Buddha dhammast budismi tekkeni

India usuline taust

Siddhattha Gootama sündis 6. sajandil e.m.a Põhja-Indias. Mõistes noore printsina, et olemasolu on lahutamatult seotud vaeva ehk kannatusega (dukkha), otsustas ta leida tee, mis vabastaks sansāra’st – lõputust taassündide ja surmade ringkäigust. Pärast kuus aastat kestnud kõlbluse, tarkuse ja keskenduse arendamist saavutas Gootama 35. eluaastal virgumise ja nibbaana ehk vaibumise (nibbāna), mistõttu hakati teda nimetama austava tiitliga Buddha – „Mõistnu“ ehk ehk „Virgunu“.^[1]

Vahetult enne Buddhat (u 1500–500 e.m.a) kujundasid India usulist maastikku kaks samaaegselt levinud religioosset liikumist: brahmanism (brāhmaṇa) ja šramanism (sanskṛti: śramaṇa, paali: samaṇa).

Brahmanistliku religiooni, mis põhineb peamiselt veeda (vedā) kirjandusel, tõid Indiasse 15.-20. saj e.m.a Põhja-Indiasse tunginud indo-aarjalased.^[2] Braahmanid – veedatraditsiooni kandjad ja hoidjad – moodustasid indo-aarja ühiskonnas kõrgeima kasti. Religioosseid talitusi teostasid vaid braahmanitest preestrid nende endi poolt kehtestatud range korra ja reglemendi alusel

Brahmanism põhines algselt jumalate kummardamisel, jumalatele hümnide laulmisel ja ohverdamisel, eesmärgiga saada maiseid hüvesid, nagu jõukus, tervis, järglased, heaolu jms.

Kõik olulised elusündmused – eostamine, sünd, nimepanek, esimene juukselõikus ja surm – kujundati ohverdust nõudvaks usuliseks gṛhya yāga rituaalideks. Võimsate ja rikaste kodudes läbi viidud srauta yāga ohverduse eesmärgiks oli aga jõu, võimu, kuulsuse jm taolise suurendamine.

Aja jooksul muutusid braahmanite kujundatud rituaalid üha keerukamaks ja esoteerilisemaks. Rituaalne täpsus tõusis kõrgemale isegi jumalate ja veeda tekstide sisust, mille tulemusel kujunes brahmanism suures osas rituaalikeskseks religiooniks.

Braahmanid kontrollisid ühiskonnas haridust, ning vastutasid sotsiaalse eetika kujundamise ja järgimise eest. Normide rikkumist peeti raskeks religioosseks üleastumiseks.

Kastisüsteemi tekkimine

Kastisüsteemi (varṇa) kujunemine on pikk ja mitmekihiline protsess, mille juured ulatuvad varajastesse veeda-aegadesse (u 1500–800 e.m.a). Selle aluseks ei olnud üksainus dokument ega otsus, vaid harjumuslike, majanduslike, religioossete ja poliitiliste tegurite koostoime.

Üks esimesi allikaid, mis kirjeldab nelja varṇa’t, on Puruṣa-sūkta^[3], kus ühiskonnakihid paigutatakse kosmilise olendi kehaosadeks: braahmanid suust, kšatrijad kätest, vaišjad reitest ja šudrad jalgadest. See poeetiline mütoloogiline kirjeldus ei osutanud esialgu päriselt jäigale ühiskonnakorraldusele, kuid pani aluse ideele, et ühiskond on hierarhiliselt korrastatud struktuur.

Indo-aarja hõimude asustuse laienedes muutus nende ühiskond keerukamaks. Tekkinud riiklikud struktuurid vajasid preestreid rituaalide läbiviimiseks ja traditsiooni säilitamiseks, sõdalasi ja valitsejaid poliitiliste ja sõjaliste funktsioonide jaoks, põlluharijaid ja kaupmehi majanduse hoidmiseks, ning töötegijaid, kellel puudus rituaalne pädevus. Need rollid muutusid aja jooksul pärilikuks.

Brahmanid, kes säilitasid veedatekstide suulist traditsiooni ja normatiivseid juhised, hakkasid sotsiaalseid rolle tõlgendama religioossest vaatepunktist. Manusmṛti (u 2. saj e.m.a – 2. saj m.a.j) ja teised dharmaśāstra’d kirjeldasid nelja varṇat kui sünnipäraseid ja karmast tekkinud seisuseid. See kirjandus kinnistas päriliku staatuse, kehtestas käitumis- ja abielureeglid, ning sätestas rituaalset puhtust puudutavad piirangud. Nendes tekstides kujunes hiljem välja jāti’de ehk tuhandete alarühmade süsteem, mis muutis kastistruktuuri palju jäigemaks kui varajane veeda-periood seda ette nägi.

Buddha eluajaks (6.–5. saj e.m.a) oli kastisüsteem juba juurdunud, kuid mitte täielikult. Pāli kaanonis on arvukalt kohti, kus Buddha lükkab tagasi seisuspõhise ülemvõimu ja õpetab, et mitte sünd, vaid teod (kamma) ja kõlblus (sīla) määravad uue sünni.^[4]

Aarjalaste Indiasse saabumise ajal kujunes nende ühiskondlik struktuur välja kolmest põhiklassist, mis olid loodud kogukonna efektiivseks toimimiseks ning ei kandnud algselt jäika diskrimineerivat iseloomu. Kui põlisrahvas sõjalistes kokkupõrgetes alla jäi, liideti nad järk-järgult aarjalaste ühiskondliku korda. Heledanahalised aarjalased hakkasid tumedama nahatooniga põlisrahvast pidama madalamaks ning nõnda tekkis arusaam „värvide jaotusest“ (varṇa-bheda). Sellest kujunes välja „värvide dharma“ (varṇa-dharma) – normatiivne süsteem, mis sätestas iga ühiskonnaseisuse õigused, kohustused ja rituaalse staatuse.

Aja jooksul tõlgendas brahmanism seda jaotust üha rangemalt. Hinduistliku õigustraditsiooni üks kesksemaid tekste, Manusmṛti, määratles naiste staatuse meestest madalamaks ning seadis nad tööliste (śūdra) seisusega sarnasesse positsiooni. Manusmṛti kohaselt ei olnud naistele ette nähtud iseseisvat religioosset tegevust ega veeda-rituaalides osalemist. Tol ajal levinud arusaama järgi usuti naistel olevat madalam intellekt, mistõttu rõhutati nende sõltuvust ja vajadust pideva kaitse järele: lapsepõlves pidid nad elama isa kaitse all, abielueas mehe kaitse all ning vanemas eas poegade või teiste sugulaste kaitse all.

Braahmanite pärandus – rituaalid, õpetused ja kosmoloogilised arusaamad jm – talletati veedades, mis kujunesid nende autoriteedi ja ühiskondliku mõju kandvaks aluseks.

Upanišadide filosoofia

Upanišadide filosoofia on hilisem kirjandus, mis on läbi põimunud aarjalaste filosoofilise mõtlemisega. Kuni Buddha ajani kujunes veedaliku kirjanduse traditsioon välja neljas omavahel seotud kihis:

1. Veda, „Veeda“ ehk „Teadmised“. Neli veedat on: „Rigveeda“ (sansk ṛgveda) ehk „Ülistamisteadmised“; „Saamaveeda“ (sansk sāmaveda) ehk „Lauluteadmised“; „Jadžurveeda“ (sanks yajurveda) ehk „Austamisteadmised“; ja „Atharvaveeda“ (sansk atharvaveda) ehk „Atharvāṇa-teadmised“.
2. Āraṇyaka ehk „Aranjaka“ sisaldab selgitusi ja juhiseid rituaalide, tseremooniate ja ohverduste kohta.
3. Brāhmaṇa ehk „Braahman“ on rituaalide, tseremooniate ja ohverduste kommentaarid.
4. Upanishad ehk „Upanišad“ on visualiseerimist käsitlevad tekstid, filosoofilised ideed jms, mis sisaldab rohkelt heterodokssete sramana-traditsioonidega sarnaseid ideid.

