Otse põhisisu juurde

Läbinägemise kui tarkuse arendamine

Neid kahte, bhikkhud, dhammat tuleb selgelt teada. Millist kahte? Rahu ja läbinägemist. Bhikkhud, rahu arendamine – mis eesmärki see teenib? Teadvus on arenenud. Teadvuse arendamine – mis eesmärki see teenib? Kirg on hüljatud.

Bhikkhud, läbinägemise arendamine – mis eesmärki see teenib? Tarkus on arendatud. Tarkuse arendamine – mis eesmärki see teenib? Mitteteadmine on hüljatud.

Bhikkhud, kireplekiline teadvus ei vabane, teadmatuseplekiline tarkus ei arene. Kuid, bhikkhud, kire kiretustumises vabaneb teadvus, teadmatuse kiretustumises vabaneb tarkus.[1]

Pole džhaanat tarkuseta [ega] tarkust ilma džhaanata;
kel on džhaana ja tarkus, see on tõepoolest nibbaana lähedal.[2]

Buddha õpetas kahte meele arendamise dhammat, milleks on:

  1. rahu arendamine (samatha-bhāvanā = jhāyin) ja
  2. läbinägemise arendamine (vipassanā-bhāvanā = dhamma-yogā).

Olles saavutanud oma õpetaja Uddaka-Rāmaputta käe all rahu arendamise abil neljanda vormita džhaana, mõistis Buddha, et see ei olnud see, mida ta otsis.[3] Tema eesmärk oli leida tee, kuidas vabaneda vananemisest, haigustest ja surmast. Kasutades mälestust lapsepõlves roosõunapuu all kogetud spontaansest džhaanast[4] jõudis ta läbinägemisse (vipassanā) ning virgus lõplikult.

Läbinägemine tähendab džhaanas kolme olemasolu omaduse – püsitu, dukkha ja mittemina (anicca, dukkha, anattā) – kaudu keha vaatlemist, miskaudu jõuab bhikkhu keha tõelise olemuse mõistmiseni nii, nagu see tõeliselt on (yathā-bhūta), ehk selle objekti täieliku läbinägemiseni (vi erineval moel, üle, läbi, sisse + passati vaatama, nägema). Alustades viiest klammerdumise kogumikust ja vaadeldes sel moel läbi kõik nime ja vormiga (nāma-rūpa) seotud objektid, saavutatakse läbinägemisteadmine (vipassanā-ñāṇa). Läbinägemise arendamise kulminatsiooniks on tulvade (āsavā) lakkamine ja arija isiku väljakujunemine.

Läbinägemise arendamisele eelneb rahu arendamine

Buddha õpetuse kohaselt peab läbinägemise arendamisele eelnema rahu arendamine (samatha-bhāvanā).[5] Vaid rahu arendamise teel on võimalik hüljata viis takistust (nīvaraṇappahāna), ilma milleta ei ole olemasolu vahetu, tõelise olemuse nägemine võimalik. Peale teise (osade õpetajate selgituste kohaselt peale neljanda) džhaana saavutamist arendatakse meelerahu ja läbinägemist paralleelselt.[6]

Takistuste ja plekkide peatumine ja lakkamine on läbinägemise saavutamise eeldus, mida õpetas Buddha vee metafoori abil. Kui hea nägemisega mees vaatab vett, mis on sogane, hägune ja mudane, siis ei näe ta vees olevaid merikarpe, kive ega kalaparvi seal ringi ujumas. Samamoodi ei mõista sogase (āvilatta) teadvusega inimene seda, mis on hea temale, hea teisele ja hea nii temale kui teisele (st kõikidele); ta ei ole võimeline realiseerima kõrgemaid teadmisi ega saavutama arijale omast teadmist ja nägemist (alamariya-ñāṇa-dassana-visesaṁ), ületama teadmatust (avijjā), saavutama teadmist (vijja) ega vaibumist (nibbāna). Kui aga vesi on puhas, on kõik veesolev selgelt nähtav. Samamoodi on võimalik näha vaid mittesogase (anāvilattā), puhta (st peatunud või lakanud takistuste ja pealisplekkidega) teadvuses seda, mis on hea temale, hea teisele ja hea nii temale kui teisele; vaid nii saab ta realiseerida kõrgemad teadmised, saavutada arija teadmise ja nägemise ning nibbaana ehk vaibumine.[7] Samamoodi pole võimalik saavutada takistuste ja plekkidega hägustunud, sogase teadvusega kirgast ning selgelt läbinägemist.

