Braahman ja Brahmā (brahma, brahmā)

Paali tekstides esineb sõna brahma/brahmā kas eraldiseisvana või eesliitena, näiteks: brahma-cariya (brahma(lik) käitumine/eluviis), brahma-vihāra (Brahma elupaik), brahma-kāya (Brahma keha), brahma-jāla (Brahma võrk), brahma-cakka (Brahma silm) ja brahma-sara (Brahma heli/hääl). Brahma maailmaga (brahma-loka) seoses esinevad tekstides mahābrahmā,^[1] brahmā sahampati^[2] ja brahma sanankumara^[3]. Mõnikord kohtab ka liitsõna brahmati matapitaro,^[4] mida on kasutatud kõlbelise kaudse tähenduse või kultuuripõhise  tähendusvarjundi edasiandmiseks.

Buddha eluajal läbis India usu- ja filosoofiline mõttelugu radikaalse muutuse. Tol ajal oli Põhja-Indias valitsevaks usundiks brahmanism, mis põhines sanskritikeelsetel veedadel (sansk veda ehk „Teadmised“), ning mille kõrgeimaks jumalaks oli Brahmā. 

Veedad on hinduismi neli pühakirjade kogu, milleks on:

1. Rigveeda (sansk ṛgveda) ehk „Ülistamisteadmised“
2. Saamaveeda (sansk sāmaveda) ehk „Lauluteadmised“
3. Jadžurveeda (sansk yajurveda) ehk „Austamisteadmised“
4. Atharvaveeda (sansk atharvaveda) ehk „Atharvāṇa-teadmised“

Veedadest alanud brahmanistlik religioon oli Buddha eluajaks teinud läbi mitu arengut, läbinud nii braahmanad (brāhmaṇa) kui aranjakad (āraṇyaka ehk „metsaraamatud“) ning jõudnud upanišaadideni. Upanišaad (sanskupaniṣad), mis tähendab „õpetaja lähedal istumine“, on hilisema päritoluga (umbes 500 aastat e.m.a) filosoofilised usuraamatud, mis on sisuliselt veedade selgitusi ja preestrite rituaalide juhiseid sisaldavate Brahma raamatute selgitused.

Tol ajal valitsesid brahmaanide seas kaks suuremat religioosset mõtlejate rühma. Ühed uskusid, et vabanemine (sansk moksha, paali mokkha) tuleb saavutada karmatee (sanskit karma-marga) ehk rituaalsete tegevuste, teenimise ja ohverdamise kaudu. Teised järgisid teadmise teed (sansk jnana-marga) ja tegelesid kõrgeimate teadmiste saavutamiseks äärmuslike joogapraktikate ja askeesiga. Nende kõrval esines ka pühendumise tee (sanskbhakti-marga), kus teostati armastust isikliku jumala suhtes.^[5] Vastukaaluks brahmanismile kujunes välja askeetide tava, mida esindasid peamiselt ājīvika’d, paribbājaka’d ja nigantha’d ehk tžaiinid. Viimane grupp esindas enamjaolt samanate (sansk śramaṇa, pl samaṇa) ehk erakrändurite traditsiooni, mis oma olemuselt vastandus brahmaanide traditsioonile.

Buddhale järgnenud sajanditel muutus brahmanism Buddha dhamma ja džainismi mõjul järkjärgult usundite kogumiks, mida täna tuntakse hinduismi nime all.^[6] Muutuste käigus jäid paljud brahmanistlikud doktriinid ja tavad soiku või muutusid radikaalselt, mistõttu on brahmanismil ehk veedadel põhineval hinduismil ja tänapäeva hinduismil ehk puraanadel (purāṇa) põhineval hinduismil palju ühist, kuid esineb ka selgeid erinevusi. Samamoodi kasvas judaismist ehk juutlusest välja kristlus kui ka islam, milles on säilinud mitmed algsed juutluse tunnused, kui lisandunud piisavalt erinevusi, et kujundada välja erinevad religioonid.

