Keskendus (samādhi)

Paalikeelne termin samādhi [saṁ + ā + dhā + i] tuleneb sõna tüvest dhā panema, eesliidetega saṁ koos ja a suunas, ning tähendab kokkupanemist, ühendamist, kinnitamist, koondamist (samādhān-aṭṭhena) ja tähelepanu õiget paigutamist (sammā ādhānaṁ ṭhapanaṁ)^[1] ehk kindlalt fikseeritud keskendusseisundit, mis saavutatakse süstemaatilise keskenduse arendamise abil, mida tavapäraselt nimetatakse meditatsiooniks.^[2] Buddha kasutas samādhi mõistet keskendunud meele ühtesuunatuse (ekaggatā) vastena.^[3] Ta õpetas:

Keskendus on teadvuse ühtesuunatus, neli teadlikkuse alust on keskendusmärgid ning neli õiget pingutust on keskenduse eeldus.^[4]

– „Cūḷavedallasuttaṁ“ MN 44.

Keskenduse tasemed. Hilisema päritoluga „Abhidhammattha-saṅgaha“^[5] jaotab keskendustasemed kolme ossa:

1. Ettevalmistav keskendus (parikamma-samādhi) esineb meeletreeninguga alustamisel.
2. Juurdepääsu keskendus (upacāra-samādhi) on iseloomulik vahetult enne džhaana saavutamist, mida iseloomustab teatud objektide arendamisel tekkiv samane kujund/märk (paṭibhāga-nimitta).
3. Kinnistunud keskendus (appanā-samādhi) esineb džhaana saavutamisel, ja seda iseloomustab meele kinnistunud püsimine samasel kujundil/märgil (paṭibhāga-nimitta).

Ühtegi eeltoodud kolme paali mõistet (parikamma-, upacāra- ja appanā-samādhi) paalikeelses algtekstide kogumikus „Tipitakas“ ei leidu.

Sõna samādhi tähendust avab „Lühema jaotuse suttas“ bhikkhuni Dhammadinnā vastates pühendunu Visākha esitatud selleteemalistele küsimustele, selgitades, et teadvuse ühtesuunatus ongi keskendus (cittassa ekaggatā ayaṁ samādhi)^[6]. Lisaks teadvuse ühtesuunatusele (cittassekaggatā) hõlmab sutta kohaselt samādhi mõiste ka kahekordset meetodit selle seisundi saavutamiseks, milleks on (1) neli teadlikkuse loomist (cattāro satipaṭṭhānā) ja (2) neli pingutust (cattāro sammappadhānā).^[7] „Atthasāḷini“ kohaselt esindab teadvuse ühtesuunatus oskuslikku teadvust (kusala cittekaggatā).^[8]

Ühte punkti keskendust (ekaggatā) määratleb „Abhidhammakorvi“ esimene raamat „Dhammagrupid“ (Dhammasaṅgaṇi) kui püsivat, kindlat, neeldunud ja vankumatut meelt, mida iseloomustab

•  teadvuse tähelepanu hajumise puudumine (cittassa thiti saṇṭhiti avaṭṭhiti),
• tasakaal (avikkhepo),
• vankumatu mentaalne toimimine (avikkhepo avisāhaṭa-manasatu),
• rahu (samatha),
• keskendusvõime (samādh-indriya) ja
•  keskendusjõud (samādhi-bala),

 – mis ongi kokku õige keskendus (sammā-samādhi).^[9]

Õige keskendus (sammā-samādhi). Buddha õpetuse kohaselt saab õige keskendus alguse õigest kõlblusest. Õige keskenduse sisuks on nelja järjestikuse džhaana väljaarendamine.^[10] Seitse õige keskenduse eeltingimust on: õige vaade, õige mõte, õige kõne, õige tegu, õige eluviis, õige püüdlus ja õige teadlikkus.^[11]

„Tee analüüsi suttas“^[12], nagu ka sadades teistes suttades, õpetab Buddha, et õige keskendus tähendab keskenduse arendamist neljas järjest süvenevas džhaanas (jhāna):

1. esimeses džhaanas keskendus (paṭhamajjhāna samādhi),
2. teises džhaanas keskendus (dutiyajjhāna samādhi),
3. kolmandas džhaanas keskendus (tatiyajjhāna samādhi),
4. neljandas džhaanas keskendus (catutthajjhāna samādhi).

