4 brahmavihaarat (cattāro brahmavihāra)

Neli brahmavihaarat (cattāri brahmavihāra) ehk Brahmā elupaika on:

1.     sõbralikkus (mettā),

2.     kaastunne (karuṇā),

3.     kaasrõõm (muditā),

4.     neutraalsus (upekkhā).

Neli brahmavihaarat käsitlevad mitmed suttad^[1] ja need on nii theeravaadas, aga ka aastasadu hiljem Buddha loodud algsest sanghast eraldunud mahaajaana koolkonna ühed olulisemad keskenduse objektid. Brahmavihaarade arendamise meetodi leiab juba Buddha-eelsest iidseid joogide praktikaid kirjeldavast sanskritikeelsest Patañjali Yogasūtra’st, mille kohaselt teostati tol ajal nelja brahmavihaarat teadvuse puhtuse saavutamiseks (citta-prasādana).^[2] „Makhādeva sutta“ kohaselt on brahmavihaarade arendamise algupäraseks õpetajaks bodhisatta Makhādeva, kes sündis hiljem uuesti Siddhatthana ja sai Gootama Buddhaks.^[3]

Sõbralikkuse arendamine (metta-bhāvanā)

Vihkamine hüljatakse sõbralikkuse arendamisega.^[4]

„Sõbralikkuse arendamise suttas“^[5] selgitab Buddha:

„Sõbralik on see, kes ei tapa, ei valluta ega põhjusta teiste sellist käitumist ning on kõikide olendite suhtes lahke.“

„Põgenemise sutta“^[6] kohaselt arendab bhikkhu sõbralikkust

• plekkidest mittemäärdunud meelega (st džhaanas);
• kõikidele elusolenditele;
• luues seeläbi rohkesti pälvimusi (puñña).

Sõbralikkus ei ole armastus. Kui ka mõnedes tekstides on mettā tõlgitud armastuseks, tuleks seda mõista kui sõbralikkust. Buddha õpetuses on armastus (pema, rati, vanati, sineha, piyā) nagu ka selle ekvivalendid kirg (rāga), ahnus (lobha) jms mitteoskuslikud ning klammerdumist sisaldavad meeleseisundid, mis juhivad dukkhasse. Buddha on õpetanud, et mis iganes lein, hala või muu dukkha siin maailmas ilmneb, on see tekkinud armastusest ja kellegi kalliks pidamisest, mistõttu dukkhast vabastavale virgumisteele sisenenu hülgab armastuse ja vormide kallikspidamise (piyā).^[7]

Neli brahmavihaarat arendatakse piirituks (appamaññā). Piiritu teadvusseisund tekib teadvuse kõikidest piirangutest vabanemisel.^[8] Piiritu seisund eeldab oskamatu hülgamist ja oskusliku arendamist, kuna see tekib:

1. mitteoskuslike omaduste, nagu nt naudingu (kāmā), püsituse ja petlike dhammade (mosa-dhammā) hülgamisega, mille tulemusel teadvus vabaneb piirangutest;^[9]
   
2. sõbralikkuse, kaastunde, kaasrõõmu ja neutraalsuse arendamisega (1) kõikide tasandite olenditele (sabbadhi sabbattatāya) ning (2) kõikides suundades nii selles maailmas (sabbāvantaṁ lokaṁ) kui kogu universumis.^[10]

Vabanenud teadvus muutub piirituks ja hästiarendatuks (cittaṁ bhavissati appamāṇaṁ subhāvitan).^[11] Sellise teadvusseisundi teostamisel muutuvad kõik neli kehaasendit – kõndimine, seismine, istumine ja lamamine – brahmalikuks.^[12]

Sõbralikkuse arendamine on osa õigest virgumisest

Õige sõbralikkuse arendamine on kooskõlas Buddha õpetatud meele arendamise terviksüsteemiga. Sisuliselt esindab brahmavihaara õpetust meeleseisunditest, mis saavutatakse järjepideva nelja meeleteadvuse omaduse harjutamise ja õige dhamma järgimise teel, kuni need jäädavalt meeles kinnistuvad ja tekib sellele meeleseisundile vastav teadvus (citta=ceto). Võttes aluseks „Loobuva elu viljade sutta“, on sõbralikkuse arendamise lahutamatuks osadeks alljärgnevad etapid.^[13]

•       Õige dhamma kuulmine ja sellekohase õige vaate kujundamine.

•       Kõlbluse treenimine ja käitumise ohjamine ning sellest tuleneva laitmatuseõnne kogemine.

•       Võimete ohjamine.

•       Teadvustatud arusaamise saavutamine.

•       Lihtsast elust rahulolu kogemine.

•       Sõbralikkuse arendamise teel viie takistuse eemaldamine ja viie džhaana osa esilekerkimine.

•       Sõbralikkuse (metta) arendamise teel teise (karuṇa) ja kolmanda (mudita) džhaana väljaarendamine.

•       Neljandasse džhaanasse jõudmisel neutraalsuse (upekkha) saavutamine.

„Põgenemise suttas“^[14] täpsustab Buddha, et brahmavihaara arendamine on neli dukkhast põgenemise elementi (nissāraṇīyā dhātuyo) kuuest, millest kaks viimast on märgitus ja minatus (animittā, asmīti). „Sõbralikkuse arendamise suttas“^[15] õpetab Buddha, et kes arendab sõbralikkust, mõtlustab (paṭissata) nelja piiritu üle ja hävitab klammerdumise, see vabaneb köidikutest (saṁyojanā).

Kui neli teadlikkuse loomist (sati-paṭṭhāna),^[16] seitse virgumisosa (bojjhaṅga)^[17] ja arija kaheksaosaline tee (aṭṭhangika-magga) viivad nibbaana ehk vaibumise (nibbāna) saavutamiseni, siis ainult neljast brahmavihaarast virgumiseni jõudmiseks ei piisa. Erinevalt 37st virgumisele juhtivast dhammast (bodhi-pakkhiya)^[18] on neli brahmavihaarat maised (lokiya) omadused, mis esindavad kõrgemaid mentaalseid tundeseisundeid. Samas on neli brahmavihaarat oluliseks jõustajaks 37 virgumisosa arendamisel.

Sõbralikkuse arendamise viisid

Sõbralikkuse arendamine vabastab kuritahtlikkusest.^[19]

„Tipitakas“ on vähemalt seitse „Sõbralikkuse sutta“ (Mettāsutta) nime kandvat teksti.^[20] „Jaotuste kogumikus“ (Anguttaranikāya) asuvas esimeses „Sõbralikkuse suttas“ ja „Niiöeldu“ esimese osa kolmandas grupis (Ekakanipāta, Tatiya Vagga) asuvas „Sõbralikkuse suttas“^[21] õpetab Buddha, et pälvimused (puññā) toovad õnne^[22] ning selgitab enda näite varal sõbralikkuse arendamise piiritut kasu. Ta kirjeldab, kuidas ühes eelmises elus teostas ta seitse aastat sõbraliku teadvuse arendamist (satta vassāni metta-cittaṁ bhāvesiṁ), mille tulemusena ei sündinud ta järgmised 7 ajastut (kappa) enam sellesse maailma. Universumi kokkutõmbumise ajal toimus tema uus sünd Säravate deevade maailmas (loke ābhassarūpago) ja universumi laienemise ajal Brahmā vallas, kus ta oli 7 korda Suur Brahmā ning 36 korda Sakka. Seejärel sündis ta sadu kordi kuningana ja saavutas seitse aaret, milleks on: ratta-, elevandi-, hobuse-, vääriskivi-, naise-, majaperemehe- ja nõuandjaaare.^[23] Viimaks sündis ta inimesena ja temast sai Buddha ehk Mõistnu. Kuna Buddha teadis isiklikust kogemusest sõbralikkuse arendamise piiritut kasu, julgustas ta „Koosretsiteerimise suttas“ oma õpilast, Auväärset Sāriputta Thera’t, õpetama bhikkhudele brahmavihaarat kui nelja piiritut (catasso appamaññā).^[24] Brahmavihaara praktika olulisust ja kasu kirjeldavad „Suure korrapidaja sutta“, „Sae mõistuloo sutta“ jpt. ^[25]

Sõbralikkuse arendamine teel teadvuse vabastamise (mettaṁ cetovimuttiṁ bhāveti) kasusid loetlevad kaks „Sõbralikkuse sutta“ nime kandvat teksti, millest üks asub „Jaotuste kogumiku“ (Anguttara-nikāya) kaheksandas grupis (Aṭṭhakanipāta)^[26] ja nimetab kaheksa sõbralikkuse kasu ning teine üheteistkümnendas grupis (Ekādasakanipāta)^[27] ja loetleb 11 sõbralikkuse kasu (mettānisaṁsa). Kui mõlemas suttas toodud sõbralikkuse arendamise kaheksa kasu kattuvad, siis viimane loetleb lisaks kolm kasu (nr 8-10).

Bhikkhud, kes on teadvuse vabanemist sõbralikkuse teel teostanud, seda kasvatanud, sageli harjutanud, selle harjumuseks muutnud, meisterlikkuseni viinud, aluseks võtnud, seda jõustatud, treeninud ja selle hästi ette võtnud, see võib oodata 11 kasu.

Sõbralikkuse arendaja:

1. uinub õnnelikult,
2. ärkab õnnelikult,
3. ei näe kurje unenägusid,
4. on inimestele armas,
5. on mitteinimestele armas,
6. deevad kaitsevad teda,
7. ei tuli, mürk ega relvad vigasta teda,
8. tema teadvus keskendub kiiresti,
9. tal on särav jume,
10. ta sureb segaduseta,
11. ning kui ta ei tungi kõrgemale – on ta teel Brahma maailmade poole.^[28]

„Lühikeste tekstide kogumikus“ (Khuddakapāṭha) ja „Suttagrupis“ (Suttanipāta, Uraga Vagga)^[29] asuvate „[Mida on vaja teha] sõbralikkuse sutta“ nime all tuntud tekstid on samasugused, sisaldades Buddha selgitusi sellest, mis on sõbralikkus, mida on vaja teha sõbralikkuse arendamiseks ja kuidas arendada sõbralikkust enda kaitseks.^[30]

Brahmavihaarat tuleb arendada koos seitsme virgumisosaga ja eesmärgiga saavutada teadvuse vabanemine

„Rühmade kogumikus“ (Saṁyuttanikāya) asuvas „Sõbralikkusega kaasneva suttas“^[31] selgitab Buddha, et brahmavihaarat tuleb arendada koos seitsme virgumisosaga, milleks on: teadlikkus, dhamma läbiuurimine, energia, rõõm, rahunemine, keskendus ja neutraalsus, mis põhinevad kõlblusel, eraldumisel, kiretusel ja lakkamisel ning valmivad lahtilaskmisel.^[32] Samas suttas õpetab Buddha, et brahmavihaara eesmärgiks on teadvuse vabanemine:

• metta-bhāvanā eesmärgiks on sõbralikkuse teel teadvuse vabanemise arendamine (mettaṁ cetovimuttiṁ bhāveti),^[33]
• karuṇa-bhāvanā eesmärgiks on kaastundlikkuse teel teadvuse vabanemise arendamine (karuṇaṁ cetovimuttiṁ bhāveti),
• mudita-bhāvanā eesmärgiks on kaasrõõmu teel teadvuse vabanemise arendamine (muditaṁ cetovimuttiṁ bhāveti) ja
• upekkha-bhāvanā eesmärgiks on neutraalsuse teel teadvuse vabanemise arendamine (uppekhaṁ cetovimuttiṁ bhāveti).

