Kolm [olemasolu] tunnust (tilakkhaṇa): püsitus (anicca), dukkha ja minatus (anattā)

Kõik moodustised on püsitud,
kõik moodustised on dukkha,
kõik dhammad on minata.^[1]

Tingitud, püsitu ja minatu olemasolu olemuseks on dukkha – lein, hala, valu, masendus, ahastus, kokkupuude ebameeldivaga, lahusolek meeldivast, ihaldatava mittesaamine. Kuni esinevad olendiks peetavad viis klammerdumise kogumikku, seni esineb ka kannatus.^[2]

Püsitus, dukkha ja minatus on kõige olemasoleva tunnused. Kui püsitus (anicca) postuleerib, et kõik on pidevas muutuses, siis minatus (anattā) ütleb, et ei ole ühtegi staatilist, omaolemust omavat muutumatut suurust. Üheskoos tähendavadki anicca ja anattā kõikide asjade ning nähtuste mõistmist ja tajumist ilma objektiivse olemasoluta, sellisena, nagu see tõeliselt on: kõik inimesed, olendid, asjad ja nähtused on vaid osakeste peatumatu voog, pettekujutluslikud, omaolemusetud, psühhofüüsilised tingitud protsessid, mistõttu ei saa need sisaldada lõplikku rahulolu ja on seega dukkha. Need kolm olemasolu omadust kirjeldavadki sansaara (saṁsāra) loomust. Olemasolu omaduste vastandite läbi võib mittevirgunu vaid aimata nibbaana ehk vaibumise (nibbāna) olemust.

Püsitus (anicca)

Kõik see, mis on tekkimise dhamma, on [ka] lakkamise dhamma.^[3]

Paalikeelne termin anicca [a eitust väljendav eesliide + nicca püsiv, muutumatu, pidev, alaline]^[4] tähendab mittepüsivust ehk püsitust, mis nähtub kõige olemasoleva tekkimises, esinemises, lakkamises ja kadumises. Püsituse tõsiasjast tuleneb enamikus tekstides ülejäänud kaks omadust: kannatus (dukkha) ja minatus (anattā).^[5]

Inimene võib eitada jumalate olemasolu, kuid ta ei saa eitada püsitust, mis on Buddha õpetuse üks olulisematest alustaladest. Püsitus pole väljamõeldud usk, dogma ega idee, vaid olemasoluga seotud reaalsus, aksioom ehk postulaat, mille tõesuses pole tervemõistuslikul inimesel kahtlust. Mõni muutus toimub sekundite jooksul, mõni mitmesaja või tuhandete aasta jooksul, mõni muutus on silmaga jälgitav, teisi aga ei aduta terve eluea jooksul.

Kõik olemasolev on püsitu

„Tule Vacchagotta suttas“^[6] õpetab Buddha, et kõik olemasolev – nii aineline kui meeleline, kogu universum, lõputu aega-ruum ja kõik selles esinev – on pidevas tekkimises, muutumises ja kadumises. Olemasolu ei ole midagi muud kui kindlatel tingimustel ja põhjustel baseeruv lõputu muutuste voog, milles puuduvad lõplikud seisundid.

Enamik inimesi ei teadvusta kõige olemasoleva püsitust ning on häiritud, kui märkavad vananemist või kogevad suhete katkemist. Kõiki siia ilma sündinud inimesi ootab aga paratamatult ees haigestumine, vananemine ja surm. Kui õppinu Arija järgija näeb (passaṁ) klammerdumise kogumike püsitust, kogeb ta nende suhtes tüdimust ja pettumust (nibbindati).  Ta mõistab, et selles olemasolus pole enamat (nāparaṁ itthattāyāti pajānātī).^[7] Nii tekib Arija järgial olemasolu ja viie klammerdumise kogumiku suhtes pettumus[põhine] kiindumatus ja ta vabaneb kirest (nibbindaṁ virajjati; virāgā vimuccati).^[8]

Püsituse teadmine ei vabasta kannatusest

Püsituse dhamma teostamiseks ehk püsitustaju (anicca-saññā) väljaarendamiseks on vaja rahu arendamise teel saavutada meelt hägustavate plekkide peatumine. Seejärel on võimalik hakata läbinägemise teel arendama püsituse vaatlust (aniccānupassanā) ning saavutada vahetu püsituse mõistmine ja selle vastav olemasolu tajumine.^[9] Just nii saab luua sügava taipamise püsitusest, tuua see tarkus õigel ja loomulikul moel oma igapäeva ellu ning vabaneda moonutustest (st mittepüsiva nägemine püsivana, dukkha nägemine õnnena, minatuse nägemine minana ja ebameeldiva nägemine meeldivana).^[10] Püsituse mõistmist pidas Buddha nii oluliseks, et meenutas seda bhikkhudele isegi vahetult enne lõplikku vaibumist. Tema viimased sõnad olid:

Nüüd, bhikkhud, ma kinnitan teile: kõik moodustised [on] kaduvad dhammad, püüelge hoolikalt!^[11]

Kes saavutab püsituse nägemise, see virgub

            Kõik, mis on püsitu, on dukkha.^[12]

Kui õppinud Arija järgija (sutavā ariyasāvako) näeb, et mineviku, tuleviku (atītānāgata) ning oleviku (paccuppanna) silm, kõrv, nina, keel ja keha on püsitud,

1. ei muretse ta nendega seotud mineviku pärast,
2. ei oota nende kaudu saadavat naudingut (nābhinandati) tulevikus,
3. ning harjutab silma, kõrva, nina, keele ja keha suhtes (olemasolu)tüdimust (nibbidā), kiretust (virāgā) ning lakkamist (nirodha).^[13]

Buddha õpetas:

Bhikkhud, vorm… tunne… taju… moodustised… teadvus on püsitu.

Mis iganes põhjusel, millest iganes tingituna vorm… tunne… taju… moodustised… teadvus tekib, ka see on püsitu.

Bhikkhud, kuidas saakski püsitust tekkiv vorm… tunne… taju… moodustised… teadvus olla püsiv?^[14]

Kuna ka kõik kuus sisemist ja kuus välimist ala – silm ja vorm, kõrv ja heli, nina ja lõhn, keel ja maitse, keha ja puude ning meel ja dhamma – on püsituses tekkinud (anicca-sambhūta), siis kuidas saakski need olla püsivad või pakkuda midagi püsivat?^[15]         Klammerdumise kogumike püsitust mõistnud ja näinud õppinud Arija järgija (sutavā ariyasāvako) kogeb olemasolutüdimust, pöördub tekkinud olemasolutüdimuses, vabaneb kirest (nibbindaṁ virajjati; virāgā vimuccati) ning saavutab vabanedes vabanemise teadmise (vimuttasmiṁ vimuttamiti ñāṇaṁ)^[16] ning teostab nibbāna. Sel moel keskenduses püsituse mõistmist ja nägemist arendades saavutab bhikkhu püsitustaju (aniccasaññā) ja märgituses vabanemise (animitta-vimokkha).^[17]

Dukkha ehk kannatus (dukkha)

Suurepärane, suurepärane, Anurādha, nii nagu enne, Anurādha, nii ka nüüd, on vaid dukkha^[18]  ja dukkha lõppemine see, mida ma õpetan.^[19]

Kuna Buddha on iseloomustanud enda õpetatud õiget dhammat kui õpetust dukkha’st ja sellest, kuidas dukkha’st vabaneda,^[20] on dukkha tähenduse teadmine dhamma mõistmise seisukohast kriitilise tähtsusega. Euroopa kultuurikontekstis puudub sellele täpne vaste, kuid enamlevinud dukkha tõlkevasteteks on: (kehaline või meeleline) kannatus (ingl.: suffering) ja valu (ingl.: pain) (Rhys Davids & Caroline Rhys Davids, Thich Nhat Hanh, Bhikkhu Bodhi, Ajahn Sujato, Gil Fronsdal, Stephen Batchelor jt), rahulolematus või rahuldamatus (ingl.: unsatisfactoriness) (Bhikkhu Bodhi, Bikkhu Anālayo, Richard Gombrich jt), stress (Ajahn Sujato) ja ebamugavus (ingl.: discomfort) (Rhys Davids & Caroline Rhys Davids). Eesti keeles sobivad dukkha tõlkeks: vaev, viletsus, ahistus, pinge, puudulikkus, ebatäiuslikkus ja karmus. Kuna paalikeelsele dukkha mõistele Euroopa keeleruumis täpset ja ühest vastet pole, on see käesolevas kogumikus jäetud enamasti tõlkimata.

Buddha õpetuses on dukkha seotud enamasti järgmiste mõistetega:

•  mitteteadmine (avijjā)
• viis klammerdumise kogumikku (pañcupādānakkhandhā)
• püsitus (anicca)
• minatus (anatta)
• kokkupuude (phassa)
• tunne (vedanā dukkhā = dukkha-dukkhatā)
• moodustumine (saṁkhāra-dukkhatā)
• muutumine (vipariṇāma-dukkhatā)
• iha (taṇhā)
• klammerdumine (upādāna)
• olemasolu (bhava)

Kolm dukkha liiki

„Dukkha suttas“^[21] on toodud kolm dukkha liiki (dukkhatā), milleks on:

1. valu dukkha (dukkha-dukkhatā),
2. moodustumise dukkha (saṁkhāra-dukkhatā),
3. muutumise dukkha (vipariṇāma-dukkhatā).

Valu dukkha (dukkha-dukkhatā) on igas eluetapis – sünd, vanadus, haigus ja surm – ilmneda võiv (1) kehaline dukkhatunne (kāyika-dukkha-vedanā) nagu peavalu, seljavalu jms, või (2) teadvusteguripõhine (teadvuspõhine) dukkhatunne (cetasika-dukkha-vedanā) nagu lein, hala, masendus, ahastus jms.^[22] Seega on dukkha-dukkhatā füüsiline või meeleline ebameeldiv tunne.

Kuna keha ja meel on vahetult seotud, võib meeleline kannatus põhjustada kehalist vaevust, ja vastupidi. Mõnikord võivad inimesed teadlikult eelistada kehalist valu vastumeelse meelelise pingutuse sooritamise asemel.^[23] Kehalisi vaevuseid saab vähendada ravimite jm abil ning meelelisi vaevuseid vaate (uskumused, hoiakud, väärtushinnangud) ja mõtlemise muutmise ning meele arendamise teel. Samas on kehaline dukkhatunne loomulik osa tingitud olemisest, mida Buddha koges ka peale virgumist.

