Viis klammerdumise kogumikku (pañcupādānakkhandhā)

Vorm on nagu vahuhunnik, tunded kui veemullid, taju kui miraaž, moodustised kui südamikuta banaanitaime tüvi ja teadvus kui silmamoonutus.^[1]

Viis klammerdumise kogumikku (pañcupādānakkhandhā) [pañca viis + upādāna küte; tarnimine, varustamine; haarama, kahmama, kinni hoidma, klammerduma; substraat ehk alus, mis hoiab aktiivset protsessi käigus + khandha mass, (jäme) aine; kere (suurem kehaosa, kas õlg/selg); (puu)tüvi; kogu(mik), kogum, osa] on kehalised ja meelelised kogumikud, mille koos esinemist peetakse inimeseks või isiksuseks.

Buddha dhamma seisukohast eksisteerivad kõik dhammad (objektid, subjektid, nähtused), elemendid (dhātu) ja olemasoluga seotud nähtused (sa-bhāva-dhamma) vastavalt nende omadustele. Miski ei saa ilmneda kõigest muust eraldiseisva, muutumatu üksusena ja sama kehtib ka kõikide elusolendite kohta. Ei ole olemas omajat, isikut või isiksust, kes võiks ennast nimetada nende asjade, nähtuste või elementide omajaks, kel oleks tegelik ainuvõim nende üle.

Inimese tõelise olemuse mõistmist hägustavad väärarusaamadest sündinud enesemääratluse teooriad.^[2] See, mida tavaliselt nimetatakse minaks, inimeseks või isiksuseks, on oma olemuselt vaid ajutiselt ilmnenud viis klammerdumise kogumikku (pañc-upādāna-kkhandhā), milleks on:^[3]

1. vormi kogumik (rūpa-kkhandha),
2. tunnete kogumik (vedanā-kkhandha),
3. tajude kogumik (saññā-kkhandha),
4. moodustiste kogumik (saṁkhāra-kkhandha),
5. teadvuse kogumik (viññāṇa-kkhandha).

Lisaks viiesele kogumike jaotusele esineb abhidhammas ka kahene ja kolmene kogumike jaotus.

• Kahese jaotuse kohaselt jagatakse viis kogumikku (1) nimeks ja (2) vormiks (nāma-rūpa)^[4].
• Kolmese jaotuse kohaselt 1. (1) vormiks (rūpa), 2.  (2-4) teadvusteguriteks (cetasika) ja 3. (5) teadvuseks (citta).^[5]

KLAMMERDUMISKOGUMIKE JAOTUSED
Suttantapiṭaka	Abhidhammapiṭaka
Viiene jaotus	Kolmene jaotus	Kahene jaotus
vormi kogumik      (rūpa-kkhandha) tunnete kogumik      (vedanā-kkhandha) tajude kogumik      (saññā-kkhandha) moodustiste kogumik      (saṁkhāra-kkhandha) teadvuse kogumik      (viññāṇa-kkhandha).	vorm (rūpa) (=1) teadvustegurid (cetasika) (=2-4) teadvus (citta) (=5)	nimi (nāma) (=2-5) vorm (rūpa) (=1)
Khandhasutta SN 22.48	Dhammasaṁgaṇī	Vibhaṅga  Vib.1

Kogumikud ei tähenda muutumatuid või eraldiseisvaid „kuhjasid“, vaid need on pidevalt ja samaaegselt muutuvateks kehalisteks aineteks ja meelelisteks rühmadeks jaotatud muutuvad nähtused, mis toimivad neid kooshoidva põhjuse lõpliku lakkamiseni. Oma olemuselt on see mudel elusolendi, peamiselt just inimese kirjeldamiseks, mõistmiseks ja olemasolust vabanemiseks.

Kogumik ja klammerdumiskogumik

Kõik olendid moodustuvad viiest kogumikust, sõltumata sellest, kas nad on saavutanud nibbaana või mitte. „Kogumike suttas“^[6] selgitab Buddha, et viis kogumikku (pañca-k-khandhā) ja viis klammerdumiskogumikku (pañc-upādāna-k-khandha) on erinevad.

• Kogumikuks (khandha) nimetatakse näiteks vormi kogumike (rūpa-k-khandha) puhul kõiki vorme nii minevikus, tulevikus kui olevikus, nii sisemisi kui välimisi, jämedaid kui peeneid, madalaid kui kõrgeid, kaugel kui lähedal. Sama põhimõte kehtib ka ülejäänud nelja kogumiku suhtes.
• Klammerdumise kogumikus (upādāna-k-khandhā) nimetatakse aga vormi puhul kõiki vorme nii minevikus, tulevikus kui olevikus, nii sisemisi kui välimisi, jämedaid kui peeneid, madalaid kui kõrgeid, kaugel kui lähedal ja vorme, mis esinevad koos tulvadega (sāsavā) ja on altid klammerduma (upādāna). Sellisel juhul on tegemist vormi klammerdumise kogumikuga, tunde klammerdumise kogumikuga jne.

Seega, virgunud arahanti puhul on tegemist kogumikega (khandhā) ja mittevirgunu puhul klammerdumise kogumikega (upādāna-k-khandha).

Mitteteadmisest (avijjā) juurdunud ja ihast (taṇhā) jõustatud mõtlemine on seotud asjade ja nähtuste iseendaga samastamisega ega võimalda mõista olemasolu nii nagu see tõeliselt on (= anicca, dukkha, anattā)^[7], mistõttu ei saa tekkida ka ühtegi lõplikku rahuldust pakkuvat kogemust. Kuni inimene samastab ennast kogumikega, peab ta kogema dukkhat. Piltlikult öeldes istub mitteteadmine iha õlgadel ja liigub kõikjal, kuhu iha ta kannab, joostes kogumike järele, püüdes neist haarata, neid kinni hoida ja neisse klammerduda. Sellist viit kogumikku nimetataksegi viieks klammerdumise kogumikuks (upādāna-k-khandha). Virgunud olendid ehk mõistnud (buddhad), üksimõistnud ja arahantid näevad aga olemasolu kui püsitut, dukkhalikku ning minatut ilmnemist ja kadumist, tekkimist ja lakkamist, sündi ja surma.

Kuna kogumikud on püsitud, ei saa need pakkuda püsivat rahulolu ega õnne. Kuna kogumikud ei paku püsivat rahulolu ega õnne, siis on need dukkha. Kuna kogumikud muutuvad meie tahtest sõltumata ja on oma olemuselt dukkha, siis ei saa need kogumikud olla minu kontrolli all, minu omad, kuuluda mulle ega moodustada mind. Kuna virgunud olendid on mõistnud inimeseks nimetatava tõelist olemust ja tajuvad inimesi, olendeid ja nähtuseid kui püsituid, dukkhalikke ja minatuid kogumikke, siis ei klammerdu nad enam kogumike külge. Sellist püsitustaju, dukkhataju ja minatustaju omavat virgunud olendit nimetatakse lihtsalt kogumikeks (khandhā).^[8] Arahanti häält on võimalik kuulda, tema keha ehk vormi on võimalik näha ja tema puudutust kogeda, kuid meel, mis on kire, iha, viha ja mitteteadmise poolt hägustatud, ei ole võimeline mõistma arahanti tõelist olemust ega tema poolt saavutatud püsitustaju, duhhkataju ja minatustaju, vabanemist ning vaibumist.

Vormi kogumik (rūpa-kkhandhā)

Vormi kogumik (rūpa-k-khandhā) esindab ainsana mateeriat, ülejäänud neli kogumikku liigituvad nime (nāma) alla. Peamiselt kasutas Buddha vormi (rūpa) mõistet kehale (kāya) viitamiseks ja õpetas, et vormi nimetakse vormiks, kuna see on vormuv (ruppatīti) külma, kuuma, nälja ja janu poolt ning tajutav kärbeste, sääskede, tuule, päikese ja madudega kokkupuutes.^[9] „Ainelise keha kümne dhamma suttas“^[10] õpetab Buddha, et selle keha tõttu ilmnevad 10 dhammat, milleks on külm, kuum, nälg, janu, väljaheited, uriin, kehaohjamine, kõneohjamine, eluviisiohjamine ning uude sündi juhtiv olemasolumoodustis.

See, milline vorm (rūpa) ehk keha (kāya) ühel või teisel olendil on (haiglase või tugeva tervisega, kena välimusega või mitte jne) sõltub tema varasematest tegudest (kamma).^[11] Vorm ehk aine (rūpa) ise muutub aga vastavalt loomulikele seaduspäradele (niyāma).^[12]

Abhidhamma kohaselt kuuluvad vormi kogumiku alla kõik vormid nii minevikus (atīta), tulevikus (anāgata), olevikus (paccuppanna), sisemine (ajjhatta), välimine (bahiddhā), jäme (oḷārika), peen (sukhuma), madal (hīnā), kõrge (paṇīta), kaugel (dūre) ja lähedal (santika).^[13]

1. Mineviku vormid (rūpa atīta) on kõik lakanud, lõppenud ja möödunud neli suurt elementi ja nende omadust; tuleviku vormid (rūpa anāgata) on veel mitteilmunud neli suurt elementi ja nende omadust; ja oleviku vormid (rūpa paccuppanna) on sündinud, olemasollu tulnud neli suurt elementi ja nende omadust.
2. Sisemine vorm (rūpa ajjhatta) on olendi enda vormi kogumik; ja välimine vorm (rūpa bahiddhā) teiste olendite vormi kogumikud; jäme vorm (rūpa oḷārika) on silma ala (cakkhāyatana), kõrva ala (sotāyatana), nina ala (ghāṇāyatana), keele ala (jivhāyatana), keha ala (kāyāyatana), vormi ala (rūpāyatana), heli ala (saddāyatana), lõhna ala (gandhāyatana), maitse ala (rasāyatana) ja puute ala (phoṭṭhabbāyatana); ning peen vorm (rūpa sukhuma), naiselikkuse võime (itthindriya), mehelikkuse võime (purisindriya), eluvõime (jīvitindriyaṁ), kehaline väljendus (kāyaviññatti), suuline väljendus (vacīviññatti), ruumielement (ākāsadhātu), vormi liikuvus (rūpassa lahutā), vormi elastsus ehk vormuvus (rūpassa mudutā), vormi kohaldumine (rūpassa kammaññāta), vormi arenemine (rūpassa upacaya), vormi jätkumine (rūpassa santati), vormi vananemine (rūpassa jaratā), vormi püsitus (rūpassa aniccatā) ja toetav toide (kabaḷīkāro āhāro).^[14] Eelnev loetelu esindab vormi tuletisi (upādā-rūpāni).^[15]
3. Madal vorm (rūpa hīna) on põlastusväärne, põlatud, väärtusetu, alandav, naeruväärne, mittelugupeetud, mida peetakse halvemaks, soovimatuks, mitteihaldusväärseks, mittemeeldivaks, mis on nähtav, kuuldav, haistetav, maitstav, kombitav,^[16] ja kõrge vorm (rūpaṁ paṇīta) on madalama vormi omaduste vastand, st mittepõlastusväärne jne, mis on nähtav, kuuldav, haistetav, maitstav ja kombitav.^[17]
4. Kauge vorm (rūpaṁ dūre) on naiselikkuse võime (itthindriya), mehelikkuse võime (purisindriya) ja toide (āhāra) või mis iganes vormi omadus, mis ei asu mitte lähedal, vaid eemal;^[18] ja lähedane vorm (rūpaṁ santike) on silma ala (cakkh-āyatana) või mis iganes vormi omadus, lähedal, mitte eemal.^[19]

Vorm on moodustunud nelja suurde elementi klammerdumisest (cattāro ca mahābhūtā catunnañca mahābhūtānaṁ upādāya rūpaṁ).^[20] Neli suurt elementi (cattāri mahābhūtāni = dhātu) on: (1) maa, (2) vesi, (3) tuli ja (4) tuul.^[21] 

Vormi tekkimine toimub vastavalt kammale^[22] ja muutumine vastavalt loomulikele seaduspäradele (niyāma).^[23] Abhidhamma kohaselt on maaelemendi omadusteks kõvadus, karedus, raskus, pehmus, siledus ja kergus; veeelemendi omadusteks on voolavus, sidusus ja vedelus; tuleelemendi omadusteks on kuumus ja jahedus; ning tuuleelemendi omadusteks on toetamine ja tõukamine.^[24] Vorm võib olla kammaliselt haaratav (upādinnaka-rūpa) või kammaliselt mittehaaratav (anupādinnaka-rūpa).^[25] „Abhidhammakorvi“ teise raamatu „Jaotused (paali)“ („Vibhaṅgapāḷi) „Kogumike jaotuste“ (Khandhavibhaṁga) osa sisaldab põhjalikke aine omadusi kirjeldavaid jaotusi ühest kuni üheteistkümneni. Kõik tajuvõimed (nägemine, kuulmine jne) arenevad vormist (silm, kõrv jne) ning vastavad vormi tekke aluseks olevale kammale ja vormi omadustele.

Buddha kirjelduse kohaselt on vorm nagu vahuhunnik (pheṇapiṇḍūpamaṁ rūpaṁ),^[26] mis on täis erineva suurusega mulle, mille lõhkedes vajub vahuhunnik kokku. 

