20 taju (vīsati saññā)

Tajuga mitteseotul pole sidemeid.
Tarkuses vabanenul pole mitteteadmist.
Taju ja vaate põhiselt nägija
kulgeb [aga] maailmaga vastandudes.^[1]

Buddha selgituse kohaselt nimetatakse taju (saññā) tajuks, kuna see tajub sinist, kollast, punast ja valget.^[2]

Kuuene tajude kogumik on seotud kuue sisemise ala (ajjhattikāni āyatanāni) ja neile vastavate kuue välise ala (bāhirāni āyatanāni) tajumisega. Taju tüüp johtub taju aluseks olevast ala (āyatanāni).

Viie klammerdumise kogumiku (pañcupādānakkhandhā) kontekstis on taju jaotatud koos tunnete (vedanā), moodustiste (saṅkhārā) ja teadvusega (viññāṇa) nime (nāma) alla. ^[3]

Inimene tunneb mida tajub ja tajub mida teadvustab

Kui inimene avab silmad ja näeb kollast lille, tekib silmakokkupuude ja sellele vastav silmateadvus ehk nägemisteadvus (cakkhu-viññāna). Nende kolme: silma, kollase lille ja silmateadvuse kohtumist nimetas Buddha kokkupuudetks (phassa).^[5] kokkupuutest sünnib tunne^[6], mis võib olla kas meeldiv, ebameeldiv või ei-meeldiv-ega-ebameeldiv. Selleks ajaks on toimunud meeles lille tajumine ja äratundmine: see on kollane lill.

Tekkinud tundele järgneb samal hetkel taju, millele koheselt järgnevad moodustised ehk mõtlemine, analüüs jm, mis on tahteline teadvustegur. Lille vormist ja värvist johtuvalt võib tekkida mõte: „See on roos“, vms. Sama põhimõte kehtib helide, lõhnade, maitsete, puudete ja mõtete kohta. Mõtlemine vastab seega tajukogemusele ja on seotud tundega ning kõikide emotsionaalsete reageeringutega. Sel moel inimene tunneb mida tajub ja tajub mida teadvustab. ^[4] 

Nägemiskogemus hõlmab silma, nähtavat vormi, silma teadvust, silma kokkupuudet, tähelepanu, mõtlemist ja tunnet. Tähelepanu kui teadvustegur suunab meeleteadvuse abil teadvuse keskenduma konkreetsele objektile. 

Taju tunneb objekti ära

Tajumisprotsess toimub väga kiiresti, mis ei võimalda kõiki tajuga seotud etappe nende tekkimisele vastavalt ära tunda ja aru saada.

Taju olulisus peitub selles, et lisaks objekti omaduste (värv, kuju, suurus, kõvadus) äratundmisele hindab ja liigitab taju objektiga seotud kogemuse kas meeldivaks, ebameeldivaks või ei-meeldivaks-ega-ebameeldivaks, luues tajukogemusele vastava tunde. Ebameeldiva tajukogemuse korral ilmneb ebameeldiv tunne ja meeldiva tajukogemuse korral meeldiv tunne.^[7] Ei-meeldiv-ega-ebameeldiv tajukogemus jäetakse üldjuhul tähelepanu alt välja.

Tundele vastavalt tekib iha (taṇhā).^[8] Ihast vabanemiseks on aga vaja mõista iha tekkimise mehhanismi.

Taju on sõltuvuslikult tekkiv

„Põhjusega suttas“^[9] õpetab Buddha, et (1) naudingumõtted (kāma-vitakka), (2) kuritahtlikud mõtted (byāpāda-vitakka) ja (3) vägivaldsed mõtted (vihiṁsā-vitakka) kerkivad esile põhjusega (sa-nidāna) ja mitte kunagi põhjuseta (a-nidāna).

(1) Naudingu elemendist (kāma-dhātu) sõltuvalt tekib naudingutaju (kāma-saññā); → (2) naudingutajust sõltuvalt tekib naudingust mõtlemine (kāma-saṅkappa);  → (3) naudingust mõtlemisest tekib naudingusoov (kāma-cchanda); → (4) naudingusoovist sõltuvalt tekib naudingupalavus (piltl: naudinguhimu) (kāma-pariḷāha); → (5) naudingupalavusest sõltuvalt tekib naudingu otsing (kāma-pariyesanā). Naudinguid otsiv mitteõppinud tavainimene (assutavā puthujjano) läheb aga keha, kõne ja meele tasandil valet teed (micchā paṭipajjati).

Samamoodi tekib kuritahtlikust elemendist (byāpāda-dhātu) sõltuvalt kuritahtlik taju (byāpāda-saññā) ja vägivaldsuse elemendist (vihiṁsā-dhātuṁ) vägivaldne taju (vihiṁsā-saññā) ning neile vastav mõtlemine, soov, palavus ja otsing, mis juhib olendi keha, kõne ja meele tasandil virgumise suhtes valele teele.

Suttas võrdleb Buddha selliseid virgumist eksitavate/ohustavate tajude (visama-gataṁ saññaṁ) esilekerkimist põleva tõrviku viskamisega kuiva rohu tihnikusse. Kui põlemasüttinud rohtu kiiresti ei kustutata, häviksid seal elavad olendid.

Samamoodi, kui erakränduril või braahmanil kerkib esile eksitav taju ning ta seda kiirelt ei puhasta (khippameva), ei eemalda (vinodeti), ei tee sellele lõppu (byantī-karoti) ja ei põhjusta selle mitteolemasolu (anabhāvaṁ), siis (1) kannatavad nad selles elus dukkhalike dhammade tõttu; (2) elavad nad koos pingega (savighāta), (3) palavikulisusega (saupāyāsa) ja (4) ahastusega (sapariḷāha) ning (5) peale selle keha surma on oodata uut sündi dukkhalikus kohas.

Samamoodi kerkivad esile (1) [maisest] loobunud mõtlemine (nekkhamma-vitakka), (2) mittekuritahtlik mõtlemine (abyāpāda-vitakka) ja (3) mittevägivaldne mõtlemine (avihiṁsā-vitakka) põhjusega, ja mitte põhjuseta.

(1) Loobumiselemendist (nekkhamma-dhātuṁ), sõltuvalt kerkib esile loobumistaju (nekkhamma-saññā); → (2) loobumistajust sõltuvalt kerkib esile loobunud mõtlemine (nekkhamma-saṅkappa); → (3) loobunud mõtlemisest sõltuvalt kerkib esile loobumissoov (nekkhamma-cchanda); → (4) loobumissoovist sõltuvalt kerkib esile loobumishimu (nekkhamma-pariḷāho); → (5) loobumishimust sõltuvalt kerkivad esile loobumisotsinguid (nekkhamma-pariyesanā). Õppinud Arija järgija (sutavā ariyasāvako) läheb loobumisotsinguis keha, kõne ja meele tasandil virgumise suhtes õiget teed (sammā paṭipajjati).

Sama põhimõtte alusel juhivad (1) mittekuritahtlikuse elemendist (abyāpāda-dhātuṁ) alguse saanud mittekuritahtlikkuse otsing (abyāpāda-pariyesanā) ning (2) vägivallatuse elemendist (avihiṁsā-dhātuṁ) alguse saanud vägivallatuse otsing (avihiṁsā-pariḷāhaṁ) keha, kõne ja meele tasandil õigele teele (sammā paṭipajjati).

Suttas õpetab Buddha metafoori najal, et kui inimene inimene viskab põleva tõrviku kuiva rohu tihnikusse, siis tuld kustutamata häviks nii rohi kui seal olevad olendid. Samamoodi, kui erakränduril või braahmanil kerkib esile eksitav taju ning ta sellest kiiresti end puhastab, selle eemaldab, teeb sellele lõpu ega põhjusta selle olemasolu, siis (1) ei kannata nad selles elus dukkhalike dhammade tõttu, (2) elavad pingeteta, (3) palavikulisuseta ja (4) ahastuseta ning (5) peale selle keha surma on oodata uut sündi heas kohas (sugati pāṭikaṅkhā).

Taju kerkib esile elemendist

Taju nagu ka vaade ja mõte, kerkivad esile elemendist (dhātu).^[10]

1. Madalast elemendist (hīna dhātu) sõltuvalt kerkib esile madal taju (hīnā saññā), madal vaade (hīnā diṭṭhi), madal mõte (hīno vitakko), madal soov (hīnā cetanā), madal eesmärk (hīnā patthanā), madal pürgimus (hīno paṇidhi), madal isik (hīno puggalo) ja madal kõne (hīnā vācā) – nende uus sünd saab olema madal.
   
   
2. Keskmisest elemendist (majjhimā dhātu) sõltuvalt kerkib esile keskmine taju (majjhimā saññā), keskmine vaade (majjhimā diṭṭhi) jne, kuni keskmise kõneni (majjhimā vācā) välja – nende uus sünd saab olema keskmine.
   
   
3. Kõrgest elemendist (paṇītā dhātu) sõltuvalt kerkib esile kõrge taju (paṇītā saññā), kõrge vaade (paṇītā diṭṭhi), kõrge mõte (paṇīto vitakko), kõrge soov (paṇītā cetanā), kõrge eesmärk (paṇītā patthanā), kõrge pürgimus (paṇīto paṇidhi), kõrge isik (paṇīto puggalo) ja kõrge kõne (paṇītā vācā) – nende uus sünd saab olema kõrge.

