Õige kõne kokkuvõte

Õige kõnekõnega jaotusteseotud kokkuvõtejaotused

• 1 arija vaikus (ariyo tuṇhībhāvo): teises džhaanas viibimine, kus on vaibunud (1) mõtlemine ja (2) läbiuurimine (SN 21.1).
• 2 õige kõne liiki: I maine (lokiya) – (1) tulvadega (sāsavā), (2) pälvimustega (puññabhāgiyā), (3) küpseb omandamisel (upadhivepakkā); (4) vale rääkimisest hoidumine (musāvādā veramaṇī), (5) laimavast kõnest hoidumine (pisuṇāya vācāya veramaṇī), (6) karmist kõnest hoidumine (pharusāya vācāya veramaṇī), (7) tühjast lobast hoidumine (samphappalāpā veramaṇī); II maistületav (lokuttarā) – (1) arijale omane (ariyā), (2) tulvadest vaba (anāsavā), (3) maistületava tee osa (lokuttarā maggaṁgā), (4) arija teadvus (ariya-citta), (5) saavutatud arija tee osale vastavatest tulvadest vaba teadvus (anāsava-citta), (6) arija tee osa (ariya-magga-sam-aṁgino), (7) arija tee arendamine (ariyamaggaṁ bhāvayato), (8) neljast sõnalisest halba toova käitumise hülgamine, mahajätmine, sellest keeldumine ja hoidumine (catūhi vacīduccaritehi ārati virati paṭivirati veramaṇī) (MN 117).
• 3 hästi räägitud kõne omadust: (1) ei piina/kõrveta ennast, (2) ei piina/kõrveta teisi, (3) on mittekahjustav (KN Thag 1239).
• 3 hästi räägitud sõnade omadust (vācā subhāsitā): (1) meeldivad/armastusväärsed (piya-vāca), (2) rõõmutoovad/vastuvõetavad (paṭinandita) ja (3) teistele kurja (pāpa) mittetoovad (KN Thag 1240).
• 3 kõne reflekteerimise etappi: (1) enne kõnelemist, (2) kõnelemise ajal, (3) peale kõnelemist;
• 3 kõne reflekteerimise tasandit: (1) kas see kahjustab mind? (2) kas see kahjustab teist? (3) kas see kahjustab meid mõlemaid? (MN 61).
• 4 õige kõne omadust (sammā vācā): (1) vale rääkimisest hoidumine (musā-vādā-virati), (2) laimavast kõnest hoidumine (pisua-vācā-virati), (3) karmist kõnest hoidumine (pharusa-vācā-virati), (4) tühisest lobast hoidumine (samphappa-lāpa-virati) (SN 45.8).
• 4 dukkhattoovat kõne (cattārimāni vacīduccaritāni): (1) vale rääkimine (musā-vāda), (2) laimav kõne (pisuṇā vācā), (3) karm kõne (pharusā vācā), (4) tühine loba (samphappa-lāpa) (Duccaritasutta AN 4.221).
• 4 õnne toovat kõne (cattārimāni vacīsucaritāni): (1) tõene kõne (sacca-vācā), (2) mittelaimav kõne (apisuṇā vācā), (3) leebe/mahe kõne (saṇhā vācā), (4) mõttekas kõne (manta-vācā) (Duccaritasutta AN 4.221)
• 4 vale komponenti: (1) mingi aluse/aspekti olemasolu, mis ei vasta tõele (atathaṁ vatthuṁ); (2) teadlik kavatsus rääkida seda, mis ei vasta tõele (visaṁ-vādana-cittaṁ); (3) sellega seotud püüdlemine (tajjo vāyāmo); (4) teise isiku poolt vale kuulmine (parassa tadatthavijānanaṁ) (Vinaja, Atthasālinī).
• 4 kõne puhtust (catubbidhaṁ vācāya soceyyaṁ): (1) mitte teades ütleb ta: „Ma ei tea“; (2) teades ütleb ta: „Ma tean“; (3) mittenäinuna ütleb ta „Ma ei näinud“; (4) näinuna ütleb ta „Ma nägin“ (AN 10.176).
