Arija (ariya)

            Buddha eelsel ajastul nimetati aarialasteks/aarjalasteks indoeuroopa keeli kõnelevaid hõime, kes vallutasid 2. ja 1. aastatuhandel e.m.a Põhja-India ning asusid elama Punjabis Gangese jõe ülemjooksu ääres. 19. sajandil Inglismaal tekkinud aaria invasiooniteooria kohaselt tõid just aaria vallutajad Indiasse hobused, raua, ​​sanskriti keele ja veedad. Aarijalaste pühakirjaks olid tol ajal neli sanskritikeelset veedat ehk „teadmist“:

1.

1. „Rigveeda“ (sansk ṛgveda) ehk „Ülistamisteadmised“

1.    

2. „Saamaveeda“ (sansk sāmaveda) ehk „Lauluteadmised“

3. 2.     „Jadžurveeda“ (sansk yajurveda) ehk „Austamisteadmised“

4. 3. „Atharvaveeda“ (sansk atharvaveda) ehk „Atharvāṇa-teadmised“

            Nende religioosne praktika baseerus peamiselt „Rigveedal“, mida tuntakse ka kui „Sūkta“, mis müüdi põhjal olla koostatud koos jumalatega. Veedade usund põhines ohverdustel ja rituaalidel, mis aja möödudes muutusid üha keerukamateks.

            Buddha eluajal oli brahmanism puhtalt rituaalne usund, kus tehti vereohverdusi erinevatele veedade jumalatele nagu Indra’le (Buddha õpetuses on tāvatiṁsā peajumala (devānam-indo) nimeks Sakka)^[1], taeva (hilisemates tekstides ka ookeanide ja õigluse) jumal Varuna’le, tule jumal Agni’le, päikesejumal Surya’le jt, lootuses saada jumalatelt vastutasuks ihaldatavat.

            19. sajandi keskel ilmus „aaria“ mõiste Euroopa teaduskeelde filoloogia kaudu indoeuroopa keelte üldnimetusena. Osad selle aja antropoloogid, sh Joseph Arthur Conte de Gobineau (1816-1882) jt, hakkasid kasutama aaria mõistet rassilises kontekstis, viidates Skandinaaviast (Rootsist, Taanist, Norrast), Leedust, Põhja-Saksamaalt ja Venemaa kaguosast pärit valgenahalistele kui kõrgemale rassile, keda iseloomustavad sinised silmad ja blondid juuksed. Pärast Teise maailmasõja ajal toimunud holokausti on aaria sõna pigem välditud.

Buddha kasutas ariya mõistet aga sootuks erinevas tähenduses, kirjeldamaks nelja arija isiku (ariya-puggala) tüüpi, kes vastavad kõrgeimale ideaalile. Buddha nimetas ka ennast „arijaks“ ning enda õpetatud teed arija teeks (ariya-magga) ja arahanti teeks (arahatta-magga), mis hõlmab arija kaheksaosalise tee (ariya aṭṭhangika magga) kuulmist, selle õiget mõistmist ja õiget teostamist. Arija tee eesmärgiks on vabastada meel kaheksaosalise tee teostamise kaudu dukkhat põhjustavast mitteteadmisest (avijjā), valest vaatest (micchā diṭṭhi), ihast (taṇhā), ahnusest (lobha), vihast (dosa), pettekujutlusest (moha) jt plekkidest (kilesa), vabaneda köidikutest (saṁyojana) ja tulvadest (āsavā), saavutada tegelikkusele vastavad teadmised (ñāṇa) ning virguda (bodhi) ja vaibuda (nibbāna). Suttade kohaselt on arija isik (ariya puggala):

1.     see, kes on saavutanud mõne arija tee või vilja ehk kes on saanud

(1)   vooguastunuks (sotāpanna),

(2)   ükskordnaasjaks (sakadāgāmi),

(3)   mittenaasjaks (anāgāmi),

(4)   arahantiks (arahant),

2.     või see, kes pürgib maistületava poole, mida iseloomustab

(1)   tulvadest vaba arija teadvus (ariya-cittassa anāsava-cittassa),

(2)   tarkusevõime (paññ-indriya),

(3)   tarkusejõud (paññā-bala),

(4)   dhamma analüüs virgumisosade kaudu (dhamma-vicaya-sam-bojjhaṁga).^[2]

