Isekus

Kord rändasid noor ja vana siil mööda metsarada. Äkki märkas noor siil puu all suurt korvi, mis oli täis mahlaseid metsaõunu.

„Vaata!“ hüüdis noor siil. „Milline õnn! Ma leidsin korvitäie õunu. Need õunad kuuluvad nüüd mulle.“

„Ehk võiksin minagi mõne õuna saada?“ küsis vana siil.

„Ei,“ vastas noor siil. „Mina leidsin selle korvi ja see kuulub mulle.“

Vana siil noogutas ega öelnud midagi.

Nad kõndisid edasi. Äkitselt kostis metsa teisest servast vali hüüd: „Kes võttis meie õunakorvi?“

Hetk hiljem tormasid vihased metssead siilide poole.

„Jookseme!“ hüüdis noor siil. „Loodame, et nad ei märganud, et meie need õunad võtsime!“

Vana siil aga jätkas rahulikult kõndimist ja vastas: „Kui õunad olid sinu omad, siis on ka häda sinu oma. Miks peaksin mina jooksma?“

1. Miks ei tahtnud noor siil vana siiliga õunu jagada, kuigi neid oli terve korvitäis?
2. Miks ütles vana siil: „Kui õunad olid sinu omad, siis on ka häda sinu oma“?
3. Kas oled kunagi kogenud olukorda, kus keegi ei tahtnud teistega jagada? Kuidas see mõjutas teisi?
4. Milline Buddha õpetus õpetab mõtlema ka teiste heaolule?