Juhul kui nelja brahmavihaarat ei arendata maistületavaks (lokuttara) saavutuseks, juhivad need uue sünni brahma tasandile (brahma-bhūmi), kus elavad sarnaste teadvuse omadustega olendid, mistõttu on „Subha sutta“^[34] kohaselt neli brahmavihaarat brahma maailma minemise otsetee (brahmaloka-gāmini paṭipada). Mida kõrgema džhaana bhikkhu saavutab, seda kõrgemas brahma vallas toimub uus sünd.

Buddha on õpetanud:

Sõbrad,
teadvuse vabanemine sõbralikkuses on eraldumine kuritahtlikkusest,
teadvuse vabanemine kaastundes on eraldumine kahjustamisest, …
teadvuse vabanemine kaasrõõmus on eraldumine kadedusest, …
teadvuse vabanemine neutraalsuses on eraldumine kirest.^[35]

Nelja brahmavihaara harjutamise kasu on Buddha kiitnud sõna otseses mõttes taevani. "Sõbralikkusega kaasneva suttas" on Buddha õpetanud:^[36]

Teadvuse vabanemine sõbralikkuse teel, ma kuulutan, bhikkhud, on ülim oma ilus.
Ülim, ma kuulutan, bhikkhud, on lõputu ruumi vald teadvuse vabanemisel kaastundes.
Ülim, ma kuulutan, bhikkhud, on lõputu teadvuse vald teadvuse vabanemisel kaasrõõmus.
Ülim, ma kuulutan, bhikkhud, on mittemillegi vald teadvuse vabanemisel neutraalsuses.

 

 Kommentaariumite kohaselt juhib sõbralikkuse arendamine kinnistunud keskendusest (appanā samādhi) kolmanda vormi džhaana saavutamiseni, kust on võimalik liikuda edasi neutraalsuse arendamisega. „Sõbralikkusega kaasneva suttas“^[37] toodud Buddha sõnade kohaselt on võimalik sõbralikkuse teel teadvuse vabastamise (mettā-ceto-vimutti) teostajal jõuda järk-järgult keskendust arendades seitsmendasse džhaanasse (st kolmandasse vormita valla džhaanasse), milleks on mittemillegi vald (ākiñcaññāyatana).

Brahmavihaarapõhine neutraalsus (brahma-vihāra-upekkhā) ei teki enne neljandat džhaanat, kuna neutraalsus ise on viimase džhaana osa (jhānanga).^[38] Neutraalsus (upekkhā) on saavutatav ainult kolme esimese brahmavihaara arendamisel saavutatud kolmanda džhaana edasiarendamise teel. Seega tuleb brahmavihaarade harjutamist alustada mettā arendamisest, mille eesmärgiks on luua püsiv meeleseisund, mida iseloomustab kuritahtlikkusest, sallimatusest ja vaenust vaba, lahke sõbralikkus. Meele arendamist (bhāvanā) peaks jõustama ka sellekohane igapäevane praktiline tegutsemine. Muutes ennast sõbralikumaks muutub ka maailm sõbralikumaks. Kannatusi ei ole võimalik maailmast kaotada, kuid iga päev on võimalik teha midagi kasvõi natukene, et neid vähendada. Nähes julmust ja hoolimatust, tekib sõbralikus meeles loomulikul moel kaastunne. Seda keskenduse teel arendades jõustatakse südameheadust, mida iseloomustab soov vabastada kõik olendid valust, hirmust jt kannatustest. Kui kaastunne liigub südamest tegudesse, vähendab see maailmas kannatusi ja suurendab vägivallatust. Nii, arendades enda meelt ja sellekohaselt tegutsedes tekib teadmine, et maailmas on tõepoolest võimalik reaalselt kannatusi vähendada, isegi kui see toimub natukesehaaval. Sellest mõistmisest ja teiste abistamisest kasvab loomulikul moel välja isetu abistamise rõõm. Nähes iseenda tegutsemise tulemusel toimunud kannatuste vähenemist ja teiste rõõmu ja nende heaolu, tervist, õnne ning õitsengut, tõuseb esile siiras kaasrõõm. Jätkates kõigi kolme meele omaduse võrdset arendamist nii džhaanas kui igapäevases tegutsemispraktikas, saavutatakse kõrgem mentaalne seisund, mida iseloomustab neutraalsus ja saavutatakse meele täiuslik, häirimatu tasakaal.

Põhjalikum analüütiline selgitus nelja piiritu kohta on toodud „Abhidhammakorvi“ teise raamatu „Jaotused“ 13. alajaotuses „Piiritu jaotused“ ning „Lühikeste tekstide kogumikus“ asuva raamatu „Analüütiline tee“ peatükis „Sõbralikkuse kõne“.^[39]

Sõbralikkuse arendamine kaotab pahatahtlikkuse ning kurjad ja oskamatud mõtted

„Suures Rāhulale räägitud suttas“ õpetab Buddha oma pojale Rahula’le, et sõbralikkuse arendamine kaotab igasuguse pahatahtlikkuse.^[40] Kui Meghiya Thera ei suutnud esilekerkinud kurjade oskamatute mõtete tõttu keskendust arendada, soovitas Buddha ta sõbralikkust arendada, mille abil puhastas bhikkkhu meele mitteoskuslikest mõtetest ja oli taas võimelike keskenduse arendamist jätkama.^[41]

„Tipitakas“ toodu põhjal arendasid bhikkhud sõbralikkust vähemalt kolmel moel, milleks on:^[42]

1. mettā arendamine džhaana saavutamiseks,
2. mettā arendamine kaitseks, ja
3. mettā arendamine avardamise teel.

1. Sõbralikkuse arendamine džhaana saavutamiseks

„Kolme teadmise suttas“ õpetab Buddha, et sõbralikkuse arendamine rajaneb sellele eelnenud kõlbluse treenimisele ja käitumise ohjamisele, [taju]võimete ohjamisele (indriya-saṁvara) ja teadvustatud arusaamise ning sellest tekkinud rõõmu (santosa) saavutamisele. Seejärel hakkab bhikkhu arendama mettā tunnet kuni viie takistuse eemaldamiseni (nīvaraṇa-ppahāna) ja jätkab kuni kolmanda džhaana saavutamiseni. Kui bhikkhu näeb, et viis takistust on hüljatud, sünnib temas heameel (pāmojja); heameelest sünnib rõõm (pīti); rõõmus meel rahuneb ja vaigistab keha (kāyo passambhati); rahunenud kehas tekib õnne tunne (sukha); ning õnnelik teadvus muutub keskendunuks (samādhi). Ta laseb sõbralikkusest küllastunud meelel täita kõik neli ilmakaart, ka ülalt ja alt, ning hakkab seda avardama suurelt avardunuks (kõikjale ulatuvaks), mõõtmatuks ja piirituks (mahaggatena appamāṇena averena).^[43] Seejärel arendab ta sama põhimõtte alusel välja ka kõik ülejäänud brahmavihaarad. Inimene kes on jõudnud džhaanas Brahmale omase meeleseisundini, viibib brahmalikus olemasolus (brahmabhūto), on rahulolev, tasane ja eraldunud ning naudib õnneküllast brahmalikus olemasolus viibimist (sukhap­paṭi­saṁ­vedī brahmabhūtena attanā viharatī).^[44] Buddha on korduvalt õpetanud ja julgustanud sõbralikkuse arendamise teel vabanema kõikidest takistustest, arendama välja džhaanad ja saavutama sõbralikkuses teadvuse vabanemise (mettā cetovimutti).^[45]

„Upaali sutta“ kohaselt on sõbralikkuse arendamine oluline ka saavutatud mentaalsete võimete säilitamiseks, kuna džhaana abil saavutatud üleloomulikud võimed võivad hävineda üheainsa vihasööstuga. Aga oma teadvuse mettā abil piirituks arendavad bhikkhud on vihast, kurjusest ja vaenust vabad.^[46]

2. Sõbralikkuse arendamine kaitseks

See meetod pärineb „[Mida peab tegema] sõbralikkuse suttast“^[47], mille kohaselt on sõbralikkuse arendamine üks olulisematest meeleharjutustest nii bhikkhudele kui ka ilmikutele. Seda suttat retsiteeritakse kõige olulisematel kaitse (paritta) tseremooniatel, mida tavaliselt viiakse läbi kas heaendeliste juhtumite või õnnetuste korral, inimese haigestumisel vms puhul.

