Buddha õpetuse põhimõisted

Dukkha

DUKKHA „Suurepärane, suurepärane, Anurādha, nii nagu enne, Anurādha, nii ka nüüd on vaid kannatus ja kannatuse lõppemine see, mida ma õpetan.“¹

Paalikeelne sõna dukkha on Buddha õpetuse üks olulisemaid mõisteid, millel on kontekstist sõltuvalt väga lai tähenduste ring. Euroopa kultuurikontekstis puudub sellele täpne tõlkevaste, kuid enamjaolt tõlgitakse seda kannatuseks, ahistuseks, valuks, rahulolematuseks või vaevaks. Üldisemalt tähistab dukkha igasugust kehalist ja meelelist kannatust ning võimetust saavutada lõplikku rahulolu ja püsivat õnne. „Kannatuse suttas“² on toodud kolm kannatuse liiki (dukkhatā), milleks on (1) kannatuse kannatus, (2) moodustumise kannatus ja (3) muutumise kannatus.

Kannatuse kannatus (dukkhadukkhatā) on igas eluetapis 1. (sünd, vanadus, haigus ja surm) ilmneda võiv (1) kehaline kannatustunne (kāyikadukkhavedanā) või (2) meeleteguripõhine (st meeles esinev) kannatustunne (cetasikadukkhavedanā). Kannatuse kannatus hõlmab kõiki stressi ja rahutusega seotud emotsioone nagu lein, hala, valu, masendus ja ahastus.

Moodustumise kannatus (saṅkhāradukkhatā) tähendab seda, 2. et kõik moodustunud nähtused on dukkha. Moodustumise kannatus on omane kõigele, mis on tekkinud põhjuse ja tagajärje seaduspära tõttu pidevalt muutuva viie olemasollu klammerdumise kogumiku (pañcupādānakkhandhā) kaudu, kuna nende paratamatuks saatuseks on lagunemine.

Muutumise kannatus (vipariṇāmadukkhatā) tekib kehalise 3. heaolu seisundi ja meelelise õnnetunde mööduvusest. Kõik, mis valmistab rõõmu, muutub varem või hiljem ning see muutus põhjustab kurbust, ängi ja igatsust. Muutumise kannatust esindab kokkupuude ebameeldivaga, lahusolek meeldivast ja ihaldatava mittesaamine. Muutumise kannatus käib kaasas heaolu muutumise ja lõppemisega.

KANNATUS (dukkha)

Allikas: Dukkha-sutta SN 38.14, Allikas: DhammacakkappavattanaCūḷavedalla-sutta MN 44 sutta SN 56.11

Tavainimese (puthujjana) arusaama kohaselt pakub maailm rohkelt rõõme ja naudinguid, mida peetakse tõeliseks õnneks. Kui vaadelda kõiki ilmnevaid objekte analüütiliselt, kerkib esile selge arusaam, et need ei saa sisaldada tõelist, muutumatut õnne. Mitteteadmise (avijjā) ja vale vaate tõttu on meel pimestatud, mistõttu inimene ei näe olemasolu tõelist olemust, ja usub, et asjad, seisundid ja nähtused on jäävad, rõõmutoovad ja tõeliselt olemasolevad. Iha (taṇhā) loob tahtmise, mida omakorda hakkab jõustama ahnus (lobha). Kontaktist ihaldatava tajuobjektiga tekib rõõm (pīti) ja klammerdumine meeldivasse objekti või kogemusse, misläbi pettekujutlus (moha), et asjad ongi ilusad ja muutumatult olemasolevad, tugevneb veelgi. Kui aga vaadata ilmnevaid asju ja nähtusi nii, nagu need tõeliselt on, ei kerki esile mitteoskuslikke meeleseisundeid, mille juured on pettekujutluses, vales vaates ja ahnuses (moha, diṭṭhi, lobha). Meeldiv kogemus, rõõm ja nauding küll esinevad, kuid kestavad vaid lühikest aega – need ilmnevad ja kaovad.

Klammerdumise tõttu jätkub iha naudingut pakkuvate asjade või kogemuste järele, mis päädib lõppematute pingutustega kogeda ihaldatavat uuesti. Naudingute lõppemine on dukkha ja lõputud pingutused kogeda neid lühiajalisi naudinguid on samuti dukkha. Nautimise ajal tugevnevad ahnus (lobha) ja pettekujutlus (moha) ning kui iha ei leia rahuldust, kerkib esile viha (dosa). Naudingute hoolikas analüüs dhamma seisukohast näitab, et naudingute sügavam loomus on kannatus.

Sama põhimõtet väljendab ka „Dhammapada“:

„Sestap ära võta midagi kui meeldivat – meeldiva kaotamine on valus. Pole kütkeid sellele, kelles ei ole meeldimist ega vastumeelsust.“³

Kuigi Buddha õpetus keskendub elus esinevale kannatusele ja sellest vabanemisele, ei eita see elus esineva materiaalse ja mentaalse õnne erinevaid vorme. Kui inimese iha ei ole rahuldatud, siis ei ole ta õnnelik, kuid kui iha saab rahuldatud, tunneb ta õnne.

Kõiki Buddha õpetusi sisaldav paalikeelne „Tipiṭaka“ toob ära mitmeid loetelusid sellest, mis pakuvad õnne, rõõmu ja heaolu nii ilmikule kui ilmalikust elust loobunule. Näiteks „Anguttaranikāya“ osas „Sukhavagga“ loetleb Buddha 62 ilmikueluga seotud õnne. „Dhammapadas“ kohaselt on õnne allikaks elamine ilma viha, haiguste, kiirustamise ja võidusoovita, maisest loobununa meelerahus koos vaimsete sõpradega.⁴ Tavainimesele võivad pakkuda õnne pereelu, meelelised naudingud, materiaalsed asjad jms, kuigi Buddha pidas kõrgemaks õnneks pereelust ja naudingutest loobumist ning materiaalse heaolu vahetamist meele arendamise vastu.⁵

Buddha liigitas kannatuse (dukkha) alla nii džhaanaga kaasnevad rõõmu (pīti) ja õnne (sukha) tunded kui ka kõrgeima džhaana, kus nii kannatus kui õnn on peatunud ning meel püsib täielikult neutraalses (upekkhā) teadlikkuses, sest kõik need seisundid on püsitud (aniccā) ning kõik, mis muutub, on dukkha.⁶

Viis klammerdumise kogumikku

Buddha õpetas, et tõeline ja kestev õnn ei ole leitav materiaalsest maailmast, kuna kõik olemasolev muutub pidevalt, tekitab kannatusi ning lakkab. Iga elusolend kogeb sündi (jāti), vanadust (jarā), haigust (vyādhi) ja surma (maraṇa) ning mitte keegi ei suuda neid nelja vältida – sestap ongi olemasolu dukkha.⁷ Kannatuste lõppemise teele on võimalik õigesti asuda alles siis, kui ollakse täielikult mõistnud nelja aarija tõe olemust.

Kannatuse mõistmine ei tähenda pessimistlikku ellusuhtumist, vaid seda, et elu nähakse hinnanguvabalt, realistlikult, nii nagu see on – see pole ahistuskogemus ise, vaid ahistuse olemasolu mõistmine. Siinkohal on oluline mõista, et Buddha õpetuse seisukohast ei ole kannatuse põhjustajaks mitte nauding, vaid iha naudingut ikka jälle ja uuesti kogeda ning naudingusse klammerdumine. Et vabaneda kannatusest, tuleb vabaneda selle põhjustajast – ihast.

Virgumata inimene usub, et on olemas midagi kindlat ja püsivat, milleks on mina, isik, isiksus, olend või ise, kes näeb, kuuleb, tunneb, tajub, omab jne. Dhamma kohaselt on selline arusaam ekslik, kuna põhineb olemasoleva vääral tõlgendamisel. Minapõhine vale vaade on ületatav nii keha kui kõige olemasoleva vaatlemise ja kirka teadlikkuse arendamisega.⁸

Viis klammerdumise kogumikku (pañcupādānakkhandhā) on:⁹

(rūpa) 1. Vorm

(vedanā) 2. Tunne

(saññā) 3. Taju

(saṅkhārā) 4. Moodustised

(viññāṇa) 5. Teadvus

Klammerdumise kogumikud esindavad kõiki kehalisi ja meelelisi nähtusi ning seda, mida tavainimene arvab olevat inimene, isik või mina¹⁰ ehk üldisemas mõttes olend.¹¹ Buddha julgustas lähemalt uurima kõiki kogumikke, et leida üles see, mida saaks nimetada „minaks“ ja mis tundub nii ilmne ning olemasolev. Ta kinnitas, et seni, kuni tal puudus täielik mõistmine viiest klammerdumise kogumikust nii, nagu see tõeliselt on (yathābhūta), ei saavutanud ta õiget ja täielikku virgumist (sammāsambodhi). Sellise mõistmise väljakujundamiseks tuleb džhaanas läbinägemise (vipassanā) teel vaadelda kõiki kogumikke, nende tekkimist (samudaya), lakkamist (nirodha) ja lakkamisele viivat teed (nirodhagāmini paṭipada).¹²

Vormi kogumik (rūpakkhandhā) esindab ainsana mateeriat, ülejäänud kogumikud liigituvad mentaalse ehk nime (nāma) alla. Siia kuulub kõik materiaalne nii minevikus, olevikus kui tulevikus, nii sisemine kui välimine, jäme kui peen, kaugel kui lähedal.¹³

Vorm on moodustunud neljast suurest elemendist, milleks on maa-, vee-, tule- ja tuuleelement. Elemendid esindavad mateeria omadusi.¹⁴

See, milline vorm ehk keha (kāya) ühel või teisel olendil on, sõltub tema tegudest.¹⁵

NELI SUURT ELEMENTI (cattāri mahābhūtāni)

tuleelement tuuleelement veeelement maaelement Element (tejodhātu) (vāyodhātu) (āpodhātu) (pathavīdhātu)

kõvadus/tahkus karedus liikuvus voolavus kuumus raskus toetav Omadus sidusus jahedus pehmus tõukav siledus kergus Allikas: Dhammasaṅgaṇī, Pañcavidhena rūpasaṅgaho lk 222-223 jt

Mateeria ise muutub vastavalt loomulikele seaduspäradele (niyāma).¹⁶ Vorm sõltub toidust (āhāra) ning toidu lakates lakkab ka vorm.¹⁷

Tunnete kogumiku (vedanākkhandhā) liigitused erinevad „Tipiṭakas“ sõltuvalt sellest, mis on jaotuse aluseks.¹⁸ Viiekordse olemasollu klammerdumise kogumiku kontekstis jaotatakse tundekogemused vastavalt tajudele kuueks:

(cakkhusamphassajā vedanā) 1. silmakontaktile vastav tunne

(sotasamphassajā vedanā) 2. kõrvakontaktile vastav tunne

(ghānasamphassjā vedanā) 3. ninakontaktile vastav tunne

(jivhāsamphassajā vedanā) 4. keelekontaktile vastav tunne

(kāyasamphassajā vedanā) 5. kehakontaktile vastav tunne

6. meelekontaktile vastav tunne (manosamphassajā vedanā)¹⁹

Tunded on tavainimesele sageli väga olulised ning tihti kulutataksegi suurem osa elust selleks, et kogeda ihaldusväärseid tundeid. Nagu juba eespool mainitud, liigituvad Buddha õpetuse järgi kõik tunded kannatuse alla (yaṁ kiñci vedayitaṁ taṁ dukkhasmiṁ)²⁰, sh ka õnne ja rõõmu tunne. Iga tunne on ajutine ning tekkinud teatud tingimustel ja põhjustel. Nende tingimuste ja põhjuste lakkamisel lakkab ka nendele rajanenud tunne. Kõik, mis on moodustunud, on püsitu ja seega hävimise, kadumise, mööduvuse, muutumise ja lakkamise objekt – seetõttu ei saa ka tunded pakkuda lõplikku ja muutumatut õnne ega rahulolu.²¹ Tunne kui tingimus on iha (taṇhā) põhjustaja ja seeläbi on kõik tunded otseselt seotud kannatuse esile kerkimisega.

Tunne tekib kontaktist (phassa) ja lakkab kontakti lakates.²²

Tajude kogumik (saññākkhandhā) on seotud kuue sisemise tajualuse ja neile vastavate väliste tajualuste ehk objektide tajumisega. Taju tunneb ära nii füüsilise kui mentaalse objekti. Kuus taju on:

(rūpasaññā) 1. vormitaju

(saddasaññā) 2. helitaju

(gandhasaññā) 3. lõhnataju

4. maitsetaju (rasasaññā)

5. puutetaju (phoṭṭhabbasaññā)

(dhammasaññā) 6. dhammataju

Taju tekib kontaktist (phassa) ja lakkab kontakti lakates.²³

Moodustiste kogumik (saṅkhārākkhandhā) vastab kuuele tajule. „Klammerdumisjärkude suttas“²⁴ õpetab Buddha, et moodustised on kuus tahtmiste kogu (cetanākāyā), milleks on:

(rūpasañcetanā) 1. vormiga seotud tahe

(saddasañcetanā) 2. heliga seotud tahe

(gandhasañcetanā) 3. lõhnaga seotud tahe

(rasasañcetanā) 4. maitsega seotud tahe

(phoṭṭhabbasañcetanā) 5. puutega seotud tahe

(dhammasañcetanā) 6. dhammaga seotud tahe

KUUS VÄLIMIST TAJUALUST KUUS SISEMIST TAJUALUST (cha bāhirāni āyatanāni) (cha ajjhattikāni āyatanāni)

Silma tajualus (cakkhāyatana) (rūpāyatana) Vormi tajualus Kõrva tajualus (sotāyatana) (saddāyatana) Heli tajualus Nina tajualus (ghāṇāyatana) (gandhāyatana) Lõhna tajualus Keele tajualus (jivhāyatana) (rasāyatana) Maitse tajualus Keha tajualus (kāyāyatana) (phoṭṭhabbāyatana) Kombatav tajualus Meele tajualus (manāyatana) (dhammāyatana) Dhamma tajualus

Allikas: Saḷāyatanavibhaṅga-sutta MN 137

Nii pälvimuslikud (puññabhisaṅkhārā), mittepälvimuslikud (apuññabhisaṅkhārā) kui ka kõigutamatud (āneñjābhisaṅkhārā)²⁵ moodustised on tahtelised (cetanā) tegevused ning seega kamma moodustajad ja uue sünni põhjustajad. Pälvimuslikud moodustised suunavad uue sünni õnnelikku valda, pälvimusetud moodustised õnnetusse valda ja kõigutamatud moodustised vormita valda.

Moodustiste ülesandeks on juhtida meel kas oskuslike, mitteoskuslike või neutraalsete tegevuste suunas. Tegu (kamma) võib moodustuda sõna (vacīsaṅkhārā), keha (kāyasaṅkhāra) või teadvuse (cittasaṅkhārā) teel.²⁶ Kammat loovad ainult tahtelised moodustised. Tunne ja taju ei ole tahtlikud ja sestap need kammat ei loo.

Abhidhamma kohaselt hõlmab moodustiste grupp 50 meeletegurit (cetasika)²⁷ nagu näiteks tahe, fokusseeritus ehk ühtesuunatus, tähelepanu, otsustavus, energilisus, soov, usk, teadlikkus, pettekujutlus, pettekujutluse puudumine, viha, ahnus, vale vaade, uhkus ehk upsakus, laiskus, loidus, kahtlus, kaastunne, kaasrõõm jt.²⁸ Meeleteguritest 11 on üldised meelega seotud elemendid, lisaks neile 25 kaunist (sobhana) omadust ja 14 mitteoskuslikku omadust. Moodustiste ülesandeks on juhtida meel kas oskuslike, mitteoskuslike või neutraalsete tegevuste suunas.

Moodustised tekivad kontaktist (phassa) ja lakkavad kontakti lakates.²⁹

Teadvuste kogumik (viññāṇakkhandhā) jaguneb samuti vastavalt tajudele kuueks:

(cakkhuviññāna); 1. silmateadvus

(sotaviññāna); 2. kõrvateadvus

(ghānaviññāna); 3. ninateadvus

(jivhāviññāna); 4. keeleteadvus

(kāyaviññāna); 5. kehateadvus

(manoviññāna).³⁰ 6. meeleteadvus

Teadvus ei tunne objekti ära, see on vaid teadlikkus objekti olemasolust. Kui silmal tekib kontakt mingi objektiga, nt sinise värviga, siis saab silmateadvus teadlikuks värvi kui objekti olemasolust, kuid ei tunne ära, et tegemist on sinise värviga. Nägemine ei tähenda äratundmist – see tekib alles nägemisprotsessi järgmises etapis tänu tajule.³¹ Sisemise ja välimise tajualuse pinnalt tekib tajuspetsiifiline teadvus (viññāṇa).

27  Meeletegureid on abhidhamma kohaselt kokku 52, kui loetelus esinevad tunne (vedanā) ja taju (saññā), on toodud viies klammerdumise kogumiku loete-

VIIS KLAMMERDUMISE KOGUMIKKU (pañcupādānakkhandhā)

1. Vorm (rūpa) Maa-element (paṭhavīdhātu) = kõvadus Vee-element (āpodhātu) = sidusus Tule-element (tejodhātu) = kuumus Tuule-element (vāyodhātu) = liikumine

2. Tunne (vedanā) (cakkhusamphassajā vedanā) silmakontaktile vastav tunne (sotasamphassajā vedanā) kõrvakontaktile vastav tunne (ghānasamphassjāv edanā) ninakontaktile vastav tunne (jivhāsamphassajā vedanā) keelekontaktile vastav tunne (kāyasamphassajā vedanā) kehakontaktile vastav tunne (manosamphassajā vedanā) meelekontaktile vastav tunne

3. Taju (saññā) (rūpasaññā) vormitaju (saddasaññā) helitaju (gandhasaññā) lõhnataju (rasasaññā) maitsetaju (phoṭṭhabbasaññā) puutetaju (dhammasaññā) dhammataju

4. Moodustised (saṅkhārā) vormiga seotud tahe (rūpasañcetanā) heliga seotud tahe (saddasañcetanā) lõhnaga seotud tahe (gandhasañcetanā) maitsega seotud tahe (rasasañcetanā) puutega seotud tahe (phoṭṭhabbasañcetanā) dhammaga seotud tahe (dhammasañcetanā)

5. Teadvus (viññāṇa) silmateadvus (cakkhuviññāna) kõrvateadvus (sotaviññāna) ninateadvus (ghānaviññāna) keeleteadvus (jivhāviññāna) kehateadvus (kāyaviññāna) meeleteadvus (manoviññāna)

Allikas: Upādāna parivatta-sutta SN 22.56; Mahāpuṇṇama-sutta MN 109; Khandha-sutta SN 22.48

Nende kolme – sisemise ja välimise tajualuse ning teadvuse kohtumisel tekib kontakt (phassa). Kontaktile vastavalt tekib tunne (vedanā), mis võib olla kas meeldiv, ebameeldiv või neutraalne. Tundele vastavalt tekivad iha (taṇhā),³² soov ja kirg (chandarāga).³³

Teadvust (viññāṇa) ei tohiks samastada hävimatu hinge spekulatsiooniga. See pole iseseisev ega püsiv, elusolev substants ehk mina (atta) või aatman (attan) või hing (jīva), mis liigub siia-sinna või kehast kehasse. Kui Buddha jünger Sati tegi kord sarnase avalduse, parandas Buddha teda kohe, täpsustades, et teadvust nimetatakse ainult vastavalt tingimusele, mille kaudu see ilmneb (nt silma ja välise objekti kohtumisel tekib silmateadvus ehk cakkhuviññāṇa).³⁴ Teadvus saab ilmneda ainult koos vormi, tunde, taju ja moodustistega, see sõltub neist ega saa neist neljast kogumikust eraldi eksisteerida.³⁵ Seetõttu on võimatu selgitada teadvuse või moodustiste lakkamist ühes ja ilmnemist teises olemasolus vormi, tunde, taju ja moodustiste rühmadest lahus.³⁶

See, mida Buddha nimetas oma õpetuses meeleks (mano, mana, manas) ei ole hing, nii nagu seda mõistavad filosoofilised suunad või usundid. Meelel on võime (indriya), nagu näiteks silmal on silmavõime (cakkhund-riya), mille abil on võimalik näha ja kõrval on kõrvavõime (sotindriya), mille abil on võimalik kuulda. Viie füüsilise tajuorgani abil kogetakse nähtavaid objekte, helisid, lõhnu, maitseid ja kombatavaid objekte. Ideid ja mõtteid pole võimalik tajuorganite abil luua ega mõista, kuid see on võimalik meelevõime (manindriya) abil. Kui silma ja silmavõime abil on võimalik näha värve ning väliseid vorme, siis meelevõime abil on võimalik nähtut mõista ja mõtestada, nähtu üle järele mõelda ning seda analüüsida. Teadvusel on võime luua teada olevast informatsioonist mentaalne representatsioon ja seesama teadvus ongi tuntud kui meel (mano).³⁷

