Kõlblus (sīla)

Kõlblus, keskendus [ja] tarkus on vabanemine, [need] on võrreldamatud;
nende virgumisdhammade teel [sai] Gootamast Kõigesaavutanu.^[1]

Meeles esinevate mitteoskuslike kalduvuste peatamise ja lakkamise vältimatuks eelduseks on kõlbeline puhtus (sīla-visuddhi). Tavapärane meel on distsiplineerimata, hüplev ja harjunud järgima maiseid ihasid ning madalaid instinkte. Piirideta vabaduse ohjamine ja ihade mitterahuldamine on meelele võõras. Treenimata meele juhtimine kõrgematele tasanditele eeldab kõlbeliste omaduste olemasolu ja selleks tuleb hakata meelt arendama. Mingi meele omaduse arendamisel hakkab see meeles suurenema ning sellega mittekooskõlas olevad omadused hakkavad meeles loomulikul moel vähenema. Kõlbelised omadused nagu (usaldav) usk (saddhā), energia (viriya), teadlikkus (sati) ja tarkus (paññā), tuleb arendada välja nii tõhusalt, et nende vastandomadused ei suudaks neid purustada. Buddha on õpetanud, et kui ühel hõimu pojal (kula-putta) on usk, kasvab kogu hõimu usk, kõlblus, õppimus (sutena), heldus ja tarkus.^[2]

Kõlbluse arendamine on vabanemise ja virgumise vundament

Kõik Buddha õpetuses esinevad meelearendamise süsteemid sisaldavad kõige olulisema ja esimese osana kõlbluse (sīla) arendamist. „Bhikkhu suttas“ kinnitab Buddha bhikkhudele, et oskusliku meele arendamine algab täiuslikult puhtast kõlblusest.^[3] Suttas nimega „Mis on eesmärk“ selgitab Buddha Ānanda Thera’le, kuidas oskuslik ja kõlbeline käitumine on seotud virgumisega:^[4]

[Ānanda:] „Bhante, mis on oskusliku ja kõlbelise (kusalāni sīlāni) käitumise eesmärk ja tasu?“
[Buddha:] „Oskusliku ja kõlbelise käitumise eesmärk ja tasu on kahetsuse ja süümepiinade (avippaṭisāra) puudumine, Ānanda.“
„Aga kahetsusest ja süümepiinadest vabanemise eesmärk ja tasu?“
„Heameel (pāmujja), Ānanda.“
„Aga heameele eesmärk ja tasu?“
„Rõõm (pīti), Ānanda.“
„Aga rõõmu eesmärk ja tasu?“
„Rahunemine (passaddhi), Ānanda.“
„Aga rahunemise eesmärk ja tasu?“
„Õnn (sukha), Ānanda.“
„Aga õnne eesmärk ja tasu?”
“Keskendus (samādhi), Ānanda.“
„Aga keskenduse eesmärk ja tasu?“
„Asjade tõelise olemuse teadmine ja nägemine (yathā-bhūta-ñāṇa-dassanaṁ), Ānanda.“
„Aga asjade tõelise olemuse teadmise ja nägemise eesmärk ja tasu?“
„Olemasolutüdimus ja kiretus (nibbidā-virāgo), Ānanda.“
„Aga (olemasolu) tüdimuse ja kiretuse eesmärk ja tasu?“
„Vabanemise teadmine ja nägemine (vimutti-ñāṇa-dassanattho), Ānanda.“

Kõlblus on baastingimus õige keskenduse ning vabanemise teadmine ja nägemine saavutamiseks

„Kõlbluse suttas“^[5] õpetab Auväärne Sāriputta Thera bhikkhudele, et:

• kõlbetul (dussīlassa) puudub kõlblus kui tingimus õige keskenduse (sammā-samādhi) saavutamiseks;
• õige keskenduse kui tingimuse puudumine ei võimalda tegelikkusele vastava teadmise ja nägemise (yathā-bhūta-ñāṇa-dassana) saavutamist;
• tegelikkusele vastava teadmise ja nägemise kui tingimuse puudumine ei võimalda (olemasolu)tüdimuse ja kiretuse (nibbidā-virāgo) saavutamist;
• (olemasolu)tüdimuse ja kiretuse kui tingimuse puudumine ei võimalda vabanemise teadmise ja nägemise (vimutti-ñāṇa-dassana) saavutamist.