Meelt ei ole võimalik arendada ilma viit takistust peatamata ja neid ületamata

Bhikkhut, kes püüab hakata arendama meelt ilma viit pealisplekki ehk viit takistust hülgamata, nimetas Buddha „Koka suttas“ lapsikuks, hooletuks ja mitteoskuslikuks ning kinnitas, et see bhikkhu ei saavuta ei keskendusmärki (nimitta), õnnes viibimist (sukha-vihārā) ega teadvustatud arusaamist (sati-sampajañña).[8]

Läbinägemine eeldab õige dhamma teadmist ja kõlbelise meele saavutamist

Nagu läbinägemise (vipassanā) arendamise eelduseks on rahu (samatha) arendamine, on rahu arendamise eelduseks õige kõlblus (sammā-sīla) arendamine. Õige kõlbluse eelduseks on omakorda õige vaate (sammā-diṭṭhi) saavutamine ja õige vaate eelduseks õige dhamma (sammā-dhamma) kuulmine. Teistmoodi ei ole tulemuslik läbinägemise arendamine võimalik. Kui bhikkhu on kuulnud õiget dhammat, treeninud kõlblust ja ohjanud käitumise ja võimed, saavutanud keskendusharjumuse ja eemaldanud või peatanud ajutiselt rahu arendamise teel viis takistust, peab ta kõrgemate teadmiste ja virgumise saavutamiseks omandama järgmiseks läbinägemisteadmised (vipassanā-ñāṇa).[9]

Läbinägemise arendamise esimeseks objektiks on viis klammerdumise kogumikku

Peale 4 džhaana saavutamist hakkab mida bhikkhu vaatlema viit klammerdumise kogumiku just nii, nagu seda õpetas Buddha:

Kui tema keskendunud teadvus on puhastunud, säravvalge, rüvetu, vaba pealisplekkidest, nõtke, tegus, vankumatu [ja] häirimatu, suunab ja kallutab ta teadvuse üleloomulike võimete poole.
Ta mõistab: see on minu keha, vorm, neljast suurest [elemendist] koosnev, emast-isast sündinud, riisikördist ülesehitatud, püsitu, kustuv, kahjustuv, lahustuv ja lagunev dhamma.
Ja see on minu teadvus, mis seda [keha] toetab ja on sellega seotud.[10]

Läbinägemise arendamine eeldab puhastunud, mitteseotud, pealisplekkidest vaba meeleseisundit. Buddha enda sõnade kohaselt eeldab läbinägemise arendamine (mis „Pealisplekkide suttas“ esineb kui ñāṇa-dassana ehk teadmiste nägemine) kõlbeliselt puhast ja pealisplekkidest vabastatud teadvuse seisundit, mis saavutatakse rahu arendamise teel viie takistuse ületamisel. Tekstides korduva vormeli põhjal on keskenduse saavutamiseks vaja ületada viis takistust, mis on ühtlasi kõige enammainitud pealisplekid.[11]

„Saṅgārava suttas“[12] võrdleb Buddha naudingukirge veega, milles on kokku segatud kurkum, indigo ja punane värv; kuritahtlikkusest suurte mullidega keeva veega; laiskust ja loidust sammaltaimedega kaetud veega; rahutust ja muret tuule poolt segi keerutatud lainetava veega; ning kahtlust häguse/tumeda, sogase ja mudase veega. Suttas õpetab Buddha, et sellises vees pole võimalik isegi hea silmanägemisega inimesel näha iseenda selget peegelpilti ega ka vett või veekogu põhja nii nagu see tõeliselt on (tattha cakkhumā puriso sakaṁ mukhanimittaṁ paccavekkhamāno yathābhūtaṁ na jāneyya na passeyya). Kuna takistustest sogane meel pole võimeline nägema vahetult, nii nagu see tõeliselt on, tuleb rahu arendamise (samatha-bhāvanā) teel takistused peatada, misjärel on võimalik hakata koos rahu arendamisega ka läbinägemist arendama (vipassanā-bhāvanā).

