10 sisemist ja välimist tõket

Visuddhimagga loetleb üles keskenduse arendamise 10 sisemist ja välimist tõket (paḷiboda), milleks on:^[1]

1. Eluruum (āvāsa);
2. Perekond (kula);
3. Vastuvõtmine (lābha);
4. Õpilaste grupp (gaṇa);
5. Tegevused (kamma);
6. Reisimine (addhāna);
7. Sugulased (ñāti);
8. Haigus (ābādha);
9. Õppimine (gantha);
10. Üleloomulik (iddhi).

1. Eluruum (āvāsa). Munga ruum (kuṭī), eluase või ka koobas on takistuseks, kui sellega on seotud meelerahu häirumine, nt ehitustööd, sellesse ruumi klammerdumine, tarbetute asjade kogumine ja ladustamine vms nähtus. Meele arendamine eeldab täielikku loobumist materiaalsetest asjadest. Buddha ajal veetsid bhikkhud enamuse ajast erakluses. Kuigi tavamõistuse kohaselt võib tunduda eraklik eluviis võimatu või piinarikas, sobib see suurepäraselt rahulikuma loomuga inimestele teadlikkuse ja keskenduse harjutamiseks ning takistuste ületamiseks ka tänapäeval.

Eraklus pole sobilik väheste teadmiste ja oskamatu mõtlemisega bhikkhule. Bhikkhu, kellel on naudingumõtted (kāma-vitakkena), kuritahtlikud mõtted (byāpāda-vitakkena) või vägivaldsed mõtted (vihiṁsā-vitakkena) või on kehvade teadmistega (du-ppañño), see ei ole veel metsas erakluses elamiseks valmis. Küll on aga selleks valmis bhikkhu, kel on välja kujundatud maisest loobunud mõtted (nekkhamma-vitakka), mittekuritahtlikud mõtted (abyāpāda-vitakka) ja mittevägivaldsed mõtted (avihiṁsā-vitakka) ning kes on tark (paññavā) mitte tuhm (a-jaḷo) ega ole kurttumm (an-elamūgo).^[2]

„Buddhade järgnevus“ (Buddhavaṁsa), sisaldab lugu askeet Sumeda’st, kellest sai neljaks jaguneva (asankheyya) kappa + saja tuhande kappa pärast Buddha Gootama. Ta lahkus oma luksuslikust kodust, läks meele arendamiseks Himaalajas asuva Dhammaka mäele ja leidis seal lehtedest valmistatud onni. Kuigi onn oli väike ja lihtne, avastas ta mõtlustamise teel kaheksa puudust: (1) onni avastamine või ehitamine põhjustab vaeva; (2) onn nõuab parandamist; (3) vanema bhikkhu tulles tuleks onn loovutada temale, mistõttu ei ole meele keskendust võimalik katkestamata harjutada; (4) kaitstes keha külma ja soojuse eest muudab onn keha pehmeks ja õrnaks; (5) onn annab võimaluse teha kurja; (6) onn tekitab saamahimu ja hõlmab meele mõttega: „see on minu“; (7) onnis elamine on nagu elamine koos tülika kaaslasega; (8) onni tuleb jagada usside, kahjurite jpt olenditega.

2. Perekond (kula). Liigne lähedus pereliikmete, sugulaste ja toetajatega võib saada meelerahu häirijaks ja luua olukorra, kus bhikkhu „… on õnnelik, kui nemad on õnnelikud… ja kannatab, kui nemad kannatavad.“^[3] Paratamatult mõjutab lähedasteks ja oluliseks peetavate inimeste õnn ja õnnetus kõiki neid kes elavad koos ühe katuse all, mistõttu sugulastega läbikäimine ja nende külastamine või perega kooselamine on meele arendamisel tõkkeks.^[4] Buddha on selgitanud, et kuna majaperemehe elu on täis meelt häirivaid ja reostavaid plekke mis ei võimalda pühenduda täielikult püha elu elamisele ja meele treenimisele, loobub virgumise teele asunu oma rikkustest, perest ja kõigist sugulastest, ajab maha juuksed ja habeme, valib kollakas-oranži (safrani) värvi mungarüü (st ordineerub) ja lahkub koduelust lõplikult kodutu ellu.^[5]

3. Vastuvõtmine (lābha). Sangha liige, kel on palju pälvimusi ja teadmisi ning on tuntud, saab annetajatelt rohkelt oskuslikke almuseid (rüü, almusnõu, eluase ja ravimid). Võttes vastu sõprade, annetajate jt ilmikute kutseid õpetuse edasiandmiseks, jääb tal aga vähe aega iseenda kui eraku kohustuste täitmiseks ning meele treenimiseks, mistõttu saab sellest tõke. Seega peaks ta loobuma oma ühiskondlikust tegevusest ja minema mõnda kohta, kus selliseid takistusi ei ole, ning jätkama oma meele treenimist.

