Nauding (kāma)
Buddha õpetuses esineb nauding esimesena järgmistes loeteludes: kaks äärmust (anta) (kāma-sukha-llikānu-yoga);[1] kolm olemasolu (kāma-bhava)[2] ehk maailma (kāma-loka)[3] ehk valda (kāmā-vacara)[4]; kolm iha (kāma-taṇhā); viis teadvuse plekki (cittassa upakkilesa) (kāma-cchanda), mis on viie takistuse (nīvaraṇa) sünonüüm;[5] tulvad (kām-āsava);[6] kolm oskamatut mõtlemist (akusala-saṁkappā) ehk vale mõtlemine (micchā-sankappa = kāma-saṁkappa, kāma-saññā, kāma-dhātu).[7] Kümne köidiku (saṁyojana) loetelus on nauding neljas (kāma-rāga).[8] Naudingu sagedane esikohale seadmine loeteludes peegeldab tõsiasja, et nauding ja iha naudinguid kogeda on võimsad plekid, mis suunavad oskamatusse käitumisse ja takistavad sansaarast[9] vabanemist.
„Abhidhammakorvis“[10] eritatakse viit naudingu esinemise vormi, milleks on:
1. naudingusoov (chanda kāma = kāmacchanda),
2. naudingukirg (rāga kāma = kāmarāga),
3. kiresoovi nauding (chanda-rāga kāma), mis on üks kolmest ihast (taṇhā),
4. mõtlemise nauding (saṅkappa kāma),
5. mõtlemiskire nauding (saṅkappa-rāga kāma).
Oma esimeses suttas hoiatas Buddha kahe äärmuse eest, mida tuleks vältida, ja milleks on: (1) naudinguõnnele andumise ike (kāma-sukha-llikānu-yoga) ja (2) enesevaevamisele andumise ike (atta-kilamathānu-yoga).[11] Enese ikestamist naudingute ja vaevamisega pidas Buddha madalaks (hīno), labaseks (gammo), tavapäraseks (pothujjaniko), väärituks (anariyo) ja kasutuga seotuks (anattha-saṃhito). Selle asemel õpetas ta järgima arija kaheksaosalist teed (ariyo aṭṭhaṁgiko maggo).
Nauding on seotud viie tajuuksega, milleks on: silm, kõrv, nina, keel ja keha, mida osades tekstides nimetatakse ka naudingunöörideks (kāma-guṇā). Suttad loetlevad viis naudingunööri (pañca kāmaguṇā) ehk silmust (kāma bandhana), milleks on:[12]
(1) silmateadvusest sündinud vorm,
(2) kõrvateadvusest sündinud heli,
(3) ninateadvusest sündinud lõhn,
(4) keeleteadvusest sündinud maitse,
(5) kehateadvusest sündinud puude,
– mis on sümpaatne, meeldiv, meelepärane, armsa vormiga, naudingut tekitav ja ahvatlev (kantā manāpā piyarūpā kāmūpasaṁhitā rajanīyā).
Kuue tajualuse kontekstis lisandub meel ja meeleteadvusest sündinud dhamma.[13]
Nauding on ike (kāma-yoga), mis põhjustab uue olemasolu (bhava) ja uue naasmise (āgāmī). Bhikkhu peaks harjutama hoolikust, tähelepanelikkust ja teadvuse valvamist (appamādo sati cetaso ārakkho karaṇīyo) nende viie naudingunööri suhtes, mis on minevikus jätnud oma mulje teadvusesse, kuid mis on möödunud, lakanud ja muutunud. Sama kehtib ka oleviku ja tulevikuga seotud viie naudingunööri kohta.
„Naudingunööri sutta“[14] kohaselt tuleb naudinguikkest vabanemiseks mõista ala (āyatane):
• kus silm lakkab ja kus vormitaju (rūpasaññā) lakkab,
• kus kõrv lakkab ja kus helitaju lakkab,
• kus nina lakkab ja kus lõhnataju lakkab,
• kus keel lakkab ja kus maitsetaju lakkab,
• kus keha lakkab ja kus puutetaju lakkab,
• kus meel lakkab (mano) ja kus dhammataju (dhammasaññā) lakkab.
