Arija (ariya)

Buddha eelsel ajastul nimetati aarialasteks, ka aarjalasteks, indoeuroopa keeli kõnelevaid hõime, kes migreerusid 2. ja 1. aastatuhandel e.m.a Põhja-Indiasse ning asusid elama Punjabis Gangese jõe ülemjooksul. 

19. sajandil tekkinud aaria invasiooniteooria (praeguseks suuresti ümber hinnatud või asendatud migratsiooniteooriaga) kohaselt tõid indoeuroopa keeli kõnelevad rühmad Indiasse hobused, rauatöötlemise, sanskriti keele ja veedade traditsiooni. Aarialaste pühakirjaks olid tol ajal neli sanskritikeelset veedat ehk „teadmist“:

1. „Rigveeda“ (sansk ṛgveda) ehk „Ülistamisteadmised“
2. „Saamaveeda“ (sansk sāmaveda) ehk „Lauluteadmised“
3. „Jadžurveeda“ (sansk yajurveda) ehk „Austamisteadmised“
4.  „Atharvaveeda“ (sansk atharvaveda) ehk „Atharvāṇa-teadmised“

Nende religioosne praktika baseerus peamiselt „Rigveedal“, mida tuntakse ka kui „Sūkta“, mis müüdi põhjal olla koostatud koos jumalatega. Veedade usund põhines ohverdustel ja rituaalidel, mis aja möödudes muutusid üha keerukamateks.

Buddha eluajal oli brahmanism puhtalt rituaalne usund, kus tehti vereohverdusi erinevatele veedade jumalatele nagu Indra’le (Buddha õpetuses on tāvatiṁsā peajumala (devānam-indo) nimeks Sakka)^[1], taeva (hilisemates tekstides ka ookeanide ja õigluse) jumal Varuna’le, tule jumal Agni’le, päikesejumal Surya’le jt, lootuses saada jumalatelt vastutasuks ihaldatavat.

19. sajandi keskel ilmus „aaria“ mõiste Euroopa teaduskeelde filoloogia kaudu indoeuroopa keelte üldnimetusena. Osad selle aja antropoloogid, sh Joseph Arthur de Gobineau (1816-1882) jt, hakkasid kasutama aaria mõistet rassilises kontekstis, viidates Skandinaaviast (Rootsist, Taanist, Norrast), Leedust, Põhja-Saksamaalt ja Venemaa kaguosast pärit valgenahalistele kui kõrgemale rassile, keda (eriti hilisemates tõlgendustes) iseloomustavad sinised silmad ja blondid juuksed. Pärast Teise maailmasõja ajal toimunud holokausti on sõna "aaria" pigem välditud.

Sõna ariya tõlkimine eesti keelde „õilsaks“ või „üllaks“ on mõistet kitsendav ega kanna edasi selle täit sisu. Inglise keeles kasutatav tõlge noble seostub sageli sünnipärase seisuse, rüütellikkuse, aristokraatliku päritolu või tavainimesele omase voorusega (nt „õilis rüütel“ või „üllas hing“), mis on aga kohati vastupidine Buddha poolt kasutatud ariya mõiste sisulisele tähendusele. Buddha jaoks ei ole ariya keegi, kes on sündinud teatud klassi või rahvusesse, ega isegi mitte pelgalt vooruslik inimene, vaid see, kes on reaalselt sisenenud maistületavale (lokuttara) arija teele. Buddha kasutas ariya mõistet kirjeldamaks nelja arija isiku (ariya-puggala) tüüpi ning nimetas ka ennast Ülimaks Arijaks. Enda õpetatud teed nimetas ta arija teeks (ariya-magga) ja arahanti teeks (arahatta-magga), mis kätkeb arija kaheksaosalise tee (ariya aṭṭhaṅgika magga) kuulmist, selle õiget mõistmist ja õiget teostamist. Seetõttu on kõige täpsem ja vähem eksitav jätta termin ariya tõlkimata ning kasutada transkribeeritud kuju „arija“.

Arija tee eesmärgiks on vabastada meel arija kaheksaosalise tee teostamise kaudu dukkhat põhjustavast mitteteadmisest (avijjā), valest vaatest (micchā diṭṭhi), ihast (taṇhā), ahnusest (lobha), vihast (dosa), pettekujutlusest (moha) jt plekkidest (kilesa), vabaneda köidikutest (saṁyojana) ja tulvadest (āsavā), saavutada tõelusele ehk objektiivsele tegelikkusele vastavad teadmised (ñāṇa) ning virguda (bodhi) ja vaibuda (nibbāna).

