Sanghakogud (sangāyanā)

"Vinajakorvi" "Väiksemas grupis" (Vinayapiṭaka, Cūḷavagga) kirjeldatakse lugu, mis käsitleb bhikkhu Subhadda valet vaadet ning tema avaldust, millest sai otsene ajend esimese Sanghakogu kokkukutsumiseks. Buddha elu lõpuajal rändas Auväärne Mahākassapa koos umbes 500 bhikkhuga Pāvā linnast Kusinārā suunas, et minna Buddhale austust avaldama.Kui ta peatus ja istus puu alla puhkama, sai ta Kusinārāst tulnud alasti askeedilt teada, et Buddha oli nädal aega tagasi lõplikult vaibunud (parinibbāna). Uudist kuuldes puhkesid tema kaasteelisteks olnud, ihast veel mittvabanenud bhikkhud nutma ja kaeblema, ent need, kes olid iha täielikult ületanud, asusid keskenduses vaatlema moodustunud asjade ja nähtuste püsitust

Samas viibis ka Subhadda-nimeline bhikkhu, endine Atumā pärit juuksur-habemeajaja, kes oli sanghaga liitunud kõrges eas ega olnud jõudnud piisavalt dhammat õppida ega keskendust harjutada. Ehkki sanghasse astudes oli ta tõotanud järgida vinaja reegleid täielikult, püüdis ta nutvaid bhikkhusid lohutada, lausudes:

Aitab, sõbrad, ärge nutke, ärge halage. Me oleme Suurest Erakust vabad!
Olime mures, kui ta ütles: „See on teile lubatud, see ei ole teile lubatud.“
Nüüd saame me teha seda, mida me tahame ja me ei tee seda, mida me ei taha teha.^[1]

Kui Auväärne Mahā Kassapa kuulis Subhadda teadmatusel ja kõlbetusel põhinevat avaldust, mõistis ta, et  kohe peale Buddha surma on esile kerkinud ja saavad ka tulevikus esile kerkima piiratud ja ekslike arusaamisega bhikkhud, kelle arusaamine on piiratud ja ekslik ning kes võivad soovida Buddha antud dhamma ja vinaja tahtlikku väänamist või moonutamist. Nähes Subhadda avalduses ohtu õige Buddha õpetuse (sammā buddhasāsana) püsima jäämisele, kutsus Auväärne Mahākassapa viivitamata kokku Sanghakogu (saṅgāyanā), et dhammavinaja ühiselt läbi korrata.

Esimene Sanghakogu

Esimene Sanghakogu (paṭhama saṅgāyanā, paṭhama saṅgīti, paṭhama-dhamma-saṅgīti) toimus kolm kuud pärast Buddha parinibbānat, traditsionaalse dateeringu kohaselt 486. aastal e.m.a. Selle kokkukutsujaks ja ka läbiviijaks oli Mahā Kassapa Theera ning patrooniks Buddha toetaja, Magadha kuningas Ajātasattu ehk Ajatasattu, kuningas Bimbisāra poeg. Sanghakogu toimus Magadha pealinna Rājagaha’s (tnp Rajgir), Vebhāra mäe nõlval asuvas Sattapanni koopas (sattapanni-guhā) ning selle täpse kirjelduse leiab „Vinajakorvis“ sisalduvast „Väiksemast grupist“ (Vinajapiṭaka, Cūḷavagga/Cullavagga).^[2]

Sanghakogul osalesid 500 arahanti, kes olid kuulnud õiget dhammat otse Buddhalt, selle teostanud ja virgunud. Kohtumine leidis aset teisel vihmaperioodi kuul ja kestis kokku 3 kuud, kogu vihmaperioodi. Auväärne Ānanda Thera, kes „Vinajakorvi selgituste“ kohaselt olla vahetult ööl vastu esimest Sanghakogu toimumise päeva saavutanud virgumise, valiti Sanghakogus „dhamma aardehoidjaks“ (dhamma-bhaṇḍāgārika). Kuna erakordselt hea mäluga Auväärne Ānanda Thera oli Buddha püsiv kaasteeline ja veetis üle 25 aasta Virgunu kõrval, valdas ta peast kogu dhammat ja vinajat.

Sanghakogu ees suttasid ette kandes alustas Ānanda traditsioonilise formuleeringuga „Nii olen ma kuulnud“ (evaṁ me sutaṁ),^[3] mis esineb pea kõigis algtekstides aga ka hilisemates, Buddha nimele omistatud, peamiselt sanskriti- ja hiinakeelsetes suurtates.

Auväärne Ānanda Thera esitas esmalt iga sutta konteksti — asukoha, kuulajaskonna ja muud asjaolud — ning kandis seejärel sõna-sõnalt ette selle, mida Buddha oli rääkinud.

Seejärel kinnitasid Sanghakogul osalenud 500 arahanti Ānanda poolt ettekantud sõnade õigsust ja tõele vastavust. Auväärne Upāli Theera oli tuntud oma pädevuse poolest sangha elukorraldust puudutavate juhiste osas. Seetõttu palus Auväärne Mahā Kassapa tal kõik vinaja juhised Sanghakogul ette kanda, mis said samamoodi 500 arahanti poolt kinnituse.

Esimese Sanghakogu korraldus oli lihtne. Vinaja kohaselt nägi küsimuste esitamine välja nii:

„Auväärne Upāli, kus kuulutati välja esimene väljaarvamine (pārājika)?“
„Vesālī’s, Auväärne.“
„Kellega seoses see oli välja kuulutatud?“
„Seoses Sudinna’ga, Kalanda pojaga, Auväärne.“
„Millega seoses see oli välja kuulutatud?“
„Seoses sugulise vahekorraga.“

Kõik suttad koondati „Suttakorvi“ (Suttapiṭaka) ja kõik elukorralduslikud juhised „Vinajakorvi“ (Vinayapiṭaka). Otseseid viiteid abhidhamma retsiteerimisele esimesel Sanghakogul ei ole säilinud. Ilmselt nimetati abhidhammat tol ajal mātikā’ks. „Väiksemas grupis“ (Cūḷavagga) on toodud, et Sanghakogul retsiteeriti kokku kolme piṭaka’t. Sellist arvamust toetavad ka suttad, mis sisaldavad viiteid tekstide kolmese jaotuse kohta – dhammadhara, vinayadhara ja mātikādhara.^[4]