Siddhattha oli varasemalt õppinud kõiki vabanemist lubavaid joogapraktikaid, kuid neis pettununa pöördus lapsepõlves kogetud loomuliku džhaana kogemuse poole, avastas läbinägemise (vipassanā) ja virgus.^[7] Et avastatud virgumisteed edasi anda, tuli kasutada tolle aja brahmanismist mõjutatud keelt ning selles kultuuris teadaolevaid sõnu ja mõisted ning need adapteerida. Sestap võibki Buddha õpetuses kohata termineid, mille kirjapilt on brahmanistliku veedade keele ehk sanskriti keelega sarnane, kuid tähendus ja teostuse tee kardinaalselt erinev (nt paali nibbāna ja sansk nirvāṇa). Soov hoida ära brahmanismis ja tema õpetuses kasutatavast sarnasest sõnavarast tingitud segadust võiski olla üks põhjustest, miks Buddha keelas oma dhamma tõlkimise veedade ehk sanskriti keelde.^[8]

Braahmanid (brahma, skr brāhmaṇa) on sünnijärgsed hindu preestrid, kes omavad India ühiskonna kastisüsteemis kõrgeimat positsiooni. „Manusmṛti“ kohaselt on braahman isegi jumalate jaoks jumal ja tema antud veeda-põhised õpetused on inimestele vastuvaidlematuks autoriteediks. Buddha ajal paistsid paljud braahmanid silma ahnuse, upsakuse ja ilmalikkuse poolest, mis oli vastuolus nende räägitud kõrgete väärtustega. Buddha kritiseeris braahmanite sünnipärast staatust ja õpetas, et tõeline braahman on see, kes on kõlbeline, hävitanud džhaana teel iha, viha ja teadmatuse ning püüdleb vaibumisele. Tavapäraselt nimetas Buddha braahmaniks seda, keda ei koorma naine ega rikkus (apariggaha), kel on vaenutu teadvus (avera-citta), muretu teadvus (abyāpajja-citta), mitterikutud teadvus (asaṁkiliṭṭha-citta) ja mõjukus (vasavattī),^[9] kes on loobunud valest ja oskamatust naudingulisest käitumisest (= a-brahma-cariyā)^[10] ning järgib vähemalt viit kõlblusjuhist. Dhammavärssides toodu kohaselt on õige braahman see, kelle jaoks ei ole ei vastaskallast, seda kallast ega vastas ja seda kallast; kes on erakluses elav džhaai (jhāyi) ehk džhaana harjutaja, plekitu (viraja) ja tulvadeta (an-āsava) ning kõrgeima saavutuse poole püüdlev (uttamattha); kes hoidub kurjast (bāhitapāpa) ja elab/käitub rahus (sama-cariya [sama=samatha]); hoidub meelele meeldivast (manaso piyehi) ja haigettegevast meelsusest (hijsamano) ning keskendub vaid dukkha rahunemisele (sammatimeva dukkhaṁ); ei loo keha, kõne ega meelega dukkhat, vaid valitseb neid kolme; on õppinud (kisa); ei oma midagi ja on vaba kiindumusest (anādānaṁ); on kõik köidikud läbi lõiganud (sabbasaṁyojanaṁ chetvā), ega erutu (na paritassati), on ületanud sidemed [liidud, sugulussidemed, läbikäimised] (saṁgātigaṁ) ja on kütketeta (visaṁyuttaṁ); takistused ületanud (ukkhitta-palighaṁ), mõistnu (buddha); kelle jõuks on nõustumine/kannatlikkus (khanti-bala); ta elab selles kehas viimast elu (antimasārīra) (st püüdleb arahantiks); ei hoia kinni / ei ole määrdunud naudingutest (na limpati kāmesu); kes teab kuidas hävitada dukkha siin maailmas; tunneb teed ja mitte-teed (maggāmaggassa kovidaṁ) (st tunneb Buddha õpetatud arahanti teed); ei ühine majaomanike (gahaṭṭhehi) ega koduhüljanutega (anāgārehi); ei tapa ega põhjusta tapmist (na hanti na ghāteti); on takistuseta/vaenuta [keset] takistusi/vaenajaid (aviruddhaṁ viruddhesu), [keset] malaka tõstnuid vaibunu (malaka tõstmisest loobunud) (attadaṇḍesu nibbutaṁ) ja klammerdumata [keset] klammerdujaid (sādānesu anādānaṁ); kes on hävitanud kire (rāga),  viha (dosa), uhkuse (māna) ja silmakirjalikkuse (pātita); on mittekarmi (akakkasa) ja juhendava (viññāpana) kõnega, tõde lausuv (saccamudīraye) moel, mis kedagi ei solva; ei võta midagi, mida talle pole antud (adinnaṁ nādiyati); on surmatusega ühinemise saavutanud (amat-ogadham-anuppattaṁ [st saavutanud nibbaana]); ületanud nii pälvimused kui kurjuse (puññañca pāpañca); on rõõmu olemasolust hävitanud (nandī-bhava-parikkhīṇa); on naudingu olemasolust [olemasolunaudingu] hävitanud (kāma-bhava-parikkhīṇa); on iha olemasolust [olemasoluiha] hävitanud (taṇhā-bhava-parikkhīṇaṁ); lahti öelnud meeldivast/armastusest kui mittemeeldivast/armastusetusest (hitvā ratiñca aratiñca); kelle minemist ei tea deevad, taevamuusikud ega inimesed (gandhabba-mānusā), tulvad hävitanud (khīṇāsava) arahant; enda varasemaid olemasolusid teadev (pubbenivāsaṁ yo vedi), taevast ja apaajat näegev (saggāpāyañca passati); sündide hävimise saavutanu (jātikkhayaṁ patto), kõrgema tarkuse saavutanud tark (abhiññā-vosito muni); kõige saavutatava saavutanu (sabba-vosita-vosānaṁ).^[11] Buddha nimetas tõeliseks braahmaniks ka kiindumusest ja klammerdumisest vabanenud, virgunud mõistnuid ehk buddhasid:

Kes teab täielikult olendite kadumist [ja] tekkimist,
[on] kiindumuseta, hästiläinu, mõistnu – teda nimetan ma braahmaniks.^[12]

Kuna Buddha oli oma eluajal ülimalt austatud ja tema õpetus ähvardas braahmanite kõrget positsiooni ühiskonnas, nägid paljud neist Buddhas vaenlast. Paljud kõrgelt haritud braahmanid pöördusid Buddha poole erinevate küsimustega, mis sageli lõppesid brahmanismist lahtiütlemise ja dhamma järgimise alustamisega.

Samanad (samaṇa „see kes pingutab vaimse eesmärgi saavutamiseks“, „kes teostab rituaale ja ranget askeesi“). Lisaks braahmanitele oli Buddha-eelses Indias ka teist tüüpi usundipraktikuid, keda nimetati samanateks ehk erakränduriteks. Samanad seadsid veedade ja braamanite kui kõrgema kasti autoriteedi kahtluse alla, eraldusid veedalikust religioonist ja töötasid uuestisündide rattast väljumiseks ja mokša ehk vabanemise saavutamiseks välja spetsiifilised joogapraktikad. Seetõttu esinevad samanad ja braahmanid mõnedes tekstides ka vastanditena.

Samanistlik traditsioon hõlmab väga laiaspektrilist uskumuste ja teostuste süsteemi, ulatudes pereelu hülgamisest ja äärmuslikust askeesist kuni harmoonilise pereelu elamiseni, hinge olemasolu spekulatsiooni aktsepteerimisest kuni selle täieliku eitamiseni, alastuse praktikast kuni keha täieliku riietega katmiseni jne. Samana ei olnud Buddha järgija, kuid võis osaliselt järgida Buddha dhammat. Paljud samanad liitusid peale Buddhalt õpetuse kuulmist sanghaga ning saavutasid virgumise ja vaibumise (nibbāna).

Brahmā [kõrgeim, ülim] on brahmanismis kõrgeimale jumalale antud nimi. Varajases veeda perioodis tähendas brahmán universumit ja hilisemalt viitas, nagu ka brahmā, millelegi kõrgemale või ülimale. Brahmā ideaal on järgitav Purusha suuktanis (puruṣasūkta), mis esineb Rigveeda (ṛgveda) kümnendas mandalas. Sealtoodud temaatika käsitlus vihjab ürgsele ja universaalsele olemusele, mida järkjärgult edasi arendades jõutakse järelduseni, et Brahman või Brahma ongi kogu universumi allikas ja olemus. Kui Shatapatha Braahmanas [Śatapatha brāhmaṇa ehk „Saja tee braahmana“, mis on Śukla („valge“) Yajurveda kommentaar] on öeldud, et  Prajapati (Prajāpati-rajjan või Rajanya ehk „loodu isa ja kaitsja“) lõi Brahmā, siis hilisemates tekstides esineb see positsioon ümberpööratult, ning Brahmā’st on saanud alguste algus ja kogu universumi looja. Loomisidee saavutab oma kulminatsiooni upanišaadide kirjanduses, kus Braahman ja aatman esinevad lahutamatut ühtsust, moodustades üheskoos universaalse hinge ehk aatmani, kujutades seeläbi nii makro- kui mikrokosmost ehk kogu kõiksust. Sellise ühtsuse saavutamist peetakse upanišaadides kõigi braahmanite eesmärgiks ja kõrgeimaks ideaaliks. Just selleni soovitigi jõuda kas karmatee või teadmiste tee kaudu.