• 4 hästiräägitud kõne/sõnu osa/aspekt (catūhi aṁgehi samannāgatā vācā subhāsitā): (1) räägib bhikkhu hästiräägitut, mitte halvastiräägitut (bhikkhu su-bhāsitaṁyeva bhāsati no du-b-bhāsitaṁ); (2) räägib dhammat, mitte mittedhammat (dhammaṁyeva bhāsati no adhammaṁ); (3) räägib armastusväärselt, mitte mittearmastusväärselt (piyaṁyeva bhāsati no appiyaṁ); (4) räägib tõde, mitte vastupidist (saccaṁyeva bhāsati no alikaṁ) (Snp 3.3).
• 4 sobilikku arutlusteemat: (1) see on dukkha (idaṁ dukkhan); (2) see on dukkha tekkimine (ayaṁ dukkha-samudayo); (3) see on dukkha lakkamine (ayaṁ dukkha-nirodho); (4) see on dukkha lakkamisele viiv tee (ayaṁ dukkhanirodhagāminī paṭipadā) (SN 56.10).
• 4 küsimusele vastamise võimalust: küsimus, mille tuleks vastata (1) üheselt/otseselt vastata (ekaṁsabyā); (2) üksikasjalikult/analüüsivalt vastata (vibhajjabyā); (3) vastuküsimusega (paṭipucchābyā); (4) küsimus, mis tuleks kõrvale jätta (pañho ṭhapanīyo) (AN 4.42, DN 33).
• 5 laimavast kõnest hoidumise vilja (pisuṇa-vācā-virati): (1) teadlik inimesi lahutavast ja ebakõlasid loovast kõnest loobumine; (2) lepitav, (3) liitev, (4) kooskõla ja harmoonilist üksmeelt loov; (5) tagajärg: köitev loomus, palju sõpru, oodatud vestluskaaslane (AN 10.176).
• 5 sobimatut kõne: (1) igavesse ellu uskumisest rääkimine, (2) maisest kasust rääkimine, (3) maisest kahjust rääkimine. (4) naudinguõnnele andumisest rääkimine, ja (5) enesevaevamisele andumisest rääkimine (Vinaya).
• 5 dhammat Niraajasse juhtivat dhammat: kui bhikkhuni (1) [fakte] mitte teades ja läbiuurimata/analüüsimata ei kiida kiitust väärijaid; (2) [fakte] mitte teades ja läbiuurimata/analüüsimata kiidab kiitust mitteväärijaid; kui tal on (3) vale kõne; ja (4) vale tegutsemine; (5) kui ta usus antut/annetatut hävitab/raiskab. Nende viie vastandid juhivad aga bhikkhuni taevasse (AN 5.118.)
• 5 palju rääkija puudust: nad (1) räägivad valet, (2) laimavad, (3) räägivad karmilt ja (4) ajavad tühja loba, (5) peale keha surma toimub nende uus sünd Apaaja kannatusterohkes hävingulises Niraaja vallas („Bahubhāṇisutta“ AN 5.214).
• 5 vähe rääkija viis kasu: nad (1) ei räägi valet, (2) ei laima, (3) ei räägi karmilt, (4) ei aja tühja loba, (5) peale keha surma toimub nende uus sünd õnnelikus taevases maailmas (sugatiṁ saggaṁ lokaṁ upapajjati) (AN 5.214).
• 5 dukkhat toovat kõnelemist (dukkathā): (1) usutuga usust kõnelemine (assaddhassa saddhākathā); (2) kõlbetuga kõlblusest kõnelemine (dussīlassa sīlakathā); (3) väheõppinuga sügavast tõest kõnelemine (appassutassa bāhusaccakathā); (4) saamahimulisega heldusest kõnelemine (maccharissa cāgakathā); (5) mittetargaga tarkusest kõnelemine (duppaññassa paññākathā dukkathā) (AN 5.157).