Nii Veda, Brāhmaṇa kui ka Āraṇyaka kirjandust juhib peamiselt brahmaanide religioosne mõtlemine. Kuna upanišadide kirjandus on kohati üsnagi vastuolus varasema veedade kirjandusega, siis arvatakse, et upanišadide õpetused pärinevad braahmanlikest rituaalidest tüdinenud braahmanite ja katthia (sansk kṣatriya) seisusesse kuulunud mõtlejatelt.

Upanišadide varasemas etapis sisalduvad filosoofilised õpetused, mis hõlmavad Chāndogya, Brhadāraņyaka,Aitareya, Kausītaki ja Taittiriya kirjandust, on ilmselt Buddha ajast. Maailma reaalsuse mõistmist, maisest õnnest loobumist ja sansaarast vabanemist käsitlev uuem upanišadide filosoofia keskendub täiuslikkuse, kõrgeima õnne ja ülima vaimsuse saavutamisele ning oli tol ajal kõrgelt hinnatud vaimuinimeste ringkondades. Selline püüdlus rajanes kolmel postulaadil:

1. asato mā sad-gamaya (असतो मा सद्गमय): juhi mind ebatõelisusest tõelisusesse.
2. tamaso mā jyotir-gamaya (तमसो मा ज्योतिर्गमय): juhi mind pimedusest valgusesse.
3. mṛtyor mām amṛtam gamaya (मृत्योर्मा अमृतं गमय): juhi mind surmast surmatusse.^[5]

Upanišadide kohaselt rajaneb nende õpetus meditatsiooni teel mõistetud reaalsusel, mida tuntakse kui sat, tat, bhahman ja ātman (ātmā vā are nididhyāsitavyam). Sat olla esmalt eksisteerinud üksi ning hiljem soovinud: „Olgu mind palju!“. Sellest loovast impulsist olla tekkinud maailm ning seetõttu on kõik olendid osa universaalsest reaalsusest.

Upanišadid väidavad, et inimesel on küll individuaalne mina ehk individuaalne ātman (pratyagātman), kuid see on olemuselt identne universaalse ātmaniga (jagadātman) ehk kõrgeima tõe, brahmani ilminguga.

Olendite sansaaras ringlemise põhjuseks peetakse teadmatusest (avidyā) tulenevat mitteteadmist sellest samasusest. Kui aga indiviid loob mõistmise teel ekslikust mina-käsitlusest ning mõistab, et tema tõeline olemus on brahmaniga üks, saavutab ta mokṣa – vabanemise, kõrgeima õnne ja surematuse.

Upanišadide traditsioonis põhineb vabanemine pikaajalisel eraklusel ja vaimsel harjutamisel, mis koosneb kahest põhielemendist, milleks on: (1) kiretu eluviis (vairāgya), mis hõlmab loobumist mina-loomisest (ahaṁkāra), ihadest ja kiindumustest, mis takistavad reaalsuse nägemist, ning (2) džhaana ehk keskendus (dhyāna), mis puhastab meele ja valmistab ette teadmise sünniks.

Upanišadid kirjeldavad kolm praktikafaasi, mille kaudu tekib arusaam ātman’i ja brahman’i samasusest:

1. śravaṇa ehk „kuulmine“. Esmalt kuulab õpilane sobiva õpetaja juhendamisel upanišadeid ja salajasi brahmanistlikke õpetusi, mis peaks paljastama brahmani tähenduse.
2. manana – „mõtisklus“. Õpetustekstide kuulamise järel toimub õpitu süvamõtestamine, mille eesmärk vabaneda nii rõõmust kui kurbusest. Sel etapil analüüsitakse õpetust loogiliselt ja eksistentsiaalselt.
3. nididhyāsana – „kujustamine“. Kolmandaks etapiks on teadmiste ja süvamõtiskluste üle mediteerimine ātman’i ja brahman’i ühtsuse üle, sageli fraasi „See oled sina“ (tat tvam asi) kordamise kaudu. Selles etapis püüab praktik sisemiselt braahmani „teostada“ eesmärgiga luua Brahma ja mina ehk aatmani samasuse mõistmine, lootuses saada seeläbi Brahmaga üheks.^[6]

^{Śramani usuline liikumine}

Mõned teadlased oletavad, et śramaṇa-liikumine (paali: samaṇa „pingutaja“, „rahunenu“, „loobunu“, „erakrändur“) sai alguse juba enne Buddha sündi, ulatudes võimalike juurtega Induse oru tsivilisatsiooni vaimsete praktikate ja askeetlike tavade juurde. Teised uurijad on seisukohal, et śramaṇad kujunesid välja aarjaliku veedatraditsiooni sisemisest transformatsioonist, mis tõi rituaalse religiooni kõrvale või vastu asketismil, meditatsioonil ja loobumisel põhinevad liikumised.

Śramaṇa-liikumine ei olnud ühtne. Sellesse kuulusid väga erinevaid rühmitusi, kes praktiseerisid mitmesuguseid filosoofilisi ja religioosseid õpetusi, mida seostas peamiselt kodust loobumise ideaal. Nende seas olid:

• ranget kehalist askeesi harrastavad ränderakud,
• spekulatiivseid metafüüsilisi teooriaid arendavad mõtlejad,
• joogi- ja meditatsioonipraktikuid edendavad õpetajad, ning
• rändavad kogudused, kes elasid toetusandide najal.

Just taolises mitmekesises śramaṇa-kultuuris kujunes ka Buddha tee. Pāli kaanoni tekstides pöördutakse Buddha poole sageli nimetusega „saamana, saakja poeg“ (samaṇo sakyaputto), mis rõhutab tema kuulumist loobunute rändmunkade ühiskonda ning ühtlasi tema päritolu Saakja suguvõsast.^[7]

„Tipiṭaka’s“^[8] leiduvate tõendite kohaselt domineeris tolle aja Indias kuus śramanā rühma, kes järgisid kuut tuntumat õpetajat, kelleks olid: Pūraṇa Kassapa, Makkhali Gosāla, Pakudha Kaccāyana, Ajita Kesakambala, Nigaṇṭha Nāṭaputta ja Sañcaya Belaṭṭhaputta.^[9]

1. Pūraṇa Kassapa tagajärjetuse õpetus (akiriya-vāda = amoralism) ehk pūraṇakassapavāda on mitte-tegevuse (akiriya) ehk täpsemalt, tagajärjetuse õpetus, mis eitas kammat ehk tegu ja teole vastavat tagajärge - et headel tegudel on head viljad, ja halbadel tegudel on halvad viljad. Seetõttu lükkas Kassapa tagasi kõik moraali ja kõlblusega seotud kontseptsioonid. Ta õpetas, et kui keegi läheks mööda Gangese lõunakallast tapma, põletama vm moel hävitama, ei koguneks selle tulemusel pälvimusetust ega halba. Või kui keegi läheks mööda Gangese põhjakallast annetama, ohverdama vm moel head tegema, ei koguneks selle tulemusena pälvimusi ega head.
   
   
2. Makkhali Gosāla paratamatuse õpetus  (niyati-vāda = fatalism) ehk makkhaligosālavāda õpetas ranget determinismi ehk fatalismi. Ājivaka koolkonna juhiks peetava Makkhali Gosāla uskus, et vaba tahe ja pingutus on vaid näilisus ning et kõik – nii õnn kui ka dukkha (vaev, kannatus, valu), on ette määratud vääramatu saatuse (sansk niyati) poolt. Seetõttu eitas Gosāla ka kõlbelise teo ja teovilja seaduspära. Ta õpetas, et kannatustest vabanemiseks peab individuaalne aatman ehk mina elama sansaaras seni, kuni ta vabaneb kannatustest: „Nii nagu nöörikera viskamisel jookseb see seni, kuni on lahti hargnenud, nii jooksevad rumalad kui ka targad edasi ja tiirlevad sansaaras, kuni kannatus lõpeb“. Gosāla väitis, et ükski pingutus ega religioosne tegevus ei suuda ettemääratud saatust muuta ja soovitas inimestel sansaarast vabatahtlikult lahkuda.
   
