Virgumisjärgsed nädalad
Vinayapiṭaka osa Mahāvaggapāli ning Udānapāli’s sisalduv i[1] kirjeldavad Buddha virgumisjärgset aega, millest suurema osa ajast veetis ta keskenduses Nerañjarā jõe lähedal asuva bodhipuu all, kohas, kus ta saavutas mõistmise ja virgus (bodhi), ning mida hiljem hakati seetõttu nimetama Bodhgayā’ks (Bodh Gaya). „Vinajakorv“, (Vinayapiṭaka) ja „Sünnilood“ (Jātaka) kajastavad virgumisjärgset perioodi mõnevõrra erinevalt.
Esimese nädala[2] veetis Buddha istudes Uruvelā’s Nerañjarā jõe kaldal virgumispuu all lootosasendis, kogedes lõplikku vabanemisõndsust (vimutti vukha). Esimesel nädalal vaatles ta sõltuvuslikku tekkimist nii tekkimise kui tekkimisele vastupidises järjekorras. Ta nägi, kuidas (1) mitteteadmine (avijjā) kui tingimus, põhjustab (2) moodustised (saṁkhāra), mis omakorda põhjustavad (3) teadvuse (viññāna) esilekerkimise. Teadvus põhjustab (4) nime ja vormi (nāma-rūpa), mis omakorda põhjustab (5) kuue ala (salāyatana) ilmnemise. Kuus ala põhjustavad (6) kokkupuute (phassa) ja see omakorda (7) tunde (vedanā). Tunne põhjustab (8) iha (taṇhā) ning iha põhjustab (9) klammerdumise (upādāna). Klammerdumine põhjustab (10) olemasolu (bhava) ja see omakorda (11) sünni (jāti), (12) vanaduse ja surma (jarā-maraṇa), millega kaasnevad lein, hala, valu, pahameel ja ahastus (soka-parideva-dukkha-domanass-upāyāsā) – nii tekibki dukkha kogumik (dukkha-k-khandha). Seejärel vaatles Buddha sõltuvuslikku tekkimist vastupidises järjekorras, ning nägi, et teadmatuse peatumisel ja kire täielikul lakkamisel, lakkavad ka moodustised (avijjāya tveva asesavirāganirodhā saṁkhāranirodho). Kui lakkavad moodustised, lakkavad ka nimi ja vorm (viññāṇanirodhā nāmarūpanirodho) jne, kuni vanaduse ja sünni lakkamiseni välja – see ongi dukkha kogumiku lakkamine.
Teisel nädalal keskendus Buddha tänutundes virgumispuu vaatlemisele. Kuni tänase päevani austavad inimesed nii virgumispuud, mille all Buddha saavutas nibbaana ehk vaibumise (nibbāna), kui ka selle võsudest võrsunud puid, mida Arija järgijad on istutanud kõikjale, kus kliima seda vähegi võimaldab. Teisel nädalal möödus Buddhast üks rahulolematu ja üleolevat irvitamist sünnitav (huṁ-huṁka-jātika) braahman.[3] Peale Buddhaga viisakusavalduste vahetamist jäi braahman Buddhast sobilikult viisakas kauguses ühele poolele seisma ja küsis, kuidas saab inimene braahmaniks ja mis dhammad teevad inimesest braahmani. Buddha selgitas, et braahman on see, kes välistab kurjad dhammad (bāhita-pāpa-dhammo), on vaba rahulolematusest ja irvitamisest (ni-huṁ-huṁka), vaba tulvadest (nikkasāvo), kes valitseb ennast (yatatto), tunneb veeda tekste (vedantagū), on elanud brahmalikult käitudes (vūsita-brahma-cariyo), kõneleb dhammast brahmalikult, ega ole kunagi siin maailmas upsakas ega üleolev (yassussadā natthi kuhiñci loke).[4]
Kolmandal nädalal jätkas Buddha keskendust. Siis aga tõusis torm, 7 päeva sadas vihma, puhus külm tuul ja taevas oli pilves. Legendi kohaselt kaitses sel ajal Buddhat külma, kuuma, kärbeste, sääskede, tuule jt tüütuste eest madude kuningas Mucalinda. Antud motiiv esineb sageli budistlikus maalikunstis, graafikas ja skulptuuris.
Neljandal nädalal möödusid Buddhast Ukkalā’st tulevad Tapussa ja Bhallika, kes pakkusid Buddhale almustoiduks, mille vastuvõtmiseks lõid legendi kohaselt „Nelja suure kuninga valla“ kuningad neli kivist nõud. Kui Tapussa ja Bhallika olid söömise lõpetanud, läksid nad Buddha ja dhamma kaitse alla, saades esimesteks ilmikjärgijateks ja pannes seeläbi aluse ilmikjärgijate sanghale.[5]
Neljanda nädala lõppedes mõtlustas Buddha saavutatud virgumise üle ning sellest, kas kirest ja vihast pimestatud rahvamass on võimeline mõistma dhammat, mis on raskesti saavutatav, peen, sügav ja mittenähtav. Brahma Sahampati aga nägi Buddha meeles toimuvat ja palus, et Buddha hakkaks inimesi õpetama.[6]
Kui „Vinajakorv“ sisaldab viit virgumisjärgset nädalat, siis hilisema päritoluga India müüte, muinasjutte, rahvaluulet ja muistendeid sisaldav „Sünnilood“ kirjeldab seitset virgumisjärgset nädalat, mida ilmestavad mitmed müütidele kohased ebamaised elemendid.[7]
[1] Vastavalt Mahākhandhaka Kd 1.
