Sissejuhatus
Õige kõlblus (sammā-sīla) moodustab arija kaheksaosalise tee 3-5 osa, milleks on õige kõne (sammā vācā), õige tegu (sammā kammanta) ja õige eluviis (sammā ājīva).
Kõlblusjuhiste järgimine on vabatahtlikult võetud kohustus. Kristluses olevad kümme käsku („Sina pead…“, „Sina ei tohi…“) olevat antud jumala poolt ja kuuluvad vastuvaidlematule täitmisele. Käskudest üleastumise korral ähvardab inimest füüsiline piinamine ja vägivald ning isegi nende laste karistamine kuni seitsmenda põlveni välja. Seeläbi põhineb juudi, kristlik ja islami eetika käsul ja kannatustega hirmutamisel. Buddha õpetatud kümme juhist („Ma õpin hoiduma…“) võtab aga dhamma järgija vastu kannatustest vabanemiseks ning järgib neid juhiseid nii iseenda meele arendamiseks kui ka kõikide elusolendite õnneks ja hüvanguks. Dhamma järgija eksimine kõlblusjuhiste vastu ei päädi kunagi ähvardamise ega füüsilise karistamisega, kuna see on vastuolus Buddha vägivallatuse õpetusega. Karistamine ei saa õpetada, kuidas valida elu kahjustamise asemel elu hoidmine ja vale asemel ausus ning mitte varastada, kuidas elada vägivallatult ja kaastundlikult, kuidas valed naudingud ning meelt joovastavad ja hägustavad joogid ning ained hüljata või kannatusi toovast eluviisist loobuda – seda saab teha vaid dhamma. Karistamine õpetab ainult seda, kuidas karistada. Karistuse hirmus oskamatu teo tegemata jätmine on üks asi, hoopis teine on aga taipamispõhise tarkuse teel oskamatu käitumise vabatahtlik hülgamine.
Dhamma kohaselt on iga inimene ise oma meele määrija, tegude tegija ja oma tegude vilja pärija ning mitte keegi ei saa tema teo vilju kustutada ega olematuks teha (nagu näiteks kristluses raha eest indulgentsi ostmise praktika). Iga arukas inimene, kes mõistab, et tema tegu tuleb tema juurde tagasi, hülgab loomulikul moel oskamatu ja kurja käitumise. Buddha õpetuse kohaselt ei vii virgumisele (bodhi) mitte karistus ega hirmutamine, vaid õige vaate kohane nelja tõe teostamine, teo ja tagajärje (kamma-vipāka) seaduspära selge mõistmine, kõlbetu ja oskamatu hülgamine ning kõlbelise (sīla) ja oskusliku (kusala) arendamine, ning keskenduses (samādhi) sihipärane meele puhastamine ja tarkuse (paññā) teostamine.
Buddha õpetuse kohaselt on virgumise esimeseks sammuks täiusliku kõlbelisuse saavutamine. „Bhikkhu suttas“[1] õpetab Buddha, et kõlbluse puhastamine ja selge vaade (sīlañca suvisuddhaṁ, diṭṭhi ca ujukā) on oskuslike dhammade ehk meeleseisundite puhastamise alguspunkt (ādimeva visodhehi kusalesu dhammesu). Alles siis, kui bhikkhu on puhastatud kõlbluse ja saavutanud õige vaate, saab ta hakata õigel moel arendama nelja teadlikkust ka keskendust.
Suttas nimega „Tahta mis vaja“, selgitab Buddha, et see, kes on kõlbluse saavutanud, ei pea tahtma enam kahetsusest vabanemist, kuna kahetsusest vabadus kerkib kõlbelises meeles esile loomulikult moel. Kahetsuse puudumisel ilmneb loomulikul moel heameel; heameelest loomulikul moel rõõm; rõõmust loomulikul moel keha rahunemine; keha rahunemisest loomulikul moel õnnetunne; õnnetundest loomulikul moel keskendus; keskendusest loomulikul moel olemasolu nägemine nii, nagu need tõeliselt on; olemasolu nägemisest nii, nagu need tõeliselt on tekib loomulikul moel olemasolutüdimus; olemasolutüdimusest tekib loomulikul moel kiretus; ning kiretusest tekib loomulikul moel vabanemisteadmiste nägemine.[2]
Buddha sõnade kohaselt sõltub kogu ühiskonna heaolu selle juhtide kõlblusest. Kui riiki juhivad kõlbetud ja mittedhammakohased ehk ahnuse, viha, sallimatuse, pettekujutluse, mitteteadmise jt teadvust hägustavate plekkidega inimesed, viib see terve ühiskonna allkäiguni. „Mittedhammakohase suttas“[3] õetab Buddha, et kui kuningas on mittedhammakohane, muutuvad kuninga kaitseväelased mitte-dhammakohaseks; kui kuninga kaitseväelased on mitte-dhammakohased, muutuvad braahmanad ja majaomanikud mittedhammakohaseks; kui braahmanad ja majaomanikud on mittedhammakohased, muutuvad inimesed nii linnas kui maalmittedhammakohasteks; kui inimesed nii linnas kui maal on mittedhammakohased, mõjutab nende kõlbetu tegevus tervet loodust ja põhjustab ebaühtlase viljade valmimise; kui inimesed söövad ebaühtlaselt valminud vilju, saavad nad olema lühiealised, halva väljanägemisega ning kannatavad suurte haiguste käes.
Kuna kõlbetu meel ei ole võimeline viit takistist eemaldama ega džhaanasid saavutama, džhaanade teel tulvasid hävitama ega nibbaanat ehk vaibumist (nibbāna) saavutama, tuleb meele arendamist alustada just õige dhamma kohase kõlbluse treenimise ja paatmokkha kohase käitumise ohjamisega (pātimokkha-saṁvara-saṁvuto).[4]
[1] Bhikkhusutta SN 47.3.
[2] „Cetanākaraṇīyasutta“ AN 11.2.
[3] „Adhammikasutta“ AN 4.70.
[4] Sāmaññaphalasutta DN 2.