   
3. Ajita Kesakambala maailmafilosoofia (lokāyata = materialism + hedonism) ehk ajitakesakambalavāda kohaselt koosnevad kõik asjad universumis vaid neljast elemendist ehk maast, veest, tulest ja tuulest, mis keha surres liituvad ülejäänud vastava aine koguga: maa liitub maa kogumiga (pathavī pathavikāyaṁ anupeti) jne. Kuna tegudele vastavat uut sündi ei toimu, pole vaja muretseda heade ja halbade tegude pärast, ega heade ja halbade teo viljade pärast. Kesakambala õpetas, et pole: (1) andmist, (2) ohverdamist, (3) annetamist, (4) õnneliku ja dukkhaliku (vaeva ja kannatust põhjustava) teo tagajärge ega vilja, (5) seda maailma, (6) teist maailma, (7) ema, (8) isa, (9) olendite spontaanset ilmnemist, ega (10) [siin] maailmas erakrändureid ja braahmane, kes on õiget teed õigesti järginud ja kuulutavad [õiget teed] selles maailmas ning teises maailmas, ülima teadmise teostanuid. Selle õpetuse kohaselt tuleks elada õnnelikult ja elu nautides, kuna surm on absoluutne lõpp. Ta lükkas tagasi ka idee religioonide väidetavast vaimsest täiuslikkusest.
   
   
4. Pakudha Kaccāyana (ka Pakudha Kātiyāna, Kakudha Kaccāyana, Kakuda Kātiyāna) igavikulisuse õpetuse (sassata-vada = eternalism) ehk pakudhakaccāyanavāda kohaselt eksisteerivad vaid seitse „ainet“: (1) maakogu (pathavikāya), (2) veekogu (āpokāya), (3) tulekogu (tejokāya), (4) tuulekogu (vāyokāya), (5) õnn (sukha), (6) vaev (dukkha) ja (7) hing (jīva). Need kogud pole tehtud (akaṭā), tekitatud (akaṭavidhā) ega loodud (animmitā); need ei liigu, ei halvene ega takista üksteist ega suuda tekitada teineteisele õnne, dukkhat ega ei-dukkat-ega-õnne. Siin maailmas pole kedagi, kes tapab või paneb teisi tapma, kes õpib või kuuleb (sota) või õpetab või kuulutab (sāveta), kes mõistab või tajub (viññāta) või juhib teist mõistmisele või tajumisele. Seetõttu, kui lõigata kellegi pea terava mõõgaga otsast, et võta keegi teise elu, vaid mõõk läbib seitsme aine vahelise pilu. Kaccāyana uskus, et inimesed koosnevad seitsmest muutmatust elemendist, milleks on: maa, vesi, tuli, tuul, nauding, valu ja hing. Need elemendid on igavesed ega mõjuta vastastikku teineteist. Ta väitis, et teist inimest ei ole võimalik mõõgaga tappa, kuna mõõk lõikab läbi vaid inimese koostisosade vahel oleva ruumi.
   
   
5. Nigaṇṭha Nāṭaputta (ka Niganṭṭha Nāthaputta, Vardhamāna Mahāvira) džainism (= deteminism) ehk nigaṇṭhanāṭaputtavāda keskendus askeesi kaudu hinge puhastamisele karmast. Niganṭṭha Nāthaputta oli džainistkliku koolkonna samanate juht, mis oli buddhaluse tekkimise ajal Indias populaarsem kui teised samanate grupid. Ta otsis vabanemist äärmusliku askeesi kaudu nagu enesevaevamisele andumise jooga (atta-kilamathānu-yoga, mida Buddha soovitas vältida), enese ohjamisest ja meele puhastamisest ning teostas kõrgeimat vägivallatust, keeldudes mistahes elusolendite tapmisest. Nāthaputta õpetas, et on olemas kehast kehasse rändav igavene hing (jīva), mis on kaetud karma osakestega. Hing on karma orjuses ja hingevabadus saavutatakse karma kõrvaldamisega kolme meetodi abil, milleks on: (1) mineviku tegude kõrvaldamine askeetlike praktikate teostamise läbi (purāṇānaṁ kammānaṁ tapasā byantībhāvaṁ paññāpeti), (2) olevikus uue karma mittetegemine (navānaṁ kammānaṁ akaraṇā) ja (3) tuleviku karma vältimine (āyatiṁ anavassavo). Nāthaputta õpetuse kohaselt on kõik inimese kogemused – nii meeldivad, ebameeldivad kui ka ei-meeldivad-ega-ebameeldivad – determineeritud mineviku karmast, mistõttu võib seda õpetust pidada karmaliseks determinismiks.
   
   
6. Sañjaya Belaṭṭhiputta õpetatud radikaalse skeptismi (ajñana = agnostitsism) ehk sañcayabelaṭṭhaputtavādajärgijad olid agnostikud või skeptikud, kes ei andnud kindlaid vastuseid tolle aja filosoofilistes debattides esinenud küsimustele hinge, olemasolu, uue sünni, teo-vilja jms kohta. Nad eitasid kindlate teadmiste võimalikkust ning arvasid, et ühelegi spekulatiivsele või metafüüsilisele õpetusele pole lõplikku vastust võimalik anda. Belaṭṭhiputta õpetas, et: „Kui minult küsida: (1) kas teine maailma (paro loko) on olemas (atthi), (2) ei ole olemas (natthi), (3) on olemas ja ka ei ole olemas (atthi ca natthi ca), (4) ei ole olemas ja ei ole mitte-olemas (nevatthi na natthi); (5) kas olendite spontaanne ilmnemine (sattā opapātikā) on olemas, (6) ei ole olemas, (7) on olemas ja ka ei ole olemas, (8) ei ole olemas ja ei ole mitte-olemas; (9) kas õnnetoova ja dukkhattoova teo tulemuse vili (sukatadukkaṭānaṁ kammānaṁ phalaṁ vipāko) on olemas, (10) ei ole olemas, (11) on olemas ja ka ei ole olemas, (12) ei ole olemas ja ei ole mitte-olemas; (13) kas Tathaagata peale surma (tathāgato paraṁ maraṇā) on olemas, (14) ei ole olemas, (15) on olemas ja ka ei ole olemas, (16) ei ole olemas ja ei ole mitte-olemas – siis kui ma usuksin, et on olemas, nii ma ka vastaksin. Aga ma ei ütle, et see on nii (evantipi me no), ma ei ütle, et too nii on (tathātipi me no), ma ei ütle, et see on teisiti (aññathātipi me no), ma ei ütle, et see nii pole (notipi me no) ja ma ei eita, et see nii ei ole (no notipi me no’ti).“
   

Buddha Gootama	Pūraṇa Kassapa	Makkhali Gosāla	Ajita Kesakambala	Pakudha Kaccāyana	Nigaṇṭha Nāṭaputta	Sañjaya Belaṭṭhiputta
Arija tee: tarkuse, kõlbluse ja keskenduse arendamine. Iga tegu toob teole vastava vilja ja uue sünni. Tekkimine ja lakkamine on tingitud.  Plekkide, kire ja iha lakkamisel lakkab uus sünd ja teostub surmatus – nibbaana.	Pole pälvimuslikku ega anti-pälvimuslikku tegu ega teole vastavat vilja. Moraal ja kõlbeline käitumine on kasutu - kõik on ette määratud ja muuta ei saa midagi.	Vaba tahe ja pingutus on asjatud - kõik on ette määratud. Tegu ei too vilja. Tuleb elada, kuni aatman loendamatute ajastute pärast vabaneb. Soovitas suitsiidi.	Uus sünd ei vasta tegudele, pole häid ega halbu tegusid. Pole ema, isa, pole virgunuid. Ela ja naudi, surm on täielik teadvuse lõppemine, uut sündi ei tule enam. Vaimset täiust pole olemas.	On 7 kogu: maa-, vee-, tule-, tuule-kogu ning õnn, vaev ja hing. Need pole tehtud, tekitatud ega loodud. Elu ei saa hävitada, mõõk läbib vaid elementide vahelise ruumi.	Vabanemine peitub tegevusetuses, enese (keha) vaevamises, ohjamises, meele puhastamises ja vägivallatuses. Karma orjuses hing rändab kehast kehasse ja vabaneb karma puhastumisel	Uskus. et ühtegi kindlat teadmist pole olemas. Vastas: ma ei ütle, et see on nii, või et too nii on; et see on teisiti, et see nii pole; ja ma ei eita, et see nii ei ole.

