6 meelespidamist (cha anussati)

Bhikkhud, ühe dhamma arendamine ja suurendamine juhib ühesuunaliselt (olemasolu) tüdimusse, kiretusse, lakkamisse, rahunemisse, ülimatesse teadmistesse, virgumisse ja vaibumisse.

Mis [on see] üks dhamma?

Buddha meelespidamine.

See on, bhikkhud, üks dhamma, mille arendamine ja suurendamine juhib ühesuunaliselt (olemasolu) tüdimusse, kiretusse, lakkamisse, rahunemisse, ülimatesse teadmistesse, virgumisse ja vaibumisse.^[1]

Sama vormel kordub järgnevates suttades lisaks dhamma (dhammānussati), sangha (saṅghānussati), kõlbluse (sīlānussati), helduse (cāgānussati) ja deevade (devatānussati) meelespidamise, ning hingamise (ānāpānassati), surma (maraṇassati) ja keha (kāyagatāsati) teadlikkuse kohta.^[2]

Suttades on Buddha õpetanud kuut meelespidamist.^[3] Eeltoodud 6 meelespidamise (anussati) ja 4 teadlikkuse (sati) ühine koond on leitav hilisema päritoluga „Jaotuste kogumikus“ (Aṅguttaranikāya) ja Buddhaghosa kirjutatud „Puhastumise tees“ (Visuddhimagga).^[4]

Meelespidamine (anussati)^[5] tähendab mingi objekti, nt Buddha suhtes (1) teadlikkuse (sati) korduvat esiletõstmist (punappunaṁ uppajjanato), (2) selle üle järelemõtlemist, meenutamist ja meeleshoidmise loomist nii, et (3) kujuneks välja usus (saddha) arija teele asunud järgijale sobilik (anurūpa), rahuküllane ja pidev teadlikkus sellest objektist.

Teadlikkus (sati) tähendab aktiivset ja vahetut teadlik-olekut objektist, mis aitab meelel püsida kindlal moel keskendunud seisundis.

Kuue meelespidamise treenimise kohustus

Bhikkhud peavad kuut meelespidamist järjepidevalt treenima.^[6] Buddha õpetas, et järjepideva kuue meelespidamise treenimise eesmärgiks on kõlblusel põhineva

• rõõmu (pīti),
• keha rahunemise (kāyo passambhati),
• õnnetunde (sukha) ja keskenduse (samādhi = neljas džhaana) saavutamine,^[7] ning
• kire (rāga) suhtes ülima teadmise (abhiññā) teostamine^[8].

Buddha, dhamma ja sangha suhtes läbistava usalduse (aveccappasādena) ning arijale omase kõlbluse (ariyena sīla), teadmise (ariyena ñāṇa) ja vabanemise (ariyāya vimutti) kaudu saavutasid Buddha eluajal paljud ilmikjärgijad surmatuse (amata).^[9]

Visuddhimagga kohaselt sobivad kuus meelespidamist kõige paremini usklikule iseloomutüübile (saddhā-carita), kuna usk jõustab tugevalt nende edasiliikumist džhaana saavutamise poole.^[10]

Üksi erakluses, metsas või surnuaial keskenduse harjutamisega kaasneda võiva hirmu ületamiseks sobivad suurepäraselt kolm esimest meelespidamisobjekti.^[11]

Esimese nelja meelespidamise arendamine juhib Arija järgija (ariya-sāvikā) kindlalt virgumisele viivasse voogu.^[12] Buddha kinnitas, et Arija järgija, kellel on 4 vooguastunu osa (cattāri sotāpannassa aṁgāni)^[13] ehk kel on täielik usaldus/selgus (avecca-ppasāda) 4 dhamma suhtes, milleks on: (1) buddha, (2) dhammma ja (3) sangha ning (4) arija meeldiv, keskendusse juhtiv kõlblus – mida on järjepidevalt arendatud nelja meelespidamise vormeli teel, see on ületanud igasuguse hirmu halvas kohas uuesti sündida (sabba-duggati-bhayaṁ).^[14] Peale keha surma toimub nelja meelespidaja teostaja uus sünd deevade vallas ja deevad on taolise teostjaga rahul.^[15]

Kuus meelespidamise arendamise harjutust on „Uposatha sutta“ kohaselt tugevad meele puhastajad, mis kindlustavad täiskuu ajal keskendudes suure vilja.^[16] „Vihma sutta“ kohaselt juhib arijale meeldivale kõlblusele (ariya-kantāni sīlāni) rajanev usk Buddhasse, dhammasse ja sanghasse kindlalt tulvade hääbumisele (āsavā khayāya).^[17]

Kui bhikkhu kasvatab endas järjepidevalt kuue meelespidamise (anussati) abil Buddha, dhamma, sangha kõlbluse, helduse ja deevade (Buddha, dhamma, sangha, sīla, cāga, deva) omadusi, muutub tema mõtlemine ja käitumine nendele omadustele vastavaks.

„Mahānāma suttas“ õpetab Buddha Mahānāma’le, et need kuus meelepidamist ongi dhammad, milles vooguastunu elab.

Kui Arija järgija (ariya-sāvaka) arendab Buddha, dhamma, sangha, kõlbluse, helduse ja deevade meelepidamist, ei kerki tema meeles esile sellise mitteoskuslikud teadvusseisundid nagu kirg, viha ja pettekujutlus (rāga, dosa, moha) ning tema teadvus otsesuunaline (ujugata) ehk suunatud otse virgumisele. Sellises meeleseisundis leiab Arija järgija eesmärgirõõmu (attha-vedaṁ), dhammarõõmu (dhamma-vedaṁ) ja dhammaga seotud rahulolu (dhammūpasaṁhitaṁ pāmojjaṁ). Rahulolust sünnib rõõm (pīti) ja rõõmu läbi rahuneb keha. Rahunenud keha muutub õnnelikuks (sukha) ja teadvus keskendunuks (sukhino cittaṁ samādhiyati).^[18] Sel moel, dhamma voogu astununa, elab Arija järgija kesk tasakaalutuid inimesi tasakaalus ja kesk murelikke inimesi muretult. Ilmikust Mahānāma’le soovitas Buddha kuut meelespidamist harjutada nii kõndides, seistes, istudes, lamades, töötades kui ka lastega kodus viibides.^[19]

Buddha, dhamma ja sangha meelespidamise vormel esineb „Tipitakas“ ligikaudu 100 korda.

Buddha meelespidamise arendamine (buddhānussati bhāvanā)

Siddhattha oli tavaline inimene, kes jõudis virgumiseni iseenda pingutuste kaudu. Ta loobus luksuslikust koduelust, arendas kõlblust (sīla), ohjas käitumist ja võimeid (indriya-saṁvara), saavutas teadvustatud arusaamise (sati-sampajañña), hüljates keskenduse arendamise teel viis takistust (nīvaraṇappahāna), saavutas 4 vormi džhaanat ning 4 vormita džhaanat, läbinägemisteadmised (vipassanā-ñāṇa) ja üleloomulike võimete teadmised (iddhividha-ñāṇa). Seejärel saavutas ta nelja tõe ning tulva, nende tekkimise, lakkamise ja lakkamiseni viiva tee nägemise ning teadmise ning kõikide tulvade lõppemise teadmise (āsava-kkhaya-ñāṇa), misläbi saavutas vaibumise (nibbāna) ning temast sai Buddha – Mõistnu.

Kui bhikkhu ei saavuta maistületavat teed (vooguastunust kuni arahantini) selles elus, ootab teda Buddha meelespidamise treenimise tulemusena peale surma uus sünd õnnelikus vallas. Seetõttu on Buddha meelespidamise arendamine kõikidele bhikkhudele kohustuslik.^[20]

Vimuttimagga kohaselt on Buddha meenutamise kasudeks usalduse suurenemine, teadlikkus, tarkus, austus, pälvimus, rõõm, võime taluda raskusi, mitteoskusliku (ahnuse, iha, viha, kire) ilmnemisel kiire häbi tunnetus, Õpetaja lähedaloleku tunde kogemine ja Buddha omadustele vastava tegutsemise nautimine. Buddha meelespidamise abil liigub arija järgija virgumise suunas kergusega täidetud heaolus ja õnnes ning läheneb ambrosiaalsele.

„Riide suttas“^[21] õpetab Buddha kuidas teostada pidevat teadlikkust Buddhast, dhammast ja sanghast, ning selgitab, et pidev teadlikkus neist kolmest aitab kaasa loobumisele, tugevdab usku Buddhasse, dhammasse ja sanghasse, rõõmustab meelt ja rahustab keha ning aitab saavutada sügava keskenduse.

Buddha õpetas, et need, kes pidevalt teadvustavad meeles Tathaagata omadusi, saavad vabaks viiest ihast ja maise kiindumusega seotud ahnusest (gedha) ehk viiest sensuaalsest objektist (visuaalne objekt, heli, lõhn, maitse, kombatav objekt).^[22] Kui bhikkhu arendab džhaanat koos Buddhast teadlikkusega (buddhānussati-jhāna), võib ta saavutada puhastumise ja vabaneda dukkhast.

Ilmikjärgijatel aitab järjepidev Buddhast teadlikkuse loomine (buddhānussati) aga arendada meelerahu ja vaigistada viit takistust (nīvaraṇā). Selliselt saavutatud meeleseisund on sobilik läbinägemise (vipassanā) teostamiseks. Buddha meelespidamist arendatakse alljärgneva vormeli teel.

Sestap on Ülim Arahant, Õigesti Mõistnu, Tarkuses ja Käitumises Täiuslik, Õnnesläinu, Maailmade Teadja, Ületamatu Inimeste Suunaja-Juht, Inimeste ja Jumalate Õpetaja, Mõistnu, Ülim.^[23]

Alljärgnevalt on toodud ära Buddha meelespidamise vormelis esinevate sõnade selgitused.

1. Arahant (arahaṁ) – Buddha on arahant, absoluutselt puhastunud ja väärt kõrgeimat austust. Dhamma-alasest kirjandusest leiab järgmisi arahanti etümoloogilisi tuletusi.

1)    Mitteoskuslikust vabanenu (ārakā) 1. [āraka ārā eemal, kaugel] kõik mitteoskuslik (akusala) on arahantist kaugel. 2. [an eitust väljendav eesliide + raho eraldiolev salajane koht], on küll vaibunud, kuid läbi õpetuse siiski jäänud. Buddha on olemasolus, mis on eraldiolev kõigest mittevirgunust (=sansaarast) ning meie jaoks salajane (st teadvusest ja mateeriast väljaspool), kuna mittevirgunud meel ei suuda virgumist lõpuni mõista. Sestap ongi Buddha dhamma universaalne tõde, mida iga tark peab ise mõistma (paccattaṁ veditabbo viññūhī)^[24].

2)    Kodarate purustaja (ara-hata) [ara kodar + han=hanati hävitama, purustama]; (saṁsāra-cakkassa arānaṁ hatattā)^[25], st on purustanud sansaara ehk uute sündide ratta (saṁsāra) ja sellesse viiva kolmekordse olemasoluiha (tibhava-taṇhā), mille rummuks on mitteteadmine (avijjā), kodarateks mitteoskuslikud teod (akusala-kamma) ja veljeks sünd, vanadus ning surm (jarā-maraṇa).

3)    Vaenlaste hävitaja (ari-hata) [ari vaenlane + hanati hävitama], st on kõlbluse ja džhaana arendamise teel hävitanud (han) virgumise vaenlased (ari), milleks on neli peamist mitteoskuslikkuse juurt ehk ahnus, viha, pettekujutlus ja mitteteadmine (loba, dosa, moha, avijjā), tulvad (āsava), teadvuseplekid (citta-kilesa) ning kümme köidikut (dasa saṁyojana) ning kalduvused.

4)    Plekitu olemusega (an-raha-bhava) [an eitust väljendav eesliide + raha mitteoskuslik (sama mis kilesa) + bhava olemasolu; olemasolevaks saamine, olemasolus ilmnemine], ta ei ole käitunud ka erakluses üksi olles mitteoskuslikult. Tema teadmine ja nägemine on plekitu, misläbi ei saa ta käituda ühelgi juhul mitteoskuslikult. Kuna Buddha on vaba mitteoskuslikust (an-raha), siis ei ilmne ta enam materiaalses olemasolus (bhava).

5)    Vääriline (arahati) [arah sobilik, vääriline + a], st väärt nii iseenda pingutuste kaudu saavutatud virgumisseisundit (st kümne köidiku lakkamist, üleloomulikke võimeid, nelja tõe mõistmist ja nägemist, kannatuste ja tulvade lakkamist); kinke, nagu kollane rüü (cīvara) jt; kõikide olendite kõrgeimat aupaklikkust; osakssaanud pälvimusi jms. Ta on vääriline, kuna nägi tõde dukkhast ja tulvadest, nende tekkimist, lakkamist ja lakkamisele viivat teed ning õpetas seda isetust kaastundest kõikidele olenditele. Buddha väärilise austuse parimaks näiteks on kuningas Asoka, kes peale Buddha vaibumist annetas 960 miljonit ruupiat, et ehitada Buddha mälestuseks 84 000 templit üle kogu Jambudipo.

Seega on Buddha arahant, kuna on mitteoskuslikust kaugel (āraka), on hävitanud ahnuse, vihkamise ja pettusekujutluse vaenlased (ari-hat) ning on purustanud olemasolu ratta kodarad (ara-han); ta on austuse vääriline ja plekitu, puhta olemusega (an-raha-bhava) ja saavutatud virgumisseisundi vääriline (arahati).

2. Õigesti Mõistnu/Virgunu (sammā-sam-buddho) – Buddha on õigesti ja täielikult Mõistnu ehk Virgunud, iseenda jõupingutuste kaudu kõikidest ahistustest ja kannatustest (dukkha) vabanenud ning kõik teadmised (ñāṇa) saavutanud.

•       Buddhal oli kõiketeadmisteadmine ehk kõigest igakülgne/vastandpoolihõlmav teadmine (sabb-aññuta-ñāṇa), mis hõlmas kokku 5 teadmist:^[26]

1)     nimest ja vormist (nāma-rūpa) ning selle tingitusest (sankhārā).

2)     nime ja vormi tekkimisest ning lakkamisest (vikāra);

3)     nime ja vormi üldistest ning spetsiifilistest omadustest (lakkhaṇa);

4)     kõikidest kontseptsioonidest ja terminitest/kirjeldustest (paññatti);

5)     iha lakkamisest ja vaibumisest (nibbāna) ehk mittetingitusest.

