Mitteesilekerkinud oskuslike dhammade arendamise püüdlus
Esilekerkimata oskuslike meeleseisundite arendamise püüdlus (anuppannānaṁ kusalānaṁ dhammānaṁ uppādāya vāyāmo) tähendab püüdlemist selle poole, et arija kaheksaosalise tee teostamisel mitteesilekerkinud 37 virgumisele juhtivat dhammat (bodhipakkhiya dhamma) saaksid esile kerkida juba selles elus – siin ja praegu.[1]
Mitteesilekerkinud oskuslike tegudega (anuppanna kusala kamma) on seotud seitse puhtust, mida selgitab täpsemalt ptk „Seitse puhtust (satta visuddhi)“.
Mitteoskuslikud teod saavad alguse valest vaatest, mille puhul saab eristada kolme järgnevat tasandit:
1. üleastumine (vītikkama)
2. kinnismõte (pariyuṭṭhāna)
3. kalduvus (anusaya)
Üleastumine (vītikkama) on akusala kamma seisukohast sõna ja käitumise tasandil toimepandud mitteoskuslik tegu (ka sõna on tegu).
Kinnismõte (pariyuṭṭhāna) on selles elus õpitud mõtlemisviisi tagajärg ja sellele vastavate meelt reostavate plekkide/rüvede (kilesa) põhjustaja.[2]
Kalduvus (anusaya) on latentses ehk uinunud olekus mitteoskuslikkus, mis pole käitumises (kehas, kõnes ega meeles) veel ilmnenud, ehk kalduvus plekkide poole. Suttades võib kalduvus esineda kas üldise mõistena[3] või spetsiifilise mõistena, nagu näiteks kehapõhise vaate kalduvus (sakkāya-diṭṭhānusaya) ja kõlblusrituaalidest kinnihoidmise kalduvus (sīlabbataparāmāsānusaya)[4]. Brahmaliku eluviisi eesmärgiks ongi seitsme peamise virgumist takistava kalduvuse hülgamine.[5]
„Esimene kalduvuse sutta“[6] loetleb seitse kalduvust, milleks on:
1. naudingukirele kalduvus (kāmarāgānusaya)
2. vastumeelsusele kalduvus (paṭighānusaya)
3. (spekulatiivsele) vaatele kalduvus (diṭṭhānusaya)
4. kahtlusele kalduvus (vicikicchānusaya)
5. uhkusele kalduvus (mānānusaya)
6. olemasolukirge kalduvus (bhavarāgānusaya)
7. mitteteadmisele kalduvus (avijjānusaya)
Kuna kalduvused on varjatud olemusega, ei ole need otsese keskendusobjektina kasutatavad, kuid õige vaate, õige kõlbluse ja õige dhamma teostuse ehk arahanti tee järgimise, teadvustamise ja keskenduse kaudu kalduvused lakkavad.
Bhikkud, kes on vabanenud naudingukirest, vastumeelsusest, vaatest, kahtlusest, uhkusest, olemasolukirest ja mitteteadmisele kalduvusest, on kõik kalduvused juurelt läbi lõiganud, iha katkestanud (acchecchi taṇhaṁ), kõikidest köidikutest vabanenud (vivattayi saṁyojana) ning õigel viisil, uhkuse läbistamise teel (sammā mānābhisamayā) dukkhale lõpu teinud (antamakāsi dukkhassā).[7]
Kui inimene on saavutanud enesekontrolli üleastumiste ja kinnismõtete suhtes, võib teda pidada kõlbeliseks. Kuid nende üleastumiste ja kinnismõtete suhtes kalduvusi hävitamata saab selline kõlbeline seisund olla vaid ajutine ning selles või järgmises elus kriitiliste sündmuse ajal saavutatud meeleseisund ei säili.
„Kolme treeningu sutta“[8] toob ära esilekerkimata oskuslike meeleseisundite arendamise kolm kõrgemat treeningut (adhi-sikkhā), mis on bhikkhule kohustuslik, ning milleks on:
1. kõrgema kõlbluse treening (adhi-sīla-sikkhā) = ohjamine (saṁvara = pātimokkha-saṁvara);
1. kõrgema teadvuse treening (adhi-citta-sikkhā) = keskendus (samādhi);
2. kõrgema tarkuse treening (adhi-paññā-sikkhā) = tarkus, mis juhib teadmisteni (ñāṇa).