Hinduismi tekkimine

Hinduism ei tekkinud ühe rajaja õpetusest ega kindlal ajal, vaid kujunes välja pika ja mitmekihilise arenguprotsessi käigus India subkontinendil. Paljud uurijad seostavad selle varaseid juuri Induse oru tsivilisatsiooniga (u 2300–1500 e.m.a), samas kui hinduistlikus enesemõistmises nähakse traditsiooni alguseta ja ajatuna

15.-20. saj e.m.a Põhja-Indiasse tunginud indo-aarja hõimude keel ja rituaalne kultuur põimusid kohalike usundite ja tavadega. Selle keskmes olid ohvritalitused ja pühad tekstid – Veedad. Järgnevatel sajanditel süvenes religioosne mõtlemine ja koostati uued tekstid – upanišaadid, kus kujunesid välja hinduismi põhikäsitlused nagubrahman, ātman, karma, saṁsāra ja mokṣa.

Ajavahemikus 500 e.m.a – 500 m.a.j levisid eeposed Mahābhārata ja Rāmāyaṇaning Purāṇad, mille kaudu arenes pühendumuslik religioossus (bhakti) ja kinnistus jumalate Višnu, Šiva ja Devī keskne roll. Kujunes õpetus (dharma), mis lõimis kokku kosmilise korra, kõlbluse ja ühiskondliku elu. Selles kultuuriruumis tekkisid ja arenesid ka budism ja džainism.

Arvestades tolle aja religioossete ja filosoofiliste vaadete paljusust, on ilmne, et Buddha eluajal ei olnud Indias ühtset, enamiku poolt tunnustatud mõttesüsteemi. Religioon pakkus nähtamatu ja tõestamatu kõikvõimsa loojajumala ideed, mille kaudu loodeti saavutada varaline õitseng ja pattude lunastus. Filosoofilised ja metafüüsilised õpetused seevastu tõusid ja hääbusid, olles pidevalt vastuolus üksteise vaadete ja seletustega maailma ning mina olemuse kohta. Buddha õpetas aga, et ükski jumal ei suuda kedagi sansaarast päästa ning et nibbaana on saavutatav vaid õigel vaatel rajaneva dhamma teostamise kaudu.

Veedade religioon (1500–500 eKr)   Veedadel (indo-aaria pühad raamatud) põhniev religioon Braahminide (preestrite) juhtimisel, kes viivad läbi rituaale ja ohverdavad indo-aaria jumalatele Mitmed jumalad, sh Indra = peajumal, sõja- ja äikesejumal Agni = tulejumal Mitra = usalduse ja hommikupäikese jumal, keda leidub paljudes kultuurides Pärsiast Roomani Juurutas kastisüsteemi osana religioossest kohustusest

Sramana liikumine (? - 500 eKr)   Võis eksisteerida juba Induse oru tsivilisatsiooni ajast Kõrvuti vedaliku religiooniga, kuid sellest eraldi Keskendus meditatsioonile (sansk dhyāna), askeesile (tapas) ja maailmast eraldumisele eesmärgiga virguda ja sansaarast lõplikult vabaneda sramana põhiuskumused samsāra: peale surma toimub uus sünd karma: inimese teod mõjutavad taassünde ja tulevasi elukogemusi dharma: elulaad ning täitmisele kuuluvad religioossed ja sotsiaalsed kohustused ja vastutusala (mõiste varieerus koolkonniti) mokṣa: vabanemine sansaarast karma puhastamise ja dharma teostamise kaudu ahiṃsā: vägivallatus kõikideelusolendite suhtes – iga olend on jumaliku vaimse energia säde; teise kahjustamine on iseenda kahjustamine ja jumaliku energia mitteaustamine

• 
  

Veedade reform Reformiperiood (800–200 e.m.a) Veeda religioon seguneb sramana ideedega Koostatakse Veedasid ümbertõlgendavad upanišaadid (filosoofilised tekstid) (700–500 e.m.a)

Veedaliku religiooni hülgamine Veedade hülgamine Kastisüsteemi dharma hülgamine Braahmanite ja nende rituaalide hülgamine Sramana uskumuste ja tavade teostamine

Brahmanism (500 eKr – 300 pKr) Upanišadidest pärinev hinduismi varajane versioon Kõiki jumalaid peeti Brahmani, universumi ühe, kõrgeima jõu, ilminguteks Kõigi elusolendite olemuseks peeti individuaalset aatmanit, Mina“, mis on Brahmani avaldumine üksikisikus Osad pidasid Brahmanit aatmani loojaks, teised aga Brahmanit ja aatmanit üheks. Mokša saavutamisega saavat aatmani vabastada sellest surelikust maailmast ja ühineda Brahmaga Tol ajal polnud brahmanism nii populaarne kui džainism ja budism.

Džainism (500 eKr – tänapäevani) Sramana vorm, mida õpetas end surnuks näljutanud usuõpetaja Mahavira (497–425 e.m.a) Sisaldab äärmist enesesalgamist ja pikki paaste, toidust loobumist Mõned askeedid ei kanna riideid Rõhutab täielikku vägivallatust Pühivad põrandat enda ees ja katavad suu, vältimaks putukatele pealeastumist või sissehingamist; taimetoitlased Universum on igavene, puudub Jumala või Brahma mõiste Puhast vabanenud hinge (jīva) peetakse jumalikuks (pärast mokšat)

Hinduism (300 p.m.a – tnp) Palju sekte, kuid kõik usuvad veedasid ja Brahmanit Tutvustati uusi suuremaid jumalaid,  sh kolmainsust (trimurti): Brahma (looja) Višnu (säilitaja) Šiva (hävitaja) Religioosne pühendumus üksikutele jumalatele on nüüd avatud kõigile inimestele (väga populaarne areng) India eeposte (Mahabharata, Ramayana) tegelased on religioonis olulised jumalatena (Kṛṣṇa, Rāma)

Budism (500 e.m.a – tnp) Budismi õpetas Siddhattha Gootama, kelle epiteediks oli Buddha – Mõistnu. Endine prints, kes virgus ja saavutas nibbaana ehk vaibumise (nibbāna) Rõhutas enesevaevamisest ja naudingutesse laskumisest vaba keskteed milleks on arija kaheksaosaline tee  Buddha dhamma sisuks on dukkha ehk kannatuse mõistmine ja sellest vabanemine Õpetas nelja arija tõde: olemasolu on kannatus; kannatuse põhjuseks on iha; iha lakkades lõpeb kannatus; ja kannatuse lõppemise teeks on arija kaheksaosaline tee Mina, hing ja aatman on soovmõtlemise, mitteteadmise ja pettekujutluse vili Eesmärgiks on kõlbluse, tarkuse ja keskenduse kaudu plekkidest puhastumine, olemasolu vahetu mõistmises iha lakkamine ja uute sündide vaibumine ehk nibbaana saavutamine.

Buddha dhammast budismini

Buddha eluajal oli tema õpetus tuntud kui buddhadhamma ja buddhasāsana. Termin "budism" on uuema aja mõiste, mis võeti kasutusele umbes 18.–19. sajandi Euroopa religiooniteaduse ja orientalistika raames. 

Tänapäeval võib inimene budismiga kokku puutudes kogeda märkimisväärset segadust, seistes silmitsi suure hulga eriilmeliste suundade ja nimetustega. Lisaks kolmele tänini säilinud liinile – theravāda, mahāyāna ja vajrayāna – ning hiljem tekkinud arvukatele alamsuundadele ja sektidele on Läänes viimase sajandi jooksul kujunenud ka ilmalikud budistlikud liikumised. Kuigi paljudes neist suundadest ja liikumistest võib leida sügavaid arusaamu ja väärtuslikke praktikaid, ei esinda need alati autentset Buddha Gootama dhammat ehk õpetust. Kui Idas võib täheldada kalduvust klammerduda kohalike või rahvuslike traditsioonide külge, siis Läänes mõjutavad inimesi sageli see, mis on parasjagu populaarne, kütkestav ja kergesti kättesaadav – sealhulgas eri filosoofiate ja usunditega segunenud eklektilised suunad, mis pakuvad põnevat ja salapärast teostust, lubavad kiiret virgumist või rikastumist jms. Vaimsete praktikate tegelik päritolu jääb seejuures sageli tagaplaanile.