Dīpavaṁsa ja Mahāvaṁsa kirjelduste kohaselt jaotati tekstid bhikkhudest retsiteerijate (bhāṇaka) vahel ära ja nende ülesandeks sai kuni elu lõpuni Sanghakogul arahantide poolt kinnitatud Buddha õpetuse osa täpne, sõnasõnaline meelespidamine ja muutumatuna säilitamine. Theeravaada kroonika- ja kommentaaritraditsioon seostab eri nikāya'de suulist säilitamist konkreetsete Buddha peamiste õpilastega, mille kohaselt Ānanda Thera’le jäi vastutus säilitada „Pikkade kogu“ (Dīghanikāya > dīgha-bhāṇaka), Sāriputta Thera’le „Keskmiste kogu“ (Majjhimanikāya > majjhima-bhāṇaka), Mahā Kassapa Thera’le „Rühmade kogu“ (Saṁyuttanikāya > saṁyutta-bhāṇaka) ja Anuruddha Thera’le „Jaotuste kogu“ (Aṁguttaranikāya > aṁguttara-bhāṇaka) jne.^[5] Selgitustes nimetatakse 18 bhāṇaka-retsiteerijate rühma,^[6] kellele omistati keskne roll Tipiṭaka suulise säilitamise tagamisel, eriti poliitiliste ja looduslike kriiside ajal. 

Dīpavaṁsa käsitleb Vaṭṭhagāmini Abhaya valitsemisaega (87.–76. e.m.a) ränga näljahäda (beminiṭiyāsāya) kontekstis, märkides, et toidupuudus kurnas bhikkhusid sedavõrd, et mitmed neist varisesid nõrkusest teepervedele. Kartes dhamma suulise pärandi lõppemist, hakanud nälginud bhikkhud viimast jõudu kokku võttes suttaid liiva sisse kirjutama. Nii, kohati üleinimlike pingutuste najal, olla suudetud dhamma ja vinaja kõik tekstid Sri Lankal päästa ja säilitada. Suulise traditsiooni täpsuse tagamiseks korraldati regulaarselt kollektiivseid retsiteerimisi. Kroonikatraditsiooni järgi säilitasid bhāṇaka-rühmad kogu pühakirjakorpuse sõnasõnalt, kuni tekstid vahetult pärast teist Sanghakogu kirjalikult fikseeriti.

Peale dhamma ja vinaja retsiteerimist toimus esimesel Sanghakogul arutelu selle üle, kuidas Buddha oli lubanud mõned vähemolulised juhised kõrvale jätta. 

Kuna keegi ei teadnud, milliseid täpselt pidas Buddha olulisteks ja millised vähemolulisteks juhisteks, otsustati Mahā Kassapa Theera ettepanekul kõik Buddha antud juhised säilitada, mida toetasid ka kõik Sanghakogul osalenud 500 arahanti. Ānanda tunnistas, et ta ei olnud Buddhalt küsinud, millised juhised on olulised ja millised vähemolulised. Kokku tuli Ānanda’l Sanghakogu poolt vastu võtta 5 etteheidet, kuna ta

1. ei küsinud Buddhalt, millised on olulised ja millised vähemolulised juhised;
2. istus Buddha vihmaperioodi rüüd parandades rüüle peale;
3. võimaldas Buddha surnukehale esmalt austust avaldama nunna (kes oma pisaratega Buddha püha keha rüvetas);
4. ei palunud Buddhal jääda kauemaks, kuigi Buddha mainis, et kui keegi peaks seda tegema, jätkaks ta inimeste õpetamist; ning
5. avaldas Buddhale survet naiste sanghasse võtmiseks.

Kuigi "Vinajakorvi selgituste" kohaselt olla Ānanda vahetult enne esimest Sanghakogu virgunud, siis "Vinajakorvis" toodud viis etteheidet seda väidet ei toeta, kuna üks arahant ei hakka teisele arahantile minevikus virgumata meelega tehtud tegusid ette heitma.

Ka teatas Ānanda, et Buddha oli palunud sanghal kehtestada peale tema keha surma Channa’le üleoleva suhtumise eest kõrgema sanktsiooni. Selle juhtumi puhul oli Ānandale teada, et sanktsiooniks oli Channa’ga mittesuhtlemine. Channa mõistis kiiresti oma eksimust, harjutas järjepidevalt džhaanas keskendust, kuni sai arahantiks, misjärel sanktsioon eemaldati.

Sellega esimese Sanghakogu tegevuste kirjeldus theeravaada Cūḷavagga’s ka põhimõtteliselt ammendub.

Kui Cūḷavagga’s on toodud, et esimese Sanghakogu kokkukutsumise põhiliseks põhjuseks oli Subhadda teadmatusel põhinev üleskutse^[7], siis mahaajaana allikates see episood kas puudub täielikult või ei omistata sellele keskset rolli Sanghakogu kokkukutsumise põhjusena. (1) Mahīśāsaka, (2) dharmagupta ja (3) mahasaṁghika (mahaajaana) vinajad ning (4) „Sudarśana-vinaya-vibhāṣā“ ja (5) „Vinaya-mātṛkā-sūtra“ (mahaajaana tekstid) vastavad paali Cūḷavagga’s toodule, kuigi bhikkhu nimeks on seal (Śu)bhānanda esimeses, teises ja viiendas, Mahallaka kolmandas ja Subhadramahallaka neljandas vinajas. Sarvāstivāda, Tiibeti kanooniline „Dulva“ (vinaja)  ning ka hilisemad mahajaana-šaastrad, nagu Prajñāpāramitāśāstra (filosoofiline õpetus loogilistest aruteludest)^[8] ei kajasta Subhadda episoodi. 500 aastat peale Buddha surma tekkinud uute traditsioonide tekstid omistavad kokkukutsumisele teistsugused motiivid ja rõhuasetus.