„Mahānāma Saakja suttas“[9] selgitab Buddha, et õpilase kõlblus (sekha sīla) tähendab vabanemisjuhiste põhist ohjamisest ja valvamist (pātimokkha-saṁvara-saṁvuta), õpilase keskendus (sekha samādhi) tähendab neljas džhaanas keskenduse harjutamist ja õpilase tarkus (sekha paññā) tähendab nelja tõe nägemist nii, nagu need tõeliselt on, olemasolule vastavalt (yathā-bhūta).
Kõlbluse saavutamisega (sīla-sampanna) ja keskenduse saavutamise (samādhi-sampanna) saavutab Arija järgija (ariya-sāvaka) ka tulvade lakkamise ning täiusliku tarkuse, teadvuse vabanemise (ceto-vimutti), tarkuse vabanemise (paññā-vimutti) ning ülimad teadmised (abhiññā) juba selles elus, siin ja praegu.[10]
Kõlblus hävitab üleastumised (vītikama) ja loob vältimatult vajaliku aluse keskenduse (samādhi) arendamiseks. Keskendus hävitab valed vaated, kinnismõtted (pariyuṭṭhāna) ja köidikud (saṁyojana) ning juhib tarkuse (paññā) saavutamisele. Tarkus omakorda hävitab kalduvused plekkide/rüvede (kilesa) poole ja kujundab mõistmise, et kõik inimesed ja olendid on püsitud (anicca), lõplikku rahulolu mittesisaldavad (dukkha) ja minatud (anatta) ehk omaolemusetud ning nende paratamatuks saatuseks on lakkamine ja kadumine.
|
ARIJA JÄRGIJA KOLM KÕRGEMAT TREENINGUT |
|||
|
Kolm kõrgemat treeningut |
Treenimise tee |
Saavutus sampanna) |
|
|
Kõrgema kõlbluse treening |
Vabanemisjuhiste põhine ohjamine ja valvamine (pātimokkha-saṁvara-saṁvuta) |
• Hävitab üleastumised (vītikama) • Loob vältimatult vajaliku aluse keskenduse (samādhi) arendamiseks |
• Tulvade lakkamine • Täiusliku tarkuse saavutamine • Teadvuse vabanemine • Tarkuse vabanemine (paññā-vimutti) • Ülimate teadmiste saavutamine (abhiññā) • Virgumise teostamine juba selles elus, siin ja praegu |
|
Kõrgema teadvuse treening |
Neljas džhaanas keskenduse harjutamine (samādhi) |
• Hävitab valed vaated • Hävitab kinnismõtted (pariyuṭṭhāna) • Hävitab köidikud (saṁyojana) • Juhib tarkuse (paññā) saavutamisele |
|
|
Kõrgema tarkuse treening |
Teadmisteni (ñāṇa) juhtiva tarkuse arendamine, nägemaks nelja tõde nii, nagu need tõeliselt on, olemasolule vastavalt |
• Hävitab kalduvused plekkide (kilesa) poole • Kujundab mõistmise, et kõik inimesed ja olendid on • püsitud (anicca), • lõplikku rahulolu mittesisaldavad (dukkha) ja • minatud (anatta) ehk omaolemuseta • kõikide olendite nende paratamatuks saatuseks on lakkamine ja kadumine |
|
|
[Paṭhama] Sikkhattayasutta AN 3.89; Paṭhamasikkhāsutta AN 3.86; Dutiyasikkhāsutta AN 3.87; Tatiyasikkhāsutta AN 3.88; Mahānāmasakkasutta AN 3.73 |
|||
Kui ilmikjärgija võib valida kas viiese või kümnese käitumisjuhise järgimise, siis bhikkhud järgivad veel esilekerkimata oskuslike meeleseisundite arendamiseks bhikkhu kõlblust (bhikkhu-sīla) milleks on neljakordne puhtuse kõlblus (catu-pārisuddhi-sīla).[11]
Esilekerkinud (uppanna) tähendab seda, et võttes kohustuse hoida kõlblust seda järgides, on see esile kerkinud. Maise ja maistületava kõlbluse (lokiya-sīla ja lokuttara-sīla) vaatekohast ei ole ühtegi olendit, kes oma varasemas elus ei oleks võtnud järgida mõnd kõlblusjuhist, seega on kõikidel maine kõlblus mingil määral juba saavutatud. Maistületav kõlblus (lokuttara-sīla) ega maistületav keskendus (lokuttara-samādhi) ei kerki aga esile ilmalike vaadetega tavainimesel (puthujjana), vaid ainult arija isikul (ariya-puggala), kes on saavutanud ühe või mitu teed (magga) ja vilja (phala) ehk on saanud arijaks (vooguastunuks, ükskordnaasjaks, mittenaasjaks, arahantiks).
