Otse põhisisu juurde

Mitteoskusliku mõtte ja kõne ületamine

Kui keskendust hakkavad segama mitteoskuslikud mõtted, saab neid „Mõtte kohandamise sutta“[1] kohaselt ületada viiel alljärgneval moel. Kui bhikkhu tähelepanu pöördub mingile märgile/objektile (nimitta), mis tekitab temas kurje või oskamatuid soove või ahnuse, viha ja pettekujutlusega seotud mõtteid, siis ta:

1.

  1. asendab mitteoskusliku märgi oskusliku märgiga ja keskendub oskuslikule märgile (kusalūpasaṁhita nimittā) – nii hülgab ta mitteoskuslikud mõtted.

    2. 1.    

  2. mõtlustab nii: need mõtted on mitteoskuslikud (akusalā), laiduväärsed (sāvajjā) ja dukkhalike viljadega (dukkha-vipākā) – nii hülgab ta mitteoskuslikud mõtted.

    3. 2.    

  3. proovib oskamatud mõtted unustada ega pööra neile enam tähelepanu (asatiamanasikāro āpajjitabbo) – nii hülgab ta mitteoskuslikud mõtted.

    4. 3.    

  4. pöörab tähelepanu nende mõttemoodustiste tekkimise peatamisele (vitakka-saṅkhāra-saṇṭhānaṁ manasikātabbaṁ) – nii hülgab ta mitteoskuslikud mõtted.

    5. 4.    

  5. surub hambad kokku ja keele vastu suulage, teadvust teadvusega tagasi hoides (abhiniggaṇhāti), purustades (abhinippīḷeti) ja ära hävitades (abhisantāpeti) – nii hülgab ta mitteoskuslikud mõtted.

            „Meghiya sutta“ kirjeldab juhtumit, kus Meghiya Thera ei suutnud esilekerkinud kurjade oskamatute mõtete (pāpakā akusalā vitakkā) ehk naudingumõtete (kāma-vitakka), kuritahtlike mõtete (byāpāda-vitakka) ja vägivaldsete mõtete (vihiṁsā-vitakka) tõttu keskendust arendada. Buddha soovitusel asus ta arendama sõbralikkust, mille abil puhastas meele mitteoskuslikest mõtetest ja jätkas keskenduses džhaanade arendamist.[2]

Meele arendamise tõkkeks võib saada ka vastanduv kõne. Kuna dispuutidest on oodata pikki ja emotsionaalseid arutelusid, võib see keskenduse harjutamisel saavutatud meelerahu häirida. Kes on rahutu, see muutub mittevaoshoituks/ohjamatuks; kes ei ole vaoshoitud/ohjatud, selle teadvus on keskendusest kaugel.[3] Seetõttu õpetaski Buddha vastanduvast kõnest hoiduma sellest loobudes.



[1] Vitakkasaṇṭhānasutta MN 20.


[2] Meghiyasutta AN 9.3.


[3] „viggāhikāya, moggallāna, kathāya sati kathābāhullaṁ pāṭikaṅkhaṁ, kathābāhulle sati uddhaccaṁ, uddhatassa asaṁvaro, asaṁvutassa ārā cittaṁ samādhimhā.“ – Pacalāyanasutta [Pacalāyamānasutta] AN 7.61. Sama põhimõtte toob ära ka Hālid­di­kānisutta SN 22.3.

Tagasi üles