Tunnete kogumik (vedanā-kkhandhā)

Buddha selgituste kohaselt nimetatakse tunnet tundeks seetõttu, et seda tuntakse. Kokkupuutest sündinud tunnete kogumik (vedanā-kkhandhā) kätkeb (1) õnne tunnet (sukha-vedanā), (2) dukkha tunnet (dukkha-vedanā) ja (3) ei-dukkha-ega-õnne tunnet (adukkham-asukhā-vedanā).^[27] Abhidhamma kohaselt hõlmab tunnete kogumik kõiki tundeid nii minevikus, tulevikus, olevikus, sisemisi, välimisi, jämedaid, peeneid, madalaid, kõrgeid, kaugel ja lähedal.^[28]

1.     Mineviku (atīta)  tunded on kõik minevikus lakanud tunded; tuleviku (anāgata)  tunded on kõik veel mitteilmunud ja mitteolemasolevad tunded; oleviku (paccuppanna) tunded on kõik sündinud, olemasollu tulnud ja olevikus ilmnevad tunded.

2.     Sisemised (ajjhatta) tunded on kõik olendi või inimese enesega seotud kolme liiki tunded:  õnne tunne, dukkha tunne ja ei-dukkha-ega-õnne tunne; välimised (bahiddhā) tunded on kõik teise olendi/inimesega seotud kolme liiki tunded.^[29]

3.     Jämedad (oḷārika) tunded on:
oskuslik-määratlemata (kusalābyākatā) tunne,
määratlemata (abyākatā) tunne, õnne ja ei-dukkha-ega-õnne tunne (sukhā ca a-dukkha-ma-sukhā), ei-dukkha-ega-õnne tunne (a-dukkha-ma-sukhā), [kõrgemate meeleseisundite] mittesaavutamise tunne (a-samāpannassa) ja köidikutega seotud (s-āsavā) tunne; peened (sukhuma) tunded on: oskuslik-määratlemata (kusala-aby-ākatā) tunne, määratlemata tunne, ei õnne ega ei-dukkha-ega-õnne tunne (sukhā ca a-dukkha-ma-sukhā ca), ei-dukkha-ega-õnne tunne (a-dukkha-ma-sukhā), [kõrgemate meeleseisundite] saavutamise tunne (samāpannassa) ja köidikutega mitteseotud (an-āsavā) tunne.^[30]

4.     Madalad (hīnā) tunded on: oskuslik-määratlemata (kusalābyākatā) tunne, määratlemata tunne, õnne ja ei-dukkha-ega-õnne tunne (sukhā ca a-dukkha-ma-sukhā), ei-dukkha-ega-õnne tunne (a-dukkha-ma-sukhā), [kõrgemate meeleseisundite] mittesaavutamise tunne (a-samāpannassa) ja köidikutega seotud (s-āsavā) tunne; kõrged (paṇīta) tunded on: oskuslik-määratlemata (kusalābyākatā) tunne, määratlemata tunne, õnne ja ei-dukkha-ega-õnne tunne (sukhā ca a-dukkha-ma-sukhā ca),  ei-dukkha-ega-õnne tunne (a-dukkha-ma-sukhā), [kõrgemate meeleseisundite] saavutamise tunne (samāpannassa) ja köidikutega mitteseotud (anāsavā) tunne.^[31]

5.     Kaugel (dūre) asuvad tunded on: oskamatu tunne [mis on] oskuslikust-määratlemata tundest kaugel, oskuslik-määratlemata tunne [mis on] oskamatust tundest kaugel, oskuslik tunne [mis on] oskamatust-määratlemata tundest kaugel, oskamatu määratlemata tunne [mis on] oskuslikust tundest kaugel, määratlemata tunne [mis on] oskuslikust-määratlemata tundest kaugel, oskuslik-oskamatu tunne [mis on] määratlemata tundest kaugel. Dukkha tunne [mis on] õnne ja ei-dukkha-ega-õnne tundest kaugel, õnne ja ei-dukkha-ega-õnne tunne [mis on] dukkha tundest kaugel, õnne tunne [mis on] dukkha ja ei-dukkha-ega-õnne tundest kaugel, dukkha ja ei-dukkha-ega-õnne tunne [mis on] õnne tundest kaugel, ei-dukkha-ega-õnne tunne [mis on] õnne-dukkha tundest kaugel, õnne-dukkha tunne [mis on] ei-dukkha-ega-õnne tundest kaugel. [Kõrgemate meeleseisundite] mittesaavutamise tunne [mis on] saavutamise tundest kaugel, [kõrgemate meeleseisundite] saavutamise tunne [mis on] mittesaavutamise tundest kaugel. Köidikutega seotud tunne [mis on] köidikutega mitteseotud  tundest kaugel, köidikutega mitteseotud tunne [mis on] köidikutega seotud tundest kaugel;^[32] lähedal (santika) asuvad tunded on: oskamatu tunne [mis on] oskamatule tundele lähedal, oskuslik tunne [mis on] oskuslikule tundele lähedal, määratlemata tunne [mis on] määratlemata tundele lähedal. Dukkha tunne [mis on] dukkha tundele lähedal, õnne tunne [mis on] õnne tundele lähedal, ei-dukkha-ega-õnne tunne [mis on] ei-dukkha-ega-õnne tundele lähedal. [Kõrgemate meeleseisundite] mittesaavutamise tunne [mis on] mittesaavutamise tundele lähedal, [kõrgemate meeleseisundite] saavutamise tunne [mis on] saavutamise tundele lähedal. Köidikutega seotud tunne [mis on] köidikutega seotud tunde lähedal, köidikutega mitteseotud tunne [mis on] köidikutega mitteseotud  tunde lähedal.^[33]

Tunne tekib kokkupuutest (phassa). Kokkupuude on sisemise ala , välimise ala ja teadvuse kohtumine.^[34] Sõltuvalt jaotamise aluseks olevast, võivad esineda erinevad tunnete jaotused. Näiteks „Kaheksasaja sutta“^[35] toob ära järgmised tunnetega seotud jaotused:

• 2-ne tunnete jaotus: (1) kehaline tunne (kāyika-vedanā) ja (2) teadvusteguripõhine (= meeleline) tunne (cetasika-vedanā).
• 3-ne tunnete jaotus: (1) õnnetunne (sukha-vedanā), (2) kannatustunne (dukkha-vedanā) ja (3) ei-dukkha-ega-õnne tunne (a-dukkha-m-asukha-vedanā).
• 5-ne tunnete jaotus: (1) kehaline õnnetunne (kāyikā-sukhā-vedanā), (2) kehaline kannatustunne (kāyikā-dukkhā-vedanā), (3) teadvusteguripõhine (= meeleline) õnnetunne (cetasikā-sukhā-vedanā) ehk heameele tunne (somanassa-vedanā), (4) teadvusteguripõhine (= meeleline) kannatustunne (cetasikā-dukkhā-vedanā) ehk pahameele tunne (domanassa-vedanā) ning (5) ei-dukkha-ega-õnne tunne (a-dukkha-m-asukhā-vedanā) ehk neutraalne tunne.
• 5-ne võimete põhine jaotus: (1) (kehaline) õnnevõime (sukha-indriya), (2) (kehaline) kannatusvõime (dukkha-indriya), (3) heameelevõime (somanassa-indriya), (4) pahameelevõime (domanassa indriya), (5) neutraalsusvõime (upekkhā-indriya).
• 6-ne tunnete jaotus: (1) silmakokkupuutest sündinud tunne (cakkhu-samphassa-jā-vedanā), (2) kõrvakokkupuutest sündinud tunne (sotasamphassajā-vedanā), (3) ninakokkupuutest sündinud tunne (ghāna samphassajā-vedanā), (4) keelekokkupuutest sündinud tunne (jivhā-samphassa-jā-vedanā), (5) kehakokkupuutest sündinud tunne (kāya-samphassa-jā-vedanā), (6) meelekokkupuutest sündinud tunne (mano-samphassa-jā-vedanā).
• 18-ne tunnete jaotus: 6 heameelega seotud rakendumist (cha somanassa upavivārā), 6 pahameelega seotud rakendumist (cha domanassa upavivārā) ja 6 neutraalsusega seotud rakendumist (cha upekkhā-upavicārā).
• 36-ne tunnete jaotus: 6 koduga (st ilmaliku ja kiindumusega) seotud heameelt (cha gehasitā-somanassā), 6 loobumisega seotud heameelt (cha nekkhammasitā-somanassā), 6 koduga seotud pahameelt (cha gehasitā-domanassā), 6 loobumisega seotud pahameelt (cha nekkhammasitā-domanassā), 6 koduga seotud neutraalsust (cha gehasitā-upekkhā) ja 6 loobumisega seotud neutraalsust (cha nekkhammasitā-upekkhā).^[36]
• 108-ne tunnete jaotus: eeltoodud 36 minevikuga seotud tunnet (atītā chattiṁsa vedanā), eeltoodud 36 tulevikuga seotud tunnet (anāgatā chattiṁsa vedanā) ja eeltoodud 36 olevikuga seotud tunnet (paccuppannā chattiṁsa vedanā).

Tunded mängivad tunnetuslike olendite elus väga olulist rolli. Tunne kui tingimus on iha (taṇhā) põhjustaja^[37] ja seeläbi on kõik tunded otseselt seotud dukkha tekkimisega. Puutudes kokku soovitud tundeid tekitava vormi, heli, lõhna, maitse, puute või dhammaga (nähtusega) tekib iha liikuda selle poole, soovimatuid tundeid tekitavaga kohtumine loob aga iha liikuda eemale.^[38]

Buddha kirjelduse kohaselt on tunded nagu lühikeseks ajaks vees ilmuvad mullid (vedanā bubbuḷūpamā),^[39] mis tekivad, sööstavad seejärel kohe pinnale ja lõhkevad. Ta õpetas:

Kõikide tunnete suhtes kiretu,
kõik teadmised ületanu
– see on [ülim] teadja.^[40]

Tunne on vahetult seotud objekti tajumusega ning see omakorda mõttemoodustistega.

Tajude kogumik (saññā-kkhandhā)

Buddha selgituse kohaselt nimetatakse taju (saññā) tajuks, kuna see tajub (sañjānātīti) sinist, kollast, punast ja valget.^[41] Taju tunneb ära nii füüsilise kui mentaalse objekti.

Kõik kuus: (1) vormitaju (rūpa-saññā), (2) helitaju (sadda-saññā), (3) lõhnataju (gandha-saññā), (4) maitsetaju (rasa-saññā), (5) puutetaju (phoṭṭhabba-saññā) ja (6) dhammataju ehk meeles esinevate nähtuste taju (dhamma-saññā) – ilmnevad kontaktist (phassa), vastavad kontaktile ja lakkavad kontakti lakkades.^[42]

Tajude kogumik (saññā-kkhandhā) hõlmab kõiki tajusid nii minevikus, tulevikus, olevikus, sisemisi, välimisi, jämedaid, peeneid, madalaid, kõrgeid, kaugel ja lähedal.^[43] Tajude kogumik on seotud kuue sisemise ala (ajjhattikāni āyatanāni) ja neile vastavate kuue välise ala (bāhirāni āyatanāni) tajumisega. Oskuslike tajude, nagu näiteks: ilutustaju (asubha-saññā), valgustaju (āloka-saññā), toidu vastaspooletaju (āhāre-paṭikkula-saññā) jt arendamine toob Buddha õpetuse kohaselt suure kasu ja juhib surematusse.^[44]

SISEMISED JA VÄLIMISED TAJUALA (cha āyatanāni)
Kuus sisemist ala (ajjhattikāni āyatanāni)	Kuus välimist ala (bāhirāni āyatanāni)
1.     Silm (cakkhu) 2.     Kõrv (sota) 3.     Nina (ghāna) 4.     Keel (jivhā) 5.     Keha (kāya) 6.     Meel (mana)	1.     Vorm (rūpa) 2.     Heli (sadda) 3.     Lõhn (gandha) 4.     Maitse (rasa) 5.     Puude (phoṭṭhabba) 6.     Dhamma (dhamma)
Duti­yasaññāsuttaṁ AN 5.62; Paṭha­ma­saññā­suttaṁ AN 5.61; Paṭha­ma­saññāsuttaṁ AN 10.56

Abhidhamma kohaselt hõlmab tajude kogumik kõiki tajusid nii minevikus, tulevikus, olevikus, sisemisi, välimisi, jämedaid, peeneid, madalaid, kõrgeid, kaugel ja lähedal.

