Kõndimisele keskendus (caṅkama samādhi)

Kõndimisele keskendus, kõndkeskendus ehk keskendunud kõndimine (caṅkama samādhi) tähendab sirge seljaga ja võimalusel paljajalu kõndimise ajal tekkiva keha liikumise vahetut teadvustamist ning keskenduse arendamist. Kõndimisele keskendusel loob bhikkhu kirka ja vahetu teadlikkuse kõikidest kõndimisega seotud tajumustest.

Keskendunud kõndimine sobib hästi istumisasendis keskenduse arendamisel jalgades või seljas tekkinud pingete lõdvestamiseks ning kogu keha venitamiseks. Ka Buddha kasutas teadvustatud kõndimist vabas looduses, et sirutada oma jalgu.^[1] Auväärse Jīvaka soovitusel lubas Buddha haigetel bhikkhudel kasutada ka sauna ja füüsilisi harjutusi, millest üks oli kõndimine.^[2]

Edasi-tagasi keskendunult kõndimine on loiduse (middha) ületamise kaheksast meetodist seitsmes, mida Buddha õpetas „Unisuse suttas“^[3] Moggallāna’le. Ta selgitas, unisuse ületamiseks peaks Moggallāna kõndima edasi ja tagasi^[4], pöörama oma tajud sissepoole^[5] ning hoidma oma meelt väljapoole hajumast.

Kõndimiskiirus peaks sobima teadvustamise tasemega ja olema sobivalt piisav, et jõuaks tajuda selgelt, järk-järgult maapinna ja jala kokkupuudet varvastest kuni kannani, samal ajal teadvustades ka kogu keha ning keha liikumist. Aeglasem liikumine võimaldab algajal saavutada sügavama teadlikkuse ja keskenduse. Käed võib asetada kas ette või selja taha kokku, kuid need võivad olla ka vabalt külgedel. Pilk tuleks suunata mõned meetrid ettepoole maha, et vähendada vaateulatuses olevate tähelepanu ja keskendust häirida võivate objektide hulka. Kõiki kõndimisega seotud liigutusi tuleb teha kirka selguse, teadlikkuse ja loomuliku kergusega.

Keskendunud kõndimise kasud

„Kõndimise suttas“^[6] õpetab Buddha bhikkhudele keskendunud kõndimisega kaasnevat viit kasu (pañcime ānisaṁsā), milleks on:

1. rändamisvõimekus (addhāna-kkhama) ehk bhikkhu on võimeline pikaks teekonnaks;
2. pingutusvõimekus (padhāna-kkhama) ehk bhikkhu on võimeline aktiivseks püüdlemiseks;
3. takistuste vähesus (app-ābādho) ehk bhikkhu on harva haige;
4. söödu, joodu, näritu ja maitstu õige seedimine (asitaṁ pītaṁ khāyitaṁ sāyitaṁ sammā pariṇāmaṁ gacchati);
5. kauakestev keskendus (samādhi ciraṭṭhitiko) ehk teadlikult kõndides saavutatud keskendus püsib pikalt.

Erinevates meelearenduskeskustes kasutatakse erinevaid kõndimisele keskenduse tehnikaid. Näiteks, Birmas väljatöötatud tehnika kohaselt (mis ei pärine Buddha õpetusest) praktiseeritakse aegluubis kõndimist, teadvustades jala liikumise kuues etapis, milleks on: jala (1) kerkimine, (2) tõstmine, (3) sirutamine, (4) langetamine, (5) jalaga maa puudutamine ja (6) jalale astumine. Kuna selline tehnika eeldab aga mõtlemist, ei toeta osade õpetajate arvates birma tehnika ainult kõndimisele keskendatust.

Kõndimisele keskendus pole kõndmõtlus

Kõndimisele keskenduse praktika eesmärk on teadlikkuse ühtesuunatuse ja keskenduse arendamine kõndimisele keskenduse teel, mitte kõndimise ajal mõtlustamine (mõistelisel mõtlemisel põhinev meeleharjutus). Satipaṭṭhānā kommentaarium mainib Auväärset Phussa Deva Maha Thera’t, kes peatus iga kord, kui tema teadvuses ilmnes oskamatu, kuri mõte. Ta ei jätkanud kõndimist enne, kui oli teadvuse oskamatust, kurjast mõttest vabastanud. Võttes Auväärset Phussa Deva Maha Thera loo eeskujuks, võib kõndimisele keskenduse harjutamise ajal mõtte ilmnedes peatuda ja mõtte tekkimist teadvustada, ning jätkata alles siis, kui mõte/mõtisklemine on peatunud.

Kõndimisele keskendusega seotud kanoonilised tekstid

• Aggaññasutta DN 27.
• Caṅkamasutta AN 5.29.
• Pacalāyanasutta [Pacalāyamānasutta] AN 7.61.
• Vinaya, Cūḷavagga, Khuddakavatthukkhandhakaṁ Kd 15.

^[1] Aggaññasutta DN 27.

^[2] „… anujānāmi, bhikkhave, caṅkamañca jantāgharañcā ti.“ – Vinaya, Cūḷavagga, Khuddakavatthu-kkhandhakaṁ Kd 15. Jīvaka oli tolle aja tuntuim arst, kes hoolitses sanghas nii Buddha kui ka haigete bhikkhude eest.

^[3] Pacalāyanasutta [Pacalāyamānasutta] AN 7.61.

^[4] „… pacchāpure saññī caṅkamaṁ adhiṭṭheyyāsi.“ – Pacalāsutta AN 7.61.

^[5] „… anto,gatehi indriyehi [adhiṭṭheyyāsi].“ – Pacalāsutta AN 7.61.

^[6] „pañcime, bhikkhave, caṅkame ānisaṁsā. katame pañca. addhānakkhamo hoti padhānakkhamo hoti appābādho hoti asitaṁ pītaṁ khāyitaṁ sāyitaṁ sammā pariṇāmaṁ gacchati caṅkamādhigato samādhi ciraṭṭhitiko hoti. ime kho bhikkhave pañca caṅkame ānisaṁsā ti.“ – Caṅkamasutta AN 5.29.