Tiibeti budistlikus kanoonis leiduv sanskritikeelne Dulva — mūlasarvāstivāda vinaya redaktsioon — erineb mitmes olulises aspektis paali Cūḷavagga kirjeldustest. Tiibeti Dulva kohaselt surid Buddhaga ja Śāriputra’ga (Sāriputta) koos samal ajal 80 000 bhikkhut, Maudgalyāyana’ga koos 70 000 bhikkhut ning Buddha surma järel haihtus tema õpetatud dhamma nagu suits – ei olevat olnud enam kedagi, kes oleks Buddha õpetust õpetanud. Siis olla sekkunud jumalad, mille peale Mahā Kassapa Theera kutsunud kokku Sanghakogu. Sarnaseid ebamaiste elementidega müütilisi elemente esineb tiibeti „Dulva’s“ arvukalt ja see on mõistetav, kuna Indiast jõudis Tiibetisse budism rohkem kui tuhat aastat hiljem peale Buddha surma, olles jõudsalt segunenud hinduismi, tantrismi jt usuvooludega. Theeravaada koolkonna algupärased tekstid, ega ka ükski teine ajalooline ürik sellest ajaperioodist taoliste juhtumite esinemise tõele vastavust ei kinnita.

Dīpavaṁsa, Mahāvaṁsa ja Samantapāsādikā kohaselt võeti juba esimesel Sanghakogul kasutusele terminid theravāda, theriya ja therika. Näiteks:

• „Saare kroonikas“ (Dīpavaṁsa, 3.-4. saj m.a.j) on toodud, et vanemate poolt koostatud tekstikogu nimetatakse vanemate õigeks õpetuseks.^[9]
• „Suur kroonika“ (Mahāvaṁsa, 5. saj m.a.j) tõdeb samamoodi, et kuna selle dhamma on kokku pannud theerad, on see theerade pärand (thereheva katatta ca theryayaṁ paramparā).^[10]
• „Vinaja selgitused“ (Samantapāsādikā, 3.-5. saj m.a.j) sätestab sama põhimõtte ja toob ära, et kuna see oli talletatud theerade poolt, nimetatakse seda theeradele kuuluvaks (thereheva katatta ca therika ti pavuccati).^[11]

Kokkukogutud õpetusi hakati nimetama theeravaadaks (thera vanem + vāda õpetus, kõne), kuna need olid: 

1. edasi antud kahe kõige auväärsema theera – Ānanda theera ja Upāli theera – poolt,
2. kinnitatud 500 arahantist theera poolt,
3. süstematiseeritud tolle aja kõige väljapaistvamate theerade poolt, ning
4. teostatud ja edasi õpetatud theerade poolt.

Esimene Sanghakogu kestis kokku seitse kuud.

Teine Sanghakogu

Teine Sanghakogu (dutiya-dhamma saṁgīti) toimus 100 aastat pärast esimest Sanghakogu (444 e.m.a) Vesālī linnas asuvas Vālikārāma klooster-templis^[12]. Selle kokkukutsumise põhjuseks oli vajjī hõimu bhikkhude poolt vinaja juhiste oluline rikkumine. Traditsiooni kohaselt osales teisel Sanghakogul 700 bhikkhut; patroonina tegutses Magadha kuningas Kālāsoka ning kogu juhatas Auväärne arahant, Theera Sabbakāma (Sabbakāmī). Sanghakogu kestis 8 kuud.^[13]

Kākhanda poeg, Auväärne Yasa Thera, nägi kuidas Vesālī’ bhikkhud ilmikute käest uposatha päeval rahalisi annetusi küsisid ja annetatud raha vastu võtsid. Kuna selline käitumine on oluline Buddha poolt kehtestatud vinaja rikkumine, püüdis Yasa Theera inimesi peatada, selgitades neile, et tegemist on bhikkhule sobimatu käitumisega. Aga kohalikud ilmikud eelistasid uskuda Vajjī piirkonna bhikkhude vastupidiseid väiteid ning nende survel püüti Auväärse Yasa Thera suhtes algatada paṭisāraṇiya-kamma — toiming, mida kasutatakse Sangha liikme korrale kutsumiseks. Yasa Thera lahkus Vesālīst ja siirdus Kosambī linna, kus ta kutsus bhikkhud kokku ning rõhutas vinaja täpse järgimise olulisust, sealhulgas keeldumist rahaliste annetuste vastuvõtmisest. Koostöös Auväärse Revata ja Sabbakāmīga kutsus Yasa kokku vanemate arahantide nõukogu, kes nimetas teisel Sanghakogul osalejateks 700 therat.

Sanghakogul leidis aset tõsine dispuut, mis puudutas Vesālī’st pärit vajjī hõimubhikkhude praktiseeritud alljärgnevat kümmet tava (dasa vatthūni/kappati), mis polnud vinajaga kooskõlas.^[14] 

1. Soola säilitamine (varumine) sarves (siṁgilona-kappa).
2. Söömine peale keskpäeva (dvangula-kappa).
3. Järgmisesse külasse minemine ja teise söögikorra vastuvõtmine samal päeval (gāmantara-kappa).
4. Täiskuu (uposatha) tseremoonia järgimine samas asulas elavatest bhikkhudest eraldi (avāsa-kappa).
5. Ametlike toimingute läbiviimine ebapiisava osalejate arvuga (anumati-kappa).
6. Õpetaja või kohaliku traditsiooni tavade järgimine, isegi kui need ei ole õiged (sammā) ega buddhadhammaga kooskõlas (acinna-kappa).
7. Kääritatud (st alkoholi sisaldavate) jookide tarbimine (jalogipāna-kappa).
8. Hapupiima joomine peale keskpäeva (amathita-kappa).
9. Ettenähtust suuremate või paksemate istumisvaipade kasutamine (adasaka-nisīdam-kappa).
10. Kulla ja hõbeda ehk raha vastuvõtmine ja kasutamine (jātarūpa rajata paṭiggahana kappa).

Põhiliseks arutlusaluseks küsimuseks oli ilmikutelt kulla ja hõbeda küsimine, vastuvõtmine ja kasutamine, mis muudaks bhikkhu staatuse sarnaseks ilmikule, hägustades täieliku loobumise ideaali. Kuna kõik Vesālī bhikkhude praktiseeritud kümme tava olid vinajaga (ja osaliselt ka dhammaga) vastuolus, lükkas neid hinnanud Sanghakogu juhatus (ubbāhikā), eesotsas arahant Sabbakāmīga, ettepanekud tagasi. Kogunenud 700 theerat kinnitasid juhatuse otsuse.