Teadvus tekib nimest ja vormist (nāmarūpa) ning lakkab nime ja vormi lakates.³⁸

VIIE KLAMMERDUMISE KOGUMIKU KAUDU LOODUD KOGEMUSE STRUKTUUR Kontaktile Kuuele Kontaktile Kontaktile Kontaktile Kuus Kuus Kuuele vastav sisemisele vastavad vastav vastav sisemist välimist sisemisele taju ja moodustunne taju tajualust tajualust ja (viññāna) välimisele tised (vedana) (saññā) välimisele (cha (cha tajualusele (saṅkhārā) tajualusele ajjhattikāni bāhirāni vastava vastav āyatanāni) āyatanāni) teadvuse teadvus põhine (viññāna) kontakt (phassa) SilmaSilmaSilmaSilmakontaktile kontaktile kontaktile kontaktile Vormi SilmaSilmaSilma vastavad vastav vastav vastav tajualus teadvus kontakt tajualus moodustised teadvus tunne taju (rūpāy (cakkhu-(cakkhu-(cakkhāy (cakkhu-(cakkhu-(cakkhu-(cakkhu-atana) viññāna) samphassa) atana) samphassajā-samphassajā-samphassajā-samphassajā-saṅkhārā) viññāna) vedanā) saññā) KõrvaKõrvaKõrvaKõrvakontaktile kontaktile kontaktile kontaktile Heli KõrvaKõrvaKõrva vastavad vastav vastav vastav tajualus teadvus kontakt tajualus moodustised teadvus tunne taju (saddāy (sota-(sota-(sotāy (sota-(sota-(sota-(sota-atana) viññāna) samphassa) atana) samphassajā-samphassajā-samphassajā-samphassajā-saṅkhārā) viññāna) vedanā) saññā) NinaNinaNinaNinakontaktile kontaktile kontaktile kontaktile Lõhna NinaNinaNina vastavad vastav vastav vastav tajualus teadvus kontakt tajualus moodustised teadvus tunne taju (gandhāy (ghāna-(ghāna-(ghāṇāy (ghāna-(ghāna-(ghāna-(ghāna-atana) viññāna) samphassa) atana) samphassajā-samphassajā-samphassajā-samphassajā-saṅkhārā) viññāna) vedanā) saññā) KeeleKeeleKeeleKeelekontaktile kontaktile kontaktile kontaktile Maitse KeeleKeeleKeele vastavad vastav vastav vastav tajualus teadvus kontakt tajualus moodustised teadvus tunne taju (rasāy (jivhā-(jivhā-(jivhāy (jivhā-(jivhā-(jivhā-(jivhā-atana) viññāna) samphassa) atana) samphassajā-samphassajā-samphassajā-samphassajā-saṅkhārā) viññāna) vedanā) saññā) KehaKehaKehaKehakontaktile kontaktile kontaktile kontaktile Puute KehaKehaKeha vastavad vastav vastav vastav tajualus teadvus kontakt tajualus moodustised teadvus tunne taju (phoṭṭhab (kāya-(kāya-(kāyāy (kāya-(kāya-(kāya-(kāya-bāyatana) viññāna) samphassa) atana) samphassajā-samphassajā-samphassajā-samphassajā-saṅkhārā) viññāna) vedanā) saññā) MeeleMeeleMeeleMeeleDhamma MeeleMeeleMeele kontaktile kontaktile kontaktile kontaktile tajualus teadvus kontakt tajualus vastavad vastav vastav vastav (dhammā (mano-(mano-(manāy moodustised teadvus tunne taju yatana) viññāna)¹ samphassa) atana) (mano-(mano-(mano-(mano-samphassaja-samphassaja-samphassaja-samphassaja-saṅkhārā) viññāna) vedanā) saññā) Allikas: Saḷāyatanavibhaṅga-sutta MN 137, [Paṭiccasamuppāda]-Vibhaṅga-sutta SN 12.1-2, Khandhavibhaṅga Vb 1, Saṅgahitakathā Kv 7.1, Sammādiṭṭhi-sutt MN 9, Upanisa-sutta SN 12.23, Mahāhatthipadopama-sutta MN 28, Bahudhātuka-sutta MN 115 jpt

Buddha õpetas, et pidevalt muutuvad viis klammerdumise kogumikku ei saa moodustada muutumatut, püsiva omaolemusega mina. Kui see oleks nii, oleks näiteks keha ja kõik sellega seonduv – vananemine, haigestumine, surm – selle mina kontrolli all. Sel juhul oleks võimalik öelda, et „olgu minu keha selline“ või „ärgu olgu minu keha selline“ ning keha muutukski kohe vastavalt soovile. Kuna see ei ole võimalik, siis on selge, et keha ei kuulu meile. Keha on meie tahtest sõltumata lakkamise objekt ning seetõttu tuleb sellest kehast loobuda. Kuna kõik viis klammerdumise kogumikku on püsitud, ei saa ka mina olla püsiv, igavene ega muutumatu.³⁹ Buddha on öelnud, et kuni minavaade (attadiṭṭhi) ei ole täielikult ja lõplikult lakanud, ei ole kannatuste lakkamisele viiva püha elu elamine tulemuslik.⁴⁰ Kui mina puudumise intellektuaalsele teadmisele on lisandunud ka džhaanal põhinev sügav ja vahetu taipamine, vabanetakse esimesest köidikust ehk kehapõhisest vaatest (sakkāyadiṭṭhi).

See, mida inimene peab iseendaks, on vaid eeltoodud pidevalt muutuvate mentaalsete ja füüsiliste nähtuste protsess, mis kestab nii kaua, kuni esinevad selle ilmnemise põhjused ja tingimused. Kuigi viis klammerdumise kogumikku ilmnevad ainult koos, ei moodusta need ei iseseisvalt ega üheskoos sõltumatut ega tõelist isiksust või mina (atta). Usk muutumatu ja igikestva mina või hinge olemasollu on pelgalt kultuurispetsiifiline nähtus ja soovmõtlemise tulemus.

Viis klammerdumise kogumikku on kanalid, mille kaudu toimub inimese suhestumine maailmaga ja millel põhineb tema teadmine ning arusaam eksisteerivast. Kuna need kogumikud on püsitud ning ilmnevad ja kaovad suhteliselt kiiresti, esindavad need kannatust.⁴¹ Buddha on öelnud viie klammerdumise kogumiku kohta:

„Mis on püsitu, on kannatus; mis on kannatus, on minatu; seda, mis on minatu, tuleb vaadelda nii nagu see tõeliselt on, õige tarkusega: „see pole minu , see pole mina, see pole mina ise.“⁴²

Mõnikord tõlgendatakse Buddha sõnu ekslikult, arvates, et viis klammerdumise kogumikku tähendab elu ja seega on kogu elu üks suur kannatus. Nii see siiski ei ole – kõik inimesed on kogenud elus ka õnne ja rõõmu. Buddha õpetus viitab lihtsale tõsiasjale, et kõik, mis on püsitu ja minatu ehk millel puudub muutumatu omaolemus, ei saa pakkuda lõplikku rahulolu ega igikestvat õnne.

Buddha õpetuse kohaselt ei ole olemas muutumatut hinge ega isiksust ega üldse mitte midagi, mida võiks nimetada püsivaks minaks (atta).⁴³ Vorm on nagu vahuhunnik, tunded kui veemullid, taju kui miraaž, moodustised kui südamikuta banaanitaime tüvi ja teadvus kui silmamoonutus⁴⁴ – need tekivad, esinevad ja kaovad. Keskendumine faktile, et olemasolu on põhjustest ja tingimustest sõltuv lakkamatu voog, millel puudub valitsev või kontrolliv omanik, viib asjade ja nähtuste minatuse (anatta) sisulise ja sügava taipamise ning kehapõhise vaate (sakkāyadiṭṭhi) lakkamiseni.

Iseenesest ei tähenda minatus seda, et keha on illusioon või et kehasse võiks suhtuda hoolimatult. See tähendab asjade ja nähtuste tõelise olemuse mõistmist ning kehaga seotud ekslikust enesemääratlusest (mina ise, minu keha, minu pere, minu asjad, minu tunded, minu mõtted, minu surm jms) loobumist.

Kuna inimeste maailmas on segunenud nii kannatused kui rõõm, on just siin kõige suurem võimalus astuda virgumisele viivasse voogu. Buddha on öelnud, et inimelu on väga harukordne ning ülimalt raskesti saavutatav. Ta võrdles inimesena sündimise võimalust sellega, kui suur on tõenäosus, et pime kilpkonn, kes tõuseb iga saja aasta tagant korra mõõtmatu ookeani pinnale, pistab kogemata pea seal tuulte ja tormide vallas triiviva rõnga august läbi.⁴⁵ Buddha õpetuse seisukohast on inimelu erakordselt väärtuslik ning oleks kurb raisata see valede dharmade või ilmalike õpetuste õppimisele ja järgimisele või materiaalsete asjade kokkukuhjamisele, et peagi surres sellest kõigest paratamatult ilma jääda.

Kolm olemasolu tunnust

Õige vaate teostanu näeb kõiki moodustisi püsitute, dukkhalike ja minatutena. Buddha kinnituse kohaselt ei ole võimalik, et vaatesaavutusega isik (diṭṭhisampanno puggalo) näeks mingit moodustist (saṅkhāra) kui püsivat (nicca) või kui õnne (sukha) või mingit dhammat kui „mina“ (atta). Küll on see aga võimalik tavainimese (puthujjana) puhul.⁴⁶

Kuigi inimesed võivad ekslikult arvata, et Buddha õpetuse järgijad on kurvameelsed või pessimistlikud, on tegelikkus vastupidine. Kui inimene treenib end nägema maailma hinnanguvabalt, nii nagu see tõeliselt on, pole tal põhjust tunda ei hirmu ega muret. Tema meel püsib rahus, ta on ärgas ja kõigest toimuvast teadlik, ei ihalda midagi ega klammerdu millessegi. Teda ei kurvasta ega vihasta kannatuse (dukkha) olemasolu, kuna see ei aitaks kannatusest vabaneda, vaid hoopis suurendaks kannatusi. Buddha ei olnud kunagi kurvameelne, iidsed ürikud kirjeldavad teda alati naeratava (mihitapubbaṅgamā), õnneliku, rahuloleva ja kaastundlikuna, samamoodi kujutatakse Buddhat ka skulptuuridel ja maalidel.

„Kõik moodustised on püsitud, kõik moodustised on kannatus, kõik dhammad on minatud. Kes seda tarkusega näeb, pöördub dukkhast – see on puhastumise tee.“⁴⁷

Pärast virgumist nägi Buddha vahetult olemasolu olemust, ehk seda, kuidas asjad tõeliselt on (yathābhūta). Igasugune kannatus, rahuldamatus ja ahistus on üldjoontes põhjustatud tingitud olemasolust. Ta nägi

nii elutute kui elavate ehk kõikide tingitud moodustiste (saṅkhārā) allumist kolmele omadusele (tilakkhaṇa).

Kõik põhjuse kaudu ilmnenud asjad ja nähtused on pidevas muutumises: need ilmnevad tänu vastavate tingimuste ja põhjuste lõputule jadale, hakkavad siis muutuma ja lagunema ning seejärel kaovad. Kuna kõik olemasolev on tingitud ja püsitu, puudub sel tõeline ja muutumatu omaolemus, mida võiks nimetada „minaks“.

KOLM OLEMASOLU TUNNUST (tilakkhaṇa)

1. Püsitus (anicca) 2. Kannatus (dukkha) 3. Minatus (anattā)

Allikas: Anattālakkhaṇa-sutta SN 22.59

Ka 100 aastat pärast Buddha surma elanud Kreeka filosoof Herakleitos väljendas lakkamatu muutuse seisukohta tõdemuses, et samasse jõkke ei saa astuda kaks korda. Mõni muutus toimub sekundite jooksul, mõni mitmesaja või -tuhande aasta jooksul, mõni muutus on silmaga jälgitav, teisi aga ei aduta terve eluea jooksul. Kuna dhamma seisukohast on kõik olemasolev ajutine, siis ei ole võimalik midagi igavest ega kindlat siin maailmas rajada. Paljud näevad vaeva materiaalse rikkuse, kuulsus, kiitus või ilu saavutamiseks. Kuna aga välistele ja pidevalt muutuvatele teguritele rajatud rahuldus ja õnnetunne saavad olla vaid ajutised, ei suuda need pakkuda lõpplikku õnne ega rahulolu. Mitte ükski tingitud nähtus ei saa pakkuda püsitu olemuse tõttu lõplikku õnne ega muutumatut rahulolu.

Seni, kuni ei mõisteta olemasolu tõelist olemust, põhjustatakse paratamatult ahistusi, kannatusi ja haigetsaamisi nii enesele kui ka oma lastele, kes jäljendavad vanemate kannatusi põhjustavat maailmavaadet (uskumusi, hoiakuid, väärtushinnanguid) ning sellele vastavat mõtlemist ja käitumist. Kui kannatusi peetakse normaalseks, siis õpitakse neid ise taluma ning õpetatakse ka lapsi kannatama, pidades seda

tervemõistuslikuks või ellujäämise tarkuseks. Selle tagajärg saab olla vaid üks – rahuldamatuse ja kannatuste põhjustamine nii iseenesele kui ka oma lähedastele.

Et õppida nägema maailma realistlikult, nii nagu see on, tuleks mõista, mida tähendavad naudingupõhine rahulolu (assāda), viletsus (ādīnava) ja loobumisega kaasnev hülgamine (nissaraṇa).⁴⁸ Näiteks ilusa ja kütkestava inimese vaatamine tekitab naudingut ja õnnetunnet. Kuid nii tunne ise kui ka inimene ja tema ilu on ajutised. Olukorras, kus ei saada enam olla koos ihaldatud inimesega (lahkuminek, surm vms), tuntakse kurbust, rahutust või sügavat masendust, mis võib päädida lapsiku või suisa eluohtliku käitumisega – see on naudingu mündi teine külg (= ādī-nava). Aga kui hüljata ihalev kiindumus ja vaadelda olukorda hinnanguvabalt, neutraalselt, püsib meel täielikus vabaduses (= nissaraṇa). Selline vabanemine on võimalik vaid siis, kui võtta vaatluse alla nii elus esinev nauding ja kannatus, kui ka neist vabanemise võimalus ning analüüsida neid objektiivselt ja igakülgselt.

Aga mida tähendab minatus ehk mitte-mina (anatta)? Pea kõikides usundites eksisteerib uskumus surematu, igavese või absoluutse aatmani (attan, sansk ātman), mina (atta), hinge (jīva) või muu püsiva suuruse olemasolust. Näiteks kristluse kohaselt on hing jumala loodud ja peab pärast surma, vastavalt jumala kohtumõistmisele, elama kas igavesest ajast igavesti kas kannatusterohkes põrgus, kus „kõiki soolatakse tulega“ ning kus „nende uss ei sure ja tuli ei kustu“⁴⁹, või õndsas ja rõõmurohkes taevas. Hinduismi kohaselt liigub igavene ja surematu mina ehk aatman ühest elust ja kehast teise, kuni lõpuks ühineb täielikult puhastununa kas jumal Brahmāga või universaalse aatmaniga, millest see usutakse olevat algselt pärinenud. Buddha õpetus on täiesti ainulaadne, kuna selle järgi on idee nii aatmani kui ka hinge olemasolust teadmatuse, pettekujutluse ja soovmõtlemise vili. Osade mitte-theravaada koolkondade filosoofias esinevad viited selle kohta, justkui aatman või midagi selle sarnast siiski eksisteeriks, või et Buddha on surematu ja igavene ning elab kusagil buddhamaal edasi, tulenevad piiratud teadmistest,

Buddha dhamma ekslikest tõlgetest või vääradest ja meelevaldsetest tõlgendustest.⁵⁰ Buddha on üheselt ja korduvalt selgitanud, et olemasolu tunnuseks on mina puudumine (anatta) ning parinibbāna järel ei ole enam ühtegi tulemist ainsassegi olemasollu. Pärast maise keha surma ei ole Buddha enam nähtav ei inimestele ega jumalatele.⁵¹

Buddha on selgitanud, et olendid koosnevad viiest klammerdumise kogumikust ja mitte millestki enamast.⁵² Paljudel on aga raske leppida omaolemuse puudumise ehk minatuse õpetusega, samas ei suuda keegi tõestada ei hinge ega aatmani olemasolu.

Buddha õpetuse kohaselt on mõlemad vaated – „mul on mina“ kui ka „mul ei ole mina“ – ebatäpsed, kuna põhinevad eksitavale „mina olen“ mõtlemisele.⁵³ Aga kuidas siis mõista seda, mida me nimetame „minaks“? Hilisem tekst nimega „Milinda küsimused“ sisaldab ilmekat lugu sellest, kuidas mõista Buddha õpetuse kontekstis iseendaks peetavat.⁵⁴

Kui kuningas Milinda⁵⁵ küsis Auväärselt arahandilt Nāgasenalt: „Millise nimega peaksin ma Teid nimetama?“, vastas Auväärne:

„Minu kaaslased kutsuvad mind Nāgasenaks. Kuid ei nime ega isikut, kellele see nimi viitab, ei eksisteeri tõeliselt.“

Kuningas küsis: „Kui ei Nāgasenat ega isikut ei eksisteeri, siis kellele teevad inimesed annetusi ja kes saab annetusi? Kuna Te need vastu võtate, siis Te ka eksisteerite. Miks Te valetate, vaatamata oma suursugususele?“

„Teie kõrgus, kas Te tulite templisse jalgsi või kaarikuga?“ küsis selle peale Auväärne Nāgasena kuningalt.

„Ma tulin kaarikuga,“ vastas kuningas.

Sõltuvuslik tekkimine

Auväärne küsis edasi: „Sellisel juhul, palun, näidake mulle oma kaarikut. Kas hobune on kaarik? Kas rattad on kaarik? Kas telg on kaarik? Kas kabiin on kaarik?“

„Ei,“ vastas kuningas kõikidele küsimustele.

„Kas kaarik on hobuse, rataste, telje või kabiini kõrval?“ küsis Auväärne Nāgasena.

Kuningas vastas uuesti „Ei“.

Auväärne Nāgasena küsis seepeale: „Teie kõrgus, Te ütlesite, et tulite siia kaarikuga, kuid Te ei suuda mulle näidata kaarikut. Miks Te valetate, vaatamata oma suursugususele?“

Kuningas nõustus: „Kaarik ei ole hobune, rattad, telg ega kabiin. Vaid nende kombinatsiooni nimetatakse kaarikuks.“

Auväärne Nāgasena märkis seepeale: „Suurepärane, Teie kõrgus. Te peaksite mõistma Nāgasenat samuti, nagu olete mõistnud kaarikut.“

Iseendaks nimetatava kui pidevalt muutuvate kogumike nägemine pole ei negatiivne ega nihilistlik – see on realistlik. Kuna reaalsus ei ole negatiivne ega positiivne, on siinkohal tegemist lihtsalt fakti nentimisega: nii on.

Omaolemusetuse õige mõistmine ja nägemine ei saa tekkida pelgalt teadmise ega ühte või teise vaatesse uskumise teel, vaid ainult džhaanas viie klammerdumise kogumike hinnanguvaba vaatlemise ja teadvustamise kaudu.⁵⁶

„Kui on see, on too; kui see tekib, too tekib. Kui pole seda, pole toda; kui see lakkab, too lakkab.“⁵⁷

Kannatuse ja kõige ilmneva tekkimist ning lakkamist on võimalik täpsemalt mõista „Põhjuse suttas“⁵⁸ Buddha poolt õpetatud sõltuvusliku tekkimise (paṭiccasamuppāda) abil, mis on ühtlasi eeltoodud omaolemuse puudumise ja viie klammerdumise kogumiku õpetuse harmooniline jätk. Buddha nägi sõltuvuslikku tekkimist virgumise esimesel ööl.⁵⁹ Sõltuvuslik tekkimine toimub põhjuse ja tagajärje põhimõtte alusel, kus kõik ilmnev on tingitud, suhteline ja ajutine. Iga tekkinud nähtus on tingitud eelnevast ja põhjustab järgneva.⁶⁰ Sõltuvusliku tekkimise mõistmine ja sellekohane olemasolu nägemine on õige vaate (sammā-diṭṭhi) tunnus⁶¹ ja vooguastunu (sotāpanna) üks omadustest.⁶²

Mitteteadmine (avijjā) on vahetu teadmise puudumine neljast aarija tõest (dukkha, dukkhasamudaya, dukkhanirodha, dukkhanirodhagāmini paṭipada), mis on põhiline tahteliste tegude allikas ning olemasolurattas tiirlemise põhjus. Mitteteadmine iseenesest ei ole sansaara „esimene põhjus“. Buddha on kinnitanud, et olemasolu on lõputa ja alguseta ehk ilma viimase ja esimese olendita, ümbritsetud mitteteadmisega ja seotud ihaga (taṇhā).⁶³ Kuna ka enne iha esines mitteteadmist, ei saa iha olla olemasolu algpõhjus. Mitteteadmine kui tingimus põhjustab moodustised (avijjāpaccayā saṅkhārā).

Moodustised (saṅkhāra) on tahtel (cetanā) põhinevad kehalised moodustised (kāyasaṅkhāra), sõnalised moodustised (vacīsaṅkhāra) ja teadvuse moodustised (cittasaṅkhāra). Moodustised kätkevad nii oskuslikke pälvimusi (puññābhisaṅkhāra), mitteoskuslikke mittepälvimusi (apuññābhisaṅkhāra) kui ka kõigutamatut häirimatust loovaid moodustisi (āṇeñjabhisaṅkhāra).⁶⁴ Teadmatusest alguse saanud moodustised on uut sündi põhjustava kamma loojad. Moodustis kui tingimus põhjustab teadvuse (saṅkhārapaccayā viññānaṁ).