Plekid

Viit pealisplekki saab vaadelda ka kui kümmet, jagades need sisemisteks ja välimisteks, nt meele või kehaga seotud sisemine naudingusoov (ajjhattaṁ kāmacchando) ning välise objektiga seotud välimine naudingusoov (bahiddhā kāmacchando), jne.[13]

Lisaks viiele pealisplekile-takistusele, esineb abhidhammas loend 10 plekist (kilesa), milleks on: (1) ahnus (lobha), (2) viha (dosa), (3) pettekujutlus (moha), (4) uhkus (māna), (5) [vale] vaade (diṭṭhi), (6) kahtlus (vicikicchā), (7) laiskus (thīna), (8) rahutus (uddhacca), (9) häbitus (ahirika) ja (10) [kõlbetu] kartmatus (anottappa).[14]

10 pealisplekki (dasa uppakkilesa), mis on tuntud kui 10 läbinägemisplekki (vipassanūpakkilesa), ilmnevad vaid läbinägemise arendamisel ja nendeks on:

  1. [kiirgav] valgussära (obhāsa), mis hakkab vipassanā mõjul kehast kiirgama ja särama;
  2. rõõm (pīti), mis haarab nii meele kui keha;
  3. rahunemine (passaddhi), mis haarab nii keha kui teadvuse (kāya- ja citta-passadhi);
  4. otsusekindlus (adhimokkha), mis on seotud usuga Buddhasse (tugeva usu kontrollitegur);
  5. [energiline] pürgimine (paggaha), mis on läbinägemisteadvust (vipassanā-citta) toetav tahtlik ja jõustav pingutus;
  6. õnn (sukha), mis on oskuslikust teadvusest ja vormist (citta, rūpa) tekkinud meeldiv õnnetunne terves kehas;
  7. teadmised (ñāṇa), mis saavutatakse ühe silmapilguga (=insait-teadmised);
  8. kohalolek (upaṭṭhāna), mis tähendab objektile kinnistunud teadlikkust;
  9. neutraalsus (upekkha) ehk kõikehõlmav neutraalsus (tatramajjatupekkhā) ja mittevältiv neutraalsus (avajjanupekkhā), millest esimene esindab kõikehõlmavat teadvustegurit (tatramajjhattatā cetasika) mis võib nähtusi pingutuseta jälgida ja teine juhib soovi (cetanā), mis on seotud mitteteadmise teadvusega (avijjana-citta) ning millel on võime jälgida väga kiiresti ilmnevaid ja lakkavaid nähtuseid;
  10. igatsus/kiindumus (nikanti), mis on mõõdukas kiindumus läbinägemisteadmistesse (vipassanā-ñāṇa), millega kaasnevad rõõm (pīti), rahunemine (passaddhi), õnnetunne (sukha) ja kiirgav valgussära (obhāsa).

Kui viimane välja arvata, siis pole 10 pealispleki ehk läbinägemispleki puhul tegemist otseste plekkidega, vaid need võivad saada nt uhkuse (māna) pleki aluseks juhul, kui harjutaja arvab ekslikult, et on saavutatud seisundi tõttu teistest parem, või et virgumise tee on sellega läbitud. Kui bhikkhul on aga teadmine kümnest pealisplekist ja nendega kaasnevast ohust ning ta on tähelepanelik ja märkab neid, siis mõistab ta, et pealisplekid ei viita virgumise saavutamisele, vaid on läbinägemise arendamisega kaasnevad aspektid, mis tuleb samuti ületada.

„Riide sutta“ nimetab 16 teadvuse pealisplekki (cittassa upakkilesā), milleks on: (1) himu ja ülekohtune ahnus (abhij­jh-ā­visama­-lobho), (2) kuritahtlikkus (byāpāda), (3) sallimatus/viha (kodha), (4) vaen/nördimus (upanāha), (5) mustamine/silmakirjalikkus/põlgus (makkha), (6) jultumus/halastamatus (paḷā), (7) kadedus (issā), (8) saamahimu (macchariya), (9) petlikkus (māyā), (10) reetlikkus (sāṭheyya), (11) jäikus/kõrkus (thambha), (12) ägedus/rivaalitsemine (sārambha), (13) uhkus (māna), (14) eneseuhkus (atimāna), (15) upsakus (mada) ja (16) hooletus (pamāda).[15]

„Analüütiline tee“[16] loetleb ka hingamisest teadlikkuse loomisega seotud 18 pealisplekki (aṭṭhārasa upakkilesā), millest tuleb samuti vabaneda ning mis on toodud ptk „Hingamisest teadlikkuse arendamise 18 pealisplekki (aṭṭhārasa upakkilesā)“. Plekkide koond toob ära I. DV ptk „Plekid ja pealisplekid (kilesa, upakkilesa)“.

