Naudinguid pakkuvast valest käitumisest hoidumine (kāmesu micchācāra virati)
Antud juhis esineb paali algtekstides kahes variatsioonis.
1.
2.
1.
2.
„Tee analüüsi suttas“[6] on kolmandaks kõlblusjuhiseks mittebrahmalikust käitumisest hoidumine (abrahmacariyā veramaṇī) ja „Tõe analüüsi suttas“[7] naudingut pakkuvast valest käitumisest hoidumine (kāmesu-micchācāra veramaṇī). Kuigi erineva sõnastuse taga peitub sama sisu, võib eeldada, et erinev sõnakasutus võis olla tingitud kuulajaskonna eripärast. Sageli tulid Buddha õpetust kuulama ka kohalikud braahmanid, kes esindasid tolle aja mõistes parimat ja kõlbelisemat käitumist, millele ka Buddha oma sõnakasutusega viitas.
„Vale käitumise sutta“[8] kohaselt ei tohi end siduda naudingut pakkuva vale käitumisega, teisi sellele julgustada (samādapeti), naudingut pakkuvat valet käitumist kiita (samanuñño) ega sellest ülistavalt rääkida (vaṇṇaṁ bhāsati) – need teod juhivad uue sünni Niraajasse.
Seksuaalsuhte definitsioon. Nii Vinayapiṭaka, kui ka Atthasālinī kohaselt kvalifitseerub ebaseadusliku seksuaalvahekorra alla tegu, mis sisaldab nelja komponenti:
1.
4.
Seitse seksuaalsuse köidikut
. „Seksuaalsuse suttas“[9] õpetab Buddha, mida tähendab mittepuhastunud (aparisuddha) ja seitsme seksuaalsuse köidikuga seotud eluviisi kaudu brahmaliku käitumise murdumine (khaṇḍa), mõranemine (chidda), määrdumine (sabala) ja teotamine (kammāsampī). Suttas toodud seitse seksuaalsuse köidikut (sattannaṁ methuna-saṁyogānaṁ) on järgmised: kui brahmaan:1.
1.
2.
3.
4.
6.
Kuni braahman ei ole vabanenud neist seitsmest seksuaalsuse köidikust, ei saa ta leinast, halast, valust, pahameelest, ahastusest (soka-parideva-dukkha-domanass-upāyāsā) ja dukkhast vabaneda ega virguda. Kes aga hoidub seitsmest seksuaalsuse köidikust ja hülgab need ning elab brahmalikku elu, see saavutab teadmise (ñāṇa), nägemise (dassana) ning mõistmise:
Kõigutamatu on minu vabanemine, see on minu viimane sünd, ei ole enam uut olemasolu.[10]
Ilmikud ja seksuaalsus
. Buddha õpetus ei suhtu ilmikute seksi taunivalt. Puudub ka halvustav või hukkamõistev suhtumine masturbeerimise, homoseksuaalsuse, mitmenaisepidamise jt erinevate seksuaalkäitumisvormide suhtes – v.a juhul, kui mingi seksuaalkäitumise vorm (nt mitmenaisepidamine, lägisugulastega abiellumine jms) on seadusega keelatud. Küll aga julgustab Buddha õiget dhammat teostama, ihasid kontrollima ning sõltuvustest ja seksuaalköidikutest vabanenuna puhast elu elama.[11]
Sangha ja seksuaalsus
. Bhikkhud võtavad enesele vabatahtlikult järgida vinajas toodud tsölibaadi kohustust, sestap ei ole bhikkhule kohane mingigi seksuaalne aktiivsus ühegi neljast soost inimesega (manussa), milleks on Vinaja kohaselt:
1.
2.
3.
4.