•       Buddhal omas 6 erilist teadmist (ñāṇa), milleks on:^[27]

1)    teadmised kõikide olendite kalduvustest ja varjatud, vaid neile omastest tendentsidest (āsaya-anusaya ñāṇa);

2)    teadmised kõikide olendite mentaalsetest võimetest ja nende tasemest ning sellest, mis toimub nende meeles ja millised on nende kavatsused (indriya-paropariyatti ñāṇa);

3)    teadmised kõige-tajumisest ja kõikvõimsusest (sabbaññuta ñāṇa);

4)    teadmised takistusteta läbistavusest ehk piiramatu ligipääs kõikjale (anāvaraṇa ñāṇa);

5)    teadmised kaksik-imeteost (yamaka-pāṭihāriya ñāṇa = keha ülemisest osast põlevad leegid ja alumisest osast voolab vett), kui Buddha kummutas Sāvatthī’s ketserlike õpetajate õpetused;

6)    teadmised suure kaastunde saavutamisest, mille kaudu ta näeb maailma (mahā-karuṇa-samāpatti ñāṇa).

•       Buddhal oli kuus „silma“ (cakkhu).^[28]

1)     Lihasilm (maṁsa-cakkhu) ehk füüsiline silm, mille kaudu nägi Buddha maailma sellisena, nagu see tõeliselt oli: püsitu, dukkha ja minatu; neljast elemendist koosnev mateeria kogum, kus sünni-surma ringis tiirlevad loendamatul arvul iha tekitatud klammerdumise kogumikke. See on silm, mis näeb nähtavat vormi (cakkhunā rūpaṁ disvā).

2)     Taevaliksilm (dibba-cakkhu), mis näeb kõiki olemasoluvaldu ja seda, kuidas kõik tajuvad olendid kõikides valdades – nii madalamad (hīna) kui kõrgemad (paṇīta), kaunid (suvaṇṇa) kui koledad (dubbaṇṇe), õnnelikud (sugata) ja õnnetud (duggata) – vastavalt oma tegudele lakkamatult kaovad/surevad ja ilmnevad/sünnivad uuesti.^[29]

3)     Tarkusesilm (paññā-cakkhu=ñāṇa-cakkhu), mis näeb kõiki teadmisi kõigest, mida on võimalik ära tunda/mõista/teada = näha (jānaṁ passaṁ); tarkusesilm näeb nelja arija tõde ja arija kaheksaosalist teed; see on sügavat nägemine erinevate asjade olemusse (gambhīresu kho panassa ṭhānāṭhānesu paññācakkhu kamati).^[30] Tarkusesilma omandanu vabaneb kogu dukkhast.^[31]

4)     Dhammasilm (dhamma-cakkhu), mis on keskenduse teel saavutatav võime näha vahetult maailma olemust nii nagu see tõeliselt on, st – kõik mis on tekkimise dhamma (objekt, nähtus vms), on lakkamise dhamma.^[32]

5)     Buddhasilm (buddha-cakkhu) on ainult Mõistnul, kes näeb inimese teadvust, mõistab nende kõlbluse, keskenduse ja tarkuse taset kavatsusega juhtida inimene parimal moel õige mõistmise teele.^[33]

6)     Kõikenägevsilm (samanta-cakkhu) hõlmab nii lihast, taevalikku-, tarkuse-, kui ja buddhasilma (maṁsa, dibba-, paññā-, buddha-cakkhu) ehk so silm, mis näeb absoluutselt kõike. See on tathāgata silm, mida omab tathāgata, arahato, sammā-sambuddha.^[34]

•       Buddhal oli 10 jõudu (tathāgatassa dasa-bala ehk dasa tathāgata-bala).^[35]

1)    Võimaliku kui võimaliku ja mittevõimaliku kui mittevõimaliku teadmine nii, nagu see tõeliselt on (ṭhānañca ṭhānato aṭṭhānañca aṭṭhānato yathābhūtaṁ pajānāti).

2)    Mineviku, tuleviku ja praeguste ettevõetud tegude põhjuse, tagajärge ja vilja teadmine nii, nagu see tõeliselt on (atītānāgata-paccuppannānaṁ kamma-samādānānaṁ ṭhānaso hetuso vipākaṁ).

3)    Kõikjale viivate teede (st kuhu üks või teine teostus välja viib) teadmine nii, nagu see tõeliselt on (sabbattha-gāminiṁ paṭipadaṁ yathā-bhūtaṁ pajānāti).

4)    Paljude elementidega ja erineva elementidega maailma teadmine nii, nagu see tõeliselt on (aneka-dhātu-nānā-dhātu-loka yathā-bhūtaṁ pajānāti).

5)    Olendite erinevate kalduvuste teadmine nii, nagu see tõeliselt on (sattānaṁ nānā-dhimuttikataṁ yathā-bhūtaṁ pajānāti).

6)    Teiste olendite ja teiste isikute võimete [mõistmise] teadmine nii, nagu see tõeliselt on (para-sattānaṁ para-puggalānaṁ indriya-paro-pariyattaṁ yathā-bhūtaṁ pajānāti).

7)    Džhaanas vabanemise keskendussaavutuse, plekkidest puhastumisest ja [teadmiste] esilekerkimise teadmine nii, nagu see tõeliselt on (jhāna-vimokkha-samādhi-samāpattīnaṁ saṅkilesaṁ vodānaṁ vuṭṭhānaṁ yathā-bhūtaṁ pajānāti).

8)    Tathāgata paljude erinevate eelnevate olemasolude meenutamise teadmine (aneka-vihitaṁ pubbenivāsaṁ anussarati).

9)    Kõikide olendite – nii madalate kui kõrgete, kauni välimusega kui mittekauni välimusega, õnnelike kui mitteõnnelike – vastavalt nende endi tegudele kadumise ja ilmumise teadmine. Selline teadmine saavutatakse puhastunud taevaliku silma (dibbena cakkhunā visuddhena) tekkimisel.

10) Tulvade hääbumise, tulvadeta teadvuse vabanemise, juba selles elus tarkuse vabanemise, ülimate teadmiste, tõe realiseerumisest/nägemise saavutamise ja selles saavutuses viibimise teadmine (tathāgato āsavānaṁ khayā anāsavaṁ cetovimuttiṁ paññāvimuttiṁ diṭṭheva dhamme sayaṁ abhiññā sacchikatvā upasampajja viharati).

„Abhidhammakorvi“ kuuluva „Jaotuste“ (Vibhaṅga) raamatu 19. „Jõu arutelu“ peatükk loetleb kokku 68 erineva jõu (bala) alajaotust.^[36]

•       Buddha teadis teiste olendite ja isikute teadvuses ja meeles toimuvat (para-sattāna, para-puggalāna cetasā ceto paricca pajānāti).^[37] Ta teadis, kas teadvus esineb:

1-2) koos kirega või ilma kireta;

3-4) koos vihaga või ilma vihata;

5-6) koos pettekujutlusega või ilma pettekujutluseta;

7-8) koondunud või mittekoondunud;

9-10) suurelt avardunud või mittesuurelt avardunud;

11-12) ülenenud või mitteülenenud;

13-14) rahunenud või mitterahunenud;

15-16) vabanenud või mittevabanenud.

„Maailma suttas“^[38] loetleb Buddha spetsiifilisi omadusi, mis teevad temast Tathaagata (tathāgata). Buddhal oli ülim mõistmine maailmast (loka), maailma tekkimisest (loka-samudaya), maailma lakkamisest (loka-nirodho) ja maailma lakkamisele viivast teest (loka-nirodha-gāminī paṭipadā) ning ta on läbistanud kõik nii maailma, selle tekkimise, lakkamise kui ka lakkamisele viiva teega seotud kütked (visaṁyutta) jne. ^[39]

3. Teadmise ja käitumise saavutus (vijjā-caraṇa-sampanno) – Buddhal oli maistületava tarkus ja sellele vastav käitumine. Ta oli saavutanud nii (1) kolm teadmist (vijjā) kui ka (2) kaheksa teadmist (ñāṇa), mille saavutamine tähendab teadmatuse purustamist, eksistentsi olemuse läbinägemist, nibbaana saavutamist ja sellele vastavat käitumist.

•       Kolm maistületavat teadmist (ti-ñāṇa) on:^[40]

6)    eelmiste elude meenutamise teadmine (pubbenivāsānussati-ñāṇa),

7)    kõikide olendite kadumise ja ilmnemise teadmine (cutūpapāta-ñāṇa) ja

8)    tulva lõppemise teadmine (āsavakkhaya-ñāṇa).

•       Kaheksa teadmist (aṭṭha-ñāṇa) on:^[41]

9)    läbinägemisteadmine (vipassanā-ñāṇa),

10) meele-keha-võime teadmine (manomayiddhi-ñāṇa),

11) üleloomulike võimete teadmine (iddhividha-ñāṇa),

12) taevase kõrva teadmine (dibba-sota-ñāṇa),

13) meele läbistamise teadmine (ceto-pariya-ñāṇa),

14) (iseenda) eelmiste elude meenutamise teadmine (pubbenivāsānussati-ñāṇa),

15) taevase silma teadmine (dibbacakkhu-ñāṇa), ja

16) tulvade lõppemise teadmine (āsavakkhaya-ñāṇa).

Need kaheksa moodustavad Buddha dhammakeha (dhamma-kāya), mis hõlmab nii Buddhale omast maist (lokiya) kui maistületavat (lokuttara) tarkust (paññā).

•       Kaheksa üleloomulikku võimet (iddhi-vidhā), mis esinevad eelnenud 8 teadmise loetelus kolmandana, on järgmised:

1)    olles üks, saab temast mitu, olles mitu, saab temast üks (ekopi hutvā bahudhā hotī; bahudhāpi hutvā eko hotī);

2)    ta ilmub ja kaob (āvibhāvaṁ tirobhāvaṁ);

3)    ta läheb takistamatult läbi seinte ja mägede (tirokuṭṭaṁ tiropākāraṁ tiropabbataṁ asajjamāno gacchati, seyyathāpi ākāse);

4)    ta sukeldub maa sisse ja maast välja, nagu oleks see vesi (pathaviyāpi ummujjanimujjaṁ karoti, seyyathāpi udake);

5)    ta kõnnib vee peal, nagu oleks see maa (udakepi abhijjamāne gacchati, seyyathāpi pathaviyaṁ);

6)    istudes ristatud jalgadega liigub ta läbi õhu nagu tiivuline lind (ākāsepi pallaṅkena kamati, seyyathāpi pakkhī sakuṇo);

7)    ta suudab puudutada päikest ja kuud (imepi candimasūriye evaṁmahiddhike evaṁmahānubhāve pāṇinā parāmasati parimajjati);

8)    tal on võim oma kehast kuni Brahmā maailmani välja (yāva brahmalokāpi kāyena vasaṁ vattetī).^[42]

•       Buddha oli mitteõppija (asekkha). Tal ei ole enam millestki hoiduda, midagi õppida (asekkha) ega midagi treenida – ta on ise, omaenda jõupingutuste najal saavutanud täiusliku köidikutest vabanemise ja lõpliku vaibumise.

•       Buddha viieteistkordne kõlbeline käitumine (caraṇa) sisaldab 15 järjestikust aspekti (caraṇa tähendab ka sammu) nibbaana saavutamise suunas, nii nagu seda on Buddha kirjeldanud „Õppija suttas“^[43], milleks on:

1. 1. kõlbluse saavutus (sīla-sampadā);
   2. võimete ohjamine (indriya-saṁvara);
   3. mõõdukus söömises (bhojane mattaññutā);
   4.  ärkveloleku praktika (jāgariyānu-yoga);
   5. usk (saddhā);
   6. (moraalne) häbi (hiri);
   7. (kõlbeline) kartus (ottappa);
   8. hästi õppinud (bāhusacca);
   9. energilisus (viriya);
   10. teadlikkus (sati);
   11. tarkus (paññā);
   12. esimene džhaana (pathama-jhāna);
   13. teine džhaana (dutiya-jhāna);
   14. kolmas džhaana (tatiya-jhāna);
   15. neljas džhaana (catuttha-jhāna).

4. Õnnestulnu/Õnnesläinu (sugato)^[44] – Buddha oli tulnud/läinud õnnes ja hästi (su õnn, hea + gata läinud, saabunud, suundunud). Ta oli tulnud õnnes, kuna oli loendamatute ajastute pikkuse püüdlemise tulemusena määratud saama Buddhaks ja läinud õnnes, kuna realiseeris inimvõimete kõrgeima ideaali ja ülima võimaluse, virgus ning vaibus.

• hiilgavalt tulnud/läinud (sobhaṇa gamana), kuna saavutas plekkide eemaldamise läbi särav-puhta meele ja särava hiilguse.
• kaunisse olemasollu tulnud/läinud (sundara gata), kuna saavutas olemasolu, kus ei ole surma ega dukkhat;^[45]
• õigesti tulnud/läinud (sammā gata), kuna avastas õige tee uute sündide rattast väljumiseks.

5. Maailmadeteadja (loka-vidū) – Buddha teadis erinevaid olemasolutasandeid ja olemasolevaid maailmu nende moodustumise põhiselt, seal olevate olendite ilmnemise, esinemise ja lakkamise põhiselt ning olendite ilmumise põhjuste ja tingimuste põhiselt.

Kolm peamist olemasoluvalda ehk -maailma on:

1. ihade maailm (kāma-loka),
2. vormi maailm (rūpa-loka)
3. vormita maailm (arūpa-loka).

Sõltuvalt jaotuse aluseks olevast eristatakse veel järgmist kolmest maailma jaotust:

1. tingitud nähtuste maailm (saṁkhāra-loka), sh kõik mentaalsed ja füüsilised nähtused;
2. elusolendite maailm (satta-loka);
3. füüsiline maailm (okāsa-loka), mis koosneb loendamatutest maailmasüsteemidest (cakkavāla).^[46]

6. Ületamatu ohjamata mehe vankrijuht (anuttaro purisa-damma-sārathi) – Ta on:

1. ületamatu (anuttaro), kuna ei ole kedagi Tathaagata sarnast ei tarkuses, keskenduses ega muus;^[47]
2. ohjamata mehe vankrijuht (purisa-damma sārathi) kuna juhib „inimloomi“ ehk ohjamata meelega inimeste karavani mitteoskuslikust eemale ja oskusliku poole. „Dhammavärssides“ õpetab Buddha:^[48]

See, kes tõepoolest üleskerkinud viha 

rappuvat vankrit vaos hoiab, 

seda nimetan ma vankrijuhiks. 

