4 brahmavihaarat (cattāro brahmavihāra)
Vihkamine hüljatakse sõbralikkuse arendamisega.[1]
Neli brahmavihaarat (cattāri brahmavihāra) ehk Brahmā elupaika on:
1. sõbralikkus (mettā),
2. kaastunne (karuṇā),
3. kaasrõõm (muditā),
4. neutraalsus (upekkhā).
Neli brahmavihaarat käsitlevad mitmed suttad[2] ja need on nii theeravaadas, aga ka aastasadu hiljem Buddha loodud algsest sanghast eraldunud mahaajaana koolkonna ühed olulisemad keskenduse objektid. Brahmavihaarade arendamise meetodi leiab juba Buddha-eelsest iidseid joogide praktikaid kirjeldavast sanskritikeelsest Patañjali Yogasūtra’st, mille kohaselt teostati tol ajal nelja brahmavihaarat teadvuse puhtuse saavutamiseks (citta-prasādana).[3] „Makhādeva sutta“ kohaselt on brahmavihaarade arendamise algupäraseks õpetajaks bodhisatta Makhādeva, kes sündis hiljem uuesti Siddhatthana ja sai Gootama Buddhaks.[4]
[1] „… dosassa pahānāya mettā bhāvetabbā … .“ – Rāgasutta AN 6.107.
[2] Maghadevasutta [Makhādevasutta] MN 83; Tevijjasutta DN 13; Mettāsahagatasutta SN 46.54; Paṭhamamettāsutta AN 4.125; Dutiyamettāsutta AN 4.126; Saṅkhittasutta [Saṅkhittadesita/Saṁkhittasutta] AN 8.63; Saṅkhadhamasutta SN 42.8 jt.
[3] Patañjali, Yogasūtra I. 33; (koostatud umbes 400 m.a.j, ilmselt joogi Patañjali poolt).
[4] Maghadevasutta [Makhādevasutta] MN 83.
Sõbralikkuse määratlus ja olemus
„Sõbralikkuse arendamise suttas“[1] selgitab Buddha:
„Sõbralik on see, kes ei tapa, ei valluta ega põhjusta teiste sellist käitumist ning on kõikide olendite suhtes lahke.“
„Põgenemise sutta“[2] kohaselt arendab bhikkhu sõbralikkust
• plekkidest mittemäärdunud meelega (st džhaanas);
• kõikidele elusolenditele;
• luues seeläbi rohkesti pälvimusi (puñña).
Sõbralikkus ei ole armastus. Kui ka mõnedes tekstides on mettā tõlgitud armastuseks, tuleks seda mõista kui sõbralikkust. Buddha õpetuses on armastus (pema, rati, vanati, sineha, piyā) nagu ka selle ekvivalendid kirg (rāga), ahnus (lobha) jms mitteoskuslikud ning klammerdumist sisaldavad meeleseisundid, mis juhivad dukkhasse. Buddha on õpetanud, et mis iganes lein, hala või muu dukkha siin maailmas ilmneb, on see tekkinud armastusest ja kellegi kalliks pidamisest, mistõttu dukkhast vabastavale virgumisteele sisenenu hülgab armastuse ja vormide kallikspidamise (piyā).[3]
Piiritu (appamaññā) teadvusseisund tekib teadvuse kõikidest piirangutest vabanemisel.[4] Selline seisund ilmneb:
1. mitteoskuslike omaduste, nagu nt naudingu (kāmā), püsituse ja petlike dhammade (mosa-dhammā) hülgamisega, mille tulemusel teadvus vabaneb piirangutest;[5]
1. sõbralikkuse, kaastunde, kaasrõõmu ja neutraalsuse arendamisega (1) kõikide tasandite olenditele (sabbadhi sabbattatāya) ning (2) kõikides suundades nii selles maailmas (sabbāvantaṁ lokaṁ) kui kogu universumis.[6]
Vabanenud teadvus muutub piirituks ja hästiarendatuks (cittaṁ bhavissati appamāṇaṁ subhāvitan).[7] Sellise teadvusseisundi teostamisel muutuvad kõik neli kehaasendit – kõndimine, seismine, istumine ja lamamine – brahmalikuks.[8]
Õige sõbralikkuse arendamine on kooskõlas Buddha õpetatud meele arendamise terviksüsteemiga. Sisuliselt esindab brahmavihaara õpetust meeleseisunditest, mis saavutatakse järjepideva nelja meeleteadvuse omaduse harjutamise ja õige dhamma järgimise teel, kuni need jäädavalt meeles kinnistuvad ja tekib sellele meeleseisundile vastav teadvus (citta=ceto). Võttes aluseks „Loobuva elu viljade sutta“, on sõbralikkuse arendamise lahutamatuks osadeks alljärgnevad etapid.[9]
• Õige dhamma kuulmine ja sellekohase õige vaate kujundamine.