„Tahtliku soovimise sutta“^[6] selgitab, et kõlbeline inimene ei pea soovima „et mul poleks kahetsust“, kuna on loomulik, et kõlbelisel inimesel pole midagi kahetseda. Ta tunneb kõlblusest heameelt, heameelest rõõmu jne, kuni saavutab loomulikul moel vabanemise teadmise ja nägemise.^[7] Ka Auväärne Ānanda on selgitanud, et nii nagu suur, tugevate okste ja paksu lehestikuga puu kasvab välja võrsest, kasvab ka vabanemise teadmine ja nägemine (vimutti-ñāṇa-dassana) välja kõlblusest.^[8]

Ükski buddha ei ole virgunud viit kõlblusjuhist järgimata

Viis kõlblusjuhist (pañca-sīla) on:

1. hoidumine elu võtmisest,
2. hoidumine mitteannetatu võtmisest,
3. hoidumine naudinguid pakkuvast valest käitumisest,
4. hoidumine vale rääkimisest,
5. hoidumine joovastavatest/uimastavatest ainetest ja jookidest.

Kõlbeline vältimine ja käitumine

Kõlbluse kaks peamist arendamise suunda on (1) vältimine (vāritta) ja (2) käitumine (cāritta).^[9]

• Kõlbelise vältimise (vāritta) arendamine tähendab nuia ja mõõga käest panemist ning haiget tegemisest ja tapmisest keeldumist.
• Kõlbeline käitumine (cāritta) tähendab kõikide elusolenditega lahkuses, kaastundes, heaolus ja õnnes harmoonilist kooselamist.^[10]

Kuna kõlbeline vältimine põhjustab kõlbelist käitumist, on need kaks omavahel lahutamatult seotud, toetuvad teineteisele ja loovad vastastikku teineteist. Kõlbeline vältimine viib mitteoskuslike meeleomaduste nagu nt ahnuse, viha ja kuritahtlikkuse vähenemisele ja selle tulemusena hakkavad loomulikul moel meeles kasvama heldus, vihatus ja heatahtlikkus. Samal põhimõttel töötab ka kõlblus meele arendamise alusena: mitteoskusliku vältimise tagajärjel tekib sobiv pinnas oskusliku istutamiseks ning arendamiseks.

Kõlblus tähendab head ja vooruslikku meelt

Arahant Upatissa defineeris kõlblust läbi kolme näitaja, milleks on:^[11]

1. tahtega seotud kõlblus (cetana-sīla), mis tähendab meele tasandil kõlbetust käitumisest hoidumist ja väljendub mõtteviisis: „Ma ei taha halba, sest kui ma teen halba, pean ma selle pärast ise kannatama (iga tegu jõuab minuni tagasi)“.
2. hoidumisega seotud kõlblus (veramaṇi-sīla), mis tähendab kõikidest kurjadest jt kõlblust ohustavatest olukordadest eemalehoidmist.
3. üleastumisega seotud kõlblus (avītikkama-sīla), mis tähendab keha ja kõne tasandil kõlbetu käitumise puudumist.

Kõik oskuslikud dhammad (sabbe kusalā dhammā) esindavad kõlblust. Visuddhimagga jt kommentaariumid selgitavad kõlblust nelja suurema jaotuse abil.

1. Paatimokkha-Vabanemisjuhiste põhine ohjamise kõlblus (pāṭimokkha-saṁvara-sīla) tähendab, et bhikkhu treenib kõlblusjuhistele vastavalt (bhikkhudele 227, nunnadele 311 reeglit) ning harjutab erakluses keha ja kõnega oskuslikku käitumist.
   