Kas inimelu lühidust arvestades on mõistlik võtta eriilmelisi õpetusi iseenesestmõistetavana ja johtuda väitest, et „kõik õpetused/dhammad/dharmad on üks“ – seda otsustab iga inimene ise. Või oleks selle asemel põhjendatud uurida eri budistlike õpetuste ja kogukondade ajaloolist kujunemist, omavahelisi erinevusi, rõhuasetusi ja võimalikku kooskõla? Viimane eeldab lähenemist kõigile traditsioonidele kriitilise uurimise vaimus ning julgust ja valmisolekut küsida, kas oikumeeniline – erinevaid traditsioone siduv vaade – on tegelikkuses üldse teostatav? Millised on ühe või teise õpetuse viljad? Kas need viljad avalduvad reaalselt, peavad paika ja on nähtavad ka igapäevaelus? Seejuures ei ole eesmärgiks ühegi koolkonna seisukoha kaitsmine, õigustamine, kritiseerimine ega hukkamõistmine, vaid nende õpetusi kajastava kirjanduse kriitiline, arukas uurimine, eesmärgiga võimalikult selgelt avada Buddha algne sõnum  – nagu seda Buddha ka Kālāma suttas õpetas:^[10]

Ära järgi midagi lihtsalt seetõttu, et see tuleneb…

1. suulisest pärimusest;
2. suguvõsa pärimusest;
3. kuulujutust (tnp erinev aja- ja usukirjandus);
4. autoriteetsest pühakirjast või raamatust (st ka Tipiṭaka, hilisemad autoriteetsed suutrad, Piibel, etc);
5. loogikast (see võib olla ekslik);
6. järeldusest (eksliku eelduse või meetodi puhul on ka loogiline järeldus ekslik);
7. sinu mõtlemise ja arusaamaga kokkusobimisest;
8. sinu vaatega kokkusobimisest (vaated on subjektiivsed uskumused, hoiakud, väärtushinnangud, ega esinda objektiivset tõde);
9. kõneleja usaldusväärsest väljanägemisest (väline ei pruugi olla kooskõlas sisemisega);
10. kuna seda õpetab meie samaṇa ehk õpetaja.

Käesolev peatükk eristab Buddha Gootama varaseid õpetusi hilisematest theravāda, mahāyāna ja vajrayāna koolkonnas sisalduvatest nn sektantlikest õpetustest, mis erinevad algõpetusest kas lähtekoha, tee, sisu, vilja ehk eesmärgi või autori poolest. Varaseimad õpetused asuvad Paali kaanoni vanimates osades: „Suttakorv“ (Suttapiṭaka) ja „Vinajakorv“ (Vinayapiṭaka), mille on täielikult säilitanud theeravaadid ning mille paralleeltekste kas tervikuna või osaliselt, sisaldavad ka hiina (āgama), sanskriti ja tiibeti tõlked. Hilisemad seletuslikud theravāda tekstid on talletatud theravāda kommentaarides (atthakathā), teoses „Puhastumise tee“ (Visuddhimagga), ja nn „kõrgemates“ õpetustes (abhidhamma), samuti Suttapiṭaka ja Vinayapiṭaka hiljem koostatud ja lisatud osades, nagu nt „Selgitusjuhend“ (Nettippakaraṇapāḷi), „Korvijuhend“ (Peṭakopadesapāḷi), „Milinda küsimused“(Milindapañhapāḷi) jt. Samal viisil peegeldab kõigi teiste koolkondade ja sektide hilisem seletuskirjandus nende sektantlikke seisukohti.

Tänapäevane ekslik arusaam, et Buddha algõpetus hõlmab rohkelt müüte, erinevaid traditsioone, madalamaid (hīna) ka kõrgemaid (mahā, abhi) õpetusi ning salajasi ja müstilisi praktikaid, paljastub varase Buddha algõpetuse põhjalikul uurimisel. Oluline on vältida segadust eri kultuurides praktiseeritava sektantliku budismi ning Gootama Buddha ja tema lähimate jüngrite edasiantud algõpetuse vahel. Kaasaegsetes vormides budismi puhul on valdavalt tegu rituaalide, tseremooniate ja usunditega segunenud praktikatega, mida saadavad kultuurilised ja emotsionaalsed dogmad. Olemuslikult ei erine see religioonidest, mis rajanevad pimedal usul ning mille, aja jooksul järjest keerulisemaks muutuvad selgitustekstid, rituaalid ja sümbolid pakuvad vaid ajutist lohutust. Varased buddhalased otsisid varju Buddha tarkuses, kõluses ja teadvuse arendamises, samas kui paljud tänapäeva budistid näivad otsivat varju üleloomulikes võimetes, rituaalides, mantrates, jantrates, pälvimuste kogumises jms.

Buddha dhamma sisuline uurimine võib mõjutada pühendunud buddhalaste tundeid, mis aga kindlasti pole siinkohal eesmärgiks. Buddha ei kiitnud heaks sektantlikku mõtlemist ega emotsionaalsete vaidluste ja vastasseisude tekitamist, vaid avas oma õpetuse küpsele, intellektuaalsele uurimisele. Ta õpetas:

„Bhikkhud, kui teised räägivad halvustavalt minust, dhammast või sanghast, ei tohiks te oma südames anda ruumi pahameelele, rahulolematusele ega vaenulikkusele nende suhtes. Kui te sellises olukorras vihastute või ärritute, loote te takistuse iseendale. Kui te vihastuksite või ärrituksite, kui teised meist halvasti räägivad, kas suudaksite siis ära tunda, on nende räägitu õige või vale?”^[11]

Buddha ehk Mõistnu, elas ligikaudu 25 sajandit tagasi ning arutelu tema täpse eluea ja kronoloogia üle jätkub tänase päevani. Kahe esimese sajandi jooksul pärast Buddha ületavat vaibumist ehk parinibbaanat (füüsilise keha surma ja nibbaana saavutamist) toimus varases budistlikus kogukonnas liikumine Buddha poolt antud dhamma ehk õpetuse tervikliku ja täpse süstematiseerimise suunas. Kaasaegsed ajaloolised uurimused kinnitavad, et mõne sajandi jooksul pärast Buddha ületavat vaibumist jagunes tema loodud järgijate kogukond ehk sangha, kaheks: thera’deks ja mahāsaṅghika’deks. Järgnevad jagunemised nende koolkondade sees viisid kuni kahekümne erineva koolkonna kujunemiseni. Koolkondades väljatöötatud filosoofiad lisati algõpetuste hulka. Iga koolkond hakkas oma arusaamu talletama, määratlema ja põhjendama tekstides, mida hakati nimetama abhidhammaks.

Ilmselt omasid mitmed tolle aja koolkondadest oma abhidhammat, kuid tänini on säilinud vaid theeravaada ja sarvaastivaada versioonid. Autoriteedi andmiseks esitasid thera’d loo, mille kohaselt pärines abhidhamma otseselt Buddhalt, kes olla need õpetused edastanud devaloka’s oma emale ja seejärel Auväärsele Sāriputta Thera’le, kes omakorda arendas neid edasi ning edastas sanghale (v.a Kathāvatthu). Hiljem kujunes välja teisigi koolkondi, mille abhidhammad kujutasid sisuliselt nende endi dogmaatilist tõlgendust Buddha algõpetustest. Ka hilisem mahajaana ja vadžrajaana mõtlesid välja hulgaliselt uusi tekste ja ilmelisi müüte, mis oli mõeldud kinnitamaks nende uute tekstide ehk suutrate pärinemist Buddhalt.

Mitmetes koolkondades keskenduti tol ajal nibbaana teostamise asemel loogilistes diskussioonides tõe üle vaidlemisele ning poolte valimisele. Taoliste tendentside arenedes muutus algne tarkuse, kõlbluse ja teadvuse arendamise tervissüsteem aja jooksul spekulatiivseks filosoofiaks ning pimedate või põhjendamatute uskumuste, rituaalide, mantrate, jantrate, tantrate ja palvete religiooniks.