Teadvust (viññāna) esineb Buddha õpetuses kuut liiki:

(cakkhuviññāna), 1. silmateadvus

(sotaviññāna), 2. kõrvateadvus

(ghānaviññāna), 3. ninateadvus

(jivhāviññāna), 4. keeleteadvus

(kāyaviññāna), 5. kehateadvus

(manoviññāna). 6. meeleteadvus

Teadvus kui tingimus põhjustab omakorda nime ja vormi (mentaalse ja materiaalse) ilmnemise (viññānapaccayā nāmarūpaṁ). Teadvus, nimi ja vorm kerkivad esile üheaegselt.

Nimi ja vorm (nāmarūpa) on eraldiseisvad. Vormil ehk neljal suurel elemendil (cattāro mahābhūtā) puudub võime kogeda, tunnetada, midagi soovida või mõelda – need on meelelise moodustise omadused. Nimel, milleks on tunne, taju, tahe, kontakt ja tähelepanu (vedanā, saññā, cetanā, phassa, manasikāra),⁶⁵ puudub aga igasugune vorm. Mentaalne on mateeriaülene. Nime ja vormi lakkamine on dukkha, sünni, vanaduse, haiguse ja surma lõppemine.⁶⁶ Nāmarūpa kui tingimus põhjustab kuus tajualust (nāmarūpapaccayā salāyatanaṁ).

Kuus tajualust (salāyatana) on viis kehalist tajuorganit ja meel ning neile vastavad kuus tajuobjekti, mis on kaasatud kõikidesse psühhofüüsilistesse protsessidesse. Kuus tajualust kui tingimus põhjustab kontakti (salāyatanapaccayā phasso).

Kontakt (phassa) on sisemise tajualuse (5 taju ja meel), välimise tajualuse (objekti) ja teadvuse kohtumine. Kui objekt (nähtav vorm, heli, maitse jne) jõuab tajuorgani (silma, kõrva, keele jne) kaudu meelde, kerkib esile kuut liiki teadvust (nägemisteadvus, kuulmisteadvus, keeleteadvus jne). Kontakt kui tingimus põhjustab tunde (phassapaccayā vedanā).

Tunne (vedanā) vastab kontakti liigile ja võib olla kas meeldiv, ebameeldiv või ei meeldiv ega ebameeldiv. Tunne kui tingimus põhjustab iha (vedanāpaccayā taṇhā).

Iha (taṇhā) kui tunde tagajärg ilmneb kuue tajuobjekti kaudu, milleks on:

(rūpataṇhā) 1. vormiiha – ihalus silmaga nähtavate kütkestavate objektide järele;

(saddataṇhā) 2. heliiha – ihalus helidega seotud elamuste järele;

(gandhataṇhā) 3. lõhnaiha – ihalus lõhnaelamuste järele;

(rasataṇhā) 4. maitseiha – ihalus maitseelamuste järele;

(phoṭṭhabbataṇhā) 5. puuteiha – ihalus puudutustega seotud kogemuste järele;

(dhammataṇhā) 6. dhammaiha – ihalus meelt erutavate ideede, mõttekonstruktsioonide, intellektuaalsete teadmiste jms järele.⁶⁷

Ebameeldivate tunnete korral võivad meeles tekkida viha, vastikus või sallimatus ja iha sellest vabaneda. Vaimse arengu seisukohast on iha mõistmine ja ületamine äärmiselt oluline, kuna iha on peamine kannatuste põhjustaja ning selle ajel tegutsemine seob üha tugevamini sõltuvusliku tekkimise ringlusesse. Iha kui tingimus põhjustab klammerdumise (taṇhāpaccayā upādānaṁ).

Klammerduda (upādāna) võib nii:

(kāmupādāna), naudingutesse

spekulatiivsetesse vaadetesse (diṭṭhupādāna),

uskumusse, et rituaalid ja nende järgimine viivad meele (sīlabbatupādāna), virgumisele

(attavādupādāna). minaõpetusse

Klammerdumine kui tingimus põhjustab olemasolu (upādānapaccayā bhavo).

Olemasolu (bhava) iseloomustab uue eksistentsi ilmnemine (nt üsasisene eostumine) kas (1) naudinguihade tasandil (kāmabhūmi), (2) vormi tasandil (rūpabhūmi) või (3) vormita tasandil (arūpabhūmi). Mitteoskuslik käitumine (akusalakamma) juhib uue sünni armetusse valda, oskuslik käitumine (kusalakamma) õnnelikku valda ja häirimatu käitumine (āneñjatākamma) vormita valda. Virgumata meelega tegutsemine – olgu see oskuslik või mitteoskuslik – on kantud ihast, mis on kamma looja. Ka iha elada elu täiel rinnal, õnnelikult, pikalt ja külluses ning anduda nooruse-, tervise- või elujoovastusele loovad kammat, mis põhjustab uue sünni.⁶⁸ Seetõttu õpetaski Buddha just arahandi teed, kuna arahandi tegutsemine on ihast vaba. Arahandi uueks sünniks puudub põhjus, kuna tema teod on vankumatud, ehk need ei põhjusta uut kammat. Vaid arahant oskab juhtida teisi õigesti ja tulemuslikult virgumisele, kuna omab selleks vajalikku kogemuspõhist tarkust ja teadmisi. Olemasolu kui tingimus põhjustab sünni (bhavapaccayā jāti).

Sünd (jāti) uue identiteediga leiab aset tegudega (kamma) kooskõlas oleval tasandil, milleks võib olla kas naudingu tasand (kāmabhūmi), vormi tasand (rūpabhūmi) või vormita tasand (arūpabhūmi). Oskuslik käitumine (kusala kamma) põhjustab õnneliku sünni inimeste maailmas (manussaloka) või jumalate maailmas (devaloka) ja mitteoskuslik käitumine (akusala kamma) põhjustab uue sünni ühes neljast madalamast kannatuste vallast. Sünd kui tingimus põhjustab vanaduse ja surma (jāti-paccayā jarāmaraṇa).

Vanadus ja surm (jarāmaraṇa) on sünni vältimatud tagajärjed. Kuna iga ilmnenud vorm moodustub püsitutest osadest, lakkab see olemast, kui ammenduvad selle ilmnemise põhjused ja tingimused. Püsituse (anicca) paratamatu tagajärg on lagunemine. Vanaduse ja surma kaaslaseks on kannatus: haigused, lein, hala, kehaline ja meeleline valu, masendus ja ahastus, kokkupuude ebameeldivaga ja lahusolek meeldivast – lühidalt: viis olemasollu klammerdumise kogumikku.

See, mis on viie klammerdumise kogumiku tekkimise tingimused ning kuidas need tekivad, võtab kokku järgmine tabel.

VIIE KLAMMERDUMISKOGUMIKU TEKKIMINE

Selline on Buddha selgitus elu ilmnemisest, esinemisest ning jätkuvusest. Sõltuvuslik tekkimine ei esine vaid Buddha õpetuses, vaid see on empiiriline fakt. Buddha on öelnud, et nähtuste tingimuslik ilmnemine (paṭiccasamuppanna dhamma) esineb sõltumata sellest, kas buddha on maailma ilmunud või mitte.⁶⁹

Sõltuvusliku tekke seisukohast pärineb kõik ilmnev millestki muust, mistõttu saab ilmnev olla vaid millegi muu tagajärg, mida meil pole võimalik otseselt näha. Minatuse õpetus välistab eraldioleva mina, hinge või aatmani olemasolu võimalikkuse, kuna maailmas, kus kõik ilmnev on omavahel tingimuslikult seotud, ei saa miski olla eraldi ega iseseisev. Näiteks, keha sõltub taimedest, taimed sõltuvad veest, vesi sõltub päikesest ning samas on kõik need kolm omavahel lahutamatult seotud.

Sõltuvusliku tekke protsessi vastupidine järjekord selgitab kannatuse ja olemasolu lakkamist: teadmatuse täielikul lõppemisel lõpevad moodustised, moodustiste täielikul lõppemisel lõpeb teadvus jne.⁷⁰

Keskendumises sõltuvusliku tekkimise vaatlemine aitab mõista asjade ja nähtuste tõelist olemust ja saavutada sellekohane õige vaade ehk nagu on öelnud Buddha:

„Kes näeb sõltuvuslikku tekkimist, see näeb dhammat; kes näeb dhammat, see näeb sõltuvuslikku tekkimist.“⁷¹

SÕLTUVUSLIK TEKKIMINE JA LAKKAMINE (samudayo ca nirodha ca paṭiccasamuppāda)

TEADMISED TULVADE LAKKAMISEST (āsavakkhaya-ñāṇa)

Edasiliikumine: VABANEMINE (vimutti) toetab liikumist tulvade lakkamise suunas KIRETUS (virāgo)

OLEMASOLUTÜDIMUS (nibbidā) Vastupidine liikumine: toetab liikumist teadmatuse suunas TEADMINE ja NÄGEMINE (ñaṇa-dassana) KESKENDUMINE (samādhi) ÕNN (sukha) RAHUNEMINE (passaddhi)

RÕÕM (pīti)

HEAMEEL (pāmujja)

USK (saddhā)

SÜND VANADUS (jāti) ja SURM MITTETEADMINE (jarā-maraṇa) (avijjā)

MOODUSTISED OLEMASOLU (saṅkhāra) (bhava)

Teadvus KLAMMERDUMINE (viññāna) (upādāna)

NIMI ja VORM (nāma-rūpa) IHA (taṇhā) KUUS TAJUALUST TUNNE (saḷ-āyatana) (vedanā) KONTAKT (phassa)

Allikas: Upanisa-sutta SN 12.23

Tegu ja uus sünd

„Ma olen omaenda tegude omanik, oma tegude pärija, sündinud oma tegudest, seotud oma tegudega, minu teod on minu ainus kaitse. Ükskõik, mida ma teen, kas head või kurja – ma olen selle pärija.“⁷²

Siddhattha Gotama virgumise öö esimesel poolel avanes talle võime näha lõppematul hulgal iseenda varasemaid sünde, surmasid ja uusi sünde. Ta nägi perekondi, kuhu oli sündinud, isasid ja emasid, kes tal olid olnud, ning loendamatuid rõõme ja kannatusi, mida oli varasemates eludes kogenud.

Seejärel suunas ta kesköö paiku oma meele teiste olendite ilmumisele ja kadumisele ning nägi, kuidas kõik olendid tiirlevad uute sündide rattas, nii kõrgemad kui madalamad, ilusad kui koledad, õnnelikud kui õnnetud. Ta nägi, kuidas need, kes käitusid halvasti teiste olenditega, pilkasid virgumise teele asunuid ja aarijaid ning omasid valesid vaateid, mis sünnitasid mitteoskuslikku mõtlemist ja käitumist, sündisid uuesti sinna, kus valitsesid puudus ja kannatus. Need aga, kellel olid õiged vaated ja kes käitusid oskuslikult kõne, keha ja meelega ega pilganud aarijaid, sündisid uuesti soodsatesse tingimustesse inimeste maailmas või taevastes valdades. Ta nägi, kuidas eranditult kõik olendid sünnivad uuesti vastavalt nende endi tegude iseloomule.

Kolmandaks suunas Buddha oma virgunud meele teadmistele, kuidas vabaneda kannatustest (dukkha) ja tulvadest (āsavā):

„Ma teadsin vahetult, nii nagu see tõeliselt on: see on kannatus, see on kannatuse tekkimine, see on kannatuse lakkamine ja see on kannatuse lakkamisele viiv tee; see on tulv, see on tulva tekkimine, see on tulva lakkamine ja see on tulva lakkamisele viiv tee.“⁷³

Nagu kääritatud jookide joomine, nii muudab ka lõputu sansaaras esinevate tulvade voos tiirlemine olendite meele häguseks ja joobnuks ning virgumise võimalikkus kaikub nendeni vaid kauge kajana. Buddha selgituse kohaselt on just tulvad (āsavā) need, mis loovad plekke (saṅkilesikā), toovad kaasa uue sünni, tekitavad hirmu ja õnnetust, valmistavad kannatusi ning on sünni, vananemise ja surma põhjustajad.⁷⁴

TULVAD (āsavā)

1. Naudingutulv (kāmāsava) 2. Olemasolutulv (bhavāsava) 3. Mitteteadmisetulv (avijjāsava) 4. Vaatetulv (diṭṭhāsava)

Allikad: (1.- 3.) Sabbāsava-sutta MN 2; Āsavapañhā-sutta SN 38.8 (4.) Āsavagocchaka, Paṭṭhāna/Patthana 2.3; Nayasamuṭṭhāna Ne 36

Naudingutulv on klammerdumine meelelistesse naudingutesse. Olemasolutulv on klammerdumine vormide ja vormita valdade olemasollu või nende valdade džhaanadesse. Mitteteadmisetulv on teadmatus neljast aarija tõest, eelmistest olemasoludest, tulevastest olemasoludest, nii eelmistest kui tulevastest olemasoludest ning sõltuvuslikust tekkimisest. Vaatetulv on klammerdumine valedesse vaadetesse nähtuste ja olemasolu kohta.

Kõik tulvad on ületatavad seitsme virgumisosa (satta bojjhaṅgā) kaudu⁷⁵ ja tulvade hävinemise vältimatuks eelduseks on džhaana saavutamine ning arendamine:⁷⁶

"Bhikkhud, ma ütlen: esimese džhaana teel hävinevad tulvad; bhikkhud, ma ütlen: teise džhaana teel hävinevad tulvad; bhikkhud, ma ütlen: kolmanda džhaana teel hävinevad tulvad; bhikkhud, ma ütlen: neljanda džhaana teel hävinevad tulvad."

Paalikeelne sõna kamma tähendab tegevust või tegu, tähistades Buddha õpetuse kontekstis nii tegu ennast kui ka sellele vastavat põhjuse ja tagajärje õiglast ning eksimatut seadus.⁷⁷ Buddha õpetuse kohaselt liigitub teo alla vaid tahtlik tegevus (kamma cetanā), mis võib olla tehtud kas keha (kāyakamma), sõna (vacīkamma) või mõttega (manokamma), ja millele järgneb vääramatult teole vastav ning sellega kooskõlas olev teovili (kammavipāka). Tegu võib olla mitteoskuslik (akusala) või oskuslik (kusala) ja selle vili võib küpseks saada ehk ilmneda kas käesoleva eluaja jooksul, järgmises sünnis või hilisemates uutes sündides.

Teo puhul on olulisimaks teguriks kavatsus. Buddha on kinnitanud, et tahe (cetanā) ongi tegu (kamma)⁷⁸, mille viljad küpsevad kas Niraajas, loomade vallas (tiracchānayoni), peetade ehk vaimude vallas (pettivi-saya, petayoni), inimeste maailmas (manussaloka) või deevade maailmas (devaloka).⁷⁹ Iseka iha (taṇhā) või tahte (cetanā) ajel tegutsemine toob soovimatut, isegi kui arvatakse ekslikult, et tehakse head. Ükski tõeliselt hea ja puhas kavatsus ei põhjusta isekat või halba käitumist ega tekita teisele ebameeldivusi või kannatust. Buddha on õpetanud:

„See, kes enesele õnne otsides tekitab teistele kannatusi, takerdub vaenulikkuse võrku ega saa vabaneda vihkamisest.“⁸⁰

Oskuslik käitumine võrsub oskuslikust soovist (chanda), mis on teadvustatud, isetu, kõlbeline ja dhammaga kooskõlas.

Teo ja tagajärje toimimist kirjeldavad „Tipiṭakas“ mitmed tekstid⁸¹, mille

võib kokku võtta järgnevalt:

Kõik elusolendid omavad (saka) omaenda kammat – st kõikide 1. olendite ainus vara, mis nendega alati ja kõikjal kaasas käib, on nende endi oskuslikud ja mitteoskuslikud teod, sõltumata sellest, millises uue sünni tsüklis nad tiirlevad.

2. Kõikide olendite ainus pärand (dāyāda), mis nendega alati kaasas käib, on nende endi oskuslikud ja mitteoskuslikud teod.

3. Olendite paljudes eksistentsides ja olemasolu valdades (yonī) ringlemise põhjuseks on nende endi oskuslikud ja mitteoskuslikud teod.

4. Oskuslikud ja mitteoskuslikud teod on olendite ainsad sugulased (bandhū) ja tõelised sõbrad, kes käivad nendega alati kaasas.

5. Oskuslikud ja mitteoskuslikud teod on olendite ainus tõeline varjupaik, abi ja kaitse (paṭisaraṇa), sõltumata sellest, millises uue sünni tsüklis nad tiirlevad.

6. Kui keha, kõne ja meele kaudu ilmneb mingi tegevus, järgneb sellele pärandina käesolevas elus või mõnes järgmises uues sünnis teole vastav vili (vipāka). Teod (kamma) on need, mis eristavad olendeid madalamas ja kõrgemas vallas.

Kamma seisukohast tähendab õige vaade mõistmist, et minevikus ja olevikus tehtud oskuslikud või mitteoskuslikud teod kujundavad olendite omadusi, mis käivad nendega alati kaasas ning avalduvad vältimatu tagajärjena kas selles elus või mõnes järgnevas uues sünnis.⁸² Iga tegu toob kaasa vältimatu vilja ehk tagajärje ja mõjutab uut sündi vastavalt teo iseloomule.

Uue sünni tähendus Buddha õpetuses ei ole seesama, mida tavaliselt hinduismis ja muudes usundites tuntakse ümbersünnina, kuna Buddha õpetuse kohaselt ei sünni midagi ümber. Kui küsida, mis siis sünnib, on loogiline eeldada, et on midagi, mis sünnib uuesti või mis sünnib ümber.

Selline arusaam tuleneb tavamõtlemisest, mis on igapäevaelu vältimatu osa. Me oleme harjunud ütlema, et päike tõuseb idast ja loojub läände, hoolimata sellest, mida oleme koolis õppinud.

Kõik on pidevas muutuses: kõik, mis on tekkimise objekt, on ka lakka-mise objekt.⁸³ Asjad ja nähtused ilmnevad (uppāda), esinevad (ṭhiti) ja lagunevad (bhanga). Kuigi pole midagi, mis kehas või meeles püsiks hetkegi muutumatuna, on inimese eksistents võimalik. Samal põhimõttel on võimalik ilma muutumatu substantsita (mina, aatman, hing) olemasolu jätkumine pärast keha surma. Kehas olev energia ei kao surres, vaid muutub osaks pidevalt uuenevast olemasolust. Kogu energia on lakkamatus muutumises. Samasugust võimet omab ka meeleteadvus.

Kuna kõik muutub hetkest hetkesse, siis ei ole olemas midagi muutumatut, mis võiks kanduda sellest elust edasi uude olemasollu. Kui kuningas Milinda küsis Auväärselt Nāgasenalt, kas ilma hingeta on uus sünd võimalik, vastas Nāgasena, et loomulikult on, ja tõi näite kahest kõrvuti asetsevast lambist: kui läita põleva lambi tahiga teise lambi taht, kas siis läheb ühest lambist teise midagi üle?⁸⁴ See, mis ühest olemasolust teise liigub, ei ole püsiv, igavene ega muutumatu hing, mida keegi ei suuda kuskilt leida ega selle olemasolu tõestada, vaid viie ajutise, lõplikku rahuldust mittepakkuva ja omaolemuseta koostisosa ilmnemine ja kadumine.

Nii, nagu paljud ilmingud saavad esineda hetkest hetkesse, ilma et midagi püsivat edasi kanduks, saavad need liikuda ka ühest olemasolust teise. Kui keha sureb, toimub kamma jõudude transformeerumine, ilma et midagi ühest elust teise üle kanduks. „Uus“, mis ilmneb, on vaid minevikus loodud kammaliste jõudude manifestatsioon. Seega ei ole uuesti sündiv ei sama ega ka erinev. Uus ilmnev olemasolu ei saa olla absoluutselt sama, mis eelmine, kuna uue ilmneva olemasolu koostisosad on erinevad. Sellist uut sündi võib võrrelda ka õpetajalt õpilasele edasi antava tekstiga, kus mingit substantsiaalset muutust ei toimu, kuid teadmised kanduvad üle. Kuna aga õpetaja ja õpilase teadmised, uskumused, hoiakud, väärtushinnangud ja elukogemused on erinevad,

ei ole õpilase arusaamine omandatud infost absoluutselt sama, kuigi tekst ise jääb muutumatuks. Neid kahte tasandit arvestades pole õpilase poolt omandatud ehk „ülekandunud“ tekst ei erinev ega ka sama.

Vaid arahandid ei loo uut sündi tekitavat kammat, kuna nad toimivad „tühja meelega“, st neil puudub iha (taṇhā) või tahe (cetanā) ning nad on vabanenud kõigist sansaara rattasse siduvast kümnest köidikust (dasa saṁyojana).⁸⁵

Kõik ilmnev pole seotud ainult teo ja tagajärje ehk kamma seadusega. Kommentaariumid toovad ära erinevatest suttadest kokku koondatud viis loomulikku seaduspära (pañcaniyāma), mille abil on seletatavad kõik füüsilised ja mentaalsed nähtused.⁸⁶ 1. Aastaaegade seaduspära (utu niyāma) ehk anorgaanilise seaduspära alla kuuluvad kõik looduses esinevad füüsilised fenomenid nagu vihm ja tuul, temperatuur, aastaaegade vaheldumine jne ning nende nähtuste põhjused. Ka energia ja kõik keemilised reaktsioonid kuuluvad siia alla.

2. Seemne seaduspära (bīja niyāma) ehk orgaanilise seaduspära alla kuulub kõik mikroobne ja taimne, sh teatud taimede eripärad, nagu see, et nisu võrsub vaid nisu seemnest (bīja) ja erinevatel taimedel on erinev paljunemisviis jms.

3. Teo seaduspära (kamma niyāma) hõlmab oskuslikke ja mitteoskuslikke tegusid (kamma), mis tingivad teole vastavaid tagajärgi (kammavipāka).