Uued tekstid, uued tõlgendused

Osad hiljem koostatud ja viimase Birmas peetud Suurkogu otsusel Tipiṭaka kogumikku lisatud hilisema päritoluga paalikeelsed tekstid, nagu nt „Selgitusjuhend“ (Nettippakaraṇa) jt, pakuvad välja, et algaja võib meele arendamiseks valida kas (1) rahusõiduki (samatha-yāna), mida soovitatakse rohkem ihalise iseloomutüübile (taṇhā-carita) kellel on usk (saddhā) või (2) läbinägemissõiduk (vipassanā-yāna), mida soovitatakse valedesse vaadetesse kalduvale, intellektuaalsele iseloomutüübile (diṭṭhi-carita). Esimene iseloomutüüp peaks saama arahantiks rahu ja sellele järgneva läbinägemise arendamise teel ja teine läbinägemise teel.[17] Sellisest rõhuasetusest on saanud alguse loendamatud samatha-vipassanā teemalised dispuudid mitte ainult Birmas, vaid ka teiste maade õpetajate ja meistrite vahel. Tänaseks on vipassanavaadid ehk läbinägemist ülemaks pidavad vipassanā harjutajad loonud kommentaariumitest[18] pärit sukkhavipassaka = suddhavipassanāyānika põhjal kolmese harjutajate jaotuse, milleks on:

  1. rahu sõiduki harjutaja (samatha-yānika),
  2. läbinägemise sõiduki harjutaja (vipassanā-yānika) ja
  3. kuiva sõiduki harjutaja (sukkha-yānika) ehk see, kes harjutab ainult läbinägemist (sukkha-vipassaka) ilma rahu harjutamata.

Terminit sukkha-yānika ega sellega seonduvat õpetust mitte üheski suttas ei esine, mistõttu ei ole tegemist Buddha õpetusega, vaid pigem buddhadhamma ebatäpse ja meelevaldse tõlgendusega. Kuni keegi soovib Birmas loodud sukkha-yānika meetodit harjutada ilma seeläbi ennast teistest paremaks arvamata, või kuulutamata, et sukkha-yānika on ainuke/õige tee ja kõik teised on valed, kasutud, jms, seni probleeme ei teki.

Iidsete tekstide põhjal saab eeldada, et samatha-vipassanā teemaline arvamuste erisus pärineb juba Buddha surmale vahetult järgnevast ajast. Selle näiteks võib tuua „Mahācunda sutta“, kus Auväärne Mahācunda kutsub nii samatha džhaaisid (jhāyīn džhaana harjutaja) kui vipassanā ehk dhamma-jooga (dhamma-yoga) teostajaid vastastikule austusele ja lugupidamisele. Mahācunda selgituse kohaselt väärivad kõik bhikkhud võrdset ja vastikust austust – nii need, kes keskenduvad dhamma praktikale (dhamma-yogā = vipassanā-bhāvanā), kui ka need, kes harjutavad džhaanat (jhāyī = samatha-bhāvanā), kuna uskumatult harva leidub maailmas isikuid, kes mõistavad sügavaid, tähenduslikke dhammasid tarkuse ja läbistava nägemisega (gambhīraṁ atthapadaṁ paññāya ativijjha passantī), nagu ka neid, kes saavutavad džhaana teel keha surmatuse elemendi ja selles viibimise (amataṁ dhātuṁ kāyena phusitvā viharanti).[19]

Buddha ei ole kunagi andnud samatha ega vipassanā arendamiseks lõplikke objektide loetelusid, kõik teadaolevad koondid pärinevad hilisema päritoluga tekstidest. Ka ei ole Ta õpetanud, et samatha ja vipassanā on kaks erinevat meetodit, vaid on nimetanud neid ühiselt dhammaks. Ta on õpetanud, et rahu arendamine (samatha-bhāvanā) eelneb läbinägemise arendamisele (vipassanā-bhāvanā)[20] ning selline meele arendamise printsiip on kogu Buddha õpetust läbiv.[21]

Ka on Buddha õpetanud, et rahu ja läbinägemise tuleb arendada paralleelselt kuni tulvade (āsavā) lakkamiseni.[22]

Abhidhamma kohaselt eeldab läbinägemise arendamine eelnevaid teadmisi, mis on ühtlasi ka läbinägemise objektideks (vipassanā-kammaṭṭhāna).