Moodustumise dukkha (saṁkhāra-dukkhatā) on omane kõigele, mis on tekkinud põhjus-tagajärje seaduspära tõttu pidevalt muutuva viie olemasollu klammerdumise kogumiku (pañc-upādāna-kkhandhā) kaudu, kuna nende paratamatuks saatuseks on lagunemine. Buddha õpetas:

       Kõik moodustised on dukkha.^[24]

Kõik olemasolev – nii sisemine (vormi, tunde, taju, moodustiste ja teadvusega seotud) kui ka väline (neli elementi ja kõik ülejäänud kogumikud) on moodustunud. Moodustuva puhul on teada: (1) ilmnemine, (2) kadumine ja (3) püsimine ning teised seisundid.^[25] Kõik olemasolev – nii sisemine kui välimine – , kõik mida inimene mõtleb, tunneb ja kogeb, on pidevalt moodustuv muutuvate tingimuste ja põhjuste katkematu jada. Kui ilmneb põhjus, ilmneb ka tagajärg; kui lakkab põhjus, lakkab ka tagajärg. Buddha õpetas, et:^[26]

• vormi ilmnemise põhjusteks on mitteteadmine (avijjā), iha (taṇha), tegu (kamma) ja toit (āhāra),
• teadvusteguri (cetasika) ilmnemise põhjuseks on mitteteadmine, iha, tegu ja kokkupuude (phassa),
• teadvuse (citta) ilmnemise põhjuseks on mitteteadmine, iha, tegu ning nimi ja vorm (nāma-rūpa).

Tingutud, põhjus-tagajärjeline moodustumine ei allu inimese tahtele, mistõttu ei saa see pakkuda lõplikku, muutumatut rahulolu ega õnne (sukha). Tõeline õnn saab ilmneda vaid moodustiste lakkamisel:

Moodustised on püsitud, ilmneva [ja] kaduva olemusega; [need] hajuvad [ja] tekivad; nende rahunemine [on] õnn.^[27]

Kuna kõige moodustunu olemuseks on dukkha, liigitub ka õnnetunne dukkha alla. Ka iha moodustunud ja muutuva õnnetunde järele juhib dukkhasse. Sestap ainus viis moodustumise dukkhast vabaneda, on vabaneda moodustunud olemasolust, ehk saavutada nibbaana – vaibumine.

„Analüütiline tee (paali)“^[28] kohaselt on otseselt nähtav, et: (1) tekkimine on dukkha, (2) olemasolu ehk esinemine on dukkha, (3) mittetekkimine on sukha ehk õnn ja (4) mitteolemasolu  ehk eksistentsi puudumine kolmel olemasolutasandil on sukha.

Muutumise dukkha (vipariṇāma-dukkhatā) tekib kehalise heaolutunde ja meelelise õnnetunde muutumisest ja lõppemisest. Kõik, mis valmistab rõõmu, muutub ja möödub varem või hiljem ning see muutus põhjustab kurbust või igatsust. Muutumise dukkha on nii kokkupuude ebameeldivaga, lahusolek meeldivast kui ka ihaldatava mittesaamine.

Kuna vorm on on püsitu ning kõik mis pole püsiv, on dukkha, siis ei saa vorm olla mina, ehk see on minatu: „see ei ole minu“ (netaṁ mama), „see ei ole mina“ (neso hamasmi), „see pole mina ise“ (na meso attā).^[29] Buddha õpetas:

„Kõik moodustised [on] püsitud“:
kes seda tarkusega näeb,
see tüdineb dukkhast —
see on puhastumise tee.^[30]

Iha (taṇhā) ja mitteteadmine (avijjā) põhjustavad dukkhat

„Dhammaratta pöörlemapanemise suttas“^[31] õpetab Buddha, et  dukkha põhjuseks on iha, mis omakorda tekib mitteteadmisest (avijjā). Kaheksa mitteteadmist on: (1-4) nelja arija tõe, (5) mineviku moodustiste, (6) oleviku moodustiste, (7) nii mineviku kui oleviku moodustiste ning (8) sõltuvusliku tekkimise mitteteadmine.^[32] Kümne köidiku (dasa saṁyojana) loetelus on mitteteadmine viimane köidik, sõltuvusliku tekkimise ahela esimene lüli^[33] ning neljases tulvade loetelus viimane tulv ehk mitteteadmisetulv (avijjāsava).

„Mitteteadmise suttas“ õpetab Buddha, et mitteteadmisest tekib vale vaade, valest vaatest tekib vale mõte, valest mõttest tekib vale kõne, valest kõnest tekib vale tegu, valest teost tekib vale eluviis, valest eluviisist tekib vale püüdlus, valest püüdlusest tekib vale teadlikkus ja valest teadlikkusest tekib vale keskendus.^[34]

Buddha õpetas, et mitteteadmine on alati olemas olnud ega lakka kunagi.^[35] Mitteteadmine (avijjā) kui vahetu teadmise ja nägemise puudumine neljast arija tõest põhjustab moodustised (saṁkhārā). Moodustised (saṁkhāra) on tahtel (cetanā) põhinevad kehalised moodustised (kāyasaṁkhāra), sõnalised moodustised (vacīsaṁkhāra) ja teadvuse moodustised (cittasaṁkhāra). Moodustised kui kamma loojad on tingimuseks, mis põhjustavad teadvuse (viññānaṁ). Teadvus kui tingimus põhjustab omakorda nime ja vormi (meelelise ja ainelise) (nāma-rūpa) koosilmnemise. Nimi ja vorm kui tingimus põhjustavad kuus ala (salāyatanaṁ). Kuus ala on tingimus, mis põhjustab kokkupuute (phasso). kokkupuude kui tingimus põhjustab tunde (vedanā). Tunne kui tingimus põhjustab iha (taṇhā).^[36] Iha aga ongi dukkha põhjus.^[37]

Mitteteadmine on oskamatute dhammade teostamise eelkäia, millele järgnevad häbitus (ahirika) toimepandud oskamatute tegude suhtes ja kartmatus (anottappa) uute oskamatute tegude viljade suhtes.^[38] Paraku ei lakka mitteteadmine ja sellest tekkiv iha, mistõttu ei lakka kunagi ka dukkha. Buddha dhamma kaudu on võimalik teadvus puhastada, nibbaanasse vaibuda ning dukkhast vabaneda, kuid olemasolu kolmel tasandil jätkub igavesti, nagu ka tekkiva ja lakkava olemasoluga paratamatult kaasaskäiv dukkha.^[39]

Kõik tunded on minavaatest tingitud dukkha

Kolm dukkha laadi on seotud kolme liiki tunnetega (vedanā), milleks on:

1. õnnetunne (sukhā-vedanā),
2. dukkhatunne (dukkha-vedanā),
3. ei-dukkha-ega-õnne tunne (adukkha-ma-sukha-vedanā).

Õnnetunne pöördub muutumise hetkel kas ahistavaks või neutraalseks, mis esindabki muutumise dukkhat (vipariṇāma-dukkhatā). „Lühemas küsimuste-vastuste suttas“^[40] õpetab Buddha, et kõik kolme liiki tunded on ühel või teisel viisil seotud minavaatega (atta-diṭṭhi), mistõttu on tunded dukkha põhjustajad. Seega on muutumise kannatus omane olemasoluga seotud kehalisele ja meelelisele meeldivale tundele, mille loomuseks on muutumine ja lakkamine, misläbi esindab see samuti dukkhat.

Muutus ja moodustumine ise ei ole otseselt dukkha. Muutumise fakti teadvustamine aitab mõista ja näha dukkha olemust, selle tekkimist, esinemist, lakkamist ja kadumist. Tavainimene kannatab, kuna ei soovi mõista või ei taha nõustuda faktiga, et kõik maailmas olev moodustub, muutub ja kaob, miski ei ole inimese täieliku kontrolli all, ei allu täielikult inimese tahtele ega ole inimese muutumatu omand. Kontrolli saavutamise ettekujutlus on samuti moodustunud ning lõpeb varem või hiljem. Muutumise fakti omaksvõtmine aitab leppida paratamatusega, mis omakorda vabastab mitteteadmise, soovmõtlemise ja sellest tekkinud klammerdumise kaudu ilmnenud dukkhast. Näiteks, tunne ise ei ole otseselt dukkha, vaid tunde pidamine püsivaks, tõeliseks, olemasolevaks, heaks või halvaks ja enda omaks on oskamatu ning loob dukkhat. Virgunu näeb maailma läbi sõltuvusliku tekkimise ehk läbi vormi, tunde, taju, moodustiste ja teadvuse tekkimise ning kadumise. Seetõttu on Tathaagata vaba kõikidest arvamusest ehk ettekujutlustest (maññitā), kõikidest meelehäirijatest, kõigest mina-loodust, minu-loodust ja uhkuse-loodust – see ongi hääbumine, kiretus, lakkamine, hülgamine, loobumine, mitteklammerdumine, vabanemine ja lõppemine.^[41]

Dukkhatunne (dukkha-vedanā) esineb tekstides sageli koos õnnetundega (sukha-vedanā). Dukkhatunde vastandiks ei ole õnnetunne, vaid dukkhatunde puudumine, nagu ka õnnetunde vastandiks on õnnetunde puudumine.

Buddha õpetas nägema tundeid vahetult, olemasolevale vastavalt:^[42]

Tunne, bhikkhud, on püsitu. Mis on püsitu, on dukkha; mis on dukkha, on minatu; mis on minatu, on sestap „see ei ole minu“, „see ei ole mina“, „see pole mina ise“^[43] – nii nagu see tõeliselt on, õige tarkusega, tuleb [tunnet] mõista. Nii nagu see tõeliselt on, õige tarkusega nägemisel, teadvus kiretustub ja vabaneb mitteklammerdumise läbi tulvadest.

Kõik tunded – nii meeldivad, ebameeldivad kui ka ei-ebameeldivad-ega-meeldivad  (vedayitaṁ sukhaṁ vā dukkhaṁ vā adukkhamasukhaṁ) – on dukkha,^[44] kuna on tingitud, püsitud, omaolemuseta ehk minatud, muutuvad ja lakkavad.^[45] Seega tähistab dukkha kitsamas mõttes kehalist ja meelelist kannatuse, valu, ahistuse jms tunnet ning avaramas mõttes võimetust saavutada selles olemasolus lõplikku rahulolu ja püsivat õnne.