Ülejäänud inimesed hoiavad vaid ohje.

7. Õpetaja deevadele ja inimestele (satthā deva-manussānaṁ) – Buddha oli juht ja õpetaja (satthā), kes juhtis olendeid turvaliselt sansaarast ja sellega kaasnevast hirmust ja kannatustest välja nibbaanasse ehk vaibumisse (nibbāna). Ta oli õpetajaks loendamatutele mitteinimestele, nagu nt jakkadele Ālavaka’le, Devarāja’le, Sūciloma’le, Kharaloma’le jt ning isegi peadeevale Sakka’le. Esmajärjekorras oli Buddha õpetaja nii bhikkhudele kui bhikkhunitele, kuid ka keerulise loomuga inimestele nagu Saccaka Nigaṇṭha, Ambaṭṭha, Pokkharasāti, Sonadaṇḍa, Kūṭadanta. Ta õpetas kõiki inimesi, ka kes olid mõrvanud inimesi, varastanud ja valetanud; rikkaid ja vaeseid, õppinuid ja väheõppinuid, mehi ja naisi, kuningaid ja majaperemehi. Ta oli õpetajaks ka loomadele, kellest tuntumad on Apalāla, Cūlodara, Mahodara, Aggisikha, Dhūmasikha, Āravāla, Nāga kuningas ja elevant Dhanapāla.^[49] Hobuse treenerile Kesi’le antud õpetuses selgitab Buddha, et sõltuvalt inimese varasemast kogemusest ja meeleseisundist, treenib ta inimesi kas jõuliselt, leebelt, või nii jõuliselt kui leebelt.^[50] Vaid Virgunu oskas parimal moel õpetada, kuidas äratada magajaid ja juhtida nad dukkhast lakkamisele viivale arija kaheksaosalisele teele.

8. Mõistnu (buddho [sõnast bujjhati „see kes on mõistnud“, mitte sõnast bodhi „virgumine“]) – Buddha ei ole nimi, vaid on üks paljudest Siddhattha Gootama epiteetidest, mis viitab kaheksa teadmise (aṭṭha-ñāṇa) ja ülimaid teadmisi (abhiññā) sisaldava virgunud (bodhi) meeleseisundi saavutamisele, mis on mõistnud maailma sellisena, nagu see tõeliselt on ehk vastavalt olemasolule (yathā-bhūta). Buddha on olemasolu nägemispõhiselt mõistnud ja seeläbi täiuslikult virgunud (bodhi). Tal oli nägemispõhine teadmine kõikides dhammades ja arija tõdedes (ariya-sacca). Ta oli kõiketeadja (sabbaññutā), st ta teadis kõike nii mineviku, oleviku kui tuleviku olemasoluga seonduvat. Kuna buddhadhamma põhineb nägemis- ja taipamispõhisel teadmisel ja sellest tekkinud täiuslikul mõistmisel, ei ole võimalik arija tõdesid ümber lükata.

9. Ülim (bhagava) – Buddha on ülim, kuna saavutas ülima pingutuse teel maistületavad teadmised dukkhast, tulvadest, nende tekkest, lakkamisest ja lakkamisele viivast teest. Ta avastas kõikidest kannatustest vabanemise tee, saavutas ülima rahu ja lõpliku vaibumise ning kinkis inimestele õpetuse, kuidas seda teed käia. Buddha on kõikidest kannatustest vabastamise ülim meister.

Vanembhikkhude (thera) õpetuse kohaselt saab Buddhast pideva teadlikkuse loomist treenida neljal moel alljärgnevalt:

1. Buddha sündis inimeste maailma viimast korda tänu eelmises eludes tehtud jõupingutustele.
2. Buddhal oli suurepärane kõlblus.
3. Buddha tõi maailmale mõõtmatult suure kasu.
4. Buddha esimesest püüdlusest kuni viimase sünnini kulus 20 loendamatut ajastut (asankheyya) ja 2 tsüklit,^[51] mille jooksul koges ta loendamatul^[52] arvul olemasolusid. Sestap mõtleb ta maailmast kaastundlikult:

Mõistnuna on Ülimal virgumise dhamma õpetada; 
Taltununa on Ülimal meisterlikkuse dhamma õpetada; 
Rahunenuna on Ülimal rahu dhamma õpetada; 
Kaldaületanuna on Ülimal ületamise dhamma õpetada; 
Lõplikult Vaibununa on Ülimal lõpliku vaibumise dhamma õpetada.^[53]

Läbi loendamatute ajastute arendas ta kümmet täiust (dasa-pāramī),^[54] milleks on: 

1. Annetusetäius (dāna-pāramī).
2. Kõlblusetäius (sīla-pāramī).
3. Loobumisetäius (nekkhamma-pāramī).
4. Tarkusetäius (paññā-pāramī).
5. Energiatäius (viriya-pāramī).
6. Kannatlikkusetäius (khanti-pāramī).
7. Tõetäius (sacca-pāramī).
8. Otsusekindlusetäius (adhiṭṭhāna-pāramī).
9. Sõbralikkusetäius (mettā-pāramī).
10. Neutraalsusetäius (upekkhā-pāramī).^[55]

Ajalooline Buddha ei ole õpetanud kümmet täiust sisaldavat bodhisatta teed

Hilisema päritoluga „Sünnilood“ jutustavad müüte Buddha varasematest olemasoludest bodhisattana, kirjeldades Buddhaks saamise hoomamatult ülipikka ja mõõtmatuid kannatusi sisaldavat teekonda. Et teised ei peaks kogema samu mõõtmatuid kannatusi ja saaksid virguda juba selles elus, siin ja praegu, õpetas ta arahanti teed. Bodhisatta ülipikast teest ja kümnest täiusese kogumise ideest innustust saanud mahaajaana õpetajad mõtlesid välja uue dharma ja nimetasid selle bodhisattva teeks. Kuigi hilisemates tekstides esineb see dharma juba Buddha suhu panduna, ei ole ajalooline Buddha sellist spekulatsiooni kunagi õpetanud ega soovitanud.

Buddha meelespidamine toob suure kasu

Järjepidev buddhānussati teostamine puhastab arukat usku, mis jõustab kõlblust ja keskendust, aitab vaibuda murel, loob rõõmu raskel ajal (haigus, kaotus jms) ning sisendab kindlust, kõrvaldades hirmu, ärevuse, kahtluse ja rahutuse.

Kui Visuddhimagga kohaselt saavutab bhikkhu kõigi kuue meelespidamise, sh ka buddhānussati teel juurdepääsukeskenduse (upacāra-bhāvanā), siis „Mahānāma sutta“ kohaselt saavutab Arija järgija (ariya-sāvaka) buddhānussati teel ahnuse, viha ja pettekujutluse peatumise, rõõmu, keha rahunemise ja õnne (sukha) esilekerkimise ning keskenduse (samādhi).^[56]

Kui bhikkhu harjutab järjepidevalt Buddha meelespidamist, muutub tema olemus Buddha-sarnaseks, ning seetõttu on ta väärt ka sarnast austust, mida avaldatakse Buddhale. Seeläbi on Buddha, dhamma ja sangha võrdselt austuse väärilised.

Lisaks sellele, et Buddha meelespidamise harjutamine juhib maistületava tee mittesaavutanud munga uue sünni kõrgematesse valdadesse, pakub selle teostus ka nelja kaitset (caturārakkhā), nii, nagu seda kirjeldab „Cautbhānavāra-pāli“:

Buddha meelespidamine, sõbralikkus, ilutus ja surmateadlikkus – kui neid nelja kaitset bhikkhu arendab, on ta kõlbeline.^[57]

Dhamma meelespidamise arendamine (dhammānussati bhāvanā)

Sõltuvalt kontekstist võib dhamma tähendada kas: tõde; õpetus sellest tõest; loomust ehk olemust; tingimust või põhjust; omadust või iseloomustavat tunnust; objekti; ideed; asja; nähtust; loomulikku seaduspära; kõlblust; või õiglust.^[73] Dhamma meelespidamise kontekstis tähistab dhamma Buddha antud õpetust ja ānussati pidevat meelespidamist ehk lakkamatut teadlikkust sellest dhammast.

Buddha on öelnud, et kuigi dhamma meelespidamise arendaja meel ei vabane lõplikult ahnusest, vihast ega pettekujutlusest, püsib see siiski dhammale keskendunult, mille tagajärjel tekib meeles rõõm, mis omakorda tekitab keha ja meele rahunemise ning muudab meele keskendunuks (samādhi).

Dhamma on varjupaik kõikide nii füüsiliste kui mentaalsete kannatuste eest. Buddha on õpetanud:

Kes elab dhamma järgi, seda kaitseb dhamma.^[74] 

Oskuslikult omandatud ja teostatud Buddha dhamma aitab mõista olemasolu kolme tunnust  ehk omadust (tilakkhaṇa) ja juhib selle vahetu viljana nibbaanasse.

Dhamma meelespidamise arendamiseks läheb bhikkhu peale almustoidu kogumist ja söömist eraldatud kohta, istub ristatud jalgadega maha, hoiab keha sirge ning keskendab tähelepanu enda ette. Rahunenud meelega keskendub ta buddhadhamma tõelise olemuse mõistmisele, milleks kasutab ta alljärgnevat vormelit: 

Hästi on selgitatud Ülima dhamma, nähtav, kohene, avastama kutsuv, edasiviiv, mida peab mõistma iga tark ise.^[75]

Seejärel hakkab ta mõtlustama kõikide nimetatud dhamma omaduste üle järgnevalt.

Hästi selgitatud Ülima dhamma (svākkhāto bhagavatā dhammo). Dhamma on hästi selgitatud, kuna on vaba kahest äärmusest milleks on naudinguõnnele andumine (kāma-sukhallikānu-yoga) ja enesevaevamisele andumine (atta-kilamathānu-yoga).^[76] Dhamma on Buddha selgitatud nii veatult ja hästi, et see juhib järgija õige arija tee (ariya-magga) ja vaibumise (nibbāna) saavutamisele.

Väljend svākkhāto bhagavatā dhammo viitab õpetamise puhtusele ja täiuslikkusele. „Analüütilise tee“ kohaselt kuulub maistületava dhamma (lokuttara-dhamma) alla (1) neli teadlikkuse loomist (cattāro sati-paṭṭhānā), (2) neli õiget pingutust (cattāro samma-p-padhānā), (3) neli üleloomuliku alust (cattāro iddhipādā), (4) viis võimet (pañcindriyāni), (5) viis jõudu (pañca balāni), (6) seitse virgumisosa (satta bojjhaṅgā), (7) arija kaheksaosaline tee (ariyo aṭṭhaṅgiko maggo), (8) neli arija teed teed (cattāro ariya-maggā), (9) neli loobuva elu vilja (cattāri sāmañña-phalāni), ja (10) nibbaana ehk vaibumine (nibbāna).^[77]

Buddha õpetas, et dhamma on hüveline nii alguses, keskel kui ka lõpus.^[78]

• Alguses hüveline (ādi-kalyāṇa) tähendab seda, et õige dhamma kuulmine loob usaldusliku usu, mis on tõukeks kodutuellu suundumisele (ordineerumisele), kõlbluse treenimisele ja käitumise ohjamisele, ning mille tulemusel kogetakse laitmatuseõnne (anavajjasukha). Bhikkhu ohjab oma võimeid (indriya-saṁvara) ja saavutab teadvustatud arusaamise teel rahulolu (santosa).
• Keskel hüveline (majjhe-kalyāṇa) tähendab, et bhikkhu saavutab keskenduse arendamise teel viie takistuse lakkamise, rõõmu, keha rahunemise, õnne esilekerkimise (pīti, kāyo passambhati, sukha) ning esimese, teise, kolmanda ja neljanda džhaana.
• Lõpus hüveline (pariyosāna-kalyāṇa) tähendab seda, et bhikkhu saavutab kaheksa teadmist (ñāṇa), täieliku vabanemise tulvadest (āsavā) ning lõpliku vaibumise (nibbāna).^[79]

Seega tähendab „hüveline alguses“ kõlbluse (sīla) teostamisega mitteoskuslikkusest loobumist, „hüveline keskel“ keskenduse (samādhi) teel plekkidest ja tulvadest meele vabastamist ning „hüveline lõpus“ tarkuse (paññā) arendamise tulemusel tulvadest vabanemist, teadmiste ja virgumise saavutamist ning vaibumist.

Nähtav siin ja praegu (sandiṭṭhika) – Dhamma on viljade kaudu reaalselt siin ja praegu nähtav. „Loobuva elu viljade suttas“ õpetab Buddha, et inimese pürgimuse kaudu, kes hülgab mitteoskuslik ega tee enam kahju ei enesele ega ainsalegi elusolendile, kes arendab kõlblust, saavutab džhaanad, teadmised ja vabanemise, on dhamma ja selle viljad nähtavad juba selles elus, siin ja praegu – seda esmajärjekorras pürgijale enesele, kuid ka teistele.^[80]

Kui brahmanid küsisid Buddhalt, mida tähendab see, et tema dhamma on nähtav siin ja praegu (sandiṭṭhiko dhammo), vastas Buddha:^[81]

Braahman, see kes on kireline, kire mõjul, kirest haaratud meelega, mõtleb kahjustada ennast, mõtleb kahjustada teisi, mõtleb kahjustada mõlemaid – tema tunneb dukkhat ja pahameelt. Kui kirg on hüljatud, ei kahjusta ta ennast, ei kahjusta ta teisi, ei kahjusta ta mõlemat. Ta ei tunne dukkhat ega pahameelt. Sel moel, braahman, on dhamma nähtav siin ja praegu.

Sama põhimõte on toodud ka vihase (dosa) ja pettekujutluses (moha) inimese kohta.

Kuna ahnus, viha ja pettekujutlus ning nendega kaasas käivad tagajärjed ei ole arijad ja loovad dukkhat, on sellest rääkiv dhamma (lobha-dhamma, dosa-dhamma, moha-dhamma) nähtav igale inimesele siin ja praegu. „Esimeses nähtava suttas“^[82] selgitab Buddha, et kui inimene on teadlik meeles toimuvast, siis ta mõistab, kui meeles esineb ahnus, viha ja pettekujutlus – seeläbi ongi dhamma talle nähtav siin ja praegu. Sellele järgnevas „Teises Nähtava suttas“^[83] selgitab Buddha, et kui meeles esineb ahnus, viha ja pettekujutlus mis põhjustab keha, kõne või meele tasandil viha (kāya-sandosa, vacī-sandosa, mano-sandosa), on seegi käitumise kaudu siin ja praegu nähtav. Sama põhimõte kehtib juhul, kui plekid on hüljatud ja meel mitteoskuslikust dhammast vabanenud.