[Mida on vaja teha] sõbralikkuse sutta [Karaṇīya] Mettāsutta, Snp 1.8
karaṇī­ya­mattha­kusa­lena yanta santaṁ padaṁ abhisamecca sakko ujū ca suhujū ca sūvaco cassa mudu anatimānī.	Mida peab tegema ülimalt oskuslik, et rahu seisundisse jõuda? Olema võimekas, aus ja otsekohene ja meeldiv, ka õrn, mitte upsakas,
santussako ca subharo ca appakicco ca sallahukavutti santindriyo ca nipako ca appagabbho kulesva­nanu­giddho.	rahulolev ja lihtne toetada ja väheste kohustustega ja tagasihoidliku eluviisiga, rahunenud võimetega ja arukas ja mitte uhke, sugulaste kinke mitteihkav,
na ca khuddamācare kiñci yena viññū pare upavadeyyuṁ sukhino va khemino hontu sabbasattā bhavantu sukhitattā.	ja mitte tegema vähimatki niisugust, mida teised targad laidavad. Õnnelikud ning kaitstud olgu kõik olendid – elagu nad õnnelikult!
ye keci pāṇabhūtatthi tasā vā thāvarā vanavasesā dīghā vā ye va mahantā majjhimā rassakā aṇukathūlā.	Missugused ka ei oleks elusolendid, nii hirmunud kui rahulikud, pikad kui ka suured kui keskmised, lühikesed, peened-jämedad,
diṭṭhā vā ye va adiṭṭhā ye va dūre vasanti avidūre bhūtā va sambhavesī va sabbasattā bhavantu sukhitattā.	nähtavad kui ka mittenähtavad, nii lähedalasuvad kui ka mittelähedal, sündinud kui sündimas, kui kõik olendid – elagu nad õnnelikult!
na paro paraṁ nikubbetha nātimaññetha katthaci na kañci byārosanā paṭighasañña nāññamaññassa duk­kha­mic­cheyya.	Ärgu nüüdsest keegi petku, ärgu põlaku kuskil ega kedagi, ärgu vihas ega vastumeelsust tajudes soovigu teisele dukkhat.
mātā yathā niyaṁputta māyusā eka­puttama­nurak­khe evampi sabbabhūtesu mānasaṁ bhāvaye aparimāṇaṁ.	Nagu ema oma poega, oma ainsat poega, kaitseb elu hinnaga, samamoodi kõikidele elusolenditele meele arendab piirituks
mettañca sabbalokasmi, mānasaṁ bhāvaye aparimāṇaṁ; uddhaṁ adho ca tiriyañca, asambādhaṁ avera­ma­sapat­taṁ.	Sõbralikkuse kogu maailma suhtes meeles arendab piirituks ülesse, alla ja ümberringi – takistamatuks, vihatuks, vaenutuks.
tiṭṭhaṁ caraṁ nisinno va sayāno yāvatāssa vitamiddho etaṁ satiṁ adhiṭṭheyya brahmametaṁ vihāra­mi­dhamāhu.	Seistes, kõndides, istudes ja lamades vabana loidusest, see teadvelolus lakkamatult püsigu: brahmalik on selline elamine – nii on kuulutatud.
diṭṭhiñca anupaggamma sīlavā dassanena sampanno kāmesu vinaya gedhaṁ na hi jātug­gabbha­seyya punaretī ti.	Vaateta madala-labaseta kõlbluses saavutatud nägemisega, naudinguist, ahnusest vabanenud – nii ei naase ta üska enam ealeski.

„Yogāvacara manuaal“ soovitab retsiteerida „Sõbralikkuse suttat“ paali keeles (juhul kui paali keel ei ole tuttav, siis oma emakeeles vm mõistetavas keeles) enne keskenduse arendamisega alustamist, et sõbralikkuse arendamine püsiks lakkamatult meeles ning harjutamise eesmärgiks olev soovitud meelemuutus saaks kujundatud kõiki olendeid hõlmavale sõbralikkuse ja kaastunde vundamendile.^[48]

Kui arendada mettā tunnet teadvustatud arusaamise saavutamisel (sati-sampajañña), nii nagu seda kirjeldab sutta eelviimane salm, saavutatakse selle tulemusena sõbralikkust sisaldav rahulolu (santosa). Kui sellise rahuloluga asuda eemaldama viit takistust (nīvaraṇappahāna) ja arendama džhaanasid – just nii nagu seda kirjeldab sutta viimane rida, siis lõpeb ka uus sünd madalamates valdades.

„Madude kuninga sutta“, mis on tuntud kui „Madude sõbralikkuse sutta“^[49] ja „Khandha paritta“^[50], kirjeldab juhtumist, kus bhikkhu Sāvatthī suri maohammustusse. Buddha selgituse kohaselt sai see juhtuda vaid seetõttu, et Auväärne Sāvatthī ei arendanud sõbralikkust kõikide elusolendite suhtes, sh nelja liiki madude suhtes.^[51] Seejärel soovitas Buddha bhikkhudel harjutada sõbralikkuse arendamise abil madude eest kaitset pakkuvat keskendust (=esimene osa), seejärel laiendada mettā tunnet kõikidele elusolenditele (=teine osa) ning lõpuks avardada see piirituks (=kolmas osa).

 

Keḷisīlajātakaṁ dutiyaṁ / Khaṇḍajātaka, Jātaka-pāḷi-1, Dukanipāta nataṁdaḷhavagga, 3. Khaṇḍa-jātaka Ja 203
virūpakkhehi me mettaṁ mettaṁ erāpathehi me chabyāputtehi me mettaṁ mettaṁ kaṇhā­-Gootama­kehi ca.	Virupakkha’dega ma sõbralik, sõbralik erāpatha’dega ma, chabyāputta’dega ma sõbralik sõbralik mustade Gootama­ka’dega ka.
apādakehi me mettaṁ mettaṁ dvipādakehi me catuppadehi me mettaṁ mettaṁ bahuppadehi me.	Jalututega ma sõbralik sõbralik kahejalgsetega ma neljajalgsetega ma sõbralik sõbralik paljujalgsetega ma.
mā maṁ apādako hiṁsi mā maṁ hiṁsi dvipādako mā maṁ catuppado hiṁsi mā maṁ hiṁsi bahuppado.	ärgu mind jalutud kahjustagu ärgu mind kahjustagu kahejalgsed ärgu mind neljajalgsed kahjustagu ärgu mind kahjustagu paljujalgsed.
sabbe sattā sabbe pāṇā, sabbe bhūtā ca kevalā; sabbe bhadrāni passantu, mā kañci [kiñci (syā. ka.)] pāpamāgamā.	Kõik olendid, kõik kes hingavad kõik elusolevused ja olemasolevad kõiki heatahtlikult vaadatagu; ei mingitki kurja ärgu tulgu.
appamāṇo buddho appamāṇo dhammo appamāṇo saṁgho.	Piiritu Buddha piiritu dhamma piiritu sangha!
pamāṇa-vantāni sarīsapāni [sirisapāni (sī. syā. pī.)] ahivicchikā satapadī uṇṇanābhī [uṇṇānābhi (sī. syā. pī.)] sarabū mūsikā	Igas suuruses roomajad maod ja skorpionid ämblikud niidikudujad –
katā me rakkhā katā me parittā paṭikkamantu bhūtāni sohaṁ namo bhagavato namo sattannaṁ sammā­sambud­dhā­nan ti.	turvaliselt ma varjupaigas, turvaliselt ma kaitstud. Järgnegu elusolevused mulle – austus Ülimale, austus seitsmele õigesti Mõistnule [52] !

  „Vinajas“ asuva „Lühikeste lugude jaotuste“^[53] kohaselt on eeltoodud vormeli teel sõbralikkuse harjutamine bhikkhudele kohustuslik ja enamjaolt theeravaada bhikkhud seda ettekirjutust ka järgivad.

„Pere suttas“^[54] õpetab Buddha, et nii nagu paljud naised ja ka vähesed mehed on kergesti röövlite ja varaste poolt rünnatavad, nii ka bhikkhud, kes ei arenda sõralikkuses teadvuse vabanemist (mettā­-ceto­-vimutti), on mitteinimeste (amanussehi) poolt kergesti rünnatavad. Sellele järgnevas „(Riisi)poti suttas“^[55] õpetab Buddha, et isegi lehma lüpsmiseks kuluva aja jooksul sõbralikkuse arendamine hommikul, lõunal või õhtul on viljakam, kui hommikul, lõunal või õhtul saja riisipoti annetamine. Samas suttas kinnitab Buddha, et sõbralikkuse arendamine toob endaga kaasa suure vilja (maha-phala­) ja just sõbralikkus on see, mida bhikkhu peaks treenima.

3. Sõbralikkuse arendamine avardamise teel

„Analüütiline tee“ toob „Sõbralikkuse arutelu“ osas^[56] ära nii sõbralikkuse arendamise 11 kasu,^[57] kui ka meetodid, mille abil on võimalik avardada mettā tunnet mitmel moel igas ilmakaares piirituks. Toodud meetodeid saab sõbralikkuse teel teadvuse vabanemise (mettā-ceto-vimutti) seisukohast jagada kolmeks:^[58]

1.     Mittepiiritletud suunamisega sõbralikkuse teel teadvuse vabanemine (an-odhiso pharaṇā mettā-ceto-vimutti).

2.     Piiritletud suunamisega sõbralikkuse teel teadvuse vabanemine (odhiso pharaṇā mettā-ceto-vimutti).

3.     Ilmakaartesse suunamisega sõbralikkuse teel teadvuse vabanemine (disā-pharaṇā mettā-ceto-vimutti).

Kui kolmes meetodis kasutatavate keskendusobjektide arv on erinev, siis neljane soovide vormel jääb alati samaks:

1.     vaenulikkusest vabad olgu (averā hontu);

2.     muredest vabad olgu (abyāpajjhā/abyāpajjā hontu);

3.     hädadest vabad olgu (a-nighā hontu);

4.     püsigu nad õnnes (sukhī attānaṁ pariharantu).

 

1.     Mittepiiritletud suunamisega/avardamisega sõbralikkuse teel teadvuse vabanemise (an-odhiso pharaṇā mettā-ceto-vimutti) meetod sisaldab viit subjekti:

1. kõik olendid (sabbe sattā);
2. kõik kes hingavad (sabbe pāṇā);^[59]
3. kõik elusolevused (sabbe bhūtā);
4. kõik isikud/inimesed (sabbe puggalā);^[60]
5. kõik minaolemasoluringlusesse langenud (sabbe atta-bhāva-pariyā-pannā).

Vastavalt viiesele vormelile toimub sõbralikkuse arendamine alljärgnevalt:

Et kõik olendid (kõik kes hingavad, kõik elusolevused, kõik inimesed, kõik minaolemasoluringlusesse langenud) oleksid vaenulikkusest vabad, muredest vabad, hädadest vabad, püsigu nad õnnes!^[61]

Neljase soovide vormeli kohaldamise põhimõte kehtib samamoodi nii seitsmese subjektide grupi kohta (piiritletud suunamisega sõbralikkuse teel teadvuse vabanemise), kui ka kümnese subjektide grupi (ilmakaartesse suunamisega sõbralikkuse teel teadvuse vabanemise) kohta.

2.     Piiritletud suunamisega/avardamisega sõbralikkuse teel teadvuse vabanemise (odhiso pharaṇā mettā-ceto-vimutti) meetod sisaldab endas seitset subjekti:^[62]

1. kõik naised (sabbā itthiyo);
2. kõik mehed (sabbe purisā);
3. kõik arijad (sabbe ariyā);
4. kõik mittearijad (sabbe an-ariyā);
5. kõik deevad (sabbe devā);
6. kõik inimesed (sabbe manussā);
7. kõik langenud (sabbe vi-ni-pātikā).^[63]

Nagu eelnevalt mainitud, toimub siingi sõbralikkuse arendamine samal põhimõttel, kus neljast soovide vormelit rakendatakse kõigi seitsme objekti suhtes alljärgnevalt:

Et kõik naised … mehed … arijad … mittearijad … deevad … inimesed … langenud oleksid vaenulikkusest vabad, muredest vabad, hädadest vabad – püsigu nad õnnes!