Iseenesest ei tähenda eeltoodud avaldus meeldivate tunnete või õnnetunde olemasolu puudumist ega eitamist – see oleks dhamma vale tõlgendamine. Näiteks „Jaotuste kogus“ (Aṁguttaranikāya) asuvas „Õnnegrupis“^[46] loetleb Buddha mitmeid erinevaid õnne liike:

1. majaperemehe õnn (gihi-sukha) ja koduhüljanu õnn (pabbajita-sukha);
2. naudinguõnn (kāma-sukha) ja loobumisõnn (nekkhamma-sukha);
3. omamisõnn (upadhi-sukha) ja mitteomamisõnn (nirupadhi-sukha);
4. tulvadega õnn (sāsava-sukha) ja tulvadeta õnn (anāsava-sukha);
5. füüsiline õnn (sāmisa sukha) ja mittefüüsiline õnn (nirāmisa sukha);
6. arija õnn (ariya-sukha) ja mittearija õnn (anariya-sukha);
7. kehaline õnn (kāyika sukha) ja teadvusteguripõhine õnn (cetasika sukha);
8. rõõmuga õnn (sappītika sukha) ja rõõmuta õnn (nippītika sukha);
9. meeldiv õnn (sāta-sukha) ja (meeldivuse ületamisel ilmnev) neutraalne õnn (upekkhā-sukha);
10. keskenduse õnn (samādhi-sukha) ja keskenduseta õnn (asamādhi-sukha);
11. rõõmul põhinev õnn (sappītikārammaṇa sukha) ja rõõmutusel (rõõmu ületamisel) põhinev õnn (nippītikārammaṇa sukha);
12. meeldivusel põhinev õnn (sātārammaṇa sukha) ja (meeldivuse ületamisel tekkiv) neutraalsusel põhinev õnn (upekkhārammaṇa sukha);
13. vormil põhinev õnn (rūpārammaṇa sukha) ja (vormi ületamisel tekkiv) vormitul põhinev õnn (arūpārammaṇa sukha).

„Tipitaka“ sisaldab veel teisigi loetelusid sellest, mis toovad õnne, rõõmu ja heaolu nii ilmikule kui ilmalikust elust loobunule nii selles elus kui ka järgmises olemasolus. Näiteks „Dhammavärssides“ on loetletud järgmised õnne allikad: elamine vihata, haigusteta, kiirustamiseta ja võidusoovita, maisest loobununa, meelerahus, koos hüveliste sõpradega.^[47] Tavainimesele võivad õnne pakkuda nii pereelu, meelelised naudingud kui ainelised asjad. „Dīghajāṇu suttas“^[48] õpetab Buddha ilmikutele heaolu ja õnneliku elu nelja dhammat, mida järgides saaksid nad heaolus ja õnnes edasi elada nii täna, käesolevas elus, kui ka tulevikus. „Bambusukse suttas“^[49] õpetab ta ilmikuelu eelistajatele dhammat, mis aitaks nende soove ellu viia.^[50] „Anuruddha suttas“^[51] loetleb Buddha eeskujuliku naise kaheksa dhammat (aṭṭha dhamma), mille järgija uus sünd toimub õnnelikus meelepärase kehastumisega deevade vallas (devānaṁ sahabyataṁ upapajjatīti). Ka kirjeldas Buddha oma varasemat elu kolmes palees kui luksuslikku, nautlevat ja õnnelikku.^[52] Kuigi Buddha õpetus on dukkhast ja sellest vabanemisest, ei eita see elus esineva ainelise ja meelelise õnne ja rõõmu erinevaid vorme.

Tavainimese (puthujjana) arusaama kohaselt pakub maailm rohkelt rõõme ja naudinguid, mida kohati peetakse tõeliseks õnneks. Kui aga vaadelda kõiki ilmnevaid objekte analüütiliselt, siis on võimalik mõista, et lakkamatus muutumises ei saa miski sisaldada muutumatut õnne. Mitteteadmise (avijjā) ja vale vaate (micchā-diṭṭhi) tõttu on meel pimestatud, mistõttu pime tavainimene (andha-puthujjana)^[53] ei näe ka sansaara (saṁsāra)^[54] tõelist loomust ja usub, et asjad, seisundid ning nähtused on jäävad, rõõmutoovad ja tõeliselt olemasolevad. Iha (taṇhā) loob tahtmise, mida omakorda hakkab jõustama ahnus (lobha). Kokkupuutest ihaldatava tajuobjektiga tekivad rõõm (pīti) ja klammerdumine meeldivasse objekti või kogemusse, misläbi pettekujutlus (moha), et asjad ongi ilusad ja muutumatult olemasolevad, tugevneb veelgi. Kui aga läbinägemise arendamise (vipassanā-bhāvanā) teel vaadelda ilmnevaid asju ja nähtusi kolme olemasolu tunnuse kaudu, saavutatakse olemasolu vahetu nägemine ning sellekohane taipamus, mille järel ei kerki enam esile klammerdumist ega teisi oskamatuid meeleseisundeid.

Kuni esineb klammerdumine, jätkub iha naudinguid pakkuvate asjade või kogemuste järele, mis päädib lõppematute pingutustega kogeda ihaldatavat uuesti. Naudingute lõppemine on dukkha ja lõputud pingutused kogeda neid lõppenud naudinguid uuesti on samuti dukkha. Nautimise ajal tugevnevad ahnus (lobha) ja pettekujutlus (moha) ning kui iha ei leia rahuldust, kerkib esile viha (dosa). Naudingute olemuse hoolikas analüüs dhamma seisukohast näitab selgelt, et pidevalt muutuvate naudingute sügavam loomus on dukkha.^[55] Sama põhimõte esineb ka „Dhammavärsssides“ (Dhammapada), kus Buddhas õpetab hoiduma asjade ja nähtuste meeldivana võtmist, kuna meeldiva kaotamine toob kannatust:

Sestap ära pea [midagi] meeldivaks,
meeldivast lahkusolek [on] tõepoolest valus.
Pole kammitsaid sellel,
kes on meeldivast ja ebameeldivat vaba.^[56]

Õnne ja rõõmu tunne on osa meele arendamisest. Rõõmu puhul eristas Buddha „Mittelihaliku [mittefüüsilise] suttas“^[57] kolme tasandit:

1. lihalik rõõm (sāmisā pīti), mis tekib viiest tajust,
2. mittelihalik rõõm (nirāmisā pīti), mis tekib erakluses meele arendamisest,
3. mittelihalikust [veelgi] mittelihalikum rõõm (nirāmisā nirāmisatarā pīti), mis tekib köidikute ja kire vabanemise ülevaatuses.

Teatud keskendusetapis kogetakse keskendussaavutusest tekkinud kõikehõlmavat rõõmu (sukha) ja õnne (pīti), mis annavad keskenduse arendajale motivatsiooni liikuda edasi veelgi kõrgematele keskendustasanditele. Kuna aga kõik tunded on püsitud ning kõik, mis on püsitu, on dukkha, siis liigituvad džhaanaga kaasnevad rõõmu (pīti) ja õnne (sukha) tunded samuti dukkha alla. Sama põhimõte kehtib ka kõrgeima džhaanaga (kus kannatuse ja õnne tunne on peatunud) seotud neutraalse (upekkhā) kohta.^[58]

Viis olemasollu klammerdumise kogumikku on dukkha

Bhikkhud, vorm… tunne… taju… moodustised… teadvus on dukkha.

Mis iganes põhjusel, millest iganes tingituna vorm… tunne… taju… moodustised… teadvus tekib, ka see on dukkha.

Bhikkhud, kuidas saakski dukkhast tekkiv vorm… tunne… taju… moodustised… teadvus olla õnn?^[59]

„Dhammaratta pöörlemapanemise suttas“^[60] õpetas Buddha, et dukkha on nii sünd, vanadus, haigus, surm, kokkupuude ebameeldivaga, lahusolek meeldivast ja kui ei saada, mida ihaldatakse, ehk lühidalt – viis olemasollu klammerdumise kogumikku.^[61]

„Minatuse tunnuse suttas“^[62] õpetab Buddha, et kõik ilmnevad asjad ja nähtused on minatud, püsitud ja pidevalt muutuvad, mistõttu on need dukkha. Tõeline ja kestev õnn ei ole leitav materiaalsest maailmast, kuna see muutub pidevalt, tekitab kannatusi ning on näiline. Iga elusolend kogeb sündi (jāti), vanadust (jarā), haigust (vyādhi) ja surma (maraṇa) ning mitte keegi ei suuda neid nelja vältida – sestap ongi olemasolu dukkha.^[63] Ta õpetas:

Pikka aega on mind see teadvus petnud, trikitanud ja ahvatlenud. Ainult vormi olen klammerdudes klammerdunud, ainult tunnetesse olen klammerdudes klammerdunud, ainult tajusse olen klammerdudes klammerdunud, ainult moodustistesse olen klammerdudes klammerdunud, ainult teadvusesse olen klammerdudes klammerdunud. Selline minu klammerdumine on põhjustanud olemasolu; olemasolu on põhjustanud sünni; sünd on põhjustanud vanaduse, surma, leina, hala, valu, masenduse ja ahastuse ilmnemise.^[64]

Kuna inimene koosneb tingitud olemusega viiest klammerdumise kogumikust (vorm, tunne, taju, moodustised ja teadvus), mis on dukkha, ei saa dukkha lakata enne, kui lakkavad viis klammerdumise kogumikku ja uus sünd.

Dukkha on kuus tajuala, kokkupuude ja sellest tekkiv tunne

            Buddha õpetas, et dukkha on:^[65]

1. silm, vorm, silmateadvus, silmakokkupuude ning sellest tekkinud nii õnne-, dukkha-, kui ei dukkha-ega-õnnetunne;
2. kõrv, heli, kõrvateadvus, kõrvakokkupuude ning sellest tekkinud nii õnne-, dukkha-, kui ei dukkha-ega-õnnetunne;
3. nina, lõhn, ninateadvus, ninakokkupuude ning sellest tekkinud nii õnne-, dukkha-, kui ei dukkha-ega-õnnetunne;
4. keel, maitse, keeleteadvus, keelekokkupuude ning sellest tekkinud nii õnne-, dukkha-, kui ei dukkha-ega-õnnetunne;
5. keha, puude, kehateadvus, kehakokkupuude ning sellest tekkinud nii õnne-, dukkha-, kui ei dukkha-ega-õnnetunne;
6. meel, dhamma, meeleteadvus, meelekokkupuude ning sellest tekkinud nii õnne-, dukkha-, kui ei dukkha-ega-õnnetunne.

Sellest täieliku mõistmise saavutamiseks elataksegi Buddha juhendamisel brahmalikku elu (tassa pariññāya bhagavati brahmacariyaṁ vussati). Samasuguse kuuest tajualast tingitud dukkha mõistmise ning vabanemise on saavutanud kõik buddhad ja arahantid ning saavutavad need, kes sisenevad arija teele.