Üheksa Vesālī piirkonda esindanud bhikkhut ei olnud nõus teise Sanghakogu otsusega kümne tava tagasilükkamise osas ning lahkusid kokkusaamiselt eriarvamuse tõttu. Sri Lanka ürikute „Saare kroonika“ (Dīpavaṁsa) ja „Suur kroonika“ (Mahāvaṁsa) kohaselt kutsusid hiljem Vesālī "kuritegelikud" ehk "pahelised" bhikkhud (pāpabhikkhū)^[15] kokku enda sanghakogu, mille nimetasid Suurkoguks (mahasangiti). Aastasadu hiljem kujunes mahāsāṁghika’st välja mahaajaana, mis omakorda jagunes paljudeks sektideks.

Dīpavaṁsa kohaselt lisasid sangha lõhele hoogu mahaasanghika koolkonna õpetaja Mahādeva poolt esitatud viis avaldust arahanti kohta. Mahādeva, kes ise ei olnud arahant ega toonud oma väidete tõestuseks ainsatki reaalset näidet, spekuleeris, et:

1.  arahantil võib esineda teadvustamata kiusatuse mõjul öine seemnepurse;
2. arahantil võib esineda teatud teadmatus;
3. arahantil võib esineda kahtlus dhamma suhtes;
4. arahant saavutab arahantsuse vaid teiste abiga;
5. arahantiks võib saada hüüdes „Aho!”

Kuna arahantiks saamine eeldab algõpetuse kohaselt Õigesti Mõistnu ehk Buddhaga võrdse, täiusliku tarkuse ja sobiliku tähelepanu saavutamist, mille arahant säilitab igas olukorras – sh ka teadlikult lõvi poosis (paremal küljel, üks jalg teise peal) puhates –, siis ei pole võimalik, et sellises teadvusseisundis sperma kehast öösel tahtmatult väljuda.^[16] Ka on Buddha õpetanud, et arija tee teostanud arahant on Buddhaga võrdselt teadmatusest vabanenud. Aga see, kel on kahtlus (vicikicchā) dhamma suhtes, ei saa arija tee voogu  isegi siseneda (sotāpatti), rääkimata džhaana abil ihast ja tulvadest vabanemisest ning virgumiseks vajalike teadmiste saavutamisest.

Arahant saavutab arahantsuse Buddha antud arija kaheksaosalist teed (ariya aṭṭhaṅgika magga) järgides.^[17] Paali kaanonis ei ole teada ühtki juhtumit, kus virgumine leidnuks aset üksnes hüüatuse või juhusliku impulsi läbi. Arahantiks ei saada mitte hüüatuse kaudu, vaid kõlbluse, tarkuse ja keskenduse sihipärase arendamise teel. Theravāda allikate seisukohast ei ühti Mahādevale omistatud viis teesi autentse Buddha dhammaga ning neid peetakse õpetuse hilisemaks, ebatäpseks tõlgenduseks, ja valeks vaateks.

Peale teisel Sanghakogul toimunud sangha lõhenemist hakkasid tekkima erinevad koolkonnad. Need sanghad, kus ei olnud arahante, hakkasid jagama Mahādeva spekulatsioone, vaatamata sellele, et Buddha antud õpetus arahanti teest välistab kõik viis punkti ning Buddha on mitmes suttas kinnitanud, et ta ise on samuti arahant.

Koolkondade lahknevuse põhjuseid seletatakse erinevates traditsioonides erinevalt. Dīpavaṁsa ja Mahāvaṁsa seostavad eraldumise Vesālī bhikkhude vaidlusega ja kümne tava tagasilükkamisega. Hilisemad mahajaana tekstid viitavad aga Mahādevale omistatud viiele teesile arahantsuse kohta, mis kajastab õpetusliku rõhuasetuse muutumist, mis päädis lõpuks uue, bodhisattva ideaali esilekerkimisega.

Teisel Sanghakogul retsiteeriti läbi kogu vinaja ja dhamma ja see kestis kokku kaheksa kuud.

Kolmas Sanghakogu

Kolmas Sanghakogu (tatiya-dhamma saṁgīti) toimus Pātaliputta’s (tnp Patna) 326 e.m.a, 218 aastat peale Buddha vaibumist parinibbaanasse.^[18]

Sri Lanka vanima kirjaliku ajalooallika „Saare kroonika“ (Dīpavaṁsa) teatel tekkis juba mahaajaana-eelsel perioodil "esimesi sangha lõhestajaid matkides" (anukāreṇa) lisaks 17 "lõhestatud/lõhestavat õpetust" (bhinna-vādā). Kroonika nimetab esimese sangha lõhe ehk skisma tekitajatena mahāsāṁghika bhikkhusid. Hilisemas pärimuses seostatakse mahāsāṁghika traditsiooni mahāyāna tekkimisega, kus võeti koolkondade eristamiseks kasutusele sõna yāna ehk „sõiduk“.

Järgmiseks toimus kaks bhikkhude sangha lõhenemist, mille järel moodustusid gokulikā ja ekabyohārā bhikkhude sekt. Seejärel tekkis gokulikā bhikkhude vahel kaks lõhenemist, mille järel koondusid bahussutakā ja paññatti bhikkhud. Neile omakorda vastandusid cetiya bhikkhud. Viis mahāsaṁgīti bhikkhudest tekkinud sekti jaotasid ühtse õpetuse (eka-desamhi) osadeks, jätsid keerulisemad dhammad välja ja muutsid algset dhammat.

Samuti eraldusid puhtast theerade õpetusest (visuddha-thera-vādamhi ehk theeravaadast) mahiṁsāsaka ja vajjiputtaka bhikkhud. Vajjiputtaka harust tekkis neli bhikkhude sekti, milleks olid: dhammuttarikā, bhaddayānikā, chandagārikā ja sammiti. Hiljem kujunes mahiṁsāsakā’st välja sabbatthavādā ja dhammaguttā. Sabbatthavādā’st kujunes kassapikā bhikkhude sekt ja kassapikā bhikkhude grupist saṁkantikā bhikkhude sekt, millest kõige lõpuks eraldusid suttavādā bhikkhud. Lisaks mainib „Saare kroonika“ veel kuut bhikkhude gruppi, milleks on: hemavatikā, rājagirikā, siddhatthā, pubba, aparaselikā ja aparo-rājagirika, kuid ei maini nende gruppide moodustumise järjekorda.

