimene ise teeb halba ja määrib oma meelt ning vaid tema ise saab ennast puhastada – keegi teine ei saa meie eest oskuslikult või mitteoskuslikult käituda, meie meelt treenida ega meie eest virguda.³¹ Pole olemas kõrgemat jõudu, kes määraks meie saatuse või suudaks meid päästa meie endi tehtud kurjast. Ka Buddha ei saa kedagi päästa. Ta õpetas:

„Sina ise pead püüdlema, tathaagatad on vaid [dhamma] kuulutajad; teele asunud keskenduse harjutajad vabanevad Māra kütkeist.“³² Buddha läks veelgi kaugemale, kinnitades, et mungad ei tohiks ka tema enda sõnu pimesi järgida, vaid peaksid neid põhjalikult analüüsima ja uurima, et jõuda õpetuse tõelise väärtuse suhtes täieliku ja kindla veendumuseni.³³

Kuna virgumisõpetuse teostamisel on esimeseks sammuks nelja tõe suhtes õige mõistmise ja sellele vastava vaate väljakujundamine, siis on loomulik, et sel teel kohtab ka väärtõlgendusi ja spekulatsioone. Buddha on öelnud, et mitte Virgunu ei vaidle maailmaga, vaid maailm vaidleb Virgunuga.³⁴ Seni, kuni meeles esinevad teadmatus, ahnus, viha, pettekujutlus ja valed vaated, esineb ka Buddha õpetuse ümberkirjutamist ning vääritimõistmist, sellest tulenevalt ekslikku tõlgendamist ja valet järgimist. Ta kuulutas, et Tathaagata õpetatud õiget dhammat ja vinajat kuulevad, mõistavad ja teostavad dhamma kohaselt vaid vähesed. Samas on väga palju neid, kes õiget virgumisõpetust ei kuule, või kui ka kuulevad, siis ei mõista, või kui mõistavad, siis ei teosta seda dhamma kohaselt ega virgu.³⁵

Kohe peale Buddha surma tõusid esile mittevirgunud bhikkhud, kes hakkasid tõlgendama Virgunu antud õpetusi ja juhiseid valesti ning soovisid hakata neid muutma. Et kaitsta dhammat ja kindlustada Buddha autentse õpetuse muutumatuna säilimine, kutsus Auväärne Mahā Kassapa kokku Sanghakogu (saṅgāyana), kus osales 500 virgunud arahanti. Mahā Kassapa esitas küsimusi ja Buddhaga enim koos olnud ning kõiki tema õpetusi peast teadev Ānanda Thera edastas Buddha poolt antud õpetuste (dhamma) osa.³⁶ Juukselõikaja-habemeajaja Upāli Thera andis aga edasi sangha korralduslikud juhised ehk vinaja (vinaya), misjärel kõik 500 arahanti kinnitasid Auväärse Ānanda Thera ja Auväärse Upāli Thera sõnade õigsust. Hiljem jaotati kõik tekstid 18 retsiteerijate grupi (dīgha-bhāṇaka, majjima-bhāṇaka jne) vahel ära ja nende munkade ainsaks ülesandeks kuni elu lõpuni sai Sanghakogul arahantide poolt kinnitatud Buddha dhamma täpne, sõnasõnaline meelespidamine. Ilmselt peale teist Sanghakogu pandi suusõnaliselt edasiantud õpetused ka paali keeles kirja. Buddha loodud sangha (= theravaada) mungad on suutnud need tekstid sõna-sõnalt tänase päevani säilitada.

Sangha

Kuna tol ajal hoiustati tekste rullikeeratuna suurtes korvides, sai tekstikogu nimeks „Tipiṭaka“ ehk „Kolm korvi“, milleks on (1) „Vinajakorv“ (Vinayapiṭaka), (2) „Suttakorv“ (Suttapiṭaka) ja (3) „Abhidhammakorv“ (Abhidhammapiṭaka, varasema nimega mātikā).³⁷ „Vinajakorv“ sisaldab sangha käitumis- ja treeningjuhiseid, „Suttakorv“ peamiselt Buddha antud dhammatekste ehk suttaid ning „Abhidhammakorv“ „Suttakorvis“ toodud õpetuste summeeritud ja süstematiseeritud analüüsi.

Et mõista, mis on Buddha õpetus, on esmalt kasulik vaadata, mida see ei ole. Buddha õpetus ei ole:

müstiline ega rituaalne;

skeptiline ega dogmaatiline;

eternalistlik, nihilistlik, teistlik ega fatalistlik;

enesevaevamine ega naudingutesse viskumine;

täielikult siinpoolne ega teispoolne;

ainult enesele ega ainult teistele suunatud;

pessimistlik ega optimistlik – see on realistlik. ³⁸

Sangha on Buddha enda poolt rohkem kui 2500 aastat tagasi rajatud järgijate kogukond, mis eksisteerib endiselt algupärasel kujul Tais, Sri Lankal, Kambodžas, Laos, Birmas (Myanmaris), Põhja-Vietnamis (Mekong Delta piirkonnas) ja Bangladeshis. Sangha pakub turvalist keskkonda ja soodsaid tingimusi neile, kes soovivad sihiteadlikult pühendada oma elu maisest loobumisele ja virgumise saavutamisele. Sangha kohustuseks on autentse õpetuse teostamine ja säilitamine. Samuti on sangha kohustuseks nõustada ilmikute kogukonda, anda neile edasi ainult õiget Buddha õpetust ning juhendada parimal viisil nende virgumisteostust.