Vahetu dhamma nägemine (sandiṭṭhiko dhammo) saavutatakse kaheksa džhaana teel, tunnete ja taju lakkamises (saññāvedayitanirodha) ja tulvade lõppemises (āsavā) tekkiva tarkuse (paññā) kaudu.^[84]

Kohene (akālika) – kui maine (lokiya) kõlblus võtab vilja (phāla) küpsemiseks aega, siis maist ületav vili on kohene (akāliko).

Avastama kutsuv (ehipassika) – dhamma on iseennast ja olemasolu tõelist olemust avastama kutsuva olemusega. Buddha õpetas Kālāma inimestele,^[85] et nad ei peaks kedagi pimesi järgima, st ka Buddhat ennast mitte. Buddha õpetuse järgimine eeldab personaalset arusaama sellest, mis on hea ja mis halb ning mis õige ja mis vale, valiku tegemist ning isikliku vastutuse võtmist oma valiku eest. Buddha doktriin on ehipassika, kuna selle mõistmine toimub personaalse teostuse kaudu saavutatud järkjärguliste avastuste ja taipamiste teel.

Edasiviiv (opaneyyiko) – džhaana (jhāna) saavutanule ei ole vaja enam dhamma olulisust ega väärtust selgitada, kuna džhaana kogemus ise innustab jõuliselt dhamma teostamise jätkamist. Esimese tee ja vilja saavutamine (=sotāpanna) viib dhamma teostaja vääramatult edasi järgmiste viljade (sakadāgāmi, anāgāmi, arahant) teostamiseni, virgumiseni (bodhi) ning vaibumiseni (nibbāna).^[86]

Iga tark peab ise mõistma (paccattaṁ veditabbo viññūhī) – kui õige dhamma kohaseid teadmisi on võimalik leida paalikeelsest „Tipitakast“ või saada õiget õpetust järgivalt bhikkhult, siis dhamma mõistmine ning nägemine saab toimuda vaid vahetu teostamiskogemuse ja sellekohase taipamise läbi.

Vastavalt „Abhidhamma“ neljandas raamatus „Inimeste kirjeldused“ (Puggalapaññatti-pāḷi)^[87] toodud isiksuse klassifikatsioonile erineb indiviiditi dhamma kogemine taipamisele vastavalt.

1. Kiire taibuga (ugghaṭitaññū) - isik, kes avastab ise Buddha sõna (buddhavacana) ning on suuteline saavutama tee ja vilja lühikese arutelu ja ülevaatliku diskursuse kaudu.
2. Keskmise taibuga (vipañcitaññū) - isik, kes on võimeline saavutama tee ja vilja vaid siis, kui lühike diskursus on talle põhjalikult lahti seletatud.
3. Aeglase taibuga (neyya) - isik, kes peab õppima ja hoolikalt uurima, arvestama diskursuse kõiki aspekte ja harjutama tee ja vilja saavutamiseks päevi, kuid ja aastaid. Sõltuvalt täiusest (pāramī) võib tee ja vilja saavutamiseks kuluda seitsmest päevast 60ne aastani.
4. Nürida taibuga (padaparama) - isik, kes loeb buddhavacana’t, teostab seda ja püüdleb, tehes suuri jõupingutusi, ei ole ikkagi võimeline saavutama teed ja vilja selles elus. Samas on tal hea võimalus koguda täiust (pāramī) ja elada vooruslikult, mis avab peale uut sündi talle soodsad võimalused.

Eeltoodud tüpoloogias esinevad kiire taibuga isikud võivad saavutada juba selles elus 1., .2, 3. ja 4. tee (magga) ja vilja (phala) ning saada arahantiks. Sellised ajaloolised isikud olid peamised Buddha õpilased nagu näiteks Bāhiya Dārucīriya, Visākha, Anāthapindika jt. Seda tüüpi isikuid leidub tänapäeval harva.

Dhamma meelespidamise arendamine aitab peatada ahnuse (lobha), viha (dosa) ja pettekujutluse (moha) ja kõik takistused (nīvaraṇa) ning loob rõõmu. Selle tulemusena ilmnevad džhaana osad (jhānanga) ja bhikkhu saavutab juurdepääsukeskenduse (upacāra samādhi).

Sangha meelespidamise arendamine (sanghānussati bhāvanā)

Paalikeelne sõna saṅgha/saṁgha tähendab rahvahulka, assambleed, kogudust, kogumit või kogumikku. Bhikkhude sangha (bhikkhu-sangha) tähendab bhikkhude ehk almustest toituvate Buddha dhammat ja vinajat teostavate ordineeritud järgijate kogudust ja bhikkhunite sangha (bhikkhunī-sangha) ordineeritud naisjärgijate kogudust. Eraldi sangha saavad moodustada vähemalt neli ordineeritud bhikkhut. Tipiṭaka tekstides esineb saṅgha peamiselt bhikkhude sangha tähenduses.

Arijasangha ja tavasangha

Tipiṭaka tekstides esinevad mõisted ariya-sangha ehk arija sangha ja putthujjana-sangha ehk tavasangha.

• Arijasangha on bhikkhude sangha, kus on vähemalt üks arija, kes on saavutanud ühe või mitme tee (magga) ja vilja (phala). Arijasangha sai alguse kaks kuud peale Buddha virgumist, maikuu (vassa) viiendal päeval, mil Buddha nõustus võtma viie askeedi palvel nood oma esimesteks õpilasteks. Dhamma kuulamise ajal tekkis Kondañña’l sügav taipamine ning temast sai vooguastunu (sotapatti).^[88]
  
  
• Tavasangha (putthujjana-sangha) moodustavad bhikkhud, kes veel püüdlevad tee (magga) ja vilja (phāla) saavutamisele. Kuigi nad on veel kümne köidikuga (saṁyojana) aheldatud olemasolurattasse, teostavad nad usinalt vinajat ja dhammat ning püüdlevad väsimatult virgumise suunas. Buddha on õpetanud, et nii tema ise (tathāgata), tema õpetuse teostanud arahant, kui ka Tathaagata antud dhammat ja vinajat järgiv ja teostav õpilane (sāvako sekho) ilmuvad siia maailma nii deevade kui inimeste heaoluks, hüvanguks ja õnneks.^[89]

Bhikkhusangha moodustavad inimesed, kes on täielikult loobunud maisest ja otsustanud käituda õigesti ning hästi (supaṭipanno), järgivad keskteed ja väldivad kahte äärmust, milleks on hoidumine naudinguõnnele andumisest (kāma-sukhallikānu-yoga) ja enesevaevamisele andumisest (atta-kilamathānu-yoga). Sangha liikmed väldivad igasuguse kurja tegemist nii mõtte, kõne kui teo tasandil. Sangha ainus eesmärk on tingimuste loomine vaibumise saavutamiseks (ñāyapaṭipanno). Sangha meelespidamise mõtlusobjektiks on ariyasangha, kus on üks või mitu bhikkhut, kes on saavutanud ühe neljast teest ja viljast (sotāpatti, sakādāgami, anāgami, arahant) ja bhikkhud, kes on asunud vooguastunu teele.

Sangha meelespidamine aitab ületada ahnuse, viha ja teadmatuse ning peatada viis takistust. Nagu buddhānussati, nii ka sanghānussati puhul võib saavutada maksimaalselt juurdepääsukeskenduse (upacāra-bhāvanā).

Sangha meelespidamise arendamiseks läheb bhikkhu peale almustoidu kogumist ja söömist eraldatud kohta, istub ristatud jalgadega maha, hoiab keha sirge ning keskendab tähelepanu enda ette. Rahunenud meelega keskendub ta sangha tõelise olemuse mõistmisele, kasutades alljärgnevat vormelit:

Hästi harjutanud Ülima järgijate sangha,
kindlasihiliselt harjutanud Ülima järgijate sangha,
süsteemselt harjutanud Ülima järgijate sangha,
meisterlikult harjutanud Ülima järgijate sangha,
kelleks on neli inimpaari ja kaheksa inimisikut – see on Ülima järgijate sangha;
kinke väärt, külalislahkust väärt, annetusi väärt, austust väärt – võrreldamatu pälvimuste põld maailmas.^[90]

Hästi harjutanud Ülima järgijate sangha (suppaṭipanno, bhagavato sāvakasaṅgho) tähendab, et järgijate sangha on hästi harjutanud õiget teostust (sammā paṭipadā), mis ei pöördu sihilt. See on hästi harjutanud sangha, kuna on isetut kasu, heaolu ja õnne toov nii sangha liikmetele, deevadele, kui ka kõikidele teistele elusolenditele. Järgija (sāvaka) on sangha liige, kes ei ole veel arahant, kuid on sisenenud vähemalt vooguastunu teele ja püüdleb innukalt.

Kindlasihiline (uju-ppaṭipanno) – virgumise tee ei ole müstiline ega kaldu, vaid sirge (uju) ning seda teed järgivad bhikkhud ei kaldu õigelt teelt, vaid liiguvad sama sirgelt ja kindlasihiliselt, otsejoones virgumise poole. Sangha esindab kindlasihilist teostust, mis äärmusi vältides ja õiget, arija teed pidi (ariya-magga) suundub otse kesktee kaudu ainsa ja peamise eesmärgi – virgumise suunas.

Süsteemse teostusega (ñāya-ppaṭipanno) – sangha esindab õiget ja süsteemset teostust ehk kõndimist arijateel (ariya-magga), tehes seda õigesti (sammā) – just nii nagu õpetas Buddha, ja mitte teisiti. Ka nibbaanat, mille suunas bhikkhud püüdlevad, nimetatakse õigeks (ñāya).

Meisterlikult harjutanud (sāmīci-ppaṭipanno) – sangha esindab meisterlikku dhammavinaja teostust. Arija loobub ennem elust, kui võetud kõlbluse ja teostusega seotud kohustuste täitmisest. Sõltumata sellest, kas bhikkhu on arija vilja saavutanud või püüdleb selle poole, väärib ta toetamist ja austust, kuna tal on viis omadust, milleks on:

1. usk (saddhā) Buddhasse, dhammasse ja sanghasse;
2. hea tervis (appābādha);
3. ausus (asaṭha), mis on vaba pettusest, silmakirjalikkusest ja kavalusest;
4. resoluutne energilisus (āraddha-viriya) neljakordse õige püüdluse teostamisel;
5. tarkus (pañña) ning ilmnemisest ja kadumise teadmine (udayabbaya-ñāṇa).

Neli inimpaari (cattāri purisa-yugāni), kaheksa inimisikut (aṭṭha purisa-puggalā) – tee (magga) ja vilja (phala) saavutanuid loetakse kaheks erinevaks inimtüübiks. Kuna kokku on neli arija isikut (sotāpatti, sakādāgami, anāgami ja arahant) ja mõlema puhul eristatakse nii teed kui vilja, on kokku kaheksa arija isiku (ariya-puggala) tüüpi.^[91]

Üheksa inimest, kes on kinke, külalislahkust, annetusi ja austust väärt ning kes on võrreldamatu pälvimuste põld siin maailmas, on:

1. arahant,
2. arahanti vilja saavutamise harjutaja,
3. mittenaasja,
4. mittenaasja vilja saavutamise harjutaja,
5. ükskordnaasja,
6. ükskordnaasja vilja saavutamise harjutaja,
7. vooguastunu,
8. vooguastunu vilja saavutamise harjutaja, ning
9. tulemisliinihävitaja (gotrabhū), kes pingutab uute ündide hävitamise saavutamise nimel.^[92]

Kinke väärt (āhuneyya) – sangha on kingituste vääriline ja väärib kinke (dakkhiṇā), mis on sobilikud ja kooskõlas õige dhamma ja õige vinaja õige teostamisega. Kink on dakkhiṇā, kui selle annetavad need, kel on põhjendatud ja arukas usk uude sündi ning kes teavad, et bhikkhudele tehtud annetus toob kaasa suure vilja, mis juhib uue sünni soodsatesse tingimustesse. Sangha liikmed on väärt sellist kingitust vastu võtma ja seeläbi muutma kingituse „vääriliseks viljakaks“.

Külalislahkust väärt (pāhuneyyo) – kuna bhikkhu esindab Buddha enda poolt loodud sanghat, mille liikmed on õiget virgumisõpetust põlvest põlve muutumatuna säilitanud ning sihikindlalt teostanud, on bhikkhu külaskäik kui Buddha enda külaskäik, mis väärib piiritut austust ja külalislahkust.

Annetusi väärt (dakkhiṇeyyo) – kuna bhikkhud püüdlevad inimvõimekuse kõrgeima saavutuse ehk virgumise poole ning aitavad ka teisi kannatuste lakkamise teele, on nad sobilikke kinke ja annetusi väärt. Sanghale tehtud sobilikud annetused ja annid (āhuna) toovad suure vilja, sõltumata sanghast või selle annetuse vastuvõtjast.

Austust väärt (añjalikaraṇīyo) – sangha on vooruse ja puhtuse tõttu lugupidava austuse avaldamise (añjalikā) vääriline. Iga sangha liige esindab nii Buddha, kui ka tema antud õpetust, mistõttu väärib nii iga bhikkhu personaalselt ning ka sangha tervikuna kõige kõrgemat lugupidamist ja austust. Bhikkhu, kes on laitmatu keha, kõne ja meele ohjamises ning äärmustest, pettusest, silmakirjalikkusest, kurjusest, valest ning mitteoskuslikust tegutsemisest vaba arija tee teostamises, on austust väärt.

Võrreldamatu pälvimuste põld maailmas (anuttaraṁ puñña-kkhettaṁ lokassā) – sanghale tehtud annetus ei ole saadud pälvimuste poolest ühegi teise annetusega isegi võrreldav. Selle vili küpseb juba selles elus ja mõjutab soodsalt uut sündi. „Kingituste jaotuse suttas“^[93] õpetab Buddha, et loomadele tehtud daana „saagikus“ on 100-kordne, halva kõlblusega tavainimesele tehtud annetus on 1000-kordne, kõlbelisele tavainimesele (kes järgib vähemalt viit kõlblusjuhist) tehtud annetus on 100 000-kordne ning väljaspool [arija kaheksaosalist teed] naudingutest ja kirest vabanenule 10 000 000 000-kordne. Vooguastunu vilja saavutamise harjutajale (sotāpatti-phala-sacchikiriyā paṭipanna = theeravaada bhikkhule) tehtud annetus on aga loendamatu (asaṅkheyya) ja mõõtmatu (appameyya) ning iga sellest järgnevale tee ja vilja teostajale (vooguastunu vilja saavutanu, ükskordnaasja vilja harjutaja, ükskordnaasja vilja saavutanu, mittenaasja vilja harjutaja, mittenaasja vilja saavutanu, arahanti vilja harjutaja, ja arahant) tehtud annetuse vili on omakorda eelmisest samapalju loendamatult ja mõõtmatult suurem. Seetõttu ongi sangha võrreldamatu pälvimuste põld siin maailmas.