Dukkha mõistmine surma kaudu

„Piitsa suttas“^[66] selgitab Buddha, et üks hobune hakkab mõtlema, mida treener temalt soovib, juba siis, kui ta näeb piitsa varju, teine hobune siis, kui piits puudutab tema karvu, kolmas siis, kui piits tabab tema nahka ja neljas alles siis, kui piits tabab tema konti. Samamoodi hakkab mõni inimene dukkhat mõistma siis, kui ta kuuleb kellegi surmast, teine siis, kui näeb pealt mõne inimese surma, kolmas siis, kui tema lähedane pereliige või sugulane sureb ja neljas siis, kui ta ise tunneb dukkha tunnet (vedanāhi dukkhāhi), mis on terav (tibba), karm (khara), kõrvetav (kaṭuka), vastumeelne (asāta), ebameeldiv (amanāpa) ning elu võttev (pāṇahara) ehk surmav.

Surm on lahutamatu osa dukkha mõistmisest. Inimesed jõuavad surma kaudu olemasolu dukkhalikku olemuse mõistmiseni erineval viisil – mõnele piisab kaudsest vihjest, samas kui teised jõuavad dukkha mõistmiseni alles läbi isiklikult kogetud sügava valu ja kaotuse.

Dukkha lakkab kokkupuute lakkamisel

Buddha eluajal valitsesid neli peamist seisukohta dukkha tekkimise kohta: (1) see on põhjustatud iseenda poolt, (2) teiste poolt, (3) iseenda ja teiste poolt, (4) see tekib iseeneslikult ja juhuslikult, iseendast või teistest sõltumata. Kui „Upavāṇa suttas“^[67] küsib Auväärne Upavāṇa Buddha käest tema seisukohta nende nelja dukkha tekkimise arvamuse kohta, selgitab Buddha, et dukkha on sõltuvusliku tekkega (paṭiccasamuppanna). Dukkha on tingitud kontaktist (phassa paṭicca). Suttas rõhutab Buddha, et kõik neli seisukohta viitavad tegelikult samale – dukkha on alati kontaktist (phassa) põhjustatud.

Suttas nimega „Kuus kuuest kogumikku“^[68] selgitab Buddha maailma tekkimise (lokassa samudayo) ja maailma lakkamise (lokassa atthaṅgamo) kontekstis dukkha tekkimist järgmiselt. Sisemise ja välimise (taju)ala (āyatana) pinnalt tekib aistingutel põhinev, tajuspetsiifiline teadvus (viññāṇa). Nende kolme kohtumine põhjustab kokkupuute (phassa). Kokkupuude põhjustab tunde (vedanā), mis võib olla kas õnnetunne, dukkhatunne või ei-dukkha-ega-õnnetunne. Tunne põhjustab iha (vedanāpaccayā taṇhā), mis omakorda põhjustab klammerdumise (upādānapaccayā), olemasolu (bhavapaccayā), sünni, vanaduse, surma, leina, hala, valu, masenduse ja ahastuse (jātipaccayā jarāmaraṇaṁ soka-parideva-dukkha-domanass-upāyāsā) ehk dukkha.

kirg ja klammerdumine, klammerdumise lakkades lakkab iha, iha lakkades lakkab tunne jne. Seega, dukkha lakkab siis, kui lakkavad (1) sisemine ja (2) välimine (taju)ala (āyatana) ja neist tekkiv (3) tajuspetsiifiline teadvus (viññāṇa), mis põhjustab kokkupuute ehk kokkupuudet (phassa). kokkupuudet lakkades lakkab ka dukkha.^[69]

Džhaanas klammerdumiskogumike püsitusest tingitud dukkha vaatlemise (dukkhānupassanā) teel saavutab bhikkhu püsituse kannatustaju (anicce-dukkha-saññā) ja ihaldamatuses vabanemise (appaṇihita-vimokkha).^[70]

Minatus (anatta)

Bhikkhud, vorm… tunne… taju… moodustised… teadvus on minata.

Mis iganes põhjusel, millest iganes tingituna vorm… tunne… taju… moodustised… teadvus tekib, ka see on minata.

Bhikkhud, kuidas saakski minatust tekkiv vorm… tunne… taju… moodustised… teadvus olla mina?^[71]

Paalikeelne termin anatta, anattā [an eitust väljendav eesliide + atta mina, ise]^[72] ehk mittemina ehk minata ehk minatu(s) esindab  Buddha õpetuses „minaks“ nimetatava puudumist. Buddha eluajal, umbes 5. sajandil e.m.a, valitses Indias advaita filosoofia (advaita-vedānta). Selle brahmanistliku religiooni kohaselt on universumis vaid üks ja ainus tõeline suurus – aatman (ātman) ehk „mina ise“, kes on see, kes tajub, kehas olev nähtus, mis mõjutab keha meele vahenditega. Kõik muu on advaita filosoofia kohaselt meelepete ehk illusioon (mājā).^[73] Aga Buddha õpetuse kohaselt ilmneb olemasolev põhjuste ja tingimuste koosmõjul ning on pidevas muutuse voos, mistõttu püsituse aspektist vaadatuna pole püsiva nähtuse või asja olemasolu kuidagi võimalik. Seetõttu ei saa eksisteerida ka iseseisev ja muutumatu „mina ise“. Inimeseks, indiviidiks või isikuks nimetatav koosneb vaid viiest klammerdumise kogumikust (pañc-upādāna-kkhandhā) (arahant viiest kogumikust), mis alluvad olemasolu kolmele omadusele, milleks on: (1) püsitus, (2) dukkha ja (3) minatus (anicca, dukkha, anattā) – selline arusaam inimesest esindab Buddha õpetuses õiget vaadet.

Virgumata inimene näeb olemasolu kui midagi kindlat ja püsivat. Ta usub, et on olemas inimene, indiviid või mina, kes näeb, kuuleb, tunneb, tajub, omab jne. Buddha dhamma kohaselt on selline arusaam ekslik, kuna põhineb olemasolu vääral tõlgendamisel.

„Mitte  sinu suttas“ õpetab Buddha, et kuna keha on tekkinud sõltuvuslikult ja esindab vaid vana kamma manifestatsiooni, ei kuulu see kellelegi.

Bhikkhud, keha pole sinu oma ega teise oma. See on vana kamma, mida tuleb vaadelda kui tahte poolt tekitatud ja kujundatud, kui midagi, mida tunda.^[74]

Seejärel õhutas Buddha bhikkhusid vaatlema hoolikalt ja tähelepanelikult seda keha ja endaks nimetatavat sõltusliku tekkimise raamistikus:^[75]

Kui on see, on too;
kui see tekib, too tekib.

Kui ei ole seda, ei ole toda;
kui see lakkab, too lakkab.

See tähendab, et mitteteadmine tingib moodustised (avijjāpaccayā saṅkhārā); tahtelised moodustised tingivad teadvuse (saṅkhārapaccayā viññāṇaṁ) jne. See ongi kogu dukkha tekkimine (dukkhakkhandhassa samudayo). Täpselt vastupidises järjekorras toimub aga dukkha massi lakkamine. Koos mitteteadmise jäägitu lakkamisega ja lakkavad (tahtelised) moodustised, moodustiste lakkamisega, lakkab teadvus jne – selline on kogu dukkha massi lakkamine.^[76]

Minatuse õpetus on Buddha õpetuse tuum, ilma mida mõistmata ei ole võimalik aru saada selle õpetuse olemusest. Kui me võime Buddha õpetusele sarnaseid elemente leida ka teistes õpetustes, siis minatuse õpetus on ainulaadne, seda ei esine üheski teises õpetuses. Seetõttu nimetatakse Buddhat ka minatuse kuulutajaks (anattā-vādi).

Minatu ja püsitu olemasolu ei saa sisaldada lõplikku rahulolu

„Minatuse tunnuse suttas“^[77] õpetab Buddha, et kõik asjad ja nähtused on omaolemuseta ehk minatud ja püsitud ning pidevalt muutuvad, mistõttu ei ole võimalik, et need sisaldaksid lõplikku rahulolu. Kogu olemasolev on pidevas tekkimise ja lakkamise protsessis, nähtused moodustuvad, hakkavad muutuma ja lagunema ning seejärel kaovad tänu vastavate tingimuste ja põhjuste lõputule jadale. Isegi neli lõplikku tõde (paramattha saccā) – milleks on abhdhamma kohaselt (1) teadvus (citta) ja (2) teadvustegur (cetasika), (3) vorm (rūpa) ja (4) nibbaana ehk vaibumine (nibbāna) – on omaolemuseta.^[78] Kuna tõelist mina ei olegi olemas, pole võimalik seda „avastada“ ega „selleni jõuda“. Mina mõiste on vaid praktiline viis viidata tingitud psühhofüüsiliste sündmuste jadale, mis on pidevas muutuses ega allu inimese tahtele.

Kuni bhikkhul on minavaade, kogeb ta dukkhat. Buddha on õpetanud, et minavaatega bhikkhu vastab näägutamisele/hurjutamisele (akkosati), kirumisele (paccakkosati) või kiusamisele samaga, kuid minavaate ületanud bhikkhu seda ei tee. Minavaatel põhinev mõtlemine („mina olen“, „minu oma“, „mina saan“, „minust saab see või too“ jne) toob vaid kannatust ja põletusi (dhūpāyati). Kuni viie klammerdumise kogumiku aluseks olevat minavaadet „mina olen“ (asmimāna) ei ole läbi lõigatud (ucchinna), pole dukkha ületamine võimalik.^[79] Igaüks, kel pole selgust nähtuste katkematust muutustest ja kes ei mõista, et kõik ilmnev on tingitud, ehk esineb „seni, kuni“, või arvab, et on olemas eraldiseisev „mina“, või peab keha minaks (sakkāya-diṭṭhi = kehapõhine vaade), sünnib uuesti ühte ihade valda (kāma-loka) ja peab paratamatult kogema nime ja vormi (nāma-rūpa) sisaldavast olemasolust lahutamatut dukkhat.

