Unisuse ja väsimuse ületamine

Oluliseks meele arendamise tõkkeks on unisus ja väsimus. „Unisuse suttas“^[1] õpetab Buddha Moggallāna’le kaheks moel unisuse ületamist ja meele koondamist:

(1)   Mis iganes taju (yathā-saññissa) sinu meeles ilmneb, kui sa muutud uniseks, ära pane seda tähele, ära järgne sellele.

(2)   Kui see ei raputa unisust eemale, loo oma meeles teadlikkus dhammast, nii nagu oled seda kuulnud ja mäletad; uuri seda ja mõtiskle selle üle.

(3)   Kui see ei raputa unisust eemale, korda valjul häälel dhammat, nii nagu oled seda kuulnud ja mäletad.

(4)   Kui see ei raputa unisust eemale, venita oma kõrvanibusid ja hõõru jäsemeid.

(5)   Kui see ei raputa unisust eemale, tõuse oma istmelt, pese silmi, liiguta silmi igasse ilmakaarde ning vaatle taevas asuvaid suuremaid tähti.

(6)   Kui see ei raputa unisust eemale, treeni valgustaju (āloka-sañña) ja päevataju lahustumist, elades öösel nagu päeval ja päeval nagu öösel.

(7)   Kui see ei raputa unisust eemale, kõnni kindlal vahemaal edasi ja tagasi, tajudes seda, mis on ees ja taga, tajud sissepoole avardunud, et meel ei eksleks väljaspool.

(8)   Kui see ei raputa unisust eemale, siis, lamades paremal küljel, võta sisse lõviasend, aseta üks jalg teise peale ning tähelepanelikult ja ärksalt, valmista meel ette ülestõusmiseks. Ärgates tõuse koheselt üles, mõeldes: „Ma ei jää nautima pikaliolemise, lamamise ja unisuse rõõmu.“

Nii peaksid sa ennast treenima!

^[1] Pacalāyanasutta [Pacalāyamānasutta] AN 7.61.