Buddha õpetust mittejärgivates meelearendamissüsteemides kasutatav termin ceto-samādhi viitab keskendusele, mida kasutati varasemate sündide kohta tehtud spekulatsioonide väljaarendamisel, kuid millel Buddha õpetuse kontekstis on sootuks teistsugune tähendus.^[13] Buddha õpetuses tähendab ceto-samādhi keskendunud teadvust, kus avaneb üleloomulik võime teada oma eelmiseid elusid (pubbenivāsa-abhiññā).^[14]

Keskendus on ka kahe meele arendamise aspekti (dhamma) üldnimetus, milleks on:

1. rahu arendamine (samatha-bhāvanā) ja
2. läbinägemise arendamine (vipassanā-bhāvanā).^[15]

Rahu arendamine eelneb alati läbinägemise arendamisele.^[16] Keskendust iseloomustab aktiivsus, fokusseeritus, selgus ja kirkus, mis on vastandiks passiivsele, hüpnootilisele ja alateadlikule transis keskendusele. „Õige keskenduse sutta“ kohaselt on õige keskendus vaba igasugusest vormi, heli, lõhna, maitse ja puutega seotud kannatamatusest ja sallimatusest (akkhama)^[17] ehk see baseerub neutraalsel meeleseisundil.

Keskenduse arendamist, millega kaasneb läbinägemisteadmine (vipassanā-ñāṇa) või teadmine teest ja viljast, nimetatakse:

1. tühjusele keskenduseks (suññatā samādhi), mille sisuks on minatuse (anattā) läbinägemise arendamine;
2. märgitusele keskenduseks (animitta samādhi), mis on sisuliselt püsituse (anicca)  läbinägemise arendamine;
3.  ihatusele keskenduseks (appaṇihita samādhi), mis on sisuliselt dukkha läbinägemise arendamine.^[18]

Kõlbelisele meelele rajatud õige püüdluse ja õige teadvustamise tulemuseks on õige keskendus, mis saavutatakse järkjärgult. Õige keskendus kõrvaldab mina-vaate (atta-diṭṭhi)^[19] ja on oskuslike dhammade ehk meeleseisundite ja mõistmise (kusalā dhammā) saavutamise eeltingimuseks.^[20]

Keskenduse arendamise neli saavutust. Vastavalt „Koosretsiteerimise suttas“ ja „Keskenduse arendamise suttas“^[21] toodule juhib järjest süvenev keskenduse arendamine (samādhi-bhāvanā) nelja alljärgneva saavutuseni.

1. Dhammavaate põhine õnnelik elamine (diṭṭha-dhamma-sukha-vihārāya), mille bhikkhu saavutab naudingutest ja mitteoskuslikust käitumisest loobununa erakluses nelja džhaana arendamise tulemusena.
2. Teadmise ja nägemise saavutamine (ñāṇa-dassana-paṭilābhāya), mis tähendab vahetut teadmisest sellest, millal taju tekib, esineb ja lakkab (viditā saññā uppajjanti, viditā upaṭṭhahanti, viditā abbhatthaṁ gacchanti). Siin suunab bhikkhu meele valgustajule (ālokasañña = valguskasina) ja keskendub päevatajule (divā-sañña) nii öösel kui päeval ning arendab ja avardab säraga täitunud meelt. Järjepidev valgustaju arendamine juhib lõpuks teadmiste ja nägemise saavutamiseni.
3. Teadlikkus ja teadvustatud arusaam (sati-sampajaññā), mis tähendab vahetut teadmist sellest, millal tunne tekib, esineb ja lakkab (viditā vedanā uppajjanti, viditā upaṭṭhahanti, viditā abbhatthaṁ). Samamoodi arendab ta teadvustatud arusaama tajude (saññā) ja mõtete (vitakkā) kohta, misläbi saavutab ta igakülgse teadlikkuse ja teadvustatud arusaamise kehast nii nagu see tõeliselt on.
4.  Tulvade hääbumine (āsavānaṁ khayāya), mille bhikkhu saavutab viie klammerdumise kogumiku (pañcupādānakkhanda) läbinägemise teostamise teel. Selleks vaatleb ta viit kogumikku ja teadvustab: „Selline on vormi, tunde, taju, moodustiste, teadvuse tekkimine; selline on vormi, tunde, taju, moodustiste, teadvuse lõppemine”.