Taju loob kogemuse

Kuigi taju on oma olemuselt puhas, on see plekkide poolt mõjutatav. Mõtlemise teel loodud vaated, arvamused, ideed, minevikumälestused, tulevikuunistused, loomingulised fantaasiad jms tekivad, esinevad ja kaovad. Iga päev puutub taju kokku loendamatu hulga infoga, mis mõjutab taju kas oskuslikul või oskamatul viisil. Tundel põhinev tajukogemus muutub iga kord, kui muutub tunne või tundega seotud mõtlemine. Selline, teadmatusel ja tunnetel põhinev pidev tajude muutumine ei võimalda näha ega mõista olemasolu sellisena, nagu see tegelikult on.

Tajust sõltuvalt tekib teadmine

Kui Poṭṭhapāda küsis Buddhalt, kas esmalt tekib taju (saññā) ja pärast seda teadmine (ñāṇa), või tekib kõigepealt teadmine ja pärast seda taju, või tekivad taju ja teadmised üheaegselt, vastas Buddha, et kõigepealt tekib taju ja pärast seda teadmine: teadmiste tekkimine tuleneb ja sõltub taju tekkimisest.^[11]

Taju on muutuv

Ühe ja sama objekti tajukogemus võib aja jooksul muutuda. Näiteks, see, mida nooruses tajuti meeldivana, võib aastatega kaotada köitvuse või muutuda suisa vastumeelseks, ning vastupidi. Haiguse ajal võib lemmiktoit tunduda eemaletõukav ning rasedus ajal varasemalt eemaletõukavana tajutud toit võib muutuda ihaldusväärseks. Fakt, et erinevad inimesed tajuvad erinevates olukordades asju ja nähtuseid erinevalt ning võivad olla ühe või teise objekti või subjekti suhtes kardinaalselt erineval arvamusel, mis võib aja jooksul muutuda, kinnitab selgelt taju subjektiivset olemust. Samal ajal usub tavainimene, et tema tajukogemus on tõeline. Ka Buddha võrdles taju miraažiga (marīcikūpamā saññā)^[12] ehk optilise nähtusega, mille tõttu tunduvad ilmnevad objektid tõelisena.

Tajukogemust mõjutavad moonutused

Asjade ja nähtuste tegelikkusele vastava taju väljaarendamine aitab vabaneda olemasoluiha allikaks olevast mitteteadmisest (avijjā), mille kaudu ilmnevad kolm moonutust (vipallāsa), milleks on:

1. tajumoonutus (saññā-vipallāsa),
2. teadvuse moonutus (citta-vipallāsa) ja
3. vaatemoonutus (diṭṭhi-vipallāsa),

ning vabastab moonutuste põhjustatud neljast valest vaatest, mille kohaselt usutakse, et:

1. mittepüsiv (anicca) on püsiv (nicca),
2. kannatus (dukkha) on õnn (sukha),
3. minatu ehk mitte-mina (anatta) on mina (attā), ja
4. ilutu (asubha) on ilus (subha).^[13]

Nii meeldiv kui ebameeldiv tajukogemus esindab moonutatud taju. Kiindumine loob iha ja soovi selle iha kaudu püsivat õnne kogeda ja tekitab palavikulist soovi ihaldatava poole liikuda. Vastumeelsus loob soovi inimesest eemalduda, ebameeldivast pääseda ja seeläbi püsivat õnne kogeda. Kuna selline mõtlemine baseerub illusoorsel minavaatel ning soovil saavutada püsiv õnn, ei saa selle tulemuseks olla muu kui segadus ja dukkha – miski, mis on moodustunud, püsitu, ei allu tahtele ega saa pakkuda lõplikku rahulolu ja õnne, ei saa olla ju mina.

Moonutatud taju on nagu miraaž kõrbes

Kui janune mees näeb kõrbes enda ees oaasi miraaži, hakkab ta lootuses vett leida kiirest miraaži poole liikuma. Mingil hetkel märkab ta, et on oaasist mööda liikunud, pöörab ümber ja hakkab tagasi kiirustama. Nii, lootes leida vett, kiirustab ta ühes ja siis jälle teises suunas, kuni kukub kurnatusest liivale. Sama on kiindumuse ja vastumeelsusega. Inimesed püüavad pidevalt liikuda teadmatusest võrsunud mõtlemise teel kujundatud õnne ettekujutluse suunas, ihaldades ja klammerdudes välistesse objektidesse, lõhnadesse, helidesse, maitsetesse, puudutustesse ja dhammadesse ehk mõtetesse ning seisukohtadesse ehk sõltuvuslikult tekkinud kogumitesse. Kui aga selgub, et seda, mida varem tajuti püsivana, õnnena, minana või puhta ja kaunina, tajutakse nüüd teisiti või vastupidisena, hakatakse uuesti otsima väljastpoolt seda, mida usutakse pakkuvat püsivat õnne ja muud ihaldatavat. Seni, kuni meel loob moonutatud tajul põhinevaid tajumoonutusi (saññā-vipallāsa), pole dukkhast vabanemine võimalik. Vahetu, tõele vastav taju väljaarendamine vabastab aga asjade ning inimestega seotud klammerdumisest ja ihast ning juhib mõistmisele, et kannatus (dukkha) mentaalne konstruktsioon, millest on võimalik vabaneda.

Identiteeditaju illusioon

Identiteedi illusioon rajaneb teadmatusel ja mitteoskuslikkusest kujunenud tajude vohamisel. Buddha selgituse kohaselt ei lähe tema õpetatud ja selgitatud dhamma vastuollu ei deevade, Maarade ega Brahmā’dega, ei erakrändurite ja braahmanitega, ei deevade ega inimestega, ja selleks dhammaks on tõdemus, et tajud ei ole aluseks (saññā nānusenti) sellele, kes elab naudingutest eraldunult, kahtluseta ja mureta ning vabana ihast selle maailma suhtes. Inimest vaevavad identiteedi mõisted, mis tekivad teadmatusest ja mitteoskuslikkusest kujunenud tajude vohamisest. Kes ei leia olevat väärt heakskiitmist, tervitamist ega kiindumist allikasse, millest need ilmnevad, sel lõppevad kirele kalduvus (rāgānusaya), vastumeelsusele kalduvus (paṭighānusaya), (spekulatiivsele) vaatele kalduvus, kahtlusele kalduvus (vicikicchānusaya), uhkusele kalduvus (mānānusaya), olemasolukirge kalduvus (bhavarāgānusaya) ja mitteteadmisse kalduvus (avijjānusaya) – see ongi kepi tõstmise, mõõga tõstmise, tülitsemise, vaidlemise, lahutava ehk ebakõla tekitava kõnelemise, laimamise ja vale rääkimise (daṇḍādāna-satthādāna-kalaha-viggaha-vivāda-tuvaṁ-tuvaṁ-pesuñña-musā-vādā) lõppemine.^[14]

„Jaotuste kogumiku“ „Džhaana grupis“^[15] toodud tekstid käsitlevad kolme olemasolu omadust (anicca, dukkha ja anatta) kui erinevaid keskenduse objekte, kus need on esitatud 20 oskusliku taju (saññā) kontekstis.

Kümne taju dhamma mõjutab haigusest paranemist

„Girimānanda sutta“^[16] toob ära loo, kus Buddha, saanud teada Girimānanda haigestumisest, julgustas Ānandat minema Girimānanda juurde ja õpetama talle haigusest vabanemiseks kümmet saññā’t :

Kui sa, Ānanda, külastad bhikkhu Girimānanda’t ja räägid temaga kümnest tajust, on võimalik, et nendest kuuldes tema vaev koheselt taandub.

Kümmet taju tuleb ise arendada ja kogeda. Nende teadmine võib aidata teoreetiliselt aru saada olemasolust, kuid taipamise ning virgumise seisukohast on praktikasse rakendamata teadmine kasutu ega saa viia dukkhast vabanemisele ega virgumisele. Kui aga haige kuuleb tõde kümnest tajust, võib suttas toodu kohaselt tõe jõul tema haigus väheneda või isegi taanduda.

„Girimānanda suttas“^[17] annab Buddha juhiseid, kuidas arendada püsitustaju (anicca-saññā), minatustaju (anatta-saññā), ilutustaju (asubha-saññā), ohutaju (ādīnava-saññā), hülgamistaju (pahāna-saññā), kiretustaju (virāga-saññā), lakkamistaju (nirodha-saññā), kogu maailmast eraldumistaju (sabbaloke anabhirata-saññā) ja kõikide moodustiste tühjuse taju (sabba-saṅkhāresu anicchā-saññā). Tajude arendamise juhised on toodud ka ptk „201 läbinägemise arendamise objekti (vipassanā bhāvanā kammaṭṭhana)“.

