Otse põhisisu juurde

Pälvimus (puñña)

Millised kolm, bhikkhud, on pälvimusliku käitumise alused?
Annetamine kui pälvimusliku käitumise alus,
kõlblus kui pälvimusliku käitumise alus ja
[keskenduse] arendamine kui pälvimusliku käitumise alus.[1]

Tegu (kamma) võib Buddha õpetuse kohaselt olla kas pälvimuslik (puñña) või antipälvimuslik (apuñña)[2] ehk kuri (pāpa halb, kuri, paheline)[3]. Pälvimus [puñña kõlbeline ja oskuslik tegevus või omadus][4] on mingi oskuslik tegu, nagu nt isetu annetamine (dāna), kõlbeline käitumine (sīla), õige keskenduse arendamine (bhāvanā), „mina“ alistamine (dama), iha, viha ja kire talitsemine (saññama), sanghas harmoonia loomine vms käitumine, mis on õnne toov[5] ning soovitava, meeldiva ja meelepärase viljaga (iṭṭhaṁ kantaṁ piyaṁ manāpaṁ vipākaṁ).[6] Paalikeelne termin puñña iseloomustab kanoonilistes tekstides ka tegevusi, mille eesmärgiks on parandada oma heaolu või saada ilmalikku kasu ja õnne nii selles elus kui ka järgmises sünnis seejuures maistest naudingutest loobumata.[7]

Pälvimust kujutatakse algtekstides alati põhjuse või tingimusena, tänu millele sünnitakse uuesti taevalikus, õndsas deevade vallas, mille õndsuse tase ja selles viibimise kestus on otseselt seotud eelmistes olemasoludes kogunenud pälvimustega.[8]

Kolm pälvimuste alust

Buddha on õpetanud, et kolm pälvimuste alust on: (1) annetamine, (2) kõlblus ja (2) keskenduse arendamine.

  • Annetamine ehk daana on suuremeelne ja lahke toetamine, mis vähendab ahnust ja ihnust ning vabastab ainelise külge klammerdumisest.
  • Kõlblus kui pälvimuslik käitumine tähendab viie kõlblusjuhise vastuvõtmist ja igapäevast, pidevat järgimist.
  • Arendamine tähendab esmalt rahu arendamist (samatha bhāvanā) ja pealisplekkide peatumise järel läbinägemise arendamist (vipassanā bhāvanā), mille käigus arendatakse välja 4 vormi džhaanat, 4 vormitut džhaanat ning saavutatakse taju ja tunde lakkamine (saññā-vedayita-nirodha = animitto ceto-samādhī).[9]

„Sõbralikkuse suttades“[10] selgitab Buddha enda näite varal sõbralikkuse arendamise kasu. Ta kirjeldab, kuidas ühes eelmises elus teostas ta seitse aastat sõbraliku teadvuse arendamist (satta vassāni mettacittaṁ bhāvesiṁ) ning annetamist (dāna), alistamist (dama) ja talitsemist (saññama), mille tulemusena ei sündinud ta järgmised seitse ajastut (kappa) enam inimeste maailma. Universumi kokkutõmbumise ajastul toimus tema uus sünd Säravate deevade maailmas (loke ābhassarūpago) ja universumi laienemise ajastul  Brahmā vallas, kus ta oli seitse korda Suur Brahmā ning 36 korda Sakka. Seejärel sündis ta sadu kordi kuningana ja saavutas järgmised seitse aaret (satta-ratana).[11]