   
2. Võimete ohjamise kõlblus (indriya-saṁvara-sīla) tähendab kuue võime (nägemine, kuulmine jne) teadvustatust ja kontrolli.
   
   
3. Eluviisi puhtuse kõlblus (ājīva-pārisuddhi-sīla) tähendab viiest valest eluviisist vaba kõlbelise puhtuse saavutamist. Viis kõlbetut eluviisi on (1) silmakirjalik manipuleerimine, pettus, trikitamine (kuhanā); (2) tahtlikult segadusse ajav kõne (lapana); (3) märguande (nimitta) tegemine soovitava saamiseks; (4) lugupidamatu, halvustav või ahistav sõnakasutus (nippesana); ja (5) millegi andmine või vastuvõtmine (lābhena) omakasu eesmärgil.
   
   
4. Hädavajaliku kasutamise kõlblus (paccaya-sannissita-sīla) tähendab kaheksa asja kasutamist, milleks on rüü, almusnõu, eluase, ravimid, vöö, habemeajamisnuga, nõel ja veefilter.^[12]

Söömise ohjamine

Võimete ohjamise kõlbluse alla käib ka söömise ohjamine. Mõõdukus ja tagasihoidlikkus söömises (bhojana-mattaññatā) hoiab ühelt poolt ära kehasuretamise ja tagab teiselt poolt meele arendamiseks sobiva füüsilise seisundi, mis on vaba ülesöömisest tingitud raskus- ja ebamugavustundest ning unisusest. „Theerade värssides“^[13] õpetab arahant Sāriputta Thera, et kui munk on söönud piisavalt, kuid võiks süüa veel neli või viis suutäit, siis joogu ta selle asemel vett – just selline toidu kogus ongi sobivalt piisav mungale, kes on pühendanud keskenduse arendamisele ja virgumisele.