Naudingud ja naudingutesse klammerdumine (kāmūpādāna) on dukkha juur ning peamine kannatuste massi põhjus.[15] Buddha õpetas naudinguid nägema kui kannatust (dukkha), haigust (roga), paiset (gaṇḍa), noolt (ehk haiget saamist) (salla), sidet (saṅga), sood (paṅka) ja emakat (gabbha), kuna naudingukire mõju all (kāma-rāga-rattāyaṁ) ja soovikirest aheldatu (chanda-rāga-vinibaddho) pole selle ega järgmise eluga kaasnevatest ohtudest vaba – seetõttu nimetataksegi naudingut üsaks (tasmā ‘gabbho’ti kāmānametaṁ adhivacanaṁ).[16]
Naudingukire ületanut nimetatakse mittenaasjaks (anāgāmī).[17] Kõikidest naudingutest (sabbe kāmā) ja uuest olemasolust vabanenut (natthi dāni punabbhavo),[18] naudinguikkest lahtiühendatut (kāma-yoga-visaṁyutto) ning olemasoluikke (bhava-yoga) ja tulvad (āsavo) lõplikult hävitanut[19] nimetas Buddha aga arahantiks.[20]
Naudingu maitse, naudingu oht ja naudingust pääsemine
„Suur dukkha kogumiku sutta“[21] kinnitab, et juba Buddha eluajal oli mitmeid õpetajaid, kes õpetasid (1) naudingute täielikku mõistmist (kāmānaṁ pariññaṁ), (2) vormi täielikku mõistmist (rūpānaṁ pariññaṁ), (3) tunnete täielikku mõistmist (vedanānaṁ pariññaṁ). Kui teiste sektide rändajad (aññatitthiyānaṁ paribbājakānaṁ) pöördusid bhikkhude poole küsimusega, mille poolest erineb nende õpetus sellest, mida Gootama õpetab (gotamo paññapeti), otsustasid bhikkhud paluda Ülimal (bhagavato) endal seda selgitada. Seepeale õpetas Buddha, et kui teiste sektide rändajad nii küsivad, peaks bhikkhu küsima vastu, mis on naudingute, vormi, ja tunnete (1) maitse (assādo) ehk rahuldus, (2) mis on nende oht (ādīnavo) ja (3) kuidas neist pääseda (nissaraṇaṁ)? Teiste sektide järgijad ei oska neid asjaolusid selgitada ja satuvad raskustesse, kuid Tathāgata ja tema järgijad ning neilt õppinud suudavad taolistele küsimustele õigesti vastata.
Naudingute maitseks on: silmaga tajutavad vormid (cakkhu-viññeyyā rūpā), kõrvaga tajutud helid (sota-viññeyyā saddā), ninaga tajutavad lõhnad (ghāna-viññeyyā gandhā), keelega tajutavad maitsed (jivhā-viññeyyā rasā) ja kehaga tajutavad puuted (kāya-viññeyyā phoṭṭhabbā), mis on sümpaatsed, meeldivad, meelepärased, armsa vormi, heli, lõhna, maitse või puutega, naudingut tekitavad ja ahvatlevad (iṭṭhā kantā manāpā piya-rūpā kām-ūpasaṁhitā rajanīyā). Need ongi 5 naudingunööri (pañca kāma-guṇā), millest sõltub nii õnne kui pahameele tekkimine (paṭicca uppajjati sukhaṁ somanassaṁ).
Naudingute ohuks (kāmānaṁ ādīnavo) on see, kui hõimu poeg (kula-putto), sõltuvalt eluviisist – olgu see arvepidamine (muddāya „sõrmedel loendamine“), raamatupidamine (gaṇanāya „loendamine“), arvutamine (saṅkhānena), põlluharimine (kasiyā), kaubandus (vaṇijjāya), lehmakasvatus (go-rakkhena „lehma kaitsmine“ ehk loomakasvatus), vibulaskmine (issatthena [usu + āsa + tha] „noole viskamine“; ammukütt?) või kuninga teenistuja (rāja-porisena „kuninga mees“) – peab taluma külma, kuuma, sääski, putukaid, tuult, päikest ja roomavaid olendeid; kui ta riskib nälja, januga (khuppipāsāya [khudā + pipāsā]) ning surmaga (mīyamāno). See ongi nähtav naudingute oht (kāmānaṁ ādīnavo sandiṭṭhiko) ja dukkha mass (dukkha-kkhandho); see on naudingute juur (kāma-hetu), naudingute põhjus (kāma-nidānaṁ) ja naudingute alus (kām-ādhikaraṇaṁ), juurdumine naudingutest.