• Mineviku (atīta) tajud on kõik minevikus lakanud tajud, mis on sündinud silma-, kõrva-, nina-, keele-, keha-, ja meele kokkupuutest.^[45] Tuleviku (anāgata) tajud on kõik veel mitteilmunud ja mitteolemasolevad kuue meele kokkupuutest sündivad tajud. Oleviku (paccuppanna) tajud on kõik kuue taju kokkupuutest sündinud, olemasollu tulnud ja olevikus ilmnevad tajud.
• Sisemised (ajjhatta) tajud on olendis või inimeses tekkivad tajud: silmakokkupuutest sündinud taju, kõrvakokkupuutest sündinud taju, ninakokkupuutest sündinud taju, keelekokkupuutest sündinud taju, kehakokkupuutest sündinud taju ja meelekokkupuutest sündinud taju. Välimised (bahiddhā) tajud on teise olendi või inimesega seotud kokkupuutest sündinud tajud.^[46]
• Jämedad (oḷārika) tajud on: vastumeelse kokkupuute taju, oskamatu taju, oskuslik-oskamatu taju, dukkha tundega seotud taju, õnne-dukkha tundega seotud taju, [kõrgemate meeleseisundite] mittesaavutamise taju ja köidikutega seotud taju. Peened (sukhuma) tajud on: analoogilise kokkupuute taju^[47], oskuslik määratlemata taju, määratlemata taju, õnne ja ei-dukkha-ega-õnne tundega seotud taju, ei-dukkha-ega-õnne tundega seotud taju, [kõrgemate meeleseisundite] saavutamise taju ja köidikutega mitteseotud taju.^[48]
• Madalad (hīnā) tajud on: oskamatu taju, oskuslik-oskamatu taju, dukkha tundega seotud taju, õnne-dukkha tundega seotud taju, [kõrgemate meeleseisundite] mittesaavutamise taju, ja köidikutega seotud taju; kõrgemad (paṇīta) tajud on: oskuslik määratlemata taju, määratlemata taju, õnne ja ei-dukkha-ega-õnne tundega seotud taju, ei-dukkha-ega-õnne tundega seotud taju, [kõrgemate meeleseisundite] saavutamise taju ja köidikutega mitteseotud taju.^[49]
• Kaugel (dūre) asuvad tajud on: oskamatu taju [mis on] oskuslikust-määratlemata tajust kaugel, oskuslik-määratlemata taju [mis on] oskamatust tajust kaugel, oskuslik taju [mis on] oskamatust-määratlemata  tajust kaugel, oskamatu määratlemata taju [mis on] oskuslikust tajust kaugel, määratlemata taju [mis on] oskuslikust-määratlemata tajust kaugel, oskuslik-oskamatu taju [mis on] määratlemata tajust kaugel. Dukkha tundega seotud taju [mis on] õnne ja ei-dukkha-ega-õnne tundega seotud tajust kaugel, õnne ja ei-dukkha-ega-õnne tundega seotud taju [mis on] dukkha tundega seotud tajust kaugel, õnne tundega seotud taju [mis on] dukkha ja ei-dukkha-ega-õnne tundega seotud tajust kaugel, dukkha ja ei-dukkha-ega-õnne tundega seotud taju [mis on] õnne tundega seotud tajust kaugel, ei-dukkha-ega-õnne tundega seotud taju [mis on] õnne-dukkha tundega seotud tajust kaugel, õnne-dukkha tundega seotud taju [mis on] ei-dukkha-ega-õnne tundega seotud tajust kaugel. [Kõrgemate meeleseisundite] mittesaavutamise taju [mis on] saavutamise tajust kaugel, [kõrgemate meeleseisundite] saavutamise taju [mis on] mittesaavutamise tajust kaugel. Köidikutega seotud taju [mis on] köidikutega mitteseotud tajust kaugel, köidikutega mitteseotud taju [mis on] köidikutega seotud tajust kaugel^[50]; lähedal (santika) asuvad tajud on: oskamatu taju [mis on] oskamatule tajule lähedal, oskuslik taju [mis on] oskuslikule tajule lähedal, määratlemata taju [mis on] määratlemata tajule lähedal. Dukkha tundega seotud taju [mis on] dukkha tundega seotud tajule lähedal, õnne tundega seotud taju [mis on] õnne tundega seotud taju lähedal, ei-dukkha-ega-õnne tundega seotud taju [mis on] ei-dukkha-ega-õnne tundega seotud tajule lähedal, määratlemata taju [mis on] määratlemata tajule lähedal. Köidikutega seotud taju [mis on] köidikutega seotud taju lähedal, köidikutega mitteseotud taju [mis on] köidikutega mitteseotud  taju lähedal.^[51]

Taju on seotud mäluga ning hõlmab objektide, tunnete, meelemoodustiste jm ilmneva tajumist, äratundmist, eristamist, nimetamist ja tõlgendamist. Taju võib olla kas olemasolevale ehk tegelikkusele (1) vastav ehk plekkide, moonutuste, tulvade ja köidikute poolt mõjutamata, täpne ja oskuslik (maistületav); või (2) mittevastav ehk plekkide, moonutuste, tulvade ja köidikute poolt mõjutatud, ebatäpne ja oskamatu (maine).

Buddha on kinnitanud, et nii kuus sisemist kui kuus välimist ala nii minevikus, olevikus kui ka tulevikus on püsitud (aniccā), lõplikku rahulolu mittepakkuvad ehk dukkhalikud (dukkha) ning minatud (anatta) ning bhikkhu peaks hajutama huvi kõige kuue meelega seotu suhtes.^[52] Kui bhikkhu kogeb kuue taju abil meeldivaid tundeid, mis on ihaldatavad, armsad, meelepärased, meeldivad, sensuaalsed, ahvatlevad või võrgutavad, otsib neis rõõmu ja võtab need vastu, siis jääb tema teadvus neist sõltuvaks, ta jääb neisse kinni ega saavuta nibbaanat ehk vaibumist.^[53]

Nii „Suttakorv“ kui „Abhidhammakorv“ sisaldab mitmeid erinevaid tajude jaotusi.

• 3-ne tajude jaotus:
  • (1) vormi (rūpa-saññā), (2) vastumeelsustaju (paṭigha-saññā) ja (3) erinevustaju (nānatta-saññā)^[54];
  • (1) naudingutaju (kāma-saññā), (2) kuritahtlikkustaju (byāpāda-saññā) ja (3) vägivaldsustaju (vihiṁsā-saññā).^[55]
• 5-ne tajude jaotus:
  • aviis vabanemistäiuse saavutamise taju (pañca vimutti-paripācaniyā saññā): (1) püsitustaju (anicca-saññā), (2) püsituse dukkhataju (anicce dukkha-saññā), (3) dukkha minatustaju (dukkhe anatta-saññā), (4) kõrvaldamistaju (pahāna-saññā), (5) kiretustaju (virāga-saññā).^[56]
  • viis taju, mille arendamine toob „Esimese taju sutta“ kohaselt suure kasu (maha-p-phalā) ja juhib surematusse, on: (1) ilutustaju (asubha-saññā), (2) surmataju (maraṇa-saññā), (3) ohutaju (ādīnava-sañña), (4) toidu/söömise ilutustaju (āhāre paṭikūla-saññā), (5) kogu maailmaga rahulolematuse  (maailma suhtes rõõmutuse) taju (sabba-loke anabhi­rata-­saññā).^[57]
  • „Esimese taju suttale“ järgnevas „Teises taju suttas“^[58] on loetletud samuti viis taju, kuid (1) ilutustaju (asubha-saññā) ja (3) ohutaju (ādīnava-sañña) asemel on seal püsitustaju (anicca-saññā) ja minatustaju (anatta-sañña).
• 6-ne tajude jaotus:
  • (1) vormitaju (rūpa-saññā), (2) helitaju (sadda-saññā), (3) lõhnataju (gandha-saññā), (4) maitsetaju (rasa-saññā), (5) puutetaju (phoṭṭhabba-saññā), (6) dhammataju (dhamma-saññā).^[59]
  • (1) püsitustaju (anicca-saññā), (2) püsituse dukkhataju (anicce dukkha-saññā), (3) dukkha minatustaju (dukkhe anatta-saññā), (4) hülgamistaju (pahāna-saññā), (5) kiretustaju (virāga-saññā), (6) lakkamistaju (nirodha-saññā).
• 7-ne tajude jaotus: (1) püsitustaju (anicca-saññā), (2) minatustaju (anatta-sañña), (3) ilutustaju (asubha-sañña), (4) ohutaju (ādīnava-sañña), (5) hülgamistaju (pahāna-sañña), (6) kiretustaju (virāga-sañña), (7) lakkamistaju (nirodha-sañña).^[60]
• 10-ne tajude jaotus: (1) ilutustaju (asubha-saññā), (2) surmataju (maraṇa-saññā), (3) toidu vastaspooletaju (āhāre paṭikkūla-saññā), (4) kogu maailmast eraldumistaju (sabbaloke anabhirata-saññā), (5) püsitustaju (anicca-saññā), (6) püsituse dukkhataju (anicce dukkha-saññā), (7) dukkha minatustaju (dukkhe anatta-saññā), (8) hülgamistaju (pahāna-saññā), (9) kiretustaju (virāga-saññā), (10) lakkamistaju (nirodha-saññā).^[61]

Tunne, taju ja teadvus on lahutamatult seotud ega ole teineteisest eraldatavad (ime dhammā saṁsaṭṭhā, no visaṁsaṭṭhā). Inimene tunneb, mida tajub, ja tajub, mida teadvustab (yaṁ hāvuso, vedeti taṁ sañjānāti, yaṁ sañjānāti taṁ vijānāti).^[62]

Buddha võrdles taju miraažiga (marīcikūpamā saññā)^[63] ehk optilise nähtusega, mille tõttu näivad ilmnevad objektid tõelisena.

Ühe ja sama objekti tajukogemus erineb indiviiditi. Võtame näiteks mahajäetud talu niidul kasvava vana õunapuu, mis kannab üksikuid vilju ja on peaaegu lehtedeta. Erineval ajal satuvad puu juurde viis meest: üks põgeneb hundi eest, teine on näljane, kolmas püüab palavuse eest varju leida, neljas otsib vilju turul müümiseks ja viimane kohta, kuhu hobust siduda. Kõik viis meest näevad sama puud, kuid tajuvad seda erinevalt. Hundi eest põgenev mees on õnnelik, et saab puu otsa ronida ja pääseb surmast; näljane mees on rõõmus, kuna 4-5 õuna peletavad näljatunde; palavust trotsiv mees on pettunud, kuna väheste lehtedega puu ei paku piisavalt varju päikese eest; õunu müügiks koguv mees on rahuolematu kesise saagiga; ning hobuse kinnisidumiseks puud otsiv mees on rahul, et leidis looma sidumiseks sobiliku puu.

Moodustiste kogumik (saṁkhārā-kkhandhā)

Kõik moodustised on püsitud… ;
kõik moodustised on dukkha… ;
kõik dhammad on minata.
Kes tarkusega [seda] näeb, tüdineb dukkhast – see on puhastumise tee.^[64]

Buddha selgituse kohaselt nimetatakse moodustisi moodustisteks (saṁkhāra, saṁkhāra, sankhāra) [saṁ koos + kar tegema = „kokkutehtu“, st kõik, mis on tekkinud], kuna need on moodustunud moodustuvast (saṁkhatamabhi-saṁkharontīti); need moodustavad: vormuva vormi, tuntava tunde, tajutava taju, moodustuva moodustise ja teadvustava teadvuse.^[65]

Abhidhamma kohaselt hõlmab moodustiste kogumik (saṁkhārā-kkhandhā) kõiki moodustisi nii minevikus, tulevikus, olevikus, sisemisi, välimisi, jämedaid, peeneid, madalaid, kõrgeid, kaugel ja lähedal.^[66]