Tajukogemuse arendamine

„Haige suttas“^[18] õpetab Buddha, et bhikkhu peaks tervena igapäevaselt viibima (1) keha ilutuse vaatlemises (asubhānupassī kāye viharati) ja arendama (2) toidu ebameeldivuse teadvustamist (āhāre paṭikūlasaññā), (3) kogu maailmast eraldumistaju (sabbaloke anabhirati-saññā), (4) kõikide moodustiste püsituse vaatlust (sabbasaṅkhāresu aniccānupassī) ning hästi välja kujundama (5) selle (st enda) keha surmataju (maraṇa-saññā). Kui bhikkhu on nõrk ja haige, kuid ei jäta eelloetletud viit dhammat tähelepanuta, võib ta saavutada tulvade hääbumise, teadvuse vabanemise ja tarkuse vabanemise juba selles elus, ülimad teadmised, tõe nägemise saavutamise ja selles saavutuses viibida (nacirasseva āsavānaṁ khayā anāsavaṁ cetovimuttiṁ paññāvimuttiṁ diṭṭheva dhamme sayaṁ abhiññā sacchikatvā upasampajja viharissatī).

Objekti ja selle tajumiskogemuse vahetuks mõistmiseks keskendub bhikkhu objekti tõeliste omaduste vaatlemisele, milleks on: (1) püsitus, (3) dukkha ehk ebarahuldavus ja (3) minatus. Püsitus viitab tõsiasjale, et kõik mis tekib, see ka muutub, vananeb, sureb ja laguneb. Ükski asi ega inimene pole igavene, ka Buddha mitte. Kõik asjad on ajalised ning kõik suhted katkevad millalgi. Mida rohkem on kiindumusi kaduva olemusega asjadesse või olenditesse, seda rohkem kogetakse dukkhat. Midagi mis aga meie tahtele allumata pidevalt muutub ja tekitab kannatusi, ei saa ju olla „mina ise“.

Kõige lihtsamal tasandil annab sügavas keskenduses tajude vaatlemine võimaluse saada teadlikuks sellest, kuidas mõistus ja sellega seotud moodustised on seotud tajumisega ning kuidas tajukogemus mõjutab keha, kõne ja mõtte tasandil loodud reageeringut, ehk seda, kuidas inimene mõtleb, mida ütleb ja miks just nii käitub.

Hoolikalt keskenduses tajuprotsesse uurides jõutakse mõistmiseni, et taju toimib varasema meeles salvestunud teabe põhjal. Minevikukogemused ja mälestused on aluseks meeles tekkivale meelsusele (hea-halb-neutraalne; ilus-inetu-neutraalne jne). Kõik uskumused, hoiakud ja väärtushinnangud on teadlikult või teadvustamata, kuid tahtel põhinevad meelemoodustised ehk konstruktsioonid. Objektile omistatud omadused (ilus, kole jne) pole osa sellest objektist, vaid on meeles tekkinud subjektiivsel tajukogemusel põhinevad illusoorsed mõttemoodustised. Taju arendamise eesmärgiks on taju puhastamine sellistest subjektiivsetest meelemoodustistest ehk meeles esinevatest plekkidest (ahnus, iha, viha, kadedus, armastus jms) ja plekkidel rajanevatest illusioonidest, eesmärgiga õppida nägema kõiki inimesi, asju ja nähtuseid vastavalt nende tõelisele olemasolule (yathā-bhūta). Ükski lill ei ole kole ega ilus – on vaid ühe ja sama lille erinevad tajukogemused.

1.  Ilutustaju (asubha-saññā)

Kirg hüljatakse ilutuse arendamisega,

vihkamine hüljatakse sõbralikkuse arendamisega,

pettekujutelus hüljatakse tarkuse arendamisega.^[19]

Ilutustaju arendamisel uurib bhikkhu seda keha, mis on jalatallast kuni pealaeni ümbritsetud nahaga ja täis ilutuid, ebapuhtaid asju. Ta teadvustab:

Selles kehas on:
juuksed, karvad, küüned, hambad, nahk,
liha, kõõlused, luud, üdi,
neerud, süda, maks, vahelihas, põrn, kopsud,
sooled, sisikond, magu, roe,
sapp, röga, mäda, veri, higi, rasv,
pisarad, naharasu, sülg, tatt, liigeste vedelik [ja] kusi.“”^[20]

Ilutustaju saavutatakse ilutuse arendamise (asubha bhāvanā) ehk 31/32 kehaosa keskenduse teel,^[21] mida kirjeldab täpsemalt ptk „Keha vaatlemine ebapuhtusele tähelepanu pööramisel (kāyānupassanā-paṭikūla-manasikarā)“. 

Iha naudingute järele on vaimsel teel suurimaks takistuseks, mistõttu esineb see takistuste (nagu ka ihade) loetelus esimesena. Ilutustaju arendamine aitab vähendada kõiki kehaga seotud ihasid, sh seksuaaliha. Buddha õpetuses ei ole ilutustaju vastand subha-saññā kurjast ega patt, vaid esindab dukkhat ja sansaaras tiirlemise põhjust. Näiteks, seksuaaliha võib põhjustada kergemaid või raskemaid kõlbetuid üleastumisi, nagu võrgutamine, abielutõotuse rikkumine, seksuaalne ärakasutamine, vägistamine, seksi kasutamine võimu, vara (nt pornotööstus) vm oskamatu saamiseks jms. Selline käitumine juhib inimese dukkhasse ja peale selle keha lakkamist uude kannatusrohkesse olemasollu.

Näiteks, kellegi silmi, nahka, juukseid, juukseid vm nähes võidakse neid erinevatel põhjustel ja tingimustel varaemalt kujunenud tajumoodustise põhjal pidada kas eraldiseisvatena (kaunis nahk) või koosesinevatena (kaunis nägu) ilusaks, koledaks või ei-koledaks-ega-ilusaks. Tajukogemusele vastavalt luuakse meelemoodustis (uskumus, nägemus, vaade, mõte), mis omakorda põhjustab kiindumust ja iha selle inimesega koos olla või vastumeelsust, soovi temast eemalduda, või kujuneb selle inimese suhtes neutraalne mulje. Ükski näo osa pole aga iseenesest kole ega ilus, nagu ka inimene tervikuna. Ilus-kole tajumine esindab konventsionaalset mõtlemist, indiviidi subjektiivseid nägemust, mõtlemist, vaateid, eelistusi jms. Kuna taju on subjekti ivne, võib ühele inimesele kellegi nägu meeldida ja teisele mitte meeldida.

Keha tajumise väljakujundamine olemasolevale, vastavalt nii nagu see tõeliselt on, algab arusaamisest, et naudinguiha tekib keha ilusana ja ihaldatavana tajumise põhjal. Ükshaaval kehaosade uurimise ja vaatlemise tulemusena kujuneb mõistmine, et kehaosad ei olegi ilusad ega ihaldusväärsed, mis pöörab meele kehaga seotud klammerdumisest ja kinnisideedest eemale.

Kehaosade teadvustamine loob kehast selge ja realistliku mõistmise; aitab vähendada seksuaaliha; vähendab vähendab kehapõhise vaate ja minavaatega seotud edevust, enesehinnangut (alaväärsus, samaväärsus, üleolek) jms; aitab vabaneda välimusega seotud muretsemisest ja kehaga seotud kinnisideedest; ning edendab mõistmist kõikide kehade samaväärsest olemusest (kõik kehad on sarnased vormi ja teadvuse kogumikud millel on sama saatus); vabastab lõplikult kehaga seotud illusioonidest ning ületab jäädavalt kehapõhise vaate ja minavaate.

2. Valgustaju (āloka-saññā)

Valgustaju arendatakse valguskasina (āloka-kasiṇa) abil. Valguskasina mandalaks saab võtta valgusjoa, mis langeb seinas olevast avast või aknast põrandale.

Varasemas olemasolus kasina harjutamise kogemuse tulemusena võib valgusnimitta ilmneda ka spontaanselt, vaadates nt maapinnale langevat ümmargust päikeselaiku või läbi katuses või seinas oleva augu taevas paistvat kuud. Kes ei leia eelkirjeldatud looduslikku nimittat, saab kinnitada küünla ümara poti siseküljele ja asetada selle külili maha suuga seina poole nii, et august väljuv valgusjuga laskuks seinale. Valguskasinaks sobib nii ümmarguse avaga laualambi seinale suunamisel tekkiv valgussõõr, kui ka kuu vaatlemine. Valguskasina arendamisel vaadatakse ringikujulist valgusvihku, korrates: „valgus..., valgus..., valgus …“ , või soovi korral paali keeles āloka või obhāsa. Edasine arendamine on sama, mis eelnevate kasinate puhul.^[22]

3, 14. Toidu vastaspooletaju (āhāre paṭikkūla-saññā)

Paali termin paṭikkūla [pati + √kūl + a] tähendab „vastaskallast“ või „teist poolt“, mida enamasti tõlgitakse āhāre paṭikkūla-saññā kontektis „ebameeldivaks“.^[23] Taoline tõlge on aga eksitav.^[24] Buddha õpetas keskenduma nii, et ühegi objekti suhtes ei tekiks meeldivat ega ebameeldivat assotsiatsiooni. Ta õpetas tajuma eemaletõukavas mitteeemaletõukavat ja vastupidi, seni, kuni bhikkhu saavutab emaletõukava ja ka mitteeemaletõukava ületanud neutraalse teadvustatud arusaamise. „Tikaṇḍakī suttas“^[25] soovitas Buddha aegajalt:

1. viibida mitteeemaletõukavas eemaletõukava tajumises (appaṭikūle paṭikūlasaññī vihareyya), et bhikkhus ei ilmneks iha põhjustavate dhammade (nähtuste) läbi kirg (rajanīyesu dhammesu rāgo udapādī);
2. viibida eemaletõukavas mitteeemaletõukava tajumises (paṭikūle appaṭikūlasaññī vihareyya), et bhikkhus ei ilmneks viha põhjustavate dhammade läbi viha (dosanīyesu dhammesu doso udapādī);
3. viibida mitteeemaletõukavas ja eemaletõukavas eemaletõukava tajumises (appaṭikūle ca paṭikūle ca paṭikūlasaññī vihareyya), et bhikkhus ei ilmneks iha põhjustavate dhammade läbi kirg ning viha põhjustavate dhammade läbi viha;
4. viibida eemaletõukavas ja mitteeemaletõukavas mitteemaletõukava tajumises (paṭikūle ca appaṭikūle ca appaṭikūlasaññī vihareyya), et bhikkhus ei ilmneks viha põhjustavate dhammade läbi viha ega iha põhjustavate dhammade läbi kirg;
5. viibida mõlema, nii eemaletõukava ja ka mitteeemaletõukava ületanud neutraalses teadvustatud arusaamises (paṭikūlañca appaṭikūlañca tadubhayaṁ abhinivajjetvā upekkhako vihareyya sato sampajāno).