Buddha on õpetanud, et sangha ühtsus toob kasu, heaolu ja õnne paljudele inimestele kui ka deevadele. Kes ühendab sanghat, sünnib peale surma taevas ja rõõmustab terve kappa.^[94] Kes aga lõhestab sangha – nagu seda tegid mahaajaana eelkäijad mahāsaṅghika bhikkhud – toob kahju nii paljudele inimestele kui ka deevadele.

Sangha meelespidamise arendamine aitab peatada ahnuse (lobha), viha (dosa) ja pettekujutluse (moha), loob rõõmu ja peatab kõik takistused (nīvaraṇa). Selle tulemusena ilmnevad džhaana osad (jhānanga) ja bhikkhu saavutab juurdepääsukeskenduse (upacāra samādhi). Sangha meenutamine tekitab kindlust, kõrvaldab hirmu, ärevuse, kahtluse ja rahutuse.

Kui bhikkhu ei saa Buddha, dhamma ja sangha meenutamise teel selles elus arijaks, sünnib ta uuesti õnnelikus vallas.

„Isiku suttas“^[95] õpetab Buddha, et neile omadustele – kinke väärt, külalislahkust väärt, annetusi väärt, austust väärt – võrreldamatu pälvimuste põld maailmas – vastavad seitse isikut (satta puggalā), kelleks on (1) kahekordseltvabanenu (ubhatobhāga-vimutto), (2) tarkusesvabanenu (paññā-vimutto), (3) kehapõhine tunnistaja (kāya-sakkhi), (4) vaatestvabanenu (diṭṭhippatto), (5) ususvabanenu (saddhā-vimutto), (6) dhammajärgija (dhammānusārī) ja (7) ususjärgija (saddhānusārī).^[96] Samuti vastab neile omadustele bhikkhu, kes: (1) nähes silmaga vormi, (2) kuuldes kõrvaga heli, (3) haistes ninaga lõhna, (4) tundes keelega maitset, (5) kogedes kehaga puudet või (6) tajudes meeles dhammat, pole rõõmsameelne (neva su-mana) ega kurvameelne (na du-m-mana), vaid püsib neutraalses teadvustatud arusaamises, mis näeb kõike kogetavat läbi kolme olemasolu omaduse (s.o anicca, dukkha, anattā).^[97]

„Nandiya suttas“^[98] õpetab Buddha ilmikutele hüveliste sõprade meelespidamise (kalyāṇamitte anussareyyās) mille vormel on järgmine:

See on mulle kasuks, see on mulle suureks kasuks, 
et mul on hüvelised sõbrad [kes mind] kaastundest ja lahkusest nõustavad ning juhendavad.

Kõlbluse meelespidamise arendamine (sīlānussati bhāvanā)

Kõlblus on virgumise tee vundament, käitumise suunaja ja iha (taṇhā) ohjaja. Käitumine (kamma) on viljade looja, sestap, kui tahta, et elu oleks õnnelik, hea ja rõõmuküllane, tuleb meil meeles pidada, et kõik hea, mis meil täna on, on tekkinud kõlbelisest käitumisest. Ka see, mis saab olema homme, on pärit sīla’st.

Kõlbluse meelespidamine toob suure kasu, kuna kõlblus on igasuguse mentaalse arengu vundament. Kes harjutab kõlbluse meelespidamist, austab Buddha; hindab dhammat ja sanghat; hoolib kõlblusjuhistest; suhtub austusega annetustesse; muutub tähelepanelikuks; näeb kõlbetuses peituvaid ohte ja kardab väiksematki eksimust; valvab oma tajusid; kaitseb eksimuse eest teisi; ei karda seda ega teisi maailmu; ning naudib kõlblus- ja vabanemisjuhiste (paṭimokkha) järgimisest tulenevaid pälvimusi ning hüvesid.^[99]

Kõlbluse meelespidamise arendamiseks läheb bhikkhu peale almustoidu kogumist ja söömist eraldatud kohta, istub ristatud jalgadega maha, hoiab keha sirge ning keskendab tähelepanu enda ette. Rahunenud meelega keskendub ta kõlbluse tõelise olemuse mõistmisele nii nagu see on toodud „Viie hirmutava suttas“,^[100] kasutades alljärgnevat vormelit:^[101]

Tõepoolest, minu kõlblus on katkematu, kõigutamatu, plekitu, veatu, vabastav, tarkade poolt ülistatud, rikkumata, keskendusse juhtiv.

Katkematu (akhaṇḍā) kõlblus tähendab, et see on kõigutamatu (acchiddā); kõigutamatu kõlblus on plekitu (asabalā); plekitu kõlblus on veatu (akammāsā); veatu kõlblus on vabastav (bhujissa); vabastav kõlblus on tarkade poolt ülistatud (viññupasaṭṭha); tarkade poolt ülistatud kõlblus on rikkumata (aparāmaṭṭh); rikkumata kõlblus juhib keskendusele (samādhi-saṁvaṭṭa).^[102]

Kõlbluse meelespidamise arendamine aitab tõkestab ahnuse (lobha), viha (dosa) ja pettekujutluse (moha), loob rõõmu ja peatab kõik takistused (nīvaraṇa). Selle tulemusena ilmnevad džhaana osad (jhānanga) ja bhikkhu saavutab juurdepääsukeskenduse (upacāra samādhi).

Esimese nelja meelespidamise järjepidev arendamine toob pälvimusi (puññā), õnne (sukha) ja taevalikult õnneliku vilja (sovaggikā sukha-vipākā) ning juhib uue sünni taevasesse valda.^[103] „Teises Mahānāma suttas“^[104] õpetab Buddha, et nii, nagu ida suunda kaldunud puu kukub mahalõikamisel ida poole, nii kaldub ka Buddha, dhamma, sangha ja kõlbluse meelespidamise poole kaldunud Arija järgija peale keha surma nibbaana poole.

Helduse meelespidamine (cāgānussati bhāvanā)

Paalikeelne termin cāga tähendab heldemeelset ja isetut jagamist ilma tagamõtteta, soovimata saada väikseimatki vastuteenet või tasu. Helduse arendamise kasudeks on vabastava õndsuse saavutamine, kuna ahnus ei saa seda inimest enam kahjustada. Ahnus ja kadedus hääbuvad temas ning lahkus ja hoolivus hakkavad kasvama, misläbi muutub ta inimestele armsaks. Ta käib inimeste keskel hirmuta, rõõmsana ja kaastundlikuna. Heldemeelne inimene liigub virgumise suunas kergusega täidetud heaolus ja õnnes ning läheneb ambrosiaalsele.^[105]

Kaks helduse (cāgā) ja heategevuse (pariccāgā) liiki on: (1)  „lihaline“ ehk materiaalne heldus (āmisa-cāga) ja (2) dhamma heldus (dhamma-cāga).^[106] Dhamma helduseks (dhamma-cāga) on dhammadaana, milleks on hirmutuse, kartmatuse, vaenutuse, mittevalulikkuse ja puutumatuse kinkimine.

Helduse meelespidamise arendamiseks läheb bhikkhu peale almustoidu kogumist ja söömist eraldatud kohta, istub ristatud jalgadega maha, hoiab keha sirge ning keskendab tähelepanu enda ette. Rahunenud meelega keskendub ta helduse tõelise olemuse mõistmisele nii nagu see on toodud „Mahānāma suttas“,^[107] kasutades alljärgnevat vormelit:

Tõepoolest, see on mulle kasuks, see on mulle suureks kasuks, et mina, keset ahnuseplekkidest rõhutud inimesi, elan teadvusega, mis on plekkidest vaba, helde, puhaste kätega, tundes heameelt jagamisest neile kes seda otsivad ja heameelt jagatud annetustest.

Selline helduserikkus (cāga-dhana) on üks Arija järgija seitsmest rikkusest.^[108] Kes soovib arendada helduse rikkust, saab seda kõige paremini teha annetades sanghale või bhikkhudele ja bhikkhunitele iga päev toitu või muud vajaminevat. Sangha on lõputu pälvimuste põld ning sangha liikmed on väärilised saajad, kellele annetamine toob mõõtmatu kasu. Buddha võrdles mõõtmatute pälvimuste suurust ookeanis voolava vee kogusega, mida on raske mõõta.^[109]

Lahket ja heldet mõtteviisi saab arendada ka järgmise põhimõtte teostamisel:

Sellest päevast alates, nii kaua, kuni on sobilik vastuvõtja, ei söö ma ilma, et oleksin kellelegi osa oma toidust annetanud, isegi, kui seda on vaid näpuotsatäis.

Buddha on õpetanud, et bhikkhudele almustoidu annetamine toob annetajale pika eluea, hea väljanägemise, õnne, jõu ja arukuse, mis vastab annetusest sõltuvalt kas inimeste või deevade elueale, väljanägemisele, õnnele, jõule ja arukusele.^[110] „Kirjeldused“ (Niddesa) toob ära 14 asjast koosneva sobiliku kingidhamma (deyyadhamma) ehk annetuskomplekti, mida sünnib bhikkhule kinkida:^[111] 

1. rüü (cīvara),
2. almusnõu (piṇḍapāta),
3. eluase (senāsana),
4. ravimid ja meditsiinitarvikud haiguse puhuks (gilāna-paccaya-bhesajja-parikkhāra),
5. toit (anna),
6. vesi (pāna),
7. riided (vattha),
8. sõiduk/vanker (yāna),
9. vanik (mālā),
10. lõhnasalvid [tualeti värskendamiseks] (gandhā),
11. kreemid/määrded (vilepana),
12. lamamis-/puhkamisase (seyya),
13. eluase (āvasatha),
14. valgusti (padīpeyya).

Lahkust saab jagada iga hetk, kasvõi tähelepanu ja oma aja kinkimise teel. Kui ahnus on vaesustund meele loodud vaesustamine, siis lahkus muudab meele kergeks ja helgeks. Helduse meelespidamise arendamine aitab peatada ahnuse (lobha), viha (dosa) ja pettekujutluse (moha), loob rõõmu ja peatab kõik takistused (nīvaraṇa). Selle tulemusena ilmnevad džhaana osad (jhānanga) ja bhikkhu saavutab juurdepääsukeskenduse (upacāra samādhi).

Heldus on Arija järgija rikkus

„Kaugeleulatuva rikkuse suttas“^[112] õpetab Buddha, et on seitse rikkust: (1) usurikkus (saddhā-dhana), (2) kõlbluserikkus (sīla-dhana), (3) häbirikkus (hirī-dhana), (4) kartuserikkus (ottappa-dhana), (5) kuuldurikkus (palju õpetust kuulmise rikkus) (suta-dhana), (6) helduserikkus (cāga-dhana) ja (7) tarkuserikkus (paññā-dhana).

Deevade meelespidamine (devatānussati bhāvanā)

Buddha on õpetanud, et deevad ehk jumalused tõepoolest eksisteerivad, kuid Buddha kirjeldused neist ei ühti piiblis tooduga. Deevade meelespidamise arendamise eesmärgiks ei ole soov sündida deevade vallas, vaid omandada deevadele omane teadvusseisund, mis saavutatakse läbi usu (saddhā), kõlbluse (sīla), õppimise (suta), helduse (cāga) ja tarkuse (paññā). Buddha on kinnitanud, et inimeste maailma kuninglikkus on deevade õnnega võrreldes lausa armetu (kapaṇa).^[113]

Deevade meelespidamise arendamiseks läheb bhikkhu peale almustoidu kogumist ja söömist eraldatud kohta, istub ristatud jalgadega maha, hoiab keha sirge ning keskendab tähelepanu enda ette. Rahunenud meelega keskendub ta deevade omadustele nii, nagu see on toodud „Paṭhamamahānāma suttas“, kasutades alljärgnevat vormelit:^[114]

Seal on Nelja suure kuninga deevade vald,
seal on 33 taevase maailma deevade vald,
seal on Jaama deevade vald,
seal on Tusita deevade vald,
seal on Oma loomingust rõõmustavate deevade vald ja
seal on Teiste loomingut kontrollivate deevade vald,
seal on brahmamaailmade deevad,
ja ka neist kõrgemad deevad.
Mis iganes usuga need deevad olid, kord surres, sündinud seal, nii on ka minul selline usk.
Mis iganes kõlblusega need deevad olid, kord surres, sündinud seal, nii on ka minul selline kõlblus.
Mis iganes teadmisega need deevad olid, kord surres, sündinud seal, nii on ka minul selline teadmine.
Mis iganes heldusega need deevad olid, kord surres, sündinud seal, nii on ka minul selline heldus.
Mis iganes tarkusega need deevad olid, kord surres, sündinud seal, nii on ka minul selline tarkus.

Eeltoodud viie omaduse sisu selgitab „Rikkuse sutta“.^[115]

• Usurikkus (saddhā-dhanaṁ) tähendab, et Arija järgijal (ariya-sāvako) on usk Buddhasse, mida ta arendab Buddha meelespidamise (buddhānussati) teel.
• Kõlbluserikkus (sīla-dhanaṁ) tähendab viie kõlblusjuhise (pañca-sīla) järgimist, milleks on: (1) elu võtmisest hoidumine, (2) mitteannetatu võtmisest hoidumine, (3) naudinguid pakkuvast valest käitumisest hoidumine, (4) vale rääkimisest hoidumine ja (5) joovastavatest ja uimastavatest ainetest ning jookidest hoidumine.
• Kuulmusrikkus (suta-dhanaṁ) tähendab, et Arija järgija on väga haritud, mäletab kuuldud dhammat sõna-sõnalt ja hoiab õpitut pidevalt meeles. Need õpetused on alguses head, keskel head ja lõpus head, sisukad ja hästi sõnastatud, kirjeldades vaimset praktikat, mis on täiuslik ja täiesti puhas. Nad on sellistes õpetustes väga haritud, mäletavad dhammat peast, loevad dhammat ette, uurivad neid ning mõistavad õpetuse sisu.
• Helduserikkus (cāga-dhanaṁ) tähendab, et Arija järgija on vabanenud ihnusest ja teeb annetusi, on helde, armastab loobumist, pühendub heategevusele ning armastab anda ja jagada.
• Tarkuserikkus (paññā-dhanaṁ) tähendab, et Arija järgija on tark, tal on ilmnemise ja kadumise läbistav tarkus, misläbi jõuab ta õige dukkha lakkamiseni.