Kui kolme esimese keskenduse abil on bhikkhu saavutanud kõlbelise eluviisi, teadvustatud arusaamise, eemaldanud viis takistust ja saavutanud neli džhaanat ning valgustaju, jätkab ta viie klammerdumise kogumiku läbinägemise harjutamist, kuni saavutab kehast läbinägemisteadmise (vipassanā-ñāṇa) ja ülejäänud seitse teadmist (ñāṇa), nelja tõe ja tulvade lakkamise teadmise ja nägemise ning virgub.^[22]

Maine ja maist ületav keskendus. Keskendus võib olla kas (1) maine (lokiya) või (2) maistületav (lokuttara). Maistületav keskendus on seotud nelja arija tee (ariya-magga), nelja vilja (ariya-phala) saavutamisega (vooguastunu, ükskordnaasja, mittenaasja, arahant) ja ülimate teadmiste (abhiññā) saavutamisega ning selle objektiks on vaibumine (nibbāna). Kõik ülejäänud keskendusliigid on seotud kolme maailma (kāma-loka, rūpa-loka, arūpa-loka) kõlbelise teadvusega ja liigituvad maise keskenduse alla. Järjekindel keskenduse arendamine on lõpliku virgumise ja vaibumise suunas liikumise protsessi vältimatu eeltingimus.^[23]

Sõltuvalt jaotuse aluseks olevast esineb mitmeid erinevaid keskenduse jaotusi. „Analüütiline tee“ toob ära keskenduse kümnese jaotuse, keskenduse 55 alajaotust ja 25 erinevat tähendust. Kümnese keskenduse jaotuse kohaselt eristatakse seal järgmiseid klassifikatsioone:

 

1.     keha teadvustamine,

1.     rahu ja läbinägemine,

2.     kolm keskendust,

3.     neli teadlikkuse loomist,

4.     viieosaline keskendus,

5.     kuus meenutust,

6.     seitse virgumisosa,

7.     kaheksaosaline tee,

8.     üheksa puhtust, mis kuuluvad osade juurde,

9.     kümme kasinat.^[24]

 

Enamlevinud keskendusega seotud jaotused on alljärgnevad.

1.     Kui üks (ekavidha). Kitsamalt võttes tähendab samādhi meele keskendust ühele objektile nii, et meel vabaneb kõikumisest. Laiemas kontekstis viitab samādhi kogu meele arendamise süsteemile (bhāvanā), mille sisuks on keskenduse järkjärguline intensiivistamine kuni läbinägemispõhiste teadmiste, virgumise ja vaibumise saavutamiseni.

2.     Kui kaks (duvidha).

2.1.(1) maine (lokiya) ja (2) maistületav (lokuttara) keskendus. Maistületav keskendus on seotud arija isiku tee ja vilja (magga, phala) saavutamisega, kõik muu on maine keskendus.
Maine on seotud kolme valla (naudingu-, vormide- ja vormita valla) saavutustega ja maistületav nibbaana ehk vaibumise saavutamisega.

2.2.(1) rõõmuga (sappītika) ja (2) rõõmuta (nippītika) keskendus. Juurdepääsu keskendus võib esineda kas rõõmuga (nt kasiṇa arendamise korral) või rõõmuta.
Vormi džhaana neljases jaotuses esimesed kaks ja viieses jaotuses esimesed kolm džhaanat on seotud rõõmu esilekerkimisega, misjärel rõõm ületatakse ning jätkatakse kahes järgnevas džhaanas rõõmuta – st õnnes ja/või neutraalsuses keskendust.

2.3.(1) õnnega koos (sukhasahagata) ja (2) neutraalsusega koos (upekkhāsahagata) keskendus.
Vormi džhaana neljases jaotuses esimesed kolm ja viieses jaotuses esimesed neli džhaanat on seotud õnnega ning mõlema jaotuse viimane džhaana on seotud neutraalsusega.