Buddha õpetus ei eita brahmade olemasolu, vaid selle kohaselt on suured brahmad (mahābrahmā) sageli pettekujutlustes oma tegelikust pärinemisest ja olemusest ning usuvad, et on igavesed, issand-jumalad (issara), ehitajad (kattā) ja loojad (nimmātā). Kuna teised brahma valla olendid on tekkinud sinna hiljem, siis ka nemad arvavad samamoodi ning kummardavad ja teenivad Brahmā’t. „Brahmavõrgu sutta“^[13] kohaselt leiab sarnane pettekujutelm lõpuks tee inimeste maailma ja saab mõne religiooni aluseks.

Buddha õpetuse seisukohast on igavene hing või aatman inimese soovmõtlemise tulemusel rajanev väljamõeldis või joogide poolt džhaanades nähtu väärtõlgenduse vili, mistõttu ei vasta Upanišaadide (upaniṣad) olemasolukäsitlus tegelikule reaalsusele. Sõltuvusliku tekke (paticasamuppada) ja püsituse (anicca) õpetus näitab, et kui Brahmā on olemas, ei saa ta olla põhjuseta, püsiv ega igavene. Sestap ei saa olemas olla ka kõikloojat jumalat, kes oleks kõige ilmneva põhjus, vaid ilmnev on kindlate põhjuste ja tingimuste tulemus.

Buddha ei ole eitanud Brahmā olemasolu, vaid vastupidi, õpetab erinevate brahmavaldade eksisteerimist ja viitab ka suurtele brahmadele (maha-brahama) kui nende valdade peajumalatele. Ka Suur Brahama Sahampati on tekstide kohaselt Buddha järgija ja arendab meelt, mis näitab Buddha õpetuse ülemlikkust brahmanismi suhtes. Paljud Brahmad (Sanamkumara, Ghatikara, Narada) kohtuvad Buddhaga, et kuulda tema dhammat ja leida vastuseid metafüüsilistele küsimustele.

Buddha lükkas brahmanismist pärit vabanemisõpetuse tagasi, kuid kasutas oma õpetuse edasiandmisel osasid hästituntud brahmanistliku õpetusega seotud ideid. Näiteks räägib „Subha sutta“^[14] räägib sellest, kuidas noore braahmani õpilase Todeyya poeg Subha (Subha Todeyyaputta) väitele sellest, nagu kuulduste järgi õpetaks Buddha teed jumal Brahmā juurde, vastas Buddha, et (1) sõbralikkuse (mettā), (2) kaastunde (karuṇā), (3) kaasrõõmu (muditā) ja (3) neutraalsusega (upekkhā) arendamine ongi tee Brahmā elupaika (brahma-vihāra). „Kolmekordse teadmise sutta“^[15] kirjeldab samuti sarnast juhtumit, kus braahmanid Vāseṭṭha ja Bhāradvāja olid eriarvamusel Brahmā juurde viiva tee suhtes, misjärel Buddha selgitas neile õiget teed (magga), mis juhib brahma-kaaslaste maailma (brahma-­sahab­ya­tāya). Neil neljal brahmavihaaral ja hinduistlikul brahmanismil puudub sisuline seos. Kui veedadest pärit brahmanistliku teooria ja praktikate eesmärgiks on omaenda jumaliku olemuse otsimine, selleni jõudmine ja Brahmā’ga ühinemine, siis Buddha õpetuses esindavad neli brahmavihaarat kõrgemaid meeleseisundeid, mida omistati tol ajal jumal Brahmā’le. Eeltoodu viitab Buddha õpetuse ja brahmanismiga paralleelsete kontseptsioonide olemasolule, kuid ei tunnista igavest olemasolu ega brahmanistlikku vabanemiskäsitlust (nirvaana). Eeltoodu esindab Buddha oskuslikkust kombineerida harmooniliselt laialt teadaolev spekulatsioon tõele vastava virgumisõpetusega.