Seni, kuni bhikkhu ei ole naudingute (kāma), keha (kāya) ja vormi (rūpa) suhtes vaba kirest, soovidest, armastusest ja kiindumustest, janunemisest, palavikulisusest ja ihast; seni kuni ta sööb nii palju kui kõhtu mahub, andub heaoluõnnele (seyya-sukha), nägemisõnnele (passa-sukha) loiduse (pikutamise, lösutamise) õnnele (middha-sukha) ja viibib selles, ei kaldu tema teadvus innukuse, pühendumuse, järjekindluse ega pingutuse poole.^[80]        

Igikestvat aatmanit ega hinge ei ole olemas

Hinge (jīva), mina (attā), aatmani (attan) vm muutumatusse suurusse uskujad soovivad omistada viiele klammerdumise kogumikule püsiva „mina“-mõõtme, kuid mis nende kogumike püsituse analüüsis osutub alusetuks. Ka Saccaka uskus, et viis klammerdumise kogumikku on „mina“. Ta väitis, et nagu kõik taimed sõltuvad pinnasest, mis on nende alus ja tugi, nii on ka teod, head või halvad, inimese vormi jt koostisosade aluseks ning toeks, mistõttu ongi vorm, tunne, taju, moodustised ja teadvus „mina“. Buddha küsimuse peale, kas Saccaka saab valitseda keha, öeldes, „Olgu minu keha selline“ või „Ärgu olgu minu keha selline“, aga Saccaka vaikis. Seejärel küsis Buddha, kas kogumikud on püsivad või püsitud, mille peale Saccaka vastas, et need on püsitud. Järgmiseks küsis Buddha, kas püsitud kogumikud on dukkha või õnn, mille vastuseks Saccaka tõdes, et kogumikud on dukkha, st lõplikku rahulolu mittesisaldavad. Kui Buddha küsis viimaks, kas on sobiv või arukas arvata selle kohta, mis on püsitu ja lõplikku rahulolu mittesisaldav, et „see on minu“, „see olen mina“ või „see on mina ise“, vastas Saccaka eitavalt.^[81]

Minavaade on peamine konfliktide põhjustaja

Kõigi majanduslike, sotsiaalsete ja poliitiliste konfliktide põhjuseks on isekas „mina tahan“.^[82] Viie klammerdumise kogumiku pidamine iseendaks loob „mina“ illusiooni, millest tekib „minu oma“ illusioon. „Mina“ ja „minu“ vastanduvad illusioonidega „tema“, „nemad“ ning „tema oma“ ja „nende oma“, tekitades eristamist ja eraldumist. Mina illusiooni tõeliselt olemasolevaks pidamine tingib meeldivatesse ja ihaldatavatesse inimestesse, olenditesse ja asjadesse klammerdumise ning mittemeeldivate ja mitteihaldatavate suhtes vastumeelsuse. Nii loob mina manifesteerimine samaaegselt ka minast eraldiasuva mitte-mina maailma, millest saab ihade või vaenu objekt. Eraldades „ennast“ „teistest“, kujutatakse ette, et „minu“ tingitud ja muutuvate kogumike koosesinemine on olulisem, parem või tähtsam „teisteks“ nimetatava tingitud ja muutuvate kogumike koosesinemisest. Sellisest väärast arusaamisest tekivad teadvust ja meelt hägustavad plekid: pettekujutlus, kirg, naudingusoov, himu, ahnus, kadedus, silmakirjalikkus, petlikkus, reetlikus, uhkus ja upsakus, rahutus ja mure, äng, hirm, viha, sallimatus, õelus või nurjatus, halastamatus, jäikus, ägedus, hoolimatus jms.^[83] Sel teel juhib minavaade üha sügavamasse teadmatusse ja sellega kaasuvad plekid põhjustavad inimestele nii sisemisi kui välimisi konflikte.

Armastus ja vihkamine põhinevad minavaatel

Buddha dhamma ei ole õpetus armastusest, kuna armastus on seotud minavaate, iha ja kirega. Ta õpetas:

Armastus sünnitab armastust, armastus sünnitab viha,
viha sünnitab armastust, viha sünnitab viha.^[84]

Buddha dhamma on õpetus dukkhast ja sellest vabanemisest – ei midagi muud.^[85] „Armastuse suttas“^[86] õpetab Buddha, et minavaade põhjustab neljal moel armastust (pema) ja viha (dosa):

1. Kui isik (puggala) armastab mõnda isikut ning käitub temaga meeldivalt (niṭṭha), armastusväärselt (kanta) ja meelepäraselt (manāpa) ning ka teised käituvad temaga meeldivalt, armastusväärselt ja meelepäraselt, siis tärkab ka teistes armastus selle isiku vastu – nii sünnib armastusest armastus (pemā pemaṁ jāyati).
2. Kui isik armastab mõnda isikut ning käitub temaga meeldivalt, armastusväärselt ja meelepäraselt, kuid teised käituvad temaga mittemeeldivalt (an-iṭṭha), mittearmastusväärselt (a-kanta) ja mittemeelepäraselt (a-manāpa), siis tärkab temas viha nende teiste isikute vastu – nii sünnib armastusest viha (pemā doso jāyati).
3. Kui isikule on mõni isik mittemeeldiv, mittearmastusväärne ja mittemeelepärane ning ka teised käituvad temaga mittemeeldivalt, mittearmastusväärselt ja mittemeelepäraselt, siis tärkab temas armastus selle isiku vastu – nii sünnib vihast armastus (dosā pemaṁ jāyati).
4. Kui isikule on mõni isik mittemeeldiv, mittearmastusväärne ja mittemeelepärane, kuid teised käituvad temaga meeldivalt, armastusväärselt ja meelepäraselt, siis tärkab temas viha nende teiste isikute vastu – nii sünnib vihast viha (dosā doso jāyati).

Buddha ei õpetanud arendama armastust (pema, mille ligilähedasteks sünonüümideks on: sineha, sneha; rāga, kāma piyayāna, rati, sambhajati, siniyhati, piya) ega ka nn „isetut armastust“, mida tavapäraselt omistatakse jumalatele (kuigi piiblis kirjeldatud jumala karistused ja inimkonna hävitamise lugudest räägivad vastupidist^[87]). Armastuse asemel õpetas Buddha  arendama nelja brahmavihaarat (cattāri brahmavihāra) ehk jumal Brahmā elupaika, milleks on: (1) sõbralikkus (mettā) (esimeses džhaanas), (2) kaastunne (karuṇā) (teises džhaanas), (3) kaasrõõm (muditā) (kolmandas džhaanas) ning (4) neutraalsus (upekkhā) (tekib kolmanda džhaana lõppedes kui neljas džhaana loomulik osa).^[88]

„Visākhā suttas“^[89] õpetab Buddha Visākhā’le, et kellel on 100 armastust (piyāni [piya kallis, armas, armastatud; meeldiv]^[90]), sellel on 100 dukkhat (yesaṁ kho, visākhe, sataṁ piyāni, sataṁ tesaṁ dukkhāni), kellel on 90 armastust, sellel on 90 dukkhat ja kellel on üks armastus, sellel on üks dukkha. Aga kellel pole armastust, sellel pole ka dukkhat – see on leinatu, määrdumatu ja ahastuseta (yesaṁ natthi piyaṁ, natthi tesaṁ dukkhaṁ, asokā te virajā anupāyāsāti). Samas suttas selgitab Buddha, et mis iganes lein või hala või mõni muu dukkha siin maailmas on, see on tekkinud armastusest ja kellegi kalliks pidamisest. Sestap tuleb virgumise teel hüljata nii vihkamine kui ka armastus.

Analüüsi teel minatuse mõistmine

„Suures põhjuse suttas“^[91] õpetab Buddha, et vormiga seoses võib inimestel esineda neli mina-vaadet:

1. Vormi omav ja piiratud    (rūpiṁ vā parittaṁ = rūpiṁ parittattānudiṭṭhi)
2. Vormi omav ja piiritu        (rūpiṁ vā anantaṁ = rūpiṁ anantattānudiṭṭhi)
3. Vormitu ja piiratud           (arūpiṁ vā parittaṁ = arūpiṁ parittattānudiṭṭhi)
4. Vormitu ja piiritu              (arūpiṁ vā anantaṁ = arūpiṁ anantattānudiṭṭhi)

Nelja eeltoodud vaatega inimesed kirjeldavad ennast sellistena kas käesolevas elus või mõnes järgnevas elus, või mõtlevad, et kuigi nad ei ole sellised olevikus, saavad nad sellisteks peale surma, järgmises elus. Sel juhul on tegemist vale vaatega (diṭṭhi).

Valet vaadet esindab ka enda pidamine tundeks või enda seostamine tundega, mis võib toimuda kolme järgmise uskumuse teel:

1. Tunne on minu mina (vedanā me attā).
2. Tunne ei ole minu mina, minu mina on tundekogemuseta (na heva kho me vedanā attā, appaṭisaṁvedano me attā).
3. Tunne ei ole minu mina, kuid minu mina ei ole ilma tundekogemuseta; minu mina tunneb, tunde-dhamma (tunde olemus või tunne kui nähtus) ongi minu mina (na heva kho me vedanā attā, nopi appaṭisaṁvedano me attā, attā me vediyati, vedanādhammo hi me attā).

Kui inimene ütleb, et tunne on minu mina (vedanā me attā), tuleks küsida, kas ta peab endaks õnnetunnet (sukhā vedanā), dukkhatunnet (dukkhā vedanā) või ei-dukkha-ega-õnne tunnet (adukkha-ma-sukhā vedanā). Korraga saab inimene kogeda vaid ühte neist.

Tunne on püsitu (vedanā aniccā), moodustunud (saṁkhatā), sõltuvuslikult tekkinud (paṭiccasamuppannā) lõppemise dhamma (khaya-dhammā), lagunemise dhamma (vaya-dhammā) ja lakkamise dhamma (nirodha-dhammā). Tunnet endaks pidav inimene mõtleb tunnet tundes: „See olen mina“, tunde tekkides mõtleb: „Mina tekkisin“, ja tunde lakkades mõtleb: „Mina lakkasin“. Ta peab iseendaks midagi, mis on püsitu, õnne ja dukkhaga segunenud (anicca-sukha-dukkha-vokiṇṇa) ning tekkiv ja lagunev dhamma (uppāda-vaya-dhamma). Sestap ei saa nõustuda vaatega, mille kohaselt minu mina on tunne.

Kui inimene usub, et tunne ei ole minu mina, minu mina on tundekogemuseta, siis, kui ei tunta midagi, kas idee „mina olen“ saaks üldse ilmneda? Kuna see ei saaks ilmneda, siis ei saa nõustuda vaatega, mille kohaselt „tunne ei ole minu mina, minu mina on tundekogemuseta“.

Kui inimene usub, et tunne ei ole minu mina, kuid minu mina ei ole ilma tundekogemuseta; minu mina tunneb, tunde dhamma [= olemus] on minu mina, siis, kui tunne lakkab täielikult ja jäägitult,^[92] kas saaks absoluutses tundetuses idee „mina olen“ üldse ilmneda? Kuna see ei saaks ilmneda, siis ei saa nõustuda vaatega, mille kohaselt „tunne ei ole minu mina, kuid minu mina ei ole ilma tundekogemuseta; minu mina tunneb, tunde dhamma [= olemus] on minu mina“. Sama põhimõte kehtib kõikide klammerdumise kogumike kohta.

Kes on mõistnud minatust õigesti, ei küsi enam, kas Tathaagata on peale surma olemas või ei ole teda olemas, või on samaaegselt olemasolev ja mitteolemasolev, või samaaegselt ei ole olemas ega ole mitteolemasolev.