Deevade meelespidamine aitab peatada kire ja kolm peamist meeleplekki. Buddha on õpetanud:

Mahānāma, kui üllas jünger meenutab oma voorust ja seejärel deevade voorust ..., ei tungi tema meelde kirg, viha ja pettekujutlus.^[116]

„Nandiya suttas“ õpetab Buddha ilmikutele deevade meelespidamist järgmise vormel on teel:

On erinevaid deevasid,
kes, ületanud jämedast/ainelisest toidust toituvatest deevadest kaaslased, 
ilmnevad mõnes meele loodud kehas, 
ega ei näe endas midagi sellist, mis vajaks ületamist.^[117]

Deevade meelespidamise arendamine aitab peatada ahnuse (lobha), viha (dosa) ja pettekujutluse (moha), loob rõõmu ja peatab kõik takistused (nīvaraṇa). Selle tulemusena ilmnevad džhaana osad (jhānanga) ja bhikkhu saavutab juurdepääsukeskenduse (upacāra samādhi). Kui ta ei saavuta selles elus teed ega vilja, on tal kindlasti õnnelik tulevik (nt ümbersünd deevade vallas). 

Kuue meelespidamisega seotud kanoonilised tekstid

• Abhayarājakumārasutta MN 58.
• Accentisutta SN 1.4.
• Akkhaṇasutta AN 8.29.
• Ambaṭṭhasutta DN 3.
• Aṅguttaranikāya, Aparaaccharāsaṅghāta Vagga AN 1.485–494.
• Aṅguttaranikāya, Ekadhamma Vagga, Paṭhama Vagga AN 1.296–305.
• Aṇisutta SN 20.7.
• Aññata­rab­rāhma­ṇasutta AN 3.53.
• Anussatiṭṭhānasutta AN 6.25.
• Anus­satiṭ­ṭhānasutta AN 6.9.
• Anuttariyasutta AN 6.8.
• Bhaya­bhe­ravasutta MN 4.
• Bhojanasutta AN 5.37.
• Brahmacariyogadhasutta SN 55.2.
• Brahmanimantanikasutta MN 49.
• Caṅkamasutta AN 5.29.
• Chaḷabhijātisutta AN 6.57.
• Cūḷamālukyasutta MN 63.
• Cūḷanikāsutta AN 3.80.
• Devasabhāgatasutta SN 55.36.
• Dhajaggasutta SN 11.3.
• Dhammacakkappavattanasutta SN 56.11.
• DusSīlasutta AN 5.24.
• Dutiyamahānāmasutta AN 11.12.
• Dutiyasamayavimuttasutta AN 5.150.
• Dutiyasandiṭṭhikasutta AN 6.48.
• Gāravasutta SN 6.2.
• Iddhipāda-saṁyutta, Vibhaṅgasutta SN 51.20.
• Bahujanahitasutta Iti 84.
• Desanāsutta Iti 39.
• Dhammānudhammapaṭipannasutta Iti 86.
• DutiyaSīlasutta Iti 33.
• Lokasutta Iti 112.
• Paduṭṭhacittasutta Iti 20.
• PaṭhamaSīlasutta Iti 32.
• Puññakiriyavatthusutta Iti.60.
• Saṁghabhedasutta Iti 18.
• Saṁghasāmaggīsutta Iti 19.
• Vijjāsutta Iti 40.
• Sīlānisaṁsajātaka Ja 190.
• Jhānābhiññasutta SN 16.9.
• Kālāmasutta AN 3.65.
• Kāḷigodhasutta SN 55.39.
• Kalyāṇamittasutta SN 3.18.
• Kesisutta AN 4.111.
• Lakkhaṇasutta DN 30.
• Mahāgosiṅgasutta MN 32.
• Mahākaccānasutta AN 6.26.
• Mahānāmasutta AN 6.10.
• Mahānāmasutta SN 55.37.
• Mahāpadānasutta DN 14.
• Mahāparinibbānasutta DN 16.
• Mahāsamayasutta DN 20.
• Mahāsatipaṭṭhānasutta DN 22.
• Mahāsīhanādasutta AN 10.21.
• Mahāsīhanādasutta DN 8.
• Mahāsīhanādasutta MN 12.
• Nandiyasutta AN 11.13.
• Nivesakasutta AN 3.75.
• Pañca­ve­rabhayasutta SN 12.41.
• Parib­bāja­kasutta AN 3.54.
• Pāsādikasutta DN 29.
• Paṭhamamahānāmasutta AN 11.11.
• Paṭha­ma­mahā­pañhāsutta AN 10.27.
• Paṭhamapuññābhisandasutta AN 4.51.
• Paṭhamasamayavimuttasutta AN 5.149.
• Paṭhamasandiṭṭhikasutta AN 6.47.
• Paṭhamasāraṇīyasutta AN 6.11.
• Paṭhamavibhaṅgasutta SN 48.9.
• Ānā­pā­nassa­ti­kathā Ps 1.3.
• Phaggunasutta AN 6.56.
• Puggalasutta AN 7.14.
• Puggalasutta AN 9.9.
• Puññakiriyavatthusutta AN 8.36.
• Ratanasutta SN 2.1.
• Rohitassasutta SN 2.26.
• Sallekhasutta MN 8.
• Sāmaññaphalasutta. DN 2.
• Sandiṭṭhikadhammasutta AN 9.46.
•  Saṅgītisutta DN 33.
• Sappurisadānasutta AN 5.148.
• Sekhasutta MN 53.
• Sotānugatasutta AN 4.191.
• Subhūtisutta AN 11.14.
• Sūkarakhatasutta SN 48.58.
• Sumanasutta AN 5.31.
• Susimaparibbājakasutta SN 12.70.
• Dhammikattheragāthā Thag 4.10.
• Tikaṇṇasutta AN 3.58.
• Kammavipākajasutta Ud 3.1.
• Nandasutta Ud 3.2.
• Paṭhamanibbānapaṭisaṁyuttasutta [Parinibbānasutta] Ud 8.1.
• Yasojasutta Ud 3.3.
• Udum­bari­kasutta DN 25.
• Uposathasutta AN 3.70.
• Uposathasutta AN 4.190.
• Vassasutta SN 55.38.
• Vatthasutta [Vatthūpamasutta] MN 7.
• Vitthatasutta AN 5.

Rahu meelespidamise arendamine (upasamānussati bhāvanā)

„Džhaana-grupis“ (Jhāna-vagga) toodud 101 arendamise (bhāvanā) objekti loetelust leiab kuuele meelespidamise arendamisele lisaks veel rahu meelespidamise arendamise (upasamānussati bhāvanā), mida üheski suttas ei esine.

Rahu tähendab kogu dukkha rahunemist ja vaigistumist (sabba-dukkha-upasama). Õige rahu arendamine sisaldab meele häirimatuse treenimist, millega kaasneb pikaajaline pälvimus ja ülev vabanemine. Rahu meelespidamise arendamise kasudeks on õnnelik uni, õnnelik ärkamine ja õnnelik ja rahuküllane ärkvelolek, püüdluste saavutamise võimekus, mõõdukus, tagasihoidlik käitumine ja teiste inimeste positiivne suhtumine. Selline inimene liigub virgumise suunas kergusega täidetud heaolus ja õnnes ning läheneb ambrosiaalsele.^[118] Sisuliselt tähendab rahu meelespidamise arendamine püsiva teadlikkuse loomist džhaanade teel saavutatavast nibbaana rahust.

Rahu meelespidamise arendamiseks läheb bhikkhu eraldatud kohta ja istub ristatud jalgadega sobivas paigas maha sihipärase kavatsusega arendada rahu meenutamist ja häirimatust. Kui bhikkhu rahustab oma meele võimed (indriya), vaigistub tema meel koheselt ja ta saab nautida esilekerkinud rahu. „Kõlbluse suttas” õpetab Buddha:

O, bhikkhud, bhikkhu [kes on] kõlbluse saavutanud, keskenduse saavutanud, tarkuse saavutanud, vabanemise saavutanud ja vabanemise teadmise ja nägemise saavutanud, o, bhikkhud, see bhikkhu on ülev – ma kuulutan!
Bhikkhud, see bhikkhu, kel on võimalus [teda] kuulda, võimalus [tema] lähedal olla, võimalus [temale] austust avaldada, võimalus [teda] meenutada, võimalus elada [temaga koos] erakrändurielu, o, bhikkhud, see bhikkhu on ülev, ma kuulutan!
Mis on selle põhjus?
Kuna, o, bhikkhud, [selle] bhikkhu dhammat kuulnu viibib kahekordses eraldatuses: keha-eraldatuses ja teadvuse-eraldatuses.^[119]

Kui bhikkhu saavutab rahu arendamise (samatha bhāvanā) teel esimese džhaana, on viis takistust peatunud. Pideval harjutamisel muutub selline rahu meele loomulikuks olekuks. Buddha võrdles esimest džhaanat seebipulbri ja vee täieliku segunemisega. Seebipulbrit segatakse seni, kuni see on veest täielikult läbi imbunud ja vesi on seebipulbrist täielikult küllastunud. Samamoodi muutub esimeses džhaanas keha täielikult neeldunuks, küllastudes rõõmu- ja õnnetundest ning keskendusest. Kui bhikkhu jõuab teise džhaanasse, ületab ta mõtlemise ja läbiuurimise (vitakka-vicāra) ning jääb rõõmuküllasesse rahulollu ja vaikusesse. Buddha võrdles teist džhaanat vaikse järvega, mis toitub kargetest veealustest allikatest. Meel muutub siin rõõmsaks ja selgeks ning vabaneb piiravatest mõtetest. Kui bhikkhu jõuab kolmandasse džhaanasse ületab ta rõõmu (pīti) ning vaibub vaiksesse meelerahu küllusesse, selge teadvuse õnneküllasesse seisundisse. Buddha võrdles kolmandat džhaanat järves kasvava lootosega, mis on puhtast veest läbi imbunud ja küllastunud. Kui bhikkhu jõuab neljandasse džhaanasse, ületab ta õnnetunde (sukha-vedanā) ning meel saavutab ühtesuunatud, puhta ja neutraalse teadlikkuse (upekkhā). Buddha võrdles neljandat džhaanat palaval pärastlõunal järves kümblemisega, misjärel puhatakse kaldal, mähituna puhtasse, valgesse linasse. Meel hülgab siin kõik vastandid ning saabub meele täielik ja kõigutamatu tasakaal, puhas, kirgas ja veatu teadlikkus. Kuni meel viibib neljandas džhaanas, ei saa miski meeleväline sellele mõju avaldada.^[120]

Kui bhikkhu siseneb lõputu ruumi valda, hävitab ta mateeria taju, meele reaktsiooni ja eristava taju. Kui bhikkhu siseneb lõputu teadvuse valda, hävitab ta ruumitaju. Kui bhikkhu jõuab mittemillegi valda, hävitab lõputu teadvuse valla taju. Kui bhikkhu siseneb ei-taju-ega-mittetaju-valda, hävitab ta mittemillegi valla taju. Kui ta siseneb tajumise ja tunnetuse lahustumise tasandile, hävitab ta taju ja tunnetuse.

Kui bhikkhu saavutab vooguastunu vilja (sotāpanna-phala), on ta täielikult ja igaveseks vabanenud isikupõhisest vaatest (sakkāya-diṭṭhi), kahtlusest (vicikicchā) ja kõlblusrituaalidest kinnihoidmine (sīlabbataparāmāsā). Kui bhikkhu on saavutanud ükskordnaasja vilja (sakadāgāmi-phala), on temas oluliselt vähem kirge (rāga), ahnust (lobha), pahatahtlikkust, viha (dosa) ja pettekujutlusi (moha) ning naudingukirg (kāma-rāga), kuritahtlikkus ja vastumeelsus (vyāpāda, paṭigha) on oluliselt nõrgenenud. Kui bhikkhu on saavutanud mittenaasja vilja (anāgāmi-phala) on ta täielikult vabanenud esimesest viiest madalamast köidikust, milleks on isikupõhine vaade (sakkāya-diṭṭhi), kahtlus (vicikicchā), kõlblusrituaalidest kinnihoidmine (sīlabbataparāmāsā), naudingukirg (kāma-rāga) ja kuritahtlikkus ja vastumeelsus (vyāpāda, paṭigha). Kui bhikkhu saavutab arahanti vilja (arahanta-phala), on ta vabanenud ka ülejäänud viiest kõrgemast köidikust, milleks on vormi vallaga seotud kirg (rūpa-rāga), vormita vallaga seotud kirg (arūpa-rāga), uhkus (māna), rahutus (uddhacca) ja mitteteadmine (avijjā). Arahant on täiuslik, võimetu tagasi langema ning saavutatu poolest Buddhaga võrdne. Ta on saavutanud kõikide kannatuste lakkamise, absoluutsed teadmised, täiusliku rahu ning pöördumatu vabanemise lõpliku seisundi, ülima õndsuse ja vaibumise (nibbāna). Sel viisil mõtiskluste ja pälvimuste teel saavutab bhikkhu meelerahu, kindluse ja usaldava usu. Kui tema meel on sügavasse rahusse jõudnud, lakkavad viis takistust, ta saavutab džhaana ja juurdepääsukeskenduse (upacāra samādhi).

Rahu meelespidamise arendamiseks võib kasutada ka Buddha kirjeldusi nibbaanast. Saamaks nibbaana omadustest nii täpse ettekujutluse kui võimalik, keskendub bhikkhu esmalt nibbaana omadustele, mis on kogu õnne aluseks (sabba-sukha), siis nende vastanditele ehk kogu kannatusele (sabba-dukkha) ning seejärel uuesti nibbaana omadustele.^[121]

Järjepideval nibbaana omadustele keskendusel peatuvad viis takistust (nīvaraṇa), ahnus, viha ja pettekujutlus (lobha, dosa, moha) ja kerkivad esile viis vormi džhaana osa (jhānaṅga). Rahu meelespidamise arendamine nibbaana omadustele keskenduse teel kulmineerub juurdepääsukeskenduse (upacāra samādhi) saavutamisega.