  1. Seitse puhtust (satta-visuddhi).
  2. Kolm olemasolu tunnust (ti-lakkhaṇa).
  3. Kolme liiki teadlikkuse loomine (ti-vidhānupassanā).
  4. Kümme läbinägemisteadmist (dasa-vipassānā-ñāṇa).
  5. Kolme liiki vabanemine (ti-vidha-vimokkha).
  6. Kolme liiki vabanemise uks (ti-vidha-vimokkha-mukha).

Buddha on õpetanud, et keskendumata teadvus dhammasid ei näe (samādhite citte dhammā na pātubhavanti)[23], mistõttu ilma džhaanata (samādhi=jhāna) ei ole läbinägemine võimalik. Läbinägemist arendataksegi džhaanas kolmekordse vaatluse (ti-vidhānupassanā) teel, milleks on:

  1. püsituse vaatlus (aniccānupassanā) – korduv keskendus nime ja vormi (nāma-rūpa) ehk viie koostisosa püsitule olemusele;
  2. dukkha vaatlus (dukkhānupassanā) – korduv keskendus viie koostisosa lõplikku rahulolu mittesisaldavale ja kannatust täis olemusele;
  3. minatuse vaatlus (anattānupassanā) – korduv keskendus viie koostisosa minatule olemusele.

Kuna need kolm vaatlust juhivad vabanemisele, nimetatakse neid kolmekordseks vabanemise ukseks (ti-vidha-vimokkha-mukha).[24]

Buddha on kinnitanud, et püsitustaju väljaarendamisel stabiliseerub minatustaju (aniccasaññino… anattasaññā saṇṭhāt); minatustaju juurib omakorda välja ennasttäis „mina olen“, mille tulemusena saavutatakse nibbaana ehk lõplik vaibumine juba selles elus (anattasaññī asmimānasamugghātaṁ pāpuṇāti diṭṭheva dhamme nibbānan).[25]



[1] „dve me, bhikkhave, dhammā vijjābhāgiyā. katame dve? samatho ca vipassanā ca. samatho, bhikkhave, bhāvito kamatthamanubhoti? cittaṁ bhāvīyati. cittaṁ bhāvitaṁ kamatthamanubhoti? yo rāgo so pahīyati. vipassanā, bhikkhave, bhāvitā kamatthamanubhoti? paññā bhāvīyati. paññā bhāvitā kamatthamanubhoti? yā avijjā sā pahīyati. rāgupakkiliṭṭhaṁ vā, bhikkhave, cittaṁ na vimuccati, avijjupakkiliṭṭhā vā paññā na bhāvīyati. Iti kho, bhikkhave, rāgavirāgā cetovimutti, avijjāvirāgā paññāvimuttī”ti.“ – Bāla Vagga, Vijjābhāgiyasutta AN 2.31.
Kuigi Buddha antud õpetus on üks, on hiljem tekkinud koolkondade sisesed ja vahelised seisukohad õpetuse tõlgendamise ja teostamise osas kohati vägagi erinevad. Näiteks, Birma koolkonna õpetaja Mahasi Sayadaw ja Goenka traditsioon väidavad „Suurele teadlikkuse rajamise suttale“ (Mahāsatipaṭṭhānasutta DN 22) toetudes, et vipassanā on „ainus tee“ (ekā-yana). Vipassanā buumi kõrgaeg oli 20. sajandi teisel poolel, mis enamasti baseerus Mahasi Sayadaw õpetustel ning hakkas vaibuma alates 1982, peale Mahasi Sayadaw surma. Tänu sellel ajal kirjutatud rohkearvulistele vipassanā-teemalistele raamatutele võib veel tänapäevalgi kohata arvamust, et vipassanā puhul on tegemist eraldiseisva, kõrgema või parema meetodiga, mis ei vasta aga suttades toodule. Mõned vipassanā õpetajad on suhtunud kahtlevalt ka samatha praktikas kogetavasse rõõmu (pīti) ja õnne (sukha) tundesse ning soovitanud need unustada või neist vabaneda. Kuna Buddha on aga õpetanud, et nii rõõm kui õnn on džhaanaga kaasnevad loomulikud nähtused (vt Cetanākaraṇīyasutta AN 11.2), mis neljanda džhaana saavutamisel lakkavad, on teised õpetajad näinud selles teadmiste piiratust või võimetust ise džhaanat saavutada. Buddha on aga algupärastes tekstides korduvalt rõhutanud mõlema dhamma – nii samatha kui vipassanā olulisust ja koosarendamise vajalikkust.