• 5 sallimatuse puudust (pañcime ādīnavā akkhantiyā): paljud inimesed leiavad sallimatu inimese olevat (1) mittearmastusväärse (appiya) ja mittemeelepärase (amanāpa); (2) temas palju vaenulikkust (vera-bahula); (3) ega palju seda, mida tuleks vältida (vajja-bahula); (4) ta sureb segaduses (sammūḷha); (5) peale keha surma toimub uus sünd Apaaja kannatusterohkes hävingulises Niraaja vallas (AN 5.215).
• 5 mittesallimatuse kasu (pañcime ānisaṁsā khantiyā): paljud inimesed leiavad mittesallimatu inimese olevat (1) armastusväärse (piya) ja (2) meeldiva/meelepärase (amanāpa); (2) temas ei ole palju vaenulikkust (vera-bahula); (3) ega palju seda, mida tuleks vältida (vajja-bahula); (4) ta sureb segaduseta (asammūḷha); (5) peale keha surma toimub uus sünd õnnelikus taevases maailmas (sugatiṁ saggaṁ lokaṁ) (AN 5.215).
• 5 hästiräägitud kõne/sõnade osa/aspekti (pañcahi aṁgehi samannāgatā vācā subhāsitā): (1) õigeaegne (kālena), (2) tõene (saccā), (3) leebe/mahe (saṇhā), (4) kasuga (=virgumisega) seotud (atthasaṁhitā) ja (5) sõbralik (metta-cittena) (AN 5.198).
• 5 bhikkhuga kõnelemise võimalust: (1) õigeaegne või mitteõigeaegne (kālena vā akālena), (2) tõene või mittetõene (bhūtena vā abhūtena), (3) leebe või karm (saṇhena vā pharusena), (4) kasuga seotud või mittekasuga seotud (attha-saṁhitena vā anattha-saṁhitena), (5) (tuleneb) sõbralikust teadvusest või madalast/vastandumise vihast (mettacittā vā dosantarā) (MN 21).
• 6 vastandumise vältimise võimalust: (1) äärmustest hoidumine, (2) ülistamisest ja halvustamisest hoidumine, (3) hinnalise õnne teadmine ja arendamine, (4) seljataga mitterääkimine ja tema ees karmilt rääkimisest hoidumine, (5) mittekiirustamata rääkimine, (6) kohaliku keele ja tava mittepealesurumine (MN 139).
• 6 karmi kõne (pharusa-vācā): (1) jämedate (aṇḍakā), (2) karmide (kakkasā), (3) hirmutavate (parakaṭukā), (4) needvate/tõrelevate/süüdistavate (parābhisajjanī), (5) vihaga ümbritseva (kodhasāmantā), (6) keskendust mittesoodustavate (asamādhi-saṁvattanikā) sõnade kasutamine (AN 10.217).
• 6 Tathāgata vaikimise ja kõne tingimust: (1) Juhul, kui Tathāgata teab, et kõne (vāca) ei vasta olenasolevale (abhūta), on mittefaktikohane (ataccha), mittekasuga seotud (anattha-saṁhita), teiste jaoks mittemeeldiv (appiya) või mittemeelepärane (amanāpā) – siis ta ei räägi. (2) Juhul, kui Tathāgata teab, et kõne on tõene (bhūta) ja faktikohane (taccha), kuid mittekasuga seotud, teiste jaoks mittemeeldiv ja mittemeelepärane – siis ta ei räägi. (3) Juhul, kui Tathāgata teab, et kõne on tõene, faktiline, kasuga seotud (atthasaṁhita), kuid teiste jaoks mittemeeldiv (appiyā) ja mittemeelepärane – siis teab Tathāgata, millal on õige aeg kõneleda. (4) Juhul, kui Tathāgata teab, et kõne on mittetõene, mittefaktikohane ja mittekasuga seotud kuid teistele meeldiv (piyā) ja meelepärane (manāpā) – siis ta ei räägi. (5) Juhul, kui Tathāgata teab, et kõne on tõene ja faktiline, kuid mittekasuga seotud, teiste jaoks meeldiv ja meelepärane – siis ta ei räägi. (6) Juhul, kui Tathāgata teab, et kõne on tõene, faktiline, kasuga seotud, teiste jaoks meeldiv ja meelepärane – siis teab Tathāgata, millal on õige aeg kõneleda (MN 58).