Neid viit taju peab bhikkhu järjepidevalt arendama selleks, et jõuda püsivasse teadvustatud arusaamisse, kus ei ilmne enam:

1. millegi ega kellegi suhtes kusagil (kvacani katthaci kiñcanaṁ) iha põhjustavate dhammade ehk nähtuste läbi kirg;
2. millegi ega kellegi suhtes kusagil viha põhjustavate dhammade läbi viha; ja
3. millegi ega kellegi suhtes kusagil pettekujutlust põhjustavate dhammade läbi pettekujutlus.

Selleks, et teadvuses ei ilmneks meelepärane ega mittemeelepärane kokkupuude (manāpāmanāpā phassā cittaṁ), tuleb „Suure Rāhulale antud nõuande sutta“^[26] kohaselt arendada keskendust nagu maa, vesi, tuli ja tuul. Kui maale, vette, tulle või tuulde langevad puhtad (sucimpi) asjad või ka ebapuhtad (asucimpi) asjad, nagu väljaheited, uriin, röga, mäda, veri jms, siis pole maa, vesi, tuli ega tuul selle pärast kohkunud, tõrjuv ega tunne vastikust. Vaid selline, hinnanguvaba vaatlus võimaldab mõista asju ja nähtuseid nii, nagu need tõeliselt on.

Toidu vastaspooletaju (āhāre paṭikkūla-saññā) on mainitud vanimas „Jaotuste kogumiku“ (Aṅguttaranikāya) tajude (saññā) loendis. Kuigi toidu vastaspooletaju arendamine esineb „Tipitakas“, ei sisaldu seal ainsatki kindlat vormelit, kuidas seda teostada. Küll aga kirjeldavad vastaspoole taju arendamise praktikat nii Vimuttimagga kui Visuddhimagga.

Toiduiha (rasa-taṇha) on ahnuse (lobha) tugev vorm, mis on omakorda takistuseks keskenduse harjutamisel. Sestap soovitas Buddha oma järgijaile toiduga seotud iha ja põnevuse ületada ning kinnitas, et toidu vastaspoole taju väljaarendamine toob kaasa suure vilja ja suure kasu (mahapphalā hoti mahānisaṁsā).^[27] Toidu vastaspooletaju arendamine aitab näha toitu ja jooke teisest küljest ning teadvustada toidu tõelist olemust.

Toidu vastaspooletaju arendamine tähendab täieliku teadlikkuse loomist söömise, joomise ja mälumisega^[28] seotust vahetult, nii, nagu see tõeliselt on.

Nii harjutades kujundab bhikkhu välja vahetu ja täieliku mõistmise viiekordsest ihast, ainete kogumikest ja keha sisemuses toiduga toimuvast misläbi areneb välja toidu vastaspooletaju. Kui bhikkhu arendab püsivat vahetut teadlikkust söömisest ja toidu tõelisest olemusest, muutub meel häirimatuks ja kõigutamatuks, takistused (nīvaraṇa) peatuvad ning ta saavutab džhaana ja maitsva toidu järele iha lakkamise.^[29] Sel moel liigub ta virgumise suunas kergusega täidetud heaolus ja õnnes ning läheneb ambrosiaalsele.^[30]

Arahant Upatissa juhiste kohaselt^[31] läheb bhikkhu toidu ebameeldivuse arendamiseks sobivasse, eraldatud kohta, istub ristatud jalgadega maha ja suunab oma rahuliku, keskendunud meele toidu olemusele ja mõtlustab nii, nagu see on toodud järgnevas „Toidu ja söömise vastaspooletaju arendamise juhendis (I)“. 

4, 15. Kogu maailmast eraldumistaju (sabbaloke-anabhirata-saññā)

Mõistes vahetult maailma tõelist olemust, nii, nagu see tõeliselt on (anicca, dukkha, anatta), tekib soov sellest eralduda ja lõplikult vabaneda. Siin hoidub bhikkhu maailma klammerdumisest (loke upādānā) ning maailmaga seotud mentaalsetest vaadetest, seisukohtadest ja kalduvustest (cetaso adhiṭṭhān-ābhinives-ānusayā), hülgab need, ega klammerdu neisse.^[34] Ta arendab kogu maailmast loobumist nii (1) välistesse objektidesse kui ka (2) meele moodustistesse (vaated, uskumused, hoiakud, arvamused jms) klammerdumise hülgamise teel. Seeläbi saavutab ta surmatuse (amata).

5, 11. Püsitustaju (anicca-saññā) ja ohutaju (ādīnava-saññā).

„Kõik moodustised [on] püsitud“:
kes seda tarkusega näeb, see pöördub dukkhast —
see on puhastumise tee.^[35]

Püsitustaju arendamine juurib välja ennasttäis „mina olen“.^[36] Kogedes viie kogumike vaatlusel muret (aṭṭiyati), häbi (harāyati) ja tülgastust (jigucchati), arendab bhikkhu kõikide moodustiste püsitustaju (sabbasaṅkhāresu anicchāsaññā),^[37] misjärel hakkab ta nii sisemisi (enda kehaga seotud) kui ka välimisi vorme tajuma läbi nende tõelise olemuse, milleks on ilmnemine, kadumine ning püsimine ja teised seisundid.^[38] „Keskenduse sutta“ kohaselt kujundab püsituse keskendust arendav bhikkhu dhammade ehk ilmmnevate asjade ja nähtuste osas välja olemasolule vastava (yathā-bhūtaṁ) mõistmise:

• Mõistab olemasolule vastavalt: „silm/kõrv/nina/keel/keha/meel [on] püsitu“;
• mõistab olemasolule vastavalt: „vormid/helid/lõhnad/maitsed/puuted/dhammad (meeleobjektid) [on] püsitud“;
• mõistab olemasolule vastavalt: „silmateadvus/kõrvateadvus/ninaateadvus/keeleteadvus/kehateadvus/meeleteadvus [on] püsitu“;
• mõistab olemasolule vastavalt: „silmakokkupuude/kõrvakokkupuude/ninakokkupuude/keelekokkupuude/kehakokkupuude/meelekokkupuude [on] püsitu“.
• Mõistab olemasolule vastavalt: „mis iganes tunne tekib silma-, kõrva, nina-, keele-, keha- või meelekokkupuutest – [kas] õnne või dukkha või ei-dukkha-ega-õnne [tunne] – ka see [on] püsitu“.

Olles püsitustaju täielikult välja arendanud, mõistab bhikkhu püsituse hirmutavat ja ohtlikku olemust, misläbi kujuneb välja ohutaju (ādīnava-saññā). Mõistes vormi tõelist loomust – milleks on dukkha – tekib püsituse dukkhataju (anicce-dukkha-saññā). Seejärel hakkab bhikkhu vaatlema vormi minatut olemust ja sellega seotud dukkhat ning arendab välja dukkha minatusetaju (dukkhe-anatta-saññā). Nähes vormi tõelist loomust, tekib bhikkhul soov materiaalsest olemasolust vabaneda ja sellest loobuda, misläbi hakkab loomulikul moel arenema hülgamistaju (pahāna-saññā). Vormi tõelise olemuse nägemisel lakkab kirg selle vastu ning kujuneb välja kiretustaju (virāga-saññā). Vaadeldes sel moel läbi kõik viis kogumikku, mõistab bhikkhu mateeria lakkamist ning temas kujuneb välja lakkamistaju (nirodha-saññā).

Sarnaselt eeltoodule vaatleb bhikkhu ka ülejäänud nelja kogumikku, milleks on tunne, taju, moodustised ja teadvus, ning arendab koos püsitustajuga välja minatustaju (anatta saññā). Kõikide moodustiste suhtes püsitustaju välja arendanud bhikkhu on moodustiste suhtes tõrjuv (aṭṭiyati), rõhutud/nördinud (harāyati) ja vältiv (jigucchati).^[39] Nähes viie kogumiku püsitust ja selle ilmnemist esinemist, vananemist ja kadumist ning sellega kaasnevat dukkhat, hakkab bhikkhu arendama kehaga seotud ohutaju (ādīnava-saññā).