  1.  Rattaaare (cakka-ratana) esindab autoriteeti ja võimu, mis põhineb viie kõlblusjuhise järgimisel.
  2. Elevandiaare (hatthi-ratana) viitab suurepärasele elevandi taltsutamise võimele.
  3. Hobuseaare (assa-ratana) viitab suurepärasele hobuse taltsutamise võimele.
  4. Vääriskiviaare (maṇi-ratana) viitab eriliselt säravate vääriskivide omamisele.
  5. Naiseaardeks (itthi-ratana) on inimlikku ilu ületav naine, kes ei ole liiga pikk ega liiga lühike, liiga paks ega liiga kõhn, liiga tume ega liiga hele, tal on paraja soojusega siidpehme puudutus, tema kehalt hõljub sandli ja suust lootose lõhna; ta tõuseb enne ja läheb magama peale abikaasat, on kohusetundlik, viisaka kõne ja käitumisega ega reeda oma meest isegi mitte mõttes.
  6. Majaperemehe aare (gahapati-ratana) tähendab eelmiste elude tegude tagajärjel taevaliku silma (dibba-cakkhu) avanemist, millega on võimalik näha nii omanikule kuuluvat, kui ka omanikuta aardeid.
  7. Nõuandja aare (pariṇāyaka-ratana) tähendab nutika, pädeva ja aruka nõuandja omamist, kes võimeline andma kuningale head nõu keda tuleks ametisse nimetada, keda tuleks ametist vabastada ja kes peaks ametis jätkama.

8 pälvimuste voogu

„Ülevoolava suttas“[12] õpetab Buddha, et on olemas kaheksa taevalikku (sovaggikā) ja oskuslikku pälvimuste voogu (aṭṭha puññā-bhisandā), mis toidavad õnne (sukhassāhārā), on õnneliku viljaga (sukha-vipākā), soodustavad taevalikku uut sündi (saggasaṁvattanikā) ning juhivad soovitava, meeldiva heaolu ja õnne saamisele. Kaheksa pälvimusvoogu (aṭṭha puññā-bhisandā) tekivad siis, kui Arija järgija (ariyasāvako)

  1. läheb Buddha kaitse alla (buddhaṁ saraṇaṁ gato),
  2. läheb dhamma kaitse alla (dhammaṁ saraṇaṁ gato),
  3. läheb sangha kaitse alla (saṁghaṁ saraṇaṁ gato),
  4. hülgab elu võtmise elu võtmisest keeldudes (pāṇātipātaṁ pahāya pāṇātipātā paṭivirato),
  5. hülgab mitteantu võtmise mitteantu võtmisest keeldudes (adinnādānaṁ pahāya adinnādānā paṭivirato),
  6. hülgab naudinguid pakkuva vale käitumise naudinguid pakkuvast valest käitumisest keeldudes (kāmesu-micchā-cāraṁ pahāya kāmesumicchācārā paṭivirato),
  7. hülgab vale rääkimise vale rääkimisest keeldudes (musā-vādaṁ pahāya musā-vādā paṭivirato), ja
  8. hülgab joovastavad ained ja joogid joovastavatest ainetest ja jookidest keeldudes (surā-meraya-majja-pamādaṭṭhānāṁ pahāya surā-meraya-majja-pamādaṭṭhānā paṭivirato).[13]

Kui Buddha poolt bhikkhudele antud algõpetuses esineb pälvimusliku käitumise kolmene loend, siis „Atthasālini’st“[14] jt hilisematest tekstidest ja selgitustest võib leida budistlikes maades elavate ilmikjärgijate seas populaarse kümnese pälvimuste aluse loendi (dasa puñña-kiriya vatthu).[15]

Pälvimuste ülekandmine

Pälvimuste ülekandmise rituaalid esinevad suuremal või vähemal nii theeravaadas, mahaajaanas kui vadžrajaanas ja on tänapäeva budistliku praktika lahutamatu osa. Idee pälvimuste ülekandmisest ühelt inimeselt teisele, olgu elavale või juba surnud inimesele, jumalale või mõnele vaimolendile (nt peetale), oli Indias tuntud juba budismieelsest brahmanistlikust kultuurist ja on ilmselt ka kogu mahaajaana uue bodhisattva idee määratlemise allikaks.[16] Pälvimuste kogumine, ülekandmine ja teiste pälvimuste üle rõõmustamine ei sisaldu varasemates kanoonilistes tekstides. Küll aga ilmuvad need ideed suure tõenäosusega brahmanismist, mahaajaana filosoofiast ja kultuurilistest mõjutustest tingituna hilisema päritoluga tekstides, nagu „Peetalood“ („Petavatthu“) ja „Buddha legendid“ („Buddhāpadāna“). Pälvimuste ülekandmise idee ja protseduur põhineb raamatus „Peetalood“ toodud tekstil nimega „Väljaspool seinu peeta lugu“.[17]