• 7 karmist kõnest loobumise aspekti: (1) karmist kõnest hoidumine sellest loobudes; rääkimine sõnadega, mis on teiste inimeste jaoks (2) mahedad, (3) õrnad, (4) südamlikud, (5) viisakad, (6) veetlevad, (7) meeldivad (AN 10.176).
• 8 sõnumi edastaja omadust (aṭṭhahi aṁgehi dūteyyaṁ gantumarahati): (1) tal on kõrv (sota), (2) ta paneb teised kuulama (sāvetā), (3) on õppinud (uggahetā), (4) paneb teised mäletama (dhāretā) (räägib meeldejäävalt), (5) on tajutav (st reaalses elus kogetav, kuuldav, nähtav) (viññātā), (6) on tajunu (reaalses elus ise kogenud/kuulnud/näinud) (viññāpetā), (7) on oskuslik kokkuviija ja kooshoidja (kusalo ca sahitā-sahitassa), ega ole vaidleja ja tülitekitaja (no ca kalaha-kāraka) (Kd 17).
• 9 tühja loba omadust (samphappalāpa): (1) mitteõigeaegne/mitteajastatud (akāla-vādī), (2) mittetõene (abhūta-vādī) ehk mittefaktiline ja tegelikkusega mittekooskõlas olev, (3) mittekasulik (anattha-vādī), (4) ei ole dhamma (adhamma-vādī) ega vinaja (avinaya-vādī), (5) dhammale ja vinajale vastanduv, (6) väärtusetu (anidhāna-vati), (7) põhjuseta/argumenteerimata (anapadesa), (8) lõputu/laialivalguv (apariyanta-vati), (9) mittekasulikuga seotud (anattha-saṁhita) (AN 10.176).
• 9 tühjast lobast loobunu jutu omadust: (1) õigeaegne/ajastatud (kāla-vādī), (2) tõene (bhūta-vādī) ehk faktiline ja tegelikkusega kooskõlas olev, (3) kasulik (attha-vādī), (4) dhammale (dhamma-vādī) ja vinajale (vinaya-vādī) vastav, (5) ei ole dhammale ja vinajale vastanduv, (6) väärtuslik (nidhāna-vati), (7) põhjuslik/argumenteeritud (sāpadesa), (8) piiritletud/konkreetne (pariyantavati), (9) kasulikuga seotud (attha-saṁhita) (AN 10.176).
• 10 (oskusliku, kõlbelise) kõne alust (kathā-vatthūni): rääkimine (1) vähenõudlikkusest (appiccha-kathā), (2) rahulolust (santuṭṭhi-kathā), (3) eraldumisest (paviveka-kathā), (4) mitteseotusest (asaṁsagga-kathā), (5) energilisest püüdlemisest (viriyārambha-kathā), (6) kõlblusest (sīla-kathā), (7) keskendusest (samādhi-kathā),  (8) tarkusest (paññā-kathā), (9) vabanemisest (vimutti-kathā), (10) vabanemisteadmiste nägemisest (vimutti-ñāṇa-dassana-kathāti) (AN 10.69, AN 9.3 jt).