Kui hõimu poja (kulaputta) pingutus ja püüdlus teenida vara ebaõnnestuvad, siis ta halab (socati), vaevleb/kurvastab (paridevati), taob vastu rinda (urattāḷiṁ kandati) ja nutab: „Oh, minu töö läks tühja (moghaṁ), minu püüdlus on viljatu (aphalo)!“
Kuid kui hõimu poja pingutus ja püüdlus teenida vara õnnestuvad, tunneb ta seda kaitstes dukkhat ja kurvameelsust (domanassa), muretsedes, kuidas teenitud vara kuninga, röövlite, tule, vee ja mittearmsate sugulaste (na appiyā dāyādā) eest hoida. Ning kui see juhtubki, siis ta halab, kurvastab, taob vastu rinda ja nutab: „Oh, minu töö läks tühja, minu püüdlus on viljatu! Mis kord oli minu, ei ole enam!“
Naudingute juur, naudingute põhjus, naudingute alus ja juurdumine naudingutest on põhjuseks, miks kuningad võitlevad kuningatega, khattiya’d khattiya’tega, braahmanid braahmanitega, majaomanikud majaomanikega, miks ema võitleb pojaga, poeg emaga, isa pojaga, poeg isaga, vend vennaga, vend õega, õde vennaga ja sõber sõbraga. Lahkarvamuste, tülide, kakluste ja võitluste käigus vigastavad nad teineteist kivide, odade jt relvadega, misläbi kannatavad nad surma või surmava valu käes.
Naudinguihast põhjustatuna tungivad inimesed teiste majadesse, röövivad ja rüüstavad maju, sooritavad maanteerööve ning võrgutavad teiste naisi. Kui valitseja laseb need inimesed kinni püüda, määrab ta neile karistuseks, milleks võib olla: piitsaga löömine (kasāhipi tāḷenti), bambuskepiga löömine (vettehipi tāḷenti), lühikese kepiga (nuiaga) löömine (aḍḍhadaṇḍakehipi tāḷenti), käe maharaiumine (hatthampi chindanti), jala maharaiumine (pādampi chindanti), käe ja jala maharaiumine (hatthapādampi chindanti), kõrva maharaiumine (kaṇṇampi chindanti), nina maharaiumine (nāsampi chindanti), kõrva ja nina maharaiumine (kaṇṇanāsampi chindanti), „pudrupott“ (eemaldatakse pealuu pealmine osa ja lastakse kuum raudkuul ajju, mille tulemusel hakkab aju koljus keema nagu puder potis) (bilaṅgathālikampi karonti), merekarbiks raseerimine (lihvitakse koljut kruusaga seni, kuni see on merekarbitaoliselt sile ja valge) (saṅkhamuṇḍikampi karonti), „Rāhu suu“ (rāhumukhampi karonti)[22] (suu avatakse vardaga, pannakse sisse õli ja taht ning süüdatakse, jäljendades nii mütoloogilist asurate juhti Rāhu, kes neelas alla põleva päikese), „tulevanik“ (jotimālikampi karonti) (keha määritakse õliga ja süüdatakse põlema), „leekides käsi“ (hatthapajjotikampi karonti) (käsi mähitakse õlistesse kaltsudesse ja süüdatakse põlema), „õlepuhmas“ (erakavattikampi karonti) (nahk kooritakse kaelast alla ja keeratakse ribaks, mille otsa keha üles riputatakse), „pargitud rüü“ (cīrakavāsikampi karonti) (nahk lõigatakse ribadeks, millest tehakse rüü), „must antiloop“ (eṇeyyakampi karonti) (inimene kinnitatakse maa külge ja praetakse lõkketulel mustaks), „lihakonks“ (baḷisamaṁsikampi karonti) (nahk nülitakse konksuga maha), „hõbemünt“ (kahāpaṇikampi karonti) (liha või jäse lõigatakse viil-viilu haaval ketasteks), söövitav koorimine (khārāpatacchikampi karonti) (keha pekstakse verele, seejärel hõõrutakse haavadesse söövitavat ainet), „pöörlev varras“ (palighaparivattikampi karonti) (kõrvad kinnitatakse maa külge ja keha hakatakse jalgadest keerama), „põhukott“ (palālapīṭhakampi karonti) (kõik luud purustatakse), kuuma õliga pritsimine (tattenapi telena osiñcanti); koertele söötmine (sunakhehipi khādāpenti), elusana orasse torkamine (jīvantampi sūle uttāsenti) või mõõgaga pea maharaiumine (asināpi sīsaṁ chindanti). Seeläbi kogevad karistatavad selles elus surma või surmavat valu (maraṇampi, maraṇamattampi dukkhaṁ).
Kuna naudinguid ihaledes põhjustavad nad keha, sõna ja meele läbi kannatusi toovat käitumist (kāyena duccaritaṁ caranti, vācāya duccaritaṁ caranti, manasā duccaritaṁ caranti), siis peavad nad kogema peale keha surma uut sündi apaaja kannatusterohkes hävingulises niraaja vallas. See ongi nähtav naudingute oht ja dukkha mass, naudingute juur, põhjus ja alus; see ongi naudingutest juurdumine.