Sama põhimõtte alusel jaotuvad teadmised (ñāṇa) maisteks ja maistületavateks. Neli maist puhtust (lokiya-visuddhi) on esile kerkinud vaid neil, kes on eelmistes eludes kokku puutunud ning teostanud Buddha õpetust. Teadmise ja nägemise puhtusest (ñāṇadassana visuddhi) kerkib esile maistületav tarkus (lokuttara-paññā). Täpsemalt kirjeldab puhastumise teed ptk „Seitse puhtust (satta visuddhi)“.
Keskendusel (samādhi) ja tarkusel (paññā) eristatakse kahte tasandit: (1) stabiilne (niyāma) ja (2) mittestabiilne (aniyāma). Džhaanas saavutatud kinnistunud keskendus (appanā-samādhi), mis on identne kaheksa taseme saavutusega (samāpatti)[12], muutub stabiilseks ainult mittenaasja (anāgāmi) puhul. Põhiline erinevus džhaana ja saavutuse vahel seisnebki selles, et džhaana on saavutatav järjekindla keskenduse tulemusel, kuid see võib olla ajutine, saavutus (samāpatti) on aga jääv. Kui ilutustaju arendamisega hüljatakse kirg ja sõbralikkuse arendamisega vihkamine, siis vipassanā keskenduse teel tarkuse arendamisega hüljatakse pettekujutelus,[13] misjärel nähakse nelja tõde vahetult, nagu see tõeliselt on.[14]
„Vabanemise tee“ (Vimuttimagga) toob ära, et vooguastunu tee (sotāpatti-magga) vältimatuteks osadeks olevat õiget püüdlust, õiget teadlikkust ja õiget keskendust nimetatakse maistületavaks keskenduseks (lokuttara-samādhi) ja õiget vaadet ning õiget mõtet maist ületavaks tarkuseks (lokuttara-paññā). Selline, maistületavast minatuse arendamisest (anattā-bhāvanā) võrsunud tarkus hävitab täielikult kõik kalduvused, minavaate ja kehapõhise vaate ning elimineerib võimaluse sündida madalamates olemasoluvaldades.
[1] Vt DVI, I osa, ptk „Dhamma põhimõisted“.
[2] pariyuṭṭhāna mingi valdav (takistus-)seisund, mõjutus, eelarvamus, kinnisidee või -mõte.
[3] Näiteks Sn 14, Sn 369, Sn 545, Sn 571 jt.
[4] Mahāmāluṅkyasutta MN 64. Mõlemad nimetatud kalduvused hävinevad neile vastavate köidikute (saṁyojana) lakkamisega, mis ühtlasi tähistab virgumisele viivasse voogu sisenemist ehk vooguastunuks saamist; vt ka ptk „Vabanemine kümnest köidikust (dasa saṁyojana)“.
[5] „sattannaṁ, bhikkhave, anusayānaṁāya samucchedāya brahmacariyaṁ vussati.“ – Dutiyaanusayasutta AN 7.12.
[6] Paṭhamaanusayasutta AN 7.11; ka Saṅgītisutta DN 33 jt.
[7] Dutiyaanusayasutta AN 7.12.
[8] [Paṭhama] Sikkhattayasutta AN 3.89; sama põhimõte on toodud sellele eelnevas esimeses, teises ja kolmandas treeningu suttas Paṭhamasikkhāsutta AN 3.86, Dutiyasikkhāsutta AN 3.87 ja Tatiyasikkhāsutta AN 3.88.
[9] Mahānāmasakkasutta AN 3.73.
[10] Vt DVE, II osa, ptk „ Kolmekordne treening“.
[11] Neljakordne puhtus on (1) Vabanemisjuhise põhine ohjamine, (2) tajude ohjamine, (3) kõlbelise eluviisi puhtus ja (4) vaid hädavajaliku kasutamine. Vt täpsemalt DVE, II osa, ptk „Kõlblus (sīla)“.
[12] Vt ptk „Kaheksane vabanemise jaotus“.
[13] „rāgassa pahānāya asubhā bhāvetabbā, dosassa pahānāya mettā bhāvetabbā, mohassa pahānāya paññā bhāvetabbā.“ – Rāgasutta AN 6.107.
[14] Mahānāmasakkasutta AN 3.73.
Pole kommentaare, mida kuvada
Pole kommentaare, mida kuvada