Kolm [olemasolu] tunnust (tilakkhaṇa)
Kõik moodustised on püsitud,
kõik moodustised on dukkha,
kõik dhammad on minata.[1]
Tingitud, püsitu ja minatu olemasolu olemuseks on dukkha – lein, hala, valu, masendus, ahastus, kokkupuude ebameeldivaga, lahusolek meeldivast, ihaldatava mittesaamine. Kuni esinevad olendiks peetavad viis klammerdumise kogumikku, seni esineb ka kannatus.[2]
Püsitus, dukkha ja minatus on kõige olemasoleva tunnused. Kui püsitus (anicca) postuleerib, et kõik on pidevas muutuses, siis minatus (anattā) ütleb, et ei ole ühtegi staatilist, omaolemust omavat muutumatut suurust. Üheskoos tähendavadki anicca ja anattā kõikide asjade ning nähtuste mõistmist ja tajumist ilma objektiivse olemasoluta, sellisena, nagu see tõeliselt on: kõik inimesed, olendid, asjad ja nähtused on vaid osakeste peatumatu voog, pettekujutluslikud, omaolemusetud, psühhofüüsilised tingitud protsessid, mistõttu ei saa need sisaldada lõplikku rahulolu ja on seega dukkha. Need kolm olemasolu omadust kirjeldavadki sansaara (saṁsāra) loomust. Olemasolu omaduste vastandite läbi võib mittevirgunu vaid aimata nibbaana ehk vaibumise (nibbāna) olemust.
Püsitus (anicca)
Kõik see, mis on tekkimise dhamma, on [ka] lakkamise dhamma.[3]
Paalikeelne termin anicca [a eitust väljendav eesliide + nicca püsiv, muutumatu, pidev, alaline][4] tähendab mittepüsivust ehk püsitust, mis nähtub kõige olemasoleva tekkimises, esinemises, lakkamises ja kadumises. Püsituse tõsiasjast tuleneb enamikus tekstides ülejäänud kaks omadust: kannatus (dukkha) ja minatus (anattā).[5]
Inimene võib eitada jumalate olemasolu, kuid ta ei saa eitada püsitust, mis on Buddha õpetuse üks olulisematest alustaladest. Püsitus pole väljamõeldud usk, dogma ega idee, vaid olemasoluga seotud reaalsus, aksioom ehk postulaat, mille tõesuses pole tervemõistuslikul inimesel kahtlust. Mõni muutus toimub sekundite jooksul, mõni mitmesaja või tuhandete aasta jooksul, mõni muutus on silmaga jälgitav, teisi aga ei aduta terve eluea jooksul.
Kõik olemasolev on püsitu
„Tule Vacchagotta suttas“[6] õpetab Buddha, et kõik olemasolev – nii aineline kui meeleline, kogu universum, lõputu aega-ruum ja kõik selles esinev – on pidevas tekkimises, muutumises ja kadumises. Olemasolu ei ole midagi muud kui kindlatel tingimustel ja põhjustel baseeruv lõputu muutuste voog, milles puuduvad lõplikud seisundid.
Enamik inimesi ei teadvusta kõige olemasoleva püsitust ning on häiritud, kui märkavad vananemist või kogevad suhete katkemist. Kõiki siia ilma sündinud inimesi ootab aga paratamatult ees haigestumine, vananemine ja surm. Kui õppinu Arija järgija näeb (passaṁ) klammerdumise kogumike püsitust, kogeb ta nende suhtes tüdimust ja pettumust (nibbindati). Ta mõistab, et selles olemasolus pole enamat (nāparaṁ itthattāyāti pajānātī).[7] Pettudes ta eraldub ning eralduses vabaneb (nibbindaṁ virajjati; virāgā vimuccati).[8]
Püsituse teadmine ei vabasta kannatusest
Püsituse dhamma teostamiseks ehk püsitustaju (anicca-saññā) väljaarendamiseks on vaja rahu arendamise teel saavutada meelt hägustavate plekkide peatumine. Seejärel on võimalik hakata läbinägemise teel arendama püsituse vaatlust (aniccānupassanā) ning saavutada vahetu püsituse mõistmine ja selle vastav olemasolu tajumine.[9] Just nii saab luua sügava taipamise püsitusest, tuua see tarkus õigel ja loomulikul moel oma igapäeva ellu ning vabaneda moonutustest (st mittepüsiva nägemine püsivana, dukkha nägemine õnnena, minatuse nägemineminana ja ebameeldiva nägemine meeldivana).[10] Püsituse mõistmist pidas Buddha nii oluliseks, et meenutas seda bhikkhudele isegi vahetult enne lõplikku vaibumist. Tema viimased sõnad olid:
Nüüd, bhikkhud, ma kinnitan teile: kõik moodustised [on] kaduvad dhammad, püüelge hoolikalt![11]
Kes saavutab püsituse nägemise, see virgub
Kõik, mis on püsitu, on dukkha.[12]
Kui õppinud Arija järgija (sutavā ariyasāvako) näeb, et mineviku, tuleviku (atītānāgata) ning oleviku (paccuppanna) silm, kõrv, nina, keel ja keha on püsitud,
(1) ei muretse ta nendega seotud mineviku pärast,
(2) ei oota nende kaudu saadavat naudingut (nābhinandati) tulevikus,
(3) ning harjutab silma, kõrva, nina, keele ja keha suhtes (olemasolu)tüdimust (nibbidā), kiretust (virāgā) ning lakkamist (nirodha).[13]
Buddha õpetas:
Bhikkhud, vorm… tunne… taju… moodustised… teadvus on püsitu.