3.     Kui kolm (tividha).

3.1.(1) vormi valla oskuslikule dhammale keskendus (rūpāvacara-kusalānaṁ dhammānaṁ bhāvanā), (2) vormita valla oskuslikule dhammale keskendus (arūpāvacara-kusalānaṁ dhammānaṁ bhāvanā), (3) oskuslikku mittesisaldavale dhammale keskendus (apariyāpanna-kusalānaṁ dhammānaṁ bhāvanā).

3.2.(1) madal (hīna), (2) keskmine (majjhima) ja (3) kõrgem (paṇīta).
Madala intensiivsusega keskendus on keskenduse arendamise alustamisel saavutatud keskendusseisund, keskemise intensiivsusega keskenduses pole keskendus veel täielikult välja arendatud ja kõrgem keskendus esindab täielikult väljaarendatud keskendust.

3.3.(1) koos mõtlemise ja läbiuurimisega (sa-vitakka sa-vicāra), 2) ilma mõtlemiseta, koos läbiuurimisega (a-vitakka vicāramatta), 3) mõtlemiseta ja läbiuurimiseta (a-vitakka a-vicāra).
Esimene vormi džhaana ja juurdepääsukeskendus on seotud mõtlemise ja läbiuurimisega (sa-vitakka sa-vicāra). Vormi džhaana viieses jaotuses ei ole keskendus enam teises džhaanas seotud mõtlemisega, vaid ainult läbiuurimisega (a-vitakka vicāramatta). Viimane džhaana mõlemas süsteemis ei ole keskendus enam seotud ei mõtlemise ega läbiuurimisega (a-vitakka a-vicāra).

3.4.(1) koos õnnega (pīti-sahagata), (2) koos rõõmuga (sukha-sahagata) ja (3) koos neutraalsusega (upekkhā-sahagata).
Vormi džhaana neljases jaotuses esimesed kaks ja viieses jaotuses esimesed kolm džhaanat on rõõmuga seotud (pīti-sahagata), vormi džhaana neljases jaotuses kolmas ja viieses jaotuses esimesed neli džhaanat esinevad koos õnnega (sukha-sahagata). Viimane džhaana esineb koos neutraalsusega (upekkhā-sahagata). Juurdepääsu keskendus (upacāra samādhi) esineb koos rõõmu (pīti), õnne (sukha) või neutraalsusega (upekkhā).

3.5.(1) nõrk (paritta), (2) suur/ülev (mahaggata) ja (3) piiritu (appamāṇa). Juurdepääsu keskenduses (upacāra samādhi) on keskendus nõrk; vormi džhaana 2 viimast ning vormita džhaanade keskendus on suur/ülev (mahaggata); ning arija teega seotud keskendus on piiritu keskendus (appamāṇa samādhi).^[25]

4.     Kui neli (catubbidha) [neljase džhaanade jaotuse alusel].

4.1.(1) dukkhalik/valulik teostus aeglaselt ülimate teadmisteni (dukkhā paṭipadā dandhābhiññā), (2) dukkhalik/valulik teostus kiirelt ülimate teadmisteni (dukkhā paṭipadā khippābhiññā), (3) õnnelik teostus aeglaselt ülimate teadmisteni (sukhā paṭipadā dandhābhiññā) ning (4) õnnelik teostus kiirelt ülimate teadmisteni (sukhā paṭipadā dandhābhiññā).^[26]
Teostus tähendab siin džhaanat ja kõrgemad tarkused teadmisi, mis ilmnevad džhaanas. Esmakordselt keskendusega algust tehes kerkivad esile takistused (nīvaraṇa). Kui meeles on naudingusoov, pahatahtlikkus, laiskus, rahutus või kahtlus, või kui kehas on valu, pinge vm takistus, võib saamaneera tunda keskenduse jätkamise suhtes vastumeelsust. Takistuste ületamiseks peab ta õpetaja juhendamisel oskuslikult rakendama õiget püüdlemist ja õiget pingutust nii, nagu see on toodud ptk-s „Keskendusel tekkivate takistuste ületamine“. Teise jaoks ei pruugi aga takistused nii intensiivselt esile kerkida ning tema keskendus on lihtne ja õnnelik. Ühel ilmnevad ülimad teadmised aeglaselt, teisel kiiresti. Kellel on viis võimet (indriya) – usk, energia, teadlikkus, keskendus ja tarkus – arendamata, selle teostus (paṭipadā) on dukkhalik ja ta saavutab ülimad teadmised aeglaselt. Kes on aga viis võimet ja viis jõudu õigesti välja arendanud, selle jaoks on keskenduse harjutamine õnnelik ja ta saavutab ülimad teadmised kiiresti.^[27]

