Otse põhisisu juurde

Arendamine (bhāvanā)

Paalikeelne termin bhāvanā tähendab (1) [verbijuurest bhu] tulema, saama, või (2) [tegusõnast bhāveti] harjutab, kasvatab, kultiveerib, arendab,[1] rakendab, paneb mõtetesse, mis viitab meele ja tajude arendamisele, mida tavapäraselt nimetatakse meditatsiooniks.[2] ArendamiseArendamine on eesmärgipärane tegevus meeles mingi omaduse loomiseks, omandamiseks ja selle püsivaks muutmiseks.

Suttade kohaselt tähendab bhāvanā oskuslike omaduste arendamist selleks sobival moel (bhāveti kusaladhamme vaḍḍhetīti bhāvanā).[3] Tipiṭaka’s esineb bhāvanā mõiste reeglina ainult meele arendamise kontekstis ning liitsõnades viitega arendatavale objektile, nagu näiteksnäiteks: sõbralikkuse arendamine (metta-bhāvanā),[4] rahu arendamine (samatha-bhāvana),[5] džhaana arendamine (jhāna-bhāvana), keskenduses virgumisosa arendamine (samādhisambojjhaṅgassa bhāvanā)[6] jne.

Osades suttades on toodud arendamise kolmene jaotus kuikui:

kehaarendamine
  1. keha arendamine (kāya-bhāvanā), teadvusearendamine
  2. teadvuse arendamine (citta-bhāvanā) ja tarkusearendamine
  3. tarkuse arendamine (paññā-bhāvanā),[7]

mis vastab bhikkhude kõrgema kolmekordse treeningu kohustusele, milleks on:[8] (1)

  1. kohustus treenida kõrgemat moraalsust (adhi-sīla-sikkhā), (2)
  2. kohustus treenida kõrgemat teadvust (adhi-citta-sikkhā) ja (3)
  3. kohustus treenida kõrgemat tarkust (adhi-paññā-sikkhā).[9]

Kõrgema treenituse teel saavutab meel enesevaldamistäiuse, mida iseloomustab kõigutamatus nii ülima rõõmu kui ka surmavalu suhtes. Neljane arendamise jaotus hõlmab keha, kõlbluse, teadvuse ja tarkuse arendamist.[10]

„Koosretsiteerimise suttas“ on seitsme virgumisosa (satta-sambojjhaṅga) harjutamist nimetatud arendamispingutuseks (bhāvanā-padhāna).[11]

Buddha õpetas kahte meele arendamise dhammat, milleks on (1)

  1.  rahu arendamine (samatha-bhāvanā) ja (2)
  2. läbinägemise arendamine (vipassanā-bhāvanā),

mille lahutamatuteks osadeks on omakorda õige teadlikkus (sammā-sati) ja õige püüdlus (sammā-vāyāma). Antud kontekstis tähendab bhāvanā aktiivset rahu ja läbinägemise arendamise teel meele treenimise protsessi eesmärgiga luua ja säilitada oskuslikke meele omadusi, mis on vältimatud selleks, et saada arahantiks ja saavutada Buddhaga võrdne nibbaana ehk vaibumine (nibbāna).



[1] Asl 163.


[2] PED lk 1141.


[3] Dīgha-nikāya’s Sabbāsavasutta, Sāmaññaphalasutta, Jāliyasutta, Mahālisutta; Majjhima-nikāya’s Kandarakasutta, Ariyapariyesanasutta, Atṭhakanāgarasutta; Saṁyutta-nikāya’s Jhāna saṁyuttayasutta; Dīgha-nikāya’s ja Majjhima-nikāya’s asuv Satipaṭthānasutta; Abhidhamma-piṭaka’s Dhammasaṅganī ja Vibhaṅga; samuti kommentaariumites Visuddhimagga’s ja Atthasāḷinī’s.

 


 

[4] Met­tābhāva­nāsutta Iti 27.


[5] „... bhāvitā samatho ca vipassanā ca …“, – Mahā­vacchasutta MN 73.


[6] Aggisutta SN 46.53.


[7]  Saṅgītisutta DN 33.


[8] [Paṭha­ma]­ Sik­khat­ta­yasutta AN 3.89 jt.


[9] adhicitta [adhi + citta] tähendab kõrgemat teadvust, mida välised objektid ei saa negatiivselt ega positiivselt mõjutada. Ilma kõrgema teadvuse väljaarendamiseta (st meeleharjutuste suunamiseta arahantsuse saavutamisele) võib meel saavutada küll sügava keskenduse, kuid jääb vaid sensoorsete impulsside ja (meeldivate) emotsioonide kütkesse. Kogu adhi-citta-sikkhā süsteemi kirjeldavad  Saṅgītisutta DN 33, Vitak­ka­-saṇ­ṭhānasutta MN 20 ja Accāyikasutta AN 3.92.


[10] Tatiyaanāgatabhayasutta AN 5.79.


[11]  Saṅgītisutta DN 33.

Tagasi üles