Braahmaliku elu eesmärk Buddha õpetuses on dukkha mõistmine.^[16] Kuigi Buddha poolt õpetatud brahmavihaara meetod esineb ka varasemates õpetustes, ei vastandu see neile, kuid erineb oluliselt meetodi, eesmärgi ja tulemuse ehk vilja osas.^[17] „Sõbralikkuse suttas“, mis kirjeldab sõbralikkuse arendamise teel teadvuse vabanemise (ceto-vimutti) 11 kasu,^[18] on toodud, et kui bhikkhu ei saa sõbralikkuse arendamise (mettā-bhāvanā) abil arahantiks ega saavuta nibbaanat, juhib see uue sünni Brahma maailma (brahmā-loka) – kuigi see ei ole Buddha õpetuse eesmärk. Kes vabastab oma meele ihast, vihast, sallimatusest, kurjusest, kadedusest ja kirest, see sünnib uuesti kõrgemates valdades, sõltumata sellest, kas ta järgib Buddha õpetust või teostab vägivallatut hinduistlikku praktikat. Küll aga vastandub brahmavihaara nii läänes kui idas eksisteerivatele jumalakontseptsioonidele, kuna Buddha poolt õpetatud brahma seisundiga ei sobi kokku ei „õiglane“ jumala viha, kadedus ega põrgupiinadega ähvardamine, elusolendite piinamine, uputamise teel inimeste ja elusolendite karistamine jms. Brahmavihaara on keskenduses saavutatav ülim, Brahmāga võrdne (brahma-samo) meele seisund, milles Brahmā viibib (vihāra), ning mis muutub arendades loomulikul moel keha, kõne ja meele kaudu toimepandud tegude (kamma) määravaks suunajaks.

Brahmanistlikest tekstidest ja veedadest pärit tantrad ehk salatekstid (sansk tantra), jantrad ehk kosmilised diagrammid (sansk yantra) ning mantrad ehk enigmaatilised vormelid (sansk mantra), mida praktiseeritakse mittetheeravaada koolkondades (vadžrajaanas, eriti Tiibeti budismis), ei ole Buddha õpetatud, vaid pärinevad hilisemast tantrismist, kus braahmana seisusest pärit meessoost askeedid tarbisid alkoholi ja narkootikume ning astusid seksuaalvahekorda madalast seisusest naistega.^[19] Buddha keelas rangelt oma järgijatel taolisi asju teha, kuna tegu on virgumist mittesoodustava ehk oskamatu käitumisega. Näiteks, suguühe naisega klassifitseerub vinajas nelja kaotuse (pārājika) ehk nn suure eksimuse alla, millele peab järgnema sanghast pöördumatu väljaarvamine. „Paritta Jalanandana“ kohaselt hülgab õigel virgumise teel käija kõik jantrad ja mantrad (yantra mantra haraṁkatavā), kuna õigele virgumisele ei vii mitte hinduismist pärit praktikad, vaid ainult Buddha antud kaheksaosaline tee.^[20]

Braahmanite järgitav varṇāśrama dharma jagab elu nelja etappi (āśramas), milleks on (1) õppimine  (brahamacriya), (2) majapidamine (gṛhastha), (3) metsa sisenemine (vānaprastha) ja (4) loobumine (sannyāsin). Antud kontekstis tähistab termin brahamacriya õpilasena dharmade õppimise perioodi, mis algas umbes 5-8 eluaastal ja kestis kuni 20-25 eluaastani. Buddha dhamma kontekstis ole piirdu brahamacriya mingi konkreetse eluperioodiga, vaid hõlmab kõiki elu- ja arenguetappe, mis saab alguse ilmalikust elust loobumisega. Kui brahmanismis tähendab brahamacriya dharma õppimist, mis hõlmas kohustusi enda, pere, ühiskonna, inimkonna ja jumala ees, aga ka keskkonda, maad ja loodust, siis Gootama Buddha poolt õpetatud brahmaliku käitumise (gotame brahmacariya) eesmärgiks on täielik dukkha mõistmine, milleni jõutakse arija kaheksaosalise tee (ariya aṭṭhangika magga) teostamise kaudu^[21] ja mille kulminatsiooniks on kire hävimine (rāgakkhaya), viha hävimine (dosakkhay) ning pettekujutluse hävimine (mohakkhaya).^[22] Need kolm moodustavad nibbaana elemendi (nibbāna-dhātu) ja juhivad surmatusse (amata).^[23]

Üldistatult kasutatakse suttades Brahmā mõistet millegi ülima, ülla, kõrgeima ja püha kirjeldamiseks, mis näitab, kui oluline oli Brahmā idee tolle aja brahmaanidele ja kui suurt mõju see Buddha õpetuse edasiandmisele avaldas. Brahmā ja brahmaani mõiste kasutamist analüüsides on võimalik näha, kuidas Buddha adapteeris dhamma õpetamisel tolle aja Indias levinud kontseptsioone ja terminoloogiat, andes neile täiesti uue tähenduse ja mõõtme.