Mahajaanas loodud uute tekstide legitimeerimiseks ja neile Buddha autoriteedi omistamiseks loodi samuti müüt, mille kohaselt olla Buddha jüngrid pidanud mõned päevad pärast Buddha lõplikku vaibumist oma esimese kogunemise. Samal ajal toimunud deevade taevases maailmas deevade kogunemine, eesmärgiga koguda kokku kõik õpetused, mida Buddha olevat seal deevadele õpetanud. Need dharmad saanudki hilisemateks mahajaana suutrateks, mida polevat toodud inimeste maailma korraga – väidetavalt polnud inimmeel tol ajal veel valmis neid mõistma. Seetõttu olevat need suutrad säilitatud müütiliste nāga’de maailmas ning alles ligikaudu viiesaja aasta möödudes toonud müstilised olendid need inimeste maailma.

Sarnane müüt seletab näiteks ka Buddha Amitābha austamist mahajaanide seas. Buddha algses eluloos esineb lugu kuningas Bimbisāra pojast Ajātasattust, kes pärast kroonimist vangistas oma isa, kuni too vangistuses suri. Mahajaana tõlkest leiab aga tõlkija poolt lisatud episoodi, kus Buddha olla vangistatud Bimbisāra’t külastanud, ja öelnud: „Sa pidid selle läbi elama oma varasema karma tõttu. Kuid on olemas buddha nimega Amitābha, kes on andnud tõotuse mitte siseneda nirvāṇa’sse enne, kui kõik teised olendid on sinna sisenenud. Kui sa kordad tema nime, sünnid sa sellesse maailma ning buddha Amitābha abiga saavutad seal nirvāṇa. Seepärast korda tema nime.”

Amitābha Buddhaga  seotud jutustus on theeravaada traditsioonile täielikult tundmatu, kuigi Ajātasattu lugu ja tema teod isa suhtes on seal hästi säilinud. Sellist narratiivide loomist ja õpetuslike lugude täiendamist on mittetheeravaada sektantlikes tekstides peetud kas kahjutuks või isegi kasulikuks, ka siis, kui need ei vasta ajaloolisele tõele. Varastes suttades ei leidu aga viiteid, et ajalooline Gootama Buddha oleks sellist lähenemist kasutanud või pidanud tõe moonutamist kõlbeliselt lubatavaks, sõltumata eesmärgist. Just selliste lisanduste ja tõlgenduste kuhjumise tulemusel ongi aja jooksul kujunenud tänapäeval tuntud budismi suuremad sektantlikud vormid,

Varajane budistlik ajalookäsitlus ei ole üheselt selge ning koolkondade säilitatud allikad on kohati vastuolulised.

Budismi kujunemisloo kolm suuremat ajastut

Buddha õpetus on eksisteerinud üle 2500 aasta. Dhamma ja selle teostuse suurematest muutustest johtuvalt võib buddhaluse ajaloo jagada tinglikult kolme suuremasse ajajärku. 

• Esimene ajastu hõlmab ajajärku Buddha virgumisest kuni mahaajaana koolkonna tekkimiseni (u 500 e.m.a - 0 m.a.j), mis põhines vaid algupärasel Buddha dhammal.
• Teine ajastu hõlmab mahaajaana tekkimist ja koos sellega loodud loendamatute uute suutrate ja filosoofiliste tekstide ajajärku.
• Kolmas ajastu sai alguse veelgi hiljem tekkinud chan/zen ja vadžrajaana/tantra koolkondadest, mis põhinevad peamiselt koolkondade endi õpetajate filosoofilistel tekstidel.

KOLM BUDISMI KUJUNEMISLOO AJASTUT
	Esimene ajastu	Teine ajastu	Kolmas ajastu
Ajajärk	u 500. e.m.a - 0 m.a.j	u 0 - 500. m.a.j	u 500. m.a.j - tnp
Piirkond	India	peamiselt Aasias	väljaspool Indiat: Hiina, Jaapan, Tiibet jm
Õpetus	Buddha algõpetus (suttad): arahanti tee ehk arija tee teostus	hiljem loodud ja Buddha suhu pandud õpetused  (suutrad jms): bodhisattva tee teostus	hiljem loodud ja Buddha suhu pandud, osaliselt salastatud, maagilised õpetused  (sh tantrad, mantrad): erinevad teed
Lõppeesmärk	Buddhaga võrdne arahant	bodhisattva, kellest saab loendamatute ajastuste kauguses buddha	jumaliku kõiksusega ühinemine, kiirvirgumine (vadžrajaana) ja vaikne virgumine (zen)
Eesmärgi saavutamine	virgumine mitte enam kui 7 uue sünni pärast	buddhaks saamine loendamatute ajastute pärast,  viimasena virgumine	üks kuni loendamatu arv uusi sünde; äkkvirgumine

Budistliku pärimuse järgi kutsuti pärast Buddha ületavat vaibumist ehk (parinibbāna) kokku esimene Sanghakogu, et kindlustada õpetuskorpuse säilimine. Buddha õpetused ehk suttad olid juba tol ajal koondatud „Suttakorvi“ (Suttapiṭaka) ja juhised „Vinajakorvi“ (Vinayapiṭaka), mida aja jooksul struktureeriti ja täiendati. Varaseimad tekstikihistused on säilinud theeravaadas, aga ka osaliste tõlgetena teistes traditsioonides ja keeltes, moodustades tänapäeval kõige usaldusväärsema allika Buddha algõpetuse kohta. Samas on mitmeid tekste suure tõenäosusega mõjutanud suuline pärimus ja hilisemad lisandused. Seetõttu ei tuleks neid käsitleda absoluutse tõena, vaid kriitilise ja teadliku uurimise ja teostamise objektina – just nii, nagu Buddha ise ka munkadele õpetas. Samas näitab paralleelsete tekstide suur kooskõla selgelt, et algõpetuste tuum ja teostamise tee on läbi sajandite theeravaadas säilinud muutumatuna.

Umbes sajand pärast Buddha parinibbāna’t ilmnesid sanghas esimesed eriarvamused õpetuse tõlgendamise ja teostamise osas, mille tulemusena kujunes ligi 20 õpetusliini. Erinevad arusaamad süstematiseeriti koolkonnapõhistes abhidhamma tekstides, samas kui algsuttad ja vinaja jäid koolkondade üleselt samaks. Mungakorra juhiste, aga osaliselt ka õpetuse enda üle tekkinud vaidluste lahendamiseks kutsuti kokku teine Sanghakogu. Pärimuse kohaselt suudeti erimeelsused kogunemisel küll selitada, kuid Vajjī mahāsāṅghika mungad, kes pooldasid kümne vinaja reegli leevendamist – mida arahantidest vanemmungad aga heaks ei kiitnud – lahkusid Sanghakogust ja eraldusid seejärel Buddha loodud algsest sanghast. Pärast sangha lõhenemist tekkisid mahāsāṅghika koolkonnast hilisematel sajanditel välja veel mitmed suunad, mida seostatakse väga eriilmeliste mahajaana traditsioonide kujunemisega.

Pärast teist Sanghakogu sai dhamma leviku määravaks keiser Aśoka pöördumine Buddha õpetuse poole ning tema algatatud misjonitegevus. Pärimuse kohaselt toimus just Aśoka valitsemisajal ja toetusel ka kolmas Sanghakogu, mille eesmärk oli leevendada sanghas tekkinud erimeelsusi ja taastada ühtsus.

Budismi ajaloo eripäraks ongi teisel ja kolmandal ajastul tekkinud uute traditsioonide ja sektide ning theeravaada mõistes virgumata õpetajate poolt loodud ning Buddha suhu pandud suutrate jt tekstide (sansk dharma) võrdsustamine Virgunu enda sõnadega – seda vaatamata faktile, et ajaloolise Gootama Buddhaga neil mingit seost ei ole ning Buddha sellise tegevuse üheselt ja selgelt ära keelas. Ilmuma hakkasid mitmesugused suutrad, muinasjutud ja imelood, mis seostati Buddhaga, virgunud olenditega ning erinevate pühapaikadega, kuid mille koostamisel ei peetud oluliseks faktilist täpsust ega ajaloolist tõde.