Sõltuvusliku tekkimise vaatlemisel vabanemine

„Suur iha lõppemise sutta“^[93] sisaldab lugu Auväärsest Sāti’st, kes uskus, et teadvus on muutumatu suurus, olemus, mis püsib ühe ja sama teadvusena ning rändab sünnist sündi, ühest elust teise. Kui ta teatas, et oli mõistnud Buddha õpetust just nii, lausus talle Buddha:^[94]

Ära nii, sõber Sāti, kõnele! Ära suurepärast Ülimat valesti tõlgenda! Ülimat pole hea laimata! Ülim pole seda rääkinud!^[95]

Seejärel lükkas Buddha Sāti väära vaate (diṭṭhi) sõltuvusliku tekkimise õpetuse abil ümber. Ta selgitas, et kuna teadvus (viññāṇa) on tekkinud sõltuvuslikult ega teki kunagi põhjuseta, pole olemas sõltumatut ja muutumatut teadvust. Teadvus avaldub vaid kuue sisemise ja välimise ala (āyatana) kaudu ning ilma alata teadvust ei teki. Vormist (rūpa) tingitud teadvust nimetatakse silma teadvuseks (cakkhu-viññāṇa), helist tingitud teadvust kõrvateadvuseks (sota-viññāṇa) jne. Ilma põhjuseta teadvust ei teki ja teadvuse põhjuseks oleva lõppemisel lakkab ka selle tagajärjel tekkinud teadvus.^[96] Sarnase põhimõtte alusel džhaanas sõltuvusliku tekkimise vaatlemine vabastab minavaatest.

„Suures põhjuse suttas“^[97] kinnitab Buddha, et minavaate ületanu ületab ka klammerdumise maailma külge ja saab kindlasti arahantiks.

Teadlikkuse arendamise teel vabanemine

Minavaade on ületatav kehas keha olemuse vaatlemise teel kirka ja püsiva teadlikkuse loomise kaudu. Selleks viibib innukas, tähelepanelik ja teadlik, maailma suhtes himu ja pahameele eemaldanud bhikkhu kehas keha olemuse vaatlemises. Ta viibib kehas keha olemuse vaatlemises (1) kas seestpoolt enda keha vaadeldes või (2) väljastpoolt teise keha vaadeldes või (3) nii seestpoolt enda kui ka väljastpoolt teise keha vaadeldes. Ta viibib (4) kas keha tekkiva olemuse vaatlemises või (5) keha kaduva olemuse vaatlemises või (6) nii keha tekkiva kui ka kaduva olemuse vaatlemises. Kuniks bhikkhul on piisavalt teadmisi ja teadlikkust, kuniks ta viibib sõltumatuna ja mitte millessegi maailmas klammerdumata, kinnistub temas teadlikkus: „Selline ongi keha olemus“. Sama teadlikkuse arendamise põhimõte kehtib kõikide klammerdumise kogumike kohta. Nii mõistab bhikkhu endaks nimetatava keha olemuse kui ka teisteks nimetatavate kehade olemuse vaatlemise teel keha tõelist loomust – milleks on püsitus, dukkha ja minatus – ning vabaneb minavaatest ja saab kindlasti vooguastunuks.^[98] Jätkates klammerdumiskogumike minatusele keskenduse arendamist, saavutab bhikkhu minatustaju (anattā-saññā) tühjuses vabanemise (suññata-vimokkha).^[99]

Läbinägemise arendamise teel vabanemise

Kolme olemasolu tunnuse teadmine on läbinägemise arendamise (vipassanā bhāvanā) ning vabanemise (vimokkha) eelduseks.^[100] „Minatu tunnuse sutta“^[101], kirjeldab kõikide sõltuvuslike nähtuste olemust ja seda, kuidas sõltuvuspõhise olemasolu teadmine ja vahetu taipamine kujundab oskusliku ning kiretu (virāga) meeleseisundi.

„Suures põhjuse suttas“^[102] õpetab Buddha tunnete näite varal minatuse mõistmise saavutamist.^[103] Läbinägemise arendamise teel minavaatest (atta-diṭṭhi) ja kehapõhisest vaatest (sakkāya-diṭṭhi) vabanemiseks keskendub bhikkhu džhaanas viie klammerdumise kogumiku neutraalsele, hinnanguvabale minatuse vaatlemisele (anattānupassanā). Ta alustab püsituse vaatlemisega (aniccānupassanā), jätkab püsitute kogumike dukkhaliku olemuse vaatlemisega (dukkhānupassanā) ja liigub siis edasi minatuse vaatlemisse. Seeläbi mõistab bhikkhu, et nii vorm, tunne, taju, moodustised kui ka teadvus on püsitud. Mis on püsitu, on dukkha; mis on dukkha, on minatu; mis on minatu, on „see ei ole minu“, „see ei ole mina“, „see ei ole mina ise“.

Nii, õige tarkusega, tuleb viit klammerdumise kogumikku mõista ja näha. Džhaanas kolme olemasolutunnuse kaudu korduvalt viiele klammerdumise kogumikule keskendudes saavutab bhikkhu olemasolule vastava kogumike läbinägemisteadmise (vipassanā-ñāṇa).^[104] Nähes kogumikke õige tarkusega, kiretustub teadvus ning vabaneb klammerdumise lakkamisel tulvadest. Buddha on kinnitanud, et püsitustaju, püsituse dukkhataju ja minatustaju juurib välja ennasttäis „mina olen“, mille tulemusena saavutatakse nibbaana ehk vaibumine juba selles elus.^[105]

Kolme olemasolu omadusega seotud kanoonilised tekstid

• Abhidhammapiṭaka, Kathāvatthu
• Aggivaccha[gotta]sutta  MN 72
• Ajjhattaaniccahetusutta SN 35.140
• Alagaddūpamasutta MN 22
• Anattalakkhaṇasutta SN 22.59
• Aniccasutta SN 22.45
• Aniccavagga SN 22.12-21
• Anupubbanirodhasutta AN 9.31
• Anuruddhasutta AN 8.46
• Avijjāpañhāsutta SN 38.9
• Avijjāsutta AN 10.61
• Avijjāsutta SN 56.17
• Cetokhilasutta MN 16
• Chachakkasutta MN 148
• Channasutta SN 22.90
• Cūḷasaccakasutta MN 35
• Cūḷavedallasutta MN 44
• Dakkhiṇāvibhaṁgasutta MN 142
• Devadahasutta MN 101
• Dhammacakkappavattanasutta SN 56.11
• Dīghajāṇusutta AN 8.54
• Dukkhasutta SN 22.13
• Dukkhasutta SN 38.14
• Dutiyaidhalokikasutta AN 8.50
• Dutiyavisākhāsutta AN 8.47
• Dvedhāvitakkasutta MN 19
• Kimatthiyasutta SN 22.86
• Kimatthiyasutta SN 45.5
• Kiṁdiṭṭhikasutta AN 10.93
• KN, Dhp 78; 197-200; 211; 277–279
• Lokasutta SN 12.44
• Māgaṇḍiyasutta MN 75
• Maghadevasutta [Makhādevasutta] MN 83
• Mahādukkhakkhandhasutta MN 13
• Mahākammavibhaṁgasutta MN 136
• Mahānidānasutta DN 15
• Mahāparinibbānasutta DN 16
• Mahāpuṇṇamasutta MN 109
• Mahāsatipaṭṭhānasutta DN 22
• Mahātaṇhāsaṁkhayasutta MN 38
• Moggallāna Saṁyutta SN 40.1-9
• Nakulamātāsutta AN 8.48
• Nakulapitusutta SN 22.1
• Nayasamuṭṭhāna KN Ne 36
• Nirāmisasutta SN 36.31
• Parinibbanasutta SN 6.15
• Paṭhamaanusayasutta AN 3.39
• Paṭhamaidhalokikasutta AN 8.49
• Paṭha­ma­vibhaṁ­ga­sutta SN 48.36
• Paṭiccasamuppādasutta SN 12.1–2
• Patodasutta AN 4.113
• Pemasutta MN 4.200
• Pupphasutta SN 22.94
• Rāga Peyyāla AN 3.183–352
• Rahogatasutta SN 36.11
• Sahetuanattasutta SN 22.20
• Sahetuaniccasutta SN 22.18
• Sāmaññaphalasutta DN 2
• Sama­tha­vi­passa­nāsutta SN 43.2
• Saṁkhatalakkhaṇasutta AN 3.47
• Saṅgītisutta DN 33
• Sukhavagga AN 2.64–76
• Upālisutta MN 56
• Upanisasutta SN 12.23
• Upavāṇasutta SN 12.26
• Veḷudvāreyyasutta AN 55.7
• Vimokkhakathā Ps 1.5
• Visākhāsutta KN Ud 8.8
• Yadaniccasutta SN 22.15
  

^[1] „sabbe saṁkhārā aniccā..., sabbe saṁkhārā dukkhā..., sabbe dhammā anattā…“ – KN, Dhp 277–279.

^[2] Dhammacakkappavattanasutta SN 56.11.

^[3] „yaṁ kiñci samudayadhammaṁ sabbaṁ taṁ nirodhadhamman.“ – Upālisutta MN 56. Seda saab tõlkida ka nii: „Kõik mis tekkimise objekt, on ka lakkamise objekt“ või „Kõik mis on tekkiva olemusega, on lakkava olemusega“.

^[4] anicca [na + ni + tya (a + nicca)] 1: adj. mittepüsiv, püsitu; ilmneb kõige olemasoleva tekkimises, esinemises, lakkamises ja kadumises. 2: nt. püsitus; ebastabiilsus. aniccānupassanā [anicca + anupassanā] mittepüsivuse vaatlus, üks kolmest läbinägemise arendamise dhammast; vt vipassanābhāvanā. aniccasaññā [anicca + saññā] mittepüsivustaju, üks 20 tajust; vt saññā. aniccatā [anicca + tā] mittepüsivus, püsitus. aniccedukkhasaññā [anicce + dukkha + saññā] püsituse dukkhataju, üks 20  tajust; vt saññā. 3: adj. ebaregulaarne. (DVE, V osa: „Leksikon“)

^[5] Aniccavagga SN 22.12-21.

^[6] Aggivacchagottasutta MN 72.

^[7] Dukkhasutta SN 22.13.

^[8] Aniccasutta SN 22.12.

^[9] Vt DVE, III osa, ptk „73/201 läbinägemise arendamise objekti (vipassanā bhāvanā kammaṭṭhana)“.

^[10] Vt DVE, I osa, ptk „Kolm joovastust (mada) ja kolm moonutust (vipallāsa)“.

^[11] “handa dāni, bhikkhave, āmantayāmi vo, vayadhammā saṁkhārā appamādena sampādethā ti.” – Mahāparinibbānasutta DN 16.

^[12] „yadaniccaṁ taṁ dukkhaṁ“ – Kiṁdiṭṭhikasutta AN 10.93.

^[13] Ajjhattāniccātītānāgatasutta SN 35.7.