Püsituse mõistmine on seotud ka sõltuvusliku tekkimisega, mis toimub põhjus-tagajärg põhimõttel, kus kõik ilmnev on tingitud, suhteline ja ajutine: iga tekkinud nähtus on tingitud eelnevast ja põhjustab järgneva.^[40] Siin keskendub bhikkhu sõltuvusliku tekkimise (paṭicca-samuppāda) vaatlemisel esmalt tekkimise suunas ja seejärel vastupidises, lakkamise suunas.

Kõik sõltuvuslikult tekkiv on püsitu, tingitud, lõppemise dhamma, kaduvuse dhamma, kiretuse dhamma ja lakkamise dhamma. Kui kõik olemasolev on tingitud ja lakkab selle aluseks olevate tingimuste lakkades, siis kuidas saakski küsida:

1. Kas ma olen olnud minevikus?
2. Kas mind ei ole olnud minevikus?
3. Mis ma olen olnud minevikus?
4. Kuidas ma olen olnud minevikus?
5. Millisest olemasolu vallast (maailmast) millisesse olemasolu valda (maailma) olen ma muutunud minevikus?
6. Kas ma olen tulevikus?
7. Kas mind ei ole tulevikus?
8. Mis ma olen tulevikus?
9. Kuidas ma saan olema tulevikus?
10. Millisest olemasolu vallast (maailmast) millisesse olemasolu valda (maailma) ma muutun tulevikus?

Või olla saakski olla olevikust hämmastunud ja küsida: 

1. Kas ma olen?
2. Kas mind ei ole?
3. Mis ma olen?
4. Kuidas ma olen?
5. Kust on see olemine (olend) tulnud?
6. Kuhu see olemine (olend) läheb?”^[41] 

Olles kujundanud vormi suhtes välja püsitustaju, kohaldatakse sama tunde, taju, moodustiste kui ka teadvuse klammerdumise kogumike suhtes. Selleks keskendub bhikkhu korduvalt nāma olemasolu püsituse vaatlemisele (aniccānupassanā) ja mõistab, et ka see on muutuv, lakkav ning kaduv – seega on nii tunde, taju, moodustiste kui ka teadvuse klammerdumise kogumik püsitu (anicca).

Püsitustaju kujundab välja minatustaju ja minatustaju juurib omakorda välja ennasttäis „mina olen“, mis võimaldab saavutada nibbaana juba selles elus.^[42]

Püsitustaju arendamine kuulub läbinägemise arendamise (vipassanā bhāvanā) alla, mida põhjalikumalt käsitleb ptk 201 läbinägemise arendamise objekti (vipassanā bhāvanā kammaṭṭhana). Välise vormi abil püsitustaju täielikult välja arendanud bhikkhu mõistab püsitusega kaasnevaid ohte ja arendab välja ohutaju.

„Girimānanda suttas“^[43] kohaselt läheb bhikkhu ohutustaju (ādīnava-saññā) arendamiseks eraldatud kohta ja hakkab kuue taju teel arendama minatustaju Buddha poolt antud vormeli kohaselt: 

See keha on paljude valude ja ohtude allikas.
Selles kehas tekivad erinevad vaevused, nagu: 
silmahaigused, sisekõrvahaigused, ninahaigused, keelehaigused, kehahaigused, peahaigused, väliskõrvahaigused, suuhaigused, hambahaigused, köha, astma, katarr, põletik, palavik, kõhuvalu, minestamine, kõhulahtisus, maovalu, koolera, pidalitõbi, paistetus, ekseem, tuberkuloos, epilepsia, villid, sügelus, kärntõbi, tuulerõuged, sügelised, verejooks, suhkruhaigus, hemorroidid, vähk, haavandid;
sapist, flegmast ja tuulest või nende kombinatsioonist põhjustatud haigused;
kliimamuutustest põhjustatud haigused;
hooletust käitumisest põhjustatud haigused;
kallaletungist põhjustatud haigused;
ja teo tagajärjel tekkinud haigused;
aga ka külm, kuumus, nälg, janu, roojamine ja urineerimine.^[45]

6. Püsituse dukkhataju (anicce-dukkha-saññā)

Kõik moodustised [on] dukkha: 
kes seda tarkusega näeb, see pöördub dukkhast —
see on puhastumise tee.^[47]

Nii vormi, tunde, taju, moodustiste kui ka teadvuse klammerdumise kogumikud on moodustunud, muutuvad, lakkavad ja kaduvad – seega on kogumikud püsitud (anicca). Kuna kogumikud on püsitud ja hävinevad, on see hirmutav. Mis on hirmutav, ei saa pakkuda lõplikku rahulolu, mistõttu on moodustunud kogumikud dukkha. Teostades läbinägemise arendamise (vipassanā bhāvanā) teel viie klammerdumise kogumiku vahetut läbinägemist nii, nagu see tõeliselt on, jõuab bhikkhu arusaamisele püsituse ja sellest tuleneva dukkha loomusest ning tal tekib püsituse dukkhataju. Läbinägemise arendamise teel püsituse dukkhataju arendamist käsitleb põhjalikumalt ptk „201 läbinägemise arendamise objekti (vipassanā bhāvanā kammaṭṭhana)“.

7. Dukkha minatusetaju (dukkhe-anatta-saññā)

Püsitustaju arendatakse välja koos minatustajuga.^[48] Kõik mis moodustub, see lakkab, mis sünnib, see sureb. Nii on ka vorm vaid moodustiste mass (saṅkhāra-puñjoya), kust ei ole võimalik leida ühtegi olendit.^[49] Kõik inimesed ja olendid on vaid põhjuslikult, vastastikus sõltuvuses toimuvate elementide kogumikud, mis ei sisalda muutumatut mina. Kui püüda leida mingist kogumikust muutumatut suurust mida nimetada minaks, mis on täielikult meie kontrolli all, siis tuleb tunnistada, et seda ei ole olemas. Läbinägemise arendamisel (vipassanā bhāvanā) vaadeldakse esmalt teadvuse kogumikku, misläbi toimub vahetu taipamine: „vorm ei ole mina, mina ei ole vorm, vormis ei ole mina ja minus ei ole vormi“.^[50] Seejärel vaadeldakse samal moel läbi ka kõik ülejäänud neli klammerdumise kogumikud. Mõistmine, et kõik moodustised on minatud ega ole meie kontrolli all, on hirmutav ega sisalda lõplikku rahulolu – sestap on kõik minatud moodustised dukkha. Minatuse dukkhataju arendamist käsitleb täpsemalt ptk „201 läbinägemise arendamise objekti (vipassanā bhāvanā kammaṭṭhana)“.

8. Hülgamistaju (pahāna-saññā)

Naudingutaju eemaldamiseks arenda hülgamistaju.^[51]

Olles olemasoleva tõelise olemasolu õigel moel läbi näinud, tekib bhikkhul selle tagajärjel loomulik loobumine ehk hülgamine ning vastav taju. Läbinägemise arendamisega kujuneb välja teadvuse ja mateeria püsitu ning kaduva olemuse teadmine (anicca-ñāṇa), hirmu ja pideva ohu kohaolu teadmine (bhaya-tūpaṭṭhāna-ñāṇa) ning sellel põhinev ohuteadmine (ādinava-ñaṇa). Neist kahest tekib elu ja olemasolu suhtes pettumus, meel pöördub neist ära ega tunne maisest elust enam rõõmu ning kujuneb välja (olemasolu)tüdimuse teadmine (nibbidā-ñāṇa). Sel teel ilmneb kogu mentaalse ja materiaalse tõelise olemuse mõistmisega pääsemisigatsuse teadmine (muñcitukamyatā-ñaṇa) ja pääsemisotsuse teadmine (paṭisankhā-ñaṇa) ning meel vabaneb loobumise teel klammerdumisest – tekib loomulik loobumine ja sellekohane hülgamistaju (pahāna-saññā).

Hülgamistaju põhineb neli nelja õige pingutuse (cattāro sammā-padhānā)^[52] teisel, hülgamise pingutusel (pahāna-padhāna), mille sisuks on: esilekerkinud (1) naudingumõtete (uppanna kāma-vitakka), (2) kuritahtlike mõtete (byāpāda-vitakka), (3) mittevägivallatute mõtete (vi-hiṁsā-vitakka) ja (4) kurjade mitteoskuslike dhammade (pāpake akusale dhamme) mittetalumine (nādhivāseti), hülgamine (pajahati), hajutamine/eemaldamine (vinodeti), väljajuurimine (byantīkaroti) ja hävitamine (anabhāvaṁ gameti).^[53]

Kuritahtlikud, vägivaldsed ja oskamatud mõtted võivad olla seotud ihaldava ja nauditava saamisega või ebameeldivast eemaldumisega, sellest vabanemisega. Oskamatute meeleomaduste (kirg, viga, sallimatus, ahnus jt) hülgamine pole passiivne tegevus, vaid teadvustatud püüdlus. See eeldab nii oskamatu mõtte tekkimise teadvustamist, kui ka kohest, eesmärgipärast reageerimist. Mõttest sünnib tegu (kamma). Oskamatute mõtete teadvustamine ja juba eos peatamine elimineerib oskamatu käitumise ning sellele järgneva dukkhaliku vilja ilmnemise. Iga oskamatu mõtte elimineerimine ja tähelepanu säilitamine aitab ennetada ja hoida ära järgmise oskamatu mõtte ilmnemise.