• Mineviku (atīta) moodustised on kõik minevikus lakanud moodustised, mis on sündinud silma-, kõrva-, nina-, keele-, keha-, ja meele kokkupuutest sündinud tahtest (cetanā);^[67] tuleviku (anāgata) moodustised on kõik veel mitteilmunud ja mitteolemasolevad kuue meele kokkupuutest sündinud tahtest sündivad moodustised;^[68] oleviku (paccuppanna) moodustised on kõik kuue meele kokkupuutest sündinud tahtest sündinud, olemasollu tulnud ja olevikus esinevad moodustised.^[69]
• Sisemised (ajjhatta) moodustised on olendis või inimeses endas esilekerkivad klammerduvad moodustised nagu: silmakokkupuutest sündinud tahe (cetanā), kõrvakokkupuutest sündinud tahe, ninakokkupuutest sündinud tahe, keelekokkupuutest sündinud tahe, kehakokkupuutest sündinud tahe ja meelekokkupuutest sündinud tahe^[70]; välimised (bahiddhā) moodustised on teises olendis või inimeses esilekerkivad kokkupuutest sündivad tahted.^[71]
• Jämedad (oḷārika) moodustised on: oskamatud moodustised, oskuslikud-oskamatud moodustised, dukkha tundega kaasnevad moodustised, õnne-dukkha tundega kaasnevad moodustised, [kõrgemate meeleseisundite] mittesaavutamise moodustised ja köidikutega seotud moodustised; peened (sukhuma) moodustised on: oskuslikud-määratlemata moodustised, määratlemata moodustised, õnne ja ei-dukkha-ega-õnne tundega kaasnevad moodustised, ei-dukkha-ega-õnne tundega kaasnevad moodustised, [kõrgemate meeleseisundite] saavutamise moodustised ja köidikutega mitteseotud moodustised.^[72]
• Madalad (hīnā) moodustised on: oskamatud moodustised, oskuslikud-oskamatud moodustised, dukkha tundega kaasnevad moodustised, õnne-dukkha tundega kaasnevad moodustised, [kõrgemate meeleseisundite] mittesaavutamise moodustised ja köidikutega seotud moodustised; kõrgemad (paṇīta) moodustised on: oskuslikud-määratlemata moodustised, määratlemata moodustised, õnne ja ei-dukkha-ega-õnne tundega kaasnevad moodustised, ei-dukkha-ega-õnne tundega kaasnevad moodustised, [kõrgemate meeleseisundite] saavutamise moodustised ja köidikutega mitteseotud moodustised.
• Kaugel (dūre) asuvad moodustised on: oskamatud moodustised [mis on] oskuslikust-määratlemata moodustisest kaugel, oskuslik-määratlemata moodustis [mis on] oskamatust moodustisest kaugel, oskuslik moodustis [mis on] oskamatust-määratlemata  moodustisest kaugel, oskamatu määratlemata moodustis [mis on] oskuslikust moodustisest kaugel, määratlemata moodustis [mis on] oskuslikust-määratlemata moodustisest kaugel, oskuslik-oskamatu moodustis [mis on] määratlemata moodustisest kaugel. Dukkha tundega seotud moodustis [mis on] õnne ja ei-dukkha-ega-õnne tundega seotud moodustisest kaugel, õnne ja ei-dukkha-ega-õnne tundega seotud moodustis [mis on] dukkha tundega seotud moodustisest kaugel, õnne tundega seotud moodustis [mis on] dukkha ja ei-dukkha-ega-õnne tundega seotud moodustisest kaugel, dukkha ja ei-dukkha-ega-õnne tundega seotud moodustis [mis on] õnne tundega seotud moodustisest kaugel, ei-dukkha-ega-õnne tundega seotud moodustis [mis on] õnne-dukkha tundega seotud moodustisest kaugel, õnne-dukkha tundega seotud moodustis [mis on] ei-dukkha-ega-õnne tundega seotud moodustisest kaugel. [Kõrgemate meeleseisundite] mittesaavutamise moodustised [mis on] saavutamise moodustisest kaugel, [kõrgemate meeleseisundite] saavutamise moodustised [mis on] mittesaavutamise moodustisest kaugel. Köidikutega seotud moodustised [mis on] köidikutega mitteseotud moodustistest kaugel, köidikutega mitteseotud moodustised [mis on] köidikutega seotud moodustisest kaugel; lähedal (santika) asuvad moodustised on: oskamatu moodustis [mis on] oskamatule moodustisele lähedal, oskuslik moodustis [mis on] oskuslikule moodustisele lähedal, määratlemata moodustis [mis on] määratlemata moodustisele lähedal. Dukkha tundega seotud moodustis [mis on] dukkha tundega seotud moodustisele lähedal, õnne tundega seotud moodustis [mis on] õnne tundega seotud moodustisele lähedal, ei-dukkha-ega-õnne tundega seotud moodustis [mis on] ei-dukkha-ega-õnne tundega seotud moodustisele lähedal, määratlemata moodustis [mis on] määratlemata moodustisele lähedal. Köidikutega seotud moodustis [mis on] köidikutega seotud moodustisele lähedal, köidikutega mitteseotud moodustis [mis on] köidikutega mitteseotud moodustisele lähedal.^[73]

Moodustiste kogumik vastab samuti kuuele tajule. Moodustised suunavad kamma kas oskuslike, oskamatute või neutraalsete tegevuste poole. „Klammerdumisjärkude suttas“^[74] õpetab Buddha, et moodustised on kuus tahtmiste kogu (cetanā-kāyā), milleks on:

1. vormiga seotud tahe (rūpa-sañ-cetanā),
2. heliga seotud tahe (sadda-sañ-cetanā),
3. lõhnaga seotud tahe (gandha-sañ-cetanā),
4. maitsega seotud tahe (rasa-sañ-cetanā),
5. puutega seotud tahe (phoṭṭhabba-sañ-cetanā) ja
6. dhammaga seotud tahe (dhamma-sañ-cetanā).

Kuna moodustised on tahtelised (cetanā) tegevused, siis on need uue teo (kamma), vilja (vipāka) ja uue olemasollu tulemise moodustajad (ponobhaviko bhavasaṁkhāro). Tunne ja taju ei ole tahtlikud ja seetõttu ei loo need kammat.

Uue sünni kontekstis jagunevad moodustised kolmeks:^[75]

1. pälvimuslikud moodustised (puññabhi-saṁkhārā), mis juhivad uue sünni õnnelikku valda.
2. antipälvimuslikud moodustised (apuññabhi-saṁkhārā), mis juhivad uue sünni õnnetusse valda.
3. kõigutamatud moodustised (āneñjābhi-saṁkhārā), mis juhivad uue sünni vormita valda.

Sõltuvusliku tekke^[76] ja teo (kamma)^[77]  kontekstis eristas Buddha kolme liiki tahtelisi moodustisi:

1. sõnamoodustised (vacī-saṁkhārā),
2. kehamoodustised (kāya-saṁkhāra) ja
3. teadvusemoodustised (citta-saṁkhārā).

Viie klammerdumise kogumiku kontekstis on moodustisteks kõik 52 teadvusetegurit (cetasika), sh usk (saddhā), teadlikkus (sati), sõbralikkus (mettā), kaastunne (karuṇā), tarkus (paññā), ahnus (lobha), viha (dosa), tahe ehk kavatsus (cetanā), keskendus (samādhi) jt. Abhidhamma 52 teadvuseteguri (cetasika) loetelus esinevad ka tunne (vedanā) ning taju (saññā). Kuna tunne ja taju on viie klammerdumise loetelus eraldi välja toodud, hõlmab antud kontekstis moodustiste kogumik (saṁkhārā-kkhandhā) kokku 50 teadvustegurit (cetasika).^[78]

Meeldiva nähtava vormi nägemine cakkhu + rūpa + cakkhu-viññāṇa	→ õnne tunne → sukha-vedanā	→ (vormiga seotud) soov → saṅkhāra: chanda
Ebameeldiva nähtava vormi nägemine cakkhu + rūpa + cakkhu-viññāṇa	→ dukkha tunne → dukkha-vedanā	→ viha → saṅkhāra: dosa

Teadvuse kogumik (viññāṇa-kkhandhā)

Teadvuste kogumik sisaldab kõiki teadvusseisundeid ja koordineerib ülejäänud nelja kogumikku. Suttantas toodud Buddha selgituse kohaselt nimetatakse teadvust teadvuseks seetõttu, et see teadvustab ja tunneb ära selle, mis tekitab õnne tunde, dukkha tunde ja ei-dukkha-ega-õnne tunde. Teadvus ja tarkus (paññā) on omavahel lahutamatult seotud (saṁsaṭṭhā). Inimene saab aru mida teadvustab ja teadvustab seda, mida mõistab. Kui tarkust tuleb arendada, siis teadvust tuleb täielikult mõista (pariññeyya).^[79]

Abhidhammas on teadvus jagatud kamma vaatenurgast 89 teadvuskogumikuks (viññāṇakkhandhā), mis võivad olla kas oskusliku, oskamatu või neutraalse olemusega, määrates ära tunde, taju ja teadvuse kõlbelised omadused.^[80]

Teadvus esineb nii (1) kogumike (khandha), (2) elementide (dhātu), (3) sõltuvusliku tekke (paṭicca-samuppāda), (4) toite (āhāra), kui ka (5) keha (kāya) loeteludes.

Buddha on selgitanud, et:

1. vormi kogumiku olemasolu põhjuseks on neli suurt elementi (cattāro mahābhūtā);
2. tunde-, taju- ja moodustiste kogumiku põhjuseks on kokkupuude (phassa);
3. teadvuse kogumiku olemasolu põhjuseks on nimi ja vorm (nāma-rūpa).^[81]

Teadvuse tekkimiseks peab olema nii

1. toimiv sisemine teadvusebaas, näiteks terve silm,
2. väline ala ehk nähtav objekt,
3. sobiv vahemaa silma ja objekti vahel,
4. nende vaheline kokkupuude ehk kokkupuude ning
5. vastav tähelepanu.^[82]

Meeleteadvus on see, mida Buddha on oma õpetuses nimetanud lühidalt meeleks (mano, mana), ja mis koordineerib kõiki teisi teadvuseid.

Abhidhamma kohaselt hõlmab teadvustekogumik (viññāṇa-kkhandhā) kogu teadvust nii minevikus, tulevikus, olevikus, sisemist, välimist, jämedat, peent, madalat, kõrget, kaugel ja lähedal.^[83] 

• Mineviku (atīta) teadvus on kõik minevikus lakanud silma-, kõrva-, nina-, keele-, keha-, ja meeleteadvus; tuleviku (anāgata) teadvus on kõik veel mitteilmunud ja mitteolemasolev silma-, kõrva-, nina-, keele-, keha-, ja meeleteadvus; oleviku (paccuppanna) teadvus on kõik sündinud ja olemasollu tulnud ja olevikus ilmnev silma-, kõrva-, nina-, keele-, keha-, ja meeleteadvus.
• Sisemine (ajjhatta) teadvus on olendis või inimeses endas esilekerkivad [tahte või vale vaate tõttu] klammerduv teadvus, milleks on silma-, kõrva-, nina-, keele-, keha- ja meeleteadvus; välimine (bahiddhā) teadvus on teises olendis või inimeses esilekerkiv [tahte või vale vaate tõttu] klammerduv teadvus, st silma-, kõrva-, nina-, keele-, keha- ja meeleteadvus.
• Jäme (oḷārika) teadvus on: oskamatu teadvus, oskuslik-oskamatu teadvus, dukkha tundega kaasnev teadvus, õnne-dukkha tundega kaasnev teadvus, [kõrgemate meeleseisundite] mittesaavutamise teadvus ja köidikutega seotud teadvus; peen (sukhuma) teadvus on: oskuslik-määratlemata teadvus, määratlemata teadvus, õnne ja ei-dukkha-ega-õnne tundega kaasnevad teadvus, ei-dukkha-ega-õnne tundega kaasnevad teadvus, [kõrgemate meeleseisundite] saavutamise teadvus ja köidikutega mitteseotud teadvus.^[84]
• Madal (hīnā) teadvus on: oskamatu teadvus, oskuslik-oskamatu teadvus, dukkha tundega kaasnev teadvus, õnne-dukkha tundega kaasnev teadvus, [kõrgemate meeleseisundite] mittesaavutamise teadvus ja köidikutega seotud teadvus; kõrge (paṇīta) teadvus on: oskuslik-määratlemata teadvus, määratlemata teadvus, õnne ja ei-dukkha-ega-õnne tundega kaasnev teadvus, ei-dukkha-ega-õnne tundega kaasnev teadvus, [kõrgemate meeleseisundite] saavutamise teadvus ja mitteköidikutega mitteseotud teadvus.
• Kaugel (dūre) asuv teadvus on: oskamatu teadvus [mis on] oskuslikust-määratlemata teadvusest kaugel, oskuslik-määratlemata teadvus [mis on] oskamatust teadvusest kaugel, oskuslik teadvus [mis on] oskamatust-määratlemata  teadvusest kaugel, oskamatu määratlemata teadvus [mis on] oskuslikust teadvusest kaugel, määratlemata teadvus [mis on] oskuslikust-määratlemata teadvusest kaugel, oskuslik-oskamatu teadvus [mis on] määratlemata teadvusest kaugel. Dukkha tundega seotud teadvus [mis on] õnne ja ei-dukkha-ega-õnne tundega seotud teadvusest kaugel, õnne ja ei-dukkha-ega-õnne tundega seotud teadvus [mis on] dukkha tundega seotud teadvusest kaugel, õnne tundega seotud teadvus [mis on] dukkha ja ei-dukkha-ega-õnne tundega seotud teadvusest kaugel, dukkha ja ei-dukkha-ega-õnne tundega seotud teadvus [mis on] õnne tundega seotud teadvusest kaugel, ei-dukkha-ega-õnne tundega seotud teadvus [mis on] õnne-dukkha tundega seotud teadvusest kaugel, õnne-dukkha tundega seotud teadvus [mis on] ei-dukkha-ega-õnne tundega seotud teadvusest kaugel. [Kõrgemate meeleseisundite] mittesaavutamise teadvus [mis on] saavutamise teadvusest kaugel, [kõrgemate meeleseisundite] saavutamise teadvus [mis on] mittesaavutamise teadvusest kaugel. Köidikutega seotud teadvus [mis on] köidikutega mitteseotud teadvusest kaugel, köidikutega mitteseotud teadvus [mis on] köidikutega seotud teadvusest kaugel; lähedal (santika) asuv teadvus on: teadvuse moodustis [mis on] oskamatule teadvusele lähedal, oskuslik teadvus [mis on] oskuslikule teadvusele lähedal, määratlemata teadvus [mis on] määratlemata teadvusele lähedal. Dukkha tundega seotud teadvus [mis on] dukkha tundega seotud teadvusele lähedal, õnne tundega seotud teadvus [mis on] õnne tundega seotud teadvusele lähedal, ei-dukkha-ega-õnne tundega seotud teadvus [mis on] ei-dukkha-ega-õnne tundega seotud teadvusele lähedal, määratlemata teadvus [mis on] määratlemata teadvusele lähedal. Köidikutega seotud teadvus [mis on] köidikutega seotud teadvusele lähedal, köidikutega mitteseotud teadvus [mis on] köidikutega mitteseotud teadvusele lähedal.