Aasia kultuurides on kombeks lähedase inimese surma korral teha kindla aja möödudes (7, 30, 90, 100 päeva ja iga aasta) pälvimuste ülekandmise eesmärgil bhikkhudele annetusi või läbida lühiajaline noorbhikkhu (sāmaṇera) pühitsus (7 päevast ühe aastani) kogumaks pälvimusi, et need pühitsuse lõppedes oma vanematele tänutäheks „üle kanda“ (kuigi suttade kohaselt saab pälvimusi üle kanda üksnes peetadele[18]).

Ükski inimene ei saa teha teise eest tegu, ega saa teise inimese teo vilju. Vastasel juhul oleks Buddha oma ülimas kaastundes kõik inimesed juba 2500 aastat tagasi kannatustest vabastanud. Kuigi uskumus, et pälvimuste ülekandmisel läheb ühelt inimeselt teisele inimesele, olendile või kogu rahvale midagi füüsilisel või mentaalsel tasandil reaalselt üle, ei vasta Buddha originaalõpetuse põhimõtetele, võib seda ideed vaadelda kui kaastunde ja lahkuse arendamise kultuurispetsiifilist aspekti. Mõnikord võib pälvimuste ülekandmise riitus aidata inimesel tulla toime hirmu või leinaga, paluda mõttes teiselt inimeselt andeks või tugevdada usalduslikku usku Buddhasse, dhammasse ja sanghasse. Kui pälvimuste ülekandmise protseduuri ajal tehakse annetus bhikkhule või sanghale (sanghika dāna), on see kamma seisukohast igal juhul oskuslik tegu, millega kaasneb loendamatu ja mõõtmatu kasu.[19]

Pälvimuse suurus

Pälvimus võib olla suur (uḷāra, anappaka) või väike (paritta, appa).[20] „Vacchagotta suttas“[21] õpetab Buddha, et isegi solgivee äravalamisel saab inimene toimida pälvimuslikult, kui ta samal ajal soovib:

Et siinsed elusolendid saaksid sellest jaksu![22]

Kui sel moel loodud pälvimus on väike, siis bhikkhude sangha on selle maailma võrreldamatu pälvimuste põld (anuttaraṁ puññakkhettaṁ lokassa),[23] mistõttu toob bhikkhule või sanghale annetamine suure ja võrreldamatu pälvimusvoo (puññādhārā).

Kuigi arahanti teega seotud oskuslikkus on kõrgem kui ilmalikku õnne toov pälvimus, ei ole need eraldiseisvad, kuna pälvimus kuulub samuti oskusliku alla. Buddha on kinntanud:

Kes naudib pälvimusi ja püsib oskuslikus, arendab teed surematusesurmatuse saavutamiseks.
Omandanud väärtusliku dhamma, rõõmustab ta [mitteoskusliku] hävinemise üle ega värise surmakuninga saabudes.[24]

Pälvimused ei taga vabanemist ja virgumist

Pälvimuste vaatepunktist valitseb oht langeda oskamatutsesse (akusala), kuna mõlemad alluvad tulvadele (āsavā).[25] Sõltuvalt sellest, milline on tulvade mõju selles elus, ilmnevad tulevased uued sünnid kas rohkem või vähem soodsates tingimustes: mida rohkem tulvasid, seda ebasoodsam uus sünd. Buddha on õpetanud:

Bhikkhud, on olemas tulvad, mis juhivad Niraajasse,
tulvad, mis juhivad looma üsasse,
tulvad, mis juhivad peetade sfääri,
tulvad, mis juhivad inimeste maailma,
tulvad, mis juhivad deevade maailma.[26]

Seega ainuüksi pälvimuslikud teod ei garanteeri dukkhast pääsemist. Isegi kui rohkete pälvimuste mõjul sünnitakse uuesti taevalikus vallas, nagu ka Buddha oma varasemates eludes, on olemasolu seal ajutine. Naudinguid ja rõõme täis deevade vallas on raske mõista dukkha olemust ja seetõttu ka raske virguda. Kui aga pälvimused jäävad oskamatu käitumisega võrreldes olulisse vähemusse, võib järgmine uus sünd toimuda ka kannatusterohkes Niraaja vallas.

