4 vormi valla džhaanat (cattaro rūpajhāna)

Need, bhikkhud, on puude juured, need tühjad eluruumid. Harjutage džhaanat, bhikkhud, ärge olge hooletud, et pärast ei tuleks kahetseda. See on minu juhis teile.^[1]

Kogu Buddha õpetatud meeletreeningusüsteem koondub kahe paalikeelse mõiste alla, milleks on džhaana (jhāna) ja keskendus (samādhi). Džhaana on intensiivse ja pikemaajalise meeletreeningu tulemusel saavutatud keskenduse või objektiga samastumise seisund, kus eristatakse kokku kaheksat järjest süvenevat keskendustasandit:

• nelja vormi [valla] džhaanat (rūpa-jhāna),
• nelja vormita [valla] džhaanat (arūpa-jhāna).

Buddha kirjeldus neljast vormide ja neljast vormita džhaanast esineb paljudes suttades, sh „Džhaana suttas“, „Järgnevuse suttas“, „Suures eristamise suttas“ jt.^[2]

Džhaana (jhāna) veedadest pärit sanskritikeelse vaste dhyāna erineb mõnevõrra paalikeelses Buddha algõpetuses toodud jhāna mõistest. „Tipitakas“ on jhāna laiema tähendusulatusega kui samādhi, kuna ei hõlma ainult meele arendamise süsteemi, vaid samuti madalamatelt naudingute ja vormi vallast (kāmā-vacara, rūpa-vacara) kõrgemate vormita valla (arūpā-vacara) suunas liikumise protsessi.

Kommentaariumite kohaselt tähendab džhaana viie takistuse kõrvaldamist läbi plekkide põletamise (jhāpeti) ning mingi kindla objekti suhtes mõtisklemist, selle vaatlevat teadvustamist ning uurimist.

„Jaotuste kogumiku“ (Aṅguttaranikāya) „Džhaana grupis“ (Jhānavagga)^[3] toodud 101st arendamisobjektist esimesed neli on džhaanade arendamine (jhāna-bhāveti). „Džhaana suttas“ annab Buddha ülevaate kogu meele arendamise protsessist ja õpetab, et tulvadest vabaneda ja virguda saab vaid džhaanade arendamise teel.

Neli vormi džhaanat (rūpa-jhāna) on:^[4]

1. esimene džhaana (paṭhamajjhāna),
2. teine džhaana (dutiyajjhāna),
3. kolmas džhaana (tatiyajjhāna),
4. neljas džhaana (catutthajjhāna).

Meelt saab puhastada vaid džhaanas

Nii nagu ei ole võimalik õppida lugema ilma tähestikku tundmata, pole ka võimalik kujundada mingit püsivat meele omadust ilma džhaanata. Enamik suttaid, nagu ka „Suur teadlikkuse rajamise sutta“^[5] jt, kus Buddha õpetab keskenduse abil meele arendamist, on seotud ka džhaanade arendamisega. Esimese džhaana saavutamine on meele arendamiseks (bhāvanā) ja rõõmu, õnne, neutraalse suhtumise ning ühtesuunatusest tuleneva õndsa rahu teostamiseks vältimatult vajalik.^[6] „Teine džhaana sutta“ selgitab, et bhikkhu ei saa kuut takistust (naudingusoov, kuritahtlikkus, laiskus ja loidus, rahutus ja mure, kahtlus)^[7] ületamata siseneda esimesse džhaanasse ja seal püsida ja sellepärast ei ole ta võimeline nägema asju ja nähtuseid nii nagu need tõeliselt on, õige tarkuse kaudu (yathābhūta  ).

Rahu ja klammerdumise kogumiku läbinägemist tuleb vaheldumisi harjutada

Kuni bhikkhu peab mistahes tingitud moodustist püsivaks^[8] või dukkhat õnneks^[9] või mistahes dhammat (asja või nähtust) minaks,^[10] seni ei ole tal võimalik nõustuda dhammapõhise õige vaatega, ega asuda tee teostamisele moel, mis võimaldaks tal saada vooguastunuks. Seepärast on oluline peale rahu arendamise (samatha-bhāvanā) teel saavutatud (teist) džhaanat hakata paralleelselt harjutama ka läbinägemise arendamist (vipassanā-bhāvanā), võttes objektiks viis klammerdumise kogumikku. Mitmete suttade kohaselt saavutasid just sel moel meelt treeninud bhikkhud neli arija teed (cattāro ariya-maggā), läbinägemisteadmised (vipassanā-ñāṇa) ja nibbaana ehk vaibumise (nibbāna).

Kes elab džhaanata, elab rõõmu ja rahuta ega vabane dukkhast

Buddha on korduvalt kinnitanud džhaanade väljaarendamise vajadust.^[11] Ta õpetas, et kui Arija järgijal (ariya-sāvaka) napib usku Buddhasse, dhammasse ja sanghasse ja kui ta ei ela erakluses ega arenda keskendust (samādhi=jhāna), siis elab ta rõõmuta ja rahuta (pītiyā asati, passaddhi na hoti). Kes elab rahuta, viibib dukkhas (passaddhiyā asati, dukkhaṁ viharati) ja dukkhas teadvus ei keskendu (dukkhino cittaṁ na samādhiyati). Keskendumata teadvuses ei saa aga dhammad avalduda (dhammā na pātubhavanti)^[12], mistõttu pole võimalik džhaanasid arendamata plekkidest ja tulvadest vabaneda ega vaibumist saavutada.

Džhaana saavutamine on õige vaate väljakujunemise ja vaibumise vundament

„Jaotuste kogumikus“ (Aṅguttaranikāya) asuvas „Iha suttas“^[13] selgitab Buddha, et nii, nagu igal asjal on toite/toit (āhāra), kui selle asja või nähtuse olemasolu põhjustav tingimus, nii on ka viis takistust (pañca nīvaraṇā) mitteteadmise (avijjā) toiduks. Ilma keskenduse teel viit takistust ületamata (st džhaanat saavutamata) ei saa õige vaade tekkida. „Rühmade kogumikus“ asuvas „Mitteteadmise suttas“^[14] õpetab Buddha, et mitteteadmine on mitteoskuslikesse dhammadesse sisenemise eelkäijaks, millele ei järgne häbitust (a-hirika) ega [kõlbetut] kartmatust (an-ottappa). Teadmatusse sukeldunul ilmneb vale vaade, valest vaatest ilmneb vale mõte jne, kuni vale keskenduseni (miccha-samādhi) välja. Sestap on viie takistuse ületamine ja džhaana saavutamine mitteteadmisest (avijjā) vabanemiseks ja teadmise (vijjā) saavutamiseks ning vale vaate ületamiseks ja õigesse vaatesse sisenemiseks kriitilise tähtsusega. Kui mõni tänapäeva õpetaja aga väidab vastupidist, et džhaana saavutamine pole enam võimalik või vajalik, või et virguda saab ainult dhamma õppimise teel ja nimetab seda tarkuse kaudu vabanemiseks, või õpetab vabanemist ainult vipassanā teel (nn „kuiva läbinägemise sõiduki“ abil)^[15] vms, siis on tegemist Buddha õpetatud dhamma ebatäpse ja eksitava tõlgendusega. Buddha on õpetanud, et mittekeskendunud teadvus dhammasid ei näe (samāhite citte dhammā na pātubhavanti)^[16] ja erakluses keskendumata ei ole võimalik saavutada ei teadvuse (keskendus)märki (cittasa nimitta), õiget vaadet ega nibbaanat. Kes aga läheb üksinda eraklusse, saavutab teadvuse (keskendus)märgi (cittasa nimitta); kes saavutab (keskendus)märgi, saavutab õige vaate (sammā-diṭṭhi); kes saavutab õige vaate, saavutab õige keskenduse (sammā-samādhi); kes saavutab õige keskenduse, saavutab köidikutest (saṁyojanā) vabanemise ning nibbaana ehk vaibumise (nibbāna).^[17]