Kõlbelise puhtuse saavutamise neli etappi

„Loobuva elu viljade suttas“^[14] õpetab Buddha, et meele arendamisele (bhāvanā) eelnev kõlbelise puhtuse saavutamine kätkeb nelja etappi, milleks on: (1) kõlbluse arendamine (sīla), (2) võimete ohjamine (indriya-saṁvara), (3) teadvustatud arusaamise esilekerkimine (sati-sampajañña), ja (4) rahulolu saavutamine (santuṭṭhi). Vajaliku kõlbluse saavutamiseks treenib ja ohjab bhikkhu^[15] end vabanemisjuhiste kohaselt (pātimokkha-saṁvara-saṁvuto), kohandub ja treenib treeningjuhistele vastavalt (sikkhati sikkhāpadesu) ning harjutab erakluses keha ja kõnega oskuslikku käitumist (kāya-kamma-vacī-kammena samannāgato kusalena). Tema teod ja sõnad muutuvad oskuslikeks, eluviis puhtaks ja meel kõlbeliseks. Ta tunneb rõõmu kõlbeliselt puhta elu saavutamisest (parisuddhājīvo sīlasampanno). Ta harjutab väiksemat kõlblust (cūḷa-sīla), mis kätkeb õiget tegu, õiget kõnet, noormunga treeningut (sāmaṇera-sikkhā) ja üldiseid käitumisjuhiseid. Ta harjutab keskmist kõlblust (majjhima-sīla), milleks on taimede mittekahjustamine, asjade mittehoiustamine, meelelahutustest hoidumine, jms. Ta harjutab suurt kõlblust (mahā-sīla), milleks on hoidumine loomalikust (madalast) valest eluviisist, ennustamisest, kaitseloitsude lausumisest ja õpetamisest ning muust munga jaoks valest eluviisist. Väiksemat, keskmist ja suurt kõlblust selgitab täpsemalt DVE, II osa, ptk „Bhikkhu vabanemisjuhised (bhikkhu pāṭimokkha)“. Saavutatud arija kõlblusest kogeb bhikkhu rõõmutoovat laitmatuseõnne (anavajja-sukha). Ta saavutab võimete ohjamise (indriya-saṁvara) kuue tajuukse (indriyesu guttadvāro) ohjamise ja kontrollimise teel, ning tähelepaneliku teadlikkuse, selge arusaamise ja rahulolu, ning kogeb rüvetamatuse õnne (ayāseka-sukha). Tajuuste ohjamine tähendab silma puhul seda, et vormi nägemisel ei haara bhikkhu selle märgi ega joonte järele (na nimittaggāhī hoti nānubyañjanaggāhī), ehk ta ei jää kinni välise objekti omadustesse ega detailidesse. Sama põhimõte kehtib kõikide teiste tajude kohta.^[16] Ta saavutab teadvustatud arusaamise (sati-sampajañña), mis tähendab, et kui ta kõnnib, vaatab, painutab, sööb või joob, tühjendab soolt või põit, seisab, kõnnib, istub, lamab või magab – kogu aeg on ta teadlik igast kehaliigutusest. Ta saavutab rahulolu (santosa), kuna on rahul rüüga, mis katab tema keha, ja toiduga, mida talle annetatakse. Nagu taevas vabana lendava linnu ainsaks kandamiks on tema tiivad, nii liigub ka bhikkhu vabana maisest, kaasas vaid rüü ja almusnõu. Olles saavutanud arija kõlbluse, arija tajude valvamise, arija teadvustatuse ja selge mõistmise ning arija rahulolu, läheb ta eraldatud kohta. Pärast almustoidu kogumist ja söömist istub ta ristatud jalgadega maha, hoiab keha sirge ning keskendab tähelepanu (=samatha). Arendades maisest loobumist vabaneb ta naudinguihast. Arendades kaastunnet vabaneb ta kuritahtlikkusest ja vihast. Arendades tähelepanelikku erksust ja valvsust vabaneb ta laiskusest ja loidusest. Arendades kõigutamatut rahu ja sisemist vaikust vabaneb ta rahutusest ja murest. Arendades oskuslikke meeleseisundeid (nt Buddha, dhamma ja sangha meelespidamist) vabaneb ta kahtlusest – nii vabaneb bhikkhu viiest takistusest (nīvaraṇa) ja saavutab džhaana (jhāna).

Esimese džhaana abil saavutab bhikkhu viie takistuse lakkamine, teise džhaana abil mõtlemise ja läbiuurimise lakkamine, kolmanda džhaana abil rõõmu lakkamise ja neljanda džhaana abil õnne lakkamine. Seejärel hakkab bhikkhu liikuma samm-sammult džhaanades keskenduse abil teadmiste ja virgumise saavutamise poole – just nii, nagu seda Buddha on õpetanud „Loobuva elu viljade suttas“.^[17]

Rahu (samatha) arendamine, džhaana saavutamine ning läbinägemise (vipassanā) arendamine eeldab õige tarkuse (õige vaate ja õige mõtlemise) ning õige kõlbluse (õige kõne, õige teo ja õige eluviisi) saavutuse olemasolu. Teistmoodi ei ole võimalik õiget keskendust (sammā samādhi) saavutada.^[18]

„Analüütiline tee“ (Paṭisambhidāmaggapāḷi) toob ära kõige põhjalikuma kõlbluse jaotuse (sīlamaya-ñāṇa­-niddesa). Kolmese kõlbluse (tīṇi sīlanī) jaotuse kohaselt võib sīla olla kas oskuslik (kusala-sīla), mitteoskuslik (akusala-sīla) või mittemoodustunud/passiivne (a-byākata-sīla).^[19]

• Oskuslik kõlblus tähendab pälvimuslikku ja õiget tegutsemist nii kõne kui keha tasandil ning õiget eluviisi, misläbi toob kõlbeline vaid hea vilja.
• Mitteoskuslik kõlblus tähendab valet käitumist kõne ja keha tasandil ning valet eluviisi, misläbi toob see halva vilja.^[20]
• Mittemoodustunud ehk passiivne kõlblus on kõne ja keha tasandil plekkidest ehk rüvedest (kilesa) vaba käitumine ja laitmatu eluviis, mis ei loo ei halba ega head vilja.