Naudingutest pääsemine (nissaraṇaṁ) on: (1) naudingute suhtes soovi ja kire eemaldamine (kāmesu chandarāgavinayo) ning (2) soovist ja kirest loobumine (chandarāgappahānaṁ). Need erakrändurid ja braahmanid, kes ei mõista naudingute maitset, ohtu ja naudingutest pääsemist olemasolule vastavalt (yathā-bhūtaṁ), ei suuda ise naudinguid täielikult mõista ega juhtida teist naudingute täielikule, olemasolule vastavale mõistmisele – see on võimatu! Aga bhikkhu, kes on ise mõistnud naudingute maitset, ohtu ja naudingutest pääsemist olemasolevale vastavalt, suudab juhendada teist nii, et ka ta saavutaks naudingute täieliku, olemasolule vastava mõistmise – see on võimalik!
Vormi maitse (rūpānaṁ assādo) on ilust ja jumest sõltuvalt tekkinud õnn ja heameel (subhaṁ vaṇṇanibhaṁ paṭicca uppajjati sukhaṁ somanassaṁ). Vormi oht (rūpānaṁ ādīnavo) on endise ilu ja jume kadumine (purimā subhā vaṇṇanibhā sā antarahitā). Vormist pääsemine (rūpānaṁ nissaraṇaṁ) tähendab vormi maitse kui maitse, ohu kui ohu ning pääsemise kui pääsemise nägemine olemasolule vastavalt, nii nagu see tõeliselt on (yathā-bhūtaṁ).
Tunnete maitse (vedanānaṁ assādo) on džhaanas rõõmu ja õnne (pīti-sukha) kogemine. Sel ajal ei saa bhikkhu ennast ega teisi kahjustada, kuna kogeb vaid valutuid (abyābajjha) tundeid. Tunnete oht (vedanānaṁ ādīnavo) on tunde püsitu, dukkhalik ja muutuv olemus (vedanā aniccā dukkhā vipariṇāmadhammā). Tunnetest pääsemine (vedanānaṁ nissaraṇaṁ) on tunnete tundmise suhtes soovi ja kire eemaldamine (chandarāgavinayo) ning (2) tunnetega seotud soovist ja kirest loobumine (chandarāgappahānaṁ).
[1] Araṇavibhaṁgasutta MN 139; Dhammacakkappavattanasutta SN 56.11 jt.
[2] Saṅgītisutta DN 33; [Paṭiccasamuppāda]-Vibhaṅgasutta SN 12.2 jpt.
[3] Antarābhavakathā Kv 8.2, Saṅgītisutta DN 33, Vibhaṅgasutta SN 12.2.
[4] Cittānupassanāvaṇṇanā 114.
[5] Vt DVE, I osa, ptk „Plekid ja pealisplekid (kilesa, upakkilesa)“.
[6] Sabbāsavasutta MN 2; Sammādiṭṭhisutta MN 9; Saṁgītisutta DN 33 jt. Suttades esineb enamasti kolm tulva, abhidhammas lisandub neljandaks vaatetulv (diṭṭhāsava); vt: Āsavagocchaka, Paṭṭhāna/Patthana 2.3. Tulvade kohta vt täpsemalt DVE, I osa, ptk „Tulvad“.
[7] Saṁgītisutta DN 33; Mahācattārīsakasutta MN 117 jpt.
[8] Vt DVE, I osa, ptk „Kümme köidikut (dasa saṁyojana)“.
[9] Vt DVE, I osa, ptk „ Sansaara (saṁsāra)“.
[11] Dhammacakkappavattanasutta SN 56.11; sama Araṇavibhaṁgasutta MN 139 jt.
[12] Araṇavibhaṁgasutta MN 139; Tevijjasutta DN 13; Kāmaguṇasutta SN 45.176 jt; Kāmaguṇasutta AN 9.65 jpt.
[13] Kāmaguṇasutta SN 35.117.
[14] Kāmaguṇasutta SN 35.117.
[15] Mahādukkhakkhandhasutta MN 13; [Paṭiccasamuppāda]-Vibhaṁgasutta SN 12.2; Saḷāyatanavibhaṁgasutta MN 137; Saṁgītisutta DN 33 jpt.
[16] Bhayasuttaṁ AN 8.56.
[17] Sabbāsavasutta MN 2.
[18] Uttarapālattheragāthā Thag 3.12.
[19] Kāmayogasutta Iti 96.
[20] Vt DVE, III osa, ptk „Arahant“.
[21] Mahādukkhakkhandhasutta MN 13.
[22] Vt Sūriyasutta SN 2.10.