Kiitlemine

Jänes armastas sageli oma jooksmise ja hüppamise oskustega kiidelda.

„Kui rebane mind kunagi taga ajab,“ ütles ta kilpkonnale, „siis päästavad mind mu kiired jalad. Kui vaja, hüppan üle kõrgete põõsaste. Kui vaja, peidan end tihedasse tihnikusse. Ma tean palju viise, kuidas pääseda.“

Sellepeale tunnistas vana kilpkonn: „Mina küll ei oska kiiresti joosta ega kõrgele hüpata.“

„Siis pole sul mingit lootust pääseda!“ teatas jänes enesekindlalt.

Samal hetkel ilmuski põõsastest rebane.

Jänes pistis punuma. Ta jooksis nii kiiresti, kui suutis, kuid rebane püsis tema kannul. Jänes hüppas üle mahalangenud puutüvede ja suurte kändude, kuid rebane ei jäänud temast sugugi maha. Siis püüdis jänes end põõsasse peita, kuid rebane leidis ta sealtki üles. Alles pärast pikka jälitamist ja mitut kavalat nippi õnnestus jänesel viimaks põgeneda.

Pettunud rebane pöördus seejärel tagasi kilpkonna juurde, lootes kilpkonna näol leida kerge saagi. Kilpkonn ei jooksnud eest ega püüdnud hüpata ega eest põigelda, vaid tõmbas rahulikult pea ja jalad kilbi alla.

Rebane hammustas kilpi, lükkas seda käpaga ja proovis veeretada, kuid ei saanud kilpkonnale ligi. Viimaks tüdines rebane ja läks pettunult minema.

Kui mets jälle vaikseks jäi, tuli jänes peidupaigast välja. „Ma ütlesin ju sulle, et paljud oskused päästavad mind alati,“ kiitles ta.

Kilpkonn aga naeratas ja vastas: „Paljud oskused on kasulikud. Kuid üks kindel ja hästi harjutatud oskus võib mõnikord olla väärtuslikum kui kõik ülejäänud kokku.“

1. Miks jänes kiitles ja mille poolest ta pidas ennast kilpkonnast paremaks?
2. Kuidas pääses kilpkonn rebase käest, kuigi ta ei osanud kiiresti joosta?
3. Mida õpetab see lugu kiitlemise ja oskuste kohta? 
4. Milline Buddha õpetus räägib tagasihoidlikkusest ja alandlikkusest?