Mahāsatipaṭṭhānasutta’l põhinevad struktureeritud meetodid
Mahasi Sayadaw
Mahāsi Sayādaw (1904–1982), tuntud ka kui U Sobhana Mahāthera, oli üks väljapaistvamaid meditatsioonimeistreid, kes õpetas vipassanā meetodit, mis levis laialdaselt nii Idas kui ka Läänes. Ta sündis 1904. aastal Birmas, Shwebo linna lähedal, ja sai tuntud õpetlaseks, õpetades pikki aastaid budistlikke pühakirju Moulmeini kloostris. Mahāsi kohtus Thatonis Venerable U Nārada (tuntud kui Mingun Sayādaw), kelle juhendamisel ta harjutas sisekaemuslikku meditatsiooni. 1941. aastal naasis Mahāsi oma kodukülla ja hakkas õpetama teadlikkuse praktikat süstemaatiliste juhistega. 1949. aastal kutsuti ta õpetama Rangooni. Ta elas Thathana Yeiktha meditatsioonikeskuses, kus jätkas õpetamist kuni oma surmani 1982. aastal. Tema õpilaste poolt rajati Birmas üle saja vipassanā keskuse.
Mahāsi vipassanā meetod levis edasi Taisse ja Sri Lankale ning seda õpetati näiteks Sri Lanka Kanduboda keskuses, Bodhgayas Indias ja Wat Wiwake Ashramis Tais.
Mahāsi Sayādaw on paljude birmakeelsete meditatsiooni ja budistlike pühakirjade tõlgete ja kommentaaride autor. Mitmed tema loengud ja kirjutised on tõlgitud inglise keelde ja avaldatud. Tema kuulsaimad teosed on „Progress of Insight“ ja „Practical Insight Meditation“.
Mahāsi poolt õpetatav intensiivne praktika koosneb 16-tunnisest istumis- ja kõndimismeditatsioonist päevas. Selle perioodi jooksul arendatakse keskendust ja teadlikkust. Algusest peale soovitatakse harjutajal arendada teadlikkust vipassanā praktika abil ning olla teadlik kehas ja meeles hetkest-hetkesse toimuvatest muutustest.
Erinevalt Buddhast, ei pidanud Mahāsi vajalikuks enne vipassanā alustamist harjutada samatha keskendust ja saavutada džhaana. Samas järgib Mahāsi praktika peamisi Buddha õpetuse põhimõtteid: selle tuumaks on iga kehalise ja meelelise nähtuse märkamine, vaatlemine, teadvustamine ja teadlikuks saamine, mis kehtib ka mõtteprotsessi kohta. Praktika avaramaks eesmärgiks on keha ja meele minatuse (anatta) mõistmine.
Mahāsi süsteemis seisneb keskne põhimõte otseses kogemuse kogemises iga hetke jooksul, hetkest hetkesse. Asjade ja nähtuste olemust püütakse näha ja mõista läbi märkamise ja teadvustamise (sati).
Mahāsi praktikas suunatakse 95% püüdlusest otsese protsessi tajumisele ja vaid 5% dhammade ehk mentaalsete nähtuste teadvustamisele ja märkamisele.
Keskseks meditatsiooni objektiks on siin kõhu tõusmine ja langemine. Mahāsi uskus, et algajale on kergem järgida iga hingetõmbega toimuvat kõhu tõusmise ja langemise liikumist, mida ta nimetas „jämedamaks“ teadlikkuseks. Samas pakkus ta alternatiivina välja ninaotsal hingamisel tekkiva õhu liikumise jälgimise. Siinkohal pole oluline objekt ise – ei kõht ega nina –, vaid eesmärgiks on saavutada (1) selge ja neutraalne teadlikkus hingamisest ja (2) hingamise tõelise olemuse nägemine ja mõistmine.
Mahāsi meetod peab vajalikuks arendada hetke-haaval selget ja sügavat teadlikkust, vältides igasuguseid ootusi. See on Mahāsi arvates kõige loomulikum viis sügavama sisekaemuse ja tarkuse saavutamiseks.
Sarnaselt Buddhaga, soovitab Mahāsi praktikaks valmistumisel ilmikutel järgida viit kõlblust (pañca-sīla[1]). Tema õpetuste ja kursuste hulka kuulub ka Buddha antud neli keskenduse ja meelespidamise harjutust, milleks on:
1.
1.
2.
3.
Seega, Mahāsi keskendustehnika puhul suunatakse tähelepanu vaid tajuaistingule, taustamürale ning kognitiivsetele protsessidele, säilitades samal ajal teadlikkuse keskendusobjektil. Mahāsi keskendunud kõndimise praktikas pööratakse aga tähelepanu aeglasel liikumisel tekkivatele muudatustele, nagu jala tõstmine, välja sirutamine ja maha asetamine.