• 10 Tathaagata jõudu (dasa tathāgatabala): (1) Võimaliku kui võimaliku ja mittevõimaliku kui mittevõimaliku teadmine tegelikkusele vastavalt (ṭhānañca ṭhānato aṭṭhānañca aṭṭhānato yathābhūtaṁ pajānāti). (2) Mineviku, tuleviku ja praeguste ettevõetud tegude põhjuse, tagajärge ja vilja teadmine tegelikkusele vastavalt (atītānāgata-paccuppannānaṁ kamma-samādānānaṁ ṭhānaso hetuso vipākaṁ). (3) Kõikjale viivate teede [kuhu üks või teine praktika välja viib] teadmine tegelikkusele vastavalt (sabbattha-gāminiṁ paṭipadaṁ yathā-bhūtaṁ pajānāti). (4) Paljude elementidega ja erineva elementidega maailma teadmine tegelikkusele vastavalt (aneka-dhātu-nānā-dhātu-loka yathā-bhūtaṁ pajānāti). (5) Olendite erinevate kalduvuste teadmine tegelikkusele vastavalt (sattānaṁ nānā-dhimuttikataṁ yathā-bhūtaṁ pajānāti). (6) Teiste olendite ja teiste isikute võimete teadmine tegelikkusele vastavalt (para-sattānaṁ para-puggalānaṁ indriya-paro-pariyattaṁ yathā-bhūtaṁ pajānāti). (7) Džhaanas vabanemise keskendussaavutuse, plekkidest puhastumisest ja [teadmiste] esilekerkimise teadmine tegelikkusele vastavalt (jhāna-vimokkha-samādhi-samāpattīnaṁ saṁkilesaṁ vodānaṁ vuṭṭhānaṁ yathā-bhūtaṁ pajānāti). (8) Tathāgata paljude erinevate eelnevate olemasolude meenutamise teadmine (aneka-vihitaṁ pubbenivāsaṁ anussarati). (9) Kõikide olendite – nii madalate kui kõrgete, kauni välimusega kui mittekauni välimusega, õnnelike kui mitteõnnelike – vastavalt nende endi tegudele kadumise ja ilmumise teadmine. Selline teadmine saavutatakse puhastunud taevaliku silma (dibbena cakkhunā visuddhena) tekkimisel. (10) Tulvade hääbumise, tulvadeta teadvuse vabanemise, juba selles elus tarkuse vabanemise, ülimate teadmiste, tõe nägemise saavutamise ja selles saavutuses viibimise teadmine (tathāgato āsavānaṁ khayā anāsavaṁ cetovimuttiṁ paññāvimuttiṁ diṭṭheva dhamme sayaṁ abhiññā sacchikatvā upasampajja viharati) (AN 10.21, MN 12, Vb 16, 10).
• 10 mittevastatavat (avyākata): (1) On maailm igavene (sassato loko)? (2) On maailm mitte-igavene (asassato loko)? (3) On maailm lõputu (antavā loko)? (4) On maailm mitte-lõputu (anantavā loko)? (5) On hing see mis füüsis (füüsiline keha) (taṁ jīvaṁ taṁ sarīran)? (6) On hing erinev, füüsis erinev (aññaṁ jīvaṁ aññaṁ sarīran)? (7) Eksisteerib Thatāgata peale surma (hoti tathāgato paraṁ maraṇā)? (8) Ei eksisteeri Thatāgata peale surma (na hoti tathāgato paraṁ maraṇā)? (9) On olemas ja [samal ajal] ei ole olemas Thatāgata peale surma (hoti ca na ca hoti tathāgato paraṁ maraṇā)? (10) Ei ole olemas ja [samal ajal] ei ole mitteolemas Thatāgata peale surma (neva hoti na na hoti tathāgato paraṁ maraṇā)? (Ud 6.4.)
• 11 õnnetust (byasana) mille toob arija teele asunu solvamine: (1) mittesaavutatu mittesaavutamine (anadhigataṁ nādhigacchati); (2) saavutatu hävinemine (adhigatā parihāyati); (3) õiges dhammas mittepuhastumine (saddhammassa na vodāyanti); (4) õige dhamma suhtes ennasttäisolek (saddhammesu vā adhimāniko); (5) mitterõõmustamine brahmaliku käitumise kohaselt elades (anabhirato vā brahmacariyaṁ carati); (6) teatud ebapuhtaste eksimuste tegemine (aññataraṁ vā saṁkiliṭṭhaṁ āpattiṁ āpajjati); (7) treeningu/väljaõppeta või nägemiseta madalamasse tagasipöördumine (st sanghast lahkumine) (sikkhaṁ vā paccakkhāya hīnāyāvattati); (8) raske haigusega kokkupuutumine (gāḷhaṁ vā rogātaṁkaṁ phusati); (9) hulluseni jõudmine või teadvuse kaotus (ummādaṁ vā pāpuṇāti cittakkhepaṁ); (10) sõgeduses/hämmingus olemine suremisel (sammūḷho kālaṁ karoti); (11) peale keha surma uue sünni toimumine Apaaja kannatusterohkes hävingulises Niraaja vallas (kāyassa bhedā paraṁ maraṇā apāyaṁ duggatiṁ vinipātaṁ nirayaṁ upapajjati).