Antud meelearendamise meetodit on Buddha nimetanud piiritletult avardunuks (odhiso pharaṇā), kuna see ületab kolme peamise olemasolu – Niraaja, inimeste ja deevade valla – piirid.

3.  Ilmakaartesse suunamisega sõbralikkusse teel teadvuse vabanemise (disāpharaṇā mettā-ceto-vimutti) meetod põhineb kümne ilmakaare suunas (disā-pharaṇā) sõbralikkuse arendamisel.

„Anuruddha suttas“^[64] õpetab Buddha, et piiritu teadvuse vabanemine (appamāṇā cetovimutti) tähendab seda, et bhikkhu avardab oma sõbralikkusega täidetud südame (mettāsahagatena cetasā) ühes, teise, kolmandas ja neljandas suunas, üles ja alla ja ümberringi, kõikjale ulatuvaks (vipulena), suurelt avardunuks (mahaggatena), piirituks (appamāṇena), vaenutuks (averena), muretuks (abyābajjhena) ja läbistavaks (pharitvā), ning viibib selles (viharati). Samamoodi avardab bhikkhu kaastunde (karuṇā), kaasrõõmu (muditā) ja neutraalsuse (upekkhā) – see ongi piiritu teadvuse vabanemine (appamāṇā cetovimutti). Seejärel õpetas Buddha, et suurelt avardunud teadvuse vabanemise (mahaggatā cetovimutti) arendamiseks tuleb järgmiseks hakata meelt järk-järgult avardama. Esmalt avardab bhikkhu oma teadvuse puu juurte ulatuses, seejärel kahe või kolme puu juurte ulatuses, seejärel küla piirkonna ulatuses, siis kahe või kolme küla piirkonna ulatuses, seejärel kuningriigi ulatuses ja siis kahe või kolme kuningriigi ulatuses, seejärel ookeaniga ümbritsetud maa ulatuses  – see on suurelt avardunud teadvuse vabanemine.

Ilmakaartesse suunamisega sõbralikkusse teel teadvuse vabanemise meetodi puhul rakendatakse neljast soovide vormelit kõigi 12 subjekti (5+7) kohta eraldi 10 suunas (kaheksa ilmakaart + üleval ja all) alljärgnevalt (kokku 120 avaldust):^[65]

Et kõik olendid (kes hingavad; elusolevused; inimesed; mina-olemasolu-ringlusesse langenud; naised; mehed; arijad; mittearijad; deevad; inimesed; langenud) idas (läänes; põhjas; lõunas; kirdes; edelas; loodes; kagus; üleval; all) oleksid vaenulikkusest vabad, muredest vabad, hädadest vabad, püsigu nad õnnes!

 

Buddha on korduvalt rõhutanud sõbralikkuse teel vihast ja sallimatusest vabanemise olulisust. „Dhammavärssides“ (Dhammapada) on toodud:

[Kes] enesele õnne soovides 

teistele kannatusi põhjustab, 

[on] liitunud vaenuga — 

see ei vabane vaenust.^[66]
Viha [on] võidetav vihatusega, 

headusetus [on] võidetav headusega,

ihnus [on] võidetav annetamisega

[ja] vale tõe rääkimisega.^[67]
See, sõbralikkuses elav bhikkhu,

[kes] püsib Buddha õpetuses,

leiab rahu asupaiga

[ning] moodustiste rahunemise õnne.^[68]

Seega, brahmavihaara teostamine algab viiest takistusest (naudingusoov, kuritahtlikkus, laiskus ja loidus, rahutus ja mure, kahtlus) vabanemisest ning seda tuleb teostada koos 37 virgumisele juhtiva dhammaga esimese nelja vormi džhaana (rūpa-jhāna) arendamisega. Kuritahtlikkusest täielikult vabanenuna püsib bhikkhu piiritus lahkuses ega ole tõrjuv või vastanduv, isegi kui tavainimesed nende käitumist selliseks ei arva. Ta suudab kerge vaevaga saavutada keskenduse ja džhaana ning harjutab sinist, kollast, punast ja/või valget värvi kasinat ning ilutuse arendamist (asubha bhāvanā) kas väliste objektide (kasina mandalad või surnud laibad) või sisemiste objektide (nt kollane: uriin, valge: luu, punane: veri jt) abil.

Brahmavihaara arendamine mõjutab uut sündi. „Anuruddha suttas“^[69] selgitab Buddha, et järjekindlalt neljale brahmavihaarale keskendusel toimub piiritu teadvuse vabanemine, millele vastavalt toimub uus sünd.^[70]

• Teadvuse järjekindlal väiksema säraga (parittābhā) avardamisel ja selles viibimisel toimub peale keha surma uus sünd väiksema säraga deevana (parittābhā devāna);
•  teadvuse järjekindlal mõõtmatu kiirguse (appamāṇābhā) avardamisel ja selles viibimisel toimub uus sünd mõõtmatu säraga deevana (appamāṇābhā devā);
• teadvuse järjekindlal plekilise kiirguse (saṅkiliṭṭhābhā) avardamisel ja selles viibimisel toimub uus sünd plekilise säraga deevana (saṅkiliṭṭhābhā devā); ja
• teadvuse üleni puhta kiirgusega (parisuddhābhā) avardamisel ja selles viibimisel toimub uus sünd üleni puhta säraga deevana (parisuddhābhā devā).

„Teise sõbralikkuse sutta“^[71] kohaselt toimub

• sõbralikkuse teel džhaana arendaja uus sünd Brahmade vallas (brahmakāyikāna devāna),
• kaastunde teel džhaana arendaja uus sünd Säravate deevade maailmas (ābhassarānaṁ devāna), kaasrõõmu teel džhaana arendaja uus sünd Ilusa/Püsiva säraga deevade maailmas (subhakiṇhāna devāna) ja
• neutraalsuse teel džhaana arendaja uus sünd Suurepärase viljaga deevade elupaigas (vehapphalānaṁ devāna).

Kui hea kamma tulemusel toimub tavainimese (puthujjana) uus sünd mõnes kõrgemates deeva vallas, kulub tema hea kamma vili seal ära ning ta sünnib taas Niraaja, loomade või peetade madalamas sfääris (nirayampi gacchati tiracchānayonimpi gacchati pettivisayampi gacchati). Ülima järgija (bhagavato sāvako) viibib aga selles vallas jumalate eluea loomuliku lõppemiseni ning saavutab seal lõpliku parinibbaana ehk vaibumise (parinibbāna).^[72]

Sõbralikkuse arendamise juhend (kommentaariumipõhine)

Inimene, kes on vihane ja kelle meelt juhivad vaen ja pahatahtlikkus, võib tappa elusolendeid, hävitada nii teiste õnne kui ka enda õnne ja teha loendamatul hulgal halba nii endale kui teistele.

Keda erutab kirg, viha ja pettekujutlus, selle meelt valdavad ihalus, sallimatus ja meelepete. Kirg, viha ja pettekujutlus toovad kannatusi nii mulle kui ka teistele ja see loob valu, kurbust ja hukkamõistu. Kirest loobunud meel aga ei loo enam teistele kannatusi, valu, kurbust ega ka hukkamõistu. Ma vabastan keskenduse teel oma meele kirest, vihast ja pettekujutlusest.

Kireline, vihane ja pettekujutluses meel loob keha kõne ja meele tasandil kõlbetut ja mitteoskuslikku käitumist, mis põhjustab kannatusi nii mulle endale kui teistele. Kui ma vabastan aga meele kirest, vihast ja pettekujutlusest, lõpeb ka kõlbetu ja mitteoskuslik käitumine, ja ma ei põhjusta enam kannatusi ei endale kui teistele. Ma vabastan keskenduse teel oma meele kirest, vihast ja pettekujutlusest.

Kireline, vihane ja pettekujutluses meel ei saa aru, mis on tõeliselt hea ja kasulik nii inimesele endale kui teistele inimestele. Kui ma vabastan oma meele kirest, vihast ja pettekujutlusest, saan ma aru mis on tõeliselt hea ja kasulik nii mulle ja mis on tõeliselt hea ja kasulik teistele. Ma vabastan keskenduse teel oma meele kirest, vihast ja pettekujutlusest. ^[78]

Kannatlikkus ja andestamine on kõrgeim askeetlik praktika. Buddha ütles, et vaibumine on ülim. Maise elu ja kodu hüljanud erakrändur ei kahjusta teisi. Kes kahjustab teisi, ei ole maisehüljanu.^[79]

Et ma oleksin õnnelik ja viibiksin rahus; et kõik minu mõtted oleksid täidetud sõbralikkusest ja kõik minu kogemused oleksid head. Et ma oleksin vaba muredest, haigustest ja kurbusest. Et ma elaksin pikalt ja rahulikult, et ma jõuaksin kiiresti virgumisele.

Et minu ema oleks õnnelik ja viibiks rahus; et kõik ema mõtted oleksid täidetud sõbralikkusest ja kõik ema kogemused oleksid head. Et ema oleks vaba muredest, haigustest ja kurbusest. Et ema elaks pikalt ja rahulikult, et ta jõuaks kiiresti virgumisele.

Et minu isa oleks õnnelik ja viibiks rahus; et kõik isa mõtted oleksid täidetud sõbralikkusest ja kõik isa kogemused oleksid head. Et isa oleks vaba muredest, haigustest ja kurbusest. Et isa elaks pikalt ja rahulikult, et ta jõuaks kiiresti virgumisele.

Et minu sõbrad oleksid õnnelikud ja viibiksid rahus; et kõik minu sõprade mõtted oleksid täidetud sõbralikkusest ja kõik sõprade kogemused oleksid head. Et minu sõbrad oleksid vabad muredest, haigustest ja kurbusest. Et minu sõbrad elaks pikalt ja rahulikult, et nad jõuaks kiiresti virgumisele.

Et minu kaaslased oleksid õnnelikud ja viibiks rahus; et kõik minu kaaslaste mõtted oleksid täidetud sõbralikkusest ja kõik kaaslaste kogemused oleksid head. Et minu kaaslased oleksid vabad muredest, haigustest ja kurbusest. Et minu kaaslased elaksid pikalt ja rahulikult, et nad jõuaks kiiresti virgumisele.