 

Rahu arendamisega seotud kanoonilised tekstid

• Aggap­pasā­dasutta AN 4.34.
• Anāsavādisutta SN 43.14–43.
• Arakkheyyasutta AN 7.58.
• Brahmāyācanasutta SN 6.1.
• Mahānāmasutta AN 6.10.
• Mahāvedallasutta MN 43.
• Nāgasutta AN 6.43.
• Paraṁmaraṇasutta SN 16.12.
• Paṭhamamahānāmasutta AN 11.11.
• Saṁyuttanikāya, Saḷāyatana Vaggasaṁyutta, Asaṅkhata Saṁyutta, Paṭhama Vagga, Kāyagatāsatisutta SN 43.1 kuni Maggaṅgasutta SN 43.11
• Sāmaññaphalasutta DN 2.
• Sīlasutta SN 46.3.
• Suttanipāta, Tuvaṭakasutta Snp 4.14.
• Udāyittheragāthā Thag 15.2.
• Paṭhamanibbānapaṭisaṁyuttasutta [Parinibbānasutta] Ud 8.1.
• Vipallāsasutta AN 4.49.

^[1] „ekadhammo, bhikkhave, bhāvito bahulīkato ekantanibbidāya virāgāya nirodhāya upasamāya abhiññāya sambodhāya nibbānāya saṁvattati. katamo ekadhammo? buddhānussati. ayaṁ kho, bhikkhave, ekadhammo bhāvito bahulīkato ekantanibbidāya virāgāya nirodhāya upasamāya abhiññāya sambodhāya nibbānāya saṁvattatī”ti.“ – Paṭhamavagga AN 1.296.

^[2] „dhammānussati … saṅghānussati … sīlānussati … cāgānussati … devatānussati … ānāpānassati … maraṇassati … kāyagatāsati … upasamānussati.“ – Paṭhamavagga AN 1.297-305.

^[3] Anussatiṭṭhānasutta AN 6.25 jpt.

^[4] AN 1.297-305.

^[5] anussati [anu ees, taga, üle + sati teadvustatus, teadlikkus, teadlik-olek, tähelepanelikkus; mälu] tähendab kontekstist sõltuvalt kas teadlikkust, meelespidamist, mäletamist või meenutamist.

^[6] „chayimāni, bhikkhave, anus­satiṭ­ṭhānāni. katamāni cha? buddhānussati, dhammānussati, saṁghānussati, sīlānussati, cāgānussati, devatānussati. Imāni kho, bhikkhave, cha anus­satiṭ­ṭhānānī”ti.“ – Anus­satiṭ­ṭhānasutta AN 6.9, Anus­satiṭ­ṭhānasutta AN 6.25 jt.

^[7] Mahānāmasutta AN 6.10.

^[8] (13) Rāgapeyyāla AN 6.141.

^[9] Bhallikādisutta AN 6.120–139.

^[10] Vism II.86, III.74.

^[11] „evaṁ buddhaṁ sarantānaṁ, dhammaṁ saṅghañca bhikkhavo; bhayaṁ vā chambhitattaṁ vā, lomahaṁso na hessatī ti.“ – Dhajaggasutta SN 11.3.

^[12] Kāḷigodhasutta SN 55.39.

^[13] Saṁgītisutta DN 33.

^[14] Duggatibhayasutta SN 55.14.

^[15] Devasabhāgatasutta SN 55.36.

^[16] Uposathasutta AN 3.70.

^[17] Vassasutta SN 55.38.

^[18] Dutiyamahānāmasutta AN 11.12.

^[19] Mahānāmasutta AN 6.10.

^[20] Uposathasutta AN 3.70, Nivesakasutta AN 3.75 jt.

^[21] Vatthasutta [Vatthūpamasutta] MN 7.

^[22] Anus­satiṭ­ṭhānasutta AN 6.25.

^[23] “itipi so bhagavā arahaṁ sammāsambuddho vij­jācara­ṇa­sam­panno sugato lokavidū anuttaro purisa­damma­sāra­thi satthā devamanussānaṁ buddho bhagavā ti.“ Samasugust vormelit sisaldavad mitmed suttad, sh Sekhasutta MN 53, Paṭhamavibhaṅgasutta SN 48.9, Brahmacariyogadhasutta SN 55.2; Nivesakasutta AN 3.75; Akkhaṇasutta AN 8.29; Vitthatasutta AN 5.2 jpt.

^[24] “… paccattaṁ veditabbo viññūhī.” – Paribbājakasutta AN 3.54, Dutiyasandiṭṭhikasutta AN 6.48, Sambahulasutta SN 4.21, Nibbutasutta AN 3.55 jpt.

^[25] Pv-a.7.

^[26] Ps lk 131 jj; DA.I.99.
Buddha kõiketeadmisteadmine (sabba + aññuta + ñāṇa) ei tähenda seda, et ta teadis absoluutselt kõike. Näiteks, peale ilutuse arendamise (asubha-bhāvanā) õpetamist läks Buddha pooleks kuuks eraklasse. Kuna osad bhikkhud mõistsid ja praktiseerisid õpetust valesti, tekkis neil vale vaade ja vastikus keha suhtes ning nad sooritasid enesetapu või lasid end tappa. Kui Buddha naasis sangha juurde ei teadnud ta juhtunust, vaid kuulis seda Ānandalt. Seejärel kutsus Buddha sangha kokku, selgitas eksimust, õpetas bhikkhudele hingamise teadvustamist (ānāpāna-sati) ja kehtestas reegli, mille kohaselt tapmine, sh ka enesetapp, toob kaasa sanghast väljaarvamise; vt täpsemalt „Vinaya“ ja Samantapāsādikā 396 (Vinaya Kommentaarium). See, aga ka mitmed teised tekstid ei anna põhjust arvata, et Buddha teadmised olid absoluutsed ning ta teadis kogu aeg kõigest kõike. Buddha kõiketeadmisteadmine hõlmab viit teadmist. Samas, kui virgunu soovib midagi teada saada, saab ta siseneda džhaanasse ning saavutada need teadmised keskenduses vaatlemise abil.

^[27] Mātikā Ps 1.0.

^[28] Cūla Niddesa, PTS lk 600; kolm esimest silma esinevad mitmetes tekstides nii suttas, nagu nt Cakkhusutta Iti 62, Sāmaññaphalasutta DN 2, Mahāsīhanādasutta DN 8; Mahāgosiṅgasutta MN 32; Rohitassasutta SN 2.26, Kalyāṇamittasutta SN 3.18; Susimaparibbājakasutta SN 12.70, Jhānābhiññasutta SN 16.9; Tikaṇṇasutta AN 3.58, DusSīlasutta AN 5.24, Caṅkamasutta AN 5.29, kui ka Vinaya tekstides, nagu nt Mahākhandhaka Kd 1 ja Bhesajjakkhandhaka Kd 6.

^[29] Vaṅgīsasutta SN 8.12, Bālapaṇḍitasutta MN 129, Potaliyasutta MN 54 jpt.

^[30] Parihānisutta AN 4.158; kolm esimest on toodud ka Saṅgītisutta’s DN 33.

^[31] Esimesed kolm silma toob ära Cakkhusutta Iti 61.

^[32] „yaṁ kiñci samudayadhammaṁ, sabbaṁ taṁ nirodhadhamman.“ – Kuṭṭhisutta Ud 5.3 Dutiyauggasutta AN 8.22; Dhammacakkappavattanasutta SN 56.11, Saradasutta AN 3.94, Paṭhamagilānasutta SN 35.74jpt.

^[33] Lokasutta Ud 3.10, Brahmāyācanasutta SN 6.1, Ariyapariyesanāsutta [Pāsarāsisutta] MN 26. MN 26 jt.

^[34] Vitakkasutta Iti 38, Mahāpadānasutta DN 14, Brahmāyācanasutta SN 6.1 jt.

^[35] (1) „… ṭhānañca ṭhānato aṭṭhānañca aṭṭhānato yathābhūtaṁ pajānāti.“ (2) „… atītānāgata-paccuppannānaṁ kammasamādānānaṁ ṭhānaso hetuso vipākaṁ yathābhūtaṁ pajānāti.“ (3) „… sabbatthagāmini paṭipada yathābhūtaṁ pajānāti.“ (4) „... anekadhātunānādhātulokaṁ yathābhūtaṁ pajānāti.“ (5) „... sattānaṁ nānādhimuttikataṁ yathābhūtaṁ pajānāti.“ (6) „… parasattānaṁ parapuggalānaṁ indriyaparopariyattaṁ yathābhūtaṁ pajānāti.“ (7) „... jhānavimokkhasamādhisamāpattīnaṁ saṅkilesaṁ vodānaṁ vuṭṭhānaṁ yathābhūtaṁ pajānāti.“ (8) „... anekavihitaṁ pubbenivāsaṁ anussarati.“ (9) „... satte passati cavamāne upapajjamāne hīne paṇīte suvaṇṇe dubbaṇṇe sugate duggate yathākammūpage satte pajānāti.“ (10) „... āsavānaṁ khayā anāsavaṁ cetovimuttiṁ paññāvimuttiṁ diṭṭheva dhamme sayaṁ abhiññā sacchikatvā upasampajja viharati…“ – Mahāsīhanādasutta AN 10.21; samuti Mahāsīhanādasutta MN 12.

^[36] „api ca aṭṭhasaṭṭhi balāni–saddhābalaṁ, vīriyabalaṁ, satibalaṁ, samādhibalaṁ, paññābalaṁ, hiribalaṁ, ottappabalaṁ, paṭisaṅkhānabalaṁ, bhāvanābalaṁ, anavajjabalaṁ, saṅgahabalaṁ, khantibalaṁ, paññattibalaṁ, nijjhattibalaṁ, issariyabalaṁ, adhiṭṭhānabalaṁ, samathabalaṁ, vipassanābalaṁ, dasa sekhabalāni, dasa asekhabalāni, dasa khīṇāsavabalāni, dasa iddhibalāni, dasa tathāgatabalāni.“ – Vibhaṅga (Vib.168/lk. 349).

^[37] Mahāsīhanādasutta MN 12.

^[38] Lokasutta Iti 112.

^[39] Vt täpsemalt DVE, I osa, ptk „Buddha“.

^[40] Bhaya­bhe­ravasutta MN 4.

^[41] Mahāsīhanādasutta MN 12, Sāmaññaphalasutta DN 2 jpt.

^[42] Mahāsīhanādasutta MN 12. Üleloomulikke võimeid käsitleb täpsemalt eelmine ptk „Üleloomulikud võimed (iddhi-vidhā)“.

^[43] Sekhasutta MN 53.

^[44] “Õnnestulnu” viitab tavapäraselt bodhisatta sünnile ja “Õnnesläinu” tema virgumisele. Kuna seda terminit kasutati ka Buddha eluajal, ei viita see Buddha keha füüsilisele surmale.

^[45] Paṭhamanibbānapaṭisaṁyuttasutta [Parinibbānasutta] Ud 8.1.

^[46] “… sabbe sattā āhāra-ṭṭhitikā” ti sankhāraloka; “sassato loko ti vā asassato loko” ti sattaloka; “yāvatā candima-suriyā pariharanti disā ‘bhanti virocamānā…”. Cūḷamālukyasutta MN 63, Cūḷanikāsutta AN 3.80, Kolmene jaotus: Vism 204 jt.

^[47] Gāravasutta SN 6.2 jt.

^[48]       „yo ve uppatitaṁ kodhaṁ rathaṁ bhantaṁ va dhāraye
            tam ahaṁ sārathiṁ brūmi rasmiggāho itaro jano.“ – KN, Dhp 222.

^[49] Vin VII.3-11-12 ja II.194-195.

^[50] Kesisutta AN 4.111.

^[51] Vt lisaks DVE I, ptk Ajaarvestus iidses Indias.

^[52] Rohkem kui 10 000 000 000 000 aastat.

^[53] „buddho so bhagavā bodhāya dhammaṁ deseti, danto so bhagavā damathāya dhammaṁ deseti, santo so bhagavā samathāya dhammaṁ deseti, tiṇṇo so bhagavā taraṇāya dhammaṁ deseti, parinibbuto so bhagavā parinibbānāya dhammaṁ desetī ti“ – Udum­bari­kasutta DN 25. „danto damayataṁ seṭṭho, santo samayataṁ isi; mutto mocayataṁ aggo, tiṇṇo tārayataṁ varo.“ – Lokasutta Iti 112.

^[54] „yathā ye keci sambuddhā, pūrayuṁ dasa pāramī.“ – Sumedhapatthanākathā Bv 2.

^[55] „Käitumiskorv“ (Cariyāpiṭaka-pāḷi) sisaldab 35 värsivormis esitatud lugu, mis räägivad sellest, kuidas Gootama Buddha eelmistes eludes bodhisattana vajalikku täiust (pāramī) arendas.

^[56] „yasmiṁ, mahānāma, samaye ariyasāvako tathāgataṁ anussarati nevassa tasmiṁ samaye rāga­pari­yuṭ­ṭhi­taṁ cittaṁ hoti, na dosa­pari­yuṭ­ṭhi­taṁ cittaṁ hoti, na moha­pari­yuṭ­ṭhi­taṁ cittaṁ hoti; ujugatamevassa tasmiṁ samaye cittaṁ hoti tathāgataṁ ārabbha. ujugatacitto kho pana, mahānāma, ariyasāvako labhati atthavedaṁ, labhati dhammavedaṁ, labhati ­dham­mūpa­saṁhi­taṁ pāmojjaṁ. pamuditassa pīti jāyati, pītimanassa kāyo passambhati, passaddhakāyo sukhaṁ vediyati, sukhino cittaṁ samādhiya ti.“ – Mahānāmasutta AN 6.10.
Suttades toodud meele arendamise üldistatud mudeli kohaselt on vaja esmalt kuulda õiget dhammat, seejärel suunduda kodutu ellu ja saavutada kõrgeim kõlblus ning rahulolu; siis saavutada keskenduse teel viie takistuse lakkamine (mis ongi esimene džhaana) misjärel kerkivad esile rõõm (pīti), toimub keha rahunemine (kāyo passambhati) ja ilmneb õnnetunne (sukha); seejärel hakatakse arendama keskendust (samādhi) ehk džhaanasid nii, nagu seda kirjeldab „Loobuva elu viljade sutta“ (Sāmaññaphalasutta) DN 2. Sama põhimõte esineb ka „Riide suttas“ (Vatthasutta) MN 7, mis räägib anussati arendamisest. 