Hülgamise arendamist käsitleb ka ptk „201 läbinägemise arendamise objekti (vipassanā bhāvanā kammaṭṭhana)“.

 

9. Kiretustaju (virāga-saññā).

Kiretusstaju arendamiseks mõtlustab bhikkhu alljärgnevalt:

See on rahu, see on ülim: kõikide moodustiste rahu, kogu omamisest lahtilaskmine, iha lõppemine, kiretus, vaibumine.^[55]

Kire (rāga) ületamiseks arendab bhikkhu (1) nelja teadlikkuse alust (satipaṭṭhānā), milleks on: keha, tunnete, teadvuse ja dhammade vaatlemine ning teadlikkuse loomine,^[56] ja (2) kuut meelespidamist.^[57] Seejärel jätkab ta püsituse taju (aniccasaññā), püsituse dukkhataju (anicce dukkhasaññā), dukkha minatustaju (dukkhe anattasaññā), hülgamistaju (pahāna-saññā), kiretustaju (virāgasaññā) ja lakkamistaju (nirodhasaññā) arendamisega.^[58]

„Esimesse gruppi“^[59] koondatud loend dhammadest, mille arendamine ja suurendamine juhib ühesuunaliselt (olemasolu) tüdimusse, kiretusse, lakkamisse, rahunemisse, ülimatesse teadmistesse, virgumisse ja vaibumisse, sisaldab: buddha (buddhānussati) dhamma (dhammānussati), sangha (saṅghānussati), kõlbluse (sīlānussati), helduse (cāgānussati) ja deevade (devatānussati) meelespidamise arendamist, ning hingamise (ānāpānassati), surma (maraṇassati) ja keha (kāyagatāsati) teadlikkuse arendamist.

Nime ja vormi (nāma-rūpa) tõelise olemasolu õigel moel läbinägemise loomulikuks tulemuseks on sellest lahtilaskmine, loobumine ning selle uuesti mitteihkamine. Vaadeldes läbinägemise arendamises tingitud moodustiste ja nähtuste tekkimist ja lakkamist saavutab bhikkhu kõige suhtes neutraalse teadmise (saṅkhārupekkhā-ñaṇa) ja neutraalse rahu milles kirg loomulikul moel lakkab. See on osa läbinägemise arendamist, mida on põhjalikumalt käsitletud ptk „201 läbinägemise arendamise objekti (vipassanā bhāvanā kammaṭṭhana)“.

10. Lakkamistaju (nirodha-saññā)

Lakkamistaju arendamiseks mõtlustab bhikkhu alljärgnevalt:

See on rahu, see on ülim: kõikide moodustiste rahu, kogu omamisest lahtilaskmine, iha lõppemine, lakkamine, vaibumine.^[60]

Vaadeldes asjade ja nähtuste pidevat lakkamist toimub neist lahtilaskmine ja ärapöördumine ning ületatakse nende püsivaks (nicca) pidamise illusioon. Sellisel vaatlemisel saadakse lakkamise/lahustumise vaatlemise teadmine (bhangānupassanā-ñāṇa) ja bhikkhu vabaneb valest vaatest, püsituses elamise ihast, pidev oskuslikus püsimine, eluviisi puhtus, hirmu väljasuremine, kannatlikkus ja enesevaldamine ning rahulolematuse lõppemine.

Lakkamistaju arendamist käsitleb täpsemalt ptk „201 läbinägemise arendamise objekti (vipassanā bhāvanā kammaṭṭhana)“.

12. Minatustaju (anatta saññā) 

„Kõik dhammad [on] minatud“:
kes seda tarkusega näeb, see pöördub dukkhast —
see on puhastumise tee.^[61]

Naudingupõhine vaade hüljatakse püsitustaju arendamisega,
minapõhine vaade hüljatakse minatustaju arendamisega,
vale vaade hüljatakse õige vaate arendamisega.^[62]

Minatustaju arendamiseks läheb bhikkhu eraldatud kohta ja hakkab kuue taju teel arendama minatustaju Buddha poolt antud vormeli kohaselt: 

Silm on minatu, vorm on minatu, kõrv on minatu, heli on minatu, nina on minatu, lõhn on minatu, keel on minatu, maitse on minatu, keha on minatu, puude on minatu, meel on minatu, dhamma on minatu.^[63]

Vormikogumik (rūpakkhandhā) on moodustunud neljast elemendist. Maa-, vee-, tule- ja tuuleelement on püsitu, dukkha ja minatu. Olles arendanud välja vormi suhtes välja minatustaju, jätkab bhikkhu samasuguse taju väljaarendamist nime (nāma) ehk tunde, taju, moodustiste ja teadvuse suhtes.^[64]

Tunne, mis võib olla kas õnnetunne, dukkhatunne või ei-dukkha-ega-õnne tunne, on püsitu, dukkha ja minatu. Tunne tekib sisemise ja välimise ala kokkupuutest.

Tajudekogumik (saññākkhandhā) hõlmab vormi-, heli-, lõhna-, maitse-, puute- ja dhammataju ning tekib kuue sisemise ala poolt neile vastavate väliste alade (objektide) tajumisel ning on püsitu, dukkha ja minatu. Taju tunneb ära nii füüsilise kui mentaalse objekti.

Moodustistekogumik (saṅkhārākkhandhā). Kõik välised dhammad ehk asjad, nähtused ja teiste teadvuste (silma-, kõrva-, nina-, keele- ja kehateadvuse) kaudu meeleteadvusesse jõudvad kogemused ja meeleteadvuses tekkivad moodustised ehk mõtted, ideed, fantaasiad jms on vaid mentaalsed objektid, mida inimene oma meeles tajub ja teadvustab. Mõned meist on oskuslikud ja virgumist jõustavad, näiteks maisest loobunud, mittepahatahtlikud, mittevägivaldsed, sõbralikud ning kaastundlikud mõtted, nagu ka usk Buddhasse, dhammasse ja sanghasse. Maisesse klammerduvad, pahatahtlikud ja vägivaldsed ning viha, ahnust ja teadmatust jõustavad oskamatud mõtted toovad aga soovimatuid, dukkhalikke tagajärgi ning juhivad virgumisest eemale. Kõik moodustised on püsitud, dukkhalikud ja minatud.

Teadvuste kogumik (viññāṇakkhandhā) esindab põhiteadlikkus või teadmust. Teadvus on oma olemuselt särav-puhas (pabhassara)^[65], mis muudabki tajude puhastamise võimalikuks.

Kuna kõik viis kogumikku on üksteisega lahtumatult seotud, pole olemas eraldiseisvat, omaolemusega vormi, tunnet, taju, mõtet ega teadvust. Viie kogumiku täpsem kirjeldus on leitav DVE I, ptk „Viis klammerdumise kogumikku (pañcupādānakkhandhā)“.

Minatustaju saavutamise kuus kasu (cha ānisaṁsa anattasañña) on järgmised:^[66]

• „mina“ jääb maailmas ilmnemata, olemasoluga samastumata (sabbaloke ca atammayo bhavissāmi);
• „minu mina“ loomine peatub (ahaṅkārā ca me uparujjhissanti);
• „minu oma“ loomine peatub (mamaṅkārā ca me uparujjhissanti);
• jagamatute teadmiste valdamise omandamine (asādhāraṇena ca ñāṇena samannāgato bhavissāmi);
• ilmnevate dhammade põhjuse õige mõistmine (hetu ca me sudiṭṭho bhavissati);
• põhjuspõhiselt dhammade tekkimise (ehk sõltuvusliku tekkimise, põhjusliku tingituse) nägemine (hetusamuppannā ca dhammā).

13. Surmataju (maraṇa saññā)

Surmataju loomiseks harjutab bhikkhu viit järjepidevat ülevaatlust (pañca abhiṇha-paccavekkhaṇa)^[68], mis sarnaneb Buddha õpetusele eksistentsi viiest tingimusest millele kõik olemasolev allub. Neid viit tingimust – (1) ma vananen, (2) ma haigestun, (3) ma suren, (4) ma pean lahkumine kõigest keda pean kalliks ja armsaks, (5) ma olen oma tegude omaja, pärija; teod on mu ainsad sugulased ja tõeline kaitse –, ei ole võimalik vältida ja sestap nimetatakse neid viieks saavutamatuks (pañca alabbhanīya ṭhāna).

Surma pidev ülevaatlus ja meenutamine aitab arendada välja lakkamatu teadlikkuse keha püsitusest ja ajutisusest ning näha olemasolu vahetult, nii nagu see tõeliselt on.

Surmataju väljaarendamine toimub läbinägemise arendamise teel alljärgneva viie dhamma vaatlemise kaudu.^[69]

1. Vananemise dhamma (jarā-dhamma) – kõik inimesed vananevad, keegi ei pääse sellest.
2. Haigestumise dhamma (vyadhi-dhamma) – kõik inimesed haigestuvad, keegi ei pääse sellest.
3. Suremise dhamma (maraṇa-dhamma) – kõik inimesed surevad, keegi ei pääse sellest.
4. Lõppemise dhamma (khaya-dhamma) – kõik inimesed lõpevad otsa, keegi ei pääse sellest.
5. Lakkamise dhamma (nassana-dhamma) – kõik inimesed kaovad/lakkavad olemast, keegi ei pääse sellest.

