Keskendus (samādhi)

Õige keskendus (sammā-samādhi), mida sageli nimetatakse ka meditatsiooniks, on arija kaheksaosalise tee viimane, kaheksas osa, mis on vahetult seotud kõikide sellele eelnevate tee osadega: õige vaade tingib õige mõtlemise, see omakorda õige kõne jne, mis päädib arija õige teadlikkuse (ariya sammā-sati) ja arija õige keskendusega (ariya sammā-samādhi).^[1] Keskendatuse arendamise etappideks on:^[2]

•       Buddha poolt nimetatud keskendusobjekti(de)le (nt kasiṇa, sõbralikkus jt) keskenduse teel takistuste (nīvaraṇa) peatamine, esimese džhaana (jhāna) saavutamine ja väljaarendamine;

•       järkjärguline džhaanade edasiarendamine, treenimine ja džhaana-saavutustes viibimine (vihāra);

•       rahu (samatha) ja läbinägemise (vipassanā) koosarendamise teel tulvadest (āsavā) ning köidikutest (saṁyojana) vabanemine;

•       tegelikkusele vastava (nāma-rūpa tõelise olemuse) teadmise ja nägemise (yathā-bhūta-ñāṇa-dassanaṁ) saavutamine;

•       olemasolutüdimusse ja kiretusse (nibbidā-virāgo) jõudmine;

•       vabanemisteadmise ja -nägemise (vimutti-ñāṇa-dassanattho) ilmnemine;

•       maistületavasse, täiuslikku mõistmisse (buddhi [= buddha]) jõudmine; ning

•       virgumine (bodhi).

Selline meele arendamise põhimõte kordub suttast suttasse.

Keskendumise kitsendused. „Kitsenduse suttas“^[3] nimetab Buddha keskendusega kaasuvaid aspekte kitsenduseks ja õpetab kuidas neist järkjärgult vabaneda. Sutta kohaselt on kitsendusteks (sambādha)

•       silmateadvusest sündinud vorm,

•       kõrvateadvusest sündinud heli,

•       ninateadvusest sündinud lõhn,

•       keeleteadvusest sündinud maitse,

•       kehateadvusest sündinud puude (kombatav objekt) ja

•       meeleteadvusest sündinud dhamma (meeleobjekt)

– mis on sümpaatne (iṭṭhā), meeldiv (kantā), meelepärane (manāpā), armsa vormiga (piyarūpā), naudingut tekitav (kāmūpasaṁhitā) ja ahvatlev (rajanīyā).

Need kitsendused ületab bhikkhu tajuvõimete ohjamise (indriya-saṁvara) tulemusena tekkinud teadvustatud arusaamise (sati-sampajañña) läbi. Seejärel hakkab bhikkhu arendama viie takistuse (pañca nīvaraṇāni) eemaldamist ja džhaana (jhāna) saavutamist. Dždaanades esinevad järgmised kitsendused:

•       esimeses džhaanas mõtlemine ja läbiuurimine                   (vitakka-vicārā),

•       teises džhaanas rõõm                                                             (pīti),

•       kolmandas džhaanas neutraalsus ja õnn                             (upekkhā-sukha),

•       neljandas džhaanas vormitaju                                               (rūpa-saññā),

•       viiendas džhaanas ruumi lõputu valla taju                           (ākāsānañcāyatana-saññā),

•       kuuendas džhaanas teadvuse lõputu valla taju                   (viññāṇañcāyatana-saññā),

•       seitsmendas džhaanas mittemillegi valla taju                      (ākiñcaññāyatana-saññā), ja

•       kaheksandas džhaanas ei taju ega mittetaju valla taju       (nevasaññānāsaññāyatana-saññā).

Ületanud loobumise/hülgamise teel kõik džhaanadega seotud kitsendused, siseneb bhikkhu taju ja tunnete lakkamisse (saññā-vedayita-nirodha), saavutab tarkuse teel nägemise kaudu tulvade lõppemise (paññāya cassa disvā āsavā parikkhīṇā) ning virgub – see ongi õige keskendus (samādhi).

Põhjalikum ülevaade keskendusest on toodud DVE III raamatus „Õige keskendus (sammā-samādhi)“.

^[1] „Sammāsamādhisutta“ AN 7.45.

^[2] Kimatthiyasutta AN 11.1, Sāmañ­ña­phalasutta DN 2 jpt.

^[3] Sambādhasutta AN 9.42. sambādha surutis, surve, sund, rõhutus, kitsendus; „Dantabhūmisutta“ MN 125 jpt.