[2] „natthi jhanaj apabbassa pabba natthi ajhayato; yamhi jhanaj ca pabba ca sa ve nibbanasantike.“ – KN, Dhp 372.

[3] Ariyapariyesanāsutta [Pāsarāsisutta] MN 26.

[4] Mahāsaccakasutta Mn 36; “Hirmu ja kartuse sutta” (Bhaya­bhe­ravasutta MN 4) kommentaarium.

[5] „... bhāvitā samatho ca vipassanā ca … .“ – Mahā­vacchasutta MN 73.

[6] Yuganad­dhasutta [Arahattappattisutta] AN 4.170.

[7] Paṇihitaaccha Vagga AN 1.41–1.50.

[8] Sūdasutta SN 47.8.

[9] 10 läbinägemisteadmist (vipassanā-ñāṇa) on (1) mõistmispõhine teadmine (sammasa-ñāṇa), (2) ilmnemise ja kadumise teadmine (udayabbaya-ñāṇa), (3) lakkamise teadmine (bhaṅga-ñāṇa), (4) hirmutavuse teadmine (bhaya-ñāṇa), (5) ohu teadmine (ādinava-ñaṇa), (6) (olemasolu)tüdimuse teadmine (nibbidā-ñāṇa), (7) pääsemisigatsuse teadmine (muñcitukamyatā-ñāṇa), (8) pääsemiskavatsuse teadmine (paṭisankhā-ñāṇa), (9) moodustiste neutraalne teadmine (sankhārupekkhā-ñaṇa) ja (10) loomulikkuse/loomupärasuse teadmine (anuloma-ñāṇa). 

[10] „so evaṁ samāhite citte parisuddhe pariyodāte anaṅgaṇe vigatūpakkilese mudubhūte kammaniye ṭhite āneñjappatte ñāṇadassanāya cittaṁ abhinīharati abhininnāmeti. so evaṁ pajānāti: ‘ayaṁ kho me kāyo rūpī cātumahābhūtiko mātāpettikasambhavo odanakummāsūpacayo anicc-ucchādana-parimaddana-bhedana-viddhaṁsana-dhammo; idañca pana me viññāṇaṁ ettha sitaṁ ettha paṭibaddhan’ti.“ – Sāmaññaphalasutta DN 2.

[11] „kāmacchando, byāpādo, thinamiddhaṁ, uddhaccakukkuccaṁ, vicikicchā.“ – Upakkilesasutta AN 5.23; sama Sāmaññaphalasutta DN 2 jpt.

[12] Saṅgāravasutta SN 46.55.

[13] Pariyāyasutta SN 46.52.

[14] Dhammasaṅganī (Dhs.1548), Vibhaṅga (Vbh.341).

[15] Vatthūpamasutta [Vatthasutta] MN 7, sama Sallekhasutta MN 8.

[16] Upakkilesañāṇaniddeso, Diṭṭhikathā, lk 164.

[17] Nettippakaraṇa 142 lk 7.

[18] KhA lk 178,183; Vism lk 587, 666.

[19] Mahācundasutta AN 6.46. Sutta pärineb ilmselt Buddha surmajärgsest ajast.

[20] Bala Vagga AN 2.31.

[21] Vt nt Sāmaññaphalasutta DN 2, Ākaṅkhasutta AN 10.71, Mahāparinibbānasutta DN 16 jt.

[22] Yuganad­dhasutta [Arahattappattisutta] AN 4.170.

[23] Nandiyasakkasutta SN 55.40.

[24] Nayasamuṭṭhāna Ne 36.

[25] Meghiyasutta AN 9.3.

Pole kommentaare, mida kuvada

Tagasi üles