4. Teadvuse seaduspära (citta niyāma) alla kuuluvad teadvuse ja tajuga seotud protsessid, tajude esile kerkimine ja lakkamine, teadvuse funktsioonid jms.

Dhamma seaduspära (dhamma niyāma) alla kuuluvad kõik 5. loomulikud nähtused nagu gravitatsioon jms.

Oskuslik ja mitteoskuslik käitumine

Seega, kui vesi lihvib kivi meres siledaks, ei ole see kivi ega vee kamma, vaid anorgaaniline seaduspära (utu niyāma). Aga see, kas inimesel läheb elus hästi või halvasti, kas tal on pikk või lühike eluiga, kas ta on haiglane või tugeva tervisega, kas ta on kena välimusega, mõjukas, rikas, sündinud kõrge positsiooniga peres või kas ta on tark või mitte – see kõik sõltub inimese enda varasemast kammast, mis allub teo seaduspärale (kamma niyāma).⁸⁷

„Isegi kuldmüntide sadu ei too himude rahunemist. Tark teab, et naudingud toovad vähe rahulolu, küll aga kannatusi.“⁸⁸

Tegu (kamma) on oskuslik (kusala) või mitteoskuslik (akusala),⁸⁹ sõltuvalt sellest, kas teo aluseks olev tahe (cetanā) on kõlbeline või mitte.

10 MITTEOSKUSLIKKU TEGU 10 OSKUSLIKKU TEGU (akusala kamma) (kusala kamma) ehk kannatust toovat käitumist ehk õnne toovat käitumist (duccarita) (sucarita) Ahnusetus (alobha), Ahnus (lobha), viha (dosa) ja vihatus (adosa) ja Juur pettekujutlus (moha) pettekujutlusetus (amoha)

1. Elu hävitamisest keeldumine 1. Elu hävitamine (pāṇātipātā paṭivirata) (pāṇātipāta) Elu hävitamisest loobunu keeldub Inimene on mõrvarlik, veriste elu hävitamast, hülgab malaka ja kätega, peksab, on elusolendite relva, on hoolikas, lahke ning kaassuhtes vägivaldne ning tundlik kõikide elusolendite suhtes. halastamatu.

2. Mitteantu võtmisest Kehaline 2. Mitteantu võtmine keeldumine (adinnādāna) käitumine (adinnādāna paṭivirata) Inimene varastab metsas või külas (kāya-teiste vara ja omandit. Ei võta midagi, mida pole käest kamma) kätte antud või annetatud.

3. Naudingut pakkuvast valest 3. Naudingut pakkuv vale käitumisest keeldumine käitumine (kāmesu micchācāra paṭivirata) (kāmesu micchācāra) Ei ole seksuaalsuhtes naisega, kes On seksuaalsuhtes naisega, kes on oma ema, isa, nii ema kui isa, on oma ema, isa, nii ema kui isa, venna, õe, või sugulaste ehk hõimu venna, õe, või sugulaste ehk hõimu eestkoste all; dhamma kaitse all, eestkoste all; dhamma kaitse all, või kel on abikaasa; kelle rikkumine või kel on abikaasa; kelle rikkumine on seadusega karistatav; või kes on on seadusega karistatav; või kes on ehitud kihluse märgiks vanikuga. ehitud kihluse märgiks vanikuga. Bhikkhu puhul igasugusest naudinBhikkhu puhul igasugune vale naugut pakkuvast valest käitumisest dingut pakkuv käitumine. keeldumine.

4. Vale rääkimisest keeldumine 4. Vale rääkimine (musāvāda paṭivirata) (musāvāda) Koosolekul, esinduskogus, pereKoosolekul, esinduskogus, perekoosolekul, gildi kogunemisel või koosolekul, gildi kogunemisel või kuninglikus kohtus tunnistajana kuninglikus kohtus tunnistajana esiesinedes ei tunnista mitte teades: nedes tunnistab mitte teades: „ma „ma tean“: teades: „ma ei tea“: mitte tean“; teades: „ma ei tea“; mitte näinuna: „ma nägin“ ja näinuna: näinuna: „ma nägin“ ja näinuna: „ma ei näinud“, ega räägi teadlikult „ma ei näinud“, rääkides teadlikult valet ei enda ega kellegi teise maise valet enda või kellegi teise maise eesmärgi nimel. eesmärgi nimel.

Kõnega 5. Laimu kõnelemisest keeldumine 5. Laimu kõnelemine seotud (pisunāvāca paṭivirata) (pisunāvāca) Ta hoidub lahkarvamusi tekitavast käitumine Kuulnud midagi siin, kordab ta kõnest sellest loobudes. Mida ta seda mujal, et inimesi eraldada; ta (vacī-on kuulnud siin, ei räägi ta seal, et lahutab neid, kes on ühtsed, loob kamma) lahutada neid inimesi teistest. Mida lahkhelisid, naudib lahutamist ja ta on kuulnud seal, ei räägi ta siin, et tunneb rõõmu inimeste lahkuminelahutada noid inimesi nendest. Nii misest, räägib vastanduvatesse lepitab ta neid, kes on lahku läinud gruppidesse koonduvat käitumist ja liidab veelgi neid, kes on koos; põhjustavate sõnadega. ta armastab koosmeelt, rõõmustab koosmeeles, naudib koosmeelt ja räägib seda, mis loob koosmeelt.

6. Karmist kõnest keeldumine 6. Karm kõne (pharusāvāca paṭivirata) (pharusāvāca) Ta hoidub karmist kõnest sellest Jämedate, raskete, haavavate, loobudes. Ta räägib sõnadega, mis solvavate, haigettegevate, vihaga on inimeste jaoks mahedad, õrnad täitunud ja keskendust mittesooja südamlikud, viisakad, veetlevad dustavate sõnade kasutamine. ning meeldivad.

7. Tühjast lobast keeldumine 7. Tühi loba (samphappalāpa paṭivirata) (samphappalāpa) Ta hoidub tühjast lobast sellest looSee on mitteõigeaegne ehk mitbudes. Ta räägib sobival ajal, sellest teajastatud jutt, mittefaktiline ehk mis on kooskõlas faktidega ehk tõelusega mittekooskõlaline jutt, tõelusega (nii nagu asjad tõeliselt mittekasulik jutt, mittedhammaon), kooskõlas kõrgema eesmärkohane ehk dhammale vastanduv giga, dhamma ja vinajaga. Ta räägib jutt, mittevinajakohane ehk vinajale sõnadega, mis on väärtuslikud, vastanduv jutt. See on rääkimine õigeaegsed ehk kohased, mõistlisõnadega mis on väärtusetud, mittekud, konkreetsed ja kasulikud ehk õigeaegsed ehk mitteajastatud, eesmärgipärased. ebamõistlikud, seosetud, laialivalguvad ja kasutud.

8. Himu 8. Himust keeldumine (abhijjhā) (abhijjhā paṭivirata) Teise vara ja omandi himustamine, Ei himusta teise vara ja omandit, mõeldes: „Oh, kui vaid temale mõeldes: „Oh, kui vaid temale kuuluv oleks minu oma!“ kuuluv oleks minu oma!“

9. Kuritahtlikkusest keeldumine 9. Kuritahtlikkus (vyāpāda paṭivirata) (vyāpāda) See on mittekuritahtlik teadvus See on kuritahtlik teadvus ja ja mittepahameelne mõtlemine: pahameelne mõtlemine: „Et see „Olgu olendid vaenulikkusest, olend oleks surnud, tapetud, surmuredest ja hädadest vabad, matud, tükeldatud, hävitatud või püsigu nad õnnes!“ mahanotitud!“ Meelega 10. Valedest vaadetest keeldumine 10. Valed vaated seotud (micchādiṭṭhi paṭivirata) (micchādiṭṭhi) käitumine Ta hoidub lahkarvamusi tekitavast Kuulnud midagi siin, kordab ta seda (mano-kõnest sellest loobudes. Mida ta on mujal, et inimesi eraldada; ta lahutab kamma) kuulnud siin, ei räägi ta seal, et lahuneid, kes on ühtsed, loob lahkhetada inimesi üksteistest. Nii lepitab lisid, naudib lahutamist ja tunneb ta neid, kes on lahku läinud ja liidab rõõmu inimeste lahkuminemisest, veelgi neid, kes on koos; ta armastab räägib vastanduvatesse gruppidesse koosmeelt, rõõmustab koosmeeles, koonduvat käitumist põhjustavate naudib koosmeelt ja räägib seda, mis sõnadega. loob koosmeelt.

Allikad: Sammādiṭṭhi-sutta MN 9, Cunda-sutta AN 10.176, Paṭhamasañcetanika-sutta AN 10.217, Pāṭaliya-sutta SN 42.13, Sāleyyaka-sutta MN 41 jpt.

Oskuslik käitumine on õigel vaatel ja kõlbelisel tahtel põhinev tegu, mis on võrsunud kolmest oskuslikust juurest (kusalamūla), milleks on (1) ahnusetus (alobha), (2) vihatus (adosa) ja (3) pettekujutlusetus (amoha). Selline käitumine väljendub helduses ja maisest loobumises, sõbralikkuses ja heatahtlikkuses ning arukas, virgumisele suunatud õiges tegutsemises. Oskuslik käitumine toob pälvimusi, rõõmu ja rahulolu ning juhib sansaarast (saṁsāra) välja virgumisele.

Mitteoskuslik käitumine on valel vaatel ja kõlblusetul ihal põhinev tegu, mis võrsub kolmest oskamatust juurest (akusalamūla), milleks on (1) ahnus (lobha), (2) viha (dosa) ja (3) pettekujutlus (moha). Selline käitumine hoiab olendeid sansaaras ja vaid suurendab kannatusi. Kui teadvus on mitteoskusliku poolt hõivatud (pariyādinnacitto), põhjustab see oskamatut käitumist, milleks võib olla kas võimupositsiooni ärakasutamine, karistamine, vangistamine, varatustamine, sõimamine, ähvardamine, pagendamine, vms.⁹⁰

Meelt rüvetavad kümme plekki (dasa kilesā) kuuluvad samuti oskamatu alla, milleks on ahnusele, vihale ja pettekujutlusele lisaks uhkus (māna), [vale] vaade (diṭṭhi), kahtlus (vicikicchā), laiskus (thīna), rahutus (udd-hacca), häbitus (ahirika) ja (kõlbetu) kartmatus (anottappa).

KÜMME PLEKKI (dasa kilesā)

1. Ahnus 6. Kahtlus (lobha) (vicikicchā) 2. Viha 7. Laiskus (dosa) (thīna) 3. Pettekujutlus 8. Rahutus (moha) (uddhacca) 4. Uhkus (māna) 9. Häbitus (ahirika) 5. Vaade (diṭṭhi) 10. Kartmatus (anottappa)

Allikas: Vibhaṅga lk 446

Pälvimus ja lahke annetamine

„Millised kolm, mungad, on pälvimusliku käitumise alused?

Annetamine on pälvimusliku käitumise alus,

kõlblus on pälvimusliku käitumise alus

ja [keskenduse] arendamine on pälvimusliku käitumise alus.“⁹¹

Tegu (kamma) võib Buddha õpetuse kohaselt olla kas pälvimuslik (puñña)⁹² või mittepälvimuslik (apuñña⁹³ ehk pāpa⁹⁴).

Pälvimus (puñña) on annetamise, kõlbluse ja õige keskenduse arendamise abil loodud õnnetoov oskuslik käitumine.⁹⁵ Paali kaanoni kohaselt tähistab puñña käitumist, mille eesmärgiks on parandada oma heaolu või saada ilmalikku kasu ilma maistest naudingutest loobumata. Need on teod, mis edendavad ilmalikku õnne nii selles elus kui ka uues sünnis.⁹⁶ Pälvimust kujutatakse paali kaanonis alati põhjuse või tingimusena, tänu millele toimub uus sünd taevalikus vallas, mille õndsuse tase ja selles viibimise kestus on otseselt seotud eelmistes olemasoludes kogunenud pälvimustega.

Annetamine ehk daana (dāna) on suuremeelne ja lahke tegevus. Kõlblus kui pälvimuslik käitumine tähendab viie kõlblusjuhise järgimist. Keskenduse arendamine tähendab rahu arendamist (samatha bhāvanā) ja läbinägemise arendamist (vipassanā bhāvanā).

KOLM PÄLVIMUSLIKU KÄITUMISE ALUST (tīni puññakiriyavatthūni)

1. Annetamine (dāna) 2. Kõlblus (sīla) 3. Keskendus (bhāvanā)

Allikas: Puññakiriyavatthu-sutta Iti 60

Kui Buddha poolt munkadele antud algõpetuses esineb pälvimusliku käitumise kolmene loend, siis kommentaariumitest⁹⁷ võib leida budalikes maades elavate ilmikute seas populaarse kümnese loendi, kus eeltoodud kolmele lisanduvad veel (4) austamine (apacāyana), (5) teiste teenimine (veyyāvacca), (6) pälvimuste kogumine ja ülekandmine (pat-tidāna), (7) teiste pälvimuste üle rõõmustamine (pattānumodana), (8) Buddha õpetuse kuulamine (dhammasavana), (9) dhamma mõtestamine ja selle üle mõtlustamine (dhammadesanā) ning (10) õigel vaatel põhinev käitumine, st õige vaate kujundamine, arendamine ja järgimine (diṭṭhijjukamma).⁹⁸

Pälvimuste ülekandmise rituaalid esinevad suuremal või vähemal nii theravaadas, mahajaanas kui ka vadžrajaanas. Idee pälvimuste ülekandmisest ühelt inimeselt teisele, olgu elavale või juba surnud inimesele, jumalale või mõnele vaimolendile, nt peetale (peta), oli Indias tuntud juba Buddhale eelnenud brahmanistlikust kultuurist ja on ilmselt ka kogu mahajaana uue bodhisattva idee määratlemise allikaks.⁹⁹ Pälvimuste kogumine, ülekandmine ja teiste pälvimuste üle rõõmustamine ei sisaldu varasemates kanoonilistes tekstides. Küll aga ilmuvad need ideed suure tõenäosusega mahajaana mõjutustest tingituna hilisema päritoluga tekstidesse nagu „Petavatthu“ ja „Buddhāpadāna“.

Osades Aasia kultuurides on tänini kombeks lähedase inimese surma korral teha teatud aja möödudes (viis, seitse, kolmkümmend, sada päeva või aasta hiljem) pälvimuste ülekandmise eesmärgil (puññānumodana) munkadele annetusi. Tais võib lühiajaliselt, tavaliselt ühest nädalast kuni ühe aastani, lasta end ordineerida noormungaks ehk noviitsiks (sāmaṇera), kogumaks pälvimusi, et need ordinatsiooni lõppedes oma vanematele tänutäheks „üle kanda“.

Ükski inimene ei saa teha teise eest tegu (kamma) ega saada teise inimese teo vilju (kammavipāka) – vastasel juhul oleks Buddha oma ülimas kaastundes kõik inimesed juba 2500 aastat tagasi kannatustest vabastanud. Kuigi uskumus, et pälvimuste ülekandmisel läheb ühelt inimeselt teisele inimesele, olendile või kogu rahvale midagi füüsilisel või mentaalsel tasandil reaalselt üle, ei vasta Buddha algõpetuse põhimõtetele, võib seda ideed vaadelda kui kaastunde ja lahkuse arendamise kultuurispetsiifilist aspekti. Mõnikord võib pälvimuste ülekandmise riitus aidata inimesel tulla toime leinaga, paluda mõttes teiselt inimeselt andeks või tugevdada usalduslikku usku Buddhasse, dhammasse ja sanghasse. Kui pälvimuste ülekandmise rituaali ajal tehakse annetus mungale või sanghale (sanghika dāna), on see kamma seisukohast igal juhul oskuslik tegu, millega kaasneb suur kasu.100

Pälvimus võib olla suur101 või väike.102 Munkade sangha on selle maailma võrreldamatu pälvimuste väli (anuttaraṁ puññakkhettaṁ lokassa)103 ja tänu sellele loob mungale või sanghale annetamine suure ja võrreldamatu pälvimusvoo (puññādhārā).

Kuigi arahandi teega seotud oskuslikkus (kusala) on kõrgem kui ilmalikku õnne toov pälvimus, ei ole need eraldiseisvad, kuna pälvimus kuulub samuti oskusliku alla:

„Kes naudib pälvimusi ja püsib oskuslikus, arendab teed surema-tuse saavutamiseks. Omandanud väärtusliku dhamma, rõõmustab ta [plekkide ja tulvade] hävinemise üle ega värise surmakuninga saabudes.“104

Pälvimuste vaatepunktist valitseb aga oht langeda mitteoskuslikkusesse (akusala), kuna mõlemad alluvad tulvadele (āsavā).105 Sõltuvalt sellest, milline on tulvade mõju selles elus, ilmneb uus sünd kas rohkem või vähem soodsates tingimustes – mida rohkem tulvasid, seda ebasoodsam uus sünd.

Buddha on öelnud:

„Mungad, on olemas tulvad, mis juhivad Niraajasse, tulvad, mis juhivad loomade valda, tulvad, mis juhivad vaimude maailma, tulvad, mis juhivad inimeste maailma, tulvad, mis juhivad jumalate maailma.“106

Seega ei kindlusta pälvimuslikud teod kannatustest pääsemist. Isegi kui rohkete pälvimuste mõjul sünnitakse uuesti taevalikus vallas, on olemasolu seal ajutine. Naudingute ja rõõmude küllases jumalate vallas on raske mõista kannatuse olemust ja seetõttu ka raske virguda. Kui aga pälvimused jäävad mitteoskusliku käitumisega võrreldes olulisse vähemusse, võib järgmine uus sünd toimuda ka kannatusterohkes Niraaja vallas. Samuti ei pruugi soovitut tuua pälvimuste kogumise eesmärgil tehtud annetus, kui see pole isetu või kui selle taga olev kavatsus ei ole vaba kolmest mitteoskuslikust juurest (akusalamūla). Seega pole pälvimus absoluutne kaitse soovimatu eest ega tõeline vabadus.

Pälvimuse mõistet on võimalik selgelt mõista oskusliku ja sansaara kontekstis. Kui puñña aitab sündida õnnelikul tasandil (sugatibhūmi)

või taevalikus maailmas (devaloka) ja pāpa juhib uue sünni kannatusterohkesse Niraajasse või loomade valda (tiracchānayoni), siis arahandi tee (arahattamagga) juhib kindlalt sansaarast välja, kõikide kannatuste lõppemisele. Pälvimuste põhimõtet käsitlevate kanooniliste tekstide kohaselt107 on arahant ületanud nii pälvimusliku kui ka mittepälvimusliku ning püsib täiuslikus, ülimas oskuslikkuses (sampannakusala, paramakusala).108

Annetamine (dāna) tähendab isetut ja lahket jagamist. See on virgumise tee oluline tegur, mis juhib järgmise uue sünni kõrgematesse olemasolu valdadesse. Lahkus aitab meelel vabaneda ahnusest, isekast omakasupüüust ja täitmatust saamahimust.

Kõige kõrgemaks annetuseks on annetus Buddhale ja teistele arahantidele ning munga poolt vastuvõetud annetus sanghale (sanghika dāna), mis loob võrreldamatu pälvimuse. Mungale sobilikud kingid on söök, vesi, rüü, sõiduk, vanik, lõhnasalv, ravimid, peavari, istumis- ja magamistarbed, valgusti ning eluase puhkamiseks ja meele arendamiseks.109 Buddha on öelnud, et almustoidu annetamine mungale toob inimesele uues sünnis viis omadust, milleks on pikk eluiga, kaunis välimus, õnn, elujõud ja arukus.110

Raha annetamisel on vaja teada, et kümnes kõlblusjuhis keelab munkadel võtta vastu kulda ja hõbedat (st raha). Kes aga soovib teha rahalist annetust, võib võtta enda kanda munga õpingute, reisimise, dhamma tõlkimise ja trükkimise jms oskusliku tegevusega seotud kulud – sõltuvalt sellest, mida munk hetkel vajab. Ka võivad ilmikud hoiustada mungale mõeldud raha. Kui annetaja teab, et mungal on hetkel kõik vajalik olemas, kuid soovib siiski annetada, võib ta anda mungale mõeldud raha munga abilise (kappiyakāraka)111 kätte, lausudes: „Me usaldame

selle raha kui sobiliku ja lubatud annetuse Auväärse uute ettevõtmiste tarbeks Auväärse abilisele. Me palume, et kui Auväärsel peaks tekkima ükskõik milline vajadus, andku ta sellest teada oma abilisele.“112

Igapäevase toidu annetamine mungale on ilmikjärgija jaoks ülimalt oluline tegevus, kuna ta teab, et mungad võivad süüa vaid nende annetatud sööki. Almussöögi vastuvõtmise rituaal (piṇḍapāta) väljendab sümboolselt munkade ja ilmikute kogukonna vahelist sidet. Mungad jalutavad igal hommikul läbi küla või templi lähedal asuval alal ja võtavad vastu seda, mida lahked ilmikud neile pakuvad. Munkadele on see ühtlasi meeldetuletus suuremeelsusest, mis võimaldab neil pühenduda Buddha õpetuse teostamisele ja innustab neid püüdlema. Ilmikud omakorda tunnevad siirast heameelt lahkest andmisest ning sellest, et on toetanud aarija teele asunuid. Buddha õpetust järgivates maades õpetavad vanemad oma lapsi juba varakult munkadele annetusi tegema ning suhtuma ülima austusega nii Buddhasse, tema antud õpetusse ehk dhammasse kui ka maisest loobunud munkadesse, kes seda dhammat teostavad.