Buddha ennustas, et tema õpetust hakatakse tulevikus võltsima, ning et see käivitab dhamma järkjärgulise allakäigu, mis lõpeb õige dhamma kadumisega.^[1] Kuigi paalikeelne algõpetus on tänu theeravaada bhikkhude järjekindlale pingutusele säilinud terviklikuna üle 2500 aasta, ei saa Buddha ennustuse kohaselt miski peatada dhamma ja selle teostuse vältimatut allakäiku ning lõplikku hääbumist.

Aśoka toetusel levis Buddha õpetus Sri Lankale ja Kagu-Aasiasse, kus kinnistus algõpetust järgiv vanemmunkade (thera) teostusliin ehk theeravaada traditsioon. Sri Lankal säilis ka algses māgadhī ehk pāli keeles – mida Buddha kasutas oma õpetuste edasiandmiseks – talletatud Tipiṭaka kolm osa: suttad, vinaya ja abhidhamma, mis on ainsana tervikuna säilinud varajase budismi algõpetuste täielik kanooniline kogu.

Sri Lankal ja teistes theeravaada maades kujunes aja jooksul välja ulatuslik selgituskirjandus ehk kommentaarid ja alamkommentaarid (aṭṭhakathā, ṭīkā), mille eesmärk oli selitada, ühtlustada ja süstematiseerida suttade, vinaja ja abhidhamma sisu.

5. saj elanud munk Buddhaghosa reisis Indiast Sri Lankale, tõlkis theeravaada koolkonna singali keelsed kommentaarid pāli keelde ning koostas suttade ja abhidhamma põhjal teose Visuddhimagga. Kuigi Sri Lanka, Myanmari ja Tai theeravaada traditsioonid rajanevad algõpetusel, on nüüdisaegne koolkondade õpetus ja praktika sellest teosest suuresti mõjutatud ja kallutatud.

Meie ajaarvamise alguses, ligikaudu 500 aastat pärast Buddha vaibumist, ajaperioodil, mil Vahemere piirkonnas sai alguse kristlus, hakkas Indias välja kujunema mahajaana traditsioon, mille keskseks õpetuslikuks teljeks sai bodhisattva-ideaal ja täiuste (pāramitā) arendamine. Selle suuna esindajad lõid suurel hulgal sanskriti keelseid uusi tekste, mida nad nimetasid suutrateks, lisaks ka mahukad seletustekste, mille autoriteks olid sellised filosoofid nagu Nāgārjuna, Asaṅga ja Vasubandhu. Kuigi paljud uued tekstid esitati Buddha sõnadena, pole ajaloolise Buddha Gootamaga neid siiski õpetanud. Aja jooksul jagunes mahajaana omakorda mitmeks alamkoolkonnaks.

Erinevalt theeravaada traditsioonist, mis säilitas ühe varase koolkonna kanoonilise pärandi, jõudis mahajaana levikuga Hiinasse eri koolkondade tekstiline pärand. Hiina palverändurid ja tõlkijad tõid Indiast kaasa varased vinaya’d ja dhamma üksikuid tekste, millest osa tõlgiti ka hiina keelde.

Kuigi mahajaana kaanonid sisaldab valiku varasemaid, sektieelseid tekste, on õpetuslikus rõhuasetuses keskne koht siiski hilisematel, mahajaana õpetajate loodud suutratel ja filosoofilistel ideedel. Hilisema mahajaana sees toimunud eraldumise tulemusena kujunesid uued suunad nagu chan ja zen, mis omakorda jagunesid mitmeks alamkoolkonnaks. Nende traditsioonide praktikat ja õpetust on sageli määranud eeskätt vastavate meistrite loodud filosoofiline ja selgitav kirjandus, mis on kujundanud konkreetse koolkonna õpetusliku ja vaimse orientatsiooni. Buddha Gootama algõpetusest järgitakse neis koolkondades suhteliselt vähe.

Geograafiliste ja kultuuriliste eraldatuste tõttu jõudis budism Tiibetisse Indiast ja Hiinast oluliselt hiljem. Selleks ajaks olid Indias tekkinud uued hinduistlikud ja tantristlikud tekstid, mis kandusid koos budistliku õpetusega Tiibetisse ja segunesid seal kohaliku šamanistliku bön’i usundiga. Erinevate pärimuste seguna kujunes välja tänapäeval tuntud vadžrajaana ehk tiibeti budism, mille kaanon sisaldab suhteliselt vähe algõpetusi, samas kui hilisemad tantristlikud ja muud tekstid omavad õpetuslikus ja rituaalses praktikas keskset rolli.

Sel moel kujuneski välja kolm peamist koolkonda, millel on oma õpetuslikud rõhuasetused ja praktika traditsioon. Kuigi kõik budistlikud koolkonnad väidavad, et just nende traditsioon esindab Buddha õpetuse kõige algsemat, puhtamat, isetumat või arenenumat vormi, näitab tekstikriitiline uurimine, et taolised väited ei arvesta kõiki teadaolevaid fakte. Budism ei ole kunagi olnud muutumatu ega olemuslikult fikseeritud nähtus, vaid ajas ja kultuurilises kontekstis kohanenud ja kujunenud ning pidevalt ümber tõlgendatud õpetuslik pärand.

See ei tähenda siiski, et Buddha ja arahantidest theerade edasiantud õpetuse algset tuuma ei oleks võimalik otsida. Vastupidi – just eristava ja koolkondi ületava lähenemise kaudu saab uurida õpetusi, mis on ajas püsinud. Selleks pakub Buddha „Suures ületava vaibumise suttas“^[12] bhikkhudele selge juhise, õpetades, et iga väidet tema õpetuse kohta tuleb võrrelda suttade ja vinajaga: kui see pole nendega kooskõlas, tuleb see kõrvale jätta; kui aga on kooskõlas, võib seda pidada usaldusväärseks ja võtta järgimise aluseks. Seega tuleb Buddha juhise kohaselt selgitada täpselt välja, millised on varajased algtekstid, panna kõrvale sektantlikud ja hilisemad, Buddha suhu pandud tekstid, ning lähtuda praktikas eeskätt sellest, mida allikate võrdleva analüüsi põhjal saab kõige usaldusväärsemalt pidada Buddha enda dhammaks ehk – algõpetuseks.

Buddha algõpetuse määratlemise kriteeriumid tekstiuuringutes

Budistlikes tekstikriitilistes ja ajaloolistes uurimustes peetakse teksti Buddha algõpetuseks mitte usulise autoriteedi, vaid ajaloolis-filoloogiliste ja õpetuslike kriteeriumide alusel. Tekst vastab algõpetusele, kui ta täidab suurema osa järgnevatest tingimustest:

1. Kuuluvus varaseimasse tekstikihti
   Tekst pärineb varasest kihistusest, eeskätt paali kaanoni nikāya'dest ja varajasest vinaya tekstidest, või on nendega selges sisulises vastavuses.
2. Mitmekordne allikakinnitus
   Sama õpetus esineb mitmes sõltumatus varases traditsioonis (nt paali nikāyad ja hiina āgama’d), mis viitab varajasele, sektide-eelsele päritolule.
3. Keeleline ja stiililine lihtsus
   Tekst on suulisele pärimusele omase korduva ja praktilise stiiliga, ilma keeruka metafüüsika, kosmiliste hierarhiate või mütologiseeritud narratiivideta.
4. Õpetuslik kooskõla dhamma-tuumaga
   Tekst on kooskõlas nelja arija tõe, sõltuvusliku tekkimise, anicca-dukkha-anattā põhimõtete ning juba selles elus vabanemisele ja nibbaana saavutamisele suunatud praktika (sīla-samādhi-paññā) raamistikuga.
5. Ajalooline sobivus samaṇa-konteksti
   Tekst sobitub 5. saj e.m.a Põhja-India asketliku ja filosoofilise keskkonnaga ega eelda hilisemaid institutsionaalseid, rituaalseid ega kosmoloogilisi edasiarendusi.
6. Buddha roll õpetajana, mitte lunastajana
   Buddha on esitatud inimesena, kes õpetab teed vabanemise ja vaibumisenini, rõhutades isiklikku pingutust ja otsest kogemust, mitte kosmilise, päästva või igikestva olendina.
7. Vastavus kaasaegsele teaduslikule konsensusele
   Teksti algupärasust toetab selle käsitlemine varase õpetuse osana tänapäeva budoloogia uurimistraditsioonis.

