Mitteesilekerkinud mitteoskuslike dhammade vältimise püüdlus

Mitteesilekerkinud mitteoskuslike dhammade vältimise püüdlus (anuppannānaṁ akusalānaṁ dhammānaṁ anuppādāya vāyāmo) tähendab püüdlemist selle poole, et arija kaheksaosalise tee teostamisel minevikus ja olevikus mitteesilekerkinud mitteoskuslikud meeleseisundid ei saaks esile kerkida ei selle elu olevikus ega tulevikus ega ka järgmistes olemasoludes.

            Mitteesilekerkinud mitteoskuslikud dhammad on seotud minavaatega (atta-diṭṭhi) ja kehapõhise vaatega (sakkāya-diṭṭhi) ning saavad vaibuda vaid koos nende kahe vale vaate ja neil põhineva mõtlemise lakkamisega.^[1]

            Mitteesilekerkinud mitteoskuslike meeleseisundite vältimine hõlmab kõigi kuue taju – nägemise, kuulmise, haistmise, maitsmise, puute ja dhamma (52 teadvustegurit) – valvamist, ohjamist ja keskenduse teel nende sügavama olemuse mõistmise saavutamist. Selleks arendab bhikkhu oskuslikku tahet, püüdleb energiliselt ja teeb pingutusi, et kohandada teadvus nii, et kurjad ja mitteoskuslikud dhammad mis ei ole minevikus ilmnenud, ei saaks ka olevikus ega tulevikus ilmneda.

            „Pingutuse suttas“^[2] esineb mitteesilekerkinud mitteoskuslike dhammade vältimise püüdlus kui ohjamise pingutus (saṁvarapadhāna), mis tähendab, et bhikkhu kontrollib oma tajusid ega seo ennast juba esilekerkinud vormi, heli, lõhna, maitse, keha või meele tajumuljega, ei selle osa ega terviku suhtes. Ta püüab hoiduda sellest, mille kaudu kurjus, ahnus, viha, pettekujutlus jt mitteoskuslikud meeleseisundid võiksid esile kerkida, ning jälgib, valvab ja ohjab kõiki kuute tajusid.

^[1] Vt täpsemalt DVE, III osa, ptk „Vale vaade (micchā-diṭṭhi)“.

^[2] Padhānasutta AN 4.13.