Ihnus

Orav korjas aastaid männikäbisid ja peitis need suure puujuure alla. Iga päev käis ta oma peidupaika vaatamas. Ta imetles käbisid, silitas neid käpaga ning kattis lahkudes peidupaiga hoolikalt samblaga. Ta ei söönud käbisid ise ega jaganud neid teistega, vaid kogus neid üha juurde.

Ühel päeval leidis metssiga orava peidupaiga üles ja pistis kõik männikäbid nahka.

Kui orav järgmisel päeval oma peidupaika vaatama läks ning avastas, et kõik käbid on kadunud, puhkes ta valjusti nutma.

Orava nuttu kuulnud vana kilpkonn küsis: „Miks sa nutad?“

„Ma kogusin aastaid neid käbisid, aga nüüd on keegi need kõik ära söönud,“ nuuksus orav.

„Kas Sa sõid nende käbide seemned?“ küsis kilpkonn.

„Ei,“ vastas orav.

„Kas Sa jagasid neid teistele?“

„Ei.“

Vana kilpkonn jäi hetkeks mõttesse ja lausus seejärel: „See, mida kogutakse, kuid ei kasutata ega jagata, on sama hästi kui olematu. Seepärast pole põhjust ka kurvastada.“

1. Miks kogus orav käbisid, kui ta neid ei söönud ega jaganud?
2. Miks ütles kilpkonn, et kasutamata ja jagamata varandus on sama hästi kui olematu?
3. Kas Sul on midagi, mida võiksid kasutada või teistega jagada, selle asemel et seda lihtsalt alles hoida? 
4. Mida õpetas Buddha heldusest ja klammerdumisest loobumisest?