Samuti ei pruugi soovitut tuua pälvimuste kogumise eesmärgil tehtud annetus, kui:

  1. annetuse taga olev tahe ei ole vaba kolmest oskamatust juurest (akusala-mūla) ehk kirest, vihast ja pettekujutlusest;[27]
  2. annetuse saaja ei ole kuulnud õiget dhammat ega oma selle kohast õiget vaadet jt tee tegureid;[28]
  3. annetaja on halva kõlblusega (du-ssīla) või kirglik (sa-rāgassa).[29]

Seega ei ole pälvimus absoluutne kaitse soovimatu eest ega tõeline vabadus. Kuigi „Sõbralikkuse arendamise suttas“ kinnitab Buddha, et ka kõik pälvimusliku käitumise alused (puñña-kiriya-vatthūni sabbāni) kokku pole väärt kuueteistkümnendikkugi sõbralikkuses teadvuse vabanemisest (mettāya cetovimuttiyā), julgustas ta bhikkhusid pälvimuslikult käituma, õpetades:

            Bhikkhud, ärge kartke pälvimusi![30]

Pälvimuste olemust on võimalik selgelt mõista näiteks oskusliku ja sansaara kontekstis. Kui puñña aitab sündida õnnelikul tasandil (sugati-bhūmi) või deevade maailmas (deva-loka) ja kurjus juhib uue sünni kannatusterohkesse Niraajasse või looma emakasse (tiracchāna-yoni), siis arahanti tee (arahatta-magga) juhib kindlalt sansaarast välja, kõikide kannatuste lõppemisele. Pälvimuste põhimõtet käsitlevate kanooniliste tekstide kohaselt on arahant ületanud nii pälvimusliku kui ka antipälvimusliku[31] ning püsib täiuslikus, ülimas oskuslikkuses (sampanna-kusala, parama-kusala).[32]



[1] „tīṇimāni, bhikkhave, puññakiriyavatthūni. katamāni tīṇi? dānamayaṁ puññakiriyavatthu, sīlamayaṁ puññakiriyavatthu, bhāvanāmayaṁ puññakiriyavatthu.“ – „Puññakiriyavatthusutta“ KN Iti 60, „Puññakiriyavatthusutta“ AN 8.36 (pikem), Saṁgītisutta DN 33 jt.

[2] Pāsādikasutta DN 29 („Asammāsambuddhappaveditadhammavinaya“), „Piṇḍasutta“ SN 4.18, „Parivīmaṁsanasutta“ SN 12.51, „Mahācorasutta“ AN 3.50 jt.

[3] PED lk 1033. Vt ka KN, Dhp15, 17 jj.

[4] PED lk 1057–1058.

[5] „dānasīlādpabheada … sucaritaṁ kusalakammaṁ.“ – Vimānavatthu-aṭṭhakathā VvA 19.

[6] Mettasutta Iti 22.

[7] „Vimānavatthu“  KN Vv 13, Petavatthu-aṭṭhakathā PvA 58.

[8] „Mettasutta“ Iti 22.

[9] Vt täpsemalt DVE, III osa, ptk „Neli vormita valla džhaanat (cattaro arūpa-jhāna)“.

[10] „Mettasutta“ AN 7.62 ja „Mettāsutta“ KN Iti 22.

[11] „Mahāsudassanasutta“ DN 17, „Cakkavattisutta“ SN 46.42, „Mettasutta“ AN 7.62 jt. Hilisemad selgitused kirjeldavad seitset aaret üsna ebamaistena, nagu see on toodud näiteks DNA lk 17.

[12] „Abhisandasutta“ AN 8.39.

[13] Sõna-sõnaline tõlge: alkoholist, veinist ja rummist [tekkivast] hooletusest hoidumine.

[14] Lk 209 jj.