Kastraate ja hermafrodiite ei tohi ordineerida, arvestades võimalust, et nood võivad hakata ahvatlema bhikkhusid või bhikkhuneid tsölibaadi murdmisele.[14] Vinajas on toodud lugu kastraadist, kes ahvatles üht bhikkhut, paksu noorbhikkhut ja elevandijuhte-tallimehi, pakkudes neile oma keha rüvetamiseks. Kaks esimest saatsid paṇḍaka ära kuid viimane grupp nõustus. Peale seda juhtumit ütles Buddha, et kastraate ei tohi enam ordineerida.[15]
Buddha hoiatas, et isegi hea bhikkhu võib kahtluse ja usaldamatuse alla sattuda, kui ta läheb almuseid koguma prostituutide, leskede, labaste noorte naiste, kastraatide või bhikkhunide juurde.[16] Ka ei tohi bhikkhu istuda privaatses paigas koos kastraadiga, kuigi see on väiksem eksimus kui privaatses paigas naisega viibimine.
Bhikkhu puhul liigitub nii enese kui teise masturbeerimine tõsise eksimuse alla. Kui aga rahulolematuses piinlevad bhikkhunid laksutavad enese või teise suguelundeid peopesa või mingi esemega ja laksutaja naudib kokkupuudet, liigitub see väiksema eksimuse alla.[17]
Erakluses elades võetud tsölibaadi kohustuse rikkumine ja madalale seksuaalsuhtesse laskumine (methuna-manuyutta) toob Buddha sõnul kaasa õpetuse (sāsana) unustamise ning õigelt teelt valele teele liikumise, mis on mittearijalik ja iseloomustab madalaid tavainimesi (hīnamāhu puthujjanaṁ). Sellise endine kuulsus ja hea maine (yaso kitti) on rikutud ja nad on mõtetest (saṅkappehi) rõhutud. Kuuldes, mida teised neist räägivad, on neil kurb (kapaṇa) ja piinlik (maṅku). Nad ründavad vastu verbaalsete odadega ning laskuvad pimedusse ja valedesse (mosavajja). Arija aga rändab üksi, ei seo end seksuaalsega, ei hooli naudingutest (kāmesu) ega pea end seepärast teistest, sh seksuaalseid naudinguid nautijatest paremaks. Ta treenib erakluses kuni on kõik üleujutused (ogha = āsava) ületanud.[18]
Vinayapiṭaka räägib rohkem heteroseksuaalsest kui muudest seksuaalkäitumise vormidest, mis oli ilmselt tol ajal aktuaalsem. Kui „Vinajas“ on homoseksuaalsetesse ilmingutesse ja eneserahuldamisse suhtumine pigem leebem, siis bhikkhu suguühe naise, bhikkhuni või emase loomaga (nt „Vinajakorvis“ toodud näitel ahviga) toob kaasa raskeima karistuse – sanghast väljaarvamise. Seksuaalsus vadžrajaana budismis 1200-1300 a. peale Buddha surma tekkinud vadžrajaana (ka mantrajaana, tantrajaana, lamaism) erineb oluliselt Buddha originaalõpetusest. Üle-Indialine tantra, millest on tekkinud ka vadžrajaana, on sümboolikarikas mahaajaana alla liigituv traditsioon. Sellele filosoofiale on omane maagilised rituaalid ning seksuaaliha „kanaliseerimine“ bodhisattva ehk virgumisolendi ideaali saavutamiseks. Vadžrajaanat iseloomustab väga rikkalik ja raskeltmõistetav seksuaalne sümbolism, kust leiab ka Buddha või bodhisattva ja naiskaaslase vahelisi rituaalset suguühet kujutavaid pilte ja skulptuure. Tantrismi „kõrgemate tasandite“ saavutamise idee eeldab tantrate kohaselt energia äratamist ja selle manipuleerimist, mis algselt pärineb seksuaaljoogast. Rituaalses suguühtes naissoost kaaslasega (śakt ehk väega) „stimuleeritakse“ virgumisteadvuse (bodhi-citta) tekkimist, mida sümboliseerib sperma. Vadžrajaana teostus on läbi ajaloo kätkenud suguühtesse astumist (madalamast klassist) naistega, liha (sh surnud koera raibete ja inimeste laipade) ning muude ebapuhaste ainete söömist jms.