4.2.(1) piiratud keskendus ja piiratud objekt (paritta parittārammaṇa); (2) piiratud keskendus ja piiritu objekt (paritta appamāṇārammaṇa); (3) piiritu keskendus ja piiratud objekt (appamāṇa parittārammaṇa); (4) piiritu keskendus ja piiritu objekt (appamāṇa appamā-ṇārammaṇa).
Keskendus mis ei vii järgmisele džhaana tasandile on piiratud keskendus. Keskendus mis progresseerub objekti laiendamata on keskendus piiratud objektiga. Keskendus mis on püsiv, hästi arendatud ja võimeline esile kutsuma džhaana, on piiritu. Keskendus mis progresseerub piiritu objektiga, on keskendus piiritu objektiga.

4.3.(1) esimese džhaana osa (paṭhama-jjhānanga), (2) teise džhaana osa (dutiya-jjhānanga), (3) kolmanda džhaana osa (tatiya-jjhānanga), (4) neljanda džhaana osa (catuttha-jjhānanga). Esimesel džhaanal eristatakse 5 osa, milleks on (1) mõtlemine (vitakka), (2) läbiuurimine (vicāra), (3) rõõm (pīti), (4) õnn (sukha) ja (5) ühtesuunatus (ekaggatā). Teises džhaanas kaks esimest osa peatuvad, kuid rõõm (pīti), õnn (sukha) ning ühtesuunatus (ekaggatā) jäävad aktiivseks – need kolm moodustavad teise džhaana osad. Kolmandas džhaanas on aktiivsed veel õnn (sukha) ja ühtesuunatus (ekaggatā), mis on kolmanda džhaana osad. Neljandas džhaanas ületatakse ka õnn, ning aktiivseks jääb vaid ühtesuunatus, mis on neljanda džhaana osa.

4.4.(1) vähenema kalduv (hāna-bhāgiya), (2) stabiilsusele kalduv (ṭhiti-bhāgiya); (3) eristumisele kalduv (visesab-hāgiya); taipamisele kalduv (nibbedha-bhāgiya). Keskenduse objektile või eesmärgile vastupidist mõju omav taju põhjustab vähenemisele kalduva keskenduse. Teadlikkuse loomisega (sati-paṭṭhāna) saavutatakse stabiilsusele kalduv keskendus. Kõrgemad džhaanad juhivad eristava taju tekkimisele, taipamisele ning vabanemisteadmistele.

Eeltoodut kokku võttes saab üldistatult öelda, et õige keskendus (sammā-samādhi) on:

1.     õige meele arendamise meetodi koondnimetus;

2.     oskusliku ühtesuunatud teadvuse (kusala cittassa ekaggatā) sünonüüm;

3.     tegelikkusele vastava (yathā-bhūta) arusaama loomise meetod;

4.     virgumise ehk arijaks saamise ja vaibumise (nibbāna) saavutamise vältimatu eeltingimus (ariyo sammāsamādhi saupaniso itipi saparikkhāro itipī).^[28]

^[1] Vism 84.

^[2] Ñāṇatiloka Mahāthera, Buddhist Dictionary: A Manual of Buddhist terms and Doctrines, Ñāṇaponika Thera (ed.), “bhāvanā”, (Chiang Mai: Silkworm Books, 2007), lk 35; PED lk 1543-1544.

^[3] Mahā­sati­paṭṭhā­nasutta DN 22.

^[4] Cūḷavedallasutta MN 44

^[5] Abhidhammattha-saṅgaha lk 341 jt; Vism III lk 83.

^[6] Cūḷavedallasutta MN 44.

^[7] „yā kho, āvuso visākha, cittassa ekaggatā ayaṁ samādhi; cattāro satipaṭṭhānā samādhinimittā; cattāro sammappadhānā samā­dhi­parik­khārā.“ – Cūḷa­ve­dallasutta MN 44. Nelja pingutuse kohta vt: Ṭhitañāṇo bhikkhu (Dr. Andrus Kahn). (2018). Virgumise tee – nii nagu õpetas Buddha. Tallinn: Eesti Theeravaada Sangha, lk 72-73.

