Otse põhisisu juurde

Õige tegu (sammākammanta) ja vale tegu (micchākammanta)

„Tee analüüsi suttas“[1] õpetab Buddha:

Ja mis on, bhikkhud, õige tegu? See on, bhikkhud, elu hävitamisest hoidumine, mitteantu võtmisest hoidumine [ja] mittebrahmalikust käitumisest hoidumine: seda nimetatakse, bhikkhud, õigeks teoks.

Seega kätkeb õige tegu (sammā-kammanta [sammā õige + kamma tegu + anta osad, viitab kitsamas tähenduses füüsilisele (kāyika) tegutsemisele]) endas kolme osa, milleks on:

  1. elu hävitamisest hoidumist (pāṇātipāta virati);
  2. mitteantu võtmisest hoidumine (a-dinnā-dāna virati);
  3. mittebrahmalikust käitumisest hoidumine (abrahmacariyā virati), mis esineb osades tekstides, näiteks „Jaotuste suttas“[2] kui naudinguid pakkuvast/naudingulisest valest käitumisest hoidumist (kāmesu micchācāra virati).

Vale teo vale teona teadmine ja õige teo õige teona teadmine – see on õige vaade.[3]

Kaks õige teo liiki. „Suure 40 suttas“[4] õpetab Buddha, et õige tegu on kahekordne (dvāya). Õige tegu võib olla kas

  1. maine (lokiya) – tulvadega (sāsavā), kaasneda pälvimustega (puññabhāgiyā) ja küpseda omandamisel (upadhivepakkā), mida iseloomustab elu hävitamisest hoidumine (pāṇātipātā veramaṇī), mitteantu võtmisest hoidumine (adinnādānā veramaṇī) ja naudingut pakkuvast valest käitumisest hoidumine (kāmesumicchācārā veramaṇī),
    v    õi
  2. maistületav (lokuttarā) – arijale omane (ariyā), tulvadest vaba (anāsavā), maistületava tee osa (lokuttarā maggaṁgā = sotāpanna, sakadāgāmi, anāgāmi, arahant), mida iseloomustab arija teadvus (ariya-citta), saavutatud arija tee osale vastavatest tulvadest vaba teadvus (anāsava-citta), arija tee osa (ariya-magga-sam-aṁgino), arija tee arendamine (ariyamaggaṁ bhāvayato) ja kolme kehalise halba toova käitumise hülgamine,[5] mahajätmine, sellest keeldumine ja hoidumine (tīhi kāyaduccaritehi ārati virati paṭivirati veramaṇī).

Õige tegu on seotud õige vaate, õige püüdluse ja õige teadlikkusega

„Suure 40 suttas“[6] selgitab Buddha, et vale teo hülgamise püüdlus (micchā-kammantassa pahānāya vāyamati) ja  õige teo saavutamine (sammā-kammantassa upasampadāya) – see on õige püüdlus (sammā-vāyāma). Teadlikult valest teost loobumine (sato micchā-kammantaṁ pajahati) ja teadlikult õige kõne saavutuses viibimine (sato sammā-kammantaṁ upasampajja viharati) – see on õige teadlikkus (sammā-sati). Nii keerlevad kolm dhammat – õige vaade, õige püüdlus ja õige teadlikkus, ümber õige teo.

Vale tegutsemise neli alust

„Sigāla’le räägitud suttas“[7] õpetab Buddha vale käitumise taga olevaid motivaatoreid, milleks on neli kurja teo alust (catūhi ṭhānehi pāpakamma):

1.     tahe (chandā),

2.     viha (dosā),

3.     pettekujutlus (mohā),

4.     hirm (bhayā).

Oskuslikku tegevust ei ole võimalik käivitada nende nelja kurja motivaatori baasilt.



[1] „katamo ca bhikkhave, sammākammanto: yā kho bhikkhave, pāṇātipātā veramaṇī adinnādānā veramaṇī abrahmacariyā veramaṇī, ayaṁ vuccati bhikkhave, sammākammanto.“ – Maggavibhaṁgasutta SN 45.8.

[2] Vibhaṁgasutta SN 45.8, samuti Vinayapiṭaka, „Asikkhita-sikkhamānā“, „Bhikkhunivibhaṁga“, „Pācittiyakaṇḍa“, „Gabbhinivagga“ 63. „Sikkhamānasikkhāpada“, Sallekhasutta MN 8, Dasasikkhāpada Kp 2 jt.

[3] Mahācattārīsakasutta MN 117.

[4] Mahācattārīsakasutta MN 117.

[5] Kolm halba toovat käitumist (tīṇi duccaritāni) kehaline halba toov käitumine (kāya-duccarita), kõneline halba toov käitumine (vacī-duccarita) ja meeleline halba toov käitumine (mano-duccarita); ning kolm õnne toovat käitumist (tīṇi sucaritāni) kehaline õnne toov käitumine (kāya-sucarita), kõneline õnne toov käitumine (vacī-sucarita) ja meeleline õnne toov käitumine (mano-sucaritaṁ), vt Saṁgītisutta DN 33.

[6] Mahācattārīsakasutta MN 117.

[7] Siṁgāla[Sigālovāda]sutta DN 31.

Tagasi üles