^[57] „buddhanussati mettā ca asubhaṁ maraṇasati iti imā caturakkhā bhikkhu bhāveyya sīlavā.“ – Cautbhānavāra-pāli, App. 3, (välja antud Sri Lankal).

^[58] Samasugust vormelit sisaldavad mitmed suttad, sh Sekhasutta MN 53, Paṭhamavibhaṅgasutta SN 48.9, Brahmacariyogadhasutta SN 55.2; Nivesakasutta AN 3.75; Akkhaṇasutta AN 8.29; Vitthatasutta AN 5.2 jpt.

^[59] 20 asankheyya + 2 tsüklit.

^[60] „itipi so bhagavā arahaṁ sammāsambuddho vij­jācara­ṇa­sam­panno sugato lokavidū anuttaro purisa­damma­sāra­thi satthā devamanussānaṁ buddho bhagavā ti.“ Samasugust buddhānussati vormelit sisaldavad Sekhasutta MN 53, Paṭhamavibhaṅgasutta, SN 48.9 Brahmacariyogadhasutta SN 55.2; Nivesakasutta AN 3.75; Akkhaṇasutta AN 8.29; Vitthatasutta AN 5.2 jpt.

^[61] Mahāsīhanādasutta MN 12.

^[62] Ambaṭṭhasutta DN 3; Sāmaññaphalasutta DN 2 jpt.

^[63] Buddha kirjeldusi tema kõne omadustest sisaldavad Pāsādikasutta DN 29 ja Abhayarājakumārasutta MN 58. 

^[64] Paṭha­ma­mahā­pañhāsutta AN 10.27 jt.

^[65] „sabbe sattā āhāraṭṭhitikā.“ – Kumārapañhā Kp 4 (=ti sankhāraloka); „…sassato loko ti vā asassato loko…“ – Cūḷamālukyasutta MN 63 (=ti sattaloka); „yāvatā candima-suriyā pariharanti disā ‘bhanti virocamānā’.“ – Brahmanimantanikasutta MN 49; vt ka Cūḷanikāsutta AN 3.80. Kolmene jaotus on toodud Vism 204.

^[66] Gāravasutta SN 6.2 jt.

^[67] Buddha oli ka osade loomade, nagu näiteks elevant Dhanapāla õpetaja.

^[68] Kesisutta AN 4.111.

^[69] Udum­bari­kasutta DN 25; Lokasutta Iti 112.

^[70] Ānā­pā­nassa­ti­kathā Ps 1.3.

^[71] Cautbhānavāra Pāli. App. 3, (välja antud Sri Lankal).

^[72] Sāmaññaphalasutta DN 2; Iddhipāda-saṁyutta, Vibhaṅgasutta SN 51.20; Susimaparibbājakasutta SN 12.70 jpt.

^[73] Eesti keeles on L. Mälli ja mahaajaana esindajate eestvedamisel kasutatud dhamma tõlkevastena terminit „seadmus“, mis Mälli selgituse kohaselt tähendab, et „nii on asjad seatud.“ Sellise tõlke ja selgitusega on seotud aga mitu probleemi. Esiteks, pärineb mõtteviis „nii on asjad maailmas seatud“ jumalapõhisest maailmavaatest, mille kohaselt on olemas keegi Seadja, kes seab kõik asjad maailmas nii, nagu need meile ilmnevad – mis aga ei vasta Buddha õpetusele. Kuna dhamma võib olla ka vale (miccha-dhamma), siis peaks olemas olema ka „vale seadmus“ või Vale Seadja, mis suurendab segadust veelgi. Ka pole sõna „seadmus“ dhamma tõlkevastena selget ja üheselt mõistetav, mistõttu tuleb hakata seda üle selgitama, mis omakorda muudab taolise tõlke kasuteguri küsitavaks.
Kuna dhamma mõiste ei ole suure tähendusdiapasooni tõttu eesti keelde ühe sõnaga tõlgitav ja sõna „seadmus“ seda tähendust ei kata ega ühest ja selget mõistmist loovat eestikeelset vastet ei paku, pole vaja seda tõlkida. Ka enamikes Buddha õpetust järgivates maades on dhamma jäetud tõlkimata.
Samuti on küsitav dhamma tõlkimine või asendamine sõnaga dharma. Esiteks, jääb selgusetuks, miks kasutada algtekstist pärineva paalikeelse dhamma tõlkeks sanskriti keeleset sõna dharma, kui tõlke hea tava seisukohast on õigem, täpsem ja loogilisem kasutada algtekstist pärit termineid. Teiseks, kuna Buddha keelas oma õpetuse sanskriti keelde tõlkimise, siis võiks end Buddha õpetuse järgijaks nimetaja ka tema õpetust järgida ja mitte tõlkima dhamma’t dharmaks.

^[74] „dhammo have rakikhati dhammacāriṁ.“ – Dhammikattheragāthā Thag 4.10.

^[75] „svākkhāto bhagavatā dhammo sandiṭṭhiko akāliko ehipassiko opaneyyiko paccattaṁ veditabbo viññūhīti.“ – Mahāparinibbānasutta DN 16, Uposathasutta AN 3.70 jt.

^[76] Dhammacakkappavattanasutta SN 56.11, Vin.i.10 jt.

^[77] „katame dhammā lokuttarā? cattāro satipaṭṭhānā, cattāro sammappadhānā, cattāro iddhipādā, pañcindriyāni, pañca balāni, satta bojjhaṅgā, ariyo aṭṭhaṅgiko maggo, cattāro ariyamaggā, cattāri ca sāmaññaphalāni, nibbānañca – ime dhammā lokuttarā.“ – Lokuttarakathā Ps 2.8. Vt ka DVE I, ptk „Lõplike teadmiste teostus (aññārādhanā paṭipadā)“.

^[78] „... dhammaṁ ādikalyāṇaṁ majjhekalyāṇaṁ pariyosānakalyāṇaṁ…“ – Vinaya, Mahākhandhaka Kd 1 (7. Pabbajjākathā).

^[79] Sāmaññaphalasutta DN 2. 

^[80] Sāmaññaphalasutta DN 2.

^[81] Aññata­rab­rāhma­ṇasutta AN 3.53; sama Parib­bāja­kasutta AN 3.54.

^[82] Paṭhamasandiṭṭhikasutta AN 6.47.

^[83] Dutiyasandiṭṭhikasutta AN 6.48.

^[84] Sandiṭṭhikadhammasutta AN 9.46.

^[85] Kālāmasutta AN 3.65.

^[86] Vt ptk „Arija tee (ariya magga)“.

^[87] Catukkauddesa Pp 1.4.

^[88] Ariyapariyesanāsutta [Pāsarāsisutta] MN 26. Vt täpsemalt DVE, I osa, ptk „Buddha esimene õpetus“.

^[89] Bahujanahitasutta Iti 84.

^[90] “suppaṭipanno, bhagavato sāvakasaṅgho, ujuppaṭipanno bhagavato sāvakasaṅgho, ñāyappaṭipanno bhagavato sāvakasaṅgho, sāmīcippaṭipanno bhagavato sāvakasaṅgho yadidaṁ cattāri purisayugāni aṭṭha purisapuggalā, esa bhagavato sāvakasaṅgho āhuneyyo pāhuneyyo dakkhiṇeyyo añjalikaraṇīyo anuttaraṁ puññakkhettaṁ lokassā ti.” – Mahāparinibbānasutta DN 16, „Uposathasutta“ AN 3.70 jpt.

^[91] (1) sotāpatti-magga ja (2) sotāpatti-phala; (3) sakadāgāmi-magga ja (4) sakadāgāmi-phala; (5) anāgāmi-magga ja (6) anāgāmi-phala; ning (7) arahatta-magga ja (8) arahatta-phala; vt täpsemalt ptk „Arija tee (ariya-magga)“.

^[92] “navayime, bhikkhave, puggalā santo saṁvijjamānā lokasmiṁ. katame nava? arahā, arahattāya paṭipanno, anāgāmī, anāgā­mi­phala­sacchi­kiriyāya paṭipanno, sakadāgāmī, sakadā­gāmi­phala­sacchi­kiriyāya paṭipanno, sotāpanno, sotā­patti­phala­sacchi­kiriyāya paṭipanno, puthujjano – ime kho, bhikkhave, nava puggalā santo saṁvijjamānā lokasmin ti.” – Puggalasutta AN 9.9.

^[93] Dakkhiṇāvibhaṅgasutta MN 142.

^[94] Saṁghasāmaggīsutta Iti 19.

^[95] Puggalasutta AN 7.14; vt ka  Saṅgītisutta DN 33.

^[96] Vt täpsemalt ptk „Seitsmesed vabanemise jaotused“.

^[97] Paṭhamaāhuneyyasutta AN 6.1.

^[98] „lābhā vata me, suladdhaṁ vata me, yassa me kalyāṇamittā anukampakā atthakāmā ovādakā anusāsakā’ti.“ – Nandiyasutta AN 11.13.

^[99] Vim lk 152.

^[100] Pañca­ve­rabhayasutta SN 12.41.

^[101] “aho, vata me sīlāni akhaṇḍāni acchiddāni asabalāni akammāsāni bhujissāni viññuppasatthāni aparāmaṭṭhāni samādhisaṁvattanikāni.” kõlbluse meelespidamise arendamise vormel esineb „Tipitakas“ Digital Pali Reader otsingumootori põhjal 14 korda, sh  Saṅgītisutta DN 33.9, Mahāparinibbānasutta DN 16.4, Paṭhamasāraṇīyasutta AN 6.11, Paṭhamamahānāmasutta AN 11.11 jpt.

^[102] Mahānāmasutta AN 6.10.

^[103] Dutiyapuññābhisandasutta AN 4.52.

^[104] Dutiyamahānāmasutta SN 55.22.

^[105] Vim lk 153-154. Mõiste cāgānussati esineb Tipiṭaka’s Digital Pali Reader otsingumootori andmetel kolmes kohas, milleks on Mahānāmasutta AN 6.10, Paṭhamamahānāmasutta AN 11.11 ja Nandiyasutta AN 11.13.

^[106] Dānavagga AN 2.143-144. Vt ka ptk „Annetamine (dāna)“.

^[107] “aho, lābhā vata me, suladdhaṁ vata me, yohaṁ maccheramalapariyuṭṭhitāya pajāya vigatamalamaccherena cetasā agāraṁ ajjhāvasāmi muttacāgo payatapāṇi vossaggarato yācayogo dānasaṁvibhāgarato ti.” – Mahānāmasutta AN 6.10.

^[108] Seitse rikkust on: (1) usurikkus (saddhā-dhana), (2) kõlbluserikkus (sīla-dhana), (3) häbirikkus (hirī-dhana), (4) kartuserikkus (ottappa-dhana), (5) kuuldurikkus (palju õpetust kuulmise rikkus) (suta-dhana), (6) helduserikkus (cāga-dhana) ja (7) tarkuserikkus (paññā-dhana) – Vitthatadhanasutta AN 7.6; Lakkhaṇasutta DN 3; Saṅgītisutta DN 33. Vt DVE, II osa, ptk „Kõlblus ja treeningjuhised (sīla, sikkhāpada)“.

^[109] Paṭhamapuññābhisandasutta AN 4.51.

^[110] “āyuṁ deti, vaṇṇaṁ deti, sukhaṁ deti, balaṁ deti, paṭibhānaṁ deti.” – Bhojanasutta AN 5.37.

^[111] Nd2 lk 523, kus see nimekiri esineb vana brahmanistliku termini yañña „ohverdamine“ kontekstis. Sarnane nimekiri esineb ka Nd1 lk 373.

^[112] Vitthatadhanasutta AN 7.6; sama loetelu toovad ära veel Lakkhaṇasutta DN 3 ja Saṅgītisutta DN 33.

^[113] Bojjhasutta AN 8.45.

^[114] „santi devā cātumahārājikā, santi devā tāvatiṁsā, santi devā yāmā, santi devā tusitā, santi devā nimmānaratino, santi devā paranimmitavasavattino, santi devā brahmakāyikā, santi devā tatuttari. yathārūpāya saddhāya samannāgatā tā devatā ito cutā tatthūpapannā, mayhampi tathārūpā saddhā saṁvijjati. yathārūpena sīlena samannāgatā tā devatā ito cutā tatthūpapannā, mayhampi tathārūpaṁ sīlaṁ saṁvijjati. yathārūpena sutena samannāgatā tā devatā ito cutā tatthūpapannā, mayhampi tathārūpaṁ sutaṁ saṁvijjati. yathārūpena cāgena samannāgatā tā devatā ito cutā tatthūpapannā, mayhampi tathārūpo cāgo saṁvijjati. yathārūpāya paññāya samannāgatā tā devatā ito cutā tatthūpapannā, mayhampi tathārūpā paññā saṁvijjatī’ti.“ – Paṭhamamahānāmasutta AN 11.11.

^[115] Dhanasutta AN 5.47.

^[116] Mahānāmasutta AN 6.10.

^[117] „yā devatā atikkammeva kabaḷīkārāhārabhakkhānaṁ devatānaṁ sahabyataṁ aññataraṁ manomayaṁ kāyaṁ upapannā, tā karaṇīyaṁ attano na samanupassanti katassa vā paticayaṁ“– Nandiyasutta AN 11.13.

^[118] Vim lk 178-179.

^[119] „ye te, bhikkhave, bhikkhū sīlasampannā samā­dhi­sam­pannā ñāṇasampannā vimutti­sam­pannā vimutti­ñāṇadas­sana­sam­pannā, dassanampāhaṁ, bhikkhave, tesaṁ bhikkhūnaṁ bahukāraṁ vadāmi; savanampāhaṁ…, …upa­saṅka­ma­nampāhaṁ…, …payiru­pāsa­nam­pāhaṁ…, …anussatimpāhaṁ…, …anu­pabbaj­jam­pāhaṁ, bhikkhave, tesaṁ bhikkhūnaṁ bahukāraṁ vadāmi. taṁ kissa hetu? tathārūpānaṁ, bhikkhave, bhikkhūnaṁ dhammaṁ sutvā dvayena vūpakāsena vūpakaṭṭho viharati – kāyavūpakāsena ca citta­vūpakā­sena ca.“ – Sīlasutta SN 46.3.

^[120] Mahāvedallasutta MN 43. Buddha antud võrdluspilte džhaanadest kirjeldab Sāmaññaphalasutta DN 2.

^[121] Vt ptk „Virgumine ja vaibumine (bodhi, nibbāna).“