^[1] „sīlaṁ samādhi paññā ca, vimutti ca anuttarā; anubuddhā ime dhammā, gotamena yasassinā.“ – Anubuddhasutta AN 4.1.

^[2] Mahāsālaputtasutta AN 5.40.

^[3] Bhikkhusutta SN 47.3. Vt ka DV ptk „Kõlblus- ja treeningjuhised“.

^[4] „kimatthiyāni bhante kusalāni sīlāni kimānisaṃsānīti. avippaṭisāratthāni kho ānanda kusalāni sīlāni avippaṭisārānisaṃsānīti. avippaṭisāro pana bhante kimatthiyo kimānisaṃsoti? avippaṭisāro kho ānanda pāmojjattho pāmojjānisaṃso. pāmojjaṃ pana bhante kimatthiyaṃ kimānisaṃsanti: pāmojjaṃ kho ānanda pītatthaṃ pītānisaṃsaṃ. pīti pana bhante kimatthiyā kimānisaṃsāti. pīti kho ānanda passaddhatthā passaddhānisaṃsā. passaddhi pana bhante kimatthiyā kimānisaṃsāti? passaddhi kho ānanda sukhatthā sukhānisaṃsā. sukhaṃ pana bhante kimatthiyaṃ kimānisaṃsanti? sukhaṃ kho ānanda samādhatthaṃ samādhānisaṃsaṃ. samādhi pana bhante kimattho kimānisaṃsoti? samādhi kho ānanda yathābhūtañāṇadassanattho yathābhūtañāṇadassanānisaṃso. yathābhūtañāṇadassanaṃ pana bhante kimatthiyaṃ kimānisaṃsanti? yathābhūtañāṇadassanaṃ kho ānanda nibbindanatthaṃ nibbidānisaṃsaṃ. nibbidā pana bhante kimattho kimānisaṃsoti? nibbidā kho ānanda virāgatthā virāgānisaṃsā. virāgo kho ānanda vimuttiñāṇadassanattho vimuttiñāṇadassanānisaṃso ti.“ – Kimatthiyasutta AN 11.1.

^[5] Sīlasutta AN 5.168.

^[6] Cetanākaraṇīyasutta AN 11.2.

^[7] Paṭhamaupanisāsutta AN 11.3, Dutiyaupanisāsutta AN 11.4.

^[8] Tatiyaupanisāsutta AN 11.5.

^[9] Vt DVE, II osa, ptk „Kõlblus (sīla)“.

^[10] Sāmañ­ña­phalasutta DN 2.

^[11] Vim lk 6.

^[12] Kõlbelise ohjamise kohta (saṁvara-sīla) vt täpsemalt DVE, II osa, ptk „Bhikkhu vabanemisjuhised (bhikkhu pāṭimokkha).“

^[13] KN, Theragāthā 983.

^[14] Sāmañ­ña­phalasutta DN 2. Meele arendamisele eelnevat treeningut selgitab Dantabhūmisutta MN 125.

^[15] bhikkhu- almustest elatuv ordineeritud Buddha dhamma ja vinaja järgija.

^[16] „Saṁvarasuttaṁ“ AN 4.14 „Sekhasuttaṁ“ MN 53 „Gopālasuttaṁ“ AN 11.17.

^[17] Sāmañ­ña­phalasutta DN 2.

^[18] Paṭhamaagāravasutta AN 5.21.

^[19] „kati sīlānīti tīṇi sīlāni–kusalasīlaṁ, akusalasīlaṁ, abyākatasīlaṁ.“ – Ñāṇakathā Ps 1.1.

^[20] Näiteks: sīlabbataparāmāsā ehk kõlblusrituaalidest kinnihoidmine, mis on kolmas köidik (saṃyojana), ilma millest vabanemata ei ole võimalik asuda maist ületavale arijateele.