Abhidhammas on teadvuskogumik jaotatud kamma seisukohast 89/121 teadvuseks (citta), mis võivad olla kas oskusliku, oskamatu või neutraalse loomuga, määrates ära tunde, taju ja teadvuse kõlbelised omadused.^[85]

Ka teadvus jaguneb vastavalt tajudele kuueks:

1. silmateadvus (cakkhu-viññāna),
2. kõrvateadvus (sota-viññāna),
3. ninateadvus (ghāna-viññāna),
4. keeleteadvus (jivhā-viññāna),
5. kehateadvus (kāya-viññāna),
6. meeleteadvus (mano-viññāna).

Buddha õpetas, et teadvus on kui silmamoonutus (māyūpamañca viññāṇaṁ).^[86] Sisemise ja välimise ala baasilt tekib kokkupuude ja sellekohane, reaalsusele mittevastav ehk tegelikkusest erinev tajumus, millest tekivad tunne ja dukkha põhjuseks olev iha.^[87]

Klammerdumine võib toimuda kõigi viie kogumiku kaudu

Näiteks, võib see tekkida soovides: „Et mul oleks tulevikus selline vorm! Et ma tunneksin tulevikus selliseid tundeid! Et ma tajuksin tulevikus selliseid tajusid! Et mul oleks tulevikus sellised tahtlikud moodustised! Et mul oleks tulevikus selline teadvus!“^[88]

Kuni tavainimene arvab, et citta (teadvus kui tajuteadvus, teadlikkus objektist), mano (meel, mille toimimise aluseks on meeleteadvus ehk manoviññāna) või viññāṇa (tajuspetsiifiline teadvus, nt silmateadvus ehk cakkhuviññāna) on minu, mina või mina ise (etaṁ mama, esohamasmi, eso me attā), pole ta võimeline kogema nende suhtes vastumeelsust (nibbindituṁ), kiindumusetust (virajjituṁ) ega neist vabanemist (vimuccituṁ).^[89]

See, mis on viie klammerdumise kogumiku tekkimise tingimused ning kuidas meed tekivad, võtab kokku järgmine tabel.

Kogumik (khanda)		Tekkimis-tingimus	Sõltuvuslik tekkimine
Vorm (rūpa)	= 4 suurt elementi (mahā-bhūtāna)	toit (āhāra)	sisemisest ja välimisest alast tingituna ilmneb vastav teadvus (viññāna); nende kolme kohtumine on kokkupuude (phassa)
Tunne (vedanā)	= meele-tegurid (cetasika)	kokkupuude (phassa)	kokkupuutest sündinud tunne vastab kokkupuute iseloomule	Tunne, taju ja teadvus tekivad samaaegselt, on lahutamatult seotud, ega ole teineteisest eraldatavad – inimene tunneb mida tajub ja tajub mida teadvustab; saab aru mida teadvustab ja teadvustab seda, mida mõistab
Taju (saññā)			kokkupuutest sündinud taju töötleb objekti
Moodustised (saṁkhāra)			kokkupuutest sündinud moodustised on tajutava vastuseks
Teadvus (viññāṇa)	= teadvus (citta)	nimi ja vorm (nāma-rūpa)	nimest ja vormist sündinud teadvus (viññāṇa) koordineerib tunnet, taju ja moodustisi
„Upādānaparipavattasutta“ SN 22.56	„Abhidhamma-korv“	„Sattaṭṭhānasutta“ SN 22.57	„Mahā­hatthi­pa­dopa­masutta“ MN 28	Mahāvedallasutta MN 43

 

Minatus ei tähenda mitteolemasolu

Iseenesest ei tähenda minatus, et kõik olendid on illusoorsed või et neid ei olegi olemas – see on väär minatuse õpetuse tõlgendus. Kuigi Buddha õpetas, et püsivat ja omaolemusega „mina“ ei eksisteeri, on olemas tahe, sellekohane käitumine ja käitumisele vastava vilja ilmnemine. Kui „Minu käitumise suttas“^[90] väidab braahman, et tema arvates „ei ole minu käitumist, ega ole teise käitumist“ (natthi atta-kāro, natthi para-kāro), küsib Buddha, et kuidas üldse saab see, kes ise edasi ja tagasi liigub, midagi sellist öelda. Seejärel küsib Buddha braahmanilt, kas tolle arust on olemas algatuselement (ārabbha-dhātū), millele braahman vastab jaatavalt. Samuti oli braahman nõus mõttega, et kui on olemas algatuselement, siis on ka olendeid, kes algatuse olemasollu toovad (ārabbhavant) ehk tegevusi algatavad. Küsimusele, kas algatuselemendi alusel algatuse olemasollu toovad olendid on eristatavad, vastab braahman, et tõepoolest, on. Selle peale selgitab Buddha, et kui on olemas algatuselement ja selgelt eristatavad algatust ellu viivad olendid, siis ei saa öelda, et „ei ole minu käitumist, ei ole teise käitumist“. Kuna on olemas vastupidavuselement (nikkama-dhātu), edasiliikumiselement (parakkama-dhātu),^[91] tugevuselement [vastupanuelement] (thāma-dhātu), esinemiselement (ṭhiti-dhātu) ja tegutsemiselement (upakkama-dhātū) ning selgelt eristatavad olendid kellel need elemendid esinevad, siis ei saa väide „ei ole minu käitumist, ei ole teise käitumist“ olla tõene. 

Iseendaks nimetava nägemine klammerdumise kogumikena esindab õiget ja realistlikku vaadet. 

Endaks nimetatava kui pidevalt muutuvate klammerdumise kogumike nägemine ei ole oma olemuselt ei negatiivne ega nihilistlik – see on realistlik. Kuna reaalsus ei ole negatiivne ega positiivne, on siinkohal tegemist lihtsalt fakti nentimisega: nii on. Iseendaks nimetatava nägemine klammerdumise kogumikena vabastab „mina“ illusioonist ehk minavaatest (attadiṭṭhi) ja kehapõhisest vaatest (sakkāya-diṭṭhi), mis on virgumisteele sisenemise eeltingimuseks.

Buddha ei väärtustanud enda keha vahetut nägemist ega selle tähtsustamist

Kui Auväärne Vakkali oli suremas ja avaldas soovi näha Buddha, et talle austust avalda, õpetas Buddha, et Tathaagata laguneva keha nägemine pole oluline, vaid oluline on saavutada keskenduse abil dhamma silm ja näha dhammat, sest see, kes näeb dhammat, näebki Buddhat:

Aitab Vakkali! Miks tahad sa näha seda lagunevat keha?
Kes dhammat näeb, näeb mind; kes mind näeb, näeb dhammat.^[92]

Kaariku metafoor

„Milinda küsimused“ („Milindapañha“) sisaldab ilmekat lugu sellest, kuidas mõista Buddha õpetuse kontekstis iseendaks peetavat.^[93]

Kui kuningas Milinda (Kreeka päritolu kuningas Menandros) küsis Auväärselt arahantilt Nāgasenalt: „Millise nimega peaksin ma Teid nimetama?“, vastas Auväärne: „Minu kaaslased kutsuvad mind Nāgasenaks. Kuid ei nime ega isikut, kellele see nimi viitab, ei eksisteeri tõeliselt.“

Kuningas küsis: „Kui ei Nāgasenat ega isikut ei eksisteeri, siis kellele teevad inimesed annetusi ja kes saab annetusi? Kuna Te need vastu võtate, siis Te ka eksisteerite. Miks Te valetate, vaatamata oma suursugususele?“

„Teie majesteet, kas Te tulite templisse jalgsi või kaarikuga?“ küsis selle peale Auväärne Nāgasena kuningalt.

„Ma tulin kaarikuga“, vastas kuningas.

Auväärne küsis edasi: „Sellisel juhul, palun, näidake mulle oma kaarikut. Kas hobune on kaarik? Kas rattad on kaarik? Kas telg on kaarik? Kas kabiin on kaarik?“

„Ei“, vastas kuningas kõikidele küsimustele.

„Kas kaarik on hobuse, rataste, telje või kabiini kõrval?“ küsis Auväärne Nāgasena.

Kuningas vastas uuesti „Ei“.

Auväärne Nāgasena küsis seepeale: „Teie Majesteet, Te ütlesite, et tulite siia kaarikuga, kuid Te ei suuda mulle näidata kaarikut. Miks Te valetate, vaatamata oma suursugususele?“

Kuningas nõustus: „Kaarik ei ole ei hobune, rattad, telg ega kabiin. Vaid nende kombinatsiooni nimetatakse kaarikuks.“

Auväärne Nāgasena märkis seepeale: „Suurepärane, Teie Majesteet, Te peaksite mõistma Nāgasenat samuti, nagu olete mõistnud kaarikut.“

Mina illusioon

Viie klammerdumise kogumiku pidamine iseendaks on soovmõtlemise poolt loodud illusioon. See, mida inimene peab iseendaks, on vaid pidevalt muutuvate mentaalsete ja füüsiliste nähtuste protsess, mis kestab nii kaua, kuni esinevad selle ilmnemise põhjused ja tingimused. Kuigi viis klammerdumise kogumikku ilmnevad ainult koos, ei moodusta need iseseisvalt või üheskoos sõltumatut, tõelist isiksust, mina (attā) ega hinge (jīva). Usk muutumatu ja igikestva mina, aatmani või hinge olemasollu on pelgalt illusioon, kultuurispetsiifiline spekulatsioon, joogide poolt džhaanades nähtu väärtõlgendus või soovmõtlemise tulemus.

Viis klammerdumise kogumiku on dukkha

Kui silmal tekib kokkupuude mingi objektiga, näiteks sinise värviga, siis saab silmateadvus teadlikuks värvi kui objekti olemasolust, kuid ei tunne ära, et tegemist on sinise värviga. Nägemine ei tähenda äratundmist – see tekib alles nägemisprotsessi järgmises etapis tänu tajule.^[94] Sisemise ja välimise ala pinnalt tekib tajuspetsiifiline teadvus (viññāṇa). Nende kolme – sisemise ja välimise ala ning teadvuse kohtumisel tekib kokkupuude (phassa). Kokkupuutele vastavalt tekib tunne (vedanā), mis võib olla kas meeldiv, ebameeldiv või neutraalne. Tundele vastavalt tekib iha (taṇhā)^[95] – ja iha on dukkha põhjus.^[96]

KONTAKTIPÕHISE TUNDE, TAJU, MOODUSTISTE JA TEADVUSE TEKKIMINE
Kuus sisemist ala (cha ajjhattikāni āyatanāni)	Kuus välimist ala (cha bāhirāni āyatanāni)	Kuuele sisemisele ja välimisele alale vastav teadvus (viññāna)	Kuuele sisemisele ja välimisele alale vastava teadvuse põhine kokkupuude (phassa)	Kokkupuutest sündinud tunne (vedana)	Kokkupuutest sündinud taju (saññā)	Kokkupuutest sündinud moodustised (saṁkhārā)	Kokkupuutest sündinud teadvus (viññāna)
Silma ala (cakkhāyatana)	Vormi ala (rūpāyatana)	Silmateadvus (cakkhu-viññāna)	Silmakokkupuude (cakkhu-samphassa)	Silmakokkupuutest sündinud tunne (cakkhu-samphassa-jā-vedanā)	Silmakokkupuutest sündinud taju (cakkhu-samphassa-jā-saññā)	Silmakokkupuutest sündinud moodustised (cakkhu-samphassa-jā-saññā)	Silmakokkupuutest sündinud teadvus (cakkhu-samphassa-jā-saññā)
Kõrva ala (sotāyatana)	Heli ala (saddāyatana)	Kõrvateadvus (sota-viññāna)	Kõrvakokkupuude (sota-samphassa)	Kõrvakokkupuutest sündinud tunne (sota-samphassa-jā-vedanā)	Kõrvakokkupuutest sündinud taju (sota-samphassa-jā-saññā)	Kõrvakokkupuutest sündinud moodustised (sota-samphassa-jā-saṁkhārā)	Kõrvakokkupuutest sündinud teadvus (sota-samphassa-jā-viññāna)
Nina ala (ghāṇāyatana)	Lõhna ala (gandhāyatana)	Ninateadvus (ghāna-viññāna)	Ninakokkupuude (ghāṇa-samphassa)	Ninakokkupuutest sündinud tunne (ghāna-samphassjā-vedanā)	Ninakokkupuutest sündinud taju (ghāna-samphassjā-saññā)	Ninakokkupuutest sündinud moodustised (ghāna-samphassjā-saṁkhārā)	Ninakokkupuutest sündinud teadvus (ghāna-samphassjā-viññāna)
Keele ala (jivhāyatana)	Maitse ala (rasāyatana)	Keeleteadvus (jivhā-viññāna)	Keelekokkupuude (jivhā-samphassa)	Keelekokkupuutest sündinud tunne (jivhā-samphassa-jā-vedanā)	Keelekokkupuutest sündinud taju (jivhā-samphassa-jā-saññā)	Keelekokkupuutest sündinud moodustised (jivhā-samphassa-jā-saṁkhārā)	Keelekokkupuutest sündinud teadvus (jivhā-samphassa-jā-viññāna)
Keha ala (kāyāyatana)	Puute ala (phoṭṭhabbāyatana)	Kehateadvus (kāya-viññāna)	Kehakokkupuude (kāya-samphassa)	Kehakokkupuutest sündinud tunne (kāya-samphassa-jā-vedanā)	Kehakokkupuutest sündinud taju (kāya-samphassa-jā-saññā)	Kehakokkupuutest sündinud moodustised (kāya-samphassa-jā-saṁkhārā)	Kehakokkupuutest sündinud teadvus (kāya-samphassa-jā-viññāna)
Meele ala (manāyatana)	Dhamma ala (dhammāyatana)	Meeleteadvus (mano-viññāna)*	Meelekokkupuude (mano-samphassa)	Meelekokkupuutest sündinud tunne (mano-samphassa-ja-vedanā)	Meelekokkupuutest sündinud taju (mano-samphassa-ja-saññā)	Meelekokkupuutest sündinud moodustised (mano-samphassa-ja-saṁkhārā)	Meelekokkupuutest sündinud teadvus (mano-samphassa-ja-viññāna)
[Paṭiccasamuppāda]-Vibhaṁgasutta SN 12.1-2, sama põhimõtte toovad ära Khandhavibhaṁga Vb 1, „Saṁgahitakathā“ Kv 7.1  jpt Paṭiccasamuppādasutta SN 12.1–2, sama samuti Sammādiṭṭhisutta MN 9, Upanisasutta SN 12.23, Mahāhatthipadopamasutta MN 28, Bahudhātukasutta MN 115 jpt * Meeleteadvus on see, mida Buddha on oma õpetuses nimetanud meeleks (mano, mana, manas)