Et minu sugulased oleksid õnnelikud ja viibiksid rahus; et kõik minu sugulaste mõtted oleksid täidetud sõbralikkusest ja kõik sugulaste kogemused oleksid head. Et minu sugulased oleksid vabad muredest, haigustest ja kurbusest. Et minu sugulased elaksid pikalt ja rahulikult, et nad jõuaks kiiresti virgumisele.

Et minu jaoks neutraalne inimene oleks õnnelik ja viibiks rahus; et kõik tema mõtted oleksid täidetud sõbralikkusest ja kõik tema kogemused oleksid head. Et ta oleks vaba muredest, haigustest ja kurbusest. Et ta elaks pikalt ja rahulikult, et ta jõuaks kiiresti virgumisele.

Et minu jaoks ebasümpaatne inimene oleks õnnelik ja viibiks rahus; et kõik tema mõtted oleksid täidetud sõbralikkusest ja kõik tema kogemused oleksid head. Et ta oleks vaba muredest, haigustest ja kurbusest. Et ta elaks pikalt ja rahulikult, et ta jõuaks kiiresti virgumisele.^[80]

Mis kasu on teise inimese peale vihastamisest? See sallimatusest tekitatud viha toob suurima kahju minule endale. Kõik elusolendid on oma tegude omanikud, oma tegude pärijad, oma tegudele vastavalt sündinud ja seotud oma tegudega – teod on kõikide olendite ainus ja tõeline varjupaik. Mida iganes ma enesele või teistele teen – head või paha – selle ma ka pärin. Nii sõnas kui mõttes väljenduv kurjus ja vihkamine viib mind õigest dhammast ja virgumisest eemale ning juhib valesse dhammasse ja kannatusse.

Kelle peale ma vihastan? Inimeseks nimetatav on viis klammerdumise kogumikku. Mis on täpselt see, mille peale ma vihane olen? Kas ma olen vihane nende keha karvade peale? Küünte peale? Luude või liha peale? Naha peale? Selle keha maaelemendi, veeelemendi, tuleelemendi või tuuleelemendi peale? Või tunnete kogumiku, taju kogumiku, moodustiste kogumiku või teadvuse kogumiku peale? Või Iha peale? Viha peale? Teadmatuse peale? Kire peale?

Pole kedagi, kelle peale vihane olla.

Suurepärane! Suurepärane! Suurepärane!

Kaastunde arendamine (karuṇa-bhāvanā)

Ühendades sõbralikkuse arendamise keha teadvustamisega tekib sügav mõistmine keha tõelisest loomusest kui dukkha (sünd, vanadus, haigus, surm, kokkupuude ebameeldivaga, lahusolek meeldivast, kui ei saada mida ihaldatakse, lühidalt: viis olemasollu klammerdumise kogumikku)^[81] põhjustajast. Nähes keha kui ainete kogumikku, 32 kehaosa kogumikku ja kui viit klammerdumise kogumikku, kujuneb vahetu mõistmine vormist nii, nagu see tõeliselt on: mina ei ole vorm, mina ei oma vormi, minas ei ole vormi ja vormis ei ole mina = vorm on dukkha. Saavutades materiaalsete vormide ja nendega seoses olevate nähtuste õige ja vahetu mõistmise, tungib sellekohane taju järjepideva kaastunde arendamise teel mateeriast vabasse lõputu ruumi valda (ākāsānañcāyatana) ning saavutatakse kaastunde arendamise teel teadvuse vabastamine (karuṇaṁ cetovimuttiṁ bhāveti), mille kohta Buddha on öelnud, et see on ülim.^[82] See on kaastunde arendamise kulminatsioon.

„Kolme teadmise suttas“ selgitab Buddha, et viie takistuse hülgamisel (pañca nīvaraṇe pahīne) täitub meel rõõmuga (pītimanassa), keha rahuneb (kāyo passambhati) ja õnnelik teadvus muutub keskendunuks (sukhino cittaṁ samādhiyati). Kaastundest täidetud südamest saadab ta kaastunnet kõikidesse ilmakaartesse, ülesse, alla ja ümberringi, kogu maailmale – kõikehõlmavalt, suurelt ja kõikjale ulatuvalt, piiritult, vabana vaenust ning pahatahtlikkusest.^[83] Sama vormel kordub kõigi nelja brahmavihaara kohta.

Kaasrõõmu arendamine (mudita-bhāvanā)

Kadedus/rõõmutus hüljatakse kaasrõõmu arendamisega,

vägivaldsus hüljatakse mittevägivaldsuse arendamisega,

mittedhammakohane käitumine hüljatakse dhammakohase käitumisega.^[84]

Kaasrõõmu arendamisel vaatleb bhikkhu (1) teiste olendite rõõmule kaasa rõõmustavaid olendeid, (2) kuidas kaasrõõm mõjutab nii rõõmustavat olendit ennast, kui ka (3) teisi elusolendeid ning (4) arendab selle piirituks. Saavutades sõbralikkusest ja minatust kaastundest välja kasvanud ja piirituks avardunud taju, tungib sellekohane teadvus järjepideva kaasrõõmu arendamise teel teadvuse lõputu valda (viññāṇañcāyatana) ning saavutatakse kaasrõõmu arendamise teel teadvuse vabastamine (muditaṁ cetovimuttiṁ bhāveti), mille kohta Buddha on öelnud, et see on ülim. See on kaasrõõmu arendamise kulminatsioon.

Neutraalsuse arendamine (upekkha-bhāvanā)

Lõputus teadvuse vallas vabanenud meel saavutab neutraalsuse ega näe õnne ja dukkhat enam kui reaalselt olemasolevat. Muutus, mis sisaldab tunnete ja keha tõelise olemuse mõistmist ja läbinägemist loob uue paradigma ja mõistmise, et omaolemuseta asjade ja nähtuste eksisteerimine on illusioon ja sestap on maailm tühi (suñño loko) ehk tühi minast (atta).^[85] Džhaanas tekkinud neutraalsus näeb kõike kui omaolemusetuse manifestatsiooni, mis kõrgema tõe (paramattha sacca) seisukohast on mitte-olemasolu ning teostub neutraalsuse teel teadvuse vabastamine (upekkhaṁ cetovimuttiṁ bhāveti). Sellekohase teadvuse puudumise fakti mõistmise teel saavutab teadvus mittemillegi valla (ākiñcaññāyatana), mille kohta Buddha on öelnud, et see on ülim. Neutraalsustaju väljaarendamine on neutraalsuse arendamise kulminatsioon.

Kommentaariumipõhine nelja brahmavihaara arendamine

Buddhaghosa koostatud Visuddhimagga annab põhjaliku ülevaate nelja brahmavihaara olemuse ja arendamise kohta. Iga brahmavihaara on seal toodud kui eraldiseisev keskendusobjekt (kammaṭṭhāna). Sealtoodu kohaselt toimub sõbralikkuse arendamine järgmiselt.

Esmalt peaks harjutaja võtma vastu viis kõlblusjuhist (sīla) ning tuginema neile oma igapäevakäitumises. Olles vabanenud nii sisemistest kui ka välistest takistustest, peaks ta pädevalt õpetajalt (st kes järgib autentset ehk õiget dhammat ja on saavutanud džhaana) paluma sõbralikkuse arendamise juhised.

Leides meele arendamiseks sobiva eraldatud koha, istub ta ristatud jalgadega maha ja valmistab oma meele ette, mõeldes selle peale, millist kahju toob kirest, ihast, vihast ja pettekujutlusest juhitud meel ning millist kasu toob nendest vabanenud meel. Eesmärgiks on saavutada häälestatus, mis toetab meeles sõbralikkuse arendamist ning kirest, vihast, sallimatusest ja pettekujutlusest vabanemist.^[86]

Alguses peaks harjutaja hoiduma sõbralikkuse arendamisest inimeste suhtes, (1) kes on meile kallid, (2) kes on lähedased sõbrad, (3) kelle suhtes ollakse ükskõiksed, (4) keda peetakse vaenlasteks, (5) kelle suhtes tuntakse seksuaalset tõmmet, või (6) kes on surnud. Kui inimene on kellessegi kiindunud, võib osutuda raskeks selle inimese suhtes loodud sõbralikkuse tunde jagamine kõikidele elusolenditele. Lähedase ja kalli inimese meenutamine võib algajas tekitada igatsust, lahusolemine ahastust. Samuti võib teadmine sõbra raskest olukorrast tekitada kurbust. Neutraalse inimese suhtes ei pruugi samuti esialgu tekkida sõbralikkuse tunne ning selle loomine võib osutuda segadustekitavaks ja keeruliseks. Ebasümpaatsele inimesele mõeldes võib algaja meel täituda vihaga ja ihaldusväärsele inimesele mõeldes ihaga, mis on sõbralikkuse arendamisel takistusteks. Surnu suhtes kaastunde arendamise korral ei ole kommentaariumi kohaselt võimalik saavuta juurdepääsu keskendust (upacāra samādhi) ega džhaanat (jhāna), mistõttu tuleks brahmavihaara arendamisel kasutada alati elusolevaid inimesi ja olendeid.

Hilisema päritoluga tekst „Milinda küsimused“ (Milindapañha-pāḷi)^[87] ütleb, et buddhade õpetuse kohaselt tuleks sõbralikkust arendada nii enda kui teiste suhtes ning läbistada kogu teadvus sõbralikkusega.^[88] Kommentaariumis algab sõbralikkuse arendamine iseendast (mis pole aga leitav algtekstidest). Kommentaariumis toodud selgituse kohaselt on inimene endale kõige kallim, mistõttu võib mõnikord olla lihtsam alustada enese suhtes sõbralikkuse arendamist ja seejärel kaasata ka teised olendid. Buddha on õpetanud, et kui meel ka kõikides suundades läbi vaadata, ei leia tavainimene sealt midagi, mida ta peaks endast kallimaks. Kuna seeläbi suudab inimene mõista, et ka teine inimene peab ennast samamoodi kõige kallimaks, siis peaks tekkima empaatiline arusaam, et ühtegi olendit ei tohiks kahjustada.^[89]

Ainult iseenda suhtes sõbralikkuse arendamisega ei ole võimalik džhaanat saavutada, küll aga siis, kui sõbralikkust hakatakse järgmiseks laiendama ja avardama kõikidele elusolenditele. Selleks hakkab harjutaja mõttes kordama:

1. „Et ma oleksin õnnelik ja viibiksin rahus; et kõik minu mõtted oleksid täidetud sõbralikkusega ja kõik minu kogemused oleksid läbistatud heatahtliku mõistmisega.
2. Et ma oleksin vaba muredest, haigustest ja kurbusest.
3. Et ma elaksin pikalt ja rahulikult, et ma saavutaksin kiiresti džhaana, teadmised, mõistmise, virgumise ja vaibumise.“

Visuddhimagga kohaselt võib kaastunde arendamist alustada emast, korrates vaikselt mõttes: “Et ema oleks õnnelik …”, misjärel saab soovida sama isale, sõpradele, kaaslastele, sugulastele, neutraalsele inimesele ja ebasümpaatsele inimesele. Eesmärgiks on selles etapis saavutada meeleseisund, kus sõbralikkuse vastandteadvus ei ole võimeline enam esile kerkima.