16. Skeletitaju (aṭṭhika saññā)

Skeletitaju väljaarendamiseks vaadeldakse skeletti kas luude kaupa, ühenduste kaupa või kogumike kaupa. Ühenduste kaudu vaatlemisel ja hilisemal mõtlustamisel teadvustatakse, et:

• pöialuud on ühenduses kannaluuga, kannaluu sääreluuga, see omakorda reieluuga ja reieluu on ühenduses puusaluuga;
• puusaluu on ühenduses nimmelülidega (selgrooga); nimmelülid (selgroog) on ühenduses rangluuga;
• rangluu on ühenduses õlavarreluuga, see omakorda randmeluuga, see kämblaluudega ja need omakorda sõrmeluudega;
• kaelalülid on ühenduses koljuga, kolju alalõualuuga ja see omakorda hammastega.^[70]

Nii on selles ebapuhtas kehas luud ühendatud jäigalt, pooljäigalt või liigestega mis kõik on omakorda kaetud nahaga. Keha ei ole loodud kõrgema olendi poolt; see keha on kamma tagajärg, loodud ema ja isa poolt. Need on ühendused, mille üle tuleks keha tõelise olemuse mõistmise saavutamiseks mõtiskleda.

Kogumike kaudu skeleti vaatlemisel nähakse, et peas on üheksa luud, kaks põseluud, 32 hammast, 7 kaelalüli, 14 roiet, 24 roidest, 18 selgroolülist^[71], 2 puusaluud, 64 käeluud, 64 jalaluud, ja 64 lihastega seotud luud. Seal on 300 luud seotud 800-900 sidemega. Kehas on 900 lihast, 7000 nahatekstuuri, 80 000 juuksekarva, 99 000 kehakarva, 60 pragu, 80 000 ussikest (bakterit?). Sapp, sülg ja aju kaaluvad palata? (1 palata = 4 ryo) ja veri üks attha? (=3 sho?). See keha on erinevaid aineid, kust, rooja ja mustust täis kogumike hunnik. Need on kogumikud, mille üle tuleks keha tõelise olemuse mõistmise saavutamiseks mõtiskleda.

17.-20. Laibataju

17. Ussitava laiba taju (puḷavaka saññā). Siin vaatleb bhikkhu ussitavat laipa ja arendab välja sellekohase taju. Ta mõistab, et ka selle (tema) keha kui ka kõikide olendite kehade saatus on selline. Õigel moel vastava taju väljaarendamise tulemusel lakkab keha suhtes kirg.

18. Lilla-laigulise laiba taju (vinīlaka saññā). Siin vaatleb bhikkhu lilla-laiguliseks muutunud laipa ja arendab välja sellekohase taju. Ta mõistab, et ka selle (tema) keha kui ka kõikide olendite kehade saatus on selline. Õigel moel vastava taju väljaarendamise tulemusel lakkab keha suhtes kirg.

19. Aukliku laiba taju (vicchiddaka saññā). Siin vaatleb bhikkhu auklikuks lagunenud laipa ja arendab välja sellekohase taju. Ta mõistab, et ka selle (tema) keha kui ka kõikide olendite kehade saatus on selline. Õigel moel vastava taju väljaarendamise tulemusel lakkab keha suhtes kirg.

20. Ülestursunud laiba taju (uddhumātaka saññā). Siin vaatleb bhikkhu ülestursunud laipa ja arendab välja sellekohase taju. Ta mõistab, et ka selle (tema) keha kui ka kõikide olendite kehade saatus on selline. Õigel moel vastava taju väljaarendamise tulemusel lakkab keha suhtes kirg.

„Suur teadlikkuse rajamise sutta“^[72] loetleb üheksa lagunemisastmega laipa. „Dhammagrupid“ (Dhammasangaṇī) toob ära asubha kümnese loendi, kus lisaks eelnevale üheksale lagunemisastmega laibale lisandub kümnendaks skelett (aṭṭhika). Vt lisaks ptk „Keha vaatlemine üheksa laiba kaudu (kāyānupassanā-nava-sivathika)“ ning „Surmateadlikkus (maraṇa-sati)“.

 

Tajude arendamisegaseotud kanoonilised tekstid

• Āhārepaṭikūlasutta SN 46.69.
• Anabhiratisutta SN 46.70.
• Aparaaccharāsaṅghāta Vagga AN 1.467, 478.
• Āsavakkhayasutta AN 5.70.
• Asubhasutta AN 4.163.
• Dutiyasaññāsutta AN 5.62.
• Ekanipāta, Jhāna vagga AN 1.378-627.
• „Girimānandasutta“ AN 10.60
• Lokasutta Iti 112.
• Meghiyasutta Ud 4.1.
• Meghiyasutta AN 9.3.
• Nakulapitusutta SN 22.1.
• Nibbidāsutta AN 5.69.
• Paṭhamasaññāsutta AN 5.61, AN 7.48, AN 9.93, AN 10.56.
• Rāga abhiññāya peyyāla AN 5.303, 304.
• Saññāsutta AN 9.16.
• Sasaṅkhārasutta AN 4.16
• Sambodhisutta AN 9.1.
• Saṅkhatalakkhaṇasutta AN 3.47.
• „Vajirāsutta“ SN 5.10.
• Vaṅgantaputtaupasenattheragāthā Thag 10.6.

^[1]          „saññāvirattassa na santi ganthā,
             paññāvimuttassa na santi mohā;
             saññañca diṭṭhiñca ye aggahesuṁ,
             te ghaṭṭayantā vicaranti loke”ti. – Māgaṇḍiyasutta Snp 4.9.

^[2] „nīlampi sañjānāti, pītakampi sañjānāti, lohitakampi sañjānāti, odātampi sañjānāti“ – Khajjanīyasutta SN 22.79. Toodud tajukirjeldus vastab neljale värvikasinale.

^[3] Upādāna parivattasutta SN 22.56, Mahāpuṇṇamasutta MN 109, Khandhasutta SN 22.48 jpt.

^[4] Mahāvedallasutta MN 43.

^[5] Chachakkasutta MN 148.

^[6] „Chachakkasutta MN 148.“ Tunne (vedanā) on esimene viiest tegurist, mis moodustavad nimetatava (nāma) ehk mentaalsuse, ülejäänud neli on taju (saññā), tahe (cetana), kokkupuude (phassa) ja tähelepanu (manasikāra); vt: „[Paṭiccasamuppāda]-Vibhaṅgasutta“ SN 12.2.

^[7] Dhammacakkappavattanasutta SN 56.11, Mahāsatipaṭṭhānasutta DN 22 jpt.

^[8] Chachakkasutta MN 148.

^[9] „Sanidānasutta“ SN 14.12.

^[10] „Giñjakāvasathasutta“ SN 14.13.

^[11] Poṭṭhapādasutta DN 9.

^[12] Pheṇapiṇḍūpamasutta SN 22.95.

^[13] Vipallāsasutta AN 4.49.

^[14] Madhupiṇḍikasutta MN 18.

^[15] Jhāna vagga AN 1.378-627.

^[16] „Girimānandasutta“ AN 10.60.

^[17] „Girimānandasutta“ AN 10.60.

^[18] Gilānasutta AN 5.121.

^[19] „rāgassa pahānāya asubhā bhāvetabbā, dosassa pahānāya mettā bhāvetabbā, mohassa pahānāya paññā bhāvetabbā.“ – Rāgasutta AN 6.107. „asubhā bhāvetabbā rāgassa pahānāya.“ – Meghiyasutta Ud 4.1.

^[20] „atthi imasmiṁ kāye kesā lomā nakhā dantā taco maṁsaṁ nahāru aṭṭhi aṭṭhimiñjaṁ vakkaṁ hadayaṁ yakanaṁ kilomakaṁ pīhakaṁ papphāsaṁ antaṁ antaguṇaṁ udariyaṁ karīsaṁ pittaṁ semhaṁ pubbo lohitaṁ sedo medo assu vasā kheḷo siṅghāṇikā lasikā muttan ti“. – Mahāsatipaṭṭhānasutta MN 10; „Girimānandasutta“ AN 10.60 jpt.
*peaaju on toodud Dvattiṁsākāra Kp 3.

^[21] „Girimānandasutta“ AN 10.60.

^[22] Vt ptk „Kümme kasinat (dasa kasiṇa)“.

^[23] paṭikkūla [paṭi suunav eesliide; tagasi, vastu, vastand, suunas (PED 890-891) + kūla nõlv, kalle, pank, muldkeha] vastas kallas/nõlv/kallak, vastumeelsus, mittesoovitud, ebameeldiv, vastu, vastakas (PED lk 894). 

^[24] Ilmselt pärineb selline tõlge hilisematest kommentaariumitest, mille kohaselt tuleks toidu vastaspooletaju väljaarendamiseks teadvustada esmalt toitu ja arendatakse välja toitainete suhtes mõlemapoolne taju, st nii meeldiva kui ebameeldiva taju: (1) meeldiva teadvustamine, nt toidu meeldiva väljanägemise, lõhna, maitse, pehmuse jm tajumine; ning (2) ebameeldiva teadvustamine, nt toidu segunemine ila ja seedemahladega, lagunemisprotsessis kuse, roojana ja gaaside tekkimine ning kuse ja rooja kehast väljutamine. Seejärel tuleks keskenduda toidu ainelisele olemusele, mõistmaks, et toit on vaid elementide kogumik.