[15] Kümneses loendis esinevad (1) annetamisele (dāna), (2) kõlblusele (sīla), (2) keskenduse arendamisele (bhāvanā) veel lisaks (4) austamine (apacāyana) ehk theerade ja teiste virgumisteele asunud inimeste austamine. Siia alla kuulub üleüldine austav suhtumine, sh ka austuse avaldamine ja austav käitumine vanemate, õpetajate, vanade inimestega ja ka selle väljendamine, näiteks lillede kinkimine, iste pakkumine jms, nagu toovad ära Mangalasutta  (pūjā ca pūjaneyyānaṁ) ja Sigalovadasutta. (5) Teiste teenimine (veyyāvacca) tähendab esmajärjekorras bhikkhude, aga ka kõikide teiste olendite isetut aitamist ning teenimist, samuti haigete ja nõrgemate abistamist, templi puhastamist jms. (6) Pälvimuste ülekandmine (pattidāna) tähendab peetadele, deevadele või surnud sugulastele pälvimuste ülekandmise rituaali teostamist (kus midagi reaalselt küll üle ei lähe). (7) Teiste pälvimuste üle rõõmustamine (pattānumodana) tähendab siira rõõmu tundmine teise oskusliku teo üle. (8) Buddhadhamma kuulamine (dhamma-savana) tähendab dhamma kuulamist puhta südamega, eesmärgiga arendada kõlblust, keskendust ja tarkust. (9) Buddhadhamma õpetamine (dhamma-desanā) tähendab dhamma õpetamist nii, nagu seda Buddha ise rääkis, puhta ja kõlbelise meelega, ilma hirmuta jääda naerualuseks või saada häbistatud ja soovita saada annetusi või tunnustust. (10) [Õige] vaate põhine käitumine (diṭṭhijju-kamma) tähendab vale vaate (micchā-diṭṭhi) hülgamist ja vältimist ning õige vaate (sammā-diṭṭhi) arendamist ja säilitamist, tuues nii õige vaate oma igapäevaellu; Vibh lk 393; Nett lk 37–38.

[16] Richard Gombrich. What the Buddha thought (1 ed.). London: Equinox Publishing, 2009.

[17] Tirokuṭṭapetavatthu [Tirokuḍḍapetavatthu] KN Pv 5.

[18] Jāṇussoṇisutta AN 10.177.

[19] Ṭhitañāṇo bhikkhu. „Mida kinkida budistile pühade ajal?“ Eesti Theeravaada Sangha koduleht. [https://media.voog.com/0000/0037/7838/files/Kas%20Buddhistid%20tähistavad%20ka%20jõule%3F.pdf] 24.06.2020.

[20] uḷāra DA.I.110, PvA 5; anappaka Pv.i.512; paritta DA.I.110, appa S.ii.229.

[21] „Vacchagottasutta“ AN 3.57.

[22] „ye tattha pāṇā te tena yāpentū.“ – „Vacchagottasutta“ AN 3.57.

[23] „Aniccānupassīsutta“ AN 7.16 jpt.

[24] „yo puññakāmo kusale patiṭṭhito, bhāveti maggaṁ amatassa pattiyā; so dhammasārādhigamo khaye rato, na vedhati maccurājāgamanasmin ti.“ – „Tatiyaabhisandasutta“ SN 55.43.

[25] Apaṇṇakasutta MN 60.

[26] „atthi, bhikkhave, āsavā nirayagamanīyā, atthi āsavā tiracchānayonigamanīyā, atthi āsavā pettivisayagamanīyā, atthi āsavā manussalokagamanīyā, atthi āsavā devalokagamanīyā.“ – Nibbedhikasutta AN 6.63.

[27] „Chaḷaṁgadānasutta“ AN 6.37.

[28] „Khettasutta“ AN 8.34.

[29] „Dānūpapattisutta“ AN 8.35; aga ka Saṁgītisutta DN 33 jt.

[30] „mā, bhikkhave, puññānaṁ bhāyittha“. – „Mettasutta“ Iti 22.

[31] „Bhikkhakasutta“ SN 7.20.

[32] „Samaṇamuṇḍikasutta“ [„Samaṇamuṇḍika“] MN 78.

Tagasi üles