Kui aga ebasümpaatse inimesega seoses kerkib esile viha või sallimatus, võib vahetada objekti ja jätkata keskendust

• Buddha meelespidamise (buddhānussati) arendamisega: Buddha ületas igasuguse vastumeelsuse ning andis vihast ja sallimatusest vabanemise õpetuse kõikide inimeste ja deevade hüvanguks, sh ka minu hüvanguks;
• kamma seaduspära ehk teo, teovilja ja uue sünni üle mõtlustamisega: mõte on tegu ja sallimatu mõte juhib kannatusse;
• viie klammerdumise kogumikule keskenduse arendamisega:
  • kõik inimesed on vaid 5 klammerdumise kogumikku: kas ma olev vihane ebasümpaatse inimese vormi-, tunnete-, taju-, moodustiste- või teadvusekogumiku peale?
  • kõik kehad koosnevad neljast elemendist: millise elemendi peale ma olen peale? Kui mõistetakse vahetult inimeseks nimetatava tõelist olemust, ei ole enam kedagi, kelle peale vihane olla.

Kaastunnet saab esmalt arendada kõikide olendite abil, keda nähakse õnnetuse, kurbuse või valu käes kannatamas, mõtlustades nt nii:

„See inimene/loom/olend on langenud kannatusse. Et ta saaks sellest kannatusest vabaks!“

Sama võib soovida ka kuuldes teise kannatusest, isegi kui neid inimesi või loomi inimene ei näe ega tunne isiklikult. 

Kaasrõõmu arendamisel rõõmustab bhikkhu kõikide inimeste ja olendite rõõmule isetult kaasa samamoodi, nagu ta rõõmustab enda rõõmus ja temale kalli ning lähedase inimese rõõmus.

Neutraalset suhtumist saab arendada alates neljandast džhaanast, kus harjutaja jaoks ei ole üks ega teine inimene või elusolend rohkem ega vähem armas või kallis. Ta näeb kõiki olendeid teo viljana ja suhtub kõikidesse võrdse neutraalsusega.

Kui hilisemates kommentaariumites toodud sõbralikkuse arendamine algab iseendast ja sisaldab lähedasi, intiimseid ja kalleid inimesi, siis Buddha õpetatud vormel ei sisalda otsesõnu endale millegi soovimist ning lähisuhete asemel on sõbralikkuse arendamise subjektid abstraktsed ja üldised, nagu nt: „kõik olendid“, „kõik kes hingavad“, „kõik elusolevused“, „kõik inimesed“, „kõik minaolemasoluringlusesse langenud“, „kõik naised“, „kõik mehed“ jne. Peamine erinevus Buddha ja Buddhaghosa õpetatud sõbralikkuse arendamises peitubki mina rõhuasetuses. Kui Buddha õpetuse kohaselt tuleb sõbralikkust arendada paralleelselt seitsme virgumisosaga, mille üks osa on minatuse (anattā) mõistmise arendamine, siis hilisema kommentaatori Buddhaghosa poolt väljapakutud vormel seda taotlust ei toeta.

Samas sisaldab ka Buddha õpetatud vormel kaudselt teostajat ennast, kuna soovides sõbralikkust kõikidele olenditele ja olles ise üks olenditest, soovib ta sel moel sõbralikkust ka iseendale, tehes seda „mina“ rõhutamata. Sellest aspektist vaadatuna on sõbralikkuse arendamise ja avardamise teel isetu teadvuse vabanemiseks sobivam kasutada Buddha antud juhist. Juhul kui aga soovitakse siiski kasutada kommentaariumis toodut, tuleb olla kindel, et eelnevalt on saavutatud õige vaade minatusest. Tavainimest, kel puudub teadmine viiest klammerdumise kogumikust ja/või kes näeb keha kui ennast ja/või samastab end mõne vormi või nähtusega (st tal puudub õige vaade), ei saa brahmavihaara praktika kannatustest vabastada ega virgumiseni viia. Et viia brahmavihaara arendamisel kasutatav soov „Et ma oleksin vaenulikkusest vaba, muredest vaba…“ kooskõlla õige vaatega minast, on oluline arendada brahmavihaarat koos 37 virgumisele juhtiva dhammaga, millest esimene on keha vaatlemine ja teadlikkuse loomine (kāyānupassanā satipaṭṭhāna), mis sisaldab keha vaatlemist 4 elemendi, 31 kehaosa ja 9 laiba (+ skeleti) kaudu.^[90]

Brahmalikus elupaigas elamine

Iga inimene kes teostab ühte neljast brahmavihaarast, öeldakse elavat brahmalikus elupaigas, mis kätkeb järgnevas.

1. Sõbralikkuse arendamisega vabaneb bhikkhu viiest takistusest ning vabaneb kuritahtlikkusest. Kaunitest märkidest (nimitta) loobumise teel vabaneb bhikkhu (1) naudingusoovist; sõbralikkuse ja ka kaastunde arendamise teel vabaneb ta (2) kuritahtlikkust põhjustavast vastumeelsusest; energia äratamise, oskusliku pingutuse, õige püüdluse, aruka tähelepanu ja ülesöömise vältimise teel ületab bhikkhu rahulolematust põhjustavast (3) laiskusest ja loidusest; rahutust ja muret tekitavatele objektidele mittearuka tähelepanu pööramise lõpetamise ning meelerahu ja -vaikust tekitavatele objektidele aruka tähelepanu pööramise teel ületab bhikkhu (4) rahutuse ja mure; dhamma suhtes kahtlust tekitavatele objektidele mittearuka tähelepanu pööramise lõpetamise ja tarkusega dhamma uurimise ja mõtestamise teel ületab bhikkhu (5) kahtluse.^[91] Nii püsib bhikkhu piiritus lahkuses ega ole tõrjuv, vastanduv või pahatahtlik.^[92]
2. Kaastunde arendamisel laiendab bhikkhu oma kaastunde kõikidele olenditele, soovides siiralt, et nad oleksid kõikidest hädadest vabad, kaotades seeläbi igasuguse vägivaldsuse.
3. Kaasrõõmu arendamisel laiendab bhikkhu oma kaasrõõmu kõikidele olenditele, soovides siiralt, et nende heaolu kestaks kaua ning kaotab seeläbi igasuguse rahutuse.
4. Neutraalsuse arendamisel võtab bhikkhu samaväärselt nii võite kui kaotusi, kuulsust kui häbi, kiitust kui laitust ja nii rõõmu kui valu, kuna näeb täiuslikus meele tasakaalus kõiki olendeid vaid teo ja vilja (kamma-vipāka) ilmnemisena: iga olend oma tegude omanik, tegude pärija, tegudest sündinud, tegudega seotud, teod on tema ainus varjupaik ja kaitse; ükskõik ta teeb – head või kurja, selle ta ka pärib. ^[93]Neutraalne teadvus näeb olemasolu vaid sõltuvusliku tekkimisena (paṭicca-samuppāda).

Brahmavihaara arendamisega seotud kanoonilised tekstid

•             Ahirājasutta [Ahimettasutta] AN 4.67.

•             Āneñjasappāyasutta MN 106.

•             Bhaddakasutta AN 6.14.

•             Bhaginisutta SN 15.17.

•             Bhātusutta SN 15.16.

•             Dhammacakkappavattanasutta SN 56.11.

•             Dutiyamettāsutta AN 4.126.

•             Ghoṭamukhasutta MN 94.

•             Itivuttaka, Mettāsutta Iti 22.

•             Itivuttaka, Mettābhāvanāsutta Iti 27.

•             Itivuttaka, Puññakiriyavatthusutta Iti 60.

•             Jātaka, Khaṇḍajātaka Ja 203.

•             Kakacūpamasutta MN 21.

•             Kandarakasutta MN 51.

•             Khuddakapāṭha, Karaṇīyamettāsutta Kp 9.

•             Kulasutta SN 20.3.

•             Maghadevasutta [Makhādevasutta] MN 83.

•             Mahāgovindasutta DN 19.

•             Mahāpadānasutta DN 14.

•             Mahārāhulovādasutta MN 62.

•             Mahāsudassanasutta DN 17.

•             Mallikāsutta SN 3.8.

•             Mātusutta SN 15.14.

•             Meghiyasutta AN 9.3.

•             Mettāsutta [Mettānisaṁsasutta] AN 11.15

•             Mettāsutta [Mettānisaṁsasutta] AN 8.1.

•             Mettasutta AN 7.62.

•             Mettāsahagatasutta SN 46.54.

•             Nissāraṇīyasutta AN 6.13.

•             Nīvaraṇappahānavagga AN 1.17.

•             Okkhāsutta SN 20.4.

•             Paṇihitaaccha Vagga AN 1.41–50.

•             Paribbājakasutta AN 3.54.

•             Paṭhamaāhuneyyasutta AN 6.1.

•             Paṭhamamettāsutta AN 4.125.

•             Paṭisambhidāmagga-pāli, Mettākathā Ps 2.4.

•             Pitusutta SN 15.15.

•             Puggalasutta AN 9.9.

•             Sāmaññaphalasutta DN 2.

•             Sambodhisutta AN 9.1.

•              Saṅgītisutta DN 33.

•             Saṅkhadhamasutta SN 42.8.

•             Saṅkhittasutta [Saṅkhittadesita/Saṁkhittasutta] AN 8.63.

•             Sattisutta SN 20.5.

•             Soppasutta AN 6.17.

•             Subhasutta MN 99.

•             Suññatalokasutta SN 35.85.

•             Suttanipāta, Dvayatānupassanāsutta Snp 3.12.

•             Suttanipāta, Mettasutta Snp 1.8.

•             Tevijjasutta DN 13.

•             Meghiyasutta Ud 4.1.

•             Upālisutta MN 56.

•             Uposathasutta AN 3.70.

•             Vibhaṅga, Appamaññāvibhaṅga Vb 13.

•             Vinaya, Cullavagga V, Khuddaka-vatthukkhandhaka Pi Tv Kd 15.

^[1] Maghadevasutta [Makhādevasutta] MN 83; Tevijjasutta DN 13; Mettā­saha­gatasutta SN 46.54; Paṭha­ma­met­tāsutta AN 4.125; Dutiya­met­tāsutta AN 4.126; Saṅkhittasutta [Saṅkhittadesita/Saṁkhittasutta] AN 8.63; Saṅ­kha­dhamasutta SN 42.8 jt.