           
Buddha nimetas end korduvalt arijaks. Inimest, kes järgib Buddha Gootama ülimat õpetust arija teest ning kohandab oma käitumise sellele vastavalt, nimetatakse Arija järgijaks (ariya-sāvaka). Arija järgijal on arija kõlblus (ariya-sīla), mis on katkematu (akhaṇḍā), kõigutamatu (acchiddā), plekitu (asabalā), veatu (akammāsā), vabastav (bhujissa), tarkade poolt ülistatud (viññupasaṭṭha), rikkumata (aparāmaṭṭh) ja keskendusse juhtiv (samādhi-saṁvaṭṭa).^[3]

            „Arija pärandi suttas“^[4] kirjeldab Buddha alljärgnevat nelja arija pärandit (cattāro ariyavaṁsā), mille alusel nimetatakse bhikkhut „iidsest arija pärimusest põlvnenuks“. Bhikkhu:

(1)

1. on rahul igasuguse rüüga (itarītarena cīvarena), kiidab sellist rüüga rahulolu ega seo end rüü saamiseks valede otsingutega. Kui ta ei saa rüüd, ei ole ta ärritunud ja kui ta saab rüü, kasutab ta seda ilma ennast rüüga sidumata, vaimustuseta ja klammerdumata, nähes selles ohtu ja mõistes irdumist;

2. (1)   on rahul igasuguse almustoiduga (itarītarena piṇḍapātena), kiidab sellist almustoiduga rahulolu ega seo end toidu saamiseks valede otsingutega.  Kui ta ei saa almustoitu, ei ole ta ärritunud ja kui ta saab almustoitu, kasutab ta seda ilma end almustoiduga sidumata, vaimustuseta ja klammerdumata, nähes selles ohtu ja mõistes irdumist;

3. (2)   on rahul igasuguse puhkekohaga (itarītarena senāsanena), kiidab sellist puhkekohaga rahulolu ega seo end puhkekoha saamiseks valede otsingutega.  Kui ta ei saa puhkekohta, ei ole ta ärritunud ja kui ta saab puhkekoha, kasutab ta seda ilma end puhkekohaga sidumata, vaimustuseta ja klammerdumata, nähes selles ohtu ja mõistes irdumist;

(3)  

4. naudib arendamisest (bhāvanā-rāma)^[5] ja armastab arendamist (bhāvanā-rati); naudib hülgamist (pahānā-rāma) ja armastab hülgamist (pahāna-rati);
   ei ülista ennast ja ei alanda teisi;
   on osav, väsimatu, teadvustav ja teadlik (dakkho analaso sampajāno paṭissato)

            – seetõttu pärineb ta arija traditsioonist. Kus iganes ta elab, kas idas, läänes, lõunas või põhjas, kaotab ta nii armastuse puudumise kui armastuse (arati-rati) ning jääb vankumatult kindlaks (st püsib neutraalsuses).

 

            Kokkuvõtvalt, „arija“ mõiste Buddha õpetuses ei ole seotud sugupuu ega põlvnemisega, vaid kõlbelise ohjamise ning õige dhamma põhise meele arendamisega. Inimese kohta, kelle käitumine polnud kõlbeline ja kellel oli mittearija dhammal (anariya-dhamma ehk arija teel mittepõhineval õpetusel) rajanev teostus ehk vale vaade, vale mõtlemine, vale kõne, vale tegu, vale eluviis, vale püüdlus, vale teadlikkus või vale keskendus, kasutas Buddha terminit mittearija (anariya).^[6]6

^[1] Janavasabhasutta DN 18.

^[2] Mahācattārīsakasutta MN 117. 

^[3] Saṁgītisutta DN 33, „Mahānāmasutta“ AN 6.10 jt.

^[4] Ariyavaṁsasutta AN 4.28.

^[5] Suttad eristavad kolme arendamist: (1) keha arendamine (kāya-bhāvanā), (2) teadvuse arendamine (citta-bhāvanā) ja (3) tarkuse arendamine (paññā-bhāvanā) Saṅgītisutta DN 33. Selline kolmene jaotus vastab bhikkhude kõrgema kolmekordse treeningu kohustusele, milleks on: (1) kohustus treenida kõrgemat kõlblust (adhi-sīla-sikkhā), (2) kohustus treenida kõrgemat teadvust (adhi-citta-sikkhā) ja (3) kohustus treenida kõrgemat tarkust (adhi-paññā-sikkhā) – „Vitakkasaṇṭhānasutta“ MN 20; „Accāyikasutta“ AN 3.92. Peamised kaks arendamise ehk meditatsiooni dhammat ehk liiki on (1) rahu arendamine (samatha-bhāvanā) ja (2) läbinägemise/läbivaatamise arendamine (vipassanā-bhāvanā) – „Samathavipassanāsutta“ SN 43.2; „Vijjābhāgiyāsutta“ AN 2.30.

^[6] Ariyadhammasutta AN 10.135.