Buddha dhammast budismi tekkeni

Buddha õpetus on eksisteerinud üle 2500 aasta. Dhamma ja selle teostuse suurematest muutustest johtuvalt võib buddhaluse ajaloo jagada tinglikult kolme suuremasse ajajärku.

Esimene ajastu hõlmab ajajärku Buddha virgumisest kuni mahaajaana koolkonna tekkimiseni (u 500 e.m.a - 0 m.a.j), mis põhines vaid algupärasel Buddha dhammal.
Teine ajastu hõlmab mahaajaana tekkimist ja koos sellega loodud loendamatute uute suutrate ja filosoofiliste tekstide ajajärku.
Kolmas ajastu sai alguse veelgi hiljem tekkinud chan/zen ja vadžrajaana/tantra koolkondadest, mis põhinevad peamiselt koolkondade endi õpetajate filosoofilistel tekstidel.

KOLM BUDISMI KUJUNEMISLOO AJASTUT
	Esimene ajastu	Teine ajastu	Kolmas ajastu
Ajajärk	u 500. e.m.a - 0 m.a.j	u 0 - 500. m.a.j	u 500. m.a.j - tnp
Piirkond	India	peamiselt Aasias	väljaspool Indiat: Hiina, Tiibet jm
Õpetus	Buddha algõpetus (suttad): arija tee teostus – nii nagu õpetas Gootama Buddha	Hiljem loodud ja Buddha suhu pandud õpetused (suutrad jms): bodhisattva teostus	Hiljem loodud ja Buddha suhu pandud maagiline õpetus (tantrad, mantrad): osaliselt salastatud
Lõppeesmärk	Buddhaga võrdne arahant	bodhisattva, kellest saab lõpuks buddha	jumaliku kõiksusega ühinemine, kiirvirgumine (vadžrajaana) ja vaikne virgumine (zen)
Eesmärgi saavutamine	kuni 7 uut sündi	loendamatud ajastud	üks kuni mitu uut sündi; äkkvirgumine

Buddhaluse ajaloo eripäraks on teisel ja kolmandal ajastul tekkinud uute traditsioonide ja sektide virgumata õpetajate poolt loodud ja Buddha suhu pandud suutrate jt tekstide (sansk dharma) võrdsustamine Buddha enda sõnadega, seda vaatamata faktile, et ajaloolise Gootama Buddhaga neil mingit seost ei ole ning Buddha selle kategooriliselt ära keelas. Ilmuma hakkasid mitmesugused suutrad, muinasjutud ja imelood, mis seostati Buddhaga, virgunud olenditega ning erinevate pühapaikadega, kuid mille koostamisel ei peetud oluliseks faktilist täpsust ega ajaloolist tõde.

Buddha ennustas, et tema õpetust hakatakse võltsima, ning et see käivitab dhamma järkjärgulise allakäigu, mis lõpeb õige dhamma kadumisega.^[1] Kuigi paalikeelne algõpetus on tänu theeravaada bhikkhude järjekindlale pingutusele säilinud terviklikuna üle 2500 aasta, ei saa Buddha ennustuse kohaselt miski peatada dhamma ja selle teostuse vältimatut allakäiku ning lõplikku hääbumist.

Buddha dhamma õppimist tuleb alustada autentsest, Buddha enda õpetusest

Tänapäeva maailmas, kus Buddha antud õpetus põimub mitmesuguste tõlgenduste, õpetusliinide ja filosoofiliste lähenemistega, nõuab selge arusaama loomine sellest, mis on autentne buddhadhamma ja mis ei ole, üsna suurt jõupingutust. Kui lääne inimene soovib hakata õppima Buddha õpetust, peaks ta alustama algusest, ehk sellest, mida Buddha ise õpetas. Virgumisõpetust sai veatult ja täpselt edasi anda vaid Virgunu ise; hilisemad virgumata õpetajad saavad seda vahendada niivõrd, kuivõrd nad toetuvad algallikatele ja isiklikule teostusele.

Buddha eluajal oli sangha üks tervik

Buddha eluajal moodustas sangha ühtse terviku, mille õpetuslik alus tugines otse Virgunu enda antud dhammavinaya'le. Teisel Sanghakogul „Vinajakorvi“ reeglite muutmist nõudnud mahaasanghika lahkumine Buddha loodud sanghast andis tõuke erinevate gruppide tekkimisele, mille tulemusel oli kolmanda Sanghakogu toimumise ajaks tekkinud juba 18 koolkonda.

Teisel Sanghakogul „Vinajakorvi“ reeglite muutmist nõudnud mahaasanghika (mahāsāṃghika) lahkumine Buddha loodud sanghast andis tõuke erinevate sanghagruppide tekkimisele, mille tulemusel oli kolmanda Sanghakogu toimumise ajaks tekkinud juba 18 liini ehk koolkonda.^[2] Kõik need koolkonnad toetusid üksnes Buddha Gootama algõpetusele. Nende eristamine tugines peamiselt väikestele rõhuasetuste ja tõlgenduslike nüansside erinevustele, mis ei hõlmanud vastuolusid küsimuses, mis kuulub Buddha autentse õpetuse ehk dhamma hulka ja mis mitte. Kõik koolkonnad kasutasid samu tekstikogusid, milles võis esineda väiksemaid redaktsioonilisi erinevusi, kuid mis sisuliselt sisaldasid samu tekste ja õpetuslikku korpust.

^[1] Saddhammappatirūpakasutta SN 16.13. Vt ka ptk „Õige dhamma (sammā-dhamma)“.

^[2] Vt DVE, I osa, ptk „Kolmas Sanghakogu“.