^[1] Jāliyasutta DN 7, Kevaṭṭasutta DN 11, Paṭhamakosalasutta AN 10.29 jt.

^[2] Brahmasutta SN 47.18, Paṭhamauruvelasutta AN 4.21, Pāsarāsisutta MN 26 jt.

^[3] Sanaṁkumārasutta SN 6.11, Janavasabhasutta DN 18, Sekhasutta MN 53 jt.

^[4] Sabrahmakasutta AN 3.31, Brahmasutta AN 4.63 jt.

^[5] Neid kolme praktikat kirjeldab 1.-2. sajandil m.a.j koostatud hindu tekst nimega „Jumalate laul“ (Bhagavad Gita), mis on Mahabharata VI raamatu peatükkide 23-40 sisuks.

^[6]  Sõna „hindu“ pärineb Induse (Sindhu) jõe nimest, mille piirkonna rahvast juba Pärsia kuningas Kyros II ja hiljem ka Aleksander Suur nimetasid hindudeks. Hinduismi eesmärgiks oleva vabanemise ehk mokša läbi peaks saavutatama individuaalse surematu aatmani ühinemine Brahmā’ga ehk jumaliku absoluudiga. Tänaseks on hinduismis välja kujunenud neli peamist religioonisuunda, milleks on višnuism, šivaism, šaktism ja smartism ning kuus koolkonda, milleks on nyaya, vaisheshika, sāmkhya, jooga, mimansa ja vedaanta. Kõik need omakorda jagunevad paljudeks alasuundadeks ja -koolkondadeks.

^[7] Bodhirājakumārasutta MN 85, Saṁgāravasutta MN 100, Dvedhāvitakkasutta MN 19, „Mahāsaccakasutta“ MN 36 jpt.

^[8] Vinayapiṭaka, Cullavagga (V osa), Khuddakavatthukkhandhaka Kd 15, lk 193-194.

^[9] Tevijjasutta DN 13.

^[10] Maggavibhaṁgasutta SN 45.8.

^[11] KN, Dhp (Brāhmaṇavagga) 385; 386; 388; 390; 391; 395; 396; 397; 399; 400-402; 404-409; 411-413; 416- 418; 420; 423.

^[12]       „cuti yo vedi sattānaṁ upapattiñca sabbaso,
            asattaṁ sugataṁ buddhaṁ tamahaṁ brūmi brāhmaṇaṁ.“ – „Vāseṭṭhasutta“ MN 98, sama KN, Dhp 419, „Vāseṭṭhasutta“ Snp 3.9.

^[13] Brahmajālasutta DN 1. Vt täpsemalt ptk „Vormi tasand (rūpa-bhūmi)“.

^[14] „[Brahmavihāra] Subhasutta“ MN 99.

^[15] Tevijjasutta DN 13.

^[16] Kimatthiyasutta SN 38.4.

^[17] Erinevusi kirjeldab täpsemalt Mettā­saha­gata-­sutta SN 46.54.

^[18] Mettānisaṁsa [Mettāsutta] AN 11.15 ]. Vt DVE, I osa, ptk „Nelja brahmavihaara arendamine (brahma-vihāra bhāvanā)“.

^[19] Sarnane probleem esineb Tiibeti budismi õpetajate seas ka tänapäeval, vt: Erik D. Curren, Buddha’s Not Smiling, Uncovering Corruption at the Heart of Tibetan Buddhism Today, Delhi: Motilal Banarsidass Publishers, 2006, lk i. Jefferi Paine kirjutab oma raamatus „Re-enchantment: Tibetan Buddhism Comes to the West“ tiibeti õpetajate Kalu Rinpoche, Chogyam Trungpa ja ameeriklannast õpetaja Catharine Burroughs ning dharma õpilaste vahelistest seksuaalsuhetest. Sama teema tõstatab Sherrill oma raamatus „The Buddha from Brooklyn“. Teemakohast lugemist pakuvad ka Michael Downing’i raamatud „Shoes Outside the Door: Desire, Devotion, andExcess“ ja „Exess at San Francisco Zen Center“.

^[20] Ṭhitañāṇo bhikkhu (Dr. Andrus Kahn). (2018). Virgumise tee – nii nagu õpetas Buddha. Tallinn: Eesti Theeravaada Sangha, lk 48.

^[21] Kimatthiyasutta SN 45.5.

^[22] Paṭhamaaññatarabhikkhusutta SN 45.6.

^[23] Dutiyaaññatarabhikkhusutta SN 45.7.