• 15 mittearijalikust suhtlemisest hoidumise põhjust: kui inimene (1) ei vasta põhjalikku vastust eeldavale küsimusele põhjalikult, (2) vastab analüüsi eeldavale küsimusele seda analüüsimata, (3) jätab vastuküsimust eeldava küsimuse vastuküsimuseta, (4) ei jäta kõrvale küsimust, mis väärib kõrvalejätmist; ei püsi kindlalt (5) selles, mis on võimalik ja mis mitte (ṭhānāṭhāne); (6) enda eelduses/oletuses/kavatsuses/seisukohas (parikappe); (7) tunnustatud seisukohas/õpetuses, mis on teadaolevalt tõene (aññātavāde); või (8) kindlates tegutsemisraamides või sobivates standardprotseduurides (paṭipadāya); küsimuse korral (9) hoidub teemast kõrvale või (10) hajutab arutelu ebaoluliste teemadega, näitab välja (11) vimma (kopa), (12) viha (dosa) või (13) mittetoetust/vastuseisu/tusasust (appaccaya) või (14) neab/vannub (abhiharati), purustab/põrmustab/alandab (abhimaddati) või mõnitab (anupajagghati) küsijat; või (15) haarab kinni [sõna]komistustest/pisieksimustest (khalitaṁ gaṇhāti) – siis ei ole see inimene pädev arutelu pidama. (AN 3.67).
• 16 tulvasid (āsavā) tekitavat kahtlust: (1) Kas ma olen olnud minevikus? (2) Kas mind ei ole olnud minevikus? (3) Mis ma olen olnud minevikus? (4) Kuidas ma olen olnud minevikus? (5) Millisest olemasolu vallast (maailmast) millisesse olemasolu valda (maailma) olen ma muutunud minevikus? (6) Kas ma olen tulevikus? (7) Kas mind ei ole tulevikus? (8) Mis ma olen tulevikus? (9) Kuidas ma saan olema tulevikus? (10) Millisest olemasolu vallast (maailmast) millisesse olemasolu valda (maailma) ma muutun tulevikus? (11) Kas ma olen? (12) Kas mind ei ole? (13) Mis ma olen? (14) Kuidas ma olen? (15) Kust on see olemine (olend) tulnud? (16) Kuhu see olemine (olend) läheb? (MN 2).
• 27 loomalikku kõnet (tiracchāna-kathā): rääkimine (1) kuningast (raja-kathā), (2) röövlitest (cora-kathā), (3) riigijuhtidest rääkimine (mahāmatta-kathā), (4) sõjaväest/armeest (senā-kathā), (5) hirmutavast rääkimine (bhaya-kathā), (6) võitlustest rääkimine (yuddha-kathā), (7) toitudest rääkimine (anna-kathā), (8) jookidest rääkimine (pāna-kathā), (9) riietusest rääkimine (vattha-kathā), (10) asemetest rääkimine (sayana-kathā), (11) lillevanikutest rääkimine (mālā-kathā), (12) parfüümidest rääkimine (gandha-kathā), (13) sugulastest rääkimine (ñāti-kathā), (14) sõidukitest rääkimine (yāna-kathā), (15) küladest rääkimine (gāma-kathā), (16) turg-linnadest rääkimine (nigama-kathā), (17) suurlinnadest rääkimine (nagara-kathā), (18) maadest/riikidest rääkimine (janapada-kathā), (19) naistest rääkimine (itthi-kathā), (20) kangelastest rääkimine (sūra-kathā),(21) tänavatel [levivatest kuulujuttudest]rääkimine (visikhā-kathā), (22) kaevude veevõtukohtade [juures levivatest kuulujuttudest] rääkimine (kumbaṭṭhāna-kathā), (23) varasematest peetadest (surnud sugulastest) rääkimine (pubbapeta-kathā), (24) erinevustest (erinevatest asjadest) rääkimine (nt, filosoofiline väitlus minevikust, tulevikust, maailma tekkimisest jms) (nānatta-kathā), (25) maailma ilmnemisest/päritolust rääkimine (loka-k-khāyika-kathā), (26) merede/ookeanide ilmnemisest/päritolust  rääkimine (samudda-k-khāyika-kathā), (27) järgneva olemasolu olemasolust rääkimine (iti-bhavābhava-kathā) (SN 56.10, DN 2, DN 1 jt).