Mungale ei ole sobilik annetada joovet tekitavaid jooke, kutsuda teda osalema pidustustele, kus tantsitakse, lauldakse ja tarbitakse alkoholi, pakkuda seksuaalpartnerit või kinkida teadvust mõjutavaid asju (ilu- ja nipsasjakesed, ehted, maalid, ruumikaunistused jms). Samuti ei sobi Buddha õpetusega kokku vägivaldne elusolendite ohverdamine.113

Annetus võib olla nii aineline kui ka vaimne, näiteks oma aja kinkimine, julgustamisega meelerahu ja kartmatuse kinkimine jms. Buddha on öelnud, et dhamma kink ületab kõik teised kingid.114 Sestap on ülimaks kingiks näiteks Tipiṭaka kogu või mõne selle osa annetamine, Buddha õpetuse edasiandmine või keskendumise õpetamine (juhul kui õpetajal on teadmised õigest dhammast ja ta on saavutanud vähemalt esimese džhaana).

Meele arendamine

„Seega, sõber Visākha, teadvuse ühtesuunatus on keskendus.“115

Paali termin samādhi [sam + ā + dhā] tähendab meele kindlalt fikseerunud seisundit116 ehk keskendust. Õige keskendus sisaldab meele harjutamist neljal järjest süveneval keskenduse tasandil (vastavalt: paṭhamajjhāna, dutiyajjhāna, tatiyajjhāna ja catutthajjhāna samādhi). Õige keskendus on kõige üldisemas tähenduses keskenduse arendamine, mis on võrsunud õigest vaatest, õigest mõttest ja õigest püüdlusest. Kui vale keskendus tuleneb valest vaatest ja hõlmab oskamatuid meeleseisundeid, siis õige keskendus tuleneb õigest vaatest ning on osa oskuslikust teadvusest (kusalacitta).117

Buddha õpetuses esineb samādhi vaid oskuslikus tähenduses ning selle peamisteks eesmärkides on meele tundmaõppimine, rahustamine, virgumist takistavatest omadustest vabanemine ja virgumist soodustavate omaduste arendamine kuni nibaana ehk vaibumise saavutamiseni.

Buddha on öelnud, et munkadel peab olema selge teadmine neist kahest dhammast, milleks on:

(samatha bhāvanā), 1. rahu arendamine (vipassanā bhāvanā).118 2. läbinägemise arendamine

„Suures Rāhulale antud nõuande suttas“ selgitab Buddha oma pojale Rāhulale erinevaid meele arendamise viise ning õpetab nende kasu:

„Rāhula, sõbralikkuse arendamine kaotab igasuguse pahatahtlikkuse, ... kaastunde arendamine kaotab igasuguse julmuse, ... kaasrõõmu arendamine kaotab igasuguse sallimatuse,

... neutraalsuse arendamine kaotab igasuguse vastumeelsuse, ... ebapuhtuse [taju] arendamine kaotab kire, ... püsitustaju arendamine kaotab „mina olen“, ... hingamisest teadlikkuse arendamine kaotab rahutud mõtted ja toob suure kasu.“119 Keskenduse arendamist tuleb alustada rahu arendamisest (samathapubbaṅgama vipassanā)120, kus kogu tähelepanu ühele objektile keskendades meel ja keha rahunevad ning meele ebastabiilsus lakkab. Ka Buddha alustas oma meele treenimist rahu arendamisega, mis oli tol ajal Indias väga levinud joogide praktika. Alles siis, kui kõik viis takistust ja kirg (rāga) on esimese džhaana saavutamisel ajutiselt peatunud, saab jätkata rahu arendamist koos läbinägemise arendamisega.121

Keskenduse arendamisega (samādhi bhāvanā) alustamisel kerkivad esile viis takistust (pañca nīvaraṇā), milleks on:

(kāmacchanda), 1. naudingusoov

(abhijjhāvyāpāda), 2. himu ja kuritahtlikkus

(thīnamiddha), 3. laiskus ja loidus

(uddhaccakukkucca) ning 4. rahutus ja mure

(vicikicchā). 5. kahtlus

Viis takistust ei kirjelda inimese loomust ega ole eksimused või läbikukkumised. Need on keskendumisel ilmnevad meele aspektid, millede ilmumine on meele arendamise loomulik osa ja mis peatuvad džhaana saavutamisel.122

Maisest loobumine vabastab naudingusoovist; kaastunde ja sõbralikkuse arendamine vabastab himust ja kuritahtlikkusest; tähelepaneliku erksuse ja valvsuse arendamine vabastab laiskusest ja loidusest; kõigutamatu rahu ja sisemise vaikuse arendamine vabastab rahutusest ja murest; ning oskuslike dhammade ehk meeleseisundite arendamine vabastab kahtlusest.123

„Tipiṭakas“ on toodud Buddha kirjeldus neljast vormi džhaanast (rūpajhāna) ja neljast vormita džhaanast (arūpajhāna).124 Džhaana esindab järjestikku selginevad teadvusseisundeid, mis sisaldavad viie džhaana osa kombinatsioone.125

Viis vormi džhaana osa (jhānaṅga) on meeletegurid (cetasika), mis on seotud meele kinnistumisega keskendusobjektile ning neid on võimalik ületada rahu arendamise teel:126

1. Mõtlemist (vitakka) iseloomustab objekti märkamine, selle omaduste tähelepanelik vaatlemine, kogemine ning kohaldumine. Mõtlemine eemaldab laiskuse ja loiduse.

Läbiuurimist (vicāra) iseloomustab kindlalt ühel objektil püsi2. mine ja selle objekti omaduste igakülgne uurimine ja kogemine. Läbiuurimine eemaldab kahtluse.

3. Rõõm (pīti) ehk ekstaatiline naudingutunne tekib objekti järjekindlast uurimisest. See on samādhi’ni jõudmisest saadav meeldiv rahulolu, mida kogevad varem või hiljem kõik, kes õigesti harjutavad. Rõõm eemaldab himu, kuritahtlikkuse ja naudingusoovi.

4. Õnn (sukha) või neutraalsus (upekkhā) tekib rõõmu hülgamisel. Õnn eemaldab rahutuse ja mure.

Ühtesuunatus (ekaggatā) on meeleharjutuses saavutatud 5.

sügav ja püsiv teadvuse ühte punkti suunatus (cittekaggatā), mida nimetatakse džhaanaks (jhāna), aga ka samastunud keskenduseks (appanāsamādhi). Ühtesuunatuse saavutamisel muutub meel täiuslikult lihvitud kalliskivi sarnaseks ning inimene kogeb kõikevaldavat õndsat rahu.

Esimeses džhaanas (paṭhamajjhāna) on viis takistust peatunud ja kõik viis džhaana osa on aktiivsed. Keskendumine seisneb siin meele tähelepanu suunamises objektile, mis kutsub meeles esile sügava rahu seisundi (samatha). Pideval harjutamisel muutub selline rahu meele loomulikuks olekuks. Buddha võrdles esimest džhaanat seebipulbri ja vee täieliku segunemisega. Seebipulbrit segatakse seni, kuni see on veest täielikult läbi imbunud ja vesi on seebipulbrist täielikult küllastunud. Samamoodi muutub esimeses džhaanas keha täielikult neeldunuks, küllastudes rõõmu- ja õnnetundest ning keskendusest.

Teises džhaanas (dutiyajjhāna) ületatakse mõtlemine ja läbiuurimine (vitakka, vicāra) ning meel vabaneb enesetaju hälvetest, püsides rõõmuküllases rahulolus ja vaikuses. Buddha võrdles teist džhaanat vaikse järvega, mis toitub kargetest veealustest allikatest. Meel muutub siin rõõmsaks ja selgeks ning vabaneb piiravatest mõtetest.

Kolmandas džhaanas (tatiyajjhāna) ületatakse ka rõõm (pīti) ning jäädakse vaiksesse meelerahusse, selge teadvuse õnneküllasesse seisundisse. Buddha võrdles kolmandat džhaanat järves kasvava lootosega, mis on puhtast veest läbi imbunud ja küllastunud.

Neljandasse džhaanasse (catutthajjhāna) jõudes hüljatakse ka õnnetunne (sukhavedanā) ning meel püsib ühtesuunatult puhtas ja neutraalses teadvelolus. Buddha võrdles seda džhaanat palaval pärastlõunal järves kümblemisega, misjärel puhatakse kaldal, mähituna puhtasse, valgesse linasse. Meel hülgab siin kõik vastandid ning saabub meele täielik ja kõigutamatu tasakaal, puhas, kirgas ja veatu teadlikkus. Kuni meel viibib neljandas džhaanas, ei saa miski meeleväline sellele mõju avaldada.127

Teadvuse ja tunde lakkamine (saññāvedyitanirodha)

4 VORMITA DŽHAANAT Ei-taju-ega-mittetaju vald (nevesaññānāsaññāyatana) Mittemillegi vald (ākiñcaññāyatana) Teadvuse lõputu vald (viññāṇañcāyatana) Ruumi lõputu vald (ākāsānañcāyatana)

4. VORMIDE DŽHAANA (catutthajjhāna) On peatunud On aktiivsed

Ühtesuunatus Õnn Neutraalsus

3. VORMIDE DŽHAANA (tatiyajjhāna) On peatunud On aktiivsed

Õnn Rõõm Ühtesuunatus

2. VORMIDE DŽHAANA (dutiyajjhān) On peatunud On aktiivsed Rõõm Mõtlemine Õnn Läbiuurimine Ühtesuunatus

1. VORMIDE DŽHAANA (paṭhamajjhāna) On aktiivsed On peatunud 5 džhaana osa (jhānaṅga) 5 takistust (nīvaraṇāna)

Mõtlemine (vitakka) eemaldab Laiskus ja loidus Läbiuurimine (vicāra) eemaldab Kahtlus eemaldab Rõõm (pīti) Himu ja kuritahtlikkus Õnn (sukha) ja/või neutraalsus (upekkhā) Naudingusoov Ühtesuunatus (ekaggatā) eemaldab Rahutus ja mure

Allikas: Jhānavibhaṅga Vb 12, Pañcaṅgika-Sutta AN 5.28, Abyākatavipāka Ds 2.1.7, Sāmaññaphala-sutta DN 2 jpt.

Neljale vormi džhaanale (rūpajhāna) järgnevad neli vormita džhaanat (arūpajhāna). Kuna vormita džhaanasid on raske, kui mitte võimatu mõista, ammugi siis veel täpselt kirjeldada, käsitletakse neid mõisteliselt. Neli vormita džhaanat on: (ākāsānañcāyatana) 1. Ruumi lõputu vald (viññāṇañcāyatana) 2. Teadvuse lõputu vald (ākiñcaññāyatana) 3. Mittemillegi vald (nevesaññānāsaññāyatana) 4. Ei taju ega mittetaju vald

Vormita saavutused (arūpasamāpatti) ja nende teostamiseks vajalik väljaõpe oli teada juba enne Buddhat. Joogi Āḷāra Kālāma juhendamisel saavutas Gotama kolmanda vormita valla džhaana ja Uddaka Rāmaputta juhendamisel neljanda vormita džhaana.128 Jõudnud neljanda vormita džhaana saavutuseni, mõistis Gotama, et need dhammad ei juhi olemasolu tüdimusse, kiretusse, lakkamisse, rahusse, ülimatesse teadmistesse, virgumisse ega nibaanasse ehk vaibumisse, vaid päädivad uue sünniga saavutatud džhaanale vastavas vallas. Pettununa lahkus ta oma õpetajate juurest ning jätkas üksi virgumispüüdlusi. Hiljem ühinesid temaga veel viis askeeti.129 Jätkates püüdlemist ületas Gotama ka neljanda vormita džhaana ning saavutas taju ja tunnete lakkamise (saññāvedayitanirodha).130

JÄRKJÄRGULINE DŽHAANADE ÜHEKSA DŽHAANA SAAVUTAMINE JA ARENDAMINE LAKKAMIST VALLAD

See on, kui bhikkhu, naudingutest eraldunud, 1. Lakkab mitteoskuslikest dhammadest eraldunud, naudingutaju mõtlemisega, läbiuurimisega, eralduses (kāma-saññā) sündinud rõõmus ja õnnes, saavutab esimese ja lõpeb kõne džhaana (paṭhamajjhāna) ja viibib [selles]. (vācā)

Mõtlemise ja läbiuurimise vaibudes, sisemise 2. rahunemisega ja teadvuse ühtsuse olemasLakkab oluga, mõtlemiseta ja läbiuurimiseta, keskenmõtlemine VORMI dusest sündinud rõõmus ja õnnes, saavutab ja läbiuurimine VALLA teise džhaana (dutiyajjhāna) ja viibib [selles]. DŽHAANAD Rõõmu ja kireta, neutraalsena, teadvelolus ja 3. tähelepanelikkuses viibides, õnne [kogu] kehaga (rūpa-kogedes – mille kohta aarijad kuulutavad: jhāna) Lakkab rõõm „Neutraalne teadlikolus [ja] õnnes viibimine“, saavutab kolmanda džhaana (tatiyajjhāna) ja viibib [selles].

4. Õnnegi hüljates, dukkhagi hüljates, endise heameele ja pahameele hävitades, ei dukkhas, Lakkavad rõõm ei õnnes, [vaid] neutraalse teadvelolu puhtuses, ja hingamine saavutab neljanda džhaana (catutthajjhāna) ja viibib [selles].

Kogu vormitaju ületanud, vastumeelsustaju hül5. janud, eristavale tajule tähelepanu pööramata, Lakkab teadvustades: „Lõputu ruum“, saavutab ruumi vormitaju lõputu valla (ākāsānañcāyatana) ja viibib [selles].

6. Kogu ruumi lõputu valla ületanud, teadvustades: Lakkab ruumi „Lõputu teadvus“, saavutab teadvuse lõputu lõputu valla taju VORMITA valla (viññāṇañcāyatana) ja viibib [selles]. VALLA Kogu lõputu teadvuse valla ületanud, teadvusta7. DŽHAANAD Lakkab teadvuse des: „Seal ei ole mittemidagi“, saavutab mitte-lõputu valla taju millegi valla (ākiñcaññāyatana) ja viibib [selles]. (arūpa-jhāna) Kogu mittemillegi valla ületanud, saavutab ei taju Lakkab 8. ega mittetaju valla (nevasaññānāsaññāyatana) mittemillegi ja viibib [selles]. valla taju

Kogu ei taju ega mittetaju valla ületanud, saavutab Lakkavad teadvuse ja tunde lakkamise (saññāvedayita-taju ja tunded nirodha = animitto ceto-samādhī) ja viibib [selles].

Allikad: Saṅgīti-sutta DN 33, Rahogata-sutta SN 36.11, Moggallāna Saṁyutta SN 40.1-9, Anupubbanirodha-sutta AN 9.31 jpt

Rahu arendamine (samathabhāvanā) on seotud järgmiste dhammadega:131

Neli vormi džhaanat (cattaro rūpajhāna), mille arendamine on aarija kaheksaosalise tee (ariya aṭṭhangika magga) viimase osa ehk õige keskenduse (sammāsamādhi) sisuks. Neli vormita džhaanat (cattāro arūpajhāna) on nelja kõrgema džhaana valla (āyatanāni) keskendusobjektid, mis võimaldavad kogeda ülima rõõmu ja rahu seisundit.

Nelja brahmavihaara (cattāro brahmavihāra) abil arendatakse: sõbralikkust (mettā)132, kaastunnet (karuṇā), kaasrõõmu (muditā) ja neutraalsust (upekkhā).133

Neli teadlikkuse loomist (cattaro satipaṭṭhāna) hõlmab: džhaanas keha vaatlemist (kāyānupassanā), tunnete vaatlemist (vedanānupas-sana), teadvuse vaatlemist (cittānupassana) ja dhammade vaatlemist (dhammānupassana).134

Neli õiget pingutust (cattaro sammappadhāna) sisaldab: (1) esile kerkimata kurjade ja mitteoskuslike dhammade (meeleseisundite) vältimist, (2) esile kerkinud kurjade mitteoskuslike dhammade hülgamist, (3) esile kerkimata oskuslike dhammade arendamist ja (4) esile kerkinud oskuslike dhammade säilitamist ning analüüsimist, eesmärgiga hüljata oskamatud dhammad ja arendada oskuslikke dhammasid.135 „Pingutuse sutta“136 kohaselt tähendab õige pingutus (1) meelte ohjamist ja valvamist, (2) ebameeldivast ja meeldivast loobumist ning mitteoskuslike meeleseisundite hajutamist ja hävitamist, (3) seitsme virgumisosa arendamist ning (4) ebapuhtuse arendamise teel esile kerkinud keskendusmärkide säilitamist.

Neli üleloomuliku alust (cattaro iddhipāda): (1) soov kui üleloomuliku alus (chandaiddhipāda) on mitteoskuslikust eemaldumise ja oskusliku arendamise teel tekkinud soovipõhine keskendus (chandasa-mādhi) 137 pingutusega, mis juhib moodustunud olemasolu mõistmisele (chandasamādhippadhānasaṅkhārasamannāgata); (2) energia kui üleloomuliku alus (viriyaiddhipāda) on mitteoskuslikust eemaldumise ja oskusliku arendamise teel tekkinud sünergial põhinev energiline keskendus (viriyasamādhi) pingutusega, mis juhib moodustunud olemasolu mõistmisele; (3) teadvus kui üleloomuliku alus (cittaiddhi-pāda) on mitteoskuslikust eemaldumise ja oskusliku arendamise teel tekkinud teadvuse keskendus (cittasamādhi) pingutusega, mis juhib moodustunud olemasolu mõistmisele; (4) uurimine kui üleloomuliku alus (vimaṁsāiddhipāda) on mitteoskuslikust eemaldumise ja oskusliku arendamise teel tekkinud uuriv keskendus (vīmaṁsāsamādhi) pingutusega, mis juhib moodustunud olemasolu mõistmisele.138

Viis võimet (pañcindriya) on loetletud „Teises jaotuste suttas“139, milleks on: (1) usuvõime (saddhindriya), (2) energiavõime (viriyindriya), (3) teadlikkusevõime (satindriya), (4) keskendusevõime (samādhind-riya) ja (5) tarkusevõime (paññindriya).

Viis jõudu (pañca balāni) on: (1) usujõud (saddhābala), (2) energiajõud (viriyabala), (3) teadlikkusejõud (satibala), (4) keskendusejõud (samād-hibala) ja (5) tarkusejõud (paññābala). Viie jõu kirjeldused ja arendamismeetodid on toodud „Tipitaka“ „Jaotuste kogu“, „Jõu osas“.140

Kuus meelespidamist (cha anussati) hõlmavad: Buddha, dhamma, sangha, kõlbluse, annetamise ja jumalate meelespidamist. Buddha õpetuse kohaselt peavad mungad kuut meelespidamist järjepidevalt treenima, et saavutada kõlblusel põhinev rõõm (pīti), keha rahunemine (kāyo passambhati), õnnetunne (sukha) ja keskendus (samādhi = neljas džhaana).141

Seitse virgumisosa (satta bojjhaṅga) on: (1) teadlikkuse virgumisosa (satisambojjhaṅga), (2) dhamma uurimise virgumisosa (dhamma-vicayasambojjhaṅga), (3) energia virgumisosa (vīriyasambojjhaṅga), (4) rõõmu virgumisosa (pītisambojjhaṅga), (5) rahunemise virgumisosa (passaddhisambojjhaṅga), (6) keskenduse virgumisosa (samādhisambojjhaṅga) ja (7) neutraalsuse virgumisosa (upekkhā-sambojjhaṅga).142 Seitset virgumisosa peab arendama nii, et need juhiks kõlblusesse, toetaks eraldumist, kiretustumist ja lakkamist (nirodhanissita).143

Kaheksa aarija tee osad (ariya aṭṭhangika magga), milleks on: õige vaade, õige mõte, õige kõne, õige tegu, õige eluviis, õige püüdlus, õige teadlikkus ja õige keskendus.144 Buddha on õpetanud, et nii nagu pole võimalik ehitada majale teist korrust ilma eelnevalt esimest korrust ehitamata, nii on ka dukkha peatumine võimatu ilma neljast tõest arusaamiseta (anubodha) ning nende läbistava (paṭivedha) nägemiseta.145

Kaheksa vabanemist (aṭṭha vimokkha). „Tajualuse analüüsi suttas“146 õpetab Buddha, et Tathaagata, arahandi, õigesti mõistnu, ületamatu ohjamata mehe vankrijuhi õpetus kulgeb kaheksas suunas (aṭṭha disā), milleks on: (1) vormis vormi nägemine (rūpī rūpāni pas-sati), (2) sisemise vormita tajuga välimise vormi nägemine (ajjhattaṁ arūpasaññī bahiddhā rūpāni passati), (3) kaunis, ülimas vabaduses olemine (subhanteva adhimutto hoti), (4) ruumi lõputu valla (ākāsānañcāyatana) saavutamine ja selles viibimine, (5) teadvuse lõputu valla (viññānañcāyatana) saavutamine ja selles viibimine, (6) mittemillegi valla (ākiñeaññāyatana) saavutamine ja selles viibimine, (7) ei taju ega mittetaju valla (nevasaññānāsaññāyatana) saavutamine ja selles viibimine ning (8) lakkamise saavutamine (nirodhasa-māpatti) ja selles viibimine.