Kroonikas toodud kirjelduste kohaselt jaotasid uute sektide bhikkhud ühtse õpetuse osadeks, tõstsid ühte kogusse (nikāya) kuulunud suttad teise kogusse, jätsid keerulisemad dhammad välja ja muutsid algset dhammat, hävitades sel moel vinajas ning viies kogus säilitatud dhamma tähenduse ja sidususe (atthaṁ dhammañ ca bhindiṁsu). Mitmed tekkinud sektid lükkasid sanghast eraldumise järel tagasi teatud lõigud suttadest ja vinajast, sh Parivārapāḷi („Vinajakorvi“ kokkuvõte), kuus „Abhidhammakorvi“ osa (abhidhamma-ppakaraṇaṁ), Paṭisambhidāmagga (paṭisambhidañ), Niddesa ja osad Jātaka tekstidest, ning koostasid uued tekstikogud. Kuna selgitavad tekstid hüljanud bhikkhud (1) ei mõistnud enam, milline on otsene dhamma (st sõna-sõnalise tähendusega) ja milline mitte (st kaudse tähendusega, tõlgendatav) ega seda, (2) milline on täpne dhamma tähenduse ulatus ning (3) hakkasid dhammat võltsima ja Buddha suhu pandud dhammat õpetama, siis „hävitasid [nad sellega] suure osa [õigest dhammast] ning peitsid [dhamma tõelise] tähenduse tähtede värvi alla“.^[19]

Kuna mittetheeravaada allikad pakuvad kolmandal Sanghakogul osalenud koolkondade kohta Dīpavaṁsa kroonikast pisut erinevaid loendeid, puudub osalenud koolkondade osas üks ja kindel seisukoht.

Theravāda kroonikaallikate kohaselt valitses Magadha kuningriiki Sanghakogu toimumise ajaks juba seitseteist aastat kuningas Priyadarśin Aśoka (Dhammāsoka), kes olla pärast Kalinga (tnp Odisha) sõjakäiku sügavalt kahetsenud sõjas nähtud vägivalla tagajärgi, "mõistnud verega kaetud maa võidu tühisust", ning pühendunud Buddha õpetusele. Olles Auväärse Nigrodha Theera käe all läbinud „Appamādavagga“ („Hoolikuse grupi“) õpingud, sai kuningas Ašoka’st Buddha õpetuse järgija.

Kuningas õppis ka Auväärse arahanti, Moggaliputta Tissa Theera käe all. Seejärel kutsus Ašoka kõik bhikkhud Pātaliputtas asuva Asokārāma templi juurde kokku ja lasi küsitleda Auväärse Moggaliputta Theera juuresolekul kõikidelt bhikkhudelt dhammaga seotud küsimusi. Arahant Moggaliputta Theera kinnitas, et vaid vibhajjavāda ehk analüütiline õpetus (= theeravaada) on Buddha õige õpetus (Buddha iseloomustas ennast kui vibhajja-vādī) ja valesid vaateid omavad ning valedel põhjustel sanghas elanud 60 000 bhikkhut (= "väga palju"; ilmselt hagiograafiline ehk ülistamiseks kirjutatud number, mitte ajalooline, kontrollitav fakt) arvati sealsamas sanghast välja.

Hiljem peeti Auväärse Moggaliputta Tissa Theera juhtimisel Pātaliputtas asuvas Asokārāma templis kolmas Sanghakogu, kus osalesid Moggaliputta Tissa Theera poolt väljavalitud 1000 arahanti, kes kõik olid saavutanud kuus üleloomulikku võimet (iddhi). Sanghakogu eestseisjaks oli kuningas Ašoka.

Sanghakogu kestis 9 kuud. 72 aastane Auväärne arahant Moggaliputta Tissa Theera koos 1000 arahantiga koostasid väärasid vaateid selitava „Vaidlusalused teemad“ (Katthāvatthuppakaraṇa), mis on „Abhidhammakorvi“ seitsmes raamat ja mille hiljem osad mittetheeravaada õpetuste järgijad tagasi lükkasid.

Kolmanda Sanghakogu olulisimaks sündmuseks oli paalikeelse Tipiṭaka lõplik kokkupanemine ja kinnitamine. Kuna Buddha õpetas dhammat maagadhi (māgadhi) keeles ja sellel põhinevates „pool-maagadhi keeltes“ (ardha-māgadha-bhāsā) ehk indoaaria murretes, pandi ka tema õpetused kirja māgadhi keeles. Hiljem hakati maagadhi keelt theeravaada koolkonnas nimetama paali keeleks.^[20]

Theravāda kroonikaallikate järgi lähetati kolmanda Sanghakogu järel üheksasse ümberkaudsesse piirkonda üheksa vanembhikkhut (thera), kelle ülesandeks oli levitada õiget dhammat ja vinajat. Üks nendest oli Ašoka poeg, Auväärne Mahinda Thera, kes viis Sri Lankale Tipiṭaka ehk „Kolm korvi“: Vinajapiṭaka, Suttapiṭaka ja Abhidhammapiṭaka, ning lisaks viimase Sanghakogu koostatud kirjalikud selgitused.

Kõik Sri Lankale saadetud tekstid on säilinud 2500 aasta jooksul täielikult kuni tänase päevani ja on endiselt Buddha algupärase sangha (theeravaada) peamine õpetuste allikas. Mahaajaana ja hinajaana olid tol ajal veel tundmatud terminid.

Ürikutes on mainitud ka ühte vanemaealist (purāṇa) bhikkhut (või bhikkhut nimega Purāṇa?), kes keeldus Sanghakogul osalemast, öeldes, et theerade poolt säilitatud dhamma-vinaya ei too talle kasu. Sellise, suhteliselt ebaolulise tõiga äratoomine kroonikates viitab tolle aja kroonikute faktitäpsusele.

Järgmised kolm Sanghakogu

Peale kolmandat Sanghakogu on toimunud veel kolm Sanghakogu.

Neljas Sanghakogu (catuttha-dhamma saṁgīti) toimus Sri Lankal, Purušapuras, Gandhāras, kuningas Vaṭṭagāminī Abhaya (29.-17. a e.m.a) valitsemisajal. Sanghakogu juhatas Mahā Theera Rakkhita ja kogunemisel osales 500 hästiõppinud bhikkhut. Sanghakogul retsiteeriti läbi kogu Tipiṭaka ja ka selgitused (aṭṭhakathā). Selleks ajaks oli kogu dhamma-vinaya Sri Lankal juba kirjalikult talletatud. 12 aastat näljahäda oli põhjustanud sanghas mitmeid küsimusi, mida kogunemisel ka arutati.

