Sissejuhatus

Õige kõlblus (sammā-sīla) moodustab arija kaheksaosalise tee 3-5 osa, milleks on: õige kõne (sammā vācā), õige tegu (sammā kammanta) ja õige eluviis (sammā ājīva).

Buddhistlikke kõlblusjuhiseid ei käsitleta käskudena, vaid vabatahtliku eetilise kohustusena, mille praktiseerija võtab järgimiseks virgumise (bodhi) ja dukkha ehk kannatuse lakkamise eesmärgil. Pāḷi kaanonis sõnastatakse need isiku vaba valikuna: „Elu võtmisest hoidumise treeningjuhise võtan järgimiseks“ (pāṇātipātā veramaṇī sikkhāpadaṁ samādiyāmi jt). Seeläbi on juhiste järgimine teadvuse puhastamise protsess, mis on suunatud nii enda kui ka kõikide olendite hüvangule.

Võrreldes käskude ja keelude traditsioonidega („Sina pead…“, „Sina ei tohi…“), mis mõnes religioosses raamistikus põhinevad jumalikul autoriteedil ja karistuse motiivil (mõnes usundis isegi laste karistamisel kuni seitsmenda põlveni välja), rõhutab budistlik eetika tegija isiklikku vastutust (Ma võtan järgimiseks..."). Buddhadhamma kohaselt on iga inimene oma teo omaja (kammassakā), kes kogeb nii heade kui halbade tegude vilju. Keegi teine ei saa tegu ega teo tagajärgi kustutada või enda kanda võtta. Selline kamma-õpetus loob loomuliku põhjuse vältida oskamatut ja kahjustavat käitumist: arukas inimene loobub halvast mitte hirmu või pimeda usu, vaid mõistmise tõttu.

Buddha sõnul ei vii virgumiseni ei karistus ega hirm, vaid õige vaade neljast arija tõeste ja põhjus-tagajärje seaduspärast (kamma-vipāka), kõlbetust (asīla) ja oskamatust (akusala) loobumine ning kõlbelise (sila) ja oskusliku (kusala) arendamime. Kõlblusjuhiste teostamine loob meeles pinnase, milles saavad areneda õige keskendus (samādhi) ja taipamispõhine tarkus (paññā).

Algtekstides rõhutatakse õigel vaatel ja õigel mõtlemisel põhineva kõlbluse rolli kui kogu vaimse tee algpunkti. Buddha, et kõlbluse puhastamine ja selge vaade (sīlañca suvisuddhaṁ, diṭṭhi ca ujukā) on oskuslike dhammade ehk meeleseisundite puhastamise alguspunkt (ādimeva visodhehi kusalesu dhammesu). Alles siis, kui bhikkhu on puhastatud kõlbluse ja saavutanud õige vaate, saab ta hakata õigel moel arendama nelja teadlikkust ka keskendust.

Sama põhimõtte toob ära ka sutta nimega „Tahta mis vaja“, kus Buddha selgitab, et see, kes on kõlbluse saavutanud, ei pea tahtma enam kahetsusest vabanemist, kuna kahetsusest vabadus kerkib kõlbelises meeles esile loomulikult moel. Kahetsuse puudumisel ilmneb loomulikul moel heameel; heameelest loomulikul moel rõõm; rõõmust loomulikul moel keha rahunemine; keha rahunemisest loomulikul moel õnnetunne; õnnetundest loomulikul moel keskendus; keskendusest loomulikul moel olemasolu nägemine nii, nagu need tõeliselt on; olemasolu nägemisest nii, nagu need tõeliselt on tekib loomulikul moel olemasolutüdimus; olemasolutüdimusest tekib loomulikul moel kiretus; ning kiretusest tekib loomulikul moel vabanemisteadmiste nägemine.^[2] 

Buddha sõnade kohaselt sõltub kogu ühiskonna heaolu selle juhtide kõlblusest. Kui riiki juhivad kõlbetud ja mittedhammakohased ehk ahnuse, viha, sallimatuse, pettekujutluse, mitteteadmise jt teadvust hägustavate plekkidega inimesed, viib see terve ühiskonna allkäiguni. „Mittedhammakohase suttas“^[3] õetab Buddha, et kui kuningas on mittedhammakohane, muutuvad kuninga kaitseväelased mitte-dhammakohaseks; kui kuninga kaitseväelased on mitte-dhammakohased, muutuvad braahmanad ja majaomanikud mittedhammakohaseks; kui braahmanad ja majaomanikud on mittedhammakohased, muutuvad inimesed nii linnas kui maalmittedhammakohasteks; kui inimesed nii linnas kui maal on mittedhammakohased, mõjutab nende kõlbetu tegevus tervet loodust ja põhjustab ebaühtlase viljade valmimise; kui inimesed söövad ebaühtlaselt valminud vilju, saavad nad olema lühiealised, halva väljanägemisega ning kannatavad suurte haiguste käes.

Kõlbetu meel ei ole võimeline eemaldama viit takistist, saavutama džhaanasid, hävitama džhaanade teel tulvad ja teostama nibbaanat ehk vaibumist (nibbāna). Seetõttu tuleb meele arendamist alustada just õige dhamma kohase kõlbluse õppimise ja treenimiseja ning vabanemisjuhiste kohase käitumise ohjamisega (pātimokkha-saṁvara-saṁvuto).^[4]

^[1] Bhikkhusutta SN 47.3.

^[2] „Cetanākaraṇīyasutta“ AN 11.2.

^[3] „Adhammikasutta“ AN 4.70.

^[4] Sāmaññaphalasutta DN 2.