Õige kõnega seotud peamiste kanooniliste tekstide loetelu

• [Subhāsita]vācāsuttaṁ AN 5.198.
• Abhayarājakumārasuttaṁ MN 58.
• Aḍḍakaraṇasuttaṁ SN 3.7.
• Akkosasuttaṁ SN 7.2.
• Ambalaṭṭhikarāhulovādasuttaṁ MN 61.
• Araṇavibhaṁgasuttṁaṁ MN 139.
• Ariyapariyesanāsuttaṁ [Pāsarāsisuttaṁ] MN 26.
• Brahmajālasuttaṁ DN 1.
• Bahubhāṇisuttaṁ AN 5.214.
• Cintasuttaṁ SN 56.8.
• Cundasuttaṁ AN 10.176.
• Dhammavādīpañhāsuttaṁ SN 38.3.
• Dhaniyasuttaṁ Sn 1.2.
• Duccaritasuttaṁ AN 4.221.
• Dukkathāsuttaṁ AN 5.157.
• Dutiyaisidattasuttaṁ SN 41.3.
• Dutiyasekhasuttaṁ AN 5.90.
• Duṭṭhaṭṭhakasuttaṁ Sn 4.3.
• Ekakanipāta, Tatiyavagga AN 1.212.
• Kakacūpamasuttaṁ MN 21.
• Ekakanipāta, Tatiyavagga AN 3.67.
• KN Thag 1239-1240, 1242.
• KN, Dhp 81.
• Kokālikasuttaṁ AN 10.89.
• Kolitasuttaṁ SN 21.1.
• Maggavibhaṁgasuttaṁ SN 45.8.
• Mahācattārīsakasuttaṁ MN 117.
• Mahāsīhanādasuttaṁ MN 12.
• Meghiyasuttaṁ AN 9.3.
• Meghiyasuttaṁ KN Ud 4.1.
• Micchāvācāsuttaṁ AN 5.119.
• Moggallānasuttaṁ  SN 44.7.
• Ñāṇavibhaṁga Vb 16, 10. Dasakamātikā.
• Pañhabyākaraṇasuttaṁ AN 4.42.
• Paraṁmaraṇasuttaṁ SN 16.12.
• Parosahassasuttaṁ SN 8.8.
• Paṭhamaakkhantisuttaṁ AN 5.215.
• Paṭhamakathāvatthusuttaṁ AN 10.69.
• Paṭhamanānātitthiyasuttaṁ KN Ud 6.4.
• Paṭhamasañcetanikasuttaṁ AN 10.217
• Patilīnasuttaṁ AN 4.38.
• Sabbāsavasuttaṁ MN 2.
• Sāmaññaphalasuttaṁ DN 2.
• Sambodhisuttaṁ AN 9.1.
• Saṁghabhedakakkhandhaka Kd 17 (Tatiyabhāṇavāra, 1. Saṁghabhedakathā).
• Sandakasuttaṁ MN 76.
• Saṁgītisuttaṁ DN 33.
• Mahākhandhaka  Kd 16.
• Sīhanādasuttaṁ AN 10.21.
• Subhāsitasuttaṁ KN Snp  3.3.
• Tikicchakasuttaṁ AN 10.108.
• Tiracchānakathāsuttaṁ SN 56.10.
• Udumbarikasuttaṁ DN 25.
• Vibhaṁga 168, lk. 349.