^[2] Patañjali, Yogasūtra I. 33; (koostatud umbes 400 m.a.j, ilmselt joogi Patañjali poolt).

^[3] Maghadevasutta [Makhādevasutta] MN 83.

^[4] „… dosassa pahānāya mettā bhāvetabbā … .“ – Rāgasutta AN 6.107.

^[5] Mettābhāvanāsutta Iti 27.

^[6] Nis­sāraṇī­yasutta AN 6.13.

^[7] Visākhāsutta Ud 8.8.

^[8] Mettāsutta AN 8.1.

^[9] Mettāsutta AN 8.1.

^[10] Venāgapurasutta AN 3.63.

^[11] Āneñjasappāyasutta MN 106.

^[12] Venāgapurasutta AN 3.63.

^[13] Sāmaññaphalasutta DN 2. Vt täpsemalt: Ṭhitañāṇo bhikkhu (Dr. Andrus Kahn). (2018). Virgumise tee – nii nagu õpetas Buddha. Tallinn: Eesti Theeravaada Sangha, lk 154-158.

^[14] Nis­sāraṇī­yasutta AN 6.13.

^[15] Mettābhāvanāsutta Iti 27.

^[16] Neli teadlikkuse loomist/alust on (1) keha, (2) tunnete, (3) teadvuse ja (4) dhammade vaatlemine. Neli teadlikkuse loomist (satipaṭṭhāna) on õige teadlikkuse (sammā-sati) sisuks; vt ptk „Hingamisest teadlikkuse arendamine (ānāpāna-sati bhāvanā)“.

^[17] Seitse virgumisosa (bojjhaṅga) on: (1) teadlikkuse, (2) dhamma uurimise, (3) energia, (4) rõõmu, (5) rahunemise, (6) keskenduse ja (7) neutraalse vaatluse virgumisosa; vt ptk „Seitse virgumisosa (satta bojjhaṅga).

^[18] 37 virgumisele juhtiva dhammat (bodhi-pakkhiya dhamma) on: 4 teadlikkuse loomist/alust (sati-paṭṭhāna); 4 õiget pingutust (samma-ppadhāna); 4 üleloomuliku alust (iddhi-pāda); 5 võimet (indriya); 5 jõudu (bala); 7 virgumisosa (bojjhaṅga); ja arija kaheksaosaline tee (ariya aṭṭhangika magga). Buddha on õpetanud „Magamise suttas“, et bhikkhud peavad arendama pidevalt tajude valvamist, sööma mõõdukalt, olema pühendunud ärkvelolekule mitte magamisele, märkama oskuslikke dhammasid ning õhtust kuni koiduni jätkama bodhipakkhiya arendamise praktikat; vt Soppasutta AN 6.17. Vt ka ptk „37 virgumisele juhtivat dhammat (bodhi-pakkhiya dhamma)“.

^[19] „mettā bhāvetabbā byāpādassa pahānāya“. – Meghiyasutta Ud 4.1; Sambodhisutta AN 9.1 jt.

^[20] Mettāsutta SN 46.62; AN 7.62; AN 8.1; AN 11.15; Snp 1.8; Iti 22; Kp 9; Mettābhāvanāsutta Iti 27; Mittātherīgāthā Thig 2.7 .

^[21] Vastavalt, Mettasutta AN 7.62 ja Mettāsutta Iti 22.

^[22] Pälvimusliku käitumise kolm alust on: (1) annetamine (dāna), (2) kõlblus (sīla) ja (3) arendamine ehk meditatsioon (bhāvanā). – Itivuttaka-pāḷi 60.

^[23] „cakkaratanaṁ, hatthiratanaṁ, assaratanaṁ, maṇiratanaṁ, itthiratanaṁ, gahapatiratanaṁ, pariṇāyakaratanameva sattamaṁ.“ – Mettasutta AN 7.62. Vt täpsemat DVE, I osa, ptk Pälvimus (puñña) ja Mahāsudassanasutta DN 17.

^[24]  Saṅgītisutta DN 33.

^[25] Vastavalt: Mahāgovindasutta DN 19 ja Kakacūpamasutta MN 21. 

^[26] „sukhaṁ supati, sukhaṁ paṭibujjhati, na pāpakaṁ supinaṁ passati, manussānaṁ piyo hoti, amanussānaṁ piyo hoti, devatā rakkhanti, nāssa aggi vā visaṁ vā satthaṁ vā kamati, uttariṁ appaṭivijjhanto brahmalokūpago hoti.“ – Mettāsutta [Mettānisaṁsasutta] AN 8.1.

^[27] Mettāsutta [Mettānisaṁsasutta] AN 11.15.

^[28] „mettāya, bhikkhave, cetovimuttiyā āsevitāya bhāvitāya bahulīkatāya yānīkatāya vatthukatāya anuṭṭhitāya paricitāya susamāraddhāya ekādasānisaṁsā pāṭikaṅkhā. katame ekādasa? sukhaṁ supati, sukhaṁ paṭibujjhati, na pāpakaṁ supinaṁ passati, manussānaṁ piyo hoti, amanussānaṁ piyo hoti, devatā rakkhanti, nāssa aggi vā visaṁ vā satthaṁ vā kamati, tuvaṭaṁ cittaṁ samādhiyati, mukhavaṇṇo vippasīdati, asammūḷho kālaṁ karoti, uttari appaṭivijjhanto brahmalokūpago hoti.“ – Mettā[nisaṁsa]sutta AN 11.15.

^[29] Karaṇīyamettāsutta, vastavalt: Kp 9 ja Snp 1.8.

^[30] Vt ptk „Sõbralikkuse arendamine kaitseks“.

^[31] Mettāsahagatasutta SN 46.54.

^[32] „idha, bhikkhave, bhikkhu mettāsahagataṁ satisambojjhaṅgaṁ bhāveti … pe … mettāsahagataṁ upekkhāsambojjhaṅgaṁ bhāveti vivekanissitaṁ virāganissitaṁ nirodhanissitaṁ vossaggapariṇāmiṁ.“ – Mettāsahagatasutta SN 46.54.

^[33] Mettā­saha­gatasutta SN 46.54. Ñāṇamoli on tõlkinud antud kontekstis ceto tahteks (deliverance of will by lovingkindness) ehk tahte vabanemine sõbralikkuse teel (Paṭisampidāmagga, Mettākathā Ps 2.4 lk 317. cetanā [cet] ehk tahe on ceto ehk teadvuse [ceto=citta (PED lk 626-627)] aktiivne olek, nagu nt mõtte aktiivne olek on mõtlemine; cetana tõlkevasteteks on ka „kavatsus“, kui eesmärgistatud tahe (PTS lk 625).
Nyanatiloka koostatud „Manual of Buddhist Terms and Doctrines“ on cetto-vimutti tõlgitud „meele vabanemiseks“ (deliverance of mind, BD lk 356).

^[34] [Brahmavihāra] Subhasutta MN 99.

^[35] „nissa­ra­ṇañ­hetaṁ, āvuso, byāpādassa yadidaṁ mettā­ceto­vimuttī ... vihesāya yadidaṁ karuṇā­ceto­vimuttī’ti. … aratiyā yadidaṁ muditā­ceto­vimuttī’ti. … rāgassa yadidaṁ upekkhā­ceto­vimuttī’ti.“ – Nis­sāraṇī­yasutta AN 6.13.

^[36] „subhaparamāhaṁ, bhikkhave, mettā­ceto­vimuttiṁ vadāmi, idhapaññassa bhikkhuno uttarivimuttiṁ appaṭivijjhato. ākāsānañ­cāyata­na­paramā­haṁ, bhikkhave, karuṇā­ceto­vimuttiṁ vadāmi, idhapaññassa bhikkhuno uttarivimuttiṁ appaṭivijjhato. viñ­ñā­ṇañ­cāyata­na­paramā­haṁ, bhikkhave, muditā­ceto­vimuttiṁ vadāmi, idhapaññassa bhikkhuno uttarivimuttiṁ appaṭivijjhato. ākiñ­cañ­ñā­yatana­paramā­haṁ, bhikkhave, upekkhā­ceto­vimuttiṁ vadāmi, idhapaññassa bhikkhuno uttarivimuttiṁ appaṭivijjhato ti.“ – Mettā­saha­gatasutta [Haliddavasanasutta] SN 46.54.

^[37] Mettā­saha­gatasutta [Haliddavasanasutta] SN 46.54.

^[38] Vt ptk „Neli vormi valla džhaanat (rūpa-jhāna)“.

^[39] Vastavalt, Appamaññāvibhaṅga Vb 13 ja Mettākathā Ps 2.4.

^[40] „mettaṁ hi te rāhula bhāvanaṁ bhāvayato, yo vyāpādo so pahīyissati… .“ – Mahārāhulovadasutta MN 62.

^[41] Meghiyasutta AN 9.3.

^[42] Paravahera Vajirañāṇa Mahāthera lk 219-246.

^[43] „evaṁ kho, vāseṭṭha, bhikkhu sīlasampanno hoti … pe … tassime pañca nīvaraṇe pahīne attani samanupassato pāmojjaṁ jāyati, pamuditassa pīti jāyati, pītimanassa kāyo passambhati, passaddhakāyo sukhaṁ vedeti, sukhino cittaṁ samādhiyati. so mettā­saha­gatena cetasā ekaṁ disaṁ pharitvā viharati. tathā dutiyaṁ. tathā tatiyaṁ. tathā catutthaṁ. iti uddhamadho tiriyaṁ sabbadhi sabbattatāya sabbāvantaṁ lokaṁ mettā­saha­gatena cetasā vipulena mahaggatena appamāṇena averena abyāpajjena pharitvā viharati.“ – Tevijjasutta DN 13.

^[44] Tevijjasutta DN 13, Uposathasutta AN 3.70, Kandarakasutta MN 51; Ghoṭa­mukhasutta MN 94.

^[45] Takistustest loobumise kohta vt Nīvaraṇappahānavagga AN 1.17, Dhammagrupid, Dhammasaṅgaṇī Dhs 2.4.2 jt.

^[46] Upālisutta MN 56.

^[47] [Karaṇīya] Mettāsutta Snp 1.8.

^[48] Yogāvacara’s Manual, lk 3.

^[49] Ahirājasutta [Ahimettasutta] AN 4.67.

^[50] Khandha-Vatta Jātaka, Khaṇḍa-jātaka Ja 203.