^[14] “rūpaṁ, bhikkhave,... vedanā... saññā… saṅkhārā... viññāṇaṁ, aniccaṁ. yopi hetu, yopi paccayo rūpassa… vedanāya… saññāya… saṅkhārānaṁ… viññāṇassa uppādāya, sopi anicco. aniccasambhūtaṁ, bhikkhave, rūpaṁ... vedanā... saññā… saṅkhārā... viññāṇaṁ kuto niccaṁ bhavissati.“ – Sahetuaniccasutta SN 22.18.

^[15] Sama­tha­vi­passa­nāsutta SN 43.2; Rāga Peyyāla AN 3.183–352; Vimokkhakathā Ps 1.5; Anattalakkhaṇasutta SN 22.59; Aniccasutta SN 22.45; Nakulapitusutta SN 22.1. Vt täpsemalt DVE, III osa, ptk „Vabanemine (vimutti, vimokkha)“.

^[16] Ajjhattaaniccahetusutta SN 35.140. Vt ka lisaks Dvedhāvitakkasutta MN 19 ja Sāmaññaphalasutta DN 2; samuti DVE, III osa, ptk „Ülimate teadmiste saavutamine (abhiññā, ñāṇa)“.

^[17] Sama­tha­vi­passa­nāsutta SN 43.2; Rāga Peyyāla AN 3.183–352; Vimokkhakathā Ps 1.5; Anattalakkhaṇasutta SN 22.59; Aniccasutta SN 22.45; Nakulapitusutta SN 22.1. Vt täpsemalt DVE, III osa, ptk „Vabanemine (vimutti, vimokkha)“.

^[18] dukkha [√dukkh + a (du + kha = ākāsa)] dukkha; vaev, valu(likkus), kannatus, viletsus, häda; halb, ebameeldiv, mittesoovitav; = lõplikku rahulolu mittesisaldav. Visuddhimagga kohaselt on kha juureks khaṁ -(s)us tühjuse (tuccha) tähenduses, mis koos eesliitega du tähendab labasust (kucchita), halbust või pahasust, nagu nt duputta [du + putta] halb poeg või paha laps – Vism lk 494, 499. (DVE, V osa: „Leksikon“); Vt lisaks PED lk 741, BD lk 110.

^[19] „sādhu sādhu anurādha, pubbe cāhaṁ anurādha, etarahi ca dukkhañce va paññāpemi dukkhassa ca nirodhanti.“ – Kimatthiyasutta SN 22.86, sama põhimõtte toob ära ka Alagaddūpamasutta MN 22 jt.

^[20] Kimatthiyasutta SN 45.5.

^[21] Dukkhasutta SN 38.14.

^[22] Paṭha­ma­vibhaṁ­ga­sutta SN 48.36.

^[23] Todd A. Vogel, Zachary M. Savelson, A. Ross Otto, Mathieu Roy. (17.11.2020). „Forced choices reveal a trade-off between cognitive effort and physical pain“. UK: E-Life Sciences Publications Ltd. https://elifesciences.org/articles/59410?utm_source=twitter&utm_medium=social. Teadlik füüsilise valu eelistamine mentaalse soorituse asemel näitab pingutuse ja valu asümmeetrilist mõju reageerimiskäitumisele. See omakorda toetab väidet, mille kohaselt hakkab mõni inimene muutuste poole püüdlema alles siis, kui samaks jäämise valu on suurem kui muutumise valu.

^[24] „sabbe saṁkhārā dukkhā.“ – KN, Dhp 278.

^[25] „tīṇimāni, bhikkhave, saṁkhatassa saṁ­kha­ta-­lak­kha­ṇāni. katamāni tīṇi? uppādo paññāyati, vayo paññāyati, ṭhitassa aññathattaṁ paññāyati.“ – Saṁkhatalakkhaṇasutta AN 3.47.

^[26] Mahāpuṇṇamasutta MN 109.

^[27] „aniccā vata saṁkhārā uppā­davaya­dham­mino; uppajjitvā nirujjhanti, tesaṁ vūpasamo sukho ti.“ – Parinibbanasutta SN 6.15.

^[28] Paṭisambhidāmagga I, lk 19.

^[29] „rūpaṁ, bhikkhave, aniccaṁ. yadaniccaṁ taṁ dukkhaṁ; yaṁ dukkhaṁ tadanattā; yadanattā taṁ ‘netaṁ mama, neso hamasmi, na meso attā’ti evametaṁ yathābhūtaṁ sammappaññāya daṭṭhabbaṁ. evametaṁ yathābhūtaṁ sammappaññāya passato cittaṁ virajjati vimuccati anupādāya āsavehi. vedanā aniccā …  saññā … saṁkhārā… viññāṇa … anupādāya āsavehi“ – Aniccasutta SN 22.45. Sama: Yadaniccasutta SN 22.15; Channasutta SN 22.90 jt.
Märkus: netaṁ mama on etaṁ mama („see on minu“) eitav vorm, neso hamasmi on eso hamasmi („see on mina“) eitav vorm ning na meso attā on eso attā („see olen mina“) eitav vorm.

^[30]      „sabbe saṅkhārā aniccā“ti,
            yadā paññāya passati;
            atha nibbindati dukkhe,
            esa maggo visuddhiyā.“ – KN, Dhp 277.

^[31] Dhammacakkappavattanasutta SN 56.11.

^[32] [Paṭiccasamuppāda]-Vibhaṅgasutta SN 12.2, Avijjāsutta SN 56.17, Avijjāpañhāsutta SN 38.9 jt.

^[33] Paṭiccasamuppādasutta SN 12.1–2.

^[34] Avijjāsutta SN 45.1.

^[35] Avijjāsutta AN 10.61.

^[36] Chachakkasutta MN 148; Upanisasutta SN 12.23.

^[37] Dhammacakkappavattanasutta SN 56.11.

^[38] Avijjāsutta SN 45.1.

^[39] Avijjāsutta AN 10.61.

^[40] Cūḷavedallasutta MN 44.

^[41] „diṭṭhigatanti kho, vaccha, apanītametaṁ tathāgatassa. diṭṭhañhetaṁ, vaccha, tathāgatena: ‘iti rūpaṁ, iti rūpassa samudayo, iti rūpassa atthaṁgamo; iti vedanā, iti vedanāya samudayo, iti vedanāya atthaṁgamo; iti saññā, iti saññāya samudayo, iti saññāya atthaṁgamo; iti saṁkhārā, iti saṁkhārānaṁ samudayo, iti saṁkhārānaṁ atthaṁgamo; iti viññāṇaṁ, iti viññāṇassa samudayo, iti viññāṇassa atthaṁgamo’ti. tasmā tathāgato sabbamaññitānaṁ sabbamathitānaṁ sabbaahaṁkāramamaṁkāramānānusayānaṁ khayā virāgā nirodhā cāgā paṭinissaggā anupādā vimuttoti vadāmī ti.“ – Aggivaccha[gotta]sutta  MN 72.

^[42] „rūpaṁ, bhikkhave, aniccaṁ. yadaniccaṁ taṁ dukkhaṁ; yaṁ dukkhaṁ tadanattā; yadanattā taṁ ‘netaṁ mama, neso hamasmi, na meso attā’ti evametaṁ yathābhūtaṁ sammappaññāya daṭṭhabbaṁ. evametaṁ yathābhūtaṁ sammappaññāya passato cittaṁ virajjati vimuccati anupādāya āsavehi. vedanā aniccā …  saññā … saṁkhārā… viññāṇa … anupādāya āsavehi.“ – Aniccasutta SN 22.45, sama Yadaniccasutta SN 22.15, Channasutta SN 22.90 jt.

^[43] Märkus: netaṁ mama on etaṁ mama („see on minu“) eitav vorm, neso hamasmi on eso hamasmi („see on mina“) eitav vorm ning na meso attā on eso attā („see olen mina“) eitav vorm.

^[44] Sambahulabhikkhusutta SN 35.81.

^[45] Aniccasuttaṁ SN 22.45, Yadaniccasuttaṁ SN 22.15, Channasuttaṁ SN 22.90 jt. Antud põhimõte kehtib kõikide klammerdumise kogumike ja tajualade, kokkupuudetde, tkohta.

^[46] Sukhavagga AN 2.64–76.

^[47] KN, Dhp 197-200; 78.

^[48] Dīghajāṇusutta AN 8.54. Neli dhammat on: (1) algatamissaavutus (uṭṭhāna-sampadā), (2) valvamissaavutus (ārakkha-sampadā), (3) hüveline sõber (kalyāṇa-mitta) ja (4) dhammaga kooskõlas eluviis (sam-ajīvitā). Vt täpsemalt ptk „Majaperemehe õige eluviis“.

^[49] Veḷudvāreyyasutta AN 55.7. Vt täpsemalt ptk „Majaperemehe õige eluviis“.

^[50] Suttas õpetas Buddha, et: (1) ära tee teisele seda, mis sulle endale on mittemeeldiv, (2) ära varasta, (3) ära käitu naisega sobimatult, (4) ära räägi valet, (5) hoidu sõpru lahutavast laimavast kõnest, (6) hoidu karmist kõnest, (7) tüütavalt tühjast lobast, arenda kogemuspõhist usaldust (8) Buddha, (9) dhamma ja (10) sangha suhtes, ning (11) arenda eluviisi, mis on koosõlas arijate hinnatud kõlblusega ja sellel rajaneva keskenduse harjutamisega. Vt täpsemalt ptk „Majaperemehe õige eluviis“.

^[51] Anuruddhasutta AN 8.46; Dutiyavisākhāsutta AN 8.47; Nakulamātāsutta AN 8.48; Paṭhamaidhalokikasutta AN 8.49; Dutiyaidhalokikasutta AN 8.50.

^[52] Paṭhamaanusayasutta AN 3.39; Māgaṇḍiyasutta MN 75 jt. Vt DVE, I osa, ptk „Abielu ja noorusaeg“.

^[53] Pupphasutta SN 22.94.

^[54]  Sansaara kohta vt täpsemalt DVE, I osa, ptk „Sansaara (saṁsāra)“.

^[55] Ṭhitañāṇo bhikkhu (Dr. Andrus Kahn). (2018). Virgumise tee – nii nagu õpetas Buddha. Tallinn: Eesti Theeravaada Sangha, lk 85.

^[56]      „tasmā piyaṁ na kayirātha piyāpāyo hi pāpako
            ganthā tesaṁ na vijjanti yesaṁ natthi piyāppiyaṁ.“ – KN, Dhp 211

^[57] Nirāmisasutta SN 36.31. Vt täpsemalt DVE, III osa, ptk „Neli vormi valla džhaanat (cattaro rūpa-jhāna)“.

^[58] Mahādukkhakkhandhasutta MN 13.

