Tühjast lobast hoidumine (samphappalāpavirati)

Kes laiduväärset kiidab
või kes kiiduväärset süüdistab
[see] valib suuga õnnetuse –
õnnetusest aga õnne ei leita.^[1]

Tühi loba (samphappalāpa [sampha kergemeelne, rumal, naiivne, mõttetu + palāpa vatramine,  vadistama, loramine, lobisemine; jõude, tühi, sisutu, kasutu]^[2]) tuleneb oskamatust meeleseisundist. „Cunda suttas“ õpetab Buddha, milline on tühi ja segane jutt.^[3]  Selliste juttude alla liigituvad tänapäeval ka kõik jutud, mille eesmärk on niisama lobiseda, klatšida ja spekuleerida, aga ka ajaviiteks novellide ja kollase ajakirjanduse lugemine ning loetu edasirääkimine või õpetamine – kõik see esindab virgumise seisukohast oskamatut kõnet. Seejärel õpetab Buddha, et tühjast lobast saab hoiduda sellest loobudes. Tühja ning segase jutu ning sellest loobunu jutu erinevused toob ära järgnev tabel.

„Tühja loba sutta“^[4] kohaselt ei tohiks (1) ise tühja loba rääkida, (2) teisi selleks julgustada (samādapeti), tühja loba ehk lobisemist (3) kiita (samanuñño) (4) ega sellest ülistavalt rääkida (vaṇṇaṁ bhāsati) – need teod juhivad uue sünni Niraajasse.

^[1]        „yo nindiyaṁ pasaṁsati,
            taṁ vā nindati yo pasaṁsiyo;
            vicināti mukhena so kaliṁ,
            kalinā tena sukhaṁ na vindati.“ – „Kokālikasutta“ AN 10.89.

^[2] PED lk 1536 ja 1003.

^[3] Cundasutta AN 10.176.

^[4] Samphappalāpasutta AN 4.270.