Suttade kohaselt on arija isik (ariya puggala):

1.     see, kes on saavutanud mõne arija tee (ariya-magga) või vilja (ariya-phala) (traditsiooniliselt eristatakse 8 arija isikut – 4 tee ehk magga + 4 vilja ehk phala isikut), kelleks on:

(1)   vooguastunu (sotāpanna),

(2)   ükskordnaasja (sakadāgāmi),

(3)   mittenaasja (anāgāmi),

(4)   arahant (arahant);

2.     või see, kes pürgib maistületava poole, ja keda iseloomustab

(1)   tulvadest vaba arija teadvus (ariya-cittassa anāsava-cittassa),

(2)   tarkusevõime (paññ-indriya),

(3)   tarkusejõud (paññā-bala),

(4)   dhamma analüüsimine virgumisosade kaudu (dhamma-vicaya-sam-bojjhaṁga).^[2]

Buddha nimetas end korduvalt arijaks. Inimest, kes järgib Buddha Gootama ülimat õpetust arija teest ning kohandab oma käitumise sellele vastavalt, nimetatakse Arija järgijaks (ariya-sāvaka). Arija järgijal on arija kõlblus (ariya-sīla), mis on katkematu (akhaṇḍā), kõigutamatu (acchiddā), plekitu (asabalā), veatu (akammāsā), vabastav (bhujissa), tarkade poolt ülistatud (viññupasaṭṭha), rikkumata (aparāmaṭṭh) ja keskendusse juhtiv (samādhi-saṁvaṭṭa).^[3]

„Arija pärandi suttas“^[4] kirjeldab Buddha alljärgnevat nelja arija pärandit (cattāro ariyavaṁsā), mille alusel nimetatakse bhikkhut „iidsest arija pärimusest põlvnenuks“. Bhikkhu:

1. on rahul igasuguse rüüga (itarītarena cīvarena), kiidab sellist rüüga rahulolu ega seo end rüü saamiseks valede otsingutega. Kui ta ei saa rüüd, ei ole ta ärritunud ja kui ta saab rüü, kasutab ta seda ilma ennast rüüga sidumata, vaimustuseta ja klammerdumata, nähes selles ohtu ja mõistes irdumist;
2. on rahul igasuguse almustoiduga (itarītarena piṇḍapātena), kiidab sellist almustoiduga rahulolu ega seo end toidu saamiseks valede otsingutega.  Kui ta ei saa almustoitu, ei ole ta ärritunud ja kui ta saab almustoitu, kasutab ta seda ilma end almustoiduga sidumata, vaimustuseta ja klammerdumata, nähes selles ohtu ja mõistes irdumist;
3. on rahul igasuguse puhkekohaga (itarītarena senāsanena), kiidab sellist puhkekohaga rahulolu ega seo end puhkekoha saamiseks valede otsingutega.  Kui ta ei saa puhkekohta, ei ole ta ärritunud ja kui ta saab puhkekoha, kasutab ta seda ilma end puhkekohaga sidumata, vaimustuseta ja klammerdumata, nähes selles ohtu ja mõistes irdumist;
4. naudib arendamisest (bhāvanā-rāma)^[5] ja armastab arendamist (bhāvanā-rati);
   naudib hülgamist (pahānā-rāma) ja armastab hülgamist (pahāna-rati);
   ei ülista ennast ja ei alanda teisi;
   on osav, väsimatu, teadvustav ja teadlik (dakkho analaso sampajāno paṭissato)
   – seetõttu pärineb ta arija traditsioonist.
   Kus iganes ta elab, kas idas, läänes, lõunas või põhjas, kaotab ta nii armastuse puudumise kui armastuse (arati-rati) ning jääb vankumatult kindlaks (st püsib neutraalsuses ehk upekkhā's).

Kokkuvõtvalt, „arija“ mõiste Buddha õpetuses ei ole seotud sugupuu ega põlvnemisega, vaid kõlbelise ohjamise ning õige dhamma põhise meele arendamisega. Inimese kohta, kelle käitumine polnud kõlbeline ja kellel oli mittearijadhammal (anariya-dhamma) ehk arija teel mittepõhineval õpetusel rajanev vale vaade, vale mõtlemine, vale kõne, vale tegu, vale eluviis, vale püüdlus, vale teadlikkus või vale keskendus, kasutas Buddha terminit mittearija (anariya).^[6

^[1] Janavasabhasuttaṁ DN 18.

^[2] Mahācattārīsakasuttaṁ MN 117; Paṭhamasikkhāsuttaṁ AN 3.86 jt.

^[3] Saṁgītisuttaṁ DN 33; Mahānāmasuttaṁ AN 6.10 jt.

^[4] Ariyavaṁsasuttaṁ AN 4.28.

^[5] Suttad eristavad kolme arendamist: (1) keha arendamine (kāya-bhāvanā), (2) teadvuse arendamine (citta-bhāvanā) ja (3) tarkuse arendamine (paññā-bhāvanā) – Saṅgītisuttaṁ DN 33. Selline kolmene jaotus vastab bhikkhude kõrgema kolmekordse treeningu kohustusele, milleks on: (1) kohustus treenida kõrgemat kõlblust (adhi-sīla-sikkhā), (2) kohustus treenida kõrgemat teadvust (adhi-citta-sikkhā) ja (3) kohustus treenida kõrgemat tarkust (adhi-paññā-sikkhā) – Vitakkasaṇṭhānasuttaṁ MN 20; Accāyikasuttaṁ AN 3.92 jm. Peamised kaks arendamise ehk meditatsiooni dhammat ehk liiki on: (1) rahu arendamine (samatha-bhāvanā) ja (2) läbinägemise/läbivaatamise arendamine (vipassanā-bhāvanā) – Samathavipassanāsuttaṁ SN 43.2; Vijjābhāgiyāsuttaṁ AN 2.30.

^[6] Ariyadhammasuttaṁ AN 10.135.