^[59] “rūpaṁ, bhikkhave,... vedanā... saññā… saṅkhārā... viññāṇaṁ, dukkhaṁ. yopi hetu, yopi paccayo rūpassa… vedanāya… saññāya… saṅkhārānaṁ… viññāṇassa uppādāya, sopi dukkho. dukkhasambhūtaṁ, bhikkhave, rūpaṁ... vedanā... saññā… saṅkhārā... viññāṇaṁ kuto sukhaṁ bhavissati.“ – Sahetudukkhasutta SN 22.19.

^[60] Dhammacakkappavattanasutta SN 56.11.

^[61] „idaṁ kho pana, bhikkhave, dukkhaṁ ariyasaccaṁ – jāti pi dukkhā, jarā pi dukkhā, byādhipi dukkho, maraṇampi dukkhaṁ, appiyehi sampayogo dukkho, piyehi vippayogo dukkho, yampicchaṁ na labhati tampi dukkhaṁ – saṁkhittena pañcupādānakkhandhā dukkhā.“ – Dhammacakkappavattanasutta SN 56.11.

^[62] Anattālakkhaṇasutta SN 22.59.

^[63] Ṭhitañāṇo bhikkhu (Dr. Andrus Kahn). (2018). Virgumise tee – nii nagu õpetas Buddha. Tallinn: Eesti Theeravaada Sangha, lk 86.

^[64] „dīgharattaṁ vata bho ahaṁ iminā cittena nikato vañcito paluddho. ahañhi rūpaṁyeva upādiyamāno upādiyiṁ, vedanaṁyeva upādiyamāno upādiyiṁ, saññaṁyeva upādiyamāno upādiyiṁ, saṁkhāreyeva upādiyamāno upādiyiṁ, viññāṇaṁyeva upādiyamāno upādiyiṁ. Tassa me upādānapaccayā bhavo, bhavapaccayā jāti, jātipaccayā jarāmaraṇaṁ sokaparidevadukkhadomanassupāyāsā sambhavanti.“ – Māgaṇḍiyasutta MN 75.

^[65]  Sambahulabhikkhusutta SN 35.81. Sama: Kimatthiyabrahmacariyasutta SN 35.152.

^[66] Patodasutta AN 4.113.

^[67] Upavāṇasutta SN 12.26.

^[68] Chachakkasutta MN 148.

^[69] Dhammacakkappavattanasutta SN 56.11, Lokasutta SN 12.44 jpt.

^[70] Sama­tha­vi­passa­nāsutta SN 43.2; Rāga Peyyāla AN 3.183–352; Vimokkhakathā Ps 1.5; Anattalakkhaṇasutta SN 22.59; Aniccasutta SN 22.45; Nakulapitusutta SN 22.1. Vt täpsemalt DVE, III osa, ptk „Vabanemine (vimutti, vimokkha)“.

^[71] “rūpaṁ, bhikkhave,... vedanā... saññā… saṅkhārā... viññāṇaṁ, anattā. yopi hetu, yopi paccayo rūpassa… vedanāya… saññāya… saṅkhārānaṁ… viññāṇassa uppādāya, sopi anattā. anattasambhūtaṁ, bhikkhave, rūpaṁ... vedanā... saññā… saṅkhārā... viññāṇaṁ kuto attā bhavissati.“ – Sahetuanattasutta SN 22.20.

^[72] anatta [na + atta] „mitte-mina“ 1: adj. minatus; minaks nimetatava puudumine. 2: masc. ebaisikuline. Mina puudumise mõistmine esindab Buddha õpetuses õiget vaadet – Anattalakkhaṇasutta SN 22.59, Alagaddūpamasutta MN 22; vt atta (mina); attan (aatman), jīva (hing). Minatus on dukkha põhjus – Mahādukkhakkhandhasutta MN 13. Vt DVE, V osa: „Leksikon“. Vt lisaks PED lk 807.

^[73] māyā [√mā?] „illusioon“ fem. 1: meelepete; pettus. 2: müstiline vormel või valem; maagia; trikk. māyākāra [māyā + kāra] „triki tegija“, trikitaja, mustkunstnik. 3: nõidus; loits; lumm. 4: Buddha ema nimi, kes suri peale bodhisatta sündi, misjärel toimus Mahāmāyā uus sünd Tusita teavas – Dakkhiṇāvibhaṁgasutta MN 142. Vt DVE, V osa: „Leksikon“. 

^[74] „nāyaṁ, bhikkhave, kāyo tumhākaṁ napi aññesaṁ. purāṇamidaṁ, bhikkhave, kammaṁ abhisaṅkhataṁ abhisañcetayitaṁ vedaniyaṁ daṭṭhabba.“ – Natumhasutta SN 12.37.

^[75] „imasmiṁ sati idaṁ hoti. imassuppādā idaṁ uppajjati. imasmiṁ asati idaṁ na hoti. imassa nirodhā idhaṁ nirujjhati… .“ – Natumhasutta SN 12.37. Sama Paṭiccasamuppādasutta SN 12.1-2 jpt.

^[76] Vt täpsemalt DVE I osa, ptk „ Sõltuvuslik tekkimine (paṭiccasamuppāda)“.

^[77] Anattālakkhaṇasutta SN 22.59.

^[78] „sabbe dhammā anattā…“ – KN, Dhp 279. Abhidhamma eristab (1) suhtelist ehk relatiivset tõde (sammuti-saccā) ja (2) lõplikku ehk absoluutset tõde (paramattha-saccā). Absoluutse tõe kohaselt eksisteerib vaid teadvus, teadvustegurid, vorm ja nibbaana, ning mina (atta) on pettekujutlus ehk moonutus (vipallāsa). Suhtelise tõe kohaselt eksisteerib aga mina kui virgumata meelele omane, ühiskonnas kokkulepitud, endaks peetavale viitamise tava. Abhidhammapiṭaka, Kathāvatthu.

^[79] Pemasutta MN 4.200.

^[80] Cetokhilasutta MN 16.

^[81] Cūḷasaccakasutta MN 35.

^[82] Mahādukkhakkhandhasutta MN 13.

^[83] Plekkide loetelu on toodud ptk „Plekid ja pealisplekid (kilesa, upakkilesa)“.

^[84] „pemā pemaṁ jāyati, pemā doso jāyati, dosā pemaṁ jāyati, dosā doso jāyati.“ – Pemasutta MN 4.200.

^[85] „sādhu sādhu anurādha, pubbe cāhaṁ anurādha, etarahi ca dukkhañce va paññāpemi dukkhassa ca nirodhanti.“ – Kimatthiyasutta SN 22.86.

^[86] Pemasutta MN 4.200.

^[87] Näiteks inimsoo uputamine (Moosese 6:9– 22; 7:1– 9), Soodoma ja Gomorra hävitamine (1. Moosese 18:16–19:29), Egiptlaste nuhtlemine (2. Moosese 7–12); Kora mäss ja maa avanemine (4. Moosese 16); Iisraeli rahva kõrbesse saatmine (4. Moosese 13–14) jpt sarnased lood.

^[88] Maghadevasutta [Makhādevasutta] MN 83, Tevijjasutta DN 13, Mettā­saha­gata­sutta SN 46.54, Paṭha­ma­met­tāsutta AN 4.125, Dutiya­met­tāsutta AN 4.126, Saṁkhittasutta [Saṁkhittadesita/Saṁkhittasutta] AN 8.63, Saṁ­kha­dhamasutta SN 42.8 jt. Vt DVE, III osa, ptk „Neli brahmavihaarat (cattāro brahmavihāra)“.

^[89] Visākhāsutta KN Ud 8.8. Sama põhimõtte toob ära ka Devadahasutta MN 101.

^[90] PED lk 1048-1049.

^[91] Mahānidānasutta DN 15.

^[92] Ei taju ega mittetaju valla (neva-saññā-nāsaññāyatana) ehk kaheksanda džhaana ületanu saavutab taju ja tunde lakkamise (saññā-vedayita-nirodha = animitto ceto-samādhī), vt: Saṅgītisutta DN 33, Rahogatasutta SN 36.11, Moggallāna Saṁyutta SN 40.1-9, Anupubbanirodhasutta AN 9.31 jt.

^[93] Mahātaṇhāsaṁkhayasutta MN 38.

^[94] „… desitaṁ ājānāmi yathā tadevidaṁ viññāṇaṁ sandhāvati saṁsarati…“. – Mahātaṇhāsaṁkhayasutta MN 38.

^[95] „mā evaṁ, āvuso sāti, avaca, mā bhagavantaṁ abbhācikkhi, na hi sādhu bhagavato abbhakkhānaṁ, na hi bhagavā evaṁ vadeyya.“ – Mahātaṇhāsaṁkhayasutta MN 38. Sarnaseid ekslikke dhamma mõistmise parandusi esineb ka teistes tekstides, mis annab alust arvata, et juba Buddha eluajal esines tema poolt õpetatud dhamma vääriti mõistmist. Buddha õpetas bhikkhudele, et kui keegi eksib tema õpetatud dhamma edasiõpetamisel või õpetab nema nime alt valet, Buddha suhu pandud dhammat, peab bhikkhu koheselt eeltoodud vormelit kasutades vastandumata vale dhamma ümber lükkama ning õiget dhammat õpetama; vt: Vinayapiṭaka, Antarāyika Bu Vb Pc 68, Samaṇuddesaantarāyika Bu Vb Pc 70 jpt. Antud teemat käsitleb täpsemalt DVE, I osa, ptk „Buddha eluajal ei olnud dhamma muutmine lubatud ega mõeldav“.

^[96] Mahākammavibhaṁgasutta MN 136

^[97] Mahānidānasutta DN 15.

^[98] Mahāsatipaṭṭhānasutta DN 22. Vt täpsemalt DVE, III osa, ptk „Neli arija teed (cattāro ariya-maggā).“

^[99] Sama­tha­vi­passa­nāsutta SN 43.2; Rāga Peyyāla AN 3.183–352; Vimokkhakathā Ps 1.5; Anattalakkhaṇasutta SN 22.59; Aniccasutta SN 22.45; Nakulapitusutta SN 22.1. Vt täpsemalt DVE, III osa, ptk „Vabanemine (vimutti, vimokkha)“.

^[100] Nayasamuṭṭhāna KN Ne 36.

^[101] Anattālakkhaṇasutta SN 22.59.

^[102] Mahānidānasutta DN 15.

^[103] Vt DVE, III osa, ptk „Alade vaatlemise ja teadlikkuse loomise juhend (III)“.

^[104] Täpsemalt kirjeldab kolme olemasolu omaduse kaudu läbinägemise arendamist DVI III osa, ptk „Läbinägemise arendamine (vipassanā-bhāvanā)“.

^[105] Meghiyasutta AN 9.3.