Kaheksa meisterlikkuse alust (aṭṭha abhibhāyatana) on loetletud

„Meisterlikkuse aluse suttas“147, mis selgitab kaheksat meele arendamise etappi. Kasina meisterlikkuse saavutamiseks arendab munk džhaanas sisemise vormitajuga ja sisemise vormita tajuga nägema väliseid vorme nii piiritletult kui piiritutena. Seejärel arendab ta sisemise vormita tajuga nägema sinist, punast, kollast ja valget värvi nii värvis, selle ilmnemises kui peegelduses.

Kümme kasinat (dasa kasiṇa) on neli värvikasinat, milleks on sinine, punane, kollane ja valge kasina, neli elemendikasinat, milleks on maa-, vee-, tule- ja õhukasina, millele lisanduvad veel ruumi- ja teadvusekasina. Kaheksa esimest kasinat on väga tõhusad vormi valla džhaana väljaarendamise objektid ning kaks viimast juhivad vormita valla džhaanasse.148

20 taju (visati saññā). Tajude arendamisel eristatakse väliseid objekte ja mõistelisi objekte. 10 välimist objekti on: ebapuhtustaju (asubhasaññā), valgustaju (ālokasaññā), toidu ebameeldivustaju (āhārepaṭikkulasaññā) (keskendumine söömisele ja elementidele), kogu maailmast eraldumistaju (sabbalokeanabhiratasaññā), püsitustaju (aniccasaññā) (keskendumine mööduvusele, püsitusele), püsituse kannatustaju (aniccedukkhasaññā), kannatuse minatustaju (dukkheanattasaññā), loobumistaju (pahāṇasaññā), kiretustaju (virāgasaññā) ja lakkamistaju (nirodhasaññā). 10 mõis-telist objekti on: püsitustaju (aniccasaññā) (keskendumine sõltuvuslikule tekkele ja kadumisele), minatustaju (anattasaññā), surmataju (maraṇasaññā), toidu ebameeldivustaju (āhārepaṭikkulasaññā) (keskendumine toidu olemusele), kogu maailmast eraldumistaju (sabbalokeanabhiratasaññā) (keskendumine kogu maailmast eraldumise olemusele), skeletitaju (aṭṭhikasaññā), ussitava laiba taju (puḷavakasaññā), lillalaigulise laiba taju (vinīlakasaññā) aukliku laiba taju (vicchiddakasaññā) ja ülestursunud laiba taju (uddhumātakasaññā).149 Ebapuhtustaju saavutatakse ebapuhtuse arendamise (asubha

bhāvanā) kaudu, mida teostatakse 31 kehaosale keskendumise teel.150 Mateeriaga (keha, toit jms) seotud õige taju arendamise teostust toetab nelja elemendi analüüs (catudhātuvavatthāna), mis aitab mõista ja õppida nägema kogu olemasoleva mateeria tõelist olemust nii, nagu see tõeliselt on. Valgustaju arendatakse valguskasina (ālokakasiṇa) abil. Valguskasina mandalaks võib võtta valgusjoa, mis langeb seinas olevast avast või aknast põrandale. Toidu ebameeldi-vustaju arendamisel vaadeldakse toitu ja selle kehas liikumist alates toidu ilaga segunemisest suus kuni roojana väljutamiseni pärakust, misläbi tekib õige arusaam nii toidu kui söömise tõelisest olemusest.151 Kogu maailmast eraldumistaju arendamisel treenib munk nii välistesse objektidesse kui ka meele moodustistesse (vaated, seisukohad jne) klammerdumise hülgamise teel maailmast loobumist. Kogedes viie kogumiku vaatlusel muret (aṭṭiyati), häbi (harāyati) ja tülgastust (jigucchati), arendab bhikkhu välja kõikide moodus-tiste püsitustaju, mis juurib välja ennasttäis „mina olen“.152 Nähes viie kogumiku püsitust ja selle ilmnemist, esinemist, vananemist ja kadumist ning sellega kaasnevat dukkhat, hakkab bhikkhu arendama ohtlikkustaju (ādīnavasaññā).153 Püsitustaju väljaarendamiseks vaatleb bhikkhu esmalt sõltuvuslikku tekkimist ja seejärel sõltuvusliku lakkamist.154 Püsituse kannatustaju väljaarendamiseks keskendub bhikkhu faktile, et nii vormi, tunde, taju, moodustiste kui ka teadvuse klammerdumiskogumikud on moodustunud, muutuvad, lakkavad ja kaduvad. Püsitustaju arendatakse välja koos kannatuse minatuse-tajuga (dukkhe-anatta-saññā).155 Kiretustaju arendamiseks mõtlustab bhikkhu: „See on rahu, see on ülim: kõikide moodustiste rahu, kogu omamisest lahtilaskmine, iha lõppemine, kiretus, vaibumine.“156 Surmataju loomiseks harjutab bhikkhu viit järjepidevat ülevaatlust (pañca abhiṇha-paccavekkhaṇa): (1) ma vananen, (2) ma haigestun,

(3) ma suren, (4) ma pean lahkuma kõigist/kõigest keda/mida pean kalliks ja armsaks, (5) ma olen oma tegude omaja, pärija; teod on mu ainsad sugulased ja tõeline kaitse. Surma pidev meenutamine aitab arendada välja pideva teadlikkuse keha püsitusest ja ajutisusest ning näha olendeid vahetult, nii nagu need tõeliselt on: tekkivad, esinevad ja lakkavad, lõplikku rahulolu mittesisaldavad, minatud klammerdumise kogumikud.157 Skeletitaju väljaarendamiseks vaadeldakse skeletti kas luude kaupa, ühenduste kaupa või kogumike kaupa. Ussitava laiba taju, lillalaigulise laiba taju, aukliku laiba taju ja ülestursunud laiba taju väljaarendamiseks vaatleb bhikkhu ussitavat, lillalaigulist, auklikku ja ülestursunud laipa ning arendab välja sellekohase taju. Ta mõistab, et ka selle (tema enda) keha, kui ka kõikide olendite kehade saatus on samasugune. Õigel viisil vastava taju väljaarendamise tulemusel lakkab kirg keha vastu.158

Igale iseloomutüübile (karaṇīya, hilisemates kommentaariumites carita) on sobilikud erinevad keskendusobjektid. Kuus iseloomutüüpi on:

(rāgacarita), 1. kirglik

(dosacarita), 2. vihane

(mohacarita), 3. pettekujutlusega

(saddhācarita), 4. usklik

(buddhicarita), 5. mõistuslik

(vitakkacarita).159 6. mõtisklev

Kommentaariumitest pärinevad kuue iseloomutüübi lühikirjeldused ja neile sobivad keskendusobjektid on toodud järgnevas tabelis:160

KUUELE ISELOOMUTÜÜBILE SOBIVAD KESKENDUSE OBJEKTID (cha carita – kammaṭṭhāna)

Erineva lagunemisastmega Mitteoskuslik käitumine. laipadega ning skeletiga Iseloomustavad kavalus, seotud tajude arendamine 1. petlikkus, uhkus, pahatahtKeha teadvustamine Kirglik likkus, enese tähtsustamine, (rāgacarita) rahulolematus, keigarlus, Neil keskendusobjektidel on edevus ja auahnus. Armastab omadus vähendada kirge luksust ja andub ilma häbita kuni selle lõpliku lakkamiseni. naudingutele.

Mitteoskuslik käitumine.

Iseloomustavad viha, vaenu4 brahmavihaarat: likkus ja vimm, pettumus, sõbralikkus, kaastunne, kättemaksu- ja domineerimikaasrõõm ja neutraalsus. siha, kangekaelsus, kadedus, 2. 4 värvikasinat: teiste laimamine, salakavalus Vihane sinine, kollane, punane, ja ahnus. Vihastub kiiresti isegi (dosacarita) valge tühiste asjade peale. On ebaviisaka käitumisega ja reageeKuna need keskendusrib ebameeldivatele objektiobjektid on puhtad ja rahulidele, maitsetele või helidele kud, valmistavad need heaäkiliselt või vägivaldselt. meelt ja rõõmu.

Mitteoskuslik käitumine.

Iseloomustavad rahutus, Hingamise teadvustamine 3. ärevus, kahtlus ja spekulaPette-tiivsed mõtted, segased ja kujutlustega valed vaated, ebarealistlik (mohacarita) enesehinnang, laiskus, teiste Kuna hingamise teadvustamiarvamuste järgimine, samuti sel toimub rütmiline sisse- ja hea ja õige ning halva ja vale väljahingamine, aitab see mitteeristamine. meelt kontrollida ja rahustada.

Buddha meelespidamine Oskuslik käitumine. Dhamma meelespidamine Iseloomustavad usalduslik usk, Sangha meelespidamine 4. suuremeelsus, heldus, soov Kõlbluse meelespidamine Usklik näha aarijat ja kuulda õiget Annetamise meelespidamine dhammat, suur rõõm, innukus, (saddhācarita) Jumalate meelespidamine avatus, ausus ja pühendumine. Austab vagalt kolme kalliskivi Need objektid jõustavad (Buddha, dhamma, sangha). virgumist ja toetavat usaldust

Oskuslik käitumine. Iseloomustavad valmidus rääOma surma teadvustamine kida heade sõprade omamisest Nibaana teadvustamine ja selle olulisusest, sobilikust Toidu ebameeldivustaju toitumisest, tähelepanelikkuarendamine 5. sest ja täielikust teadlikkusest, Nelja elemendi analüüs Mõistuslik ärksusele pühendumisest, (buddhicarita) asjadest, mis innustavad oskuslikule tegutsemisele ja targalt suunatud püüdlusest. Tugineb Need keskendusobjektid faktidele ega usu midagi pimesi. arendavad mõistmist olemasVaba vihkamisest, vihase tüübi olu tõelisest olemusest ja juhivad sügava taipamiseni. vastand.

Mitteoskuslik käitumine. Iseloomustavad lobisemishimu, Hingamise teadvustamine filosofeerimine, spekuleerimine, 6. ettevõetud asjade mittelõpeMõtisklev Hingamise teadvustamisel tamine, öine suitsetamine ja (vitakkacarita) toimub rütmilise sisse- ja väljapäevane põlemine ning menhingamise teadvustamine, mis taalne kõikuvus. Mõtiskleb palju aitab meelel keskenduda ja ja mõtleb pidevalt ümber, misloomulikul moel rahuneda. tõttu sageli ei lõpeta ettevõetud asju.

Kõikidele iseloomutüüpidele (sabbacarita) sobivad 6 kasinat, milleks on maa-, vee-, tule-, õhu-, valguse- ja ruumikasina ning 4 vormitut brahmavihaarat.

Mahāniddesa, Cūlaniddesa, Ndd.i.359; Visuddhimagga II.86; III.74 jj; Mehm Tin Mon, The Essence of Buddha Abhidhamma. Yangon: Mya Mon Yadanar Publication, 1995, lk 375.

Rahu arendamine (samatha bhāvanā) kuulus juba Vana-India joogide praktikasse ja ka Buddha saavutas samatha arendamise abil kõrgeima, neljanda taseme vormita džhaana, milleks on ei teadvuse ega mitteteadvuse tasand (nevasaññānāsaññāyatanabhūmi). Ta mõistis, et saavutatud seisund võimaldab küll õnnelikku ja rahuküllast elu selles ja ka järgmises olemasolus, kuid ei vabasta lõplikult kannatustest ega uutest sündidest. Ühel päeval meenus talle lapsepõlves roosõunapuu all loomulikul moel saavutatud iseeneslik džhaana. Meenutusest innustatuna võttis Gotama selle kogemuse keskendumise aluseks, avastas läbinägemise (vipassanā), saavutas läbinägemisteadmise (vipassanāñāṇa) ja tulvade lakkamise teadmise (āsavakkhayañāṇa) ning virgus – temast sai Buddha ehk Mõistnu. 161

101 RAHU ARENDAMISE OBJEKTI

(samathabhāvanā kammaṭṭhāna)

4 džhaanat (jhāna) 4 brahmavihaarat (brahmavihāra) 4 teadlikkuse loomist (satipaṭṭhāna) 4 õiget pingutust (sammappadhāna) 4 üleloomuliku alust (iddhipāda) 5 võimet (indriya) 5 jõudu (bala) 6 meelespidamist (anussati) 7 virgumisosa (bojjhaṅga) 8 aarija tee osa (ariya aṭṭhangika magga) 8 vabanemist (vimokkha) 8 meisterlikkuse alust (abhibhāyatana) 10 kasinat (kasiṇa) 20 taju (saññā)

Allikas: Jaotuste kogu (Anguttaranikāya, Eka Nipāta), Džhaana grupp (Jhāna-vagga) AN 1.378-627

161  Mahāsaccaka-sutta MN 36.

Läbinägemise arendamine (vipassanā bhāvanā) [vi „erineval moel“, „läbi“, „sisse“ + passati „nägema“, „vaatama“] tähendab meelesisese hinnanguvaba vaatlusega kaasnevat kõigi meeleliste ja kehaliste nähtuste tõelise olemuse läbinägemist ja sellel sisekaemusel põhineva kaheksa teadmise (aṭṭhañāṇa) saavutamist. Läbinägemise arendamist õpetas Buddha järgmiselt:

„Kui tema keskendunud teadvus on puhastunud, säravvalge, rüvetu, vaba pealisplekkidest, nõtke, tegus, vankumatu ja häiri-matu, suunab ja kallutab ta teadvuse üleloomulike võimete poole. Ta mõistab: „See on minu keha, vorm, neljast suurest elemendist koosnev, emast-isast sündinud, riisikördist ülesehitatud, püsitu, kustuv, kahjustuv, lahustuv ja lagunev dhamma. Ja see on minu teadvus, mis seda keha toetab ja on sellega seotud.“162

Läbinägemise arendamiseks vajalik puhastunud, säravvalge, rüvetu, takistustest ning pealisplekkidest vaba, ärgas, vankumatult keskendunud ja häirimatu teadvus saavutatakse rahu arendamise teel.

Rahu ja läbinägemise arendamise eesmärgid ja meetodid on erinevad. Rahu arendamise eesmärgiks on viie takistuse (pañca nīvaraṇā) ületamise järel džhaana saavutamine ning sügava keskenduse, rahu ja kiretuse loomine, mis eeldab keskendumist ühele kindlale objektile. Läbinägemise arendamise põhimõtteks on vaadelda ja teadvustada sügavas keskendusseisundis (samādhi = jhāna) erinevaid materiaalseid ja mentaalseid nähtuseid (dhamma) kolme olemasolu tunnuse (tilakkhaṇa) kaudu.163 Viiest takistustest vaba keskendunud meel on võimeline märkama kõiki peamisi protsesse ja tekkivaid objekte, misläbi paljastub nende tõeline olemus (yathābhūta).

Hilisema päritoluga „Analüütiline tee“ sisaldab põhjalikku läbinägemise arendamise dhammade loetelu. Tekstis on (ilmselt Sāriputta Thera poolt) loetletud 73 ja 201 läbinägemise arendamise dhammat.

73 LÄBINÄGEMISE ARENDAMISE DHAMMAT

(vipassanābhāvanā)

Viis kogumikku (khandhā) Kaksteist tajualust (āyatana) Kaheksateist elementi (dhāthu) Kakskümmend kaks võimet (indrya) Neli aarija tõde (ariya sacca) Kaksteist sõltuvusliku tekkimise lüli (paṭiccasamuppāda)

Allikas: Paṭisambhidāmagga, Ñāṇakathā, 1.1 jj

Läbinägemise arendamise objekte (vipassanābhāvanā kammaṭṭhāna)164 tuleb tundma õppida kogemuspõhiselt, läbistava põhjalikkusega (abhiññeyyo). Kõiki läbinägemisobjekte vaadeldakse läbinägemise arendamisel korduvalt kolmel moel, milleks on:

1. objekti püsituse vaatlev teadvustamine (aniccānupassanā);

2. objekti rahuldamatuse ehk kannatusi põhjustava olemuse vaatlev teadvustamine (dukkhānupassanā);

objekti minatuse ehk omaolemuse puudumise vaatlev tead3. vustamine (anattānupassanā).

Läbinägemise arendamist alustatakse viie klammerdumise kogumiku vaatlemise ja teadvustamisega kolme olemasolu tunnuse (anicca, dukkha, anattā) kaudu. Keha ja meelega seotud aspektide teadvustamisel ja vaatlemisel jõutakse sügava mõistmiseni, et on olemas tunde, taju, moodustiste, teadvuse ja elementide grupid, mis kokku moodustavad nn „isiku“, „isiksuse“ või „inimese“, kuid neis ei ole midagi, mille kohta võiks öelda, et „see on minu“ (etaṁ mama), „see olen mina“ (esoham asmi) või „see on mina ise“ (eso me attā).165 Sel moel nähakse nende

objektide tõelisest loomusest läbi ja jõutakse järjest süveneva mõistmiseni, et olemasolu on minatu ehk tühi (suññata).166 Seejärel jätkatakse eelkirjeldatud viisil ka kõikide ülejäänud läbinägemise arendamise objektide vaatlemist ja teadvustamist, misläbi saavutatakse järk-järgult vormi ja teadvusega seotud läbinägemisteadmine (vipassanāñāṇa) ning nibaana ehk lõplik vaibumine (nibbāna).

Meele puhastamine läbinägemise arendamise abil toimub järk-järguliselt ja selle eesmärk on saavutada seitse puhtust, millest iga järgmine toetub eelmisele. „Kaarikujuhi sutta“ kohaselt on seitse puhtust (satta visuddhi) järgmised:167

1. kõlbeline puhtus (sīlavisuddhi),

2. teadvuse puhtus (cittavisuddhi),

3. vaate puhtus (diṭṭhivisuddhi),

4. kahtluste ületamise puhtus (kankhāvitaraṇavisuddhi),

5. tee ja mitte-tee teadmise ja nägemise puhtus (maggāmaggañaṇa dassanavisuddhi),

6. tee teostamise teadmise ja nägemise puhtus (paṭipadāñaṇadassanavisuddhi),

7. teadmise ja nägemise puhtus (ñaṇadassanavisuddhi).

Virgumiseks on vaja arendada mõlemat – nii rahu kui läbinägemist168, mistõttu on eelloetletud keskendusobjektide abil meele järjepidev harjutamine munkadele ja nunnadele kohustuslik.169 Buddha õpetas:

„Ei ole džhaanat tarkuseta ega tarkust ilma džhaanata; kel on džhaana ja tarkus, see on tõepoolest nibaana lähedal.“170

Aarija

Kui ilmikul tekib küsimus, millist meelearendamise süsteemi järgida, on kõige parem pöörduda nõu ja juhenduse saamiseks mõne õiget õpetust järgiva ja keskendussaavutusi omava vanema munga (thera) poole.171

MEELE ARENDAMISE EESMÄRGID JA VABANEMISE TEED

Termin Tulemus Tõlge Eesmärk ja selgitus

Rahulikkus – saavutatakse objektile Teadvuse samatha Rahu keskendumise teel nelja/ vabanemine bhāvanā arendamine kaheksa järjest süveneva (cetovimutti) džhaana kaudu

Teadmised – saavutatakse džhaanas Tarkuse vipassanā Läbinägemise objekti (klammerdumiskovabanemine bhāvanā arendamine gumike) teadvustamise ja (paññāvimutti) vaatlemise teel kolme olemasolu omaduse kaudu

Allikas: Migasālā-sutta AN 10.75

Buddhale eelnenud ajastul nimetati aarjalasteks indoeuroopa keeli kõnelevaid hõime, kes vallutasid 2. ja 1. aastatuhandel e.m.a Põhja-India. Buddha kasutas aga sõna ariya teises tähenduses, kirjeldamaks nelja aarija isikut (ariyapuggala), kes vastavad kõrgeimale ideaalile, milleni jõutakse nelja aarija tõe ja aarija kaheksaosalise tee teostamise kaudu ja mille saavutamine ongi tema õpetuse lõppeesmärk. Ka Buddha nimetas end aarijaks.

„Dhammaratta pöörlemapanemise suttas“172 jaotab Buddha inimesed kahte kategooriasse: (1) virgumise teele asunud aarijad (ariya) ning

(2) tavainimesed (puthujjana) ehk mitteaarijad (anariya), kes moodustavad ihast, mitteteadmisest, valedest vaadetest, ahnusest, vihast ja pettekujutlustest juhitud rahvamassi. Tavainimese puhul on ülekaalus see, millest tuleb virgumise saavutamiseks vabaneda.173 Need kaks inimtüüpi pole teineteisest eraldiseisvad. Igaüks, kes õpib ja järgib aarija virgumisõpetust ja kõlblust ning arendab õiget keskendust, võib oma meelt järk-järgult puhastades jõuda inimarengu kõrgeima astme ehk aarija tee kulminatsioonini – temast saab arahant. Sellist inimest iseloomustab kõikide meelt hägustavate tulvade lakkamine, ülima tarkuse ning tee (magga) ja vilja (phala) saavutamine, kõikidest kannatustest täielik vabanemine, lõplik virgumine ning vaibumine.

Buddha õpetatud virgumisteed järgides vabanetakse järk-järgult olendeid olemasolurattasse siduvast kümnest köidikust (dasa saṁyojana)174, millest viis esimest on madalamad köidikud (orambhāgiyāni) ja viis viimast kõrgemad köidikud (uddhambhāgiyāni).

1. Kehapõhise vaate (sakkāyadiṭṭhi) puhul peetakse keha (kāya) ja keerukat psühhofüüsiliste nähtuste kogumit isikuks, olendiks või iseendaks või usutakse, et viie klammerdumise kogumiku sees või taga on olemas hävimatu hing, aatman, mina vms. Selline jämedakoeline vaade esindab teadmatust ja/või tahtmatust näha inimest viie klammerdumise kogumikuna ning põhjustab isekust, mis on peamine vastuolude allikas.

