Tühjast lobast hoidumine (samphappalāpavirati)
Kes laiduväärset kiidab
või kes kiiduväärset süüdistab
[see] valib suuga õnnetuse –
õnnetusest aga õnne ei leita.[1]
Tühi loba (samphappalāpa [sampha kergemeelne, rumal, naiivne, mõttetu + palāpa vatramine, vadistama, loramine, lobisemine; jõude, tühi, sisutu, kasutu][2]) tuleneb oskamatust meeleseisundist. „Cunda suttas“ õpetab Buddha, milline on tühi ja segane jutt.[3] Selliste juttude alla liigituvad tänapäeval ka kõik jutud, mille eesmärk on niisama lobiseda, klatšida ja spekuleerida, aga ka ajaviiteks novellide ja kollase ajakirjanduse lugemine ning loetu edasirääkimine või õpetamine – kõik see esindab virgumise seisukohast oskamatut kõnet. Seejärel õpetab Buddha, et tühjast lobast saab hoiduda sellest loobudes. Tühja ning segase jutu ning sellest loobunu jutu erinevused toob ära järgnev tabel.
|
Tühi ja segane jutt |
Tühjast lobast loobunu jutt |
|
1. mitteõigeaegne/mitteajastatud (akāla-vādī) 2. mittetõene (abhūta-vādī) ehk mittefaktiline ja tegelikkusega mittekooskõlas olev 3. mittekasulik (anattha-vādī) 4. ei ole dhamma (adhamma-vādī) ega vinaja (avinaya-vādī) 5. dhammale ja vinajale vastanduv 6. väärtusetu (anidhāna-vati) 7. põhjuseta/argumenteerimata (anapadesa) 8. lõputu/laialivalguv (apariyanta-vati) 9. mittekasulikuga seotud (anattha-saṁhita) |
1. õigeaegne/ajastatud (kāla-vādī) 2. tõene (bhūta-vādī) ehk faktiline ja tegelikkusega kooskõlas olev 3. kasulik (attha-vādī) 4. dhammale (dhamma-vādī) ja vinajale (vinaya-vādī) vastav 5. ei ole dhammale ja vinajale vastanduv 6. väärtuslik (nidhāna-vati) 7. põhjuslik/argumenteeritud (sāpadesa) 8. piiritletud/konkreetne (pariyantavati) 9. kasulikuga seotud (attha-saṁhita) |
|
Cundasutta AN 10.176 |
|
„Tühja loba sutta“[4] kohaselt ei tohiks (1) ise tühja loba rääkida, (2) teisi selleks julgustada (samādapeti), tühja loba ehk lobisemist (3) kiita (samanuñño) (4) ega sellest ülistavalt rääkida (vaṇṇaṁ bhāsati) – need teod juhivad uue sünni Niraajasse.
[1] „yo nindiyaṁ pasaṁsati,
taṁ vā nindati yo pasaṁsiyo;
vicināti mukhena so kaliṁ,
kalinā tena sukhaṁ na vindati.“ – „Kokālikasutta“ AN 10.89.
[2] PED lk 1536 ja 1003.
[3] Cundasutta AN 10.176.
[4] Samphappalāpasutta AN 4.270.