Teadvus pole hing ega muu surematuks ja hävinematuks peetav nähtus

Sisemisele meele alale ja sellele vastavale välimisele dhamma alale (objektile) tekkinud meeleteadvus on see, mida Buddha nimetas oma õpetuses meeleks (mano, mana, manas). Meelt ega teadvust (viññāṇa) ei tohiks samastada hävimatu hinge teooriaga. Meel pole iseseisev ega püsiv, elusolev, muutumatu ja igavene substants, ei mina (atta), aatman (attan) ega hing (jīva), mis osade õpetuste kohaselt liikuvat siia-sinna või kehast kehasse. Kui Buddha järgija, kalamehe poeg Sati väitis, et Ülima õpetuse kohaselt on üks ja sama teadvus see, mis ringleb kehast kehasse, mitte teine (tadevidaṁ viññāṇaṁ sandhāvati saṁsarati, anaññan), parandas Buddha teda kohe, täpsustades, et teadvust nimetatakse ainult vastavalt tingimusele, mille kaudu see ilmneb, näiteks silmateadvus, kõrvateadvus jne.^[97] Teadvus on sõltuvusliku tekkega (paṭiccasamuppannaṁ viññāṇaṁ), saab ilmneda ainult koos vormi, tunde, taju ja moodustistega, sõltub neist, ega saa nendest neljast kogumikust eraldi eksisteerida.^[98] Seetõttu on võimatu selgitada viññāṇa või teiste tingitud kogumiku lakkamist ühes ja ilmnemist teises olemasolus vormi, tunde, taju ja moodustiste rühmadest lahus.^[99]

Pidevalt muutuvad viis klammerdumise kogumikku ei saa moodustada muutumatut, püsiva omaolemusega mina ega muud substantsi või nähtust. Kui see oleks nii, oleks näiteks keha ja kõik kehaga seonduv – vananemine, haigestumine, surm – selle mina kontrolli all. Sel juhul oleks võimalik öelda, et „Olgu minu keha selline“ või „Ärgu olgu minu keha selline“, ning keha muutukski kohe vastavalt soovile. Kuna see ei ole võimalik, siis on selge, et keha ei kuulu meile. Keha on inimese tahtest sõltumata lakkamise objekt ning seetõttu tuleb sellest kehast loobuda. Kuna kõik viis klammerdumise kogumikku on mittepüsivad, ei saa ka mina olla püsiv, stabiilne, igavene ja muutumatu.^[100]

Minavaade on tulemusliku püha elu elamisel takistuseks

Buddha on öelnud, et kuni püsiva, stabiilse, igavese ja muutumatu minavaade (atta-diṭṭhi) pole täielikult ja lõplikult lakanud, ei ole kannatuste lakkamisele viiva püha elu elamine tulemuslik.^[101] Kui mina puudumise intellektuaalsele teadmisele on lisandunud ka džhaanal põhinev sügav ja vahetu taipamine, vabanetakse esimesest köidikust ehk kehapõhisest vaatest (sakkāya-diṭṭhi).^[102]

Kuna klammerdumiskogumikud ei kuulu minule, tuleb need hüljata

Buddha õpetas bhikkhudele, et nood hülgaksid kõik, mis ei ole nende oma, sest just selline loobumine juhib heaolu ja õnneni. Kuna silm ja vorm, kõrv ja heli, nina ja lõhn, keel ja maitse, keha ja puude ning meel ja dhamma ei kuulu bhikkhule, siis tuleb need hüljata. Suttas toob Buddha näiteks inimese, kes kannab heina ja oksi, põletab neid, või teeb nendega mida ise tahab. Nii nagu kuivanud hein ja oksad ei mõtle, et inimesed kannavad neid ja põletavad ja teevad nendega mida ise tahavad, kuna need ei ole „mina ise“ ega kuulu meile, nii ei peaks ka bhikkhu mõtlema, et silm, kõrv, nina, keel, keha ja meel võiks olla „mina ise“ või kuuluda minale (attā vā attaniya). Kes hülgab selle, mis ei ole tema oma, saavutab heaolu ja õnne. 

Maailma nägemine kogumike kaudu juhib taipamisele, kiretustumisele ja vaibumisele

Buddha õpetas kogu olemasolu nägema läbi viie klammerdumise kogumiku kaudu on kriitilise tähtsusega dukkha, klammerdumise ja sansaara (saṁsāra) olemuse mõistmisel. Kuni viis klammerdumise kogumikku on aktiivsed, luuakse oskamatuid meeleseisundeid ja dukkha-kogemusi. Virgumise teele viival tasemel minatuse taipamine ei saa tekkida lihtsalt ühte või teise vaatesse uskumise teel ega akadeemilise filosofeerimise kaudu, vaid ainult džhaanas viie klammerdumise kogumiku (pañc-upādāna-kkhandhā) hinnanguvaba vaatlemise ja teadvustamise läbi.

^[1] „pheṇapiṇḍūpamaṁ rūpaṁ, vedanā bubbuḷūpamā; marīcikūpamā saññā, saṁkhārā kadalūpamā; māyūpamañca viññāṇaṁ, desitādiccabandhunā.“ – „Pheṇapiṇḍūpamasutta“ SN 22.95. Kuna banaanitaime tüvi (kadalūpamā) on pehme ja ebapüsiv ning peale viljade valmimist kukub kokku, esineb see Buddha õpetuses väärtusetuse sümbolina.

^[2] Madhupiṇḍikasutta MN 18.

^[3] Khandhasutta SN 22.48, Mahāpuṇṇamasutta MN 109.

^[4] Vibhaṅga  Vib 1 jj.

^[5] Dhammasaṁgaṇī jt.

^[6] Khandhasutta SN 22.48.

^[7] Vt DVE, I osa, ptk „Kolm olemasolu tunnust (tilakkhaṇa)“.

^[8] SN, „Sagāthāvaggasaṁyutta“.

^[9] „sītenapi ruppati, uṇhenapi ruppati, jighacchāyapi ruppati, pipāsāyapi ruppati, ḍaṁsa-makasa-vātātapa-sarīsapa-samphassenapi ruppati.“ – „Khajjanīyasutta“ SN 22.79.

^[10] „sītaṁ, uṇhaṁ, jighacchā, pipāsā, uccāro, passāvo, kāyasaṁvaro, vacīsaṁvaro, ājīvasaṁvaro, ponobhaviko bhavasaṁkhāro.“ – „Sarīraṭṭhadhammasutta“ AN 10.49.

^[11] Cūḷakammavibhaṁgasutta MN 135.

^[12] Vt DVE, I osa, ptk „Viis loomulikku seaduspära (pañca-niyāma)“.

^[13] „tattha katamo rūpakkhandho? yaṁ kiñci rūpaṁ atītānāgatapaccuppannaṁ ajjhattaṁ vā bahiddhā vā oḷārikaṁ vā sukhumaṁ vā hīnaṁ vā paṇītaṁ vā yaṁ dūre santike vā, tadekajjhaṁ abhisaññūhitvā abhisaṁkhipitvā – ayaṁ vuccati rūpakkhandho.“ – Vibhaṁga, Khandhavibhaṁga, 1. Suttantabhājanīya, 1.1. „Rūpakkhandha“.

^[14] „cakkhāyatanaṁ … phoṭṭhabbāyatanaṁ – idaṁ taṁ rūpaṁ oḷārikaṁ. katamaṁ taṁ rūpaṁ sukhumaṁ? itthindriyaṁ … kabaḷīkāro āhāro – idaṁ taṁ rūpaṁ sukhumaṁ.“ „Rūpavibhatti“ Ds 2.2.3; Vibhaṁga, Khandhavibhaṁga, 1. Suttantabhājanīya, 1.1. „Rūpakkhandha“.

^[15] Antud loend esineb ka „Visuddhimagga’s“, kus ainsa erinevusena mehelikkuse võime (purisindriya) ja kehalise väljenduse  (kāyaviññatti) vahel esineb meele füüsiline alus (hadayavatthu), Vism 443–450.

^[16] „yaṁ rūpaṁ tesaṁ tesaṁ sattānaṁ uññātaṁ avaññātaṁ hīḷitaṁ paribhūtaṁ acittīkataṁ hīnaṁ hīnamataṁ hīnasammataṁ aniṭṭhaṁ akantaṁ amanāpaṁ, rūpā saddā gandhā rasā phoṭṭhabbā.“ – Vibhaṁga, Khandhavibhaṁga, 1. Suttantabhājanīya, 1.1. „Rūpakkhandha“.

^[17] „tattha katamaṁ rūpaṁ paṇītaṁ? yaṁ rūpaṁ tesaṁ tesaṁ sattānaṁ anuññātaṁ anavaññātaṁ ahīḷitaṁ aparibhūtaṁ cittīkataṁ paṇītaṁ paṇītamataṁ paṇītasammataṁ iṭṭhaṁ kantaṁ manāpaṁ, rūpā saddā gandhā rasā phoṭṭhabbā – idaṁ vuccati rūpaṁ paṇītaṁ.“ – Vibhaṁga, Khandhavibhaṁga, 1. Suttantabhājanīya, 1.1. „Rūpakkhandha“.

^[18] „itthindriyaṁ…pe… kabaḷīkāro āhāro, yaṁ vā panaññampi atthi rūpaṁ anāsanne anupakaṭṭhe dūre asantike – idaṁ vuccati rūpaṁ dūre.“ – Vibhaṁga, Khandhavibhaṁga, 1. Suttantabhājanīya, 1.1. „Rūpakkhandha“.

^[19] „cakkhāyatanaṁ…pe… phoṭṭhabbāyatanaṁ, yaṁ vā panaññampi atthi rūpaṁ āsanne upakaṭṭhe avidūre santike – idaṁ vuccati rūpaṁ santike.“ – Vibhaṁga, Khandhavibhaṁga, 1. Suttantabhājanīya, 1.1. Rūpakkhandha.

^[20] „Upādānaparipavattasutta“ SN 22.56, Ps lk 183, „Sahetukaduka Patthana“ 8.2 jt.

^[21] Mahāpuṇṇamasutta MN 109.

^[22] Cūḷakammavibhaṁgasutta MN 135.

^[23] Vt DVE, I osa, ptk „Viis loomulikku seaduspära (pañca-niyāma)“.

^[24] Dhammasaṁgaṇī, „Pañcavidhena rūpasaṁgaho“ lk 222-223.

^[25] Vbh lk 14; Vism lk 450.

^[26] „Pheṇapiṇḍūpamasutta“ SN 22.95.

^[27] „kiñca, bhikkhave, vedanaṁ vadetha? vedayatīti kho, bhikkhave, tasmā ‘vedanā’ti vuccati. kiñca vedayati? sukhampi vedayati, dukkhampi vedayati, adukkhamasukhampi vedayati.“ – „Khajjanīyasutta“ SN 22.79; sama Mahāvedallasutta MN 43.

^[28] „yā kāci vedanā atītānāgatapaccuppannā ajjhattā vā bahiddhā vā oḷārikā vā sukhumā vā hīnā vā paṇītā vā yā dūre santike vā, tadekajjhaṁ abhisaññūhitvā abhisaṁkhipitvā – ayaṁ vuccati vedanākkhandho.“ – Vibhaṁga, Khandhavibhaṁga, 1. Suttantabhājanīya, 1.2. „Vedanākkhandha“.