Kahtlus (vicikicchā) on usaldamatus Buddha, dhamma ja sangha 2. või teostuse ja sõltuvusliku tekke õpetuse suhtes.

Kõlblusrituaalidesse kinnijäämine (sīlabbataparāmāsā) põhi3. neb ekslikul uskumusel, mille kohaselt rituaalid ja tseremooniad on piisavad meele puhastamiseks. Riituste, rituaalide, mantrate jms maagilisse mõjusse uskumine viib teostaja valesse vaatesse ja väärasse dhamma teostusse (nt mantrate kordamine plekkide eemaldamiseks), äärmustesse (nt askeesi), vägivaldse käitumiseni (nt elusolendi tapmine ohverduseks) vms.

4. Naudingukirg (kāmarāga) ilmneb kiindumuses naudinguobjektidesse, milleks võib olla kas nähtav objekt, heli, lõhn, maitse, aineline objekt või meeleobjekt.

Kuritahtlikkus ja vastumeelsus (vyāpāda, paṭigha) ning sellega seotud vastandumine võib avalduda nii vihkamises, sallimatuses, kuritahtlikus kavatsuses kui ka vägivaldses käitumises.

Vormikirg (rūparāga) on vormi vallaga seotud kirg, mis võib 5. väljenduda kas kiindumuses vormi džhaanasse (rūpajhāna), kus meeles kerkivad esile ennekogematu rõõm, õndsus ja rahu, või soovis sündida vormi tasandil (rūpabhūmi).

Vormitusekirg (arūparāga) on vormita vallaga seotud kirg, mis 6. võib väljenduda kas kiindumuses vormita džhaanasse (arūpa-jhāna) või soovis sündida vormita tasandil (arūpabhūmi).

Uhkus (māna) esineb inimesel, kes näeb ennast teistega võrrel7. des parema, väärtuslikuma, targema või olulisemana.

Rahutus (uddhacca) sisaldab meele häiritust või erutatust. 8.

9. Mitteteadmine (avijjā) tähendab teadmiste puudumist olemasolu tõelisest olemusest, neljast aarija tõest ning sõltuvuslikust tekkimisest.

Buddha õpetatud aarija tee (ariyamagga) kätkeb endas nelja aarija isiku (cattāro ariya puggala) järjestikust väljakujunemist,175 kelleks on: (1) vooguastunu (sotāpanna), (2) ükskordnaasja (sakadāgāmi), (3) mittenaasja (anāgāmi) ja (4) arahant (arahant).176

KÜMME KÖIDIKUT (dasa saṃyojana)

Köidik Köidikute seos tulvadega Jaotus

Kehapõhine vaade (sakkāyadiṭṭhi)

Kahtlus Vaatetulv (vicikicchā) (diṭṭhāsava) 5 madalamat Kõlblusrituaalidesse köidikut kinnijäämine (sīlabbataparāmāsā) (orambhāgiya- saṁyojana) Naudingukirg (kāmarāga) Naudingutulv (kāmāsava) Kuritahtlikkus, vastumeelsus (vyāpāda, paṭigha)

Vormikirg (rūparāga) Olemasolutulv (bhavāsava) Vormitusekirg (arūparāga) 5 kõrgemat Uhkus köidikut (māna) (uddhambhāgiya- saṁyojana) Rahutus Mitteteadmisetulv (uddhacca) (avijjāsava)

Mitteteadmine (avijjā)

Köidikute loetelu allikas: Saṃyojana-sutta AN 10.13 Tabelis toodud köidikute tinglik seos tulvadega on suttade põhjal tuletatud. Näiteks, kuna Buddha õpetuse kohaselt on inimeste omavahelise võitlemise ja sõdimise põhjuseks nauding („...kāmahetu kāmanidānaṁ kāmādhikaraṇaṁ kāmānameva hetu...“ – MN 13) on tabelis kuritahtlikkuse köidik seotud naudingutulvaga, mis aga ei välista, et kuritahtlikkuse köidiku tekitajaks võib olla ka muu tulv. Vt ka Piya Tan (tr), (2006), Sabbāsava-sutta (The Discourse on All the Influxes)

Vooguastunuks (sotāpanna) saab vaid see, kellel on viis võimet (pañcindriyāni), milleks on (1) usk (saddhā), (2) energia (viriya), (3) teadlikkus (sati), (4) keskendus (samādhi) ja (5) (džhaanapõhine) tarkus (pañña).177 Tal on kõlbeline käitumine, õige keskendus ning õige vaade. Ta pole enam tavainimene (puthujjana), vaid aarija, kes on vabanenud kolmest köidikust (saṁyojana), milleks on kehapõhine vaade (sakkāyadiṭṭhi), kahtlus (vicikicchā) ja vale vaade, mille järgi saab meelt rituaalide või tseremooniate või mantrate abil puhastada (sīlabbata-parāmāsa). Vooguastunu usub vankumatult Buddhasse, dhammasse ja sanghasse, peab kinni viiest kõlblusjuhisest (pañcasīla) ja hoidub kümnest mitteoskuslikust teguviisist (akusalakammapatha).178 Ta on seotud õige dhammaga (saddhammaniyat), ei ole võimeline tagasi langema, kogeb veel kannatusi vaid piiratud aja jooksul, omab jagamatuid teadmisi (asādhāraṇa ñāṇa) ja näeb selgelt põhjuseid ning põhjustest tekkivaid dhammasid ehk mõistab olemasolu sõltuvusliku tekkimise kaudu.179 Vooguastunu ei sünni enam kunagi uuesti Apaajas ehk õnnetus ja kannatusterohkes olemasolu vallas ega ole võimeline langema tagasi tavainimese tasemele. Vooguastunu sünnib inimeste maailmas või taevases vallas mitte rohkem kui seitse korda.180

Ükskordnaasja (sakadāgāmi) naaseb olemasollu kas inimeste maailmas või deevade vallas, kus temast saab arahant ning ta saavutab igavese nibaana. Vooguastunuga võrreldes on ükskordnaasjas vähem kirge (rāga), ahnust (lobha), pahatahtlikkust, viha (dosa) ja pettekujutlusi (moha) ning tema puhul on oluliselt nõrgenenud neljas ja viies köidik, milleks on naudingukirg (kāmarāga) ning kuritahtlikkus ja vastumeelsus (vyāpāda, paṭigha).

Mittenaasja (anāgāmi) on täielikult vabanenud esimesest viiest madalamast köidikust. Ta ei naase enam kunagi naudinguvalda, vaid sünnib Puhtasse Elupaika (suddhāvāsa) ehk Brahma valda, saab seal arahandiks ning vaibub.

Arahant (eesti ja paali keeles sama hääldus ja kirjapilt)181 on isik, kes on Buddha õpetatud aarijateed (ariyamagga) ehk arahandi teed (arahattamagga)182 järgides vabanenud täielikult ja lõplikult kõikidest köidikutest (vivattayi saṁyojana) ning tulvadest (āsavānaṁkhayā; khīṇāsavo antimadehadhārī).183 Arahandi kõlblus, keskendus ja tarkus on saavutanud täiuse. Ta ei käitu viisil, mis põhjustaks uut sündi, kuna kõik tingimused selleks on lakanud.

Buddha oli esimene arahant ja kõik järgnevad arahandid on budd-hānubuddhā – st need, kes on saavutanud mõistmise pärast täielikult õigesti mõistnud Buddhat (sammāsambuddha).184

Kui Aarija järgija saab arahandiks, siis iha lakkab, misjärel viis kogumikku on küll aktiivsed, kuid esinevad ilma klammerdumiseta.185 Virgunu kogeb kuni kogumike lakkamiseni ehk keha surmani nii ebameeldivaid kui ka meeldivaid tundeid, sest viis võimet (pañcindriyāni) on endiselt aktiivsed, kuid need tunded, nagu ka kõik muu, ei tekita arahandis enam ei iha, vastumeelsust ega klammerdumist.186

NELI AARIJA ISIKUT (ariyapuggala)

Aarija isik On vabanenud

(sakkāyadiṭṭhi) 1. Kehapõhine vaade Vooguastunu (vicikicchā) 2. Kahtlus (sotāpanna) (sīlabbataparāmāsā) 3. Kõlblusrituaalidesse kinnijäämine

On vabanenud

(sakkāyadiṭṭhi) 1. Kehapõhine vaade (vicikicchā) 2. Kahtlus Ükskordnaasja (sīlabbataparāmāsā) 3. Kõlblusrituaalidesse kinnijäämine (sakadāgāmi) On nõrgenenud

(kāmarāga) 4. Naudingukirg (vyāpāda, paṭigha) 5. Kuritahtlikkus, vastumeelsus

On vabanenud

(sakkāyadiṭṭhi) 1. Isikupõhine vaade Mittenaasja (vicikicchā) 2. Kahtlus (anāgāmi) (sīlabbataparāmāsā) 3. Kõlblusrituaalidesse kinnijäämine (kāmarāga) 4. Naudingukirg (vyāpāda, paṭigha) 5. Kuritahtlikkus, vastumeelsus

On vabanenud

(sakkāyadiṭṭhi) 1. Isikupõhine vaade (vicikicchā) 2. Kahtlus (sīlabbataparāmāsā) 3. Kõlblusrituaalidesse kinnijäämine (kāmarāga) 4. Naudingukirg Arahant (vyāpāda, paṭigha) 5. Kuritahtlikkus, vastumeelsus (arahant) 6. Vormikirg ehk vormi vallaga seotud kirg (rūparāga) 7. Vormitusekirg ehk vormita vallaga (arūparāga) seotud kirg (māna) 8. Uhkus (uddhacca) 9. Rahutus (avijjā) 10. Mitteteadmine

Allikas: Sabbāsava-sutta MN 2; Ānāpānasati-sutta MN 118 jpt; Mehm Tin Mon, The Essence of Buddha Abhidhamma, Yangon: Mya Mon Yadanar Publication, 1995, lk 424–431; jm

Kuigi Buddha ja arahandi vabanemise tee on erinev, on nende vabanemine (vimutti) samasugune. Buddha on võrrelnud enda ja arahandi vabanemist erinevate puude põlemisel tekkivate leekidega: kuigi tule algmaterjal on erinev, on leek samasugune.187

Vastavalt „Kaarikujuhi suttas“ toodule mõistab arahant, et see, mida on võimalik saavutada, on saavutatud, ta on ületanud kõik kannatused ning saavutanud kohalejõudmise, igasugusest klammerdumisest vaba lõpliku vaibumise (anupādā parinibbāna).188

Arahant on täiuslik, võimetu tagasi langema ning saavutatu poolest Buddhaga võrdne. Buddha antud õpetuse ainus eesmärk – arahandiks saamine – on kõikide kannatuste lakkamine, ülimate teadmiste, täiusliku rahu ning pöördumatu vabanemise lõplik seisund.

Kust õppida Buddha antud virgumisõpetust?

Buddha õpetus pärineb suulisest traditsioonist, kus mungad õppisid Buddha antud õpetusi sõna-sõnalt pähe ja retsiteerisid ehk kordasid neid poollaulvalt üheskoos, kuni need kirja pandi. Kõige autentsem ja ainsana tervikuna säilinud Buddha õpetuste täielik kogumik on paalikeelne „Tipiṭaka“ (ti „kolm“ + piṭaka „korv“, „kogu“) ehk „Kolm korvi“, mida tuntakse ka paali kaanoni nime all. Sellesse kuuluvad õpetused määrati kindlaks juba Buddha surma-aastal Rādžagrihas toimunud esimesel Sanghakogul (saṅgāyana) ja pandi kirja peale teist Sanghakogu.¹

Õpetused jagati kolme korvi, milleks olid „Vinajakorv“ (Vinayapiṭaka), „Suttakorv“ (Suttapiṭaka) ja „Abhidhammakorv“ (Abhidhammapiṭaka). „Kolm korvi“ (Tipiṭaka) on väga mahukas . Juba ainuüksi põhilisi Buddha õpetusi sisaldav kogu on hinnanguliselt sama suur kui 11 piiblit kokku. Ingliskeelne „Tipitaka“ tõlge sisaldab üle 20 000 lehekülje.

Buddha pidas oma esimese jutluse, milleks oli „Dhammaratta pöörlemapanemise sutta“, Uttar-Pradeshi osariigi idaossa jäävas Sārnāthis. Põhiliselt kuulutas ta oma õpetust tänapäeva Bihari osariigi piirkonnas, kus olid levinud mitmed üksteisega väga sarnased indo-aarja murded.

Tol ajal oli kirjakeelena kasutusel vanem veedade sanskriti keel, mille baasilt hiljem loodi tänapäeval tuntud klassikaline sanskriti keel. Kommentaariumite kohaselt õpetas Buddha dhammat nii kohalikus maagadhi (māgadhī) ehk paali keeles (pāḷi) kui ka sellega väga sarnastes murretes, mistõttu on „Tipiṭaka“ ka paali keeles kirja pandud. Vinaja kirjeldab juhtumit, kus kaks braahmanit, Auväärne Yameḷu ja Auväärne Tekula, küsisid Buddhalt, kas tema dhammat võiks tõlkida chandaso’sse, mis oli hinduistlike veedade kirjapanemisel kasutatud vana sanskriti keelne värsivorm. Buddha ei lubanud aga tema poolt õpetatud dhammat sanskriti keelde tõlkida ning nimetas väljapakutud ideed rumalaks ja valeks käitumiseks ehk vinaja eksimuseks. Selle asemel soovitas ta munkadele õpetada ja õppida dhammat nende endi kohalikus murdes.²

Austades Buddha soovi ja järgides tema antud juhist, on siinkohal loobutud laialtlevinud sanskritikeelsetest terminivormidest ning jäädud paalikeelsete algvormide juurde, näiteks karma asemel kamma, dharma asemel dhamma jt.

Kuigi „Tipiṭakas“ toodud Buddha õpetuse ehtsust on palju analüüsitud ja mõnikord püütud ka kahtluse alla seada, on säilinud veenvad tõendid selle kohta, et varajane suuline traditsioon oli väga usaldusväärne. Sõnade, fraaside ja lõikude nummerdatud loendid, rohked kordused ja mitmed teised tekstide täpseks jaotamiseks kasutatud meetodid kinnitavad, et õpetus on suudetud säilitada muutumatuna. Vaatamata sellele, et mõnikord pole tänapäeva uurijad ja isegi Buddha õpetuse teostajad ühes või teises aspektis üksmeelel, ei sea keegi kahtluse alla fakti, et paalikeelse „Tipiṭaka“ näol on tõepoolest tegemist kõige autentsema Buddha õpetuste kogumikuga.

Alates Buddha vaibumisest on tema antud õpetus ehk buddhadhamma segunenud paljude erinevate filosoofiate ja usunditega. Uued sektid on loonud loendamatus koguses uusi suutraid ja dharmasid, mis on ajaloolise Buddha Gotama suhu pandud, kuid mida Ülim Õpetaja ja Arahant kunagi õpetanud ei ole. Seetõttu on ilma algõpetust tundmata lihtne eksida valede vaadete rägastikku ja hakata teostama viljatuid praktikaid. Et ennetada kasutute õpetuste õppimist ja järgimist, tuleb alustada virgumise õpetuse õppimist just paalikeelsest „Tipiṭakast“ ehk sellest, mida Virgunu ise õpetas.

I. „VINAJAKORV“ (Vinayapiṭaka) on tekstide kogu, mis koondab Buddha poolt sanghale antud elukorraldust puudutavaid reegleid ning käitumisjuhiseid. Vinaya tähendab välja või eemale viima [vi - eristav või eraldav implikatsioon + naya - juhtima, viima] ehk see, mis viib välja kolmest mitteoskuslikust juurest: kirest, vihast ja pettekujutlusest (rāgavinayo, dosavinayo, mohavinayo).³ Traditsiooni kohaselt on see esimene kogu, mis koostati Auväärse Upāli Thera ettekandmise põhjal pärast esimest Sanghakogu. Vinaja ei ole käskude-keeldude-karistuste kogumik, vaid on oma olemuselt praktiline abivahendid neile, kes soovivad

vabaneda mitteoskuslikust käitumisest ja saavutada virgumine ning vaibumine. „Vinajakorv“ sisaldab 227 bhikkhu vabanemisjuhist (bhikkhu-pāṭimokkha) ja 311 bhikkhuni vabanemisjuhist (bhikkhuni-pāṭimokkha), mis on jaotatud kolme suuremasse ossa.:

1. „Suttade analüüs“ (Suttavibhaṅgha) on „Tipiṭaka“ üks vanemaid osi, mis sisuliselt kujutab endast „Pāṭimokkha-sutta“ põhjalikku analüüsi. Pāṭimokkha on käitumisjuhiste ja juhiste kogumik, kus on toodud ära kaheksa eksimuste klassi, mis on järjestatud raskusastmete järgi, mis on omakorda jaotatud kaheks:

„Väljaarvamine (paali)“ (Pārājika-pāḷi) sisaldab nelja suuremat 1) eksimust, mille korral toimub sanghast pöördumatu väljaarvamine. Nendeks on (1) tahtlik suguline vahekord naisega, (2) vargus, (3) inimese tapmine ja (4) vaimsete võimete või teadmiste saavutamise kohta valetamine.

2) „Heastamine (paali)“ (Pācittiya-pāḷi) sisaldab väiksemaid eksimusi ja nende heastamist, milleks võib olla eksimuse tunnistamine, lepitus vms. Siia alla on koondatud ka söömise, rüü kandmise ja muu igapäevaeluga seotud juhiseid.

2. „Jaotused“ (Khandaka) sisaldab juhiseid ja protseduure, mis on jaotatud 20 (mõnedes tekstides 22) ossa, mille eesmärk on reguleerida elukorraldust nii üksikisiku kui kloostrikogukonna tasemel tervikuna. Jaotused sisaldavad kahte peamist osa:

3) „Suurem grupp (paali)“ (Mahāvagga-pāḷi) sisaldab 10 alajaotust (khandhaka), kus on toodud ka lugu Buddha virgumisest bodipuu all ning sellest, kuidas ta nägi olemise olemust ja avaldas oma viiele esimesele järgijale neli aarija tõde.

4) „Väiksem grupp (paali)“ (Cullavagga-pāḷi) sisaldab 12 alajaotust, kus jätkuvad erinevate juhiste, juhiste ja protseduuride loetelud, mida tuntakse enamasti saṅghakamma nime all. See osa käsitleb juhiseid mida tuleb järgida enne sanghasse astumist ja juhiseid, mis on seotud askeesiga (parivāsa ja mānatta), munkade ennistamisega, suplemisega, riietusega, noormunkade kohustustega jms.

„Lisad“ (Parivāra) sisaldab 18 alajaotust ja on sisuliselt „Vinajakorvi“ 3. kahe eelmise osa kokkuvõte. See hõlmab ka mõningaid eelnevates osades toodud juhiste selgitusi ja täpsustusi ning analüütilist ülevaadet, kus kõik juhised, küsimused ja toimingud on liigitatud temaatilistesse kategooriatesse.

5) „Lisad“ (paali)“ (Parivāra-pāḷi).

II. „SUTTAKORV“ (Suttapiṭaka) on õpetuste kogu, kuhu on koondatud Buddha ja mõne tema lähima õpilase (Ānanda, Sāriputta, Dhammadinna jt) poolt antud õpetused. Enamus suttaid on adresseeritud munkadele, kuid on ka ilmikutele antud õpetusi. „Suttakorv“ sisaldab kõiki õpetusi, mida Buddha 45 aasta jooksul ringi rännates õpetas. „Suttakorvi“ on jaotatud viide suuremasse kogusse (nikāya):

1. „Pikkade kogu“ (Dīghanikāya) sisaldab 34 pikemat suttat, mis on jaotatud kolme suuremasse gruppi (vagga). Pikim sutta on Buddha surmaga seonduvat kajastav „Suur lõpliku vaibumise sutta“⁴, mis on teistest suttadest ligi kolm korda pikem.

2. „Keskmiste kogu“ (Majjhimanikāya) sisaldab 152 suttat, mis on jaotatud kolme suuremasse gruppi (vagga). Mahult on Majjhimanikāya võrreldav piibliga. See sisaldab peaaegu kõiki Buddha õpetuse põhiaspekte, sh mungaeluga seonduvat, braahmanite (brāhmaṇa) ohverdustemaatikat, askeetluse eri vorme jms, ning kajastab selle aja sotsiaalsed ja poliitilised tingimusi. Samuti käsitletakse siin nelja aarija tõde, kammat, „mina“ õpetust, erinevaid meeletreeningu vorme jms.

3. „Rühmade kogu“ (Saṁyuttanikāya) sisaldab ligi 3000 (7762)⁵ lühemat suttat, mis on jaotatud 56 rühma (saṁyutta) ja need omakorda viide suuremasse gruppi (vagga) mingi ühise tunnuse, nt teema, toimumispaiga, osalejate vms põhjal.

4. „Jaotuste kogu“ (Aṅguttaranikāya) sisaldab umbes 2400 (9557) lühemat suttat, mis on jaotatud jagudeks ehk (ala)jaotusteks (nipāta),

vastavalt õpetustes kirjeldatavate asjade ja nähtuste arvule. Nt „Esimene jaotus“ (Ekakanipāta-pāḷi) kirjeldab asju ja nähtusi, mida on olemas ainult üks, „Kolmene jaotus“ (Tikanipāta-pāḷi) kirjeldab asju ja nähtusi, mis esinevad kolme kaupa (nt tegu-sõna-mõte; vanadushaigus-surm) ja nii kuni 11 välja.