Mis iganes põhjusel, millest iganes tingituna vorm… tunne… taju… moodustised… teadvus tekib, ka see on püsitu.
Bhikkhud, kuidas saakski püsitust tekkiv vorm… tunne… taju… moodustised… teadvus olla püsiv?[14]
Kuna ka kõik kuus sisemist ja kuus välimist ala – silm ja vorm, kõrv ja heli, nina ja lõhn, keel ja maitse, keha ja puude ning meel ja dhamma – on püsituses tekkinud (anicca-sambhūta), siis kuidas saakski need olla püsivad või pakkuda midagi püsivat?[15] Klammerdumise kogumike püsitust mõistnud ja näinud õppinud Arija järgija (sutavā ariyasāvako) kogeb olemasolutüdimust, pöördub tekkinud olemasolutüdimuses, vabaneb kirest (nibbindaṁ virajjati; virāgā vimuccati) ning saavutab vabanedes vabanemise teadmise (vimuttasmiṁ vimuttamiti ñāṇaṁ)[16]ning teostab nibbāna. Sel moel keskenduses püsituse mõistmist ja nägemist arendades saavutab bhikkhu püsitustaju (aniccasaññā) ja märgituses vabanemise (animitta-vimokkha).[17]
[1] „sabbe saṁkhārā aniccā..., sabbe saṁkhārā dukkhā..., sabbe dhammā anattā…“ – KN, Dhp 277–279.
[2] Dhammacakkappavattanasutta SN 56.11.
[3] „yaṁ kiñci samudayadhammaṁ sabbaṁ taṁ nirodhadhamman.“ – Upālisutta MN 56. Seda saab tõlkida ka nii: „Kõik mis tekkimise objekt, on ka lakkamise objekt“ või „Kõik mis on tekkiva olemusega, on lakkava olemusega“.
[4] anicca [na + ni + tya (a + nicca)] 1: adj. mittepüsiv, püsitu; ilmneb kõige olemasoleva tekkimises, esinemises, lakkamises ja kadumises. 2: nt. püsitus; ebastabiilsus. aniccānupassanā [anicca + anupassanā] mittepüsivuse vaatlus, üks kolmest läbinägemise arendamise dhammast; vt vipassanābhāvanā. aniccasaññā [anicca + saññā] mittepüsivustaju, üks 20 tajust; vt saññā. aniccatā [anicca + tā] mittepüsivus, püsitus. aniccedukkhasaññā [anicce + dukkha + saññā] püsituse dukkhataju, üks 20 tajust; vt saññā. 3: adj. ebaregulaarne. (DVE, V osa: „Leksikon“)
[5] Aniccavagga SN 22.12-21.
[6] Aggivacchagottasutta MN 72.
[7] Dukkhasutta SN 22.13.
[8] Aniccasutta SN 22.12.
[9] Vt DVE, III osa, ptk „73/201 läbinägemise arendamise objekti (vipassanā bhāvanā kammaṭṭhana)“.
[10] Vt DVE, I osa, ptk „Kolm joovastust (mada) ja kolm moonutust (vipallāsa)“.
[11] “handa dāni, bhikkhave, āmantayāmi vo, vayadhammā saṁkhārā appamādena sampādethā ti.” – Mahāparinibbānasutta DN 16.
[12] „yadaniccaṁ taṁ dukkhaṁ“ – Kiṁdiṭṭhikasutta AN 10.93.
[13] Ajjhattāniccātītānāgatasutta SN 35.7.
[14] “rūpaṁ, bhikkhave,... vedanā... saññā… saṅkhārā... viññāṇaṁ, aniccaṁ. yopi hetu, yopi paccayo rūpassa… vedanāya… saññāya… saṅkhārānaṁ… viññāṇassa uppādāya, sopi anicco. aniccasambhūtaṁ, bhikkhave, rūpaṁ... vedanā... saññā… saṅkhārā... viññāṇaṁ kuto niccaṁ bhavissati.“ – Sahetuaniccasutta SN 22.18.
[15] Samathavipassanāsutta SN 43.2; Rāga Peyyāla AN 3.183–352; Vimokkhakathā Ps 1.5; Anattalakkhaṇasutta SN 22.59; Aniccasutta SN 22.45; Nakulapitusutta SN 22.1. Vt täpsemalt DVE, III osa, ptk „Vabanemine (vimutti, vimokkha)“.
[16] Ajjhattaaniccahetusutta SN 35.140. Vt ka lisaks Dvedhāvitakkasutta MN 19 ja Sāmaññaphalasutta DN 2; samuti DVE, III osa, ptk „Ülimate teadmiste saavutamine (abhiññā, ñāṇa)“.
[17] Samathavipassanāsutta SN 43.2; Rāga Peyyāla AN 3.183–352; Vimokkhakathā Ps 1.5; Anattalakkhaṇasutta SN 22.59; Aniccasutta SN 22.45; Nakulapitusutta SN 22.1. Vt täpsemalt DVE, III osa, ptk „Vabanemine (vimutti, vimokkha)“.