Sarvastivaada tekstide kohaselt olla 78. a m.a.j Kundalban’is (Kashmiiris) toimunud Buddha sanghast välja astunud sarvastivaadide (sabbatthivāda ehk  hetuvada ehk yuktivada) oma Suurkogu, kus olla arutletud varasemast praakritist tõlgitud ja süstematiseeritud Abhidharma tekste. Tol ajal olla koostatud 300 000 salmi ja üle 9 miljoni selgituse ning kohtumine olla kestnud kokku tervelt 12 aastat. Maailma silmapaistvate buddholoogide nagu professor Etienne Lamotte jt seas valitseb siiski seisukoht, et sellist kokkutulekut ei ole tõenäoliselt toimunud ning et sarvāstivāda kirjeldus peegeldab pigem hilisemat redaktsioonilist või doktrinaarset enesekuvandit, kui ajaloolist sündmust. Samale järeldusele on jõudnud ka mitmed teised sarvāstivāda tekste, epigraafikat ja varabudistlikku ajalugu kõrvutavad uurimused.“^[21] 

Viies Sanghakogu (pañcama-dhamma saṁgīti) toimus 1871. a Birmas, Mandalays. Sanghakogu kokkukutsumise eesmärgiks oli paalikeelse Tipiṭaka läbiretsiteerimine ja võrdlemine olemasolevate palmilehtedele kirjutatud käskirjadega, et tuvastada võimalikke teksti­muutusi, moonutusi või hilisemaid lisandeid ning hinnata suttade järjepidevust. Sanghakogu eestseisjaks oli kuningas Min-Don-Min ja sellest võtsid osa 2400 õppinud bhikkhut. Retsiteerimine ja tekstide võrdlemine kestis kokku 5 kuud. Sanghakogu juhatajateks olid kordamööda Auväärne Mahā Theera Jāgarābhivaṁsa, Auväärne Narindabhidhaja ja Auväärne Sumaṁgala Sāmī.

Kogu paalikeelne Tipiṭaka kanti viie kuu jooksul birma tähestiku 729 marmortahvlile, mille valmistamisel osalesid nii bhikkhud kui ka oskustöölised. Neid tahvleid hoitakse väikestes tšetijates Mandalay mäe jalamil asuvas Kuthodaw templis, mida on selle ulatusliku kiviraamatu tõttu sageli nimetatud ka maailma suurimaks raamatuks. ^[22] 

Kuues Sanghakogu (chaṭṭha-dhamma saṁgīti) toimus 1954. a mai kuus, Birmas. Peaminister U Nu andis loa rajada Yangoni lähedale Suur Passana koobas (maha-passana-guhā), mille arhitektuuriline lahendus sarnanes Indias Rājagaha’s asuva Sattapanni koopaga (sattapanni-guhā), kus toimus esimene Sanghakogu.

Kuuenda Sanghakogu eesmärgiks seati Buddha õpetatud dhamma-vinaya ülekinnitamine ning selle muutumatu edasiandmise tagamine. Arvestades, et Birma budistlik traditsioon oli Briti koloniaalperioodi (1826–1948) jooksul nõrgenenud, rõhutati kogunemisel ka õpetuse uurimise, taaselustamise ja levitamise tähtsust.

Kokku osales Sanghakogul ligikaudu 2500 theravāda bhikkhut kaheksast riigist: Birma, Tai, Kambodža, Laos, Vietnam, Sri Lanka, India ja Nepaal. Selleks ajaks oli paali Tipiṭaka suurel määral juba tõlgitud osalevate maade rahvuskeeltesse (India oli selles osas erand).

Kõikidele dhamma ja vinajaga seotud küsimustele vastamise ülesanne anti Auväärsele Mahasi Sayadaw’le. Sanghakogu töö lõpetati 1956. aasta täiskuu (vesākha) päeval, mil theravāda traditsiooni arvutuse järgi möödus 2500 aastat Buddha mahāparinibbānast. Theravāda pärimuse kohaselt on kõik kuus Sanghakogu – kolm esimest Indias, neljas Sri Lankal ja kaks viimast Birmas – kujunenud keskseks sündmuseks dhammavinaya säilitamisel ja muutumatuna edasiandmisel.