^[29] „yā vedanā tesaṁ tesaṁ sattānaṁ ajjhattaṁ paccattaṁ niyakā pāṭipuggalikā upādinnā, sukhā vedanā dukkhā vedanā adukkhamasukhā vedanā… yā vedanā tesaṁ tesaṁ parasattānaṁ parapuggalānaṁ ajjhattaṁ paccattaṁ niyakā pāṭipuggalikā upādinnā, sukhā vedanā dukkhā vedanā adukkhamasukhā vedanā.“ – Vibhaṁga, Khandhavibhaṁga, 1. Suttantabhājanīya, 1.2. „Vedanākkhandha“.

^[30] „akusalā vedanā oḷārikā, kusalābyākatā vedanā sukhumā. kusalākusalā vedanā oḷārikā, abyākatā vedanā sukhumā. dukkhā vedanā oḷārikā, sukhā ca adukkhamasukhā ca vedanā sukhumā. sukhadukkhā vedanā oḷārikā, adukkhamasukhā vedanā sukhumā. asamāpannassa vedanā oḷārikā, samāpannassa vedanā sukhumā. sāsavā vedanā oḷārikā, anāsavā vedanā sukhumā.“ – Vibhaṁga, Khandhavibhaṁga, 1. Suttantabhājanīya, 1.2. „Vedanākkhandha“.

^[31] „akusalā vedanā hīnā, kusalābyākatā vedanā paṇītā. kusalākusalā vedanā hīnā, abyākatā vedanā paṇītā. dukkhā vedanā hīnā, sukhā ca adukkhamasukhā ca vedanā paṇītā. sukhadukkhā vedanā hīnā, adukkhamasukhā vedanā paṇītā. asamāpannassa vedanā hīnā, samāpannassa vedanā paṇītā. sāsavā vedanā hīnā, anāsavā vedanā paṇītā.“ – Vibhaṁga, Khandhavibhaṁga, 1. Suttantabhājanīya, 1.2. „Vedanākkhandha“.

^[32] „akusalā vedanā kusalābyākatāhi vedanāhi dūre; kusalābyākatā vedanā akusalāya vedanāya dūre; kusalā vedanā akusalābyākatāhi vedanāhi dūre; akusalābyākatā vedanā kusalāya vedanāya dūre; abyākatā vedanā kusalākusalāhi vedanāhi dūre; kusalākusalā vedanā abyākatāya vedanāya dūre. dukkhā vedanā sukhāya ca adukkhamasukhāya ca vedanāhi dūre; sukhā ca adukkhamasukhā ca vedanā dukkhāya vedanāya dūre; sukhā vedanā dukkhāya ca adukkhamasukhāya ca vedanāhi dūre; dukkhā ca adukkhamasukhā ca vedanā sukhāya vedanāya dūre; adukkhamasukhā vedanā sukhadukkhāhi vedanāhi dūre; sukhadukkhā vedanā adukkhamasukhāya vedanāya dūre. asamāpannassa vedanā samāpannassa vedanāya dūre; samāpannassa vedanā asamāpannassa vedanāya dūre. sāsavā vedanā anāsavāya vedanāya dūre; anāsavā vedanā sāsavāya vedanāya dūre – ayaṁ vuccati vedanā dūre.“ – Vibhaṁga, Khandhavibhaṁga, 1. Suttantabhājanīya, 1.2. „Vedanākkhandha“.

^[33] „akusalā vedanā akusalāya vedanāya santike; kusalā vedanā kusalāya vedanāya santike; abyākatā vedanā abyākatāya vedanāya santike. dukkhā vedanā dukkhāya vedanāya santike; sukhā vedanā sukhāya vedanāya santike; adukkhamasukhā vedanā adukkhamasukhāya vedanāya santike. asamāpannassa vedanā asamāpannassa vedanāya santike; samāpannassa vedanā samāpannassa vedanāya santike. sāsavā vedanā sāsavāya vedanāya santike; anāsavā vedanā anāsavāya vedanāya santike.“ – Vibhaṁga, Khandhavibhaṁga, 1. Suttantabhājanīya, 1.2. „Vedanākkhandha“.

^[34] Chachakkasutta MN 148.

^[35] 3-ne jaotus: Vedanāsutta SN 45.29 jt; 5-ne jaotus: Pañcakaṁgasutta SN 36.19, kus Buddha kinnitab, et on õpetanud erinevaid (2, 3, 5, 6, 18, 36 ja 108) tunnete jaotusi; vt ka BD lk 101; kõik jaotused: „Aṭṭhasatasutta“ SN 36.22, „Bahuvedanīyasutta“ MN 59.

^[36] Sama: „Saḷāyatanavibhaṅgasutta“ MN 137.

^[37] Upanisasutta SN 12.23.

^[38] Dhammacakkappavattanasutta SN 56.11.

^[39] „Pheṇapiṇḍūpamasutta“ SN 22.95.

^[40]      „sabba vedanāsu vitarāgo
            sabbaṁ vedam aticca vedagu so.“ – „Sabhiyasutta“ Snp 3.6.

^[41] „nīlampi sañjānāti, pītakampi sañjānāti, lohitakampi sañjānāti, odātampi sañjānāti“ – Khajjanīyasuttaṁ SN 22.79. Selline taju kirjeldus viitab vormitajule.

^[42] Upādānaparipavattasuttaṁ SN 22.56. 

^[43] „yā kāci saññā atītānāgatapaccuppannā ajjhattā vā bahiddhā vā oḷārikā vā sukhumā vā hīnā vā paṇītā vā yā dūre santike vā tadekajjhaṁ abhisaññūhitvā abhisaṁkhipitvā.” – Vibhaṁga, Khandhavibhaṁga, 1. Suttantabhājanīya, 1.3. Saññākkhandha.

^[44] Paṭha­ma­saññā­suttaṁ AN 5.61, Duti­yasaññāsuttaṁ AN 5.62, Paṭha­ma­saññāsuttaṁ AN 10.56. Oskuslike tajude arendamisest kirjeldab DVE, III osa, ptk „20 taju (vīsati saññā)“.

^[45] „yā saññā atītā niruddhā vigatā vipariṇatā atthaṁgatā abbhatthaṁgatā uppajjitvā vigatā atītā atītaṁsena saṁgahitā, cakkhusamphassajā saññā sotasamphassajā saññā ghānasamphassajā saññā jivhāsamphassajā saññā kāyasamphassajā saññā manosamphassajā saññā.“ – Vibhaṁga, Khandhavibhaṁga, 1. Suttantabhājanīya, 1.3. Saññākkhandha.

^[46] „yā saññā tesaṁ tesaṁ sattānaṁ ajjhattaṁ paccattaṁ niyakā pāṭipuggalikā upādinnā, cakkhusamphassajā saññā sotasamphassajā saññā ghānasamphassajā saññā jivhāsamphassajā saññā kāyasamphassajā saññā manosamphassajā saññā.“ – Vibhaṁga, Khandhavibhaṁga, 1. Suttantabhājanīya, 1.3. Saññākkhandha.

^[47] Meel ja meeleobjektid ei vastandu, vaid on seletatavad füüsikaliste olekute analoogide (adhivacana) kaudu.

^[48] „saññā oḷārikā, adhivacanasamphassajā saññā sukhumā. akusalā saññā oḷārikā, kusalābyākatā saññā sukhumā. kusalākusalā saññā oḷārikā, abyākatā saññā sukhumā. dukkhāya vedanāya sampayuttā saññā oḷārikā, sukhāya ca adukkhamasukhāya ca vedanāhi sampayuttā saññā sukhumā. sukhadukkhāhi vedanāhi sampayuttā saññā oḷārikā , adukkhamasukhāya vedanāya sampayuttā saññā sukhumā. asamāpannassa saññā oḷārikā, samāpannassa saññā sukhumā. Sāsavā saññā oḷārikā, anāsavā saññā sukhumā.“ – Vibhaṁga, Khandhavibhaṁga, 1. Suttantabhājanīya, 1.3. Saññākkhandha.

^[49] „akusalā saññā hīnā, kusalābyākatā saññā paṇītā. kusalākusalā saññā hīnā, abyākatā saññā paṇītā. dukkhāya vedanāya sampayuttā saññā hīnā, sukhāya ca adukkhamasukhāya ca vedanāhi sampayuttā saññā paṇītā. sukhadukkhāhi vedanāhi sampayuttā saññā hīnā, adukkhamasukhāya vedanāya sampayuttā saññā paṇītā. asamāpannassa saññā hīnā, samāpannassa saññā paṇītā. sāsavā saññā hīnā, anāsavā saññā paṇītā.“ – Vibhaṁga, Khandhavibhaṁga, 1. Suttantabhājanīya, 1.3. Saññākkhandha.

^[50] „akusalā saññā kusalābyākatāhi saññāhi dūre; kusalābyākatā saññā akusalāya saññāya dūre; kusalā saññā akusalābyākatāhi saññāhi dūre; akusalābyākatā saññā kusalāya saññāya dūre. abyākatā saññā kusalākusalāhi saññāhi dūre; kusalākusalā saññā abyākatāya saññāya dūre. dukkhāya vedanāya sampayuttā saññā sukhāya ca adukkhamasukhāya ca vedanāhi sampayuttāhi saññāhi dūre; sukhāya ca adukkhamasukhāya ca vedanāhi sampayuttā saññā dukkhāya vedanāya sampayuttāya saññāya dūre; sukhāya vedanāya sampayuttā saññā dukkhāya ca adukkhamasukhāya ca vedanāhi sampayuttāhi saññāhi dūre; dukkhāya ca adukkhamasukhāya ca vedanāhi sampayuttā saññā sukhāya vedanāya sampayuttāya saññāya dūre; adukkhamasukhāya vedanāya sampayuttā saññā sukhadukkhāhi vedanāhi sampayuttāhi saññāhi dūre; sukhadukkhāhi vedanāhi sampayuttā saññā adukkhamasukhāya vedanāya sampayuttāya saññāya dūre. asamāpannassa saññā samāpannassa saññāya dūre; samāpannassa saññā asamāpannassa saññāya dūre. sāsavā saññā anāsavāya saññāya dūre; anāsavā saññā sāsavāya saññāya dūre.“ – Vibhaṁga, Khandhavibhaṁga, 1. Suttantabhājanīya, 1.3. Saññākkhandha.

^[51] „akusalā saññā akusalāya saññāya santike; kusalā saññā kusalāya saññāya santike; abyākatā saññā abyākatāya saññāya santike. dukkhāya vedanāya sampayuttā saññā dukkhāya vedanāya sampayuttāya saññāya santike; sukhāya vedanāya sampayuttā saññā sukhāya vedanāya sampayuttāya saññāya santike; adukkhamasukhāya vedanāya sampayuttā saññā adukkhamasukhāya vedanāya sampayuttāya saññāya santike. asamāpannassa saññā asamāpannassa saññāya santike; samāpannassa saññā samāpannassa saññāya santike. sāsavā saññā sāsavāya saññāya santike; anāsavā saññā anāsavāya saññāya santike.“ – Vibhaṁga, Khandhavibhaṁga, 1. Suttantabhājanīya, 1.3. Saññākkhandha.

^[52] „Saṁyutta Nikāya“, „Saḷāyatana Saṁyutta“, „Saṭṭhipeyyāla“ lk 168-227.

^[53] „Sakka­pañha­sutta“ SN 35.118.

^[54] „Ākāsānañcāyatanapañhāsutta“ SN 40.5, Arūpāvacarakusala Ds 2.1.3, „Ākāsānañcāyatanasutta“ SN 28.5, „Sattaviññāṇaṭṭhitisutta“ AN 7.44, „Sattāvāsasutta“ AN 9.24, „Vicayahārasampāta“ Ne 21 jt.

^[55] „Saññāsutta“ AN 6.110, „Dutiyatajjhānasutta“ AN 6.74, Dukkhasutta AN 6.75, „Sanidānasutta“ SN 14.12, „Bākulasutta“ MN 124 jt.

^[56] „Saṁgītisutta’s“ DN 33 on jaotuse nimeks „viis vabanemistäiuse saavutamise taju“ (vimutti­pari­pā­canīyā saññā) ja „Vijjā­bhāgi­ya­sutta“’s AN 6.35 esineb sama jaotus nagu „kuus dhamma teadmise jaotust“ (cha dhammā vijjābhāgiyā).

^[57] „Paṭha­ma­saññā­sutta“ AN 5.61.

^[58] „Duti­yasaññāsutta“ AN 5.62. 

^[59] „rūpasaññā loke … saddasaññā loke … gandhasaññā loke … rasasaññā loke … ­phoṭṭhab­ba­saññā loke … dhammasaññā loke piyarūpaṁ sātarūpaṁ, etthesā taṇhā uppajjamānā uppajjati, ettha nivisamānā nivisati.“ – „Mahā­sati­paṭṭhā­na­sutta“ DN 22, sama „Upādā­na­pari­pa­vat­tasutta“ SN 22.56.

^[60] „yāvakīvañca, bhikkhave, bhikkhū aniccasaññaṁ bhāvessanti … pe … anattasaññaṁ bhāvessanti … asubhasaññaṁ bhāvessanti … ādīnavasaññaṁ bhāvessanti … pahānasaññaṁ bhāvessanti … virāgasaññaṁ bhāvessanti … nirodhasaññaṁ bhāvessanti, vuddhiyeva, bhikkhave, bhikkhūnaṁ pāṭikaṁkhā, no parihāni.“ – „Mahā­sati­paṭṭhā­na­sutta“ DN 22.

^[61] „Paṭha­ma­saññāsutta“ AN 10.56.

^[62] Mahāvedallasutta MN 43.

^[63] „Pheṇapiṇḍūpamasutta“ SN 22.95.

^[64]      „sabbe saṁkhārā aniccā… ;
            sabbe saṁkhārā dukkhā… ;
            sabbe dhammā anattā’ti,
            yadā paññāya passati, atha nibbindati dukkhe, esa maggo visuddhiyā.“ – KN, Dhp 277-279.

^[65] „rūpaṁ rūpattāya saṁkhatamabhisaṁkharonti, vedanaṁ vedanattāya saṁkhatamabhisaṁkharonti, saññaṁ saññattāya saṁkhatamabhisaṁkharonti, saṁkhāre saṁkhārattāya saṁkhatamabhisaṁkharonti, viññāṇaṁ viññāṇattāya saṁkhatamabhisaṁkharonti.“ – „Khajjanīyasutta“ SN 22.79.

^[66] „ye keci saṁkhārā atītānāgatapaccuppannā ajjhattā vā bahiddhā vā oḷārikā vā sukhumā vā hīnā vā paṇītā vā ye dūre santike vā, tadekajjhaṁ abhisaññūhitvā abhisaṁkhipitvā.“ – Vibhaṁga, Khandhavibhaṁga, 1. Suttantabhājanīya, 1.4. „Saṁkhārakkhandha“.

^[67] „ye saṁkhārā atītā niruddhā vigatā vipariṇatā atthaṁgatā abbhatthaṁgatā uppajjitvā vigatā atītā atītaṁsena saṁgahitā, cakkhusamphassajā cetanā sotasamphassajā cetanā ghānasamphassajā cetanā jivhāsamphassajā cetanā kāyasamphassajā cetanā manosamphassajā cetanā.“ – Vibhaṁga, Khandhavibhaṁga, 1. Suttantabhājanīya, 1.4. „Saṁkhārakkhandha“.

^[68] „ye saṁkhārā ajātā abhūtā asañjātā anibbattā anabhinibbattā apātubhūtā anuppannā asamuppannā anuṭṭhitā asamuṭṭhitā anāgatā anāgataṁsena saṁgahitā, cakkhusamphassajā cetanā sotasamphassajā cetanā ghānasamphassajā cetanā jivhāsamphassajā cetanā kāyasamphassajā cetanā manosamphassajā cetanā.“ – Vibhaṁga, Khandhavibhaṁga, 1. Suttantabhājanīya, 1.4. „Saṁkhārakkhandha“.

^[69] „ye saṁkhārā jātā bhūtā sañjātā nibbattā abhinibbattā pātubhūtā uppannā samuppannā uṭṭhitā samuṭṭhitā paccuppannā paccuppannaṁsena saṁgahitā, cakkhusamphassajā cetanā sotasamphassajā cetanā ghānasamphassajā cetanā jivhāsamphassajā cetanā kāyasamphassajā cetanā manosamphassajā cetanā… .“ – Vibhaṁga, Khandhavibhaṁga, 1. Suttantabhājanīya, 1.4. „Saṁkhārakkhandha“.

^[70] „ye saṁkhārā tesaṁ tesaṁ sattānaṁ ajjhattaṁ paccattaṁ niyakā pāṭipuggalikā upādinnā, cakkhusamphassajā cetanā sotasamphassajā cetanā ghānasamphassajā cetanā jivhāsamphassajā cetanā kāyasamphassajā cetanā manosamphassajā cetanā.“ – Vibhaṁga, Khandhavibhaṁga, 1. Suttantabhājanīya, 1.4. „Saṁkhārakkhandha“.

^[71] „ye saṁkhārā tesaṁ tesaṁ parasattānaṁ parapuggalānaṁ ajjhattaṁ paccattaṁ niyakā pāṭipuggalikā upādinnā, cakkhusamphassajā cetanā sotasamphassajā cetanā ghānasamphassajā cetanā jivhāsamphassajā cetanā kāyasamphassajā cetanā manosamphassajā cetanā.“ – Vibhaṁga, Khandhavibhaṁga, 1. Suttantabhājanīya, 1.4. „Saṁkhārakkhandha“.

^[72] „akusalā saṁkhārā oḷārikā, kusalābyākatā saṁkhārā sukhumā. kusalākusalā saṁkhārā oḷārikā, abyākatā saṁkhārā sukhumā. dukkhāya vedanāya sampayuttā saṁkhārā oḷārikā, sukhāya ca adukkhamasukhāya ca vedanāhi sampayuttā saṁkhārā sukhumā. sukhadukkhāhi vedanāhi sampayuttā saṁkhārā oḷārikā, adukkhamasukhāya vedanāya sampayuttā saṁkhārā sukhumā. asamāpannassa saṁkhārā oḷārikā, samāpannassa saṁkhārā sukhumā. Sāsavā saṁkhārā oḷārikā, anāsavā saṁkhārā sukhumā.“ – Vibhaṁga, Khandhavibhaṁga, 1. Suttantabhājanīya, 1.4. „Saṁkhārakkhandha.“

^[73] „tattha katame saṁkhārā dūre? akusalā saṁkhārā kusalābyākatehi saṁkhārehi dūre; kusalābyākatā saṁkhārā akusalehi saṁkhārehi dūre; kusalā saṁkhārā akusalābyākatehi saṁkhārehi dūre; akusalābyākatā saṁkhārā kusalehi saṁkhārehi dūre; abyākatā saṁkhārā kusalākusalehi saṁkhārehi dūre; kusalākusalā saṁkhārā abyākatehi saṁkhārehi dūre. dukkhāya vedanāya sampayuttā saṁkhārā sukhāya ca adukkhamasukhāya ca vedanāhi sampayuttehi saṁkhārehi dūre; sukhāya ca adukkhamasukhāya ca vedanāhi sampayuttā saṁkhārā dukkhāya vedanāya sampayuttehi saṁkhārehi dūre; sukhāya vedanāya sampayuttā saṁkhārā dukkhāya ca adukkhamasukhāya ca vedanāhi sampayuttehi saṁkhārehi dūre; dukkhāya ca adukkhamasukhāya ca vedanāhi sampayuttā saṁkhārā sukhāya vedanāya sampayuttehi saṁkhārehi dūre; adukkhamasukhāya vedanāya sampayuttā saṁkhārā sukhadukkhāhi vedanāhi sampayuttehi saṁkhārehi dūre; sukhadukkhāhi vedanāhi sampayuttā saṁkhārā adukkhamasukhāya vedanāya sampayuttehi saṁkhārehi dūre. asamāpannassa saṁkhārā samāpannassa saṁkhārehi dūre; samāpannassa saṁkhārā asamāpannassa saṁkhārehi dūre. sāsavā saṁkhārā anāsavehi saṁkhārehi dūre; anāsavā saṁkhārā sāsavehi saṁkhārehi dūre.“ – Vibhaṁga, Khandhavibhaṁga, 1. Suttantabhājanīya, 1.4. „Saṁkhārakkhandha“.

^[74] „Upādānaparipavattasutta“ SN 22.56 jt.

^[75] „Suññakathā“ Ps 2.10, „Paṭiccasamuppāda-vibhaṁga“ Vb 6.

^[76] Kommentaariumis toodud kolmetsüklilise doktriini (tivaṭṭa: kamma-vaṭṭa, kilesa-vaṭṭa ja vipāka-vaṭṭa) kohaselt jaotuvad vedanā, saññā ja viññāṇa kamma viljade (kamma-vipāka) alla, saṅkhāra kamma alla ja teadvusetegurid (cetasika) plekkide (kilesa) alla.

^[77] Saṁkhārasutta AN 3.23. 

^[78] 52 teadvustegurit on: 11 üldist meelega seotud omadust, 25 kaunist (sobhana) omadust, 14 oskamatut omadust, tunne ja taju. Vt täpsemalt: Ācariya Anuruddha, Abhidhamma, 1999, lk 76 jj.

^[79] „vijānātīti kho, bhikkhave, tasmā ‘viññāṇan’ti vuccati.“ – „Khajjanīyasutta“ SN 22.79. „vijānāti vijānātī’ti kho, āvuso, tasmā viññāṇanti vuccati. kiñca vijānāti? sukhantipi vijānāti, dukkhantipi vijānāti, adukkhamasukhantipi vijānāti.“ – Mahāvedallasutta MN 43.

^[80] BD lk 102; 249-252.

^[81] „cattāro kho, bhikkhu, mahābhūtā hetu, cattāro mahābhūtā paccayo rūpakkhandhassa paññāpanāya. phasso hetu, phasso paccayo vedanākkhandhassa paññāpanāya. phasso hetu, phasso paccayo saññākkhandhassa paññāpanāya. phasso hetu, phasso paccayo saṁkhārakkhandhassa paññāpanāya. nāmarūpaṁ kho, bhikkhu, hetu, nāmarūpaṁ paccayo viññāṇakkhandhassa paññāpanāyā ti.“ – Mahāpuṇṇamasutta MN 109.

^[82] Mahāhatthipadopamasutta MN 28.

^[83] „yaṁ kiñci viññāṇaṁ atītānāgatapaccuppannaṁ ajjhattaṁ vā bahiddhā vā oḷārikaṁ vā sukhumaṁ vā hīnaṁ vā paṇītaṁ vā yaṁ dūre santike vā, tadekajjhaṁ abhisaññūhitvā abhisaṁkhipitvā – ayaṁ vuccati viññāṇakkhandho.“ – Vibhaṁga, Khandhavibhaṁga, 1. Suttantabhājanīya, 1.5. „Viññāṇakkhandha“.

^[84] „akusalaṁ viññāṇaṁ oḷārikaṁ, kusalābyākatā viññāṇā sukhumā. kusalākusalā viññāṇā oḷārikā, abyākataṁ viññāṇaṁ sukhumaṁ. dukkhāya vedanāya sampayuttaṁ viññāṇaṁ oḷārikaṁ, sukhāya ca adukkhamasukhāya ca vedanāhi sampayuttā viññāṇā sukhumā. sukhadukkhāhi vedanāhi sampayuttā viññāṇā oḷārikā, adukkhamasukhāya vedanāya sampayuttaṁ viññāṇaṁ sukhumaṁ. asamāpannassa viññāṇaṁ oḷārikaṁ, samāpannassa viññāṇaṁ sukhumaṁ. sāsavaṁ viññāṇaṁ oḷārikaṁ, anāsavaṁ viññāṇaṁ sukhumaṁ.“ – Vibhaṁga, Khandhavibhaṁga, 1. Suttantabhājanīya, 1.5. „Viññāṇakkhandha“.

^[85] BD, lk 102; 249–252; vt täpsemalt „Abhidhamma“.

^[86] „Pheṇapiṇḍūpamasutta“ SN 22.95.

^[87] Chachakkasutta MN 148.

^[88] „Puṇṇamasutta“ SN 22.82.

^[89] Assutavāsutta SN 12.61.

^[90] „Attakārīsutta“ AN 6.38.

^[91] Mitteesilekerkinud energia virgumisosa esilekerkimise ja esilekerkinud energia virgumisosa täieliku väljaarendamise toiduks on algatuselement (ārambha-dhātu), vastupidavuselement (nikkama-dhātu) ja edasiliikumiselement (parakkama-dhātu); vt täpsemalt DVE, III osa, ptk „Seitse virgumisosa (satta bojjhaṁga)“.

^[92] „alaṁ, vakkali, kiṁ te iminā pūtikāyena diṭṭhena? yo kho, vakkali, dhammaṁ passati so maṁ passati; yo maṁ passati so dhammaṁ passati.“ – Vakkalisutta SN 22.87.

^[93] I. B. Horner,  Milindapañha, Vol.1, London: Luzac & Company Ltd, 1969, lk 36-37.

^[94] Mahāvedallasutta MN 43.

^[95] Chachakkasutta MN 148.

^[96] Dhammacakkappavattanasutta SN 56.11.

^[97] „Mahātaṇhāsaṅkhayasutta“ MN 38.

^[98] Mahāvedallasutta MN 43.

^[99] „Upayasutta“ SN 22.53. Vt ka Ṭhitañāṇo bhikkhu (Dr. Andrus Kahn). (2018). Virgumise tee – nii nagu õpetas Buddha. Tallinn: Eesti Theeravaada Sangha, lk 92-94.

^[100] Alagaddūpamasutta MN 22.

^[101] „Gomayapiṇḍasutta“ SN 22.96.

^[102] Vt DVE, III osa, ptk „Kümme köidikut (dasa saṁyojana)“. Vt ka Ṭhitañāṇo bhikkhu (Dr. Andrus Kahn). (2018). Virgumise tee – nii nagu õpetas Buddha. Tallinn: Eesti Theeravaada Sangha, lk 95.