Kui joogi Aññā-Kondañña oli kuulnud Buddha esimest jutlust, milleks oli „Dhammaratta pöörlemapanemise sutta“,³⁹ palus ta luba hakata tema järgijaks. Ta ajas pea paljaks ja pani selga kollase rüü – nii saigi sel päeval alguse bhikkhude ehk Buddha munkade sangha. Kuulnud viis päeva hiljem Buddhalt „Minatu olemuse suttat“,⁴⁰ mis räägib sellest, et olenditel puudub minaks nimetatav ehk muutumatu omaolemus, said kõik Buddhaga koos metsas harjutanud viis joogit – Aññā-Kondañña, Bhaddiya, Vappa, Assaji ja Mahānāma – arahandiks⁴¹ ning ka ülejäänud neli liitusid Buddha sanghaga. Peagi liitusid sanghaga ka riisikaupmehe poeg Yasa ja tema 54 sõpra. Buddha juhtis nad kõik virgumisele ja seejärel saatis esimesed 60 arahanti levitama oma virgumisõpetust paljude hüvanguks ja õnneks.⁴²

Viis aastat hiljem, pärast bhikkhude sangha loomist, rajas Buddha ka bhikkhunite (bhikkhunī) ehk nunnade sangha. Saakja hõimust pärit Pajāpatīst ja Yasodhārast, Buddha poja Rāhula emast, ning nende saatjaskonnast said esimesed nunnad. Buddha loodud sangha otseseimaks järglaseks on theravaada sangha.

Mungad ja nunnad ajavad iga kuu üks kord täiskuu ajal või kaks korda, täis- ja poolkuu ajal, pürgimuse ja maisest loobumise märgiks pea paljaks.

Sarnaselt Buddhale kannavad ka tänapäeva theravaada mungad ja nunnad safranikarva ehk kollakas-oranži rüüd (cīvara), mis on neile ilmikute poolt annetatud. Mõned metsas elavad mungad värvivad siiani iidse tava kohaselt ise oma rüüd, mistõttu selle värv varieerub sõltuvalt värvimisel kasutatud looduslikust ainest. Kuna tegemist on naturaalse kanga ja looduslike värvainetega, võib rüü värv muutuda nii aja kui ka iga pesukorraga. Tänapäeval on erinevates koolkondades välja kujunenud kindlad värvi eelistused.

Et meelt mitte häirida ega virgumispüüdlusest kõrvale eksitada, on templi elukorraldus muudetud võimalikult lihtsaks. Kõik mungad järgivad vabatahtlikult 227 ja nunnad 311 juhist. Romantika ja seksuaalsuhted ei ole lubatud, kuna need ei toeta oluliselt peenemate ja sügavamate teadvusseisundite saavutamist ja arendamist. Buddha on õpetanud, et kui seksuaaltungi mitte jõustada, siis see hääbub. Tema õpetus sisaldab muuhulgas ka keskendusharjutusi (nt asubhabhāvanā), mille abil on võimalik seksuaaliha peatada ja lõplikult ületada.

Sangha liikmetel on ka kohustus hoolitseda üksteise eest. Kord kohtas Buddha üht haiget munka, kes kannatas kõhuhädade käes ning lebas iseenda kuses ja väljaheites. Kuna teised mungad arvasid, et ta pole enam võimeline virguma, ei pakkunud nad talle abi. Buddha pesi munga puhtaks, vahetas tema riided, asetas ta voodisse ja pöördus sangha poole, lausudes:

„Mungad, teil pole enam ema ega isa, kes teie eest hoolitseks. Kui te, mungad, ise üksteise eest ei hoolitse, kes siis hoolitseb teie eest? Mungad, kes iganes soovib minu eest hoolitseda, hoolitsegu haigete eest.”⁴³

Kuigi Buddha andis sangha harmooniliseks toimimiseks juhised ja reeglid, ütleb ta „Suures lõpliku vaibumise suttas“,⁴⁴ et pole tahtnud sanghat valitseda ega teha seda temast või mõnest teisest isikust ainusõltuvaks. Selle asemel soovitab Buddha kujundada igaühel iseendast, tema antud dhammast ja vinajast saar, mis pakuks kindlat kaitset ning aitaks väljuda sansaarast (saṁsāra) ehk sünni ja surma ringkäigust ning juhiks virgumisse ja vaibumisse.

Sanghaks nimetatakse ka ilmikutest meeste (upāsaka) ja naiste (upāsikā) kogukonda, kes järgivad Buddha õpetusi ning kannavad hoolt munkade ja nunnade eest. Tänapäeval järgib Buddha vägivallatut virgumisõpetust 7,1 % maailma elanikkonnast, sh nii Tais, Sri Lankal, Bhutanis, Birmas, Kambodžas, Jaapanis, Hiinas, Vietnamis, Taiwanis, Koreas, Mongoolias, Indias jm.