U Ba Khin
U Ba Khin’i (1899–1971) ja tema õpilase S. N. Goenka õpetatud vipassanā meetod on samuti tänapäeval tuntud. U Ba Khin hakkas ilmikuna u 40 aastaselt õppima keskendust tuntud ilmikust õpetaja Saya Thet Gyi käe all.
U Ba Khin rajas Rahvusvahelise Meditatsioonikeskuse Rangoonis. Ta elas edasi tavalist pereelu ilmikuna ja jagas õpetusi oma isikliku kogemuse alusel. Tema kasutatud terminoloogia on kohati vastuolus budistlike mõistetega ja kaasaegse teadusega. Teda ei huvitanud dhamma teoreetilised käsitlused. U Ba Khin selgitas dhammat ja keskendust omaenda arusaama kohaselt, ja põhjendas taolist tegevust tõigaga, et budism on midagi, mida tuleb praktiseerida, mitte niisama arutada.
U Ba Khini meetodi kohaselt suunatakse tähelepanu esmalt hingamise jälgimisele ninasõõrmete piirkonnas. Saavutanud piisavalt tugeva keskenduse, hakatakse järgmiseks „keha skaneerima“ (ingl body sweeping). Siin käiakse kogu keha samm-sammult läbi, teadvustades kõiki kehalisi aistinguid ning hakates neid aistinguid jälgima, eesmärgiga mõista kõikide aistingute püsitut (anicca) olemust. Aistingute püsitu olemuse vaatlemisel toimub meeleplekkidest puhastumine ja viie klammerdumise kogumiku tõelise olemuse – tekkimise ja lakkamise – mõistmine.
Püsituse mõistmine loob U Ba Khini sõnul säravvalge nibbaana elemendi (nibbāna-dhātu), jõu, mis puhastab kõik psühhofüüsiliste kannatuse alged. Ta õpetas, et nibbaana element põhjustab teatud laadi „vapruse“, plekkide põlemise/põletuse tunde, mida arendajal tuleb taluda, kuna suurenevad aatomiosakeste kiirgus, hõõrdumine ja vibratsiooni tundlikkus. Püsituse tõttu ei jää aga põletustunne püsima, vaid lakkab ebapuhtuste ärapõlemisel.
Satya Narayan Goenka
S. N.Goenka (1924–2013), kes oli U Ba Khini ilmikust õpilane, levitas vipassanā meditatsiooni üle kogu maailma. Ta sündis ja kasvas üles Myanmaris (Burmas). Pärast 14 aastat U Ba Khini juhendamisel kestnud harjutamist asus Goenka elama Indiasse ja hakkas 1969. aastast õpetama vipassanā’t. Goenka audio- ja videomaterjalide põhjal korraldatavad kümnepäevased vipassanā kursused on saavutanud suure populaarsuse nii idas kui läänes ning neid võib pidada tänapäeva maailmas kõige tuntumaks vipassanā traditsiooniks.
Goenka meetod, sarnaselt tema õpetaja U Ba Khin’i meetodile, seisneb tähelepanu hingamisele suunamises ning seejärel keha osade kaupa läbiskaneerimises. Tunnetele ei reageerita, vaid tundeid vaadeldakse tähelepanelikult, mõistmaks tunnete tegelikku, tõelist olemust. Selline praktika aitab näha ja mõista, kuidas meeldivale ja ebameeldivale reageerimine tekitab iha, mis loob omakorda kannatuse.
Goenka kasutas Buddha õpetatud sõltuvusliku tekkimise seadust, et näidata, kuidas kannatus tekib ja millised lülid seda põhjustavad. Moodustised (saṁkhāra) on nii meelereaktsioonid meeldivale ja ebameeldivale kui ka reaktsioonide tagajärjed kehalistele aistingutele. Praktiseerijal soovitatakse katkestada seos aistingutega tasakaalukuse ja mõistmise kaudu. Taipamise arenedes mõistetakse, et kõik asjad ja nähtused muutuvad ja ka kõik saṁkhāra‘d on muutuvad ja püsitud. Buddha õpetas, et kui inimene suudab hävitada moodustised (saṁkhāra), vabaneb ta kannatustest. Goenka õpetatud vipassanā meetod vastab üldiselt Buddha algõpetusele.
Praktika kulgeb samm-sammult keskendumisest taipamiseni. Esimese kolme ja poole päeva jooksul rahustatakse ja koondatakse teadlikkus hingamise jälgimise abil, kuna vipassanā tehnika alustamiseks on vaja teatavat keskendumisvõimet (sarnaselt oma õpetajale U Ba Khini ‘le ei rõhutanud Goenka vipassanā harjutamiseks eelnevalt samatha kaudu džhaana saavutamise vajalikkust, nagu seda õpetas Buddha, mistõttu on sisuliselt tegemist sati praktikaga). Kõhu liikumise jälgimisega valmistatakse ette keha skaneerimise tehnikaks, mida õpetatakse ja harjutatakse alates neljandast päevast. Iga päev antakse järgmise etapi juhised. Kogu retriidi vältel hoitakse vaikimiskohustust ning välditakse erilisi kehalisi harjutusi/praktikaid ja religioosseid rituaale.