SUURKOGUD
Aeg, koht, toetaja	Lühikokkuvõte
I Sanghakogu (paṭhama sangāyanā ehk paṭhama sangīti) Toimus kolm kuud peale Buddha parinibbaanat 544. a e.m.a Magadha pealinna Rājagaha (tnp Rajgir) lähedal asuvas Sattapanni koopas (sattapanniguhā) Kokkukutsujaks ja läbiviijaks oli Mahā Kassapa Thera Eestseisjaks oli Magadha kuningas Ajātasattu Osales 500 arahanti Kestis 7 kuud	Kogu Buddha antud dhamma-vinaya koondati kokku, Ānanda retsiteeris 7 kuud buddhadhammat ja Upāli kandis ette vinaja osa, mille tõelevastavus ja autentsus kinnitati 500 arahanti poolt. Abhidhamma õpetus (mātikā) oli ilmselt tol ajal arvatud dhamma alla. Kõik tekstid jaotati 18 retsiteerijate grupi (dīgha-bhāṇaka, majjima-bhāṇaka jne) vahel ära ja nende ülesandeks sai elu lõpuni selle teksti sõna-sõnaline meelespidamine.
II Sanghakogu (dutiya-dhamma saṁgīti) Toimus 100 aastat pärast esimest Sanghakogu (444. a e.m.a), Vesaali (Vesālī) linnas asuvas Vālikārāma klooster-templis Juhatas Auväärne Sabbakāma (Sabbakāmī) Eestseisjaks oli Magadha kuningas Kālāsoka Osales 700 bhikkhut Kestis 8 kuud	Mahaasanghika (mahāsaṁghika) koolkonna vajjī hõimust pärit bhikkhude esitatud 10 "tava" tunnistati arahant theera Sabbakāma (Sabbakāmī) poolt eksimuseks ja vinaja rikkumiseks, ega saanud Sanghakogu heakskiitu. Kogu dhamma-vinaya retsiteeriti läbi. Tekkis "spekulatiivse vaatega uus sekt" (vetulyavāda), mille loojateks olid vajjī bhikkhud, kes lahkusid Buddha loodud sanghast. Buddha loodud sangha jagunes skisma põhjustanud bhikkhude eeskuju järgides 18 koolkonnaks, millest 12 olid sthaviravaadid ja 6 mahasangikavaadid.
III Sanghakogu (tatiya-dhamma saṁgīti) Toimus 326. a e.m.a Pātaliputtas asuvas Asokārāma templis Juhatas Auväärne arahant Moggaliputta Tissa Thera Eestseisjaks oli kuningas Ašoka ehk Dhammāsoka Osales 1000 üleloomulikke võimeid omavat bhikkhut Kestis 9 kuud	Sanghast arvati välja ligi 60 000 askeeti, kel olid valed vaated, ei pidanud kinni vinajast või olid sanghas vaid isikliku kasu ja au pärast (kroonika narratiiv). Auväärne Moggaliputta theera koostas Katthāvatthuppakaraṇa, mis lisati „Abhidhammakorvi“ seitsmendaks raamatuks. Korrati üle nii vinaja, suttad kui abhidhamma (vinaya, sutta, mātikā) ja kinnitati lõplikult kolme piṭaka sisu. Sanghakogu lähetas üheksale maale dhammavinaja õpetajad.
IV Sanghakogu (catuttha-dhamma saṁgīti) Toimus 100. a e.m.a Sri Lankal, Anuradhapura Mahāvihara’s, Ālokalena koopas (tnp Matale lähedal) Eestseisjaks oli kuningas Vattagāmanī Osales 500 bhikkhut	Arutati Sri Lankat 12 aastat laastanud näljahäda mõjude üle. Legendi kohaselt kutsusid varasemalt uue sekti loonud vajjī bhikkhud 78. a m.a.j ühes väikeses Kashmiris kokku oma suurkogu (mahāsaṁgīti). Uurimuste kohaselt pole tegemist ajaloolise faktiga.
V Sanghakogu (pañcama-dhamma saṁgīti) Toimus 1871. a novembris Birmas, Mandaleis, kuningas Mindoni valitsemisajal Juhtisid Auväärsed Mahāthera Jāgarabhivaṁsa, Narindabhidhaja ja Mahāthera Sumangalasāmi Osales 2400 bhikkhut Kestis 5 kuud	Eesmärk oli kõikide tekstide ühine läbiretsiteerimine kindlustamaks nende muutumatuna säilimise. Kogu Tipiṭaka kirjutati 729 marmortahvlile, mida tuntakse kui "maailma suurimat raamatut".
VI Sanghakogu (chaṭṭha-dhamma saṁgīti) Toimus 17. mai 1954. - 24. mai 1956. a Birmas, Yangoonis, Kaba Aye’s, Suures Passana koopas (maha passana guhā) Juhtisid Auväärsed Nyaung Yan Sayadaw, Sobhana, Mingun Sayadaw, ja Vicittasarabhivaṁsa Osales 2500 bhikkhut Eestseisjaks oli Birma peaminister  U Nu Kestis 2 aastat	Põhjuseks on autentse Buddha dhamma-vinaja kinnitamine, säilitamine ja theravāda sanghade koostöö tugevdamine. Kokku osales sellel Sanghakogul 2500 theeravaada bhikkhut kaheksast riigist. Kuuenda Sanghakogu toimumise ajaks oli Tipiṭaka suuremas osas tõlgitud osalejariikide emakeelde (v.a India). Sanghakogu lõppes kahe aasta pärast päeval, mil täitus 2500 aastat Buddha parinibbāna'st.
Vinayapiṭaka, Cūḷavagga

^[1] „alaṁ, āvuso, mā socittha; mā paridevittha. sumuttā mayaṁ tena mahāsamaṇena; upaddutā ca mayaṁ homa – idaṁ vo kappati, idaṁ vo na kappatīti. Idāni pana mayaṁ yaṁ icchissāma taṁ karissāma, yaṁ na icchissāma na taṁ karissāmā ti.“ – Vinayapiṭaka, Khandhaka, „Cūḷavagga 21“; „Pañ­casati­kak­khan­dhaka“ Kd 21. Hilisemate selgituste kohaselt oli Subhadda’l vana vimm Buddha suhtes, kuid ilmselt ei olnud ta ainus väheste teadmistega vinaja juhistest vabaneda ihkav bhikkhu. 

^[2] Esimest Sanghakogu kirjeldavad Pañcasatikakkhandhaka Vin Kd 21 ning Mahāparinibbānasutta DN 16, aga ka „Vinajakorvi selgitus“ (Samantapāsadikā); Mahāvaṁsa; Dīpavaṁsa; Mahāvastu; ja tiibeti Dulvā.

^[3] evaṁ me sutaṁ ehk „nii ma kuulsin“ või „nii olen ma kuulnud“ viitab Buddha nõbule, Ānanda Theerale, kes kandis Rājagahas (tnp Rajgir), Vebhāra mäe nõlval asuvas Sattapanni koopas (sattapanniguhā) toimunud esimesel Sanghakogul ette kõik Buddha õpetatud suttad, mida ta 40 aasta jooksul Buddhaga koos olles oli kuulnud. Kõikide ettekantud õpetuste õigsust kinnitasid kohalviibinud 500 arahanti ja need talletati kirjalikult (ilmselt peale teist Sanghakogu) Tipiṭaka teises korvis ehk „Suttakorvis“ (Suttapiṭaka). Kuna hiljem kirjutatud ja Buddha suhu pandud sanskritikeelsete suutrate algus (evaṁ mayā śrutam) jäljendab paalikeelsete algtekstide ehk suttade algust, ei saa üksnes evaṁ me sutaṁ esinemist pidada õpetuse autentsuse kriteeriumiks.

Mõned teadlased ja budoloogid kahtlevad, kas Ānanda oli tõepoolest isiklikult kohal kõikide suttade edasiandmise juures. Nad pakuvad välja, et suttade tüüpiline alguslause „Nii olen ma kuulnud“ (evaṁ me sutaṁ) võib viidata võimalusele, et Ānanda kuulis neid õpetusi mitte ainult otse Buddha suust, vaid ka teistelt õpetlastelt või kaaslastelt. Sellel seisukohal on nii poolt kui vastuargumente.