^[25] Tikaṇḍakīsuttaṁ AN 5.144.

^[26] Mahārāhulovādasuttaṁ MN 62.

^[27] Āhārepaṭikūlasutta SN 46.69. Kui mahapphalā viitab üldjuhul neljale arija teele ja viljale, siis mahānisaṁsā viitab uuele sünnile deevade vallas vm kõrgemaga seotud saavutusele.

^[28] Tahke toit, imetav/hammustatav, joodav, näritav (khajja, jeyya, peyya, bhojja).

^[29] „rases anugiddhassa, jhāne na ramatī mano.“ – Vaṅgan­ta­puttaupa­senat­thera­-gāthā, Thag 10.6. 

^[30] Vim lk 205.

^[31] Vim lk 205-208.

^[32] Vim lk 205.

^[33] Vim lk 206-208.

^[34] „Girimānandasutta“ AN 10.60. Vt ka ptk „201 läbinägemise arendamise objekti (vipassanā bhāvanā kammaṭṭhana)“.

^[35] „sabbe saṅkhārā aniccā’ti yadā paññāya passati atha nibbindati dukkhe esa maggo visuddhiyā.“ – KN, Dhp 277.

^[36] „aniccasaññā bhāvetabbā asmimānasamugghātāya.“ – Meghiyasutta Ud 4.1; Sambodhisutta AN 9.1 jt.

^[37] „Girimānandasutta“ AN 10.60.

^[38] „tīṇimāni, bhikkhave, saṅkhatassa saṅ­kha­ta-­lak­kha­ṇāni. katamāni tīṇi? uppādo paññāyati, vayo paññāyati, ṭhitassa aññathattaṁ paññāyati.“ – Saṅkhatalakkhaṇasutta AN 3.47. Need kolm dhammat – ilmnemine, kadumine ning püsimine – on nähtavad ka viie klammerdumiskogumiku kontekstis, vt: Ānandasutta SN 22.37.

^[39] „Girimānandasutta“ AN 10.60.

^[40] Upanisasutta SN 12.23, Mahānidānasutta DN 15. Sõltuvuslikku tekkimist selgitab täpsemalt DVE, I osa, ptk „Sõltuvuslik tekkimine (paṭiccasamuppāda)“.

^[41] Paccayasutta SN 12.2.

^[42] Meghiyasutta AN 9.3.

^[43] „Girimānandasutta“ AN 10.60.

^[44] Paccayasutta SN 12.2. Hilisemate selgituste kohaselt kasutas Buddha ohutaju arendamiseks erinevate haiguste loetlemist selleks, et bhikkhu hoiaks pidevalt meeles keha kui viie klammerdumiskogumiku: (1) püsitut olemust, ebatäiuslikkust, keha lagunevat olemust; (2) püsitu ja laguneva keha dukkhalikku olemust; (3) püsitu, laguneva ja dukkhalikku keha minatut olemust (organid, rakud jt kehaga seotud süsteemid toimivad ja lõpetavad töö meie tahtest sõltumata); (4) haigestuvat olemust, mis aitab vältida uhkust, tunda rõõmu heast tervisest ning suhtuda kaastundlikult haigetesse; (5) lõpliku lakkamise dhammat, kui kehalise ja meelelise dukkha lakkamist põhjustavat ravimit.

^[45] „Girimānandasutta“ AN 10.60.

^[46] Paccayasutta SN 12.2.

^[47]       „sabbe saṅkhārā dukkhā’ti yadā paññāya passati
            atha nibbindati dukkhe esa maggo visuddhiyā.“ – KN, Dhp 278.

^[48] Meghiyasutta Ud 4.1.

^[49] „Vajirāsutta“ SN 5.10.

^[50] „…na rūpaṁ attato samanupassati, na rūpavantaṁ vā attānaṁ; na attani vā rūpaṁ, na rūpasmiṁ vā attānaṁ.“ – Nakulapitusutta SN 22.1.

^[51]           „kāmasaññāya pahānāya nekkhammasaññā bhāvetabbā, 
                  byāpādasaññāya pahānāya abyāpādasaññā bhāvetabbā,
                  vihiṁsāsaññāya pahānāya avihiṁsāsaññā bhāvetabbā.“ – „Saññāsutta“ AN 6.110.

^[52] Saṅgītisutta DN 33.

^[53] „katamā cānanda, pahānasaññā? idhānanda, bhikkhu uppannaṁ kāmavitakkaṁ nādhivāseti, pajahati, vinodeti, byantīkaroti, anabhāvaṁ gameti. uppannaṁ byāpādavitakkaṁ nādhivāseti, pajahati, vinodeti, byantīkaroti, anabhāvaṁ gameti. uppannaṁ vihiṁsāvitakkaṁ nādhivāseti, pajahati, vinodeti, byantīkaroti, anabhāvaṁ gameti. uppannuppanne pāpake akusale dhamme nādhivāseti, pajahati, vinodeti, byantīkaroti, anabhāvaṁ gameti.“ – „Girimānandasutta“ AN 10.60.

^[54] Paccayasutta SN 12.2. Hilisemate selgituste kohaselt kasutas Buddha ohutaju arendamiseks erinevate haiguste loetlemist selleks, et bhikkhu hoiaks pidevalt meeles keha kui viie klammerdumiskogumiku: (1) püsitut olemust, ebatäiuslikkust, keha lagunevat olemust; (2) püsitu ja laguneva keha dukkhalikku olemust; (3) püsitu, laguneva ja dukkhalikku keha minatut olemust (organid, rakud jt kehaga seotud süsteemid toimivad ja lõpetavad töö meie tahtest sõltumata); (4) haigestuvat olemust, mis aitab vältida uhkust, tunda rõõmu heast tervisest ning suhtuda kaastundlikult haigetesse; (5) lõpliku lakkamise dhammat, kui kehalise ja meelelise dukkha lakkamist põhjustavat ravimit.

^[55] „etaṁ santaṁ etaṁ paṇītaṁ yadidaṁ sabbasaṅkhārasamatho sabbūpadhippaṭinissaggo taṇhākkhayo virāgo nibbānan’ti.“ – „Girimānandasutta“ AN 10.60.

^[56] „Virāgasutta“ SN 47.32; vt ptk „Õige teadlikkus“ (sammā-sati).

^[57] „buddhānussati, dhammānussati, saṅghānussati, sīlānussati, cāgānussati, devatānussati.“ – (13) Rāgapeyyāla AN 6.141.

^[58] (13) Rāgapeyyāla AN 6.142.

^[59] Paṭhamavagga AN 1.296-305.

^[60] „etaṁ santaṁ etaṁ paṇītaṁ yadidaṁ sabbasaṅkhārasamatho sabbūpadhippaṭinissaggo taṇhākkhayo nirodho nibbānan’ti.“ – „Girimānandasutta“ AN 10.60.

^[61]       „sabbe dhammā anattā“ ti, yadā paññāya passati;
            atha nibbindati dukkhe, esa maggo visuddhiyā.“ – KN, Dhp 279.

^[62] „assādadiṭṭhiyā pahānāya aniccasaññā bhāvetabbā, attānudiṭṭhiyā pahānāya anattasaññā bhāvetabbā, micchādiṭṭhiyā pahānāya sammādiṭṭhi bhāvetabbā.“ – „Assādasutta“ AN 6.112.

^[63] „cakkhu anattā, rūpā anattā, sotaṁ anattā, saddā anattā, ghānaṁ anattā, gandhā anattā, jivhā anattā, rasā anattā, kāyā anattā, phoṭṭhabbā anattā, mano anattā, dhammā anattā’ti.“ – „Girimānandasutta“ AN 10.60.

^[64] Vt täpsemalt ptk „201 läbinägemise arendamise objekti (vipassanā bhāvanā kammaṭṭhana)“.

^[65] Upakkilesasutta SN 46.33.

^[66] Atammayasutta AN 6.104.

^[67] Vt täpsemalt ptk „73/201 läbinägemise arendamise objekti (vipassanā bhāvanā kammaṭṭhana)“. Vta ka Hāliddikānisutta SN 22.3.

^[68] Abhiṇhapaccavekkhitabbaṭhānasutta AN 5.57. Vt ptk „Surmateadlikkus (maraṇa-sati)“.

^[69] Alabbhanīyaṭhānasutta AN 5.48; [Mallikā Kālakata] Kosalasutta AN 5.49.

^[70] Buddha eluajal kasutati Indias teistsugust skeleti jaotust. Tänapäeva üldtunnustatud jaotuse kohaselt koosneb skelett 29 koljuluust, 33 selgroolülist (7 kaelalüli, 12 rinnalüli, 5 nimmelüli, 5 ristluulülist, 4 õndralüli), 20 roidest, 4 ebaroidest, 2 abaluust, 2 rangluust, 4 vaagnaluust (kokkukasvanud), (ühe jala kohta) 30 jala- ja (ühe käe kohta) 31 käeluust ja seesamluudest, mille arv võib aga indiviiditi erineda. Kokku on inimesel 206 luud (seesamluid arvestamata). Selle meeleharjutuse eesmärgiks ei ole täpne luude arvu teadmine, vaid selge arusaamise loomine keha olemusest.

^[71] Rinnalülid + 5 nimmelüli?

^[72] Mahāsatipaṭṭhānasutta DN 22.