JOONIS:

KOLLANE - Tekstid, mida saab tekstiliste uurimiste põhjal pidada algõpetuseks.

„KOLM KORVI“ (Tipiṭaka)

I. „VINAJAKORV“ (Vinayapiṭaka)

            1. „Suttade analüüs“ (Suttavibhaṅha)

                        „Väljaarvamine“ (paali) (Pārājikapāḷi)
                                    „Heastamine“ (paali) (Pācittiyapāḷi)

            2. „Jaotused“ (Khandaka)

                        „Suurem grupp“ (paali) (Mahāvaggapāḷi)

                        „Väiksem grupp“ (paali) (Cullavaggapāḷi)

            3. „Lisad“ (paali) (Parivārapāḷi)

II. „SUTTAKORV“ (Suttapiṭaka)

1.    „Pikkade tekstide kogu“ (Dīghanikāya)

2.    „Keskmiste tekstide kogu“ (Majjhimanikāya)

3.    „Rühmade kogu“ (Saṁyuttanikāya)

4.    „Jaotuste kogu“ (Aṅguttaranikāya)

5.    „Lühikeste tekstide kogu“ (Khuddakanikāya)

1)   „Lühikesed lugemised“ (paali) (Khuddakapāṭhapāḷi)

2)   „Dhammavärsid“ (paali) (Dhammapadapāḷi)

3)   „Rõõmuvärsid“ (paali) (Udānapāḷi)

4)   „Niiöeldu“ (paali) (Itivuttakapāḷi)

5)   „Suttagrupp“ (paali) (Suttanipātapāḷi)

6)   „Taevalossilood“ (paali)  (Vimānavatthupāḷi)

7)   „Peetalood“ (paali) (Petavatthupāḷi)

8)   „Vanemmunkade värsid“ (paali) (Theragāthāpāḷi)

9)   „Vanemnunnade värsid“ (paali) (Therīgāthāpāḷi)

10) „Lood“ (paali) (Apadānapāḷi)

11) „Buddhade järgnevus“ (paali) (Buddhavaṁsapāḷi)

12) „Käitumiskorv“ (paali) (Cariyāpiṭakapāḷi)

13) „Sünnilood“ (paali) (Jātakapāḷi)

14) „Suuremad kirjeldused“ (paali) (Mahāniddesapāḷi)

15) „Väiksemad kirjeldused“ (paali) (Cūḷaniddesapāḷi)

16) „Analüütiline tee“ (paali) (Paṭisambhidāmaggapāḷi)

17) „Selgitusjuhend“ (paali) (Nettippakaraṇapāḷi)

18) „Korvijuhend“ (paali)  (Peṭakopadesapāḷi)

19) „Milinda küsimused“ (paali)  (Milindapañhapāḷi)

 

III. „MAATRIKS“ (matika), hilisemalt „ABHIDHAMMAKORV“ (Abhidhammapiṭaka)

1. „Dhammagrupid“ (paali) (Dhammasaṅgaṇīpāḷi)

2. „Jaotused“ (paali) (Vibhaṅgapāḷi)

3. „Arutlus elementidest“ (paali) (Dhātukathāpāḷi)

4. „Inimeste kirjeldused“ (paali) (Puggalapaññattipāḷi)

5. „Vaidlusalused teemad“ (paali) (Kathāvatthupāḷi)

6. „Paarid“ (paali)  (Yamakapāḷi)

7. „Suhted“ (paali) (Paṭṭhānapāḷi)

 

---

^[1] Ariyapariyesanasuttaṁ MN 26.

^[2] Siin ja edaspidi on hõimu ja kultuuriga seonduva puhul kasutatud kirjavormi aarja, kuid Buddha õpetuses esineva, aarja rassi ega kultuuri mitte tähistava, ent sama kirjapildiga paalikeelse sõna ariya vastena on kasutatud kirjaviisi arija.

^[3] Ṛgveda 10.90.

^[4] Cūḷakammavibhaṅgasuttaṁ MN 135.

^[5] Brhadāranyaka, Upanishad 1.3. 27.

^[6] Sarnane, kolmeetapiline teadmiste omandamise metoodika, esineb ka Buddha algõpetuses (vt Kīṭāgirisutta MN 70). Vastupidiselt upanišaadide traditsioonile (1) õpib bhikkhu esmalt minatuse (anattā) dhammat, (2) siis mõtlustab selle üle sügavalt ja arendab sellekohast igapäevast teadlikkust (sati), (3) misjärel teostab džhaanas minatuse dhamma vaatlemist, mille tulemusena tekib olemasolu tegelikule olemusele vastav, vahetu teadmine ja nägemine (yathābhūta-ñāṇadassana) – olemasolu kogemine sellistena, nagu see tõeliselt on: püsitu (anicca), lõplikku rahulolu mittesisaldav (dukkha) ja minatu (anattā). Hilisemad mahajaana suunad arendasid välja praktikaid, mis sarnanevad osaliselt upanišadiliku visualiseerimismeetodiga: õpitakse uut bodhisattva filosoofiat, (2) mõtlustatakse bodhisattva olemuse ja omaduste üle, ning (3) kujustatakse bodhisattvat, püüdes seeläbi arendada endas samu bodhisattva omadusi või samastada end filosoofiliste ideedega (nt tathāgatagarbha meditatsioon – Buddha emakas ehk loomus, vt Tathāgatagarbhasūtra).

^[7] Sarabhasuttaṁ AN 3.64 jpt.

^[8] Sāmaññaphalasuttaṁ DN 2.

^[9] Brahmajālasuttaṁ DN 1; Sāmaññaphalasuttaṁ DN 2; Sandakasuttaṁ MN 76; Isigilisuttaṁ MN 116; Cūḷadukkhakkhandhasuttaṁ MN 14; Nigaṇṭhasuttaṁ AN 3.74; Kaccānagottasuttaṁ SN 12.15 jt;
DNA (Ñāṇamoli, Bodhi. 1995) lk 1258 jj; DA.i. lk 166.

^[10] „etha tumhe, kālāmā, mā anussavena, mā paramparāya, mā itikirāya, mā piṭakasampadānena, mā takkahetu, mā nayahetu, mā ākāraparivitakkena, mā diṭṭhinijjhānakkhantiyā, mā bhabbarūpatāya, mā samaṇo no garūti. Yadā tumhe, kālāmā, attanāva jāneyyātha: ‘ime dhammā akusalā, ime dhammā sāvajjā, ime dhammā viññugarahitā, ime dhammā samattā samādinnā ahitāya dukkhāya saṁvattantī’ti, atha tumhe, kālāmā, pajaheyyātha.“ – Kesamuttisutta AN 3.65.
Suttacentral. https://suttacentral.net/an3.65/pli/ms?lang=en&layout=plain&reference=none&notes=asterisk&highlight=false&script=latin/.

^[11] „mamaṁ vā, bhikkhave, pare avaṇṇaṁ bhāseyyuṁ, dhammassa vā avaṇṇaṁ bhāseyyuṁ, saṅghassa vā avaṇṇaṁ bhāseyyuṁ, tatra tumhehi na āghāto na appaccayo na cetaso anabhiraddhi karaṇīyā. mamaṁ vā, bhikkhave, pare avaṇṇaṁ bhāseyyuṁ, dhammassa vā avaṇṇaṁ bhāseyyuṁ, saṅghassa vā avaṇṇaṁ bhāseyyuṁ, tatra ce tumhe assatha kupitā vā anattamanā vā, tumhaṁ yevassa tena antarāyo. mamaṁ vā, bhikkhave, pare avaṇṇaṁ bhāseyyuṁ, dhammassa vā avaṇṇaṁ bhāseyyuṁ, saṅghassa vā avaṇṇaṁ bhāseyyuṁ, tatra ce tumhe assatha kupitā vā anattamanā vā, api nu tumhe paresaṁ subhāsitaṁ dubbhāsitaṁ ājāneyyāthā”ti?“ – Brahmajālasutta DN 1. SuttaCentral. https://suttacentral.net/dn1/en/sujato?lang=en&layout=sidebyside&reference=none&notes=asterisk&highlight=false&script=latin/.

^[12] Mahāparinibbānasuttaṁ DN 16.