[2] Mahākhandhaka Kd 1, Bodhikathā (1). Vt ka Paṭhamabodhisutta KN Ud 1.1; Dutiyabodhisutta KN Ud 1.2; Tatiyabodhisutta KN Ud 1.3; Huṁhuṅkasutta Ud 1.4.
[3] Braahmanite klassi esindaja, kes vastas küsimustele: „mis vaade sul on?“, häälitsedes „hun-hun“. Selliste braahmanite usk rajanes sõna huṁ-huṁ lausumisele. Samuti on huṁ üleoleku, rahulolematuse või keeldumise avaldus: huṅkāra [huṅ + kāra] see, kes „teeb hun“ ehk kes uriseb, nuriseb või on tõre.
[4] „yo brāhmaṇo bāhitapāpadhammo, nihuṁhuṁko nikkasāvo yatatto [yata+attan]; vedantagū vusitabrahmacariyo, dhammena so brahmavādaṁ vadeyya; yassussadā natthi kuhiñci loke ti.” – Mahākhandhaka Kd 1. „Bodhikathā niṭṭhitā“, „Ajapālakathā (2)“.
[5] Vt DVE, I osa, ptk „Ilmikute sangha tekkimine“.
[6] Vt DVE, I osa, ptk „Kutse dhamma õpetamiseks“; ja ka Ariyapariyesanāsutta [Pāsarāsisutta] MN 26.
[7] Müütilisi lugusid jutustavates „Sünnilugudes“ (Jātaka) nimetatakse esimest nädalat „esimeseks virgumisjärgseks istumiseks“ (paṭhamaṁ bodhi pallaṁkaṁ), mis vastab „Vinajakorvis“ ja suttades toodule. Teisel nädalal (dutiyaṁ ca anibbisaṁ) tõusnud Buddha oma istmelt ja teostanud virgumises kahtlevatele jumalustele „suure erakordse kaksikime“ (yamaka mahapāṭihāriya, yamakapāṭihāra), mida saab sooritada vaid Buddha, kui sinised ja punased kiired (vesi ja tuli) kiirguvad samaaegselt nahapooridest välja (mis eeldab tule ja vee kasiṇa teostuses täiuslikku saavutust). Seejärel keskendus ta nädala lõpuni tänutundes virgumispuu vaatlemisele. Kolmandal nädalal ehk „üles-alla ülimasse“ (tatiyaṁ cankamanaṁ seṭṭhaṁ) nädalal olla ta ehitanud virgumisega saavutatud võime abil taevasse vääriskividest promenaadi (ratana camkamana) kohast, kus ta oli virgunud ning kõndinud seda mööda üles-alla. Neljandal nädalal (catutthaṁ ratanagharaṁ) olla ta loonud virgumispuust loe ilmakaares kalliskivimaja (ratanaghara), kus ta mõtiskledes abhidhamma kontekstis suhetest, mis on toodud Abhidhammapiṭaka seitsmendas raamatus „Suhted“ („Paṭṭhāna“). Legendi kohaselt õpetas Buddha abhidhammat esimesena Tāvatiṁsā taevalikus deevade vallas (devaloka) oma emale ning hiljem oma õpilastele, sh Sāriputta’le, kes selle omakorda Esimesel Sanghakogul maatriksi nime all Sanghakogul osalenud arahantide ees ette kandis, ning kes omakorda selle autentsust kinnitasid. Ajal, mil ta mõtiskles sõltuvuslikest suhetest (paṭṭhāna), puhastus tema kehas olev veri ja meel sedavõrd, et keha hakkas kuuevärviliselt (st vikerkaarevärviliselt) kiirgama. Viiendal nädalal (pañcamaṁ ajapapalan) lahkus Buddha kalliskivimajast ja naases Ajapāla viigipuu alla, et nautida vabanemisõnne (vimuttisukha). „Jātaka’s“ toodud selgituse põhjal tulid sel ajal veel Māra koos oma kolme tütre, Tanhā, Arati and Ragā’ga Buddhat ahvatlema, kuid ebaõnnestusid ja mõistsid, et Buddha on tõesti virgunud. Antud müüt annab piltlikult edasi tõdemuse, et Māra (surm ja häving) ning tema tütred Taṇhā (iha), Arati (mittemeeldivus või kadedus) ja Rāga (kirg) ei oma Mõistnule (buddha) vähimatki mõju. Kuuendal nädalal (mucalindena chaṭṭhamaṁ), kui Buddha nautis taas vabanemise õndsust Mucalinda puu all, tõusis 7 päeva kestnud torm, sadas vihma, puhus külm tuul ja taevas oli pilves. „Jātakas“ toodud legendi kohaselt kaitses sel ajal Buddhat madude kuningas Mucalinda, kes keeras oma keha 7 korda ümber Buddha ja avas kapuutsina Buddha pea kohal oma kaela ümber oleva naha, kaitsmaks Buddhat külma, kuuma, kärbeste, sääskede, tuule jt tüütuste eest. Vihma lakkades olevat Mucalinda võtnud noore mehe kuju ja Buddhale austust avaldanud. Seitsmenda nädala (sattamaṁ rajayatanaṁ) veetis Buddha rājāyatana puu all virgumisõndsust kogedes. Virgumiskoidikul lausus Buddha:
„Olen otsides ekselnud läbi paljude olemasolu sündide, kuid mitte leidnud selle maja (=kilesa) ehitajat. Kurblik on sündide kordumine. Oo, majaehitaja, olen sind näinud! Sa ei ehita enam uut maja! Kõik sinu sarikad on murdunud, sinu harjapuu (=avijjā) on purunenud! Meel on tingimatusse jõudnud. Iha lõppemine on saavutatud.“