• Kõlbluse treenimine ja käitumise ohjamine ning sellest tuleneva laitmatuseõnne kogemine.
• Võimete ohjamine.
• Teadvustatud arusaamise saavutamine.
• Lihtsast elust rahulolu kogemine.
• Sõbralikkuse arendamise teel viie takistuse eemaldamine ja viie džhaana osa esilekerkimine.
• Sõbralikkuse (metta) arendamise teel teise (karuṇa) ja kolmanda (mudita) džhaana väljaarendamine.
• Neljandasse džhaanasse jõudmisel neutraalsuse (upekkha) saavutamine.
„Põgenemise suttas“[10] täpsustab Buddha, et brahmavihaara arendamine on neli dukkhast põgenemise elementi (nissāraṇīyā dhātuyo) kuuest, millest kaks viimast on märgitus ja minatus (animittā, asmīti). „Sõbralikkuse arendamise suttas“[11] õpetab Buddha, et kes arendab sõbralikkust, mõtlustab (paṭissata) nelja piiritu üle ja hävitab klammerdumise, see vabaneb köidikutest (saṁyojanā).
Kui neli teadlikkuse loomist (sati-paṭṭhāna),[12] seitse virgumisosa (bojjhaṅga)[13] ja arija kaheksaosaline tee (aṭṭhangika-magga) viivad nibbaana ehk vaibumise (nibbāna) saavutamiseni, siis ainult neljast brahmavihaarast virgumiseni jõudmiseks ei piisa. Erinevalt 37st virgumisele juhtivast dhammast (bodhi-pakkhiya)[14] on neli brahmavihaarat maised (lokiya) omadused, mis esindavad kõrgemaid mentaalseid tundeseisundeid. Samas on neli brahmavihaarat oluliseks jõustajaks 37 virgumisosa arendamisel.
[1] Mettābhāvanāsutta Iti 27.
[2] Nissāraṇīyasutta AN 6.13.
[3] Visākhāsutta Ud 8.8.
[4] Mettāsutta AN 8.1.
[5] Mettāsutta AN 8.1.
[6] Venāgapurasutta AN 3.63.
[7] Āneñjasappāyasutta MN 106.
[8] Venāgapurasutta AN 3.63.
[9] Sāmaññaphalasutta DN 2. Vt täpsemalt: Ṭhitañāṇo bhikkhu (Dr. Andrus Kahn). (2018). Virgumise tee – nii nagu õpetas Buddha. Tallinn: Eesti Theeravaada Sangha, lk 154-158.
[10] Nissāraṇīyasutta AN 6.13.
[11] Mettābhāvanāsutta Iti 27.
[12] Neli teadlikkuse loomist/alust on (1) keha, (2) tunnete, (3) teadvuse ja (4) dhammade vaatlemine. Neli teadlikkuse loomist (satipaṭṭhāna) on õige teadlikkuse (sammā-sati) sisuks; vt ptk „Hingamisest teadlikkuse arendamine (ānāpāna-sati bhāvanā)“.
[13] Seitse virgumisosa (bojjhaṅga) on: (1) teadlikkuse, (2) dhamma uurimise, (3) energia, (4) rõõmu, (5) rahunemise, (6) keskenduse ja (7) neutraalse vaatluse virgumisosa; vt ptk „Seitse virgumisosa (satta bojjhaṅga).
[14] 37 virgumisele juhtiva dhammat (bodhi-pakkhiya dhamma) on: 4 teadlikkuse loomist/alust (sati-paṭṭhāna); 4 õiget pingutust (samma-ppadhāna); 4 üleloomuliku alust (iddhi-pāda); 5 võimet (indriya); 5 jõudu (bala); 7 virgumisosa (bojjhaṅga); ja arija kaheksaosaline tee (ariya aṭṭhangika magga). Buddha on õpetanud „Magamise suttas“, et bhikkhud peavad arendama pidevalt tajude valvamist, sööma mõõdukalt, olema pühendunud ärkvelolekule mitte magamisele, märkama oskuslikke dhammasid ning õhtust kuni koiduni jätkama bodhipakkhiya arendamise praktikat; vt Soppasutta AN 6.17. Vt ka ptk „37 virgumisele juhtivat dhammat (bodhi-pakkhiya dhamma)“.