[23] Mõned hilisemad tantristlikud, vadžrajaana ja dzogtšeni traditsioonid kujunesid konkreetsete kultuuriliste ja poliitiliste tingimuste mõjul, integreerides ka kohalikke šamanistlikke elemente. Neis koolkondades kujunesid välja praktikad ja rõhuasetused, mis erinevad varajase budismi kanooniliste tekstide ja theeravaada traditsiooni käsitlustest. Näiteks dzogtšeni („suur täius“) kontekstis on tänapäevalgi dokumenteeritud vastuolulisi ja problemaatilisi juhtumeid, sealhulgas õpilaste seksuaalset väärkohtlemist, vabaduste võtmist ja eksitavat dharma praktikat.[24] Seksuaalvahekord kätkeb endas „Vinayapiṭaka’s“ toodud vabanemisjuhiste põhise kõlbelise ohjamise (pāṭimokkha-saṁvara-sīla) rikkumist, mille tagajärjeks nägi Buddha ette raskeima karistuse – sanghast väljaheitmise (pārājika). Kuna Buddha õpetuse kohaselt on seksuaaliha plekk (kilesa), millest tuleb vabaneda, siis on vadžrajaana tantristlikud praktikad theeravaadas välistatud. [1] „Sikkhāpadavibhaṁga“ Vb 14. [2] „Saṁvarasuttaṁ“ AN 4.14 „Sekhasuttaṁ“ MN 53 „Gopālasuttaṁ“ AN 11.17. [3] sati tähendab tegevuste teadvustamisest tulenevat teadlikkust ehk teadvustatust ja sampajañña sellele teadlikkusele rajanevat arusaamist ja tarkust, mis näeb kõiki asju ning nähtuseid läbi kolme olemasolu omaduse, milleks on: püsitus, dukkha ja minatus (anicca, dukkha, anattā). Teadlikkuse arendamisest räägib täpsemalt „Teadlikkuse loomisesutta“ MN 10. [4] Vitthatūposathasutta AN 8.42 jt. [5] Cundasutta AN 10.176; Vinayapiṭaka, „Sañcaritta“ Bu Vb Ss 5. [6] Maggavibhaṁgasutta SN 45.8 [7] Saccavibhaṁgasutta MN 141. [8] „Micchācārīpāḷi AN 4.266. [9] Methunasutta AN 7.50. [10] „akuppā me vimutti, ayamantimā jāti, natthi dāni punabbhavo.“ – „Methunasutta“ AN 7.50. [11] „Methunasutta“ AN 7.50. [12] ubhato mõlemad, kahene, kahel moel, mõlemal poolel + byañjanaka (vyañj-) märk, tunnus = mõlema sootunnuse omamine = hermafrodiit (PED lk 732-733); paṇḍaka „see, kes on ilma munanditeta“ (sündinult või ka hiljem kastreeritud), kujundlikus kõnes ka „nõrguke“ (PED lk 921). Varasemates tekstides viitab sõna paṇḍaka sotsiaalselt häbimärgistatud klassile. [13] Vinayapiṭaka, „Bhikkhunikkhandhaka“ Kd 20. [14] Vinayapiṭaka, Mahākhandhaka Kd 1 ja „Bhikkhunikkhandhaka“ Kd 20. [15] Vinayapiṭaka, Mahākhandhaka Kd 1. [16] Vinayapiṭaka, Mahākhandhaka Kd 1. [17] Vinayapiṭaka, „Parivāra“. [18] „Tissametteyyasutta“ Snp 4.7. [19] Vinayapiṭaka, Methunadhamma Vin Pj 1. Vt ka Harvey, lk 412. [20] DhpA. 1.325-32; AKB. IV 55a-b. [21] Vt DVE, III osa, ptk „Hüveline sõber (kalyāṇamitta)“. [22] Harvey, lk 424. [23] Skilton Andrew. (2012). Budismi lühiajalugu. Tallinn: Koolibri, lk 128-135. [24] Nt hiljutine vägistajast ja inimröövijast „valgustunud“ tiibeti õpetaja Dzogchen Khenpo Choga Rinpoche (ka Choying Rabjam) juhtum, millesse oli seotud kogu Dzogcheni Retreat Centeris Eugene’i juhatus: Nico Hines, „Guru Accused of „Mystical“ Baby Plot in U.S. Rape Case“ https://www.yahoo.com/news/guru-accused-mystical-baby-plot-182643471.html 12 aprillil, 2023 a.Homoseksuaalsus
. Seksuaalne kalduvus on varasema elu teo ehk kamma selles elus küpsenud vili, millesse Buddha järgija suhtub mõistmisega. Seksuaalkäitumine võib muutuda nii selles elus kui uue sünniga. „Vinajas“ on toodud ära juhtum bhikkhust, kellel tekkis naisele iseloomulik seksuaalolemus (itthi-bhāva) ja bhikkhunist, kellel tekkis mehele iseloomulik seksuaalolemus (purisa-bhāva). Mõlemal juhul küll Buddha aktsepteeris nende jätkamist sanghas, kuid ütles, nad peavad järgima nende seksuaalkarakteristikaga kooskõlas olevat vinajat.[19] „Dhammapada selgitus“ toob ära loo naisele iseloomuliku seksuaalolemusega mehest, kes jätkas virgumise tee teostamist, kuni temast sai arahant.[20] Seega ei mõjuta seksuaalne sättumus virgumist ega takista sanghaga liitumist. Budistlikes riikides, kus seksuaalset diskrimineerimist ei esine, on homoseksuaalsed bhikkhud ja bhikkhunid tavapäraseks osaks sanghast. Buddha ei õhutanud seksuaalset halvustamist, vaid õpetas õigel vaatel põhineva, kõlbelise ja oskuslikku eluviisi arendist, sellel põhineva džhaanade arendamise kaudu tulvadest vabanemist, teadmiste saavutamist ja nibbaana teostamist.MKuigi mõned autorid on küll väitnud, et homoseksuaalse käitumise suhtes leebema suhtumise põhjuseks võib olla tõik, et see ei too kaasa rasestumist ja sellega kaasnevaid kohustusi, ei ole see theeravaadas bhikkhude vahelise seksuaalsuhe aktsepteeritud (sellisel juhul võiks ka kastraate ordineerida).HüvelineAga hüveline sõprus (kalyāṇa-mitta)[21] on kloostris soositud ja see mängib vaimses elus keskset rolli, kuid seksuaalne aktiivsus mitte, v.a Jaapanis ja osades Tiibeti koolkondades, kus see on aktsepteeritud. Jaapanis ei ole homoseksuaalne suhe kloostris midagi ebatavalist ja heteroseksuaalsetel preestritel on mõnes sektis lubatud isegi abielluda. Samuti aktsepteeritakse Hiina kloostrites homoseksuaalset käitumist. Lõuna ja põhja budistlikes maades peetakse homoseksuaalset käitumist kõlbetuks, kuid puudub diskrimineerimine. Sri Lankal, kus ühiskond näeb bhikkhu staatust eluaegsena ega suhtu hästi sanghast lahkumisse, esineb homoseksuaalsust bhikkhude puhu, kes ei suuda oma iha kontrollida. Selliseid juhtumeid käsitletakse Sri Lankal enamasti huumoriga.[22] Kuigi Tai ühiskonnas suhtutakse homoseksuaalsusesse pigem heatahtlikkuse jaja/või mõistmisega, oodatakse sealgi ordineeritud liikmetelt täielikku tsölibaadi nõude järgimist. Sama nõue kehtib ka Eesti Theeravaada Sangha bhikkhude kohta.