Pa-Auk Sayādaw
Pa-Auk Sayādaw (U Āciṇṇa) on Myanmaris asuva Pa-Auk kloostri ülem ja juhtiv õpetaja. Ta sündis 1934. aastal, sai 10-aastaselt noormungaks ja 20-aastaselt (1954) bhikkhu ordinatsiooni. Õpetajana alustas ta 22-aastaselt ning alates 1964. aastast praktiseeris ta tolle aja silmapaistvatelt meditatsiooniõpetajate juhendamisel metsaretriite. 1981. aastal paluti tal saada Pa-Auk Tawya kloostriülemaks ning alates 1983. aastast on tema juhendamisel harjutanud tuhanded nii bhikkhud kui ilmikud.
Peamiselt õpetab ta hingamise teadvustamist (ānāpānasati) keskenduse arendamiseks. Sarnaselt Visuddhimagga’s toodud juhistele, rõhutab Pa-Auk Sayādaw esmalt rahu (samatha) ja nelja džhaana saavutamise olulisust vipassanā eeldusena (mis vastab ka algõpetusele). Rahu arendamise jõustamiseks ja kinnitamiseks õpetab Pa-Auk Sayādaw kaitsma keskendussaavutust nelja keskenduse arendamise teel, milleks on (sarnaselt Mahāsi Sayādaw’le): sõbralikkus (mettā), Buddha meelespidamine (buddhānussati),(keha) ilutus (asubha) ja surma meelespidamine (maranānussati).
Tema vipassanā meetodis keskendutakse keha neljale elemendile – maa, vesi, tuli ja õhk –, et mõista ja kogeda kõvadust, voolavust, soojust ja liikuvust. Esmalt vaadeldakse neid nelja elementi vormi ehk keha igas osas. Seejärel pööratakse tähelepanu igale vormi väikesele osakesele (kalāpa) kuni 4. džhaana saavutamiseni, mille kulminatsiooniks on olemasolevale vastavalt mateeria olemuse vahetu mõistmine. Taolist peentunnetust avardatakse seejärel ka ülejäänud neljale klammerdumise kogumikule – tunne, taju, moodustised ja teadvus –, mis juhib keha ja meele sõltuvusliku tekkimise (paṭiccasamuppāda) mõistmiseni.[2]
Kokkuvõtte
Kui Mahāsi keskendub teadlikkuse rajamisel kehale ja kehaasendite teadvustamisele, siis U Ba Khin ja S. N. Goenka keskenduvad tunnetele ning Pa Auk Sayādaw elementidele. Kõik kolm õpetajat tunnistavad samatha arendamise olulisust, kuid (erinevalt algõpetusest) ei pea Mahāsī samatha arendamist vipassanā arendamisega alustamisel vajalikuks. Goenka ja U Ba Khin aga vastupidi, peavad vipassanā arendamise eeltingimuseks samatha abil esmase, juurdepääsukeskenduse (upacāra samādhi) väljaarendamist.
Tabel 1. Tänapäeva vipassanā struktureeritud meetodid
|
|
||
| Õpetaja | Keskenduse rajanemise objekt |
Eelnev samatha arendamine |
1. Mahāsi Sayādaw |
Keha, kehaasendid |
Ei pea tingimata vajalikuks |
2. U Ba Khin ja |
Tunded |
Peab teatud määral vajalikuks |
4. Pa Auk Sayādaw |
Elemendid |
Peab tingimata vajalikuks |
[1] Vt: DVE, II osa, ptk „Viis kõlblust ja viis treeningjuhist (pañca sīla, pañca sikkhāpada)“.
[2] https://www.paaukforestmonastery.org/meditation . Venerable Pa-Auk Tawya Sayadaw. Knowing and Seeing. Pa-Auk Tawya Meditation Centre, Mawlamyine, Myanmar,
https://drive.google.com/file/d/0B7p0UB1QfBmvaUtFNnNUQTVmWVE/view?resourcekey=0-oKopKXDPbEei_7GBLfkc_A
Venerable Pa-Auk Tawya Sayadaw. Teaching & Training Pa-Auk Forest Monastery. Pa-Auk Meditation Centre, Singapore, https://drive.google.com/file/d/0B7p0UB1QfBmvZWhuaVVQM1J3blU/view?resourcekey=0-fvnOCvKJATRhYe2pLZBEng