4. Õpilaste grupp (gaṇa). Kui bhikkhu õpetab/retsiteerib teistele bhikkhudele suttaid või abhidhammat, ning on nii hõivatud, et tal ei ole aega meelt treenida, peab ta oma õpetajakohustused üle andma või paluma õpilastel leida teine õpetaja, ning asuma kohe oma meelt treenima.

5. Tegevused (kamma). Kui hoonete parandamine, uue hoone ehitamine jm templiga seotud tegevused on nii ajamahukad, et ei võimalda mungal harjutada keskendust, peaks ta oma kohustused üle andma teisele mungale. Kui see ei ole võimalik peaks ta otsima uue templi või minema oma teed ja leidma uue sobiva koha meele arendamiseks.

6. Reisimine (addhāna). Kui bhikkhu peab ordinatsiooni andmiseks, annetuse vastuvõtmiseks vm põhjusel minema reisima, peaks ta kohe peale vajalike tegevuste lõpetamist tulema tagasi templisse ja jätkama koheselt meele arendamist.

7. Sugulased (ñāti). Kui tema templi bhikkhu, õpetaja, järgija, õpilane, juhendaja või ka ema, isa, vennad-õed jt lähisugulased haigestuvad või tabab neid mõni suur õnnetus, võib see muutuda tõkkeks. Bhikkhu peaks aitama leida järgija olukorrale lahendust. Kui õpetaja, õpilane, sangha bhikkhu vajab põetamist, peab bhikkhu seda tegema kuni tervise taastumise või surma saabumiseni. Seejärel peab ta koheselt jätkama meele arendamist.

8. Haigus (ābādha). Kui bhikkhu haigestub, on see tõkkeks. Kui võimalik, tuleb ravimite abil haigus kõrvaldada. Kui see ei ole võimalik, peaks ta mõtlema nii nagu seda tegi haigete ja valutavate silmadega pime Cakkhupāla: „Silmad, kõrvad ja kõik, mis puudutavad vormi – valesti nimetatakse „minaks“ ja „minuks“ – kõik need langevad kiiresti kõduks – milleks siis viivitada?”^[6] Pööramata tähelepanu oma valutavatele silmadele jätkas ta meele treenimist ja sai arahantiks. Kui bhikkhu suhtub samamoodi tema keha tabanud paratamatusse haigusesse, ületab ta haiguse tõkke ja saab jätkata meele arendamist.

9. Õppimine (gantha). Buddha on korduvalt rõhutanud vaid tema antud dhamma (mis on kirjas paalikeelses Tipiṭaka’s) õppimist ja teiste tekstide kõrvalepanemist. Suttade uurimine ja õppimine aga ilma õpitut igapäevaselt dhammat teostamata ei saa kedagi dukkhast vabastada. Seda põhimõtet peegeldab tabavalt „Dhammavärssides“ toodud metafoor, mis ütleb:^[7]

Palju ka ei retsiteeriks [ta] pühakirju,
hooletu mees ei ela nende kohaselt;
nagu teiste lehmi loendav lehmakarjus –
[tema] osaks pole erakuelu.

Aga kui [ta ka] vähe retsiteerib pühakirju,
kuid elab tões ja dhamma kohaselt,
kire, viha ning pettekujutluse hüljanult,
õigete teadmiste ja hästi vabanenud teadvusega,
sellesse ja teise [ilma] klammerdumata
– siis on tema osaks erakuelu.

10. Üleloomulikud võimed (iddhi-vidha). Kui ilmikust tavainimene (puthujjana) saavutab rahu arendamise teel üleloomulikud võimed, võivad need osutuda vipassanā arendamisel takistuseks. Võimete avaldumine on rahu arendamise kulminatsioon ja loomulik tagajärg. Rahu arendamise järel tuleb üle minna läbinägemise arendamisele ja vabastada end üleloomulike võimete (saavutamise ja) säilitamise ihast, nagu ka ülejäänud üheksast eeltoodud tõkkest (paḷiboda).

Seega on kümnest tõkkest (paḷiboda) esimesed üheksa seotud meelerahu arendmisega (samatha bhāvanā) ja viimane läbinägemise arendamisega (vipassanā bhāvanā).

^[1] Vism lk 87-93.

^[2] Araññasutta AN 4.262.

^[3] „… sukhitesu sukhito, dukkhitesu dukkhito …“ – Hālid­di­kānisutta SN 22.3.

^[4] Pacalāyanasutta [Pacalāyamānasutta] AN 7.61.

^[5] Sāmaññaphalasutta DN 2.

^[6] „Dhammapada-pāḷi Kommentaarium“ I. 11.

^[7]         „bahum pi ce sahitaṁ bhāsamāno            „appam pi ce sahitaṁ bhāsamāno
            na takkaro hoti naro pamatto                   dhammassa hoti anudhammacārī
            gopo va gāvo gaṇayaṁ paresaṁ              rāgañca dosañca pahāya mohaṁ
            na bhāgavā sāmaññassa hoti.“                  sammappajāno suvimuttacitto
                                                                             anupādiyāno idha vā huraṁ vā
                                                                              sa bhāgavā sāmaññassa hoti.“ – KN, Dhp 19-20.