5. „Lühikeste kogu“ (Khuddakanikāya) koosneb 18 osast, kuhu on koondatud suttad, õpetusega seotud märkused, ajalugu, värsid jms.

„Lühikesed lugemised (paali)“ (Khuddakapāṭha-pāḷi) sisaldab 1) noormunga väljaõppeks kasutatavat üheksat lühivormelit ja suttaid.

„Dhammavärsid (paali)“ (Dhammapada-pāḷi) on ilmselt tuntuim 2) „Tipiṭaka“ raamat, milles sisaldub 423 salmi, mis on rühmitatud mingi kindla teema alusel, nagu nt teadvuse grupp (cittavagga), arahandi grupp (arahantavagga), õnne grupp (sukhavagga) jne.

„Rõõmuvärsid (paali)“ (Udāna-pāḷi) sisaldab 80 Buddha ütlust 3) koos lugudega neist olukordadest, milles Buddha need ütles.

„Niiöeldu (paali)“ (Itivuttaka-pāḷi) sisaldab 112 lühemat suttat, 4) mis kõik algavad sõnadega „vuttañhetaṁ bhagavatā…“ ehk „Bhagavat ütles…“ ja lõpevad „…iti me sutan ti“ ehk „nii ma kuulsin“.

„Suttagrupp (paali)“ (Suttanipāta-pāḷi) sisaldab 71 suttat, mis 5) on enamjaolt esitatud värssidena, ja käsitleb kõige tuntumaid Buddha õpetusi.

„Taevalossilood (paali)“ (Vimānavatthu-pāḷi) sisaldab 85 poeemi, 6) mis räägivad pälvimuslikest tegudest ja neile vastavatest uutest sündidest taevalikus vallas.

„Peetalood (paali)“ (Petavatthu-pāḷi) sisaldab 51 poeemi, mis 7) räägivad mittepälvimuslikest tegudest ja neile vastavatest uutest sündidest õnnetus peetade vallas ning seal elavatest olenditest.

„Vanemmunkade värsid (paali)“ (Theragāthā-pāḷi) sisaldab 107 8) poeemi (1279 värssi), mis kirjeldavad 264 vanemmunga (thera) rõõmu ja õndsust, mida nad kogesid pärast arahandiks saamist.

9) „Vanemnunnade värsid (paali)“ (Therīgāthā-pāḷi) sisaldab 73 poeemi (522 värssi), mis kirjeldavad 73 vanemnunna (therī) rõõmu ja õndsust, mida nad kogesid pärast arahandiks saamist.

„Lood (paali)“ (Apadāna-pāḷi) sisaldab värsse, mis räägivad 550 10) virgunud munga ja 40 virgunud nunna varasematest eludest.

„Buddhade järgnevus (paali)“ (Buddhavaṁsa-pāḷi) sisaldab kir11) jeldusi 24 varasemast buddhast ning Gotamast.

„Käitumiskorv (paali)“ (Cariyāpiṭaka-pāḷi) sisaldab 35 värsivor12) mis esitatud lugu, mis räägivad sellest, kuidas Gotama Buddha eelmistes eludes bodhisattana vajalikku täiust (pāramī) arendas.

„Sünnilood (paali)“ (Jātaka-pāḷi) sisaldab 547 värsivormis 13) legendi, mis jutustavad Buddha eelmistest eludest bodhisattana.

14) „Suuremad kirjeldused (paali)“ (Mahāniddesa-pāḷi) on „Suttanipāta“ neljanda osa kommentaar.

15) „Väiksemad kirjeldused (paali)“ (Cūḷaniddesa-pāḷi) ˇon „Suttanipāta“ viienda grupi (vagga) ja esimesest osast pärit „Khaggavisāṇa-sutta“ kommentaar.

„Analüütiline tee (paali)“ (Paṭisambhidāmagga-pāḷi) on jaota16) tud kolme ossa, millest iga osa sisaldab 10 teemat.

1954 aastal Birmas peetud kuuendal Sanghakogul otsustati lisada Tipiṭaka kogusse veel kolm alljärgnevat teost.

„Selgitusjuhend (paali)“ (Nettippakaraṇa-pāḷi) on juhend kanooniliste tekstide analüüsimiseks ja tõlgendamiseks.

„Korvijuhend (paali)“ (Peṭakopadesa-pāḷi) sisaldab Buddha õpetust selgitavaid traktaate.

„Milinda küsimused (paali)“ (Milindapañha-pāḷi) sisaldab kuningas Milinda (Kreeka päritolu kuningas Menandros) küsimusi Auväärsele arahandile Nāgasenale ja viimase vastuseid neile.

III. „ABHIDHAMMAKORV“ (Abhidhammapiṭaka) on õpetuste kogu, mis koosneb seitsmest osast ja on sisuliselt „Suttakorvis“ toodud Buddha õpetuse summeeritud ja süstematiseeritud analüütiline esitlus tabelite, jaotuste ja loeteludena (mātikā). „Abhidhammakorv“ koosneb seitsmest osast:

„Dhammagrupid (paali)“ (Dhammasaṅgaṇī-pāḷi) sisaldab Buddha 1. õpetuse kokkuvõtet ja dhammade klassifikatsioone, mis on jaotatud nelja suuremasse ossa (kaṇḍa), mis käsitlevad erinevaid teadvusseisundeid, materiaalseid nähtusi, abhidhamma ja suttanta maatrikseid ning kokkuvõtteid.

2. „Jaotused (paali)“ (Vibhaṅga-pāḷi) jätkab „Dhammagruppides“ käsitletud mõistete selgitamist. Sisaldab õpetust viiest olemasollu klammerdumise kogumikust, tajude tekkest, elementidest, tõest, sõltuvuslikust tekkest, virgumisosadest, meeletreeninguga seotud aspektidest, kaheksaosalisest aarija teest ja brahmavihaaradest, džhaanadest, järgijate õpetamisega seonduvast, ülevaadet universumist jms.

3. „Arutlus elementidest (paali)“ (Dhātukathā-pāḷi) põhineb erinevate kogumike ja suhete analüüsil. „Dhammagrupid“, „Jaotused“ ja „Arutlus elementidest“ on abhidhamma mõistmise seisukohast kõige olulisema tähtsusega õpetuste kogud.

„Isikute kirjeldus (paali)“ (Puggalapaññatti-pāḷi) koosneb kümnest 4. osast, kus kirjeldatakse ja analüüsitakse iseloomu põhitüüpe erinevate tegurite põhjal, mille arv ulatub ühest kümneni. Koosneb 10 osast, millest esimene tegeleb nähtustega, mida on üks, teine osa tegeleb paarisnähtustega, kolmas nendega, mis moodustavad kolmeseid gruppe jne, kuni kümneni välja.

5. „Vaidlusalused teemad (paali)“ (Kathāvatthu-pāḷi) sisaldab küsimusi ja vastuseid, mis kerkisid üles kolmanda Sanghakogu ajal erinevate sanghade vahelisel arutelul hälbinud vaadete üle ning kus kummutatakse kõik tekkinud valed vaated.

6. „Paarid (paali)“ (Yamaka-pāḷi) sisaldab eelnevates „Abhidhammakorvi“ osades esitatud kontseptsioonide analüüse, kus põhilisteks teemadeks on loogilised dilemmad. Sisaldab ka terminoloogilisi selgitusi ja täpsustusi.

7. „Suhted (paali)“ (Paṭṭhānapāḷi) selgitab erinevate nähtuste tekkepõhjuseid ja sõltuvuslikke suhteid.

Nagu eespool mainitud, on mungad kohustatud järgima vaid Buddha enda antud õpetusi ja mitte järgima teiste õpetajate, laamade, gurude või kirjanike spekulatsioone ega uusi filosoofiaid.⁶ Theravaada koolkond juhindubki sellest Buddha antud nõudest ning järgib seetõttu vaid paali kaanonis toodut.

PAALIKEELNE "TIPIṭAKA"

I. “VINAJAKORV” (Vinayapiṭaka)

1. ”Suttade analüüs” (Suttavibhaṅgha) (Pārājika-pāḷi) (1) “Väljaarvamine (paali)” (Pācittiya-pāḷi) (2) “Heastamine (paali)” 2. “Jaotused” (Khandaka) (Mahāvagga) (3) “Suurem osa” (Cullavagga) (4) “Väiksem osa” 3. "Lisad (paali)” (Parivāra-pāḷi) (Parivāra-pāḷi) (5) "Lisad (paali)”

II. “SUTTAKORV” (Suttapiṭaka)

1. “Pikkade kogu” (Dīghanikāya) 2. “Keskmiste kogu” (Majjhimanikāya) 3. “Rühmade kogu” (Saṁyuttanikāya) 4. “Jaotuste kogu” (Aṅguttaranikāya) 5. “Lühikeste kogu” (Khuddakanikāya) (Khuddakapāṭha-pāḷi) (1) “Lühikesed lugemised (paali)” (Dhammapada- pāḷi) (2) “Dhammavärsid (paali)” (Udāna-pāḷi) (3) “Rõõmuvärsid (paali)” (Itivuttaka-pāḷi) (4) “Niiöeldu (paali)” (Suttanipāta-pāḷi) (5) “Suttagrupp (paali)” (Vimānavatthu-pāḷi) (6) “Taevalossilood (paali)” (Petavatthu-pāḷi) (7) “Peetalood (paali)” (Theragāthā-pāḷi) (8) “Vanemmunkade värsid (paali)” (Therīgāthā-pāḷi) (9) “Vanemnunnade värsid (paali)” (Apadāna-pāḷi) (10) “Lood (paali)” (Buddhavaṁsa-pāḷi) (11) „Buddhade järgnevus (paali)” (Cariyāpiṭaka-pāḷi) (12) „Käitumiskorv (paali)” (Jātaka-pāḷi) (13) „Sünnilood (paali)” (Mahāniddesa-pāḷi) (14) „Suuremad kirjeldused (paali)” (Cūḷaniddesa-pāḷi) (15) „Väiksemad kirjeldused (paali)” (Paṭisambhidāmagga-pāḷi) (16) „Analüütiline tee (paali)”

III. “ABHIDHAMMAKORV” (Abhidhammapiṭaka)

1. “Dhammagrupid” (paali) (Dhammasaṅgaṇī-pāḷi) 2. “Jaotused” (paali) (Vibhaṅga-pāḷi) 3. “Arutlus elementidest” (paali) (Dhātukathā-pāḷi) 4. “Inimeste kirjeldused” (paali) (Puggalapaññatti-pāḷi) 5. “Vaidlusalused teemad” (paali) (Kathāvatthu-pāḷi) 6. “Paarid” (paali) (Yamaka-pāḷi) 7. “Suhted” (paali) (Paṭṭhāna-pāḷi)

Virgumise tee

Kuigi kõiki Buddha õpetusi koondav „Tipiṭaka“ kogu sisaldab tuhandeid erinevaid suttaid, on virgumise tee tuum mõistetav igale terve intellektiga inimesele. Buddha on mitmes suttas toonitanud põhimõtet, mille kohaselt virgumisõpetuse õppimine ilma seda teostamata on väärtusliku inimelu raiskamine. „Loobuva elu viljade suttas“ selgitab Buddha maisest loobumisega kaasnevaid kasusid, mis on nähtavad juba selles elus siin ja praegu (diṭṭheva dhamme sandiṭṭhikaṁ) ning tutvustab samm-sammult virgumise teed.¹

Dhamma kuulmine (dhammaṁ suṇāti) – ilmikust majaperemees kuuleb arahandi, täielikult virgunu, maailmatundja, nii inimeste kui jumalate ületamatu juhi ja õpetaja, täielikke teadmisi omava, maistületava Tathaagata (Buddha enda) antud õiget dhammat.

Usaldusliku usu tekkimine (saddhaṁ paṭilabhati) – kuuldes õiget dhammat tekib majaperemehel usaldus Buddha, dhamma ja sangha vastu.

Koduelust kodutu ellu suundumine (anagāriyaṁ pabbajati) – kuna majaperemehe elu on täis meelt häirivaid ja reostavaid tegureid ega võimalda pühenduda täielikult püha elu elamisele ja meele treenimisele, loobub ta oma rikkustest, perest ja kõigist sugulastest, ajab maha juuksed ja habeme, valib safrankollase mungarüü (st ordineerub) ja lahkub koduelust lõplikult kodutu ellu.²

Kõlbluse treenimine ja käitumise ohjamine (sīla) – mungana treenib ja ohjab ta ennast vabanemisjuhise kohaselt (pātimokkhasaṁvarasaṁvuto), kohandub ja treenib kõlblusjuhistele vastavalt (sikkhati sikkhāpadesu) ning harjutab erakluses keha ja kõnega oskuslikku käitumist (kāyakammavacīkammena

samannāgato kusalena). Tema teod ja sõnad muutuvad oskuslikeks, eluviis puhtaks ja meel kõlbeliseks. Ta tunneb rõõmu kõlbeliselt puhta elu saavutamisest (parisuddhājīvo sīlasampanno).

Ta harjutab väiksemat kõlblust (cūḷasīla), mis kätkeb õiget tegu, õiget kõnet, noormunga treeningujuhised (sāmaṇerasikkhā) ja üldiseid käitumisjuhiseid.

Ta harjutab keskmist kõlblust (majjhimasīla), milleks on taimede mittekahjustamine, asjade mittekogumine, meelelahutustest hoidumine jms.

Ta harjutab suurt kõlblust (mahāsīla), milleks on hoidumine loomalikust (madalast) valest eluviisist, ennustamisest, kaitseloitsude lausumisest ja õpetamisest ning muust munga jaoks valest eluviisist.

Laitmatuseõnne kogemine (anavajjasukha) – munk tunneb saavutatud aarija kõlblusest rõõmutoovat laitmatuseõnne.

Võimete ohjamine (indriyasaṁvara) – ta kontrollib ja ohjab kõiki kuut tajuust (indriyesu guttadvāro), saavutab tähelepaneliku teadlikkuse, selge arusaamise ja rahulolu ning kogeb rüvetamatuseõnne (ayāsekasukha).

Teadvustatud arusaamise saavutamine (satisampajañña)³ – kui ta kõnnib, vaatab, painutab, sööb või joob, tühjendab soolt või põit, seisab, kõnnib, istub, lamab või magab – kogu aeg on ta teadlik igast kehaliigutusest.

Rahulolu saavutamine (santosa) – munk on rahul rüüga, mis katab tema keha, ja toiduga, mida talle annetatakse. Nagu taevas vabana lendava linnu ainsaks kandamiks on tema tiivad, nii liigub ka munk vabana maisest, kaasas vaid rüü ja almusnõu.

Viie takistuse hülgamine (nīvaraṇappahāna) – saavutanud aarija kõlbluse, aarija meelte valvamise, aarija teadlikkuse ja selge mõistmise ning aarija rahulolu, läheb ta eraldatud kohta. Pärast almustoidu kogumist ja söömist istub ta ristatud jalgadega maha, hoiab keha sirge ning keskendab tähelepanu (= samatha) enda ette.

Arendades maisest loobumist vabaneb ta naudingusoovist.

Arendades kaastunnet vabaneb ta himust ja kuritahtlikkusest.

Arendades tähelepanelikku erksust ja valvsust vabaneb ta laiskusest ja loidusest.

Arendades kõigutamatut rahu ja sisemist vaikust vabaneb ta rahutusest ja murest.

Arendades oskuslikke meeleseisundeid vabaneb ta kahtlusest.

Rõõmu, keha rahunemise ja õnnetunde esile kerkimine (pīti, kāyo passambhati, sukha) – saavutades viie takistuse lakkamise tunneb ta suurt ja kõikehõlmavat rõõmu. Kelle meel on rõõmus, selle keha on rahunenud, meel õnnelik ja keskendunud.

Džhaanade arendamine (paṭhamajjhāna, dutiyajjhāna, tatiyajjhāna ja catutthajjhāna samādhi) – erakluses meelt arendades saavutab ta keskenduses esimese, teise, kolmanda ja neljanda džhaana ning puhastunud, säravkirka keha ning meele.

1. Läbinägemisteadmise saavutamine (vipassanāñāṇa) – ta suunab oma keskendunud, puhastunud, särava, veatu, plekitu, nõtke, taotleva, ühtlase ja vankumatu meele (=džhaanas) kehaga seotud teadmistele ja nägemisele: „See keha on vaid neli ainet; sündinud emast ja isast; seda tuleb toita; see on püsitu, kahjustatav, vigastatav ja hävinev.“ Ta mõistab, et vaid teadvus on see, mis ekslikult seostab teda kehaga.

Meele-keha teadmise saavutamine (manomayiddhiñāṇa) – 2. kuna meel on mõistnud keha loomust, suudab see luua füüsilisest kehast eraldiseisva meelekeha (manomayā kāya), mis on puudusteta, veatu ja täiuslik kõigis aspektides.

3.—7. Üleloomulike võimete teadmise saavutamine (iddhividhañāṇa) – meele järjepideva arendamise tulemusel saavutab ta teadmised üleloomulikest võimetest.⁴ Ta saavutab teadmised taevasest kõrvast (dibbasotañāṇa) ehk selgelt ja kaugele kuulmisest; meele läbistamisest (cetopariyañāṇa) ehk teise meeles toimuva nägemisest; iseenda eelmistest eksistentsidest (pubbe-nivāsānussatiñāṇa); ja taevasest silmast (dibbacakkhuñāṇa) ehk olendite lakkamisest ja uuesti ilmnemisest.

8. Tulvade lakkamise teadmise saavutamine (āsavakkhayañāṇa) – ta saavutab teadmise ja nägemise neljast tõest ja tulvadest, nende tekkimisest, lakkamisest ja lakkamisele viivast aarija kaheksaosalisest teest.

Tema meel on täielikult ja lõplikult tulvadest vabanenud. Ta teab:

„Sünd on lõppenud, püha elu elatud, mida oli vaja teha, on tehtud – pole enam uut tulemist olemasollu.“⁵

VIRGUMISE TEE nii nagu õpetas ajalooline Gotama Buddha

Dhamma Dhamma teostamine samm-sammult teostamise põhietapid

1. TEELE SISENEMINE • Dhamma kuulmine (dhammaṁ suṇāti) • Usaldava usu tekkimine (saddhaṁ paṭilabhati) • Koduelust kodutu ellu suundumine (anagāriyaṁ pabbajati) Dhamma on 2. KÕLBLUSE ARENDAMINE hüveline • Kõbluse treenimine (sīla) alguses • Vabanemisjuhiste põhine ohjamine (pātimokkhasaṁvarasaṁvuto) (ādi-• Laitmatuseõnne kogemine (anavajjasukha) kalyāṇa) • Võimete ohjamine (indriyasaṁvara) • Teadvustatud arusaamise saavutamine (satisampajañña) • Rahulolu saavutamine (santosa)

3. DŽHAANADE ARENDAMINE Dhamma • Viie takistuse hülgamine (nīvaraṇappahāna) on hüveline • Rõõmu, keha rahunemise ja õnne esilekerkimine (pīti, kāyo keskel passambhati, sukha) (majjhe-• Džhaanade arendamine (paṭhamajjhāna, dutiyajjhāna, tatiyajjhāna kalyāṇa) ja catutthajjhāna samādhi)

4. TEADMISTE SAAVUTAMINE 1) Läbinägemisteadmise saavutamine (vipassanāñāṇa) Dhamma 2) Meele-keha-võime teadmise saavutamine (manomayiddhiñāṇa) on hüveline 3)–7) Üleloomulike võimete teadmise saavutamine (iddhividhañāṇa) lõpus 8) Tulvade lakkamise teadmise saavutamine (āsavakkhayañāṇa) (pariyosāna-5. VIRGUMISE MÕISTMINE kalyāṇa) • Täielik tulvadest vabanemine ning lõpliku nibaana ehk vaibumise saavutamine (nibbāna)

Allikas: Sāmaññaphala-sutta DN 2, Soṇadaṇḍa-sutta DN 4, Kūṭadanta-sutta DN 5, Kūṭadanta-sutta DN 6, Jāliya-sutta DN 7 jpt „Pikkade tekstide kogu“ (Dīghanikāya) esimeses grupis (vagga) sisalduvad suttad

BUDDHA BAASÕPETUSTE KOONDTABEL

7. vormideta vallaga seotud kirg 6. vormide vallaga seotud kirg 3 DUKKHA PÕHJUST 4 AARIA ISIKUT • õndsus ja vaibumine • kümnest köidikust • iha ja kire lakkamine 10 KÖIDIKUT 3. kõlblusrituaalidesse • tulvade lakkamine • dukkha lakkamine NIBBĀNA • lõplik häirimatus 1. kehapõhine vaade 5. kuritahtlikkus ja 2. ükskordnaasja 10. mitteteadmine 1. vooguastunu vabanemine 3. mittenaasja vastumeelsus 3. pettekujutlus 4. naudingukirg kinnijäämine 4. arahant 9. rahutus 2. kahtlus 1. ahnus 8. uhkus 2. viha

KAHEKSAOSALINE AARIJA TEE LÄBINÄGEMISE ARENDAMISE • 12 sõltuvusliku DHAMMAT 3. laiskus ja loidus 4. rahutus ja mure tekkimise lüli 73/201 • 5 kogumikku • 4 aarija tõde • 18 elementi • 12 tajualust 8. õige keskendus 7. õige teadlikkus • 22 võimet 2 KESKENDUSE ARENDAMISE ASPEKTI 6. õige püüdlus 5. õige eluviis 1. õige vaade 5. kahtlus 2. õige mõte 4. õige tegu 3. õige kõne