Kadedus

Paabulind armastas oma värvikirevat saba. Igal hommikul vaatas ta tiigi peegelpinnalt oma sulgi ja mõtles: „Mina olen metsa kõige ilusam lind.“

Kui teised linnud laulsid, ootas paabulind kannatamatult oma korda. Kui ta viimaks noka avas, kostis sealt vaid käre ja vali kriiskamine.

Paabulind jäi vait ning vaatas kadedusega ööbikut, kelle tagasihoidlik pruun sulestik ei paistnud üldse silma, kuid kelle laul oli nii kaunis, et kui ta laulma hakkas, jäi kogu mets hetkeks kuulatama.

Seda kuulnud vana öökull tõdes endamisi: „See, kes kadestab teise ilu, hävitab kadedusega omaenda ilu“

1. Miks ei tundnud paabulind rõõmu oma kaunitest sulgedest, vaid kadestas ööbiku laulu?
2. Kas igaühel võib olla midagi erilist, isegi kui see ei paista kohe silma? Too mõni näide.
3. Kas oled kunagi soovinud osata midagi, milles keegi teine oli Sinust parem? Kuidas Sa end siis tundsid? 
4. Kuidas õpetas Buddha end kadedusest vabastama?