1. Vinaja kirjeldused. Vinajas toodud suttade ettekandmise kirjeldus pigem ei toeta neid kahtluseid. Vinaja annab üheselt mõista, et Ānanda kuulis õpetusi otse Buddhalt. Ānanda oli Buddha lähedane kaaslane ja isiklik abiline, kes saatis Buddhat kõikjal.
2. Suhtlemistava. Asjaolu, et Ānanda räägib endast kolmandas isikus (nt kasutades väljendeid nagu „Auväärne Ānanda läks varahommikul…“, vt Ānandasutta SN 8.4), ei tähenda tingimata, et ta kuulis õpetust kelleltki teiselt. See on pigem peegeldus tollase aja viisakast ja formaalsest suhtlemiskultuurist ning traditsioonilisest, kus austatud isikuid kõnetati kolmandas isikus. Buddha rääkis endast samuti kolmandas isikus, kasutades väljendeid „Tathaagata“ või „Auväärne“. Kolmandas isikus rääkimise on osa tolle aja traditsioonilisest suhtlusviisist, mitte otsene tõend selle kohta, et Ānanda kuulis õpetust kelleltki teiselt.
3. Korduvus. Kuna suttade algus: „Nii olen ma kuulnud…“ kordub suttast suttasse ega erine, pole alust ka arvata, et ühte suttat kuulis Ānanda Buddhalt, teist aga mitte.
4. Otsekõne. Suttades kõneleb Buddha Ānanda’ga otse ja annab talle juhiseid (nt Mahāparinibbānasutta DN 16 jt). Osad suttad on isegi nimetatud Ānanda järgi (Ānandasutta SN 9.5, 22.159; AN 4.174 jt).
5. Täpsus. Arvestades tolle aja dhamma sõna-sõnalise edasiandmise täpsuse olulisust – mille vajalikkust ka Buddha korduvalt rõhutas – ning sutta alguses toodud põhjalikku selgitust sellest, millal, kellega koos, kus kohas ja kellele oli sutta antud – millest osad avaldatud tõigad on õpetuse ja selle edastamise seisukohaselt täiesti ebaolulised –, pole põhjust arvata, et Ānanda võis kuulda dhammat kelleltki teiselt, kuid jättis selle, kui väga olulise fakti, mainimata.

Siiski on mõningaid suttaid, mille puhul pole võimalik kindlalt väita, et Ānanda viibis nende andmise juures. Näiteks, fraasiga  evaṁ me sutaṁ algav „Dhammaratta pöörlemapanemise sutta“ (Dhammacakkappavattanasutta SN 56.11) kirjeldab Buddha esimest õpetust, mil Ānanda polnud sanghaga veel liitunudki. See tõik viitab asjaolule, et osad suttad on edasi antud (1) suulise pärimusena, (2) teiste munkade mäletamise vahendusel, mitte otsese pealtnägija ja juuresolija tunnistusena. Suttade alguses esinev fraas evaṁ me sutaṁ viitab taolistel juhtudel pigem suulise pärimuse traditsioonile.
Sellegipoolest jääb üldiseks seisukohaks, et Ānanda oli Buddha õpetuste peamine ja otsene edastaja.

^[4] Mahāgopālakasutta MN 33; Dutiyapāpaṇikasutta AN 3.20; Senāsanasutta AN 10.11; Gopālasutta AN 11.17; Caṅkamasutta SN 14.15 jt.

^[5] Buddhaghosa, Samantapāsādikā („Vinayapitaka selgitus“), Sumangalavilāsinī aṭṭhakathā ja Sumangalavilāsinī tika.

^[6] 18 retsiteerijate gruppi olid: dīgha-bhāṇaka, majjhima-bhāṇaka, saṃyutta-bhāṇaka, aṁguttara-bhāṇaka, khuddaka-bhāṇaka, pārājikā-bhāṇaka, pācittiya-bhāṇaka, cullavagga-bhāṇaka, mahāvagga-bhāṇaka, parivāra-bhāṇaka, dhammasaṁganī-bhāṇaka, vibhaṁga-bhāṇaka, kathāvatthu-bhāṇaka, puggala-bhāṇaka, dhātukathā-bhāṇaka, yamaka-bhāṇaka, paṭṭhāna-bhāṇaka ning jātaka-bhāṇaka, vt „Sumangala-vilāsinī aṭṭhakathā“ ja „ Sumangala-vilāsinī ṭīkā“.

^[7] Samal seisukohal on ka Buddhaghosa, vt Samantapāsādikā, Vol. III, London: PTS, lk 284.

^[8] Mõlemad kuuluvad tiibeti kaanoni I ossa (II osa on „Tandžur“, mis sisaldab I osa selgitusi).

^[9] „tehi c’aññehi therehi katakiccehi sādhuhi pañcasatehi therehi dhammavinayo ca saṁgīto. therehi katasaṁgaho theravādo ’ti vuccati.“ – Dīpavaṁsa IV, 10 (paali: lk 42, ingl: 134).

^[10] Mahāvaṁsa III, 40. 

^[11] Buddhaghosa, Samantapāsādikā, Vol. I, London: PTS, lk 30.

^[12] Dīpavaṁsa V, 29 (paali: lk 36, ingl: lk 140) kohaselt toimus Sanghakogu Vesālī’s, Kutāgārasāla’s.

^[13] Teist Sanghakogu kirjelduse toob ära Vinayapiṭaka, Sattasatikakkhandhaka Kd 22.

^[14] Vinayapiṭaka, Pañcasatikakkhandhaka Kd 21.

^[15] Dīpavaṁsa V, 30 (paali: lk 36, ingl: lk 140).

^[16] Muṭṭhassatisutta AN 5.210.

^[17] Vt DVE, III osa, ptk „Arija tee (ariya-magga)“.

^[18] Kolmandat Sanghakogu kirjeldavad Mhv. v. 231 81, Dpv vii.16jj., 39jj ja Sp. i. 57ff.

^[19] Dīpavaṁsa V. 33-54 (paali: lk 36-38, ingl: 140-142).

^[20] Vt täpsemalt DVE, I osa, ptk „Dhamma“.

^[21] Etienne Lamotte (1976). The Teaching of Vimalakīrti (Vimalakīrtinirdeśa). London: PTS, lk. xciii.

^[22] cetiya – tšeetija, tavaliselt küla või linna lähedal asuv austuse avaldamise koht või objekt, pühakoda või pühamu, milleks võib olla kas püha puu (nt virgumispuu), hauaküngas või thuupa ehk monument (thūpa).