^[51] Neli madude ehk naagade (nāga) liiki on: virūpakkha, erāpatha, chabyāputta ja kaṇhāGootamaka; vt Ahirājasutta AN 4.67.

^[52] Seitse buddha on: Vipassī, Sikhī, Vessabhū Kakusandha, Konāgamana, Kassapa ja Gootama. – Mahāpadānasutta DN 14. Seitsme dhamma purustanud/hävitanud bhikkhu (sattannaṁ dhammānaṁ bhinnattā bhikkhu) tähendab uut sündi põhjustavast kehapõhisest vaatest (sakkāyadiṭṭhi), kahtlusest (vicikicchā), kõlblusrituaalidest kinnihoidmine (sīlabbata-parāmāsa), kirest (rāga), vihast (dosa), pettekujutlusest (moha) ja uhkusest (māna) vabanenu Nd1 70, Nd2 477a.

^[53] Vinaya, Cullavagga V, Khuddaka-vatthu-kkhandhaka Pi Tv Kd 15.

^[54] Kulasutta SN 20.3.

^[55] Okkhāsutta SN 20.4.

^[56] Mettākathā Ps 2.4, lk 317-323.

^[57] Sama mis Mettāsutta [Mettānisaṁsasutta] AN 11.15; Vt ptk „Nelja brahmavihaara arendamine (brahma-vihāra bhāvanā)“ toodud sõbralikkuse arendaja 11 kasu.

^[58] „atthi anodhiso pharaṇā mettācetovimutti, atthi odhiso pharaṇā mettācetovimutti, atthi disāpharaṇā mettācetovimutti.“ – Ps 2.4, lk 317.

^[59] pāṇā tähendab nii elu, hingetõmmet kui ka elavat olendit või olevust; Paravahera Vajirañāṇa Mahāthera on siin kontekstis tõlkinud pāṇā kui „…all living things…“ ehk „kõik elusad/elavad olendid/elusolevused,“ vt Paravahera Vajirañāṇa Mahāthera. Buddhist Meditation in Theory and Practice. Charleston Buddhist Fellowship: SC USA 2010 (2554), lk 225. Auväärne Ñāṇamoli on sama lõigu tõlkinud all breathing things ehk „kõik hingavad olendid/olevused“, vt Mettākathā Ps 2.4, lk 317.

^[60] puggala [isik, indiviid; grupi (saṅgha, parisā) vastand] jaotused johtuvad sutta kontekstist. Mitmed puggala jaotused toob ära „Isiku grupp“ (Puggala-vagga AN 4). Tuntuim on ilmselt „Isiku suttas“ (Puggalasutta AN 9.9) toodud üheksane jaotus: (1-4) neli arija isikut, kes on saavutanud neli teed (magga); (5-8) neli arija isikut kes on saavutanud neli vilja (phala) ja (9) tavainimene, kes ei ole saavutanud ühtegi teed ega vilja.

^[61] „sabbe sattā averā abyāpajjā [abyāpajjhā (syā.)] anīghā sukhī attānaṁ pariharantu. sabbe pāṇā…pe… sabbe bhūtā…pe… sabbe puggalā…pe… sabbe attabhāvapariyāpannā averā abyāpajjā anīghā sukhī attānaṁ pariharantūti. imehi pañcahākārehi anodhiso pharaṇā mettācetovimutti.“ – Mettākathā Ps 2.4.

^[62] „sabbā itthiyo averā abyāpajjā anīghā sukhī attānaṁ pariharantu. sabbe purisā…pe… sabbe ariyā…pe… sabbe anariyā…pe… sabbe devā…pe… sabbe manussā…pe… sabbe vinipātikā averā abyāpajjā anīghā sukhī attānaṁ pariharantūti. imehi sattahākārehi odhiso pharaṇā mettācetovimutti.“ – Mettākathā Ps 2.4.

^[63] vinipātikā ehk „alla langenud“ on need, kes on langenud niraajasse ehk olemasollu, kus puudub igasugune õnn ja olendid peavad taluma „puhastustules“ kirjeldamatuid kannatusi seni, kuni nende endi loodud mitteoskuslike tegude viljad otsa saavad ja toimub uus sünd kas inimeste maailmas või mõnel kõrgemal tasandil.

^[64] Anuruddhasutta MN 127.

^[65] „katamehi dasahākārehi disāpharaṇā mettācetovimutti? sabbe puratthimāya disāya sattā averā abyāpajjā anīghā sukhī attānaṁ pariharantu. sabbe pacchimāya disāya sattā…pe… sabbe uttarāya disāya sattā…pe… sabbe dakkhiṇāya disāya sattā…pe… sabbe puratthimāya anudisāya sattā…pe… sabbe pacchimāya anudisāya sattā…pe… sabbe uttarāya anudisāya sattā…pe… sabbe dakkhiṇāya anudisāya sattā…pe… sabbe heṭṭhimāya disāya sattā…pe… sabbe uparimāya disāya sattā averā abyāpajjā anīghā sukhī attānaṁ pariharantu. sabbe puratthimāya disāya pāṇā…pe… bhūtā… puggalā… attabhāvapariyāpannā… sabbā itthiyo… sabbe purisā… sabbe ariyā… sabbe anariyā… sabbe devā… sabbe manussā… sabbe vinipātikā averā abyāpajjā anīghā sukhī attānaṁ pariharantu. sabbe pacchimāya disāya vinipātikā…pe… sabbe uttarāya disāya vinipātikā… sabbe dakkhiṇāya disāya vinipātikā… sabbe puratthimāya anudisāya vinipātikā… sabbe pacchimāya anudisāya vinipātikā… sabbe uttarāya anudisāya vinipātikā… sabbe dakkhiṇāya anudisāya vinipātikā… sabbe heṭṭhimāya disāya vinipātikā… sabbe uparimāya disāya vinipātikā averā abyāpajjā anīghā sukhī attānaṁ pariharantūti. imehi dasahākārehi disāpharaṇā mettācetovimutti.“ – Mettākathā Ps 2.4, lk 318.

^[66] „paradukkhūpadānena attano sukhamicchati verasaṁsaggasaṁsaṭṭho verā so na parimuccati.“ – KN, Dhp 291.

^[67] „akkodhena jine kodhaṁ asādhuṁ sādhunā jine jine kadariyaṁ dānena saccena alikavādinaṁ.“ – KN, Dhp 223.

^[68] „mettāvihārī yo bhikkhū pasanno buddhasāsane adhigacche padaṁ santaṁ saṅkhārūpasamaṁ sukhaṁ.“ – KN, Dhp 368.

^[69] Anuruddhasutta MN 127.
„Suttanta“ kohaselt on Säravate deevade maailma (ābhassarānaṁ devāna) olendite elueaks kaks ajastut: „ābhassarānaṁ, bhikkhave, devānaṁ dve kappā āyuppamāṇaṁ.“ – Paṭhamamettāsutta AN 4.125. Hilisemate kommentaariumi kohaselt on Ābhassara teise džhaana valla brahmade eluiga aga kuni kaheksa ajastut. Teise džhaana keskmisel tasemel omandanud olendeid nimetatakse seal mõõtmatu säraga brahmadeks (appamāṇābha brahmā) ning nende elueaks on toodud neli ajastut. Algtasemel teise džhaana omandanuid nimetatakse väiksema säraga brahmadeks (parittābhā brahmā) ning nende elueaks on toodud kaks ajastut, vt DNA 15, MNA 1, ANA 4:123.

^[70] Vt DVE, III osa, ptk „Sõbralikkuse arendamine avardamise teel“.

^[71] Paṭha­ma­met­tāsutta AN 4.125.

^[72] Paṭhamanānākaraṇasutta AN 4.123, Āneñjasutta AN 3.116.

^[73] Karaṇīya mettā sutta Snp 1.8.

^[74] Mettākathā Ps 2.4.

^[75] Mettākathā Ps 2.4.

^[76] Vt Puggalasutta AN 9.9.

^[77] Anuruddhasutta MN 127.

^[78] Parib­bāja­kasutta AN 3.54.

^[79] Mahāpadā­na­sutta DN 14, KN, Dhp 184.

^[80] Kui ebasümpaatse inimese suhtes osutub sõbralikkuse arendamine keeruliseks, võib tema suhtes arendada ka kaastunnet.

^[81]Dhammacakkappavattanasutta SN 56.11.

^[82] Mettā­saha­gatasutta [Haliddavasanasutta] SN 46.54.

^[83] Tevijjasutta DN 13.

^[84] „aratiyā pahānāya muditā bhāvetabbā, vihiṁsāya pahānāya avihiṁsā bhāvetabbā, adhammacariyāya pahānāya dhammacariyā bhāvetabbā.“ – „Aratisutta“ AN 6.113.

^[85] Vt ka Suññatalokasutta SN 35.85.

^[86] Vt Parib­bāja­kasutta AN 3.54. 

^[87] Milindapañha-pāḷi

^[88]               „tasmā sakaṁ paresampi,
            kātabbā mettabhāvanā;
            mettacittena pharitabbaṁ,
            etaṁ buddhāna sāsanan’”ti. – Nakulaṅgapañha Mil 7.5.5.
Kanooniline vaste sellele värsile pole leitav.

^[89] Mallikāsutta SN 3.8.

^[90] Vt ptk „Kehast teadlikkuse arendamine (kāyagatā-sati bhāvanā)“.

^[91] Vt täpsemalt ptk „Dhammade vaatlemine viie takistuste kaudu (dhammānupassanā nīvaraṇa)“.

^[92] „mettaṁ hi te rāhula bhāvanaṁ bhāvayato, yo vyāpādo so pahīyissati... karuṇaṁ hi te rāhula bhāvanaṁ bhāvayato, yā vihesā sā pahīyissati... muditaṁ hi te rāhula bhāvanaṁ bhāvayato, yā arati sā pahīyissati... upekkhaṁ hi te rāhula bhāvanaṁ bhāvayato, yo paṭigho so pahīyissati... asubhaṁ hi te rāhula bhāvanaṁ bhāvayato,yo rāgo so pahīyissati… asubhaṁ hi te rāhula bhāvanaṁ bhāvayato, yo rāgo so pahīyissati... aniccasaññaṁ hi te rāhula bhāvanaṁ bhāvayato, yo asmimāno so pahīyissati... ānāpānasati rāhula bhāvitā bahulīkatā, mahapphalā hoti mahānisaṁsā.“ – Mahārāhulovadasutta MN 62.

^[93] Vt DVE, I osa, ptk „Õige vaade teo olemusest (kamma-ssakatā sammā-diṭṭhi)“

^[94] Mettā­saha­gatasutta SN 46.54.

^[95] Tevijjasutta DN 13.