^[8] Atthasālinī (DhsA.118).

^[9] „yā cittassa ṭhiti saṇṭhiti avaṭṭhiti avisāhāro avikkhepo avisāhaṭamānasatā samatho samādhindriyaṁ samādhibalaṁ sammāsamādhi- ayaṁ vuccati ‘samādhi’“, Iddhipāda-vibhaṅga Vb 9; Dhammasaṅgaṇi, lk 13-14.

^[10] Mahā­sati­paṭṭhā­nasutta DN 22, Mahācattārīsakasutta MN 117 jt.

^[11] Saṁgītisutta DN 33.

^[12] Maggavibhaṅgasutta SN 45.8.

^[13] Vt Brahma­jālasutta DN 1.

^[14] Vt täpsemalt ptk „Ülimate teadmiste saavutamine (abhiññā, ñāṇa)“.

^[15] Vijjābhāgiyāsutta AN 2.31. Mõnikord tõlgitakse vipassanā bhāvanā sisevaatluse ehk insait-taipamise arendamiseks.

^[16] „dve me, bhikkhave, dhammā vijjābhāgiyā. katame dve? samatho ca vipassanā ca. samatho, bhikkhave, bhāvito kamatthamanubhoti? cittaṁ bhāvīyati. cittaṁ bhāvitaṁ kamatthamanubhoti? yo rāgo so pahīyati. vipassanā, bhikkhave, bhāvitā kamatthamanubhoti? paññā bhāvīyati. paññā bhāvitā kamatthamanubhoti? yā avijjā sā pahīyati. rāgupakkiliṭṭhaṁ vā, bhikkhave, cittaṁ na vimuccati, avijjupakkiliṭṭhā vā paññā na bhāvīyati. iti kho, bhikkhave, rāgavirāgā cetovimutti, avijjāvirāgā paññāvimuttī”ti.“ – Vijjābhāgiyāsutta AN 2.31.

^[17] „akkhamo hoti rūpānaṁ, akkhamo saddānaṁ, akkhamo gandhānaṁ, akkhamo rasānaṁ, akkhamo phoṭṭhabbānaṁ.“ – Sammāsamādhisutta AN 5.113.

^[18] Rāgapeyyāla AN 3.183–352; Sābhogātikathā Kv 10.5; Sama­tha-­vi­passa­nāsutta SN 43.2 jt.

^[19] Devadūta, Ānandasutta AN 3.32.

^[20] Paṭha­ma­pāpa­ṇikasutta AN 3.19, Dutiya­pāpa­ṇikasutta AN 3.20.

^[21] Vastavalt  Saṅgītisutta DN 33 ja Samādhibhāvanāsutta AN 4.41.

^[22] Sāmañ­ña­phalasutta DN 2.

^[23] Mahācattārīsakasutta MN 117; Mahāparinibbānasutta DN 16.

^[24] „eko dhammo bhāvetabbo – kāyagatāsati sātasahagatā. dve dhammā bhāvetabbā – samatho ca vipassanā ca. tayo dhammā bhāvetabbā – tayo samādhī. cattāro dhammā bhāvetabbā – cattāro satipaṭṭhānā. pañca dhammā bhāvetabbā – pañcaṅgiko samādhi [sammāsamādhī (syā.)]. cha dhammā bhāvetabbā – cha anussatiṭṭhānāni. satta dhammā bhāvetabbā – satta bojjhaṅgā. aṭṭha dhammā bhāvetabbā – ariyo aṭṭhaṅgiko maggo. nava dhammā bhāvetabbā – nava pārisuddhi-padhāniyaṅgāni. dasa dhammā bhāvetabbā – dasa kasiṇāyatanāni.“ – Ñāṇakathā Ps 1.1, lk 29 jj.

^[25] Piiritu teadvuse saavutamise aluseks olevat keskendust kirjeldab Āneñjasappāyasutta MN 106.

^[26] Paṭipadāvagga AN 4.161-170.

^[27] Asubhasutta AN 4.163; vt lisaks ptk „Viis jõudu (pañca balāni)“.

^[28] Samādhisutta SN 22.5; Samādhisutta SN 45.28 jt.