Esimese džhaana (paṭhama-jjhāna) saavutamine, säilitamine ja arendamine on jõukohane vaid kõlbeliselt puhtale meelele. Džhaana saavutamiseks tuleb minna eraklusse või eraldatud kohta ja kõlbelise, puhta meelega keskenduda pikka aega järjekindlalt rahu arendamise (samatha bhāvanā) teel ühele kindlale objektile (nt kasinale, sõbralikkusele vms) kuni viis takistust (naudingusoov, kuritahtlikkus, laiskus ja loidus, rahutus ja mure ja kahtlus) peatuvad ning jõutakse takistustest vabasse, sügavasse rahusse (samatha) ja ühtesuunatud keskendusesse – see ongi esimene džhaana.^[18]

Suttad kirjeldavad esimese džhaana saavutamist tavalistelt alljärgnevalt.

Siin, bhikkhud,
eraldunud naudingutest, eraldunud mitteoskuslikest dhammadest,

mõtlemise ja läbiuurimisega,

eralduses sündinud rõõmus ja õnnes, 

viibib bhikkhu esimese džhaana saavutuses.^[19]

Järgmiseks on toodud ära esimese džhaana analüüs:^[20]

1. eraldumine (viveka)
2. naudingud (kāmā)
3. mitteoskuslikud dhammad (akusala dhamma)
4. mõtlemine (vitakka)
5. läbiuurimine (vi-cāra)
6. eralduses sündinud (vivekajan)
7. rõõm ja õnn (pīti-sukha)
8. esimene džhaana (paṭhama jhāna)
9. viibimine (viharati).

1.     Eraldumine (viveka) toimub kolmel alljärgneval moel.^[21]

1)    Kehaline eraldumine (kāya-viveka), milleks on üksikusse paika minemine ja erakluses elamine.

2)    Teadvuseline eraldumine (citta-viveko), milleks on viie takistuse ületamine ja kaheksa džhaana väljaarendamine ning nelja arija isiku vilja saavutamine.

3)    Kinnihoidmisest eraldumine (upadhi-viveka) tähendab eraldumist plekkidest (kilesā), kogumikest (khandhā) (sh sugulastest) ja ülimatest moodustistest (abhisaṅkhārā), (sh surmast ja sünnist) – see on kõikide moodustiste rahu (sabba-saṅkhāra-samatha), kõikidest (st uue sünniga seotud) klammerdumistest loobumine (sabb-ūpadhi-paṭinissagga), iha lõppemine (taṇha-kkhaya),^[22] kiretus (vi-rāga), lakkamine (nirodha) ja vaibumine (nibbāna).

„Analüütiline tee“^[23] toob ära 5 eraldumist (pañca vivekā), mis on vahetult seotud neile vastava viie kiretuse (pañca virāgā), viie lakkamise (pañca nirodhā) ja viie lahtilaskmisega (pañca vosaggā).

1)    Läbi [maha/alla] suruv eraldumine (vi-kkhambhana-viveka) – so esimese džhaana arendamisel takistuste kontrollimise kaudu (nīvaraṇānaṁ paṭhamajjhānaṁ bhāva-yata) eraldumine.

2)    Vastandosast eraldumine (tadaṅga-viveka) – läbistava keskenduse teel valesse vaatesse, valesse mõttesse, valesse kõnesse, valesse teosse, valesse eluviisi, valesse püüdlusesse, valesse eluviisi, valesse teadlikkusse ja valesse keskendusesse liikumisest eraldumine.

3)    Läbilõikav eraldumine (samuccheda-viveka) – maistületava (lokuttara) tee arendamise kaudu eraldumine.

4)    (Saavutatud) rahus eraldumine (paṭippassaddhi-viveka) – vilja (phala) saavutamise läbi eraldumine.

5)    Hülgamises eraldumine (nissaraṇa-viveka) – lakkamise ja vaibumise (nirodho nibbānaṁ) läbi eraldumine.

2.     Naudingud (kāmā). „Suttantas“ toodud erinevad naudingute loetelud põhinevad peamiselt viie taju jaotusel.^[24] Analüütiline käsitlus naudingutest (kāma) esineb vaid hilisemates tekstides^[25] ja enamasti jaotatud kaheks:

1)    baasnaudingud (vatthu-kāmā), mis hõlmavad sisemisi tajusid ja väliseid objekte, ning

2)    pleki-nauding (kilesa-kāmā), mis on subjektiivne plekipõhine ihalus kogeda sellele plekile vastavat naudingut.

Selgituses eristas Auväärne Dhammapāla kuut tüüpi naudinguid, milleks on:

1)    meelele kallid vormidevallad (manā-piyā rūpādi-visayā),

2)    kirglik soov (chanda-rāga),

3)    igasugune ahnus (sabbasmiṁ lobha),

4)    seksuaalsus (gāma-dhamma),

5)    kasulik/sobilik soov (hita-cchanda),

6)    iseseisev olemasolu (serī-bhāva).^[26]

Abhidhamma kohaselt lisanduvad veel eelnevasse naudingute loetelusse soovi[põhine] nauding (chando kāmo), kire[põhine] nauding (rāgo kāmo), soov [ja] kire [põhine] nauding (chanda-rāgo kāmo), mõtlemis[põhine] nauding (saṅkappo kāmo) ning mõtlemise [ja] kire [põhine] nauding (saṅkappa-rāgo kāmo).^[27]

Nauding kui virgumise vastand asub sageli jaotustes esikohal. See on esimene kolme igatsuse (esanā), kolme iha (taṇhā), nelja klammerdumise/haaramise (upādāna), nelja toidu (ogha), nelja tulva (āsavā), nelja jooga (yoga) ja viie takistuse (nīvaraṇāni) loetelus.^[28] „Läbistava taipamise suttas“ toodud kuus olemasolu põhjust (kāmā, vedanā, saññā, āsavā, kamma, dukkha) algavad samuti naudingust. Samas suttas õpetab Buddha, et naudingute põhjuseks on kokkupuude (phassa) ja selle lõppemiseks kokkupuudet lõppemine (phassa-nirodha).^[29]. Naudingud esinevad sageli koos kire (rāga), soovi (chanda) ja ahnusega (gedha). Naudinguga (kāma) samalähedase tähendusega on (1) naudingusoov (kāma-cchanda); (2) kirg (rāga) (3) rõõm (nandī), (4) iha (taṇhā), (5) armastus (sineha), (6) janu (pipāsā), (7) palavikulisus (pariḷāha), (8) ahnus [maiste asjade järele] (gedha), (9) vaimustus (mucchā) ja (10) rippumine [maiste rõõmude küljes] (ajjhosāna).^[30]

3.     Mitteoskuslikud dhammad (akusala dhamma) on kolmest mitteoskuslikust juurest, milleks on (1) iha (lobha), (2) viha (dosa) ja (3) pettekujutlus (moha), neist kolmest juurest alguse saanud tunne, taju, moodustised ja teadvus ning nendega seotud aktiivsus keha, kõne ning meele tasandil. Naudingutesse (kāma) laskumine tähendab mitteoskuslikele dhammadele andumist. Abhidhamma kohaselt on mitteoskuslikud dhammad ka seitse takistust (samad, mis viis takistust), ja milleks on: (1) naudingusoov (kāmacchanda), (2) kuritahtlikkus (byāpāda), (3) laiskus (thīna), (4) loidus (middha), (5) rahutus (uddhacca) ja (6) mure (kukkucca), (7) kahtlus (vicikicchā). Sellesse loetelusse saab lisada ka himu (abhijjhā), kadeduse (arati) ning osavõtmatuse (tandī).^[31] Kõik dhammad mis johtuvad kolmest mitteoskuslikust juurest juhivad dukkhasse, uude sündi, vananemisse ja surma, seetõttu tuleb džhaana harjutajal neist eralduda.
Naudingutest loobumine võimaldab keskenduses ületada naudingutulva (kāmāsava) ja jõustab rõõmu (pīti) ning kehalise õnnetunde (sukha) esilekerkimist. Mitteoskuslikust loobumine aitab ületada ka olemasolutulva (bhavāsava), vaatetulva (diṭṭhāsava) ja mitteteadmistulva (avijjāsava).
Neli vormi džhaanat on viie džhaana osa (jhānaṅga [jhāna + aṅga (koostis)osa, liige]) kombinatsioonid. Viis džhaana osa on meeleharjutuses meele kinnistumisega objektile seotud teadvustegurid (cetasika), mida on võimalik ületada rahu arendamise (samatha-bhāvanā) teel. Džhaana osad määratlevad asteliselt keskenduse intensiivsust džhaanas ning takistustest (nīvaraṇa) vabanemist. Abhidhamma analüüsib viit džhaana osa (jhānaṅga) järgnevalt:^[32]

1.     Mõtlemine (vitakka).

2.     Läbiuurimine (vicāra).

3.     Rõõm (pīti).

4.     Tunne (vedanā):

•       Õnn (sukha).

•       Neutraalsus (upekkhā).

5.     Ühtesuunatus (ekaggatā).

Ühelt poolt peegeldab džhaana osade esilekerkimine keskenduse (samādhi) intensiivsust ja tõhusust, teisalt annab jõudu ja innustab keskenduse arendamist jätkama. Viis džhaana osa võivad ilmneda ka korraks enne neile iseloomuliku džhaana saavutamist, mis on märk sellest, et harjutuse sooritamisega ollakse ettevalmistavas keskenduse tasandil ning harjutus on õigesti sooritatud.
Kirest, ihast ja mitteoskuslikust eraldanud bhikkhu saavutab esimese džhaana, millega kaasnevad eraldumises sündinud mõtlemine, läbiuurimine, rõõm ja õnn.^[33]

4.     Mõtlemine (vitakka) sisaldab aktiivset teadvustatud (byappanā cetaso) tähelepanu suunamist ja kinnitamist (abhiniropana) kokkupuutest sündinud oskuslikule meeletreeningu objektile, selle objekti omaduste tähelepanelikku vaatlemist, tajumist ning selle üle mõtlemist (saṅkappa)^[34]. Selles etapis puudub objekti vahetu, tõelise olemuse mõistmine, nii nagu see tegelikult on, mis saavutatakse hiljem õige keskenduse korral džhaanade teel. Tajutava objekti keskendunud kogemisega käib kaasas ka keha ja meele rahunemine.
Mõtlemine on suunatud teadvustatuse esmane aspekt, mis juhib meele objektile. Näiteks hingamise teadvustamisel võib selleks olla õhu liikumise teadvustamine. Mõtlemine on meeleline (cetasika) nähtus, mis sünnib vaid keskendunud meeles, vastasel korral on meel neutraalses olemasolu järjepidevuses (bhavanga/bhavaṅga)^[35]. Süstemaatilise õige keskenduse (sammā samādhi) korral elimineerib mõtlemine laiskuse ja loiduse (thīna-middha).

5.     Läbiuurimine (vi-cāra) (= püsiv mõtlemine, analüüs) tähendab jätkusuutlikku objekti kogemist, mille käigus uuritakse objekti järjepidevalt (anupekkhanatā), ikka ja uuesti.^[36] Keskendus püsib siin kogu aeg ühel ja samal objektil, välistades kõik muu. Läbiuurimise ajal vaatleb meel neutraalselt kuidas mõte uurib objekti. Siin toimub pidev objekti läbiuurimine (vi-cāra), taas-läbiuurimine (anu-vicāra), üle-läbiuurimine (upa-vicāra), kohaldumine/rakendumine (anusandhānatā) ja läbiuurimisele keskendus (anupekkhanatā).^[37]
Läbiuurimine võtab üle mõtlemise poolt loodud teadvusseisundi ning säilitab selle. Kui mõtlemine ei ole oma funktsiooni täitnud, ei saa läbiuurimine ilmneda ega teostuda. Läbiuurimine on mõtlemisest tunduvalt peenemakoelisem mentaalne protsess, mida iseloomustab uurimisele järgnev reflektsioon, mis kirgastab meelt.
Kui võrrelda neid kahte mõtlemistüüpi – mõtlemist ja läbiuurimist – metafoorselt, siis näiteks linnu metafoori kasutades esindab mõtlemine linnu maast õhkutõusmise hetke, kus ta võtab hoogu ja lehvitab võimsalt tiibadega ning läbiuurimine esindab linnu liuglemist hoovustes, kus õhus hõljumiseks ei ole vaja enam nii palju pingutada. Heli metafoori kaudu neid kahte selgitades esindab mõtlemine muusikapala esimese heli kuulmist ja läbiuurimine järgneva muusikapala tähelepanelikku kuulamist. Kui meeldetuletamine esindab mõtlemist, siis meenutuses püsimine ja meenutuse üle mõtlustamine esindab läbiuurimist. Samuti, kui eristamine esindab mõtlemist, siis eristamise teel tekkinud mõistmine esindab läbiuurimist. Nägemine esindab mõtlemist ja äratundmine esindab läbiuurimist.^[38]
Järjepideva õige keskenduse korral elimineerib läbiuurimine kahtluse (vicikicchā). Läbiuurimisega koos saavutatakse ka esimene džhaana.

6.     Eralduses sündinud (vivekajan) tähendab

•       sündimist laiskusest ja loidusest (thīna-middha), kahtlusest (vicikicchā), kuritahtlikkusest (byāpāda/vyāpāda), rahutusest ja murest (uddhacca-kukkucca) ning naudingusoovist (kāma-c-chanda) eraldununa; ja

•       sündimist mõtlemise (vitakka), läbiuurimise (vicāra), rõõmu (pīti), õnne (sukha) ja teadvuse ühtesuunatuse (cittass-eka-ggatā) poolt moodustuvas eralduses.

Sellise meeleseisundi loomiseks ja väljaarendamiseks sobib kõige paremini vaikne ja eraldatud koht.

7.     Rõõm ja õnn (pīti-sukha). Rõõm (pīti) toob kaasa keskendusobjekti suhtes astmelise huvi ja sellega koos rõõmutunde avardumise. Kommentaariumites^[39] on rõõm jaotatud viide ossa:

1.    lühike rõõm (khuddakā pīti) mis on kerge, ebaküps rõõm objektist huvitatusest;

2.    ajutine rõõm (khaṇikā pīti) tekib kasvavast keskendusest objekti suhtes;

3.    korduv rõõm (okkantikā pīti) tuleneb objektiga samastumisest;

4.    erutav rõõm (ubbegā pīti) tekib uuest sügavast keskenduskogemusest;

5.    läbistav rõõm (pharaṇā pīti) tekib täielikult väljaarenenud intensiivsest keskendusest.

Selles etapis kogetakse keskendussaavutustest tekkinud meeldivusega täidetud kõikehõlmavat rõõmu, mida kogevad varem või hiljem kõik, kes õigesti harjutavad. Järjepideva õige keskenduse korral elimineerib rõõm kuritahtlikkuse (byāpāda/vyāpāda).

„Mittefüüsilise suttas“^[40] loetleb Buddha kolm rõõmu tasandit: (1) füüsiline rõõm (sāmisā pīti), (2) mittefüüsiline rõõm (nirāmisā pīti) ja (3) mittefüüsilisest [veelgi] mittefüüsilisem rõõm (nirāmisā nirāmisatarā pīti). Füüsilisi rõõme (sāmisā pīti) on 5 liiki, mis tekivad sõltuvalt viiest naudingunöörist, milleks on silmateadvusest [tekkinud] vorm (cakkhu-viññeyyā rūpā), kõrvateadvusest [tekkinud] heli, ninateadvusest [tekkinud] lõhn, keeleteadvusest [tekkinud] maitse, kehateadvusest [tekkinud] puude (kombatav objekt) – mis on sümpaatne (iṭṭhā), meeldiv (kantā), meelepärane (manāpā), armsa vormiga (piya-rūpā), naudingut kaasav (kāmūpasaṁhitā) ja ahvatlev (rajanīyā).^[41] Mittefüüsiline rõõm (nirāmisā pīti) on see, kui bhikkhu, eraldunud naudingutest, eraldunud mitteoskuslikest dhammadest, mõtlemisega, läbiuurimisega, eraklusest sündinud rõõmus ja õnnes – esimese džhaana saavutab ja [selles] viibib. Mõtlemise ja läbiuurimise vaibudes, sisemise rahunemisega ja teadvuse ühtsuse olemasoluga (cetaso ekodibhāva), mõtlemiseta ja läbiuurimiseta, keskendusest sündinud rõõmus ja õnnes – teise džhaana saavutab ja [selles] viibib. Mittefüüsilisest [veelgi] mittefüüsilisem rõõm (nirāmisā nirāmisatarā pīti) on köidikute hävitamisel (khīṇ-āsavassa) kirest, vihast ja pettekujutlusest teadvuse vabanemise ülevaatuses (cittaṁ vimuttaṁ paccavekkhato) sündinud rõõm.
Ajal, mil Arija järgija saavutab erakluses rõõmu ja viibib selles (pavivekaṁ pītiṁ upasampajja viharati), ei eksisteeri tema jaoks viit asja (pañcassa ṭhānāni), milleks on:

1.    naudinguga seotud dukkha ja pahameel (kāmūpasaṁhitaṁ dukkhaṁ domanassaṁ);

2.    naudinguga seotud õnn ja heameel (kāmūpasaṁhitaṁ sukhaṁ somanassaṁ);

3.    mitteoskuslikuga seotud dukkha ja pahameel (akusalūpasaṁhitaṁ dukkhaṁ domanassaṁ);

4.    mitteoskuslikuga seotud õnn ja heameel (akusalūpasaṁhitaṁ sukhaṁ somanassaṁ);

5.    oskuslikuga seotud dukkha ja pahameel (kusalūpasaṁhitaṁ dukkhaṁ domanassaṁ).^[42]

Tunne (vedanā). Džhaanas kerkivad esile (1) õnnetunne ja (2) neutraalne tunne.

•       Õnn (sukha). Õige keskendusega toimub teadvuse ja keha rahunemine (citta-kāya-passaddhi) millega koosesineva rõõmutunde (pīti-vedana) vältimatuks tagajärjeks on esilekerkiv õnnetunne (sukha-vedana). Kuna rõõmutunne tuleneb saavutuse kogemusest ning õnnetunne saavutatust, siis esinevad need selles etapis koos. Rõõm (pīti) sisaldab alati õnne (sukha), kuid kui ilmneb vaid õnn, ei pruugi rõõmu kaasneda.
Õnn jaotub tunnete (vedanā) alla, rõõm aga teadvustegurite (cetasika), st tahtepõhist (cetanā) uut sündi tootvate moodustiste (saṇkhara) alla.
Rõõmu- ja õnnetunnet võib võrrelda januse matkajaga, kes kuuleb kaugemalt allika vulinat ja tunneb rõõmutunnet (pīti), ning kui ta on jõudnud allika juurde ja kustutab puhta, karge veega janu, on see nagu õnnetunne (sukha).
Džhaanas kogetud õnnetunne ei ole võrreldav maise, tavapärase õnnega ning see on üks põhjustest, miks jhāna saavutanud inimesed jätkavad kindlasti keskenduse arendamist (samādhi bhāvanā). Buddha on õpetanud „Loobuva elu viljade suttas“, et õnnelik teadvus on keskendunud (sukhino cittaṁ samāghiyati)^[43]. Järjepideva õige keskenduse korral elimineerib õnn rahutuse ja mure (uddhacca-kukkucca).
„Mittefüüsilise suttas“^[44] eristas Buddha kolme õnne (sukha) tasandit: (1) füüsiline õnn (sāmisaṁ sukhaṁ), (2) mittefüüsiline õnn (nirāmisaṁ sukhaṁ) ja (3) mittefüüsilisest [veelgi] mittefüüsilisem õnn (nirāmisā nirāmisataraṁ sukhaṁ). Füüsilist õnne (sāmisaṁ sukhaṁ) on 5 liiki, mis tekivad sõltuvalt viiest naudingunöörist, milleks on viiest sisemisest teadvusest sündinud välimist ala (objekti), mis on sümpaatsed, meeldivad, meelepärased, armsa vormiga, naudingut tekitavad ja kuninglikud. Mittefüüsiline õnn tekib järjestikuse esimese, teise ja kolmanda džhaana saavutamisega. Mittefüüsilisest [veelgi] mittefüüsilisem õnn on köidikute hävitamisel kirest, vihast ja pettekujutlusest teadvuse vabanemise ülevaatuses sündinud õnn ja heameel (sukha somanassa).^[45]
Buddha eristas rõõmu põhjustatud õnne (sappītikārammaṇañca sukhaṁ) ja rõõmust vabanenud õnne (nippītikārammaṇañca sukhaṁ) ja õpetas, et viimane on kõrgem (agga).^[46]

•       Neutraalsus (upekkhā). See on kõigisse ja kõigesse võrdselt neutraalset suhtumist esindav tunne. Neutraalsus ei ole hoolimatus ega ka võrdne suhtumine, mis võib olla ka võrdselt negatiivne või positiivne. „Mittefüüsilise suttas“^[47] eristas Buddha kolme neutraalsuse (upekkhā) tasandit, milleks on (1) füüsiline neutraalsus (sāmisā upekkhā), (2) mitte füüsiline neutraalsus (nirāmisā upekkhā) ja (3) mitte füüsilisest [veelgi] mitte füüsilisem neutraalsus (nirāmisā nirāmisatarā upekkhā). Füüsiline neutraalsus on viiest tajust ja tajuobjektist tekkinud neutraalsus. Mittefüüsiline neutraalsus on see, kui bhikkhu, õnnegi hüljates, dukkhagi hüljates, endise heameele ja pahameel hävitades, ei dukkhas ei õnnes, [vaid] neutraalse teadvelolu puhtuses saavutab neljanda džhaana ja viibib [selles]. Mittefüüsilisest [veelgi] mittefüüsilisem neutraalsus on köidikute hävitamisel kirest, vihast ja pettekujutlusest teadvuse vabanemise ülevaatuses sündinud neutraalsus.^[48]

Buddha on selgitanud, et see, kes ei ole mitteoskuslikest dhammadest (akusala dhamma) vabanenud ega saavutanud džhaanapõhist rõõmu ja õnne (pīti-sukha) või veelgi sügavamaid rahuseisundeid (santatara), selle teadvus on täitunud himu (abhijjhā), kuritahtlikkuse (byāpāda), laiskuse ja loiduse (thīna-middha), rahutuse ja mure (uddhacca-kukkucca), kahtluse (vicikicchā), kadeduse (arati) ja osavõtmatusega (tandī) – kõik need plekid juhivad dukkhasse, uude sündi, vananemisse ja surma.^[49] Sestap ongi Buddha on õpetanud, et see, kes elab džhaanata, elab dukkhas (dukkhino cittaṁ na samādhiyati).^[50]

8.     Esimene džhaana (paṭhama jhāna). Esimene džhaana tähendab viie takistuse (nīvaraṇāna) peatumist ja viie džjaana osa (jhānaṅga) aktiveerumist.

Džhaana sünonüümiks on ühtesuunatus (ekaggatā). „Suttanta’s“ ehk „Suttade osas“ õpetab bhikkhuni Dhammadinnā:

Seega, sõber Visākha, teadvuse ühtesuunatus ongi keskendus.^[51]

Keskenduses saavutatud sügavat, püsivat meele ühte punkti suunatust nimetataksegi džhaanaks (jhāna) ehk kinnistunud keskenduseks (appanā-samādhi). Et ühtesuunatus saaks püsida ja areneda, tuleb ühtesuunatuse esilekerkimise hetkel säilitada meele neutraalsus, püüdes mitte kinni hoida rõõmust ega lubada hirmul vallanduda. Ühtesuunatuse saavutanud meel muutub nagu perfektselt lihvitud kalliskiviks ning inimene kogeb puhast õndsust, mida ei ole võimalik sõnades seda seisundit mittekogenule kirjeldada. Järjepideva õige keskenduse korral elimineerib rõõm naudingusoovi (kāma-cchanda).^[52]

Saavutades eraklas esimeses džhaana, muutuvad meel ja keha täielikult keskendunuks ja küllastuvad rõõmu- ja õnnetundega. Kuna džhaanat mittekogenule ei ole võimalik seda sõnadega edasi anda, kasutas Buddha džhaanade kirjeldamiseks metafoore. Buddha võrdles esimest džhaanat seebipulbri ja vee täieliku segunemisega, kus seebipulbrit segatakse seni, kuni see on veest täielikult läbi imbunud ja vesi on seebipulbrist täielikult küllastunud. Samamoodi ujutab bhikkhu esimeses džhaanas kogu keha (sabbāvato kāyassa) üle eraklusest sündinud ning maisest vaba rõõmu ja õnnega (pīti-sukhena) nii, et tema kehas ei ole enam ainsatki kohta, mis ei oleks rõõmust ja õnnest läbi tunginud.^[53]

9.     Viibima (viharati) tähendab kõigis neljas asendis^[54] tegutsemise (carati) ajal saavutatud meeleseisundi säilitamist, kaitsmist (pāleti) ja toetamist (yapeti) ning selles meeleseisundis püsimist ehk viibimist.

Džhaana saavutamine sõltub kõlblusest ja toetab kõlblust

Kuigi džhaana saavutamine sõltub eelmistes olemasoludes kõlbluse ja keskenduse teostamisest, võib viit kõlblusjuhist järgiv inimene igapäevase ja järjepideva keskenduse harjutamisega saavutada džhaana kolme-nelja kuuga. Esimese džhaana saavutamise järel toimub naudingute tasandilt teadvuse üleminek kõrgemale tasandile, mis võimaldab „põgeneda“, leida „tee välja“^[55] ning siseneda virgumise teele.^[56] Kuni džhaanast väljumiseni lakkab võime moodustada mitteoskuslikke kavatsusi, misläbi toetab džhaanas viibimine kõlblust.

Esimene džhaana on eeltingimus kõrgemate džhaanade tekkeks

Sestap on keskenduse õppimine virgumise saavutamiseks sama oluline kui tähestiku selgeksõppimine täieliku lugemisoskuse saavutamiseks. Järgnevad džhaanad kui teadvuse järjest kõrgemad seisundid tekivad harjutamise jätkamise käigus loomulikult, iseeneslikult, kui meel on keskendunud, rõõmus, õnnelik ja takistustest vaba.

Teises džhaanas (dutiya-jhāna) ületatakse mõtlemine ja läbiuurimine (vitakka-vicāra) ning keha ja meel püsivad rõõmuküllases rahulolus, kirkas selguses ja vaikses õnnes.

Suttad kirjeldavad teist džhaanat tavalistelt alljärgnevalt.

Mõtlemise ja läbiuurimise vaibudes, sisemise rahunemisega ja teadvuse ühtsuse olemasoluga, mõtlemiseta ja läbiuurimiseta, keskendusest sündinud rõõmus ja õnnes – teise džhaana saavutab ja [selles] viibib.^[57]

Teises džhaanas mõtted lakkavad ja kujuneb keskenduskogemusel põhinev kindel ja teadmuspõhine, usaldav usk. Buddha võrdles teist džhaanat vaikse järvega, mis toitub mitte külgedelt tulvavast veest ega ülevalt vihmast, vaid ainult põhjast voogavatest kargetest maaalustest allikatest, nii, et kogu järvevees ei ole ainsatki ala, mis ei pärineks sellest kargest allikast. Samamoodi ujutab bhikkhu teises džhaanas kogu keha üle eraklusest sündinud ning maisest vaba rõõmu ja õnnega (pīti-sukhena) nii, et tema kehas ei ole enam ainsatki kohta, mis ei oleks sellest rõõmust ja õnnest läbi tunginud.^[58].

Kuna teises džhaanas vaibuvad nii mõtlemine kui ka läbiuurimine, nimetatakse seda arija vaikuseks (vuccati ariyo tuṇhībhāvo)^[59].

Oluline on mitte klammerduda teises džhaanas keskendusega kaasuvatesse meeldivatesse tunnetesse, kuna meeleharjutuste ainsaks eesmärgiks on järjepidev püüd vabastada meel plekkidest ja tulvadest, saavutada kõikidest kannatustest vabanemine ning lõplik vaibumine.^[60]

Kolmandas džhaanas (tatiya-jhāna) ületatakse ka varasem rõõmutunne (pīti-vedana) ning jäädakse vaiksesse, neutraalsesse meelerahusse, selge teadlikkuse õnneküllasesse seisundisse. Suttad kirjeldavad kolmandat džhaanat tavalistelt järgnevalt.

Rõõmu ja kireta, neutraalsena, viibides teadvelolus ja tähelepanelikkuses, õnne [kogu] kehaga kogedes – mille kohta arijad kuulutavad: neutraalses teadlikkuses [ja] õnnes viibimine – kolmanda džhaana saavutab ja [selles] viibib.^[61]

Buddha võrdles kolmandat džhaanat järves kasvava lootosega, mis on kargest veest läbi imbunud ja küllastunud. Samamoodi imbub läbi ja küllastub bhikkhu keha rõõmust ning kirest vaba õnnega, nii, et tema kehas ei ole enam ainsatki kohta, mis ei oleks rõõmust vaba ja õnnest läbi imbunud.^[62]

Neljandasse džhaanasse (catuttha-jhāna) jõudes ületatakse ka õnnetunne (sukha-vedanā) ning meel püsib ühtesuunatult puhtas ja neutraalses (upekkhā) teadlikkuses. Suttad kirjeldavad neljandat džhaanat tavalistelt alljärgnevalt.

Õnnegi hüljates, dukkhagi hüljates, endise heameele ja pahameele hävitades, ei dukkhas, ei õnnes, [vaid] neutraalse teadvelolu puhtuses – neljanda džhaana saavutab ja [selles] viibib
– seda nimetatakse, bhikkhud, õigeks keskenduseks.^[63]

Buddha võrdles seda džhaanat palaval pärastlõunal järves kümblemisega, misjärel istutakse kaldal, kogu keha mähituna pealaest jalataldadeni puhtasse, valgesse linasse. Samamoodi istub bhikkhu, keha üleni puhtasse teadvusesse (parisuddhena cetasā) mähituna. Meel hülgab siin vastandid (rõõm-rõõmutus, viha-vihatus jms) ning saabub meele täielik ja kõigutamatu tasakaal, puhas, kirgas ja veatu teadlikkus. Keha on täielikult puhastunud ja puutumatu (pariyodātena apphuṭaṁ). Kuni meel viibib neljandas džhaanas, ei saa miski meeleväline sellele mõju avaldada.^[64]

Neljas džhaana on ainus, kus puudub õnne tunne ja õnnele püüdlemine („Et kõik olendid oleksid õnnelikud!“). Siin toimub moodustisi neutraalne (saṅkhārupekkhā) vaatlemine ja aktsepteerimine nii nagu need tõeliselt on, mis on läbinägemise (vipassanā) arendamisel määrav etapp teadmiste ning virgumise ja nibbaana saavutamiseks.

Kui bhikkhu vaatleb keskendusmärki hästi (paccavekkhaṇā-nimitta suggahita), hoiab seda hästi meeles (sumanasikata), on meele hästi avardanud (sūpadhārita), siis saavutab ta objekti igakülgse mõistmise.^[65]

Kõigi nelja džhaana arendamise ajal on oluline märgata esilekerkivat naudinguga seotud taju ja tähelepanu (kāma-sahagatā saññā-manasikārā) ning tajutavasse mitte klammerduda, vaid saavutada teadvuse ühtsus (cittaṁ ekodiṁ), jätkata objektile keskendust ning saavutada järgmine džhaana.^[66] Iga järgmise džhaana saavutamise eelduseks on eelnevat džhaanat iseloomustavate omaduste täielik lakkamine.^[67]

Kõik eeltoodud džhaanad on vormi valla džhaanad (rūpa-jhāna). Buddha kirjeldas veel ka nelja vormita valla džhaanat (arūpa-jhāna),^[68] mida osades allikates käsitletakse koos vormi valla džhaanadega kaheksaosalise jaotusena, teistes on neli vormita valla džhaanat lisatud jällegi neljanda vormi valla džhaana alajaotusesse.

Oskuslik keskenduse saavutamine ja oskuslik keskenduses püsimine

Keskenduse saavutamise ja keskenduses püsimise oskuslikkuse alusel jaotas Buddha džhaaid ehk džhaanat harjutavad bhikkhud neljaks:^[69]

1. keskenduses oskuslik keskenduja, [kuid] mitte keskenduses oskuslik püsija (samādhismiṁ samādhikusalo hoti, na samādhismiṁ ṭhitikusalo);
2. keskenduses oskuslik püsija, [kuid] mitte keskenduses oskuslik keskenduja (samādhismiṁ ṭhitikusalo hoti, na samādhismiṁ samādhikusalo);
3. ei keskenduses oskuslik keskenduja ega keskenduses oskuslik püsija (neva samādhismiṁ samādhikusalo hoti, na ca samādhismiṁ ṭhitikusalo);
4. keskendusese oskuslik keskenduja ja keskenduses oskuslik püsija (samādhismiṁ samādhikusalo ca hoti, samādhismiṁ ṭhitikusalo ca).

Viimast džhaait nimetas Buddha võrratuks (aggo), parimaks (seṭṭho), vabanevaks (mokkho), kõrgeimaks (uttamo) ja olulisimaks (pavaro).

Vastavalt keskenduse teel väljaarendatud džhaanale toimub uus sünd

Esimese džhaana saavutanu ja väljaarendanu uus sünd toimub Brahmade vallas (brahmakāyikāna devāna), kus olendite eluea pikkuseks on kappa (kappa). Teise džhaana saavutanu ja väljaarendanu uus sünd toimub Säravate deevade maailmas (ābhassarānaṁ devāna), kus olendite elueaks on kaks kappa’t. Kolmanda džhaana teel neutraalsuses, teadlikkuses ja õnnes viibimise saavutanu ning väljaarendanu (upekkhako satimā sukhavihārī) uus sünd toimub Ilusa/Püsiva säraga deevade maailmas (subhakiṇhāna devāna), kus olendite eluea pikkuseks on neli kappa’t. Neljanda džhaana teel õnne ja dukkha, kogu endise heameele kui ka pahameele ületanu ehk hüljanu, ei-dukkhat-ega-õnne sisaldava neutraalse teadvelolu puhtuse saavutanu ja väljaarendanu (sukhassa ca pahānā dukkhassa ca pahānā pubbeva somanassadomanassānaṁ atthaṅgamā adukkhamasukhaṁ upekkhāsatipārisuddhi) uus sünd toimub Suurepärase viljaga deevade elupaigas (vehapphalānaṁ devāna), kus deevade eluea pikkuseks on viis kappa-sajandit (pañca kappasatāni ehk 500 kappa’t). Kui hea teo (kamma) tulemusel toimub tavainimese (puthujjana) uus sünd neis kõrgemates deevade valdades, kulub tema hea teo vili (kamma-vipāka) ära ning ta sünnib taas Niraaja, loomade või peetade madalamas sfääris (nirayampi gacchati tiracchānayonimpi gacchati pettivisayampi gacchati). Buddha, Ülima järgija (bhagavato sāvako) viibib aga selles vallas jumalate eluea loomuliku lõppemiseni ning saavutab selles elus parinibbaana ehk lõpliku vaibumise (parinibbāna).^[70]

Alles siis kui rahu arendamise teel on viis takistust džhaana saavutamisel peatunud, on võimalik jätkata rahu arendamist koos läbinägemise arendamisega. Läbinägemise arendamise eesmärgiks on kolme olemasolu tunnuse (anicca, dukkha, anatta) kaudu objekti keskendunud vaatlemine, jõudmaks mõistmisele objekti tegelikust olemusest, nii nagu see tõeliselt on (yathā-bhūta). Naudingusoovi (kāmacchanda) haardes olev meel ei saa olla oskuslikult objektile keskendunud ja kuritahtlikkus (byāpāda/vyāpāda) ei võimalda saavutada ühtesuunatust. Laiskus ja loidus (thīna-middha) ei sobi kokku meele intensiivse arendamisega ning kahtlus (vicikicchā), rahutus ja mure (uddhacca-kukkucca) ei lase saavutada rahu ega arendada džhaanat. Rahutuse ületamiseks tuleb harjutada rahu (samatha).^[71] Viie takistuse ületamiseks tuleb kõik maised asjad kõrvale panna, eraklusse minna ning hakata meelt ükshaaval takistustest vabastama.^[72] 

Nelja vormi valla džhaanaga seotud kanoonilised tekstid

•       Aṅguttaranikāya, Akammaniya Vagga AN 1.21-1.30.

•       Anattasutta AN 6.100.

•       Aniccasutta AN 6.98.

•       Anupadasutta MN 111.

•       Dasuttarasutta DN 34.

•       Dukkhasutta AN 6.99.

•       Dutiyadhammavihārīsutta AN 5.7.

•       Dvedhāvitakkasutta MN 19.

•       Saṁyuttanikāya, Gaṅgā Peyyālavagga, Jhānādisutta SN 53.1–12.

•       Jhānasutta [Jhānanissayasutta]; AN 9.36.

•       Jhānasutta AN 9.36.

•       Kāyagatāsatisutta SN 43.1.

•       Kolitasutta SN 21.1.

•       Magga-vibhaṅgasutta SN 45.8.

•       Maggaṅgasutta SN 43.11.

•       Mahāsaccakasutta MN 36.

•       Mahāsatipaṭṭhānasutta DN 22.

•       Mahāvedallasutta MN 43.

•       Nāgasutta AN 9.40.

•       Naḷakapānasutta MN 68.

•       Nandiyasakkasutta SN 55.40.

•       Nirāmisasutta SN 36.31.

•       Pamādavihārīsutta SN 35.97.

•       Pañcaṅgikasutta AN 5.28.

•       Pañcaṅgika samādhisutta [Pañcaṅgikasutta] AN 5.28.

•       Paṭhamajhānapañhāsutta SN 40.1.

•       Paṭhamatajjhānasutta AN 6.73.

•       Saccavibhaṅgasutta MN 141.

•       Sāmaññaphalasutta DN 2.

•       Sambādhasutta AN 9.42.

•       Saṅgaṇikārāmasutta AN 6.68.

•       Sāriputta Saṁyutta SN 28.1-10.

•       Tevijjasutta DN 13.

•       Vassakārasutta AN 4.35.

^[1] „etāni, bhikkhave, rukkhamūlāni, etāni suññāgārāni. jhāyatha, bhikkhave, mā pamādattha; mā pacchāvippaṭisārino ahuvattha. ayaṁ vo amhākaṁ anusāsanī’ti.“ – Kāyagatāsatisutta SN 43.1, Dutiyadhammavihārīsutta AN 5.7, Maggaṅgasutta SN 43.11, Dvedhāvitakkasutta MN 19, Kammanirodhasutta SN 35.146 jpt.

^[2] Vastavalt: Jhānasutta [Jhānanissayasutta] AN 9.36, Anupadasutta MN 111 ja Mahāvedallasutta MN 43. Vedalla on üheksaosalise Õpetaja õpetuse (nav-aṅga satthu-sāsana) kogumiku nimetus.

^[3] EkaNipāta, Jhānavagga, alates AN 1.378 kuni lõpuni (Ekakanipātapaḷi niṭṭhitā): Pasādakaradhamma Vagga AN 1.378-393, Aparaaccharāsaṅghāta Vagga AN 1.394-574, Kāyagatāsati Vagga AN 1.575-615 ja Amata Vagga AN 1.616-627.

^[4] Jhānasutta AN 9.36.

^[5] Mahāsatipaṭṭhānasutta DN 22.

^[6] Nandiyasakkasutta SN 55.40.

^[7] Paṭhamatajjhānasutta AN 6.73. Mõnes suttas esinevad nīvaraṇa’d kui viis takistust, mõnes kui kuus või seitse takistust, kuid nīvaraṇa’de loetelu on sama.

^[8] Aniccasutta AN 6.98.

^[9] Dukkhasutta AN 6.99.

^[10] Anattasutta AN 6.100.

^[11] Vassakārasutta AN 4.35.

^[12] Nandiyasakkasutta SN 55.40, Pamādavihārīsutta SN 35.97 jt.

^[13] Avijjāsutta AN 10.61.

^[14] Avijjāsutta SN 45.1.

^[15] Vt täpsemalt ptk „Läbinägemise arendamine (vipassanā-bhāvanā)“.

^[16] Nandiyasakkasutta SN 55.40.

^[17] Saṅgaṇikārāmasutta AN 6.68.

^[18] Jhānasutta AN 9.36, Nāgasutta AN 9.40 jpt.

^[19] „idha bhikkhave, bhikkhu vivicceva kāmehi vivicca akusalehi dhammehi savitakkaṁ savicāraṁ vivekajaṁ pītisukhaṁ paṭhamaṁ jhānaṁ upasampajja viharati.“ – Magga-vibhaṅgasutta SN 45.8, Saccavibhaṅgasutta MN 141, Mahāsatipaṭṭhānasutta DN 22, Pañcaṅgikasutta AN 5.28, Paṭhamajhānapañhāsutta SN 40.1, Sāmaññaphalasutta DN 2, Dvedhāvitakkasutta MN 19 jpt.

^[20] Vib 12, lk 335-337.

^[21] „vivekoti tayo vivekā: kāyaviveko, cittaviveko, upadhiviveko.“ – Guhaṭṭhakasuttaniddesa Mnd 2, Tissametteyyasuttaniddesa Mnd 7 ja Tuvaṭakasuttaniddesa Mnd 14.

^[22] taṇhakkhaya tähendab (1) naudinguiha (kāma-taṇhā), (2) olemasoluiha (bhava-taṇhā) ja (3) mitteolemasoluiha (vibhava-taṇhā) täielikku, pöördumatut ja lõplikku lakkamist.

^[23] „sammādiṭṭhiyā katame pañca vivekā? vikkhambhanaviveko, tadaṅgaviveko, samucchedaviveko, paṭippassaddhiviveko, nissaraṇaviveko. vikkhambhanaviveko ca nīvaraṇānaṁ paṭhamajjhānaṁ bhāvayato, tadaṅgaviveko ca diṭṭhigatānaṁ nibbedhabhāgiyaṁ samādhiṁ bhāvayato, samucchedaviveko ca lokuttaraṁ khayagāmimaggaṁ bhāvayato, paṭippassaddhiviveko ca phalakkhaṇe, nissaraṇaviveko ca nirodho nibbānaṁ.“ – Paṭisambhidāmagga, 3 Paññāvagga, Vivekakathā Ps 3.4.

^[24] Kāmaguṇasutta AN 9.65.

^[25] Kāmasuttaniddesa Mnd 1, Jatukaṇṇimāṇavapucchāniddesa Cnd 15, Hārasampātabhūmi Pe 8 jt.

^[26] VvA 11.

^[27] „vivicceva kāmehi vivicca akusalehi dhammehī”ti tattha katame kāmā? chando kāmo, rāgo kāmo, chandarāgo kāmo, saṅkappo kāmo, rāgo kāmo, saṅkapparāgo kāmo – ime vuccanti “kāmā”“. – Jhānavibhaṅga Vb 12.

^[28] 3 igatsust on: kāma-, bhava-, ja brahmacariya-esanā (Dutiyaesanāsutta Iti 55); 3 iha on: kāma-, bhava-, vibhava-taṇhā (Taṇhāsutta Iti 58); 4 klammerdumist/haaramist (upādāna) on: kām-, diṭṭh-, sīlabbat-, attavād-upādāna (Cūḷasīhanādasutta MN 11); 4 toitu: kām-, bhav-, diṭṭh-, avijj-ogha (Oghapañhāsutta SN 38.11) on identsed nelja 4 tulvaga: kām-, bhav-, diṭṭh-, ja avijj-āsavā (Patthana 2.3) ja 4 joogaga: kāma-, bhava-, diṭṭhi-, avijjā-yoga; 5 takistust (nīvaraṇāni) on kāmacchanda-, byāpāda-, thina-middha-, uddhacca-kukkucca-, ja vicikicchā-nīvaraṇa (Nīvaraṇasutta SN 45.177).

^[29] Nibbedhikasutta AN 6.63

^[30] Kāmasuttaniddesa Mnd 1.

^[31] Naḷakapānasutta MN 68.

^[32] Jhānavibhaṅga Vb 12 jt.

^[33] „idha, bhikkhave, bhikkhu vivicceva kāmehi vivicca akusalehi dhammehi savitakkaṁ savicāraṁ vivekajaṁ pītisukhaṁ paṭhamajjhānaṁ upasampajja viharati.“ – Pañcaṅgikasutta AN 5.28 jpt.

^[34] Vitakkalakkhaṇapañha Mil 3.3.13. „katamo tasmiṁ samaye vitakko hoti? yo tasmiṁ samaye takko vitakko saṅkappo appanā byappanā cetaso abhiniropanā – ayaṁ tasmiṁ samaye vitakko hoti.“ – Abyākatavipāka Ds 2.1.7.

^[35] Olemasolu järjepidevust (bhava + aṅga) on võrreldud alateadvusega, vt täpsemalt Supinapañha Mil 6.3.5.

^[36] Vicāralakkhaṇapañha Mil 3.3.14.

^[37] „katamo tasmiṁ samaye vicāro hoti? yo tasmiṁ samaye cāro vicāro anuvicāro upavicāro cittassa anusandhānatā anupekkhanatā – ayaṁ tasmiṁ samaye vicāro hoti.“ – Abyākatavipāka Ds 2.1.7.

^[38] Vism 86-88.

^[39] Vism I, 43 ja Atthasālinī 115.

^[40] Nirāmisasutta SN 36.31.

^[41] „Kitsenduse suttas“ nimetab Buddha neid omadusi kitsenduseks (sambādha) ja õpetab kuidas neist järk-järgult vabaneda, vt Sambādhasutta AN 9.42.

^[42] Pītisutta AN 5.176.

^[43] Sāmaññaphalasutta DN 2.

^[44] Nirāmisasutta SN 36.31.

^[45] „Mittefüüsilise suttas“ (SN 36.31) toodud kolmesele jaotusele vastavad kolm vabanemist (vimokkha) on toodud ptk „Vabanemine (vimutti, vimokkha)“.

^[46] Sukhavagga AN 2.64–76.

^[47] Nirāmisasutta SN 36.31.

^[48] Nirāmisasutta SN 36.31.

^[49] Naḷakapānasutta MN 68.

^[50] Pamādavihārīsutta SN 35.97.

^[51] „yā kho, āvuso visākha, cittassa ekaggatā ayaṁ samādhi.“ – Cūḷavedallasutta MN 44.

^[52] Gaṅgā Peyyālavagga, Jhānādisutta SN 53.1–12.

^[53] Sāmaññaphalasutta DN 2; samuti Pañcaṅgika­samādhisutta [Pañcaṅgikasutta] AN 5.28 jt.

^[54] Neli asendit on kõndimine, seismine, istumine ja lamamine.

^[55] Dasuttarasutta DN 34. 

^[56] Tevijjasutta DN 13.

^[57] „vitakkavicārānaṁ vūpasamā ajjhattaṁ sampasādanaṁ cetaso ekodibhāvaṁ avitakkaṁ avicāraṁ samādhijaṁ pītisukhaṁ dutiyaṁ jhānaṁ upasampajja viharati.“ – Maggavibhaṅgasutta SN 45.8, Saccavibhaṅgasutta MN 141, Mahāsatipaṭṭhānasutta DN 22, Pañcaṅgikasutta AN 5.28, Paṭhamajhānapañhāsutta SN 40.1, Sāmaññaphalasutta DN 2, Dvedhāvitakkasutta MN 19 jpt.

^[58] Sāmaññaphalasutta DN 2; samuti Pañcaṅgika­samādhisutta [Pañcaṅgikasutta] AN 5.28 jt.             

^[59] Kolitasutta SN 21.1.

^[60] Sāmaññaphalasutta DN 2.

^[61] „pītiyā ca virāgā upekhako ca viharati, sato ca sampajāno sukhañca kāyena paṭisaṁvedeti. yantaṁ ariyā ācikkhanti upekhako satimā sukhavihārīti taṁ tatiyaṁ jhānaṁ upasampajja viharati.“ – Magga-vibhaṅgasutta SN 45.8, Saccavibhaṅgasutta MN 141, Mahāsatipaṭṭhānasutta DN 22, Pañcaṅgikasutta AN 5.28, Paṭhamajhānapañhāsutta SN 40.1, Sāmaññaphalasutta DN 2, Dvedhāvitakkasutta MN 19 jpt.

^[62] Sāmaññaphalasutta DN 2; Pañcaṅgika­samādhisutta [Pañcaṅgikasutta] AN 5.28 jt.

^[63] „sukhassa ca pahānā dukkhassa ca pahānā pubbeva somanassadomanassānaṁ atthagamā adukkhaṁ asukhaṁ upekhāsatipārisuddhiṁ catutthaṁ jhānaṁ upasampajja viharati. ayaṁ vuccati bhikkhave, sammāsamādhīti.“ – Tee analüüsi sutta ehk Magga-vibhaṅgasutta SN 45.8, Saccavibhaṅgasutta MN 141, Mahāsatipaṭṭhānasutta DN 22, Pañcaṅgikasutta AN 5.28, Paṭhamajhānapañhāsutta SN 40.1, Sāmaññaphalasutta DN 2, Dvedhāvitakkasutta MN 19 jpt.

^[64] Sāmaññaphalasutta DN 2; samuti Pañcaṅgika­samādhisutta [Pañcaṅgikasutta] AN 5.28 jt.             

^[65] Pañcaṅgikasutta AN 5.28.               

^[66] Paṭhamajhānapañhāsutta SN 40.1, Sāmaññaphalasutta DN 2, Dvedhāvitakkasutta MN 19 jpt.

^[67] Sāriputta Saṁyutta SN 28.1-10.

^[68] Keskenduses vormi valla saavutamine ning oskuslikud ja pälvimuslikud teod (kamma) juhivad uue sünni vormita valda.

^[69] „Samādhimūlakaṭhitisutta“ SN 34.2.

^[70] Paṭhamanānākaraṇasutta AN 4.123.

^[71] Uddhaccasutta AN 6.116.

^[72] Sāmañ­ña­phalasutta DN 2.