Kavalus

Õhtupäike paistis metsa kohal ja valgustas puude latvu, maalides metsa alla pehmeid varje. Üksik kask seisis vaikides, pakkudes oma oksal öökullile istet. All, puude vahel, hiilis hääletult näljane rebane. Tema karv läikis õhtupäikeses ja silmad kiirgasid salakavalalt.

Rebane märkas öökulli kõrgel oksal ja istus puu alla maha. „Mets on tõepoolest kaunis,“ ütles rebane mahedal häälel. 

Öökull vaatas rebase poole ja noogutas vaikides. 

„Ma ei kuule Sind. Tule alla, sõber! Jalutame pehmel rohelisel samblal ja puhume juttu,“ kutsus rebane meela naeratusega.

„Ma kardan alla tulla,“ vastas öökull mõtlikult, „all on ohtlik.“

„Ega sa ometi mind ei karda?“ küsis rebane mänglevalt ja puhkes naerma. 

„Kui mitte sina, siis teised loomad võivad mind rünnata ja ära süüa,“ vastas öökull. 

„Oh, sõber, seda pole vaja karta. Kas sa siis ei ole kuulnud uuest vägivallatuse seadusest?" küsis rebane. „Karu andis metsas välja uue seaduse: ükski loom ei tohi teist rünnata ning kõik peavad elama sõbralikult, vägivallatult ja rahus,“ rääkis rebane mesise häälega. 

„Kas tõesti?“ küsis öökull üllatunult. „See on küll tore! Siis pole sul vaja enam karta ka koertega jahimehi. Näen siit ülevalt oksalt, kuidas jahikoerad kiiresti meie suunas jooksevad.“ 

Seda kuuldes ehmatas rebane ja pistis jooksu. 

„Kuhu sa lähed?“ hüüdis öökull rebasele järele, „sul pole ju vaja karta, uus vägivallatuse seadus on vastu võetud!“ 

„Jah, uus seadus on küll vastu võetud, kuid ma pole kindel, et koerad ka seda teavad,“ hüüdis rebane jooksu pealt vastu ja läinud ta oligi. 

1. Miks ei uskunud öökull rebase juttu uuest vägivallatuse seadusest?
2. Kuidas paljastas rebase põgenemine tema tegeliku kavatsuse?
3. Kas oled kunagi märganud, et kellegi ilusad sõnad ja tegelikud teod ei läinud kokku? Mida sellest õppisid?
4. Milline Buddha õpetus